–

Banco Santander SA, esindajad: abogados J. M. Rodríguez Cárcamo ja A. M. Rodríguez Conde,

–

J.A.C. ja M.C.P.R., esindajad: procuradora C. Camba Méndez ja abogado X. A. Pérez-Lema López,

–

Hispaania valitsus, esindajad: J. Rodríguez de la Rúa Puig, A. Gavela Llopis ja S. Centeno Huerta, hiljem J. Rodríguez de la Rúa Puig ja A. Gavela Llopis,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

–

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes, J. Cunha Marques, P. Barros da Costa ja S. Jaulino,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou, A. Nijenhuis, J. Rius Riu ja A. Steiblytė, hiljem D. Triantafyllou, A. Nijenhuis ja A. Steiblytė,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190; parandused ELT 2020, L 283, lk 2; ELT 2021, L 178, lk-d 8, 10 ja 11), artikli 34 lõike 1 punkti a, artikli 53 lõikeid 1 ja 3 ning artikli 60 lõike 2 esimese lõigu punkte b ja c.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Banco Santander SA kui Banco Popular Español SA (edaspidi „Banco Popular“) õigusjärglase ning teiselt poolt kahe investori J.A.C. ja M.C.P.R-i vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Banco Santanderi tsiviilvastutust seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/71/EÜ väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti ja direktiivi 2001/34/EÜ muutmise kohta (ELT 2003, L 345, lk 64; ELT eriväljaanne 06/06, lk 356), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta direktiiviga 2008/11/EÜ (ELT 2008, L 76, lk 37) (edaspidi „direktiiv 2003/71“), alusel välja antud prospektis sisaldunud teabega, mille põhjal need investorid märkisid Banco Populari aktsiaid.

3

Direktiiv 2003/71 tunnistati alates 21. juulist 2019 kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti (ELT 2017, L 168, lk 12). Kuid põhikohtuasja menetluse ajal olid direktiivi 2003/71 sätted endiselt kehtivad.

4

Selle direktiivi põhjenduses 18 oli märgitud:

„Väärtpaberite ja nende emitentide kohta täieliku teabe andmine koos äritegevust käsitlevate eeskirjadega edendab investorite kaitset. Peale selle on see teave tõhus vahend väärtpaberite vastu usalduse suurendamisel, millega aitab kaasa väärtpaberiturgude nõuetekohasele toimimisele ja nende arengule. Sobiv viis selle teabe kättesaadavaks tegemiseks on prospekti avaldamine.“

5

Direktiivi artikkel 6 „Prospektiga seotud vastutus“ nägi ette:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et vastutus prospektis sisalduva teabe eest lasub sõltuvalt asjaoludest vähemalt emitendil või tema haldus-, juhtimis- või järelevalveorganitel, pakkujal, reguleeritud turul kauplemise loa taotlejal või tagajal. Vastutavad isikud tõstetakse prospektis selgelt esile, esitades nende nime ja ametikoha või juriidiliste isikute puhul nende nime ja registrijärgse asukoha ning nende isikute kinnituse, et neile teadaolevalt vastab prospektis sisalduv teave tõele ja et prospektist ei ole välja jäetud seiku, mis võivad mõjutada prospekti tähendust.

2.   Liikmesriigid tagavad, et nende õigusnorme, mis käsitlevad tsiviilvastutust, kohaldatakse isikute suhtes, kes vastutavad prospektis sisalduva teabe eest.

[…]“.

6

Direktiivi 2014/59 põhjendustes 45, 49, 51 ja 120 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

7

Selle direktiivi artikli 2 lõige 1 näeb ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]“.

8

Direktiivi artikli 34 „Kriisilahenduse üldpõhimõtted“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et kriisilahenduse vahendeid rakendades ja kriisilahendusõigusi kasutades võtavad kriisilahendusasutused kõik asjakohased meetmed tagamaks, et kriisilahenduse meetmeid võetakse kooskõlas järgmiste põhimõtetega:

[…]

[…]“.

9

Sama direktiivi artiklis 53 „Kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise mõju“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kui kriisilahendusasutus kasutab artikli 63 lõike 1 punktides e–i ning artikli 59 lõikes 2 osutatud õigusi, jõustub kohustuste põhisumma või tasumata jäägi vähendamine, võlgade konverteerimine või tühistamine ja see on kriisilahendusmenetluses oleva finantsinstitutsiooni ning mõjutatud võlausaldajate ja aktsionäride suhtes koheselt siduv.

[…]

3.   Kui kriisilahendusasutus vähendab artikli 63 lõike 1 punktis e osutatud õiguse alusel teatava kohustuse põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki nullini, peetakse sellist kohustust ning sellega seotud kohustusi või nõudeid, mis ei ole tekkinud õiguse kasutamise ajaks, tühistatuks ning seda ei saa ühegi järgneva menetluse käigus tõendada seoses kriisilahendusmenetluses oleva finantsinstitutsiooni ega selle õigusjärglasest üksuse hilisema lõpetamise või likvideerimise menetluses.

[…]“.

10

Direktiivi 2014/59 artikli 60 „Kapitaliinstrumentide allahindamist või konverteerimist reguleerivad sätted“ lõike 2 esimese lõigu punktides b ja c on sätestatud:

„Asjaomase kapitaliinstrumendi põhisumma allahindamisel:

[…]

11

Direktiivi artikli 73 „Aktsionäride ja võlausaldajate kohtlemine osalise üleandmise ning kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamise korral“ punktis b on ette nähtud, et „[l]iikmesriigid tagavad […] eelkõige artikli 75 kohaldamisel, e[t] kui kriisilahendusasutused rakendavad kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit, ei kata need aktsionärid ja võlausaldajad, kelle nõuded on alla hinnatud või konverteeritud omakapitaliks, suuremat kahjumit kui see, mida nad oleksid katnud juhul, kui kriisilahendusmenetluses olev finantsinstitutsioon oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses“.

12

Direktiivi artikli 74 „Kohtlemise erinevuse hindamine“ lõikes 1 on täpsustatud:

„Selleks et hinnata, kas aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini, kui kriisilahendusmenetluses oleva finantsinstitutsiooni suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, sealhulgas, kuid mitte ainult, artikli 73 kohaldamise eesmärgil, tagavad liikmesriigid, et sõltumatu isik viib nii kiiresti kui võimalik pärast kriisilahenduse meetme või meetmete ellu viimist läbi hindamise. […]“.

13

Sama direktiivi artikkel 75 „Aktsionäride ja võlausaldajate kaitse“ sätestab:

„Liikmesriigid tagavad, et juhul kui artikli 74 kohaselt tehtud hindamise käigus tehakse kindlaks, et artiklis 73 osutatud mis tahes aktsionär või võlausaldaja […] on kandnud suuremat kahjumi[t], kui ta oleks kandnud lõpetamisel ja likvideerimisel tavalises maksejõuetusmenetluses, on tal õigus saada kriisilahendusrahastutelt vahe ulatuses hüvitist.“

14

Ühtne Kriisilahendusnõukogu võttis 7. juuni 2017. aasta otsusega SRB/EES/2017/08 Banco Populari suhtes vastu kriisilahenduse skeemi, mille komisjon kinnitas oma otsusega (EL) 2017/1246 (ELT 2017, L 178, lk 15).

15

Tsiviilseadustiku (Código Civil) artiklis 1307 on sätestatud:

„Kui lepingupoolel, kes on tühistamise tõttu kohustatud asja tagastama, ei ole asja kaotamise tõttu võimalik seda teha, peab ta tagastama saadud viljad ja asja väärtuse selle kaotamise hetkel ning intressid alates samast kuupäevast.“

16

Direktiiv 2014/59 võeti Hispaania õigusesse üle 18. juuni 2015. aasta seadusega 11/2015 krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse kohta (Ley 11/2015 de recuperación y resolución de entidades de crédito y empresas de servicios de inversión) (BOE nr 146, 19.6.2015, lk 50797).

17

Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus SRB/EES/2017/08 rakendati Fondo de Reestructuración Ordenada Bancaria (pankade nõuetekohase ümberkorraldamise fond) otsusega (BOE nr 155, 30.6.2017, lk 55470), mille kolmandas õiguslikus aluses on märgitud:

„Mis puudutab käesoleva otsusega vastu võetud allahindamismeetme ulatust, siis vastavalt seaduse 11/2015 […] artikli 39 lõikele 2 on tegemist alalise allahindamisega ning [allahinnatud aktsiate] omanikele ei maksta mingit hüvitist […]. Allahinnatud aktsiate omaniku ees ei ole mingit kohustust, välja arvatud juba sissenõutavaks muutunud kohustused või vastutus, mis võib tuleneda allahindamise õiguse kasutamise õiguspärasuse vaidlustamisest.“

18

J.A.C. ja M.C.P.R. ostsid 2016. aasta juunis Banco Populari aktsiakapitali suurendamise käigus toimunud avalikul pakkumisel selle aktsiaid.

19

Pankade nõuetekohase ümberkorraldamise fondi 7. juuni 2017. aasta otsuse kohaselt vähendati Banco Populari aktsiakapitali nimiväärtust nullini ning kõik sellesse aktsiakapitali kuuluvad aktsiad hinnati täielikult ja ilma igasugust hüvitist ette nägemata alla.

20

Banco Santander omandas kõik pärast seda otsust emiteeritud Banco Populari aktsiad ja viis 2018. aastal läbi ühinemise ühendamise teel. See tehing tõi kaasa Banco Populari õigusvõime lõppemise ja tema õigusjärglaseks sai Banco Santander.

21

J.A.C. ja M.C.P.R. esitasid 2018. aasta märtsis Banco Populari vastu hagi nõudega tunnistada aktsiate ostuleping tühiseks kas eksimuse tõttu, kuna see leping kirjutati alla raamatupidamist ja varalist olukorda puudutava teabe põhjal, mis oli direktiivi 2003/71 alusel avaldatud prospektis ebatäielik ja ebaõige, või pettuse tõttu, kuna varalise olukorra kohta antud teavet oli võltsitud ja varjatud.

22

Juzgado de Primera Instancia no 2 de A Coruña (A Coruña esimese astme kohus nr 2, Hispaania) tunnistas 3. juuni 2019. aasta kohtuotsusega aktsiate ostulepingu tühiseks ja määras, et J.A.C-le ja M.C.P.R-ile tuleb vastav investeering koos intressiga tagasi maksta. Banco Santander esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Audiencia Provincial de A Coruñale (A Coruña provintsikohus, Hispaania), kes on käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus.

23

Kõnealuse kohtu arvates on vaja kindlaks teha, kas prospektis esitatud teabest tulenevat tsiviilvastutust reguleerivad liidu õigusnormid, nagu neid on tõlgendatud Euroopa Kohtu 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsuses Hirmann (C‑174/12, EU:C:2013:856), võivad olla ülimuslikud direktiiviga 2014/59 kehtestatud krediidiasutuste ja investeerimisühingute kriisilahendust reguleerivate põhimõtete suhtes, eelkõige selle põhimõtte suhtes, mille kohaselt kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kahjumi katavad esimeses järjekorras aktsionärid.

24

See kohus küsib täpsemalt, kas pärast krediidiasutuse või emitendist investeerimisühingu kriisilahendusmenetluse lõpetamist on võimalik rahuldada prospektis sisalduva teabe tõttu direktiivi 2003/71 artikli 6 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi või samuti pärast sellise menetluse lõpetamist mh tsiviilseadustiku artikli 1307 alusel esitatud tühiseks tunnistamise hagi tahteavalduse puudumise tõttu, kuna aktsiate ostuleping sõlmiti ebaõige prospekti põhjal. Ta täpsustab sellega seoses, et riigisiseses õiguses ette nähtud tühiseks tunnistamise tagasiulatuv jõud tähendab, et J.A.C. ja M.C.P.R-i sõlmitud aktsiate ostuleping ei ole kunagi tekitanud õiguslikke tagajärgi, mistõttu J.A.C-d ja M.C.P.R-i tuleb lõppkokkuvõttes käsitada võlausaldajatena, mitte asjaomase panga aktsionäridena.

25

Neil tingimustel otsustas Audiencia Provincial de A Coruña (A Coruña provintsikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Pärast kohtujuristi ettepanekuga tutvumist 2. detsembril 2021 taotlesid J.A.C. ja M.C.P.R. menetlusdokumendiga, mis esitati Euroopa Kohtu kohtusekretärile 5. aprillil 2022, Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 alusel menetluse suulise osa uuendamist.

27

Oma taotlust põhjendasid J.A.C. ja M.C.P.R. sellega, et nad ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga. Nad väitsid, et ettepanek sisaldab Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) kohtupraktikaga vastuolus olevaid väiteid, ja kritiseerisid direktiivile 2014/59 antud tõlgendust.

28

Kodukorra artikli 83 alusel võib Euroopa Kohus tõepoolest igal ajal pärast kohtujuristi ärakuulamist teha määruse menetluse suulise osa avamiseks või uuendamiseks, eelkõige siis, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui pool on esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled või Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud ei ole vaielnud (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sumal, C‑882/19, EU:2021:800, punkt 20).

29

Ent kohtujuristi ettepaneku sisu kui selline ei saa kujutada endast uut asjaolu, kuna vastasel juhul võiksid pooled sellisele asjaolule viidates nimetatud ettepanekule vastata. Nii on Euroopa Kohus juba rõhutanud, et ELTL artikli 252 kohaselt on kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja täiesti sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust selleks, et abistada kohut tema ülesande täitmisel, mis seisneb selle tagamises, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel järgitakse õigust. Kuna ettepanekud jäävad väljapoole pooltevahelist vaidlust, alustavad need Euroopa Kohtu nõupidamise etappi. Seega ei ole tegemist kohtunikele või pooltele adresseeritud arvamusega, mille on andnud Euroopa Kohtust väljaspool olev ametivõim, vaid institutsiooni enda liikme põhjendatud ja avalikult väljendatud isikliku arvamusega. Neil tingimustel ei või pooled kohtujuristi ettepaneku üle vaielda (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sumal, C‑882/19, EU:2021:800, punkt 21).

30

Käesoleval juhul tõdeb Euroopa Kohus pärast kohtujuristi ärakuulamist, et J.A.C. ja M.C.P.R-i esitatust ei ilmne uut asjaolu, millel võiks olla otsustav tähtsus tema tehtavale lahendile käesolevas kohtuasjas, ning selle lahendamisel ei tule tugineda argumendile, mille üle pooled või huvitatud isikud ei ole vaielnud. Euroopa Kohtul on otsuse tegemiseks olemas kogu vajalik teave. Seega leiab Euroopa Kohus, et menetluse suulist osa ei ole vaja uuendada.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/59 artikli 34 lõike 1 punkti a, artikli 53 lõikeid 1 ja 3 ning artikli 60 lõike 2 esimese lõigu punkte b ja c tuleb koostoimes tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui pärast kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiakapitali aktsiate täielikku allahindamist esitavad isikud, kes omandasid need aktsiad enne niisuguse kriisilahendusmenetluse alustamist selle krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud aktsiate avaliku pakkumise käigus, selle krediidiasutuse või investeerimisühingu või selle õigusjärglase vastu prospektis esitatud teabe tõttu direktiivi 2003/71 artiklis 6 ette nähtud kahju hüvitamise hagi, või riigisisese õiguse alusel nende aktsiate ostulepingu tühiseks tunnistamise hagi, millega selle tagasiulatuvat mõju arvestades kaasneb nende aktsiate eest tasutud summa tagasimaksmine koos intressiga alates selle lepingu sõlmimise päevast.

32

Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiivi 2014/59 artikli 34 lõike 1 punktid a ja b kehtestavad põhimõtte, mille kohaselt peavad kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu kahjumi, mis selle menetluse kohaldamise tõttu tekib, katma esmajärjekorras selle finantsinstitutsiooni aktsionärid ja seejärel võlausaldajad.

33

Kui kriisilahendusmenetlusega kaasneb kohustuste ja nõudeõiguste teisendamine direktiivi 2014/59 artikli 2 lõike 1 punkti 57 tähenduses, näeb selle direktiivi artikli 53 lõige 1 ette, et kapitali vähendamise meetmed või konverteerimise või tühistamise meetmed, mis on sellise kohustuste ja nõudeõiguste teisendamisega lubatud, on mõjutatud võlausaldajate ja aktsionäride suhtes koheselt siduvad. Direktiivi artikli 53 lõikes 3 on sätestatud, et kui kriisilahendusasutus vähendab teatava kohustuse põhisummat või maksmisele kuuluvat jääki nullini, peetakse sellist kohustust ning sellega seotud nõudeid, mis ei ole tekkinud kriisilahenduse ajaks, tühistatuks ning hilisemas likvideerimise menetluses ei saa neile tugineda kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu ega selle õigusjärglasest üksuse vastu.

34

Direktiivi 2014/59 artikli 60, mis käsitleb kapitaliinstrumentide allahindamist või konverteerimist, lõike 2 esimese lõigu punktis b on täpsustatud, et kriisilahendusotsuse alusel alla hinnatud kapitaliinstrumendi omaniku vastu ei jää alles mingit kohustust, välja arvatud juba tekkinud kohustused ning vastutus kahju eest, mis võidakse tuvastada allahindamise õiguse kasutamise õiguspärasuse vaidlustamiseks esitatud kaebuse tulemusel. Samuti ei maksta direktiivi artikli 60 lõike 2 esimese lõigu punkti c kohaselt asjaomaste kapitaliinstrumentide omanikele üldjuhul mingit hüvitist.

35

Neid sätteid tuleb tõlgendada eelkõige lähtuvalt direktiivi 2014/59 põhjendusest 49, milles on märgitud, et kriisilahenduse vahendeid tuleks rakendada äärmiselt kiireloomulise olukorra lahendamiseks ainult nende krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes, mis on maksejõuetud või jäävad tõenäoliselt maksejõuetuks, ning ainult sel juhul, kui see on vajalik lähtuvalt finantsstabiilsuse eesmärgist üldistes huvides. Sellist menetlust tuleks seega kohaldada juhul, kui kõnealust krediidiasutust või investeerimisühingut ei ole võimalik likvideerida tavalise maksejõuetusmenetluse kohaselt ilma finantssüsteemi destabiliseerimata. Nagu on märgitud selle direktiivi põhjenduses 45, on kriisilahendusmenetluse eesmärk vältida finantssektoris moraaliriski ohtu, pannes krediidiasutuse või investeerimisühingu likvideerimisest tuleneva kahjumi kandmise kohustuse esmajärjekorras aktsionäridele, et hoida ära sellest likvideerimisest tulenev kahju avaliku sektori ressurssidele ja hoiustajate kaitsele.

36

Euroopa Kohus on ka rõhutanud, et pangandus- ja rahandussüsteemi stabiilsuse tagamise ning süsteemse riski vältimise eesmärgid on liidu taotletud üldise huvi eesmärgid (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Adusbef jt, C‑686/18, EU:C:2020:567, punkt 92 ning seal viidatud kohtupraktika). Ehkki on olemas selge üldine huvi tagada tugev ja järjepidev investorite kaitse kogu liidus, ei saa seda huvi pidada kõikides olukordades tähtsamaks kui üldine huvi finantssüsteemi stabiilsuse tagamise vastu (19. juuli 2016. aasta kohtuotsus Kotnik jt, C‑526/14, EU:C:2016:570, punkt 91, ning 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Dowling jt, C‑41/15, EU:C:2016:836, punkt 54).

37

Direktiiv 2014/59 näeb seega ette, et erakorralises majanduslikus olukorras kasutatakse liikmesriikide finantsstabiilsuse säilitamiseks menetlust, mis võib mõjutada eelkõige krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäride ja võlausaldajate õigusi, kehtestades maksejõuetusmenetluste üldnormidest erandi tegeva maksejõuetuskorra, mille rakendamine on lubatud üksnes erandlikel asjaoludel ning mis peab olema põhjendatud ülekaaluka üldise huviga. Selle korra erandlik iseloom tähendab, et liidu õiguse muude sätete kohaldamisest võib kõrvale kalduda, kui need võivad võtta kriisilahendusmenetluselt selle soovitava toime või takistada selle rakendamist.

38

Sellega seoses on direktiivi 2014/59 põhjenduses 120 täpsustatud, et selles direktiivis ette nähtud erandid kohustuslikest eeskirjadest, mis käsitlevad liidu äriühinguõiguse direktiivide reguleerimisalasse kuuluvate finantsinstitutsioonide aktsionäride ja võlausaldajate kaitset ja mis võivad takistada tõhusat meetmete võtmist ning kriisilahenduse vahendite ja õiguste kasutamist kriisilahendusasutuste poolt, peavad olema nii asjakohased kui ka selgelt ja rangelt piiritletud, et tagada sidusrühmadele maksimaalne õiguskindlus.

39

Nagu nähtub eelkõige direktiivi 2003/71 põhjendusest 18, oli selle direktiivi eesmärk kaitsta investoreid sel ajal, kui nad otsustavad omandada krediidiasutuse või investeerimisühingu väärtpabereid. Väärtpaberite müügiprospekti väljaandmine, kuivõrd see peab pakkuma nende väärtpaberite kohta täielikku, usaldusväärset ja hõlpsasti kättesaadavat teavet, võimaldab suurendada üldsuse usaldust nende väärtpaberite vastu ning aitab seega kaasa asjaomaste turgude nõuetekohasele toimimisele ja arengule, vältides seda, et eeskirjade eiramised seda takistaksid (vt selle kohta 17. septembri 2014. aasta kohtuotsus Almer Beheer ja Daedalus Holding, C‑441/12, EU:C:2014:2226, punkt 33).

40

See direktiiv on seega materiaal-õiguslikult üks „liidu äriühinguõiguse direktiividest“ direktiivi 2014/59 põhjenduse 120 tähenduses. Samas lubab viimati nimetatud direktiiv teha erandeid sellistest liidu õiguse sätetest nagu direktiivi 2003/71 sätted, kui nende sätete kohaldamine võtaks kriisilahendusmenetluselt selle soovitava toime või takistaks selle rakendamist, isegi kui neid sätteid ei ole direktiivis 2014/59 sõnaselgelt nimetatud nende sätetena, millest võib erandeid teha.

41

Mis puudutab täpsemalt direktiivi 2003/71 artiklis 6 ette nähtud väärtpaberite müügiprospektis sisalduva teabe tõttu esitatud kahju hüvitamise hagi, siis märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 53, et see hagi kuulub nende kohustuste või nõuete kategooriasse, mis loetakse igal juhul täidetuks, kui need ei ole kriisilahenduse otsuse tegemise päeval veel sissenõutavaks muutunud, ning nendele ei saa seega tugineda kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu vastu või tema õigusjärglaseks saanud üksuse vastu, nagu see tuleneb direktiivi 2014/59 artikli 53 lõike 3 ja kaudselt sama direktiivi artikli 60 lõike 2 esimese lõigu sõnastusest.

42

Sama kehtib aktsiate ostulepingu tühiseks tunnistamise hagi kohta, mis on esitatud pärast kriisilahendusmenetluse alustamist prospekti välja andnud krediidiasutuse või investeerimisühingu või nende õigusjärglase vastu.

43

Nimelt päädiks nii kahju hüvitamise kui ka tühiseks tunnistamise hagi nõudmisega, et kriisilahendusmenetluses olev krediidiasutus või investeerimisühing või nende õigusjärglane hüvitaks aktsionäridele kahju, mis tekkis kriisilahendusasutuse poolt selle krediidiasutuse või investeerimisühingu kohustuste suhtes allahindamise ja konverteerimise õiguse kasutamise tõttu, või nõudmisega, et ta maksaks tagasi kogu investeeritud summa, millega osteti aktsiad, mis hinnati selle kriisilahendusmenetluse tulemusel alla. Sellised hagid seaksid kahtluse alla kogu hindamise, millel kriisilahendusotsus põhineb, kuna kapitali koosseis on osa selle hindamise objektiivsetest andmetest. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 82 ja 95 märkis, nurjataks sellega nii kriisilahendusmenetlus kui ka direktiiviga 2014/59 taotletavad eesmärgid.

44

Eeltoodut arvestades välistab direktiivi 2014/59 artikli 34 lõike 1 punkti a, artikli 53 lõigete 1 ja 3 ning artikli 60 lõike 2 esimese lõigu punktide b ja c rakendamine selle, et pärast nende sätete alusel kriisilahendusotsuse vastuvõtmist esitatakse prospekti välja andnud krediidiasutuse või investeerimisühingu või nende õigusjärglase vastu direktiivi 2003/71 artiklis 6 ette nähtud kahju hüvitamise hagi või riigisiseses õiguses ette nähtud aktsiate ostulepingu tühiseks tunnistamise hagi.

45

Seda järeldust ei sea kahtluse alla 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Hirmann (C‑174/12, EU:C:2013:856, punktid 23 ja 28), milles Euroopa Kohus leidis eelkõige, et nõukogu 13. detsembri 1976. aasta teise direktiivi 77/91/EMÜ (tagatiste kooskõlastamise kohta, mida liikmesriigid äriühingu liikmete ja kolmandate isikute huvide kaitseks [ELTL artikli 54] teises lõigus tähendatud äriühingutelt nõuavad seoses aktsiaseltside asutamise ning nende kapitali säilitamise ja muutmisega, et muuta sellised tagatised ühenduse kõigis osades võrdväärseteks (EÜT 1977, L 26, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 8)) sätetega, mille eesmärk on tagada aktsiaseltside kapitali säilitamine ja aktsionäride võrdne kohtlemine, ei ole vastuolus direktiivi 2003/71 üle võtnud riigisisesed õigusnormid, mis kehtestavad ühelt poolt ebaõige teabe avaldamise tõttu äriühingu kui emitendi vastutuse põhimõtte ja mis teiselt poolt näevad ette, et selle vastutuse alusel on nimetatud äriühing kohustatud maksma tagasi omandajale summa, mis vastab aktsiate ostuhinnale, ning aktsiad tagasi võtma.

46

Selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas olid nimelt kõne all liidu äriühinguõiguse valdkonna direktiivid, mille kohaldamine peab nii palju kui võimalik olema üksteisega kooskõlas, samas kui põhikohtuasi puudutab direktiivi 2014/59 kohaldamist, mis – nagu on leitud käesoleva kohtuotsuse punktides 36 ja 37 – kehtestab äriühinguõiguse üldnormide hulka kuuluva ja maksejõuetusmenetluste üldnormidest erandi tegeva korra selleks, et kaitsta üldist huvi tagada finantssüsteemi stabiilsus.

47

Lisaks tuleb meenutada, et ei harta artiklis 17 sätestatud omandiõigus ega harta artikliga 47 tagatud õigus kohtulikule kaitsele ei ole absoluutsed õigused (vt selle kohta seoses omandiõigusega 13. juuni 2017. aasta kohtuotsus Florescu jt, C‑258/14, EU:C:2017:448, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning seoses õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Deutsche Umwelthilfe, C‑752/18, EU:C:2019:1114, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Sellega seoses on oluline rõhutada, et direktiiv 2014/59 näeb ette ka kaitsemehhanismi kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsionäridele ja võlausaldajatele. Selle direktiivi artikli 73 punkti b kohaselt, millele viitab direktiivi artikli 34 lõike 1 punkt g, on aktsionäridel ja võlausaldajatel selles menetluses õigus nende nõuete rahuldamisele või hüvitamisele summas, mis ei ole väiksem sellest eeldatavast summast, mille nad oleksid saanud siis, kui kogu krediidiasutus või investeerimisühing oleks likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses.

49

Nimetatud direktiivi artiklis 74 on direktiivi põhjendust 51 arvestades sätestatud, et hindamaks, kas aktsionäre ja võlausaldajaid oleks koheldud paremini, kui asjaomase krediidiasutuse või investeerimisühingu suhtes oleks algatatud tavaline maksejõuetusmenetlus, tuleb tagantjärele võrrelda, kuidas aktsionäre ja võlausaldajaid koheldi tegelikult ning kuidas oleks neid koheldud tavalise maksejõuetusmenetluse korral. Selleks peavad liikmesriigid tagama, et pärast kriisilahenduse meetme rakendamist viib sõltumatu isik võimalikult kiiresti läbi väärtuse hindamise. Sellist võrdlust saab vaidlustada sõltumata kriisilahendusmenetluse alustamise otsusest.

50

Direktiivi 2014/59 artiklis 75 on täpsustatud, et kui tehakse kindlaks, et aktsionäridele ja võlausaldajatele on kriisilahendusmenetluses makstud nende nõuete eest või neid on hüvitatud väiksemas summas, kui nad oleksid saanud tavalises maksejõuetusmenetluses, siis on neil õigus saada vahe ulatuses hüvitist. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 105 märkis, on seega tagatud üksnes kriisilahendusega tekitatud kahju ja tavapärase likvideerimise käigus tekkinud kahju vahe maksmine.

51

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2014/59 artikli 34 lõike 1 punkti a, artikli 53 lõikeid 1 ja 3 ning artikli 60 lõike 2 esimese lõigu punkte b ja c tuleb koostoimes tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui pärast kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiakapitali aktsiate täielikku allahindamist esitavad isikud, kes omandasid need aktsiad enne niisuguse kriisilahendusmenetluse alustamist selle krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud aktsiate avaliku pakkumise käigus, selle krediidiasutuse või investeerimisühingu või selle õigusjärglase vastu prospektis esitatud teabe tõttu direktiivi 2003/71 artiklis 6 ette nähtud kahju hüvitamise hagi, või nende aktsiate ostulepingu tühiseks tunnistamise hagi, millega selle tagasiulatuvat mõju arvestades kaasneb nende aktsiate eest tasutud summa tagasimaksmine koos intressiga alates selle lepingu sõlmimise päevast.

52

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012, artikli 34 lõike 1 punkti a, artikli 53 lõikeid 1 ja 3 ning artikli 60 lõike 2 esimese lõigu punkte b ja c tuleb koostoimes tõlgendada nii, et nendega on vastuolus, kui pärast kriisilahendusmenetluses oleva krediidiasutuse või investeerimisühingu aktsiakapitali aktsiate täielikku allahindamist esitavad isikud, kes omandasid need aktsiad enne niisuguse kriisilahendusmenetluse alustamist selle krediidiasutuse või investeerimisühingu emiteeritud aktsiate avaliku pakkumise käigus, selle krediidiasutuse või investeerimisühingu või selle õigusjärglase vastu prospektis esitatud teabe tõttu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/71/EÜ (väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatava prospekti ja direktiivi 2001/34/EÜ muutmise kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta direktiiviga 2008/11/EÜ) artiklis 6 ette nähtud kahju hüvitamise hagi, või nende aktsiate ostulepingu tühiseks tunnistamise hagi, millega selle tagasiulatuvat mõju arvestades kaasneb nende aktsiate eest tasutud summa tagasimaksmine koos intressiga alates selle lepingu sõlmimise päevast.