–

Ordine Nazionale dei Biologi, MX, NY ja OZ, esindajad: avvocati G. Sciacca ja R. Arbib,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato C. Colelli,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Sjödin ja A. Szmytkowska,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/98/EÜ, millega kehtestatakse inimvere ja verekomponentide kogumise, uurimise, töötlemise, säilitamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusnõuded ning muudetakse direktiivi 2001/83/EÜ (ELT 2003, L 33, lk 30; ELT eriväljaanne 15/07, lk 346), artikli 9 lõiget 2.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Ordine Nazionale dei Biologi (riiklik bioloogide koda, Itaalia) ja kolme bioloogiadiplomiga isiku MXi, NYi ja OZi ning teiselt poolt Presidenza del Consiglio dei Ministri (riigikantselei, Itaalia) vahelises kohtuvaidluses seoses sellise Itaalia õigusnormi kehtivusega, mis näeb ette, et üksnes isikud, kel on arsti‑ ja kirurgidiplom ning kes lisaks täidavad teatavad tingimused ülikooliõpingutele järgneva töökogemuse osas, võib määrata vereteenistusasutuse vastutavaks isikuks.

3

Direktiivi 2002/98 põhjendustes 15 ja 33 on märgitud:

[…]

4

Direktiivi artiklis 1 „Eesmärgid“ on ette nähtud:

„Käesoleva direktiiviga sätestatakse inimvere ja verekomponentide kvaliteedi- ja ohutusnõuded, et tagada inimeste tervise kaitstuse kõrge tase.“

5

Direktiivi artikli 2 lõikes 1 on määratletud selle direktiivi reguleerimisala järgmises sõnastuses:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse inimvere ja verekomponentide mis tahes sihtotstarbega kogumise ja uurimise ning vereülekandeks mõeldud juhtudel töötlemise, säilitamise ja jaotamise suhtes.“

6

Sama direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

7

Direktiivi 2002/98 artikli 4 lõige 2 sätestab:

„Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike säilitamast või kehtestamast oma territooriumil rangemaid kaitsemeetmeid, kui need on kooskõlas asutamislepinguga.

Eelkõige võib liikmesriik tervisekaitse kõrge taseme tagamiseks ning artikli 20 lõikega 1 ettenähtud eesmärgi saavutamiseks kehtestada vabatahtliku ja tasuta doonorlusega seotud nõudeid, sealhulgas vere ja verekomponentide impordikeelu või -piirangu, kui asutamislepinguga ettenähtud tingimused on täidetud.“

8

Selle direktiivi artikli 5 „Vereteenistusasutuste määramine, tegevusloa andmine, akrediteerimine või litsentsimine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et inimvere ja verekomponentide mis tahes sihtotstarbega kogumise ja uurimisega ning vereülekandeks mõeldud juhtudel nende ettevalmistamise, säilitamise ja jaotamisega tegelevad ainult pädeva asutuse poolt selleks määratud, tegevusloa saanud, akrediteeritud või litsentsitud vereteenistusasutused.“

9

Direktiivi artiklis 9 „Vastutav isik“ on ette nähtud:

„1.   Vereteenistusasutused määravad isiku (vastutava isiku), kellel on järgmised ülesanded:

2.   Vastutaval isikul peab olema järgmine miinimumtingimustele vastav kvalifikatsioon:

[…]“.

10

Sama direktiivi artiklis 10 „Personal“ on sätestatud:

„Inimvere ja verekomponentide kogumise, uurimise, säilitamise ja jaotamisega otseselt tegeleval personalil peab olema kõnealuste ülesannete täitmiseks vajalik kvalifikatsioon ning nad peavad saama õigeaegset, asjakohast ja korrapäraselt ajakohastatud koolitust.“

11

Direktiivi 2002/98 artikli 20 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid võtavad vere vabatahtlikku ja tasuta annetamist soodustavaid meetmeid, et verd ja verekomponente saada niipalju kui võimalik sellistest annetustest.“

12

20. detsembri 2007. aasta seadusandliku dekreedi nr 261, millega muudetakse 19. augusti 2005. aasta seadusandlikku dekreeti nr 191, millega võetakse üle direktiiv 2002/98/EÜ, millega kehtestatakse inimvere ja verekomponentide kogumise, uurimise, töötlemise, säilitamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusnõuded (Decreto legislativo del 20 dicembre 2007, n. 261 – Revisione del decreto legislativo 19 agosto 2005, n. 191, recante attuazione della direttiva 2002/98/CE che stabilisce norme di qualità e di sicurezza per la raccolta, il controllo, la lavorazione, la conservazione e la distribuzione del sangue umano e dei suoi componenti) (GURI nr 19, 23.1.2008, edaspidi „seadusandlik dekreet nr 261/2007), artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Üksus, mille koosseisu vereteenistusasutus kuulub, nimetab sealse vastutava isiku, kes on selles rollis kohustatud täitma järgmisi ülesandeid:

2.   Lõikes 1 nimetatud vastutaval isikul on diplom arstiteaduses ja kirurgias ning ta täidab kehtivate õigusaktidega ette nähtud tingimused, mis on kehtestatud vereülekandemeditsiini süsteemi kuuluvate kompleksse struktuuriga asutuste juhtkonda määramisele.“

13

Põhikohtuasja hagejad esitasid 10. juunil 2008 Tribunale di Romale (Rooma kohus, Itaalia) kaebuse, milles nad palusid tuvastada, et osa, milles seadusandliku dekreedi nr 261/2007 artikli 6 lõige 2 näeb ette, et vereteenistusasutuse eest vastutavaks isikuks saab nimetada üksnes isiku, kellel on diplom arstiteaduses ja kirurgias, on vastuolus direktiivi 2002/98 artikli 9 lõikega 2, sest viimati nimetatud normis on nähtud vastutava isikuna tegutsema asumise eeltingimusena ette ülikoolidiplom arstiteaduses või bioloogias, millega seega antakse bioloogia eriala lõpetanutele õigus niisuguses rollis tegutseda, mistõttu riigisisese õiguse säte on liidu õigusega vastuolus ja tuleb kõrvale jätta.

14

Nimetatud kohus jättis kaebuse rahuldamata peamiselt põhjendusel, et direktiiv 2002/98 ei ole „iserakenduv“, kuna selles on kehtestatud ainult vereteenistusasutusi käsitlevad üldised eeskirjad ja põhimõtted, jättes nende asutamise ja toimimise reguleerimise riigisisese õiguse ülesandeks. Selle direktiivi artikli 9 lõige 2 lubab liikmesriikidel oma kaalutlusõigust kasutades valida, kas vereteenistusasutuste eest vastutava isikuna tegutsema asumise võimalus tuleb anda üksnes arstiteaduse diplomiga või üksnes bioloogiadiplomiga isikutele või nimetatud kahe kategooria diplomeeritutele.

15

Põhikohtuasja hagejad esitasid Tribunale di Roma (Rooma kohus) otsuse peale apellatsioonkaebuse Corte d’appello di Romale (Rooma apellatsioonikohus, Itaalia), kes jättis selle 19. juuni 2015. aasta otsusega rahuldamata, jättes edasikaevatud kohtuotsuse muutmata.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele põhikohtuasja kaebajad esitasid kassatsioonkaebuse, soovib teada, kas direktiivi 2002/98 artikli 9 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see annab isikutele, kellel on bioloogiadiplom, õiguse olla määratud vereteenistusasutuste eest vastutavaks isikuks, või kas arvestades tõika, et see direktiiv näeb kõnesolevas valdkonnas ette üksnes miinimumnõuded, tuleb seda sätet mõista pigem nii, et see jätab liikmesriikidele vaba valiku anda selles rollis tegutsema asumise võimalus üksnes arstiteaduse diplomiga isikutele või üksnes bioloogiadiplomiga isikutele või nimetatud kahe kategooria diplomeeritutele.

17

Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2002/98 artikli 9 lõike 2 punkti a koostoimes sama direktiivi artikli 4 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et vereteenistusasutuste eest vastutavaks isikuks võib määrata ainult isikuid, kellel on diplom arstiteaduses ja kirurgias.

19

Direktiivi 2002/98 artikli 9 lõige 2 näeb ette, et vereteenistusasutuste määratud vastutav isik peab vastama „kvalifikatsiooni miinimumtingimustele“, mis on seal loetletud ja mille hulka kuulub selle sätte punktis a nimetatud nõue, et „vastutaval isikul peab olema diplom, tunnistus või muu kvalifikatsiooni tõendav ametlik dokument, mis on välja antud arstiteaduses või bioloogias ülikoolikursuse või asjaomase liikmesriigi poolt samaväärseks tunnistatud kursuse lõpetamisel“.

20

Itaalia seadusandja soovis selle sätte riigisisesesse õiguskorda üle võtta, võttes vastu seadusandliku dekreedi nr 261/2007 artikli 6 lõike 2, mis annab vereteenistusasutuse eest vastutava isikuna tegutsema asumise võimaluse üksnes isikutele, kellel on „diplom arstiteaduses ja kirurgias“.

21

Põhikohtuasja kaebajad vaidlustavad eelotsusetaotluse esitanud kohtus selle riigisisese sätte kehtivuse peamiselt põhjusel, et direktiivi 2002/98 artikli 9 lõige 2 annab bioloogiateaduste diplomiga isikule „õiguse“ olla määratud vereteenistusasutuse eest vastutavaks isikuks, mistõttu nimetatud riigisisene säte kujutab endast osas, milles sellega antakse õigus nimetatud rollis tegutseda üksnes arstiteaduse ja kirurgiadiplomiga isikutele, välistades bioloogiateaduste diplomiga isikud, direktiivi artikli 9 lõike 2 ülevõtmist, mis on liidu õigusega vastuolus ja tuleb seega kõrvale jätta.

22

Selle kohta tuleb tõdeda, et rahvatervise kaitse eesmärgist kantud direktiivi 2002/98 alus on ELTL artikkel 168, mille lõikes 1 on ette nähtud, et kogu liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. Direktiivi artiklis 1 on täpsustatud, et selle direktiiviga sätestatakse inimvere ja verekomponentide kvaliteedi- ja ohutusnõuded, et tagada inimeste tervise kaitstuse kõrge tase. Lisaks on ELTL artikli 168 lõike 4 punktis a sätestatud, et liikmesriike ei takistata säilitamast või kehtestamast karmimaid kaitsemeetmeid; see säte on sõnaselgelt üle võetud kõnealuse direktiivi artikli 4 lõikes 2 (vt selle kohta 13. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Octapharma France, C‑512/12, EU:C:2014:149, punkt 43).

23

Käesoleval juhul tekib küsimus, kas põhikohtuasjas kõne all olevat riigisisest sätet saab osas, milles sellega on lubatud üksnes arstiteaduse ja kirurgiadiplomiga isikutel asuda tegutsema vereteenistusasutuse vastutava isikuna, kvalifitseerida „rangemaks kaitsemeetmeks“ direktiivi 2002/98 artikli 4 lõike 2 esimese lõigu tähenduses, võrreldes sama direktiivi artikli 9 lõikes 2 ettenähtuga.

24

Sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

25

Nimelt tuleneb direktiivi 2002/98 artikli 9 lõike 2 sõnastusest endast, et see säte piirdub ülikoolidiplomi omamist ning ülikooliõpingute järgset minimaalset töökogemust puudutavate „kvalifikatsiooni miinimumtingimuste“ kehtestamisega, millele isik peab vastama, et teda saaks määrata vereteenistusasutuse vastutavaks isikuks.

26

Mis puudutab täpsemalt direktiivi 2002/98 artikli 9 lõike 2 punktis a sätestatud tingimust, mis käsitleb kvalifikatsiooni, siis lisaks nähtub selle sätte kujunemisloost, et kuigi Euroopa Komisjoni esialgses ettepanekus oli viidatud nõudele, et isikul peab olema diplom laia valiku teadusalade hulgast, siis hiljem muudeti seda ettepanekut nii, et sisse jäi nõue omada diplomit arstiteaduses, soovitatavalt spetsialiseerumisega hematoloogias; sätte lõplikku sõnastusse lisati bioloogiadiplomiga isikud.

27

Direktiivi 2002/98 artikli 9 lõike 2 punkti a kujunemislugu näitab seega, et kuigi liidu seadusandja kitsendas nende ülikoolidiplomite ringi, mille alusel isik saab asuda tegutsema vereteenistusasutuse vastutava isikuna, soovis ta siiski jätta liikmesriikidele teatava paindlikkuse nende kvalifikatsioonide valikul, mille omajad saavad nimetatud ametikohal tegutsema asuda.

28

Lisaks ei saa järeldada rangemast kaitsemeetmest, mida on nimetatud puhtalt näitlikustamiseks direktiivi 2002/98 artikli 4 lõike 2 teises lõigus, mis käsitleb vabatahtlikku ja tasuta doonorlust, ega ka ühestki muust selle direktiivi sättest, et rangemaid kaitsemeetmeid võivad endast kujutada üksnes niisugused riigisisese õiguse sätted, mis näevad ette rangema korra kui need direktiivi sätted, mis reguleerivad otseselt vere ja verekomponentide kogumist, uurimist, töötlemist, säilitamist ja jaotamist vereteenistusasutuste poolt, ja mille hulka ei kuulu selle direktiivi artikli 9 lõige 2.

29

Nimelt on direktiivi 2002/98 artikli 9 lõikes 2 ette nähtud kvalifikatsiooni miinimumtingimuste eesmärk tagada, et vereteenistusasutuse vastutaval isikul oleks piisav teoreetiline ja praktiline pädevus nende ülesannete täitmiseks, mis on talle pandud selle direktiivi artikli 9 lõike 1 kohaselt.

30

Ent need ülesanded – kuivõrd need hõlmavad muu hulgas ülesannet tagada, et iga inimvere või verekomponentide ühik, olenemata kasutusotstarbest, on kogutud ja uuritud, ning kui see on mõeldud vereülekandeks, ette valmistatud, säilitatud ja jaotatud vastavalt asjasse puutuvas liikmesriigis kehtivatele õigusaktidele, või ülesannet rakendada vereteenistusasutustes nõudeid, mis on kehtestatud direktiivi 2002/98 artiklites 10–15 – moodustavad täieõigusliku osa selle direktiivi eesmärgist tagada inimeste tervise kaitse kõrge tase, mis puudutab inimvere ja verekomponentide kvaliteedi- ja ohutusnorme, mis on sellega kehtestatud.

31

Niisuguses kontekstis märgib Itaalia valitsus, et otsus nõuda arstiteaduse ja kirurgiadiplomi olemasolu selleks, et isiku saaks nimetada vereteenistusasutuse eest vastutavaks isikuks, oli tingitud asjaolust, et Itaalias on vereteenistusasutused riiklikku tervishoiusüsteemi integreeritud teenistused, mis tegelevad arvukate ja delikaatsete tegevustega, sh kitsalt meditsiiniline ja diagnostikategevus, mis ei piirdu nimetatud asutuste tegevustega, mis on loetletud direktiivi 2002/98 artikli 3 punktis e, ning et seega on eespool nimetatud diplomi olemasolu hädavajalik.

32

Sellega seoses on tõsi, et vereteenistusasutuste ülesandeid, isegi väidetavalt „kitsalt meditsiinilist“ laadi ülesandeid, mis neile Itaalia õiguse alusel on pandud, ei täida mitte nende asutuste eest vastutav isik, vaid direktiivi 2002/98 artiklis 10 nimetatud „personal“, st „inimvere ja verekomponentide kogumise, uurimise, säilitamise ja jaotamisega otseselt tegele[v] personal“, kellel „peab olema kõnealuste ülesannete täitmiseks vajalik kvalifikatsioon ning [kes] pea[b] saama õigeaegset, asjakohast ja korrapäraselt ajakohastatud koolitust“. Selle direktiivi põhjenduse 15 järgi on tegemist personaliga, kes osaleb „otseselt“ nende ülesannete täitmisel.

33

Direktiivis 2002/98 sisalduv vahetegemine „personalil“ ja „vastutaval isikul“ kajastub ka selle direktiivi artikli 9 lõike 1 viimases taandes, mis näeb ette, et vastutava isiku ülesanne on rakendada vereteenistusasutuses muu hulgas artikliga 10 ette nähtud nõudeid, mis tähendab, et see isik peab eelkõige tagama, et töötajatel on vajalik kvalifikatsioon nende asutuste poolt täidetavate ülesannete täitmiseks, mistõttu võib olla tarvis, et asjasse puutuval töötajal oleks arstiteaduse diplom, kui tegemist on meditsiinilist laadi ülesannetega.

34

Sellegipoolest on eesmärk, mida põhikohtuasjas kõne all oleva riigisisese õigusnormiga Itaalia valitsuse sõnul taotletakse ja mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, ning mis seisneb selles, et arsti kvalifikatsioon võib võimaldada vastutaval isikul täita oma ülesandeid täiel määral ja tõhusalt vereteenistusasutuste kõigi tegevuste, sealhulgas kitsalt meditsiiniliste tegevuste puhul, siiski hõlmatud direktiivi 2002/98 eesmärgiga, milleks on selle direktiivi artikli 1 järgi sätestada inimvere ja verekomponentide kvaliteedi- ja ohutusnõuded, et tagada inimeste tervise kaitstuse kõrge tase – põhikohtuasjas vaidluse all oleva riigisisese meetmega kui rangema kaitsemeetmega saab seega tõhusamalt tagada, et see eesmärk tõepoolest saavutatakse.

35

Tegemist on rahvatervise valdkonnas antava hinnanguga, mille eest vastavalt identsetele sätetele ELTL artikli 168 lõike 4 punktis a ja direktiivi 2002/98 artikli 4 lõikes 2 vastutavad liikmesriigid.

36

Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on inimeste elu ja tervis EL toimimise lepinguga kaitstud hüvede ja huvide hulgas esikohal ning liikmesriikidel tuleb otsustada, millisel tasemel nad kavatsevad rahvatervise kaitse tagada ja kuidas selline tase tuleb saavutada. Kuna see tase võib liikmesriigiti varieeruda, tuleb tunnustada liikmesriikide kaalutlusruumi olemasolu (8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Medisanus, C‑296/15, EU:C:2017:431, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei saa asjaolu, et liikmesriik kehtestab vähem rangeid norme kui mõni teine liikmesriik, tähendada seda, et teise liikmesriigi normid oleksid ebaproportsionaalsed (18. septembri 2019. aasta kohtuotsus VIPA, C‑222/18, EU:C:2019:751, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Käesoleval juhul, võttes arvesse Euroopa Kohtule esitatud toimikut, ei ilmne – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, arvestades ka liikmesriikide kaalutlusruumi, millele on viidatud eelmises punktis, et põhikohtuasjas kõne all olevat sätet saaks pidada ebasobivaks meetmeks inimeste tervise kaitse rangema kaitsetaseme saavutamise eesmärgi tarvis, mida see taotleb inimvere ja verekomponentide kvaliteedi- ja ohutusnormide valdkonnas.

38

Põhikohtuasjas kõne all oleva riigisisese õigusnormi kooskõla liidu õigusega näib kinnitavat ka Itaalia valitsuse esile toodud asjaolu – mida peab samuti kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et Itaalias on vereteenistusasutused riiklikku tervishoiusüsteemi integreeritud teenistused, millest tuleneb, et see säte on hõlmatud liikmesriikidel ELTL artikli 168 lõike 7 kohaselt oleva vastutusega oma tervishoiupoliitika määratlemisel ning tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel, mis hõlmab tervishoiu juhtimist ning tervishoiule määratud vahendite jaotamist.

39

Sellele on lisaks viidatud direktiivi 2002/98 põhjenduses 33, kus on märgitud, et tervishoiuteenuste korraldamise ja meditsiinilise abi andmise kohustus peaks jääma iga liikmesriigi pädevusse.

40

Selle pädevuse rakendamisel tuleb liikmesriikidele aga jätta kaalutlusruum ka sobivate meetmete valikul, eelkõige tervishoiuteenuseid osutavate isikute kvalifikatsiooni osas.

41

Järelikult on liikmesriigil ELTL artikli 168 lõike 4 punkti a ja direktiivi 2002/98 artikli 4 lõike 2 alusel õigus kohaldada kvalifikatsiooninõuete suhtes, millele peab vastama vereteenistusasutuse eest vastutav isik, selle direktiivi artikli 9 lõike 2 punktis a sätestatust rangemaid eeskirju, kui liikmesriik leiab – ületamata kaalutlusruumi, mis tal on otsustamaks kõrge taseme üle, millega ta tagab rahva tervise kaitse, ja viisi üle, kuidas seda saavutada –, et see rangem kord võimaldab veelgi paremini tagada, et vereteenistusasutuse eest vastutav isik on võimeline täielikult ja tõhusalt täitma tal olevaid ülesandeid, ning et sellest tulenevalt on saavutatud rahvatervise kaitse eesmärk, mida on direktiiviga taotletud.

42

Lõpuks tuleb tõdeda, et kuigi direktiivi 2002/98 artikli 4 lõige 2 näeb ette, et liikmesriik võib selle sätte tähenduses rangema meetme säilitada või kehtestada üksnes „kooskõlas asutamislepinguga“ ja kuigi põhikohtuasja kaebajad tuginevad reale liidu õigusnormidele ja põhimõtetele, mida põhikohtuasjas kõne all olev riigisisene säte väidetavalt rikub, ei küsi eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas neid on järgitud.

43

Selle kohta saab siiski märkida, et mis puudutab põhikohtuasja kaebajate argumenti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiviga 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT 2005, L 255, lk 22), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta direktiiviga 2013/55/EL (ELT 2013, L 354, lk 132), kehtestatud vastastikuse tunnustamise nõude väidetava eiramise kohta, mis väidetavalt toimus niisuguste võõrtöötajatest bioloogide kahjuks, kes soovivad tegutseda Itaalias vereteenistusasutuse eest vastutava isikuna, siis tuleb see argument, mis võiks olla vastuvõetav hoolimata sellest, et see tõstatati eelotsusetaotluse kontekstis, ja vaatamata sellele, et see esitati puhtalt riigisiseses kontekstis (vt analoogia alusel 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordine degli Ingegneri di Verona e Provincia jt, C‑111/12, EU:C:2013:100, punktid 33–35), igal juhul sisulistel põhjustel tagasi lükata.

44

Nimelt tuleb just vastuvõtva liikmesriigi õigusnormidega kindlaks määrata bioloogi kutsealaga hõlmatud tegevusvaldkonnad ja vaid juhul, kui see liikmesriik peab tegevust vastavasse valdkonda kuuluvaks, tuleneb vastastikuse tunnustamise nõudest, et võõrtöötajatest bioloogidel peab samuti olema võimalus sellel tegevusalal tegutsema hakata (vt analoogia alusel 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Ordine degli Ingegneri di Verona e Provincia jt, C‑111/12, EU:C:2013:100, punkt 48).

45

Käesoleval juhul ei ole Itaalia õigusnormides aga just nimelt leitud, et vereteenistusasutuse vastutava isiku ülesanded kuuluksid bioloogi kutsealaga hõlmatud tegevusvaldkonda.

46

Eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2002/98 artikli 9 lõike 2 punkti a koostoimes selle direktiivi artikli 4 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et vereteenistusasutuste eest vastutavaks isikuks võib määrata ainult isikuid, kellel on diplom arstiteaduses ja kirurgias, tingimusel et need normid järgivad igakülgselt liidu õigust.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2002/98/EÜ, millega kehtestatakse inimvere ja verekomponentide kogumise, uurimise, töötlemise, säilitamise ja jaotamise kvaliteedi- ja ohutusnõuded ning muudetakse direktiivi 2001/83/EÜ, artikli 9 lõike 2 punkti a koostoimes selle direktiivi artikli 4 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et vereteenistusasutuste eest vastutavaks isikuks võib määrata ainult isikuid, kellel on diplom arstiteaduses ja kirurgias, tingimusel et need normid järgivad igakülgselt liidu õigust.