–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Brauhoff ja G. Gattinara,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (EÜT 2000, L 200, lk 35; ELT eriväljaanne 17/01, lk 226) artikli 6 lõike 3 punkti b ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul (ELT 2011, L 48, lk 1; parandused ELT 2014, L 269, lk 4, ja ELT 2015, L 218, lk 82) artikli 2 punkti 1 ja artikli 12 lõiget 4.

2

Taotlus on esitatud Skarb Państwa – Starosta Nyski (riigikassa – Nysa maakond, Poola) (edaspidi „riigikassa“) ja New Media Development & Hotel Services Sp. z o.o. (edaspidi „New Media“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab New Mediale üle antud kinnistu kasutusvalduse eest riigikassale tasumisele kuuluva aastatasu hilinenud maksmise eest kohaldatavat viivist.

3

Direktiivi 2011/7 põhjendustes 3, 8, 9, 14 ja 23 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

4

Selle direktiivi artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige [väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (edaspidi „VKE“)] konkurentsivõimet.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi maksete suhtes, millega tasutakse äritehingute eest.

[…]“.

5

Nimetatud direktiivi artikkel 2 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

6

Direktiivi 2011/7 artikli 3, mis käsitleb ettevõtjatevahelisi äritehinguid, lõikes 1 on ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et ettevõtjatevaheliste tehingute puhul on võlausaldajal õigus saada hilinenud maksmise korral viivist ilma vastavat meeldetuletust esitamata, kui on täidetud selles sättes esitatud tingimused.

7

Selle direktiivi artikli 4 „Ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et selliste äritehingute puhul, kus võlgnik on riigiasutus, on võlausaldajal õigus saada ilma vastavat meeldetuletust esitamata seadusjärgset viivist pärast lõigetes 3, 4 või 6 kindlaks määratud ajavahemike möödumist, kui on täidetud järgmised tingimused:

[…]“.

8

Selle direktiivi artikli 13 esimese lõigu kohaselt tunnistati direktiiv 2000/35 alates 16. märtsist 2013 kehtetuks.

9

Direktiivi 2004/17 artikli 2 lõike 1 punktis a on mõiste „tellivad asutused“ määratletud kui „riik, piirkondlikud või kohalikud asutused, avalik-õiguslikud isikud ning ühest või mitmest kõnealusest asutusest või avalik-õiguslikust isikust koosnevad ühendused“.

10

See määratlus vastab sisuliselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/25/EL, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse [alates 18. aprillist 2016] kehtetuks direktiiv 2004/17 (ELT 2014, L 94, lk 243), artikli 3 lõikes 1 esitatud määratlusele.

11

Direktiivi 2004/18 artikli 1 lõikes 9 oli mõiste „ostja“ määratletud samas sõnastuses kui direktiivi 2004/17 artikli 2 lõike 1 punktis a.

12

Direktiiv 2004/18 tunnistati kehtetuks ja asendati alates 18. aprillist 2016 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiviga 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65). Direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punkt 1 ja artikli 10 punkt a vastavad direktiivi 2004/18 vastavalt artikli 1 lõikele 9 ja artikli 16 punktile a.

13

8. märtsi 2013. aasta seadusega ülemäärase hilinemisega võitlemise kohta äritehingute puhul (konsolideeritud versioon) (ustawa o przeciwdziałaniu nadmiernym opóźnieniom w transakcjach handlowych, Dz. U. 2019, jrk nr 118) (edaspidi „8. märtsi 2013. aasta seadus“) võeti direktiiv 2011/7 üle Poola õigusesse ja see jõustus 28. aprillil 2013.

14

8. märtsi 2013. aasta seaduse artikkel 2 sätestab:

„[Selle] seaduse sätteid kohaldatakse äritehingutele, milles osalevad üksnes:

[…]

15

8. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 4 punktid 1, 2 ja 3 sisaldavad järgmisi määratlusi:

„Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

16

8. märtsi 2013. aasta seaduse artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Välja arvatud tehingud, mille puhul võlgnik on riigiasutus, on äritehingu poolteks olevatel võlausaldajatel õigus meeldetuletust esitamata ning välja arvatud juhul, kui pooled on kokku leppinud kõrgemas intressimääras, saada seadusjärgset viivist ajavahemikus, mis jääb maksetähtaja ja võla tasumise kuupäeva vahele, kui täidetud on järgmised kumulatiivsed tingimused:

17

21. augusti 1997. aasta kinnisasjade haldamise seadus (ustawa o gospodarce nieruchomościami) (Dz. U. 2018, jrk nr 2204) sätestab artikli 71 lõigetes 1 ja 4:

„1.   „Kinnistule kasutusvalduse seadmise eest tuleb maksta esimene tasu ja aastatasu.

[…]

4.   Aastatasud makstakse ette hiljemalt iga aasta 31. märtsiks kogu kasutusvalduse kestuse vältel. […]“.

18

23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (Kodeks cywilny) (Dz. U. 1964, nr 16, jrk nr 93) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „tsiviilseadustik“) artikli 232 lõigetes 1 ja 2 oli sätestatud:

„Riigile kuuluvaid kinnistuid, mis asuvad linnade halduspiirides, riigile kuuluvaid kinnistuid, mis asuvad väljaspool neid piire, kuid mis on hõlmatud linna planeeringuga ja mida kasutatakse selle majanduslike eesmärkide elluviimiseks, ning omavalitsusüksustele või nende liitudele kuuluvaid kinnistuid võib füüsiliste või juriidiliste isikute kasuks koormata kasutusvaldusega.

Erisätetega ette nähtud juhtudel võib kasutusvaldus olla seotud ka muude riigi, kohalike omavalitsuste või nende liitude kinnistutega.“

19

Selle seadustiku artiklis 238 on sätestatud, et „[k]asutusvaldaja maksab selle õiguse kehtivuse ajal aastatasu“.

20

Nimetatud seadustiku artikli 481 lõikes 1 on sätestatud, et kui võlgnik tasub rahalise kohustuse hilinenult, võib võlausaldaja nõuda viivist ka siis, kui ta ei ole kandnud mingit kahju ja hilinemine on tingitud võlgnikust sõltumatutest asjaoludest.

21

New Media omandas 15. mail 2014 sõlmitud lepingu alusel kinnistu kasutusvalduse isikult, kellele riigikassa oli kasutusvalduse algul üle andnud. Vastavalt kinnisasjade haldamise seaduse artiklile 71 peab New Media kasutusvaldajana tasuma riigikassale aastatasu.

22

Kuna riigikassa seda tasu 31. märtsiks 2018 ei saanud, esitas ta Sąd Rejonowy w Nysiele (Nysa rajoonikohus, Poola) nõude mõista New Medialt 8. märtsi 2013. aasta seaduse sätete alusel välja põhisumma 3365,55 Poola zlotti (PLN) (ligikaudu 755 eurot), millele lisandub seadusjärgne viivis.

23

Nimetatud kohus mõistis 24. mai 2019. aasta otsusega New Medialt välja põhisumma, millele lisandus alates 1. aprillist 2018 arvestatud viivis, tsiviilseadustiku artikli 481, mitte aga 8. märtsi 2013. aasta seaduse sätete alusel, kuna leidis, et aastatasu maksmise kohustus ei tulene „äritehingust“ selle seaduse tähenduses, vaid selle õiguslik alus on kinnisasjade haldamise seaduse artikkel 71 ja tsiviilseadustiku artikkel 238. Lisaks tuvastas ta, et riigikassa ei ole selle 15. mai 2014. aasta lepingu pool, millega New Media omandas asjaomase kinnistu kasutusvalduse.

24

Riigikassa esitas nimetatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule Sąd Okręgowy w Opolule (Opole regionaalne kohus, Poola). Ta vaidlustab otsuse jätta rahuldamata tema nõue saada viivist 8. märtsi 2013. aasta seaduse alusel, väites, et põhikohtuasi kuulub selle seaduse kohaldamisalasse. Kasutusvaldus, olgugi et see on kehtestatud kinnisasjade haldamise seadusega, tekitab automaatselt lepingulise suhte kinnisasja omanikuks oleva riigikassa ja kasutusvaldaja vahel.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tekib seega küsimus, kas kasutusvalduse tasu hilinenud maksmine võimaldab riigikassal nõuda viivise tasumist 8. märtsi 2013. aasta seaduse alusel, millega rakendati Poola õiguses direktiivi 2011/7, või tsiviilseadustiku sätete alusel.

26

Nimetatud kohtul on kõigepealt kahtlusi seoses küsimusega, kas kinnistu kasutusvaldusse andmine kuulub mõistete „kaupade tarnimine“ või „teenuste osutamine“ alla direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses ja kas seetõttu võib kasutusvalduse eest makstav aastatasu kuuluda mõiste „äritehing“ alla selle sätte tähenduses.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seejärel, kas aastatasu on seotud „ettevõtja“ ja „riigiasutuse“ vahelise tehinguga ning seetõttu „äritehinguga“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses. Kuna New Media omandas kasutusvalduse mitte riigikassalt, vaid kolmandalt isikult, kellele riigikassa oli kasutusvalduse algul üle andnud, siis küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsemalt, kas mõiste „äritehing“ alla kuulub ainult algne üleandmine, mille üks pool oli riigikassa, või tuleb New Mediat pidada oma lepingupartneri õigusjärglaseks, mille tagajärjel laienevad selle lepingupartneri ja riigikassa vahelise algse üleandmise õiguslikud tagajärjed ka New Mediale.

28

Lõpuks, juhul kui kõnealune olukord kuulub mõiste „äritehing“ alla direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas see äritehing kuulub selle direktiivi, mis on Poola õigusesse üle võetud 8. märtsi 2013. aasta seadusega, ajalisse kohaldamisalasse. Nimetatud kohus täpsustab, et Poola seadusandja kasutas direktiiviga 2011/7 antud võimalust ja jättis 8. märtsi 2013. aasta seaduse kohaldamisalast välja lepingud, mis on sõlmitud enne 16. märtsi 2013. Põhikohtuasjas, kus kasutusvaldus anti algul üle 5. detsembril 1990, kuulub direktiivi 2011/7 kohaldamisalasse üksnes 15. mail 2014 toimunud kasutusvalduse üleminek New Mediale.

29

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Opolu (Opole regionaalne kohus, Poola) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30

Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, kuna see puudutab direktiivi 2011/7 artikli 2 punktiga 1 nõutud esimest tingimust, mis peab olema täidetud, et tehingut saaks pidada „äritehinguks“ selle sätte tähenduses, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas seda mõistet tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab riigiasutuse poolt kinnistu kasutusvalduse eest tasu saamist ettevõtjalt, kelle võlausaldaja on see riigiasutus.

31

Tuleb märkida, et direktiivi 2011/7 artikli 1 lõike 2 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi kõigi maksete suhtes, millega tasutakse „äritehingute“ eest, ning et see mõiste on määratletud direktiivi 2011/7 artikli 2 punktis 1 kui „ettevõtjatevahelised või ettevõtjate ja riigiasutuste vahelised tehingud, mille tulemuseks on kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest“. Viimati nimetatud sätet tuleb tõlgendada koostoimes selle direktiivi põhjendustega 8 ja 9, millest nähtub, et see hõlmab kõiki makseid, millega tasutakse äritehingute eest, sealhulgas eraettevõtjate vahelisi tehinguid, välja arvatud tarbijatega tehtud tehingud ja muud liiki maksed (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus RL (hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv), C‑199/19, EU:C:2020:548, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Direktiivi 2011/7 artikli 2 punktis 1 on seega sätestatud kaks tingimust, mis peavad olema täidetud, et tehingut saaks pidada „äritehinguks“ selle sätte tähenduses ja see saaks kuuluda nimetatud direktiivi kohaldamisalasse, nagu see on määratletud direktiivi artikli 1 lõikes 2. Ühelt poolt peab see olema sõlmitud kas ettevõtjate vahel või ettevõtjate ja riigiasutuste vahel. Teiselt poolt peab selle tulemuseks olema kaupade tarnimine või teenuste osutamine tasu eest (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus RL (hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv), C‑199/19, EU:C:2020:548, punkt 24).

33

Mis puudutab nendest tingimustest esimest, mida käsitleb arutusel olev eelotsuse küsimus, siis on mõiste „riigiasutus“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punktis 2 määratletud kui „igasugune ostja vastavalt [direktiivi 2004/17] artikli 2 lõike 1 esimeses lõigus ja [direktiivi 2004/18] artikli 1 lõikes 9 esitatud määratlusele, olenemata lepingu objektist või maksumusest“. Nagu nähtub direktiivi 2011/7 põhjendusest 14, otsustati selle määratluse kasuks liidu õigusaktide ühtsuse huvides.

34

Direktiivide 2004/17 ja 2004/18 nende sätete kohaselt on ostja mõiste määratletud kui „riik, piirkondlikud või kohalikud asutused, avalik-õiguslikud isikud ning ühest või mitmest kõnealusest asutusest või avalik-õiguslikust isikust koosnevad ühendused“.

35

Riigi mõiste hõlmab kõiki seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu teostavaid organeid ning seda tuleb sarnaselt hankija mõistega tõlgendada funktsionaalselt ja laialt (vt selle kohta 17. septembri 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia, C‑323/96, EU:C:1998:411, punktid 27 ja 28, ning 5. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus LitSpecMet, C‑567/15, EU:C:2017:736, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Direktiivi 2011/7 artikli 2 punktis 1 kasutatud mõiste „ettevõtja“ on omakorda määratletud selle direktiivi artikli 2 punktis 3 kui „organisatsioon, mis ei ole riigiasutus ning mis tegeleb iseseisva majandus- või kutsetegevusega (ka siis, kui sellega tegeleb üks isik)“. Vastavalt sellele määratlusele ei saa üksust, mis kuulub mõiste „riigiasutus“ alla selle direktiivi artikli 2 punkti 2 tähenduses, pidada „ettevõtjaks“ selle direktiivi artikli 2 punkti 3 tähenduses.

37

Direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 sõnastus üksi ei võimalda siiski kindlaks teha, kas tehing, milles riigiasutus on ettevõtja võlausaldaja, kuulub mõiste „äritehing“ alla selle sätte tähenduses ja seega nimetatud direktiivi kohaldamisalasse. Neil asjaoludel tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale keskenduda selle sätte kontekstile ja eesmärkidele, mida taotletakse õigusaktiga, mille osa on see säte (vt selle kohta 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus Techbau, C‑299/19, EU:C:2020:937, punkt 38, ja 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus RL (hilinenud maksmisega võitlemise direktiiv), C‑199/19, EU:C:2020:548, punkt 27).

38

Mis puudutab direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 konteksti, siis selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et selliste äritehingute puhul, kus võlgnik on riigiasutus, on võlausaldajal õigus saada ilma vastavat meeldetuletust esitamata seadusjärgset viivist pärast lõigetes 3, 4 või 6 kindlaks määratud ajavahemike möödumist, kui on täidetud [punktides a ja b sätestatud] tingimused“. Sellest järeldub, et artikkel 4 on kohaldatav üksnes olukorras, kus ettevõtja võlausaldaja on riigiasutus.

39

Lisaks on oluline märkida, et direktiivi 2011/7 artikkel 3 peab silmas üksnes ettevõtjatevahelisi tehinguid. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 36, välistab selles direktiivis kasutatud mõiste „ettevõtja“ sõnaselgelt selle, et riigiasutus selle direktiivi artikli 2 punkti 2 tähenduses võiks ettevõtja võlausaldajana kuuluda selle kohaldamisalasse.

40

Seega tuleneb direktiivi 2011/7 artikli 2 punktide 2 ja 3, artikli 3 lõike 1 ja artikli 4 lõike 1 koostoimes tõlgendamisest, et kui ettevõtja võlausaldaja on riigiasutus – nagu see on käesolevas asjas –, siis ei kuulu see olukord mõiste „äritehing“ alla nimetatud direktiivi artikli 2 punkti 1 tähenduses.

41

Direktiiviga 2011/7 taotletavate eesmärkide kohta tuleb märkida, et liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise meetmena on nimetatud direktiivi eesmärk selle artikli 1 lõike 1 kohaselt „võidelda hilinenud maksmisega äritehingute puhul, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine, edendades seega ettevõtjate ja eelkõige VKEde konkurentsivõimet“. Selle kohta on direktiivi põhjenduses 3 märgitud, et hilinenud maksmine avaldab negatiivset mõju nende ettevõtjate likviidsusele, konkurentsivõimele ja kasumlikkusele.

42

Seevastu, nagu nähtub direktiivi 2011/7 põhjendusest 23, on riigiasutuste käsutuses üldreeglina palju kindlamad, prognoositavamad ja pidevamad tuluvood kui ettevõtjatel ning neil on võimalik saada rahalisi vahendeid soodsamatel tingimustel kui ettevõtjatel. Lisaks ei sõltu riigiasutused oma eesmärkide saavutamisel nii palju stabiilsete ärisuhete loomisest nagu ettevõtjad. Viimastele võib omalt poolt riigiasutuste pikkade maksetähtaegadega kaupade ja teenuste eest tasumisel kaasneda põhjendamatu kulu.

43

Võttes arvesse neid erinevusi, mis on riigiasutuste ja ettevõtjate, eelkõige VKEde vahel, ning seda, et esimesed teevad märkimisväärse hulga viimastele suunatud makseid – nagu on märgitud direktiivi 2011/7 põhjenduses 9 –, pidas liidu seadusandja asjakohaseks kehtestada direktiivi 2011/7 artiklis 4 sätted, mis on kohaldatavad üksnes ettevõtjatele, kes on nende riigiasutuste võlausaldajad, kellele nad on tarninud kaupu või osutanud teenuseid, jättes reguleerimata olukorra, kus need riigiasutused on ettevõtjate võlausaldajad.

44

Seega tuleneb direktiivi 2011/7 artikli 2 punktist 1 koostoimes selle konteksti ja direktiiviga taotletavate eesmärkidega, et kui riigiasutus selle artikli punkti 2 tähenduses on ettevõtja võlausaldaja, ei kuulu nende kahe üksuse vahelised suhted mõiste „äritehing“ alla selle sätte tähenduses ega kuulu seetõttu ka nimetatud direktiivi kohaldamisalasse.

45

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasi sai alguse sellest, et New Media, kes on direktiivi 2011/7 artikli 2 lõike 2 punkti 3 tähenduses „ettevõtja“ nagu ka isik, kes talle kasutusvalduse üle andis, tasus kinnistu kasutusvalduse aastatasu riigikassale hilinenult.

46

Kuna aga ettevõtja New Media poolt kasutusvalduse eest tasumisele kuuluvate rahasummade võlausaldaja on riigikassa kui „riigiasutus“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 2 tähenduses, ei ole täidetud esimene tingimus selleks, et tehingut saaks kvalifitseerida „äritehinguks“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses, nagu seda on tõlgendatud käesoleva kohtuotsuse punktis 44. Neil asjaoludel ei ole riigikassal õigust selle direktiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud seadusjärgsele viivisele.

47

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et mõistet „äritehing“ direktiivi 2011/7 artikli 2 punkti 1 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma riigiasutuse poolt kinnistu kasutusvalduse eest tasu saamist ettevõtjalt, kelle võlausaldaja on see riigiasutus.

48

Teisele küsimusele antud vastust arvestades ei ole esimesele ja kolmandale küsimusele vaja vastata.

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Mõistet „äritehing“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/7/EL hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul artikli 2 punkti 1 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma riigiasutuse poolt kinnistu kasutusvalduse eest tasu saamist ettevõtjalt, kelle võlausaldaja on see riigiasutus.