–

VI, esindajad: R. Drabble, QC, ja solicitor M. Black, hiljem R. Drabble, QC, ning solicitors C. Rothwell ja S. Park,

–

Norra valitsus, esindajad: K. Moe Winther, L. Furuholmen, T. Hostvedt Aarthun ja T. Midttun Tobiassen,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti ja J. Tomkin,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 21 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikleid 7 ja 16.

2

Taotlus on esitatud VI ja Commissioners for Her Majesty’s Revenue and Customsi (maksu- ja tolliamet, Ühendkuningriik) (edaspidi „HMRC“) vahelises kohtuvaidluses seoses VI õigusega elada Ühendkuningriigis ajavahemikul 1. maist 2006 kuni 20. augustini 2006 ja 18. augustist 2014 kuni 25. septembrini 2016 ning saada seal nende ajavahemike eest ülalpeetava lapse kohta antavat maksusoodustust ja lapsetoetust.

3

Direktiivi 2004/38 põhjendused 1, 2, 10 ja 18 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

4

Vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 1 punktidele a ja b sätestab see direktiiv tingimused, mis reguleerivad liikmesriikide territooriumil vaba liikumise ja elamise õiguse kasutamist liidu kodanike ja nende pereliikmete poolt, ning liidu kodanikele ja nende pereliikmetele alalise elamisõiguse liikmesriikide territooriumil.

5

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

6

Direktiivi III peatüki artiklites 6–15 sisalduvad sätted elamisõiguse kohta.

7

Direktiivi artikli 7 „Üle kolmekuuline elamisõigus“ lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

2.   Lõikes 1 ettenähtud elamisõigus laieneb ka pereliikmetele, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid kes on liidu kodanikuga vastuvõtvas liikmesriigis kaasas või ühinevad temaga, kui kõnealune liidu kodanik vastab lõike 1 punktides a, b või c nimetatud tingimustele.“

8

Direktiivi 2004/38 artikli 12 „Pereliikmete elamisõiguse säilitamine liidu kodaniku surma või lahkumise korral“ lõike 2 teises lõigus on sätestatud:

„Enne alalise elamisõiguse saamist on asjaomaste isikute elamisõiguse tingimuseks nõue, mille kohaselt nad peavad suutma tõendada, et nad on töötajad või füüsilisest isikust ettevõtjad või et neil on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, ja et neil on vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus või et nad on nendele tingimustele vastava isiku pereliikmed, kusjuures pere on loodud vastuvõtvas liikmesriigis. […]“.

9

Direktiivi artikli 14 „Elamisõiguse säilitamine“ lõike 2 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Liidu kodanikel ja nende pereliikmetel on artiklites 7, 12 ja 13 sätestatud elamisõigus, kuni nad vastavad kõnealustes artiklites sätestatud tingimustele.“

10

Direktiivi IV peatüki artiklites 16–21 sisalduvad sätted, mis reguleerivad alalist elamisõigust.

11

Direktiivi 2004/38 I jagu „Kõlblikkus“ sisaldab artiklit 16, mille lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Liidu kodanikud, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, saavad seal alalise elamisõiguse. Selle õiguse suhtes ei kohaldata III peatükis sätestatud tingimusi.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse ka nende pereliikmete suhtes, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid on koos liidu kodanikuga elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat.“

12

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määrust (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires [(EÜT 1968, L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15)] on korduvalt oluliselt muudetud. Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune määrus kodifitseerida.“

13

Määruse nr 492/2011 artiklis 10, mis vastab määruse nr 1612/68 artiklile 12, on sätestatud:

„Teise liikmesriigi territooriumil töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsi, kes elavad selle riigi territooriumil, võetakse selle riigi üldhariduskooli, töö käigus toimuva väljaõppe kursustele ja kutseõppekursustele samadel tingimustel kui selle riigi kodanikke.

Liikmesriigid aitavad kaasa kõigile pingutustele, mille eesmärgiks on anda kõnealustele lastele võimalikult head tingimused koolituses osalemiseks.“

14

Euroopa Liidu Nõukogu kiitis 30. jaanuari 2020. aasta otsusega (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta (ELT 2020, L 29, lk 1) Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse nimel heaks selle lepingu (ELT 2020, L 29, lk 7; edaspidi „väljaastumisleping“), mis on sellele otsusele lisatud.

15

Väljaastumislepingu artikli 86 „Euroopa Liidu Kohtus pooleliolevad kohtuasjad“ lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Euroopa Liidu Kohtule jääb pädevus lahendada eelotsusetaotlusi, mille on esitanud Ühendkuningriigi kohtud enne üleminekuperioodi lõppu.

3.   Käesoleva peatüki kohaldamisel loetakse, et Euroopa Liidu Kohtus on menetlust alustatud ja eelotsusetaotlus esitatud hetkel, mil menetluse alustamise dokument on registreeritud vastavalt kas Euroopa Kohtu või Üldkohtu kantseleis.“

16

Väljaastumislepingu artikli 89 lõikes 1 on ette nähtud:

„Euroopa Liidu Kohtu otsused ja määrused, mis on tehtud enne üleminekuperioodi lõppu, ning sellised otsused ja määrused, mis on artiklites 86 ja 87 osutatud menetlustes tehtud pärast üleminekuperioodi lõppu, on Ühendkuningriigi jaoks ja Ühendkuningriigis tervikuna siduvad.“

17

Vastavalt väljaastumislepingu artiklile 126 algas üleminekuperiood selle lepingu jõustumise kuupäeval ehk 1. veebruaril 2020 ja lõppes 31. detsembril 2020.

18

Direktiiv 2004/38 võeti Ühendkuningriigi õigusesse üle 2006. aasta määrusega sisserände kohta (Euroopa Majanduspiirkond) (Immigration (European Economic Area) Regulations 2006; edaspidi „2006. aasta sisserändemäärus“), mis konsolideeriti hiljem 2016. aasta määrusega sisserände kohta (Euroopa Majanduspiirkond) (Immigration (European Economic Area) Regulations 2016; edaspidi „2016. aasta sisserändemäärus“).

19

2016. aasta sisserändemääruse artikli 4 lõikes 1 määratletakse liidu kodanike erinevad kategooriad, mis on ette nähtud direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktides a–c, nimelt töötajad, füüsilisest isikust ettevõtjad, majanduslikult sõltumatud isikud ja üliõpilased. Selle artikli 4 lõike 1 punkti c kohaselt on „majanduslikult sõltumatu isik“ isik, kellel on piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal Ühendkuningriigi sotsiaalabisüsteemi, ja üldine ravikindlustus Ühendkuningriigis.

20

2016. aasta sisserändemääruse artikli 4 lõikes 3 on täpsustatud seoses majanduslikult sõltumatu isiku pereliikmetega, kelle elamisõigus sõltub sellest isikust, et nõue, mille kohaselt peab olema Ühendkuningriigis üldine ravikindlustus, on täidetud üksnes siis, kui kindlustuskaitse laieneb nii sellele isikule kui ka tema pereliikmetele.

21

2016. aasta sisserändemääruse artikli 6 lõikes 1 on määratletud mõiste „tingimustele vastavad isikud“ selle määruse tähenduses. Artikli 6 lõike 1 punkti d kohaselt hõlmab mõiste „tingimustele vastav isik“ määruse artikli 4 lõike 1 punkti c tähenduses majanduslikult sõltumatuid isikuid.

22

2016. aasta sisserändemääruse artikli 14 lõike 1 kohaselt on tingimustele vastaval isikul Ühendkuningriigis elamise õigus seni, kuni ta vastab endiselt tingimustele.

23

2016. aasta sisserändemääruse artikli 15 lõike 1 punktis a on sätestatud, et Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) kodanikel, kes on elanud Ühendkuningriigis vastavalt käesolevale määrusele pidevalt viis järjestikust aastat, on seal alaline elamisõigus. Vastavalt artikli 15 lõike 1 punktile b kehtib sama EMP kodaniku pereliikmete suhtes, kes ise ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid on elanud Ühendkuningriigis koos EMP kodanikuga vastavalt käesolevale määrusele pidevalt viis järjestikust aastat.

24

2016. aasta sisserändemääruse artiklis 16, mis vastab 2006. aasta sisserändemääruse artiklile 15a, on ette nähtud, millistel tingimustel võib isikule anda Ühendkuningriigis tuletatud elamisõiguse. 2016. aasta sisserändemääruse artikli 16 lõigete 1 ja 2 kohaselt on isikul, kes tegelikult hooldab Ühendkuningriigis elavat EMP kodanikku, tuletatud elamisõigus selles liikmesriigis, kui kõnealune EMP kodanik on alla 18aastane, elab Ühendkuningriigis majanduslikult sõltumatu isikuna ega saaks jääda Ühendkuningriiki, kui nimetatud isik Ühendkuningriigist määramata ajaks lahkub.

25

VI on Pakistani kodanik, kes elab koos oma Pakistani kodanikust abikaasa ja nende nelja lapsega Põhja-Iirimaal (Ühendkuningriik). Seal sündis 2004. aastal nende poeg, kes on Iiri kodanik.

26

VI-l ja tema abikaasal on piisavalt vahendeid, et rahuldada enda ja oma pere vajadusi. Nimelt, VI abikaasa töötas ja oli maksukohustuslane kõigil põhikohtuasjas käsitletavatel ajavahemikel. VI, kes hoolitses alguses nende laste eest, töötab ja on maksukohustuslane alates 2016. aasta aprillist.

27

Põhikohtuasja poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vähemalt ajavahemikul 17. augustist 2006 kuni 16. augustini 2014 oli VI‑l ja tema perel üldine ravikindlustus ning VI‑l kui isikul, kes tegelikult hooldas EMP kodanikust last, kes on majanduslikult sõltumatu, oli seetõttu 2006. aasta sisserändemääruse artikli 15a lõigete 1 ja 2 kohaselt tuletatud elamisõigus.

28

Samuti puudub menetlusosaliste vahel vaidlus, et tulenevalt sellest, et ta elas seaduslikult Ühendkuningriigis pidevalt viis järjestikust aastat, omandas VI poeg Ühendkuningriigis alalise elamisõiguse.

29

Põhikohtuasja pooled on aga erineval seisukohal seoses VI õigusega saada ajavahemike 1. maist 2006 kuni 20. augustini 2006 ja 18. augustist 2014 kuni 25. septembrini 2016 eest ühelt poolt ülalpeetava lapse kohta antavat maksusoodustust ja teiselt poolt lapsetoetust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus liitis käesoleva eelotsusetaotluse esitamiseks kaks põhikohtuasjas käsitletavate vaidlustega seotud kaebust, kuna neil oli sama ese, milleks on VI elamisõigus Ühendkuningriigis asjasse puutuvate ajavahemike vältel.

30

Nimelt HMRC arvates seda õigust ei ole, sest VI‑l ei olnud nende mõlema ajavahemiku vältel üldist ravikindlustust. Seetõttu ei olnud tal nende ajavahemike eest õigust saada ei ülalpeetava lapse kohta antavat maksusoodustust ega lapsetoetust. Küll aga möönab HMRC, et enam makstud summat ei ole võimalik VI‑lt tagasi nõuda, kuna ta ei ole esitanud valeandmeid ega jätnud olulisi asjaolusid teatavaks tegemata.

31

Nendel asjaoludel otsustas Social Security Appeal Tribunal (Northern Ireland) (sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus (Põhja-Iirimaa, Ühendkuningriik)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

32

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab Euroopa Kohus oma pädevuse kontrollimiseks kindlaks tegema need asjaolud, mille tõttu liikmesriigi kohus talle eelotsusetaotluse esitas (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus The Department for Communities in Northern Ireland, C‑709/20, EU:C:2021:602, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Sellega seoses tuleneb ELL artikli 19 lõike 3 punktist b ja ELTL artikli 267 esimesest lõigust, et Euroopa Kohus on pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad liidu õiguse tõlgendamist ja liidu institutsioonide vastu võetud õigusaktide kehtivust. ELTL artikli 267 teises lõigus on sisuliselt täpsustatud, et kui küsimus, mille kohta võib taotleda eelotsust, kerkib poolelioleva kohtuasja käigus liikmesriigi kohtus, võib see kohus, kui ta leiab, et otsuse tegemiseks on vaja kõnealune küsimus lahendada, taotleda sellekohast eelotsust Euroopa Kohtult.

34

Käesoleval juhul lahkus Ühendkuningriik 1. veebruaril 2020 ehk kuupäeval, mil selle riigi väljaastumisleping jõustus, liidust ja temast sai seega kolmas riik. Sellest järeldub, et selle riigi kohtuid ei saa alates sellest kuupäevast enam käsitada liikmesriigi kohtutena.

35

Selle lepingu artiklis 126 on siiski ette nähtud üleminekuperiood, mis jääb lepingu jõustumise kuupäeva ehk 1. veebruari 2020 ja 31. detsembri 2020 vahele. Kõnealuse lepingu artiklis 127 on sätestatud, et sellel perioodil kohaldatakse liidu õigust Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, kui selles lepingus ei ole sätestatud teisiti, liidu õigus toob Ühendkuningriigile ja Ühendkuningriigis kaasa samad õiguslikud tagajärjed kui liidus ja selle liikmesriikides ning seda tõlgendatakse ja kohaldatakse samade meetodite ja üldpõhimõtete alusel kui liidus.

36

Väljaastumislepingu artikli 86 lõikes 2 on samuti ette nähtud, et Euroopa Liidu Kohtule jääb pädevus lahendada eelotsusetaotlusi, mille on esitanud Ühendkuningriigi kohtud enne üleminekuperioodi lõppu. Lisaks sellele loetakse nimetatud lepingu artikli 86 lõike 3 kohaselt, et lõike 2 tähenduses on eelotsusetaotlus esitatud hetkel, mil menetluse alustamise dokument on registreeritud Euroopa Kohtu kantseleis.

37

Ühendkuningriigi kohus esitas käesoleva eelotsusetaotluse Euroopa Kohtule 7. aprillil 2020 ehk enne üleminekuperioodi lõppu põhikohtuasjas käsitletavate vaidluste raames seoses VI õigusega elada Ühendkuningriigis ajavahemikel 1. maist 2006 kuni 20. augustini 2006 ning 18. augustist 2014 kuni 25. septembrini 2016 ning saada seal nende ajavahemike eest ülalpeetava lapse kohta antavat maksusoodustust ja lapsetoetust.

38

Sellest järeldub ühelt poolt, et põhikohtuasjas käsitletav olukord puudutab ajavahemikke enne Ühendkuningriigi liidust lahkumist ja enne üleminekuperioodi lõppu ning seega kuulub see liidu õiguse ratione temporis kohaldamisalasse. Teiselt poolt on Euroopa Kohus pädev tegema eelotsuse eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse kohta vastavalt selle lepingu artikli 86 lõikele 2 osas, milles selle taotlusega soovitakse saada liidu õiguse tõlgendust.

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Euroopa Kohtul lahendada käesolev kohtuasi Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 alusel kiirendatud menetluses. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole seda taotlust ise põhjendanud, nähtub tema eelotsusetaotlusest, et see esitati pärast seda, kui VI oli vastavasisulise taotluse esitanud, ja viimane oli põhjendanud vajadust selle menetluse algatamiseks esiteks sellega, et väljaastumislepingus ette nähtud üleminekuperiood lõpeb 31. detsembril 2020, pärast mida oleks Euroopa Kohtu otsuse täitmine raskem, teiseks asjaoluga, et HMRC püüab ikka veel nõuda sisse summasid, mis viimase arvates maksti alusetult ülalpeetava lapse kohta antava maksusoodustuse alusel, ning kolmandaks asjaoluga, et alates 2016. aasta oktoobrist ei ole VI saanud sotsiaaltoetusi, millele tal väidetavalt on õigus.

40

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on ette nähtud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.

41

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et selline kiirendatud menetlus on menetluslik vahend, mille eesmärk on reageerida erakordselt kiireloomulisele olukorrale (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Randstad vs. Itaalia, C‑497/20, EU:C:2021:1037, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Käesoleval juhul jättis Euroopa Kohtu president pärast ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ärakuulamist 20. juuli 2020. aasta otsusega kiirendatud menetluse kohaldamise taotluse rahuldamata.

43

Mis puudutab esiteks argumenti väljaastumislepingus ette nähtud üleminekuperioodi lõppemise kohta, siis tuleneb selle lepingu artikli 89 lõikest 1 koostoimes artikli 86 lõikega 2, et eelotsusetaotlused, mille Euroopa Kohus teeb pärast üleminekuperioodi lõppu Ühendkuningriigi kohtu taotlusel, mis on esitatud enne selle perioodi lõppu, on Ühendkuningriigi jaoks ja Ühendkuningriigis tervikuna siduvad.

44

Teiseks seoses argumentiga, et HMRC püüdis ikka veel sisse nõuda summasid, mis tema arvates olid alusetult makstud ülalpeetava lapse kohta antava maksusoodustuse alusel, siis olgu märgitud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 30 kokku võetud faktilistest asjaoludest – mille tuvastas eelotsusetaotluses selle esitanud kohus, kes on selles küsimuses ainsana pädev – nähtub, et HMRC möönab nüüd, et võimalikku alusetult makstud summat ei saa VI‑lt sisse nõuda, kuna viimane ei ole kunagi esitanud valeandmeid ega jätnud olulisi asjaolusid teatavaks tegemata.

45

Kolmandaks, mis puudutab asjaolu, et alates 2016. aasta oktoobrist ei saa VI sotsiaaltoetusi, millele tal väidetavalt on õigus, siis tuleb tõdeda, et isegi juhul, kui põhikohtuasjades tehtud kohtulahendid, mis puudutavad sellele kuupäevale eelnenud ajavahemikke, peaksid tekitama HMRC‑le kohustuse maksta neid toetusi ka sellele kuupäevale järgneva aja eest, siis Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei nähtu, et nende toetuste maksmata jätmine tekitaks VI‑le ja tema perele materiaalse kitsikuse, mis põhjendaks kiirendatud menetluse kasutamist (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus The Department for Communities in Northern Ireland, C‑709/20, EU:C:2021:602, punkt 44). Pelk õigussubjekti huvi – sõltumata selle olulisusest ja õiguspärasusest –, mis tal on liidu õigusest tulenevate õiguste ulatuse võimalikult kiire kindlaksmääramise vastu, ega see, et põhikohtuasi on majanduslikult või ühiskondlikult tundlik, ei tähenda siiski seda, et põhikohtuasi tuleb läbi vaadata lühikese aja jooksul kodukorra artikli 105 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 26. novembri 2020. aasta kohtumäärus DSK Bank ja FrontEx International, C‑807/19, EU:C:2020:967, punkt 38).

46

Neil asjaoludel ei ilmne Euroopa Kohtule esitatud teabest, et käesolev kohtuasi oleks sedavõrd kiireloomuline, et erandkorras oleks põhjendatud kalduda kõrvale eelotsusetaotluse suhtes kohaldatavatest tavalistest menetlusnormidest.

47

Olgu märgitud, et ELTL artiklis 267 kehtestatud koostöökord põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel. Selle artikli alusel algatatud menetluse raames on riigisiseste õigusnormide tõlgendamine liikmesriikide kohtute, mitte Euroopa Kohtu ülesanne, ning Euroopa Kohus ei ole pädev otsustama, kas riigisisesed õigusnormid on liidu õigusnormidega kooskõlas. Seevastu on Euroopa Kohus pädev andma liikmesriigi kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel on liikmesriigi kohtul võimalik hinnata riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega (18. novembri 2020. aasta kohtuotsus Syndicat CFTC,C‑463/19, EU:C:2020:932, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Lisaks on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus The Department for Communities in Northern Ireland, C‑709/20, EU:C:2021:602, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse elemendid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (13. septembri 2016. aasta kohtuotsus Rendón Marín, C‑165/14, EU:C:2016:675, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja poolte vahel ei ole vaidlust selles, et VI‑l on piisavalt vahendeid, et rahuldada enda ja oma 2004. aastal sündinud liidu kodanikust poja vajadusi, ning et vähemalt ajavahemikul 17. augustist 2006 kuni 16. augustini 2014 oli neil üldine ravikindlustus. Sellest tuleneb, et VI pojal ja VI‑l endal kui vanemal, kes on poja tegelik hooldaja, oli kogu selle ajavahemiku jooksul Ühendkuningriigis elamise õigus ELTL artikli 21 lõike 1 ja direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel (vt analoogia alusel 19. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Zhu ja Chen, C‑200/02, EU:C:2004:639, punktid 42–47, ning 13. septembri 2016. aasta kohtuotsus Rendón Marín, C‑165/14, EU:C:2016:675, punktid 41–53).

50

Kuna VI poeg viibis seega seaduslikult ja pidevalt Ühendkuningriigis kauem kui viis järjestikust aastat, sai ta hiljemalt 17. augustil 2011 direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 1 alusel selles riigis alalise elamisõiguse.

51

Põhikohtuasjad puudutavad VI õigust saada ülalpeetava lapse kohta antavat maksusoodustust ja lapsetoetust ühelt poolt ajavahemiku eest enne 17. augustit 2006, kui tema pojal ei olnud veel alalist elamisõigust Ühendkuningriigis direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 1 alusel, ning teiselt poolt ajavahemiku eest pärast 16. augustit 2014, mil tal selline õigus oli. HMRC sõnul ei ole VI‑l õigust nende ajavahemike eest saada ei ülalpeetava lapse kohta antavat maksusoodustust ega lapsetoetust, kuna neil ajavahemikel ei olnud tal üldist ravikindlustust ja järelikult ei olnud tal tuletatud elamisõigust Ühendkuningriigis.

52

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega seega sisuliselt kindlaks teha, mil määral oli VI‑le ja tema pojale samadel ajavahemikel kohaldatav direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud nõue omada vastuvõtvas liikmesriigis üldist ravikindlustust, ja kui see on nii, siis kas neil olev kindlustuskaitse oli piisav selle nõude täitmiseks. Seega tuleb küsimused nii ümber sõnastada.

53

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 21 ja direktiivi 2004/38 artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liidu kodanikust lapsel, kes on omandanud alalise elamisõiguse, ja teda tegelikult hooldaval vanemal peab olema üldine ravikindlustus selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses, et neil säiliks elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis.

54

Seoses selle liidu kodanikust lapsega tuleb märkida, et direktiivi 2004/38 artikli 16 lõikes 1 on sõnaselgelt sätestatud, et alalise elamisõiguse suhtes, mille liidu kodanikud saavad pärast seda, kui nad on elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, „ei kohaldata III peatükis sätestatud tingimusi“. Selle õiguse suhtes ei kehti seega nimelt direktiivi artikli 7 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimused, et neil peab enda ja oma pere jaoks olema piisavalt vahendeid ja üldine ravikindlustus.

55

Direktiivi põhjenduses 18 on täpsustatud, et „[s]elleks et aidata kaasa integreerumisele selle vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda, kus liidu kodanik elab, ei tohiks alalisele elamisõigusele pärast selle saamist enam mingeid tingimusi kehtestada“.

56

Mis puudutab kolmanda riigi kodanikust vanemat, kes tegelikult seda last hooldab, siis tuleb märkida, et direktiivi 2004/38 artikli 16 lõiget 2, mille kohaselt selle artikli lõiget 1 kohaldatakse ka nende pereliikmete suhtes, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid on koos liidu kodanikuga elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, ei kohaldata selle vanema olukorrale.

57

Nimelt, nagu nähtub direktiivi 2004/38 artikli 2 punktist 2, on mõiste „pereliige“ selle direktiivi tähenduses liidu kodaniku ülenejate sugulaste puhul piiratud „ülalpeetavate ülenejate lähisugulastega“. Järelikult, kui alaealine liidu kodanik on tema kolmanda riigi kodanikust vanema ülalpeetav, ei saa viimane tugineda „ülalpeetava“ üleneja sugulase seisundile selle direktiivi tähenduses, selleks et saada elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis (vt selle kohta 13. septembri 2016. aasta kohtuotsus Rendón Marín, C‑165/14, EU:C:2016:675, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Samas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et vastuvõtvas liikmesriigis alalist elamisõigust, mille on liidu õigusega saanud teise liikmesriigi alaealine kodanik, tuleb lapse elamisõigusele soovitava toime tagamiseks mõista nii, et see tähendab ELTL artikli 21 alusel vanemale, kes tegelikult hooldab seda alaealist liidu kodanikku, õigust elada temaga vastuvõtvas liikmesriigis koos ning seda sõltumata selle vanema kodakondsusest (vt selle kohta 19. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Zhu ja Chen, C‑200/02, EU:C:2004:639, punktid 45 ja 46, ning 13. septembri 2016. aasta kohtuotsus Rendón Marín, C‑165/14, EU:C:2016:675, punktid 51 ja 52).

59

Sellest järeldub, et direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud tingimuste kohaldamatus pärast seda, kui alaealine on saanud selle direktiivi artikli 16 lõike 1 alusel alalise elamisõiguse, laieneb ELTL artikli 21 kohaselt sellele vanemale.

60

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 21 ja direktiivi 2004/38 artikli 16 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ei liidu kodanikust lapsel, kes on omandanud alalise elamisõiguse, ega teda tegelikult hooldaval vanemal ei pea olema üldist ravikindlustust selle direktiivi artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses, et neil säiliks elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis.

61

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 21 ja direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et ajavahemike osas enne seda, kui liidu kodanikust laps on saanud alalise elamisõiguse vastuvõtvas riigis, peab nii sellel lapsel juhul, kui talle taotletakse selle artikli 7 lõike 1 punkti b alusel elamisõigust, kui ka teda tegelikult hooldaval vanemal olema üldine ravikindlustus selle direktiivi tähenduses.

62

Direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b kohaselt on kõikidel liidu kodanikel õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kuid alla viie aasta, „kui neil on enda ja oma pere jaoks piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi ja neil on vastuvõtva liikmesriigi üldine ravikindlustus“.

63

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 48 ja 49 märkis, et kuigi selle sätte ingliskeelne sõnastus on teataval määral mitmeti mõistetav, tuleneb selle sätte teistest keeleversioonidest, nagu saksa-, hispaania-, prantsus- ja itaaliakeelne versioon, ning direktiivi 2004/38 üldisest ülesehitusest ja eesmärgist siiski selgelt, et sama sätte kohaselt peab nii liidu kodanikul kui ka temaga vastuvõtvas liikmesriigis elavatel pereliikmetel olema üldine ravikindlustus.

64

Sellega seoses tuleb sarnaselt käesoleva kohtuotsuse punktis 58 meenutatule rõhutada, et kuigi alaealist liidu kodanikku tegelikult hooldav vanem ei kuulu liidu kodaniku pereliikmete hulka direktiivi 2004/38 tähenduses, laieneb selle direktiiviga alaealisele liidu kodanikule antud elamisõigus üle kolme kuu ja alla viie aasta siiski ELTL artikli 21 alusel sellele vanemale, et tagada elamisõiguse soovitav toime.

65

Seega selleks, et teha kindlaks, kas kolmanda riigi kodanikust vanemal on selline elamisõigus oma liidu kodanikust lapse olukorra tõttu, tuleb analüüsida, kas see laps vastab direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktis b esitatud tingimustele. Selle analüüsi jaoks tuleb neid tingimusi pidada sellisteks, mida kohaldatakse analoogia alusel samale vanemale.

66

Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus otsustada, et direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punktist b koostoimes põhjendusega 10 ja artikli 14 lõikega 2 tuleneb, et majanduslikult mitteaktiivsel liidu kodanikul peab kogu vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elamise ajavahemiku jooksul, mis on pikem kui kolm kuud ja lühem kui viis aastat, olema enda ja oma pereliikmete jaoks üldine ravikindlustus, et mitte põhjendamatult koormata selle liikmesriigi eelarvet (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud tervishoiuteenused), C‑535/19, EU:C:2021:595, punktid 53–55).

67

Mis puudutab sellise liidu kodanikust lapse olukorda, kes elab vastuvõtvas riigis koos teda tegelikult hooldava vanemaga, siis see nõue on täidetud nii juhul, kui lapsel on üldine ravikindlustus, mis hõlmab tema vanemat, kui ka vastupidisel juhul, kui sellel vanemal on selline kindlustus, mis hõlmab last (vt analoogia alusel 19. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Zhu ja Chen, C‑200/02, EU:C:2004:639, punktid 29–33).

68

Käesoleval juhul nähtub toimikust, et VI ja tema poeg olid asjaomasel ajavahemikul, see tähendab 1. maist 2006 kuni 20. augustini 2006, kindlustatud Ühendkuningriigi riikliku tervisekindlustussüsteemiga, mida pakub tasuta National Health Service (riiklik tervishoiusüsteem).

69

Sellega seoses on oluline meenutada, et kuigi vastuvõttev liikmesriik võib proportsionaalsuse põhimõtet järgides seada tema territooriumil direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel elava majanduslikult mitteaktiivse liidu kodaniku liitumisele tema riikliku ravikindlustussüsteemiga tingimusi, mille eesmärk on tagada, et see kodanik ei koormaks põhjendamatult selle liikmesriigi eelarvet, näiteks nõuda, et see kodanik sõlmiks üldise eraravikindlustuslepingu või omaks sellist lepingut, mille alusel hüvitataks sellele liikmesriigile tema poolt selle kodaniku eest tehtud tervishoiukulutused, või nõuda, et see kodanik teeks sissemakseid selle liikmesriigi riiklikku ravikindlustussüsteemi (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus A (riiklikud tervishoiuteenused), C‑535/19, EU:C:2021:595, punkt 59), on samuti tõsi, et liidu kodanikul, kui ta on liitunud vastuvõtvas liikmesriigis sellise riikliku ravikindlustussüsteemiga, on üldine ravikindlustus artikli 7 lõike 1 punkti b tähenduses.

70

Lisaks, niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, kus majanduslikult mitteaktiivseks liidu kodanikuks on laps, kelle üks vanematest, kes on kolmanda riigi kodanik, töötas ja oli vastuvõtvas riigis asjaomasel ajavahemikul maksukohustuslane, oleks ebaproportsionaalne keelduda elamisõiguse andmisest sellele lapsele ja teda tegelikult hooldavale vanemale direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b alusel üksnes põhjusel, et selle ajavahemiku jooksul olid nad tasuta liitunud selle riigi riikliku ravikindlustussüsteemiga. Nimelt ei saa asuda seisukohale, et tasuta liitumine sellistel tingimustel kujutaks endast ebamõistlikku koormust kõnealuse riigi eelarvele.

71

Lõpuks, kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma teises küsimuses 23. veebruari 2010. aasta kohtuotsuse Teixeira (C‑480/08, EU:C:2010:83) punktile 70, siis tuleb tõdeda, et see ei ole käesolevas asjas asjakohane. On tõsi, et Euroopa Kohus otsustas selles, et vastuvõtvas liikmesriigis elamise õigus, mis on vanemal, kes tegelikult hooldab last, kes kasutab määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt õigust käia koolis, ei sõltu tingimusest, mille kohaselt peab sellel vanemal olema piisavalt vahendeid, et mitte koormata oma elamisperioodi ajal vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, ja vastuvõtvas liikmesriigis üldine ravikindlustus. Siiski annab määruse nr 1612/68 artikkel 12, nagu ka määruse nr 492/2011 artikkel 10, mis selle asendas, õigusi üksnes vastuvõtva liikmesriigi territooriumil töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku pere lastele. VI abikaasa ja asjaomase lapse isa on aga kolmanda riigi kodanik.

72

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 21 ja direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et ajavahemike osas enne seda, kui liidu kodanikust laps on saanud alalise elamisõiguse vastuvõtvas riigis, peab nii sellel lapsel juhul, kui talle taotletakse selle artikli 7 lõike 1 punkti b alusel elamisõigust, kui ka teda tegelikult hooldaval vanemal olema üldine ravikindlustus selle direktiivi tähenduses.

73

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Court of Appeali (England & Wales) (Civil Division) (apellatsioonikohus (Inglismaa ja Wales) (tsiviilosakond), Ühendkuningriik) 2014. aastal tehtud otsuse tulemusena tuleb Ühendkuningriigi ja Iirimaa vahel sõlmitud ühise reisipiirkonna vastastikuseid kokkuleppeid seoses ravikindlustusega käsitada „vastastikuste kokkulepetena“ ja seega üldise ravikindlustusena 2016. aasta sisserändemääruse artikli 4 lõike 1 tähenduses.

74

Kuigi käesoleva kohtuotsuse punktides 47–52 esitatud sissejuhatavaid kaalutlusi arvestades näib olevat võimalik see küsimus ümber sõnastada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et niisugused vastastikused kokkulepped nagu jõus olevad Ühendkuningriigi ja Iirimaa vahel sõlmitud ühise reisipiirkonna kokkulepped seoses ravikindlustuskaitsega võivad vastata nõudele, et peab olema üldine ravikindlustus selle direktiivi tähenduses, tuleb siiski tõdeda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei esita mingit teavet nende kokkulepe sisu ja nende asjakohasuse kohta põhikohtuasjas.

75

Väljakujunenud kohtupraktikast aga tuleneb, et liikmesriigi kohtule tarviliku liidu õiguse tõlgenduseni jõudmiseks on vaja, et asjaomane kohus määraks kindlaks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevaid faktilisi eeldusi. Lisaks peavad eelotsusetaotluses olema välja toodud täpsed põhjused, miks liikmesriigi kohtul on liidu õiguse tõlgendamise küsimus tekkinud ja miks ta on pidanud vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Obala i lučice, C‑307/19, EU:C:2021:236, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Need eelotsusetaotluse sisule esitatavad nõuded on otsesõnu ära toodud kodukorra artiklis 94, millest eelotsusetaotluse esitanud kohus peab ELTL artikli 267 alusel toimuva koostöö raames kinni pidama (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Obala i lučice, C‑307/19, EU:C:2021:236, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). Neid on meelde tuletatud ka Euroopa Liidu Kohtu soovitustes liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks (ELT 2019, C 380, lk 1).

77

Kuna käesoleval juhul ei vasta eelotsusetaotlus kolmanda küsimuse osas neile nõuetele, on see küsimus vastuvõetamatu.

78

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: