–

Prokurator Krajowy – Pierwszy Zastępcy Prokuratora Generalnego, esindajad: R. Hernand ja B. Święczkowski,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja J. M. Hoogveld,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, K. Herrmann, S. L. Kalėda ja H. Støvlbæk, hiljem L. Armati, K. Herrmann ja S. L. Kalėda,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT 2006, L 376, lk 36) ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47.

2

Taotlus on esitatud menetluses, mille algatas Minister Sprawiedliwości (justiitsminister, Poola) distsiplinaarvoliniku otsuse peale, millega lõpetati advokaadi suhtes alustatud uurimine pärast seda, kui oli tuvastatud, et puudub distsiplinaarsüütegu, mida saaks asjaomasele isikule süüks panna.

3

Direktiivi 2006/123 põhjendustes 33 ja 39 on märgitud:

[…]

4

Selle direktiivi artikli 1 lõikes 5 on ette nähtud:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kriminaalõigust. Siiski ei või liikmesriigid piirata teenuste osutamise vabadust kriminaalõiguse neid sätteid kohaldades, mis konkreetselt mõjutavad teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist, hoidudes kõrvale käesoleva direktiiviga kehtestatud eeskirjadest.“

5

Selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui käesoleva direktiivi sätted lähevad vastuollu ühenduse mõne muu õigusaktiga, mis reguleerib teatavates sektorites või teatavatel kutsealadel teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte, on muude ühenduse õigusaktide sätted ülimuslikud ning neid kohaldatakse asjaomaste sektorite ja kutsealade puhul. […]“.

6

Sama direktiivi artiklis 4 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

7

Direktiivi 2006/123 III peatüki „Teenuseosutajate asutamisvabadus“ 1. jao „Autoriseerimine“ artikli 9 lõikes 3 on ette nähtud:

„Käesolevat jagu ei kohaldata autoriseerimisskeemide nende aspektide suhtes, mis on otseselt või kaudselt hõlmatud muude ühenduse õigusaktidega.“

8

Direktiivi 2006/123 1. jao artikli 10 „Autoriseeringu andmise tingimused“ lõikes 6 on sätestatud:

„Pädeva asutuse mis tahes otsust, välja arvatud autoriseeringu andmist, sealhulgas keeldumisotsust või autoriseeringu kehtetuks tunnistamist tuleb täielikult põhjendada ning seda peab olema võimalik kohtutes või muudes õiguskaitseorganites vaidlustada.“

9

Direktiivi 2006/123 III peatüki 2. jagu, mis sisaldab artikleid 14 ja 15, puudutab teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise nõudeid, mis on keelatud või mida tuleb hinnata.

10

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/5/EÜ, millega hõlbustatakse alalist tegutsemist advokaadi kutsealal muus liikmesriigis kui see, kus omandati kutsekvalifikatsioon (EÜT 1998, L 77, lk 36; ELT eriväljaanne 06/03, lk 83), põhjenduses 7 on märgitud:

„kooskõlas oma eesmärgiga ei näe käesolev direktiiv ette norme puhtalt siseriiklike olukordade puhuks ning kui ta mõjutabki advokaadikutset käsitlevaid siseriiklikke eeskirju, siis üksnes niivõrd, kui see on vajalik, et direktiivi otstarvet tõhusalt täita; eelkõige ei piira direktiiv siseriiklikke õigusakte, mis reguleerivad juurdepääsu advokaadikutsele ja sellel kutsealal tegutsemist vastuvõtvas liikmesriigis kasutatava kutsenimetuse all“.

11

Selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on hõlbustada alalist tegutsemist advokaadi kutsealal füüsilisest isikust ettevõtja või palgatöötajana ka muus liikmesriigis kui see, kus isik omandas kutsekvalifikatsiooni.“

12

26. mai 1982. aasta advokatuuriseaduse (ustawa z dnia 26 maja 1982 r. – Prawo o adwokaturze) (Dz. U. nr 16, jrk nr 124), mida on muudetud, artiklis 9 on sätestatud:

„1.   Advokatuuri organid on üleriigiline advokatuuri üldkogu, advokatuuri ülemkogu, kõrgem distsiplinaarkohus, advokatuuri distsiplinaarvolinik ja kõrgem revisjonikomisjon.

2.   Advokatuuri organite liikmed võivad olla ainult advokaadid.“

13

Selle seaduse artiklis 11 on ette nähtud:

„1.   Advokatuuri organid ning liikmesadvokatuuride organid […] valitakse salajase hääletuse teel, kusjuures kandidaatide arv ei ole piiratud.

2.   Advokatuuri organite ning liikmesadvokatuuride organite […] ametiaeg on neli aastat. Nende liikmed on siiski kohustatud tegutsema kuni uute valitud organite moodustamiseni.

[…]

4.   Lõikes 1 viidatud organite liikmeid võib enne nende ametiaja lõppu tagasi kutsuda neid valinud organ.

[…]“.

14

Selle seaduse artiklis 39 on sätestatud:

„Liikmesadvokatuuri organid on:

[…]

3a) distsiplinaarvolinik;

[…]“.

15

Sama seaduse artiklis 40 on ette nähtud:

„Liikmesadvokatuuri üldkogu pädevusse kuulub:

[…]

[…]“.

16

Advokatuuriseaduse artikli 51 kohaselt:

„1.   Distsiplinaarkohus koosneb esimehest, aseesimehest, liikmetest ja asendusliikmetest.

2.   Distsiplinaarkohus teeb otsuseid kolmest kohtunikust koosnevas täiskoosseisus.“

17

Selle seaduse artiklis 58 on ette nähtud:

„Advokatuuri ülemkogu pädevusse kuulub:

[…]

[…]“.

18

Nimetatud seaduse artiklis 80 on ette nähtud:

„Advokaadid […] kannavad distsiplinaarvastutust käitumise eest, mis on vastuolus õigusnormide, eetikapõhimõtete või kutsealase väärikusega, või ametikohustuste rikkumise eest […]“.

19

Sama seaduse artikli 81 lõike 1 kohaselt:

„Distsiplinaarkaristused on järgmised:

20

Advokatuuriseaduse artikli 82 lõikes 2 on ette nähtud:

„Advokatuurist väljaheitmisega kaasneb kustutamine advokaatide nimekirjast ilma õiguseta taotleda uuesti kandmist sellesse nimekirja 10 aasta jooksul alates kuupäevast, mil advokatuurist väljaheitmise otsus jõustub.“

21

Selle seaduse artikli 88a lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:

„1.   Distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsused ja määrused koos põhjendustega toimetatakse omal algatusel kätte nii menetlusosalistele kui ka justiitsministrile.

[…]

4.   Menetlusosalistel ja justiitsministril on õigus esitada apellatsioonkaebus distsiplinaarmenetluse lõpetamise otsuste ja määruste peale 14 päeva jooksul alates sellest, kui on kätte toimetatud otsuse või määruse ärakiri koos põhjendustega ja juhistega vaidlustamise tähtaja ning viisi kohta.“

22

Selle seaduse artikli 89 lõikes 1 on ette nähtud:

„Distsiplinaarkohus on oma otsustes täiesti sõltumatu.“

23

Sama seaduse artikli 91 lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud:

„2.   Distsiplinaarkohus menetleb kõiki juhtumeid esimese astme kohtuna, välja arvatud […] edasikaebustes, mis on esitatud distsiplinaarvoliniku otsuse peale jätta distsiplinaarmenetlus algatamata või distsiplinaarmenetlus lõpetada.

3.   Kõrgem distsiplinaarkohus menetleb:

[…]“.

24

Advokatuuriseaduse artikli 91a lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Menetlusosalised, justiitsminister, ombudsman ja advokatuuri ülemkogu esimees võivad esitada [Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus)] kassatsioonkaebuse otsuste peale, mille teises astmes on teinud kõrgem distsiplinaarkohus.“

25

Selle seaduse artiklis 91b on sätestatud:

„Kassatsioonkaebuse võib esitada õigusnormi ilmse rikkumise tõttu ja ilmselgelt ebaproportsionaalse distsiplinaarkaristuse korral.“

26

Nimetatud seaduse artiklis 91c on sätestatud:

„Kassatsioonkaebus tuleb [Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus)] esitada kõrgeima distsiplinaarkohtu kaudu 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest koos põhjendustega.“

27

Advokatuuriseaduse artiklis 95n on ette nähtud:

„Seadusega reguleerimata juhtudel kohaldatakse distsiplinaarmenetluste suhtes järgmisi õigusnorme:

[…]“.

28

Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 100 lõike 8 kohaselt:

„Pärast otsuse ja kohtumääruse teatavaks tegemist antakse menetlusosalistele teada nende õigusest edasi kaevata ning edasikaebamise tähtajast ja viisist või sellest, et otsus või määrus edasikaebamisele ei kuulu.“

29

Selle seadustiku artiklis 521 on sätestatud:

„[Prokurator Generalny (peaprokurör)] ja [Rzecznik Praw Obywatelskich (ombudsman)] võivad esitada kassatsioonkaebuse menetluse lõpetanud kohtu lõpliku otsuse peale.“

30

Nimetatud seadustiku artikkel 525 näeb ette:

„1.   Kaebaja esitab kassatsioonkaebuse [Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus)] apellatsioonikohtu kaudu.

2.   Artiklis 521 nimetatud juhul esitatakse kassatsioonkaebus otse [Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus)].“

31

28. jaanuari 2016. aasta prokuratuuriseaduse (ustawa z dnia 28 stycznia 2016 r. – Prawo o prokuraturze) (Dz. U. 2016, jrk nr 177) artikli 1 lõikes 2 on sätestatud:

„Peaprokurör on prokuratuuri kõrgeim instants. Peaprokuröri ülesandeid täidab justiitsminister. […]“.

32

Poola kõrgeimat kohut käsitleva 8. detsembri 2017. aasta seaduse (ustawa z dnia 8 grudnia 2017 r. o Sądzie Najwyższym) (Dz. U. 2018, jrk nr 5) kohaselt koosneb Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) erinevatest kolleegiumidest, sealhulgas kriminaalkolleegiumist ja distsiplinaarkolleegiumist.

33

Selle seaduse artikli 24 kohaselt kuuluvad Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kriminaalkolleegiumi pädevusse eelkõige kriminaalmenetluse seadustiku alusel läbi vaadatud kohtuasjad ja muud kohtuasjad, mille suhtes kohaldatakse selle seadustiku sätteid.

34

Selle seaduse artikli 27 lõike 1 punkti 1 alapunkti b esimese taande kohaselt kuuluvad Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) distsiplinaarkolleegiumi pädevusse muu hulgas need kohtuasjad, mis on seotud advokatuuriseaduse alusel läbiviidavate distsiplinaarmenetlustega.

35

Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kriminaalkolleegium ja õigusteooria on seni olnud seisukohal, et peaprokuröril ja ombudsmanil ei ole õigust vaidlustada advokatuuri distsiplinaarkohtu otsuseid, millega jäeti muutmata distsiplinaarvoliniku otsus distsiplinaaruurimist mitte alustada. Nimetatud kohus leiab sellega seoses, et advokatuuriseadus reguleerib täielikult kassatsioonkaebuse vastuvõetavust ja et vastavalt selle seaduse artiklile 95n ei kuulu kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 521 kohaldamisele.

36

Siiski on Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) distsiplinaarkolleegium 27. novembri 2019. aasta otsuses jõudnud vastupidisele seisukohale, kui ta leidis, et kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 521 on kohaldatav advokatuuri distsiplinaarkohtu otsuste suhtes, ja seejärel tunnistas vastuvõetavaks kassatsioonkaebuse, mille peaprokurör esitas Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus, Poola) määruse peale, millega jäeti muutmata distsiplinaarvoliniku otsus lõpetada advokaadi suhtes läbi viidud distsiplinaaruurimine.

37

Prokurator Krajowy – Pierwszy Zastępcy Prokuratora Generalnego (riigiprokurör – peaprokuröri esimene asendaja, Poola) (edaspidi „riigiprokurör“) palus 20. juuli 2017. aasta kirjas, et Rzecznik Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarvolinik, Poola) (edaspidi „distsiplinaarvolinik“) algataks R. G. suhtes distsiplinaarmenetluse põhjusel, et teatud avalike avaldustega on viimane ületanud advokaadi sõnavabaduse piire ning nendes avaldustes justiitsministri suhtes esitatud ähvarduste tõttu toime pannud distsiplinaarsüüteo.

38

Distsiplinaarvolinik keeldus 7. novembri 2017. aasta otsusega distsiplinaaruurimise algatamisest. Pärast seda, kui riigiprokurör esitas kaebuse, tühistati see otsus Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) 23. mai 2018. aasta määrusega, mille tulemusel saadeti toimik distsiplinaarvolinikule uueks läbivaatamiseks. Viimane algatas 18. juuni 2018. aasta otsusega R. G. suhtes distsiplinaaruurimise, mis lõpetati 28. novembri 2018. aasta otsusega, milles distsiplinaarvolinik tuvastas, et asjaomane isik ei ole distsiplinaarrikkumist toime pannud. Justiitsministri ja riigiprokuröri esitatud kaebuste alusel tühistas Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) 13. juunil 2019 distsiplinaarvoliniku kõnealuse otsuse ja toimik saadeti uuesti viimasele tagasi.

39

Distsiplinaarvolinik lõpetas 8. augusti 2019. aasta otsusega distsiplinaaruurimise uuesti pärast seda, kui ta tuvastas, et R. G. puhul puuduvad distsiplinaarrikkumise koosseisu tunnused. Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) vaatab käesoleval ajal läbi justiitsministri kaebust viimati nimetatud otsuse peale.

40

Selles kontekstis märgib Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) kõigepealt, et ta leiab, et ta vastab kõigile nendele tingimustele, mis on nõutavad selleks, et teda saaks lugeda kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses, mistõttu võib ta esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

41

Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) soovib kõigepealt teada, kas harta artikkel 47 on kohaldatav niisuguse menetluse kontekstis nagu põhikohtuasjas. Distsiplinaarkohtu arvates oleks see nii juhul, kui tuleks asuda seisukohale, et see menetlus kuulub advokaatide nimekirja kandmise korra, see tähendab distsiplinaarkohtu arvates direktiivi 2006/123 artikli 4 punkti 6 ja III peatüki tähenduses autoriseerimisskeemi reguleerimisalasse, kuna see menetlus võib olenevalt olukorrast kaasa tuua asjaomase advokaadi väljaheitmise advokatuurist ja sel juhul tema kustutamise advokaatide nimekirjast. Selline kustutamine kujutab nimelt endast selle direktiivi artikli 10 lõike 6 tähenduses autoriseeringu kehtetuks tunnistamist.

42

Järgmisena ja juhul, kui põhikohtuasja kontekstis on ka harta artikkel 47 kohaldatav, esitab Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) erinevast vaatenurgast küsimusi selle sätte tõlgendamise kohta.

43

Esimesena märgib distsiplinaarkohus, et kui kaebus otsuse peale, mille ta põhikohtuasjas peab tegema, on vastuvõetav, on kaebuse läbivaatamiseks pädev kohus Poola kõrgeimat kohut käsitleva seaduse artikli 27 lõike 1 punkti 1 alapunkti b esimese taande kohaselt Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) distsiplinaarkolleegium. Samas tuleneb aga selle kohtu 5. detsembri 2019. aasta otsusest, mis tehti pärast 19. novembri 2019. aasta kohtuotsust A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982), et kõnealune distsiplinaarkolleegium ei ole harta artikli 47 tähenduses sõltumatu ega erapooletu kohus.

44

Neil asjaoludel soovib Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus), kes pärast põhikohtuasjas otsuse tegemist peab menetlusosalisi teavitama nende õigusest vaidlustada see otsus, teada, kas ta peab sel juhul kõrvale kalduma Poola kõrgeimat kohut käsitleva seaduse artikli 27 lõike 1 punkti 1 alapunkti b esimesest taandest ning seetõttu teavitama neid menetlusosalisi võimalusest esitada kaebus Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kriminaalkolleegiumile. Samuti soovib distsiplinaarkohus juhul, kui selline kaebus tegelikult esitatakse, teada seda, kas ta on siis kohustatud edastama selle kaebuse Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kriminaalkolleegiumile, mitte distsiplinaarkolleegiumile.

45

Teisena palub Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) selgitada, kas juhul, kui ta peab menetlusosalisi teavitama võimalusest esitada kaebus tema tulevase otsuse peale või selle võimaluse puudumisest, peab ta olenevalt olukorrast jätma tähelepanuta Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) distsiplinaarkolleegiumi kohtupraktika, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 36 ja mille kohaselt võib peaprokurör sellistes kohtuasjades nagu põhikohtuasjas esitada kaebuse, ning järgima selles osas kõnealuse kohtu kriminaalkolleegiumi väljakujunenud kohtupraktikat, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 35 ja mille kohaselt on selline kaebus välistatud.

46

Kolmandana märgib Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus), et tema menetluses oleva kaebuse on esitanud justiitsminister. Nimelt üks põhjustest, mille tõttu Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) eespool nimetatud 5. detsembri 2019. aasta otsuses leidis, et selle kohtu distsiplinaarkolleegium ei ole sõltumatu ja erapooletu kohus, oli täpsemalt selle kolleegiumi sõltuvus täidesaatvast võimust ja justiitsministri avaldatav mõju kolleegiumi koosseisule. Neid asjaolusid arvestades on distsiplinaarkohus arvamusel, et isegi kui ta peaks käesoleva kohtuotsuse punktides 44 ja 45 tõstatatud küsimustele Euroopa Kohtu antavaid vastuseid arvestades leidma, et kaebuse esitamine ei ole võimalik ja et selle kaebuse rahuldamata jätmise võimalikuks vaidlustamiseks esitatud kaebused tuleb edastada Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) kriminaalkolleegiumile, jääb alles oht, et sellise kassatsioonkaebuse, mille justiitsminister esitab peaprokurörina Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) distsiplinaarkolleegiumile, võib viimane tunnistada vastuvõetavaks ja ta võib selle läbi vaadata. Neil asjaoludel palub distsiplinaarkohus selgitada, kas sellise võimaluse ärahoidmiseks on tal olenevalt olukorrast õigus jätta tema menetluses oleva kaebuse kohta otsus tegemata.

47

Nendel asjaoludel otsustas Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

48

Riigiprokurör ja Poola valitsus on arvamusel, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, kuna Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) ei ole kohus ELTL artikli 267 tähenduses.

49

Sellega seoses väidab Poola valitsus ühelt poolt, et vastavalt Poola põhiseaduse artikli 17 lõikele 1 on distsiplinaarkohtu ülesanne tagada advokaadi kutsetegevuse nõuetekohasus, otsustades, kas asjaomaste isikute käitumine vastab kutse-eetika nõuetele, mitte aga kohtuna põhiseaduse artikli 179 tähenduses mõista õigust Poola Vabariigi nimel.

50

Teiselt poolt ei vasta see distsiplinaarkohus sõltumatuse tingimusele, mis on Euroopa Kohtu praktika kohaselt nõutav. Esimesena, kuna sellise organi puhul ei ole tegemist kohtuga Poola põhiseaduse tähenduses, ei ole tal ka sõltumatuse tagatisi, mis on põhiseaduses ette nähtud üksnes kohtute puhul.

51

Teisena ei ole see distsiplinaarkohus kaitstud kaudsete väliste mõjutuste eest, mis võiksid tema otsuseid suunata, kuna tema liikmed valib liikmesadvokatuuri üldkogu advokatuuriseaduse artikli 40 punkti 2 alusel ja seetõttu peavad nad tegema otsuseid distsiplinaarasjades, mis puudutavad kolleege, tänu kelle toetusele nad valiti ning kelle abil võib nende ametiaega hiljem korduvalt pikendada.

52

Kolmandana, nagu nähtub advokatuuriseaduse artikli 11 lõikest 4, võib need liikmed enne nende ametiaja lõppemist tagasi kutsuda organ, kes nad on ka valinud, mistõttu nende suhtes ei kehti ametist tagandamise keeld.

53

Riigiprokurör leiab omalt poolt, et organi kvalifitseerimisel kohtuks ELTL artikli 267 tähenduses tuleb arvesse võtta juhtumi kõiki asjaolusid, kaasa arvatud menetluse ese ning organi seisund ja ülesanded liikmesriigi õiguskorras. Seega saab kutseala distsiplinaarkohut pidada selliseks kohtuks üksnes tingimusel, et see täidab ülesandeid, mis kuuluvad riigile, ja eelkõige ülesannet otsustada kutsealal tegutsemise õiguse üle. Põhikohtuasja eseme ja distsiplinaarmenetluse praeguse staadiumi tõttu ei ole see käesoleval juhul aga nii Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) puhul. Kuna distsiplinaarvolinik ei ole teinud otsust, milles oleks tuvastatud R. G. toime pandud distsiplinaarsüütegu, siis ei pea distsiplinaarkohus tegema otsust võistlevas vaidluses, mis puudutab asjaomase isiku distsiplinaarvastutust, ega seega ka otsust tema õiguse kohta tegeleda kutsetegevusega, vaid üksnes kontrollima, kas distsiplinaarvoliniku otsus lõpetada distsiplinaaruurimine on põhjendatud.

54

Sellega seoses võtab Euroopa Kohus väljakujunenud praktikast tulenevalt selle hindamisel, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses ja kas tal on järelikult selle sätte alusel õigus esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi asutamine seaduse alusel, organi alalisus, organi kohtualluvuse kohustuslikkus, organi menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning organi sõltumatus (21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Sellegipoolest, mis puudutab menetluse võistlevust eelotsusetaotluse esitanud kohtus, siis ELTL artikkel 267 menetluse võistlevust Euroopa Kohtusse pöördumise tingimusena ette ei näe. Seevastu tuleneb nimetatud sättest aga, et liikmesriigi kohus võib Euroopa Kohtusse pöörduda vaid juhul, kui kohtuvaidlus on liikmesriigi kohtus pooleli ja kui see kohus peab tegema otsuse menetluse raames, mis peab lõppema õigustmõistva lahendiga (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Cartesio, C‑210/06, EU:C:2008:723, punkt 56, ja 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus), C‑658/18, EU:C:2020:572, punkt 63).

56

Käesoleval juhul puudub kõigepealt vaidlus selles, et arvestades advokatuuriseaduse sätteid, millele viitab Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus), vastab see organ tingimustele, mis puudutavad selle organi asutamist seaduse alusel, organi alalisust, organi kohtualluvuse kohustuslikkust ja organi poolt õigusnormide kohaldamist.

57

Järgmiseks, mis puudutab riigiprokuröri kahtlusi Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) ülesannete suhtes põhikohtuasja kontekstis, siis tuleb tõdeda, et see organ peab lahendama tema menetluses oleva vaidluse, tehes otsuse menetluses, mille eesmärk on teha õigustmõistev lahend käesoleva kohtuotsuse punktis 55 viidatud kohtupraktika tähenduses.

58

Eelotsusetaotluses sisalduvatest andmetest nähtub nimelt, et distsiplinaarkohus lahendab justiitsministri kaebust otsuse peale, millega distsiplinaarvolinik otsustas lõpetada advokaadi suhtes algatatud distsiplinaaruurimise, ning et selline kaebus võib muu hulgas tuua kaasa olukorra, kus distsiplinaarkohus tühistab kõnealuse otsuse ja saadab seejärel toimiku uueks läbivaatamiseks distsiplinaarvolinikule tagasi.

59

Euroopa Kohtu praktikast selgub, et tingimused, mida järgides täidab Euroopa Kohus oma ülesannet eelotsusemenetluses, ei sõltu liikmesriigi kohtutes algatatud kohtumenetluste olemusest ega eesmärgist. ELTL artiklis 267 on viidatud liikmesriigi kohtu tehtavale otsusele, ilma et ette oleks nähtud erikord olenevalt selle otsuse laadist (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Lõpuks, mis puudutab Poola valitsuse argumente, siis tuleb ühelt poolt märkida, et asjaolu, et advokatuuri distsiplinaarkohtud ei ole kohtud Poola põhiseaduse artikli 179 tähenduses, ei välista, et sellised organid võiksid olla „kohtud“ ELTL artikli 267 tähenduses. Nagu on leitud väljakujunenud kohtupraktikas, kuulub küsimus, kas organ on kohus kõnealuse liidu õigusnormi tähenduses, üksnes liidu õiguse valdkonda (vt selle kohta 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Pealegi on Euroopa Kohus juba korduvalt otsustanud, et kutseala organid, eelkõige need, kelle pädevusse kuuluvad advokaadid, võivad olla kohtud ELTL artikli 267 tähenduses, tingimusel et need organid vastavad käesoleva kohtuotsuse punktides 54 ja 55 meenutatud kohtupraktikas seatud nõuetele (vt eelkõige 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Koller, C‑118/09, EU:C:2010:805, punktid 22 ja 23, ning 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Torresi, C‑58/13 ja C‑59/13, EU:C:2014:2088, punktid 17, 19 ja 30).

62

Teiselt poolt, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatusega seotud tingimust, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on see tingimus eriti oluline ELTL artiklis 267 ette nähtud eelotsusetaotluste mehhanismi raames toimuva õigusalase koostöö süsteemi nõuetekohase toimimise seisukohast, kusjuures selle mehhanismi saab käivitada ainult organ, kellel tuleb kohaldada liidu õigust ja kes vastab muu hulgas sõltumatuse kriteeriumile (vt selle kohta 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Euroopa Kohtu praktika kohaselt on mõistel „sõltumatus“ kaks aspekti. Esimene, väline aspekt eeldab, et asjaomane organ täidab oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, olemata kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes ja saamata kelleltki korraldusi või juhiseid, ning et ta on seega kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võib kahjustada selle organi liikmete otsustusvabadust ja mõjutada nende otsuseid (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 121 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Teine, sisemine aspekt on seotud mõistega „erapooletus“ ja selle eesmärk on võrdse distantsi säilitamine menetlusosaliste ja nende vastavate huvide vahel menetluse eset arvestades. See aspekt eeldab, et tagatakse objektiivsus ning kohtuasja lahendi suhtes ei võeta arvesse muud huvi peale õigusnormide range kohaldamise (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Need sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, liikmete nimetamist, ametiaega ning ka taandumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust, ja selles osas, kas nimetatud organ on tema ees olevate huvide suhtes neutraalne (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Täpsemalt nõuab see hädavajalik kohtunike vabadus igasugusest välisest sekkumisest või survest, nagu Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et on olemas teatud tagatised – nagu ametist tagandamise keeld –, mis kaitsevad neid isikuid, kelle ülesanne on õigust mõista (24. juuni 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus), C‑619/18, EU:C:2019:531, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Euroopa Kohus on samuti otsustanud, et käesoleva kohtuotsuse punktis 65 nimetatud normid peavad eelkõige võimaldama välistada mitte ainult igasuguse otsese mõju juhiste kujul, vaid ka kaudsema mõju vormid, mis võivad asjaomaste kohtunike otsuseid suunata (19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 125 ning seal viidatud kohtupraktika).

68

Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawiega (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) seoses tuleb esimeses järjekorras märkida, et nagu on ette nähtud advokatuuriseaduse artiklis 89, peavad advokatuuri distsiplinaarkohtud distsiplinaarasjades õigust mõistma „täiesti sõltumatult“.

69

Teises järjekorras ei saa nõustuda Poola valitsuse väitega, et asjaolu, et niisuguse distsiplinaarkohtu liikmed valib asjaomase advokatuuri registrisse kantud advokaatide kolleegium, ning tõsiasi, et sama kolleegium võib tulevikus need liikmed olenevalt olukorrast uuesti valida, tekitavad kahtlusi selle distsiplinaarkohtu võime osas erapooletult lahendada tema menetluses olevaid distsiplinaarasju.

70

Arvestades eelkõige asjaomase liikmesadvokatuuri distsiplinaarkohtu liikmete valimise või uuestivalimise kollektiivset laadi, ei saa nende toimingute tegemine selle advokatuuri registrisse kantud advokaatide üldkogul – nimelt on Varssavi advokatuuris, nagu see selgub eelotsusetaotluse esitanud organi esitatud täpsustustest, ligikaudu 5500 advokaati – tekitada kahtlusi sel viisil valitud liikmete sõltuvuses ja erapooletuses, kui neil tuleb üldistes huvides otsustada, kas üks või teine sellesse registrisse kantud advokaat võib olla eiranud advokaadi kutse-eetika nõudeid.

71

Kolmandas järjekorras tuleb märkida, et asjaolu, et advokatuuriseaduse artikli 11 lõike 4 sõnastusest tuleneb, et advokatuuri organite liikmeid ja liikmesadvokatuuride organite liikmeid võib enne nende ametiaja lõppu tagasi kutsuda neid valinud organ, ei saa käesolevas asjas ka kahtluse alla seada Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) sõltumatust.

72

Nagu Poola valitsus meenutab, on Euroopa Kohus sellega seoses küll seoses Hispaania Tribunal Económico-Administrativodega (maksuasjade vaidekomisjonid) äsja otsustanud, et nende komisjonide liikmete ametist vabastamise kord ei ole kindlaks määratud sõnaselgete erinormidega, vaid ametist vabastamisele kehtivad üksnes haldusõiguse üldnormid, eeskätt avaliku teenistuse seadus, mistõttu ei ole nende liikmete ametist vabastamine järelikult piiratud, nagu nõuab ametist tagandamise keelu põhimõte, teatud erandjuhtudega, mil sellise meetme võtmine on põhjendatav õiguspäraste ja ülekaalukate põhjustega. Euroopa Kohus järeldas sellest, et kõnealused liikmesriigi õigusnormid ei taga, et nende organite liikmed oleksid kaitstud välise surve eest, mis võib tekitada kahtlusi nende sõltumatuses, ning et selline süsteem ei saa eelkõige tõhusalt takistada täidesaatva võimu liigset survet nendele, mistõttu ei saa neid organeid lugeda ELTL artikli 267 tähenduses kohtuteks (21. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Banco de Santander, C‑274/14, EU:C:2020:17, punktid 66–69).

73

Käesoleval juhul tuleb siiski esimesena märkida, et õigusalane roll, mis on antud advokatuuri distsiplinaarkohtutele, on iseäranis eriomane, kuna sisuliselt peavad nad tagama, et asjaomase kutseühenduse liikmed järgiksid kutse-eetika nõudeid, mis on spetsiaalselt kehtestatud advokaadi kutsealal tegutsemiseks, karistades vajaduse korral liikmeid, kes neid nõudeid rikuvad.

74

Selles kontekstis ei ole asjaolu, et niisuguse distsiplinaarorgani liikmete võimalik tagasikutsumine kuulub asjaomase kutseühenduse sisepädevuse hulka, üldjuhul mõeldud selleks, et tekitada võimalus surveks või mis tahes selliseks otseseks või kaudseks sekkumiseks kutseühenduse välispädevusse, mille eesmärk on sekkuda nimetatud distsiplinaarorganile sel viisil pandud õigusemõistmise ülesannetesse.

75

Teisena selgub täpsustustest – mille Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) tegi vastusena erinevatele küsimustele, mille talle esitas Euroopa Kohus – ühelt poolt asjaolu, et isegi kui advokatuuriseaduse artikli 58 punktis 13 on ette nähtud, et advokatuuri organite liikmete tagasikutsumise taotlemine pädevatelt asutustelt kuulub üksnes advokatuuri ülemkogu pädevusse, on distsiplinaarorganite liikmete jaoks selles sättes sõnaselgelt ette nähtud erand sellest normist. Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) hinnangul järeldub sellest, et advokatuuri ülemkogu ei saa distsiplinaarkohtu liikme tagasikutsumise taotlust esitada enne selle liikme ametiaja lõppu.

76

Teiselt poolt tuleneb nendest täpsustustest, et Varssavi advokatuuri üldkogu ei ole kunagi kasutanud tagasikutsumise pädevust, mis tal teatavasti on advokatuuriseaduse artikli 11 lõike 4 alusel, ning et see säte tuleb lugeda ainetuks, mida kinnitab lisaks ka asjaolu, et advokatuuri kodukord ei sisalda ühtegi sätet, mis täpsustaks sisulisi või menetluslikke tingimusi, mis võimaldaksid konkreetselt rakendada selle sättega teoreetiliselt antud võimalust.

77

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 52 ja 53 märkis, tuleneb seega nendest erinevatest täpsustustest, et mis puudutab väidetavat võimalust kutsuda Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) liikmeid tagasi, siis on advokatuuriseaduse artikli 11 lõige 4 üksnes toimeta seadusetäht ja sellel puudub igasugune praktiline mõju.

78

Kolmandana tuleb veel täpsustada, et ainuüksi võimalus, et liikmesadvokatuuri üldkogu kui kollektiivne organ, mis ühendab kõiki advokaate, kes on kantud asjaomase advokatuuri registrisse – nimelt nagu juba märgitud, on Varssavi advokatuuris ligikaudu 5500 advokaati –, võiks olenevalt olukorrast sisulistel ja menetluslikel tingimustel, mis käesoleval juhul tuleb veel kindlaks teha, kasutada selle advokatuuri distsiplinaarkohtu liikme tagasikutsumise pädevust, ei näi selline, mis võiks endaga kaasa tuua tõsiseid kahtlusi, et kahjustatakse selle liikme või distsiplinaarkohtu enda sõltumatust õigusemõistmisel.

79

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et Sąd Dyscyplinarny Izby Adwokackiej w Warszawie (Varssavi advokatuuri distsiplinaarkohus) vastab tingimustele, mis peavad olema täidetud, et teda saaks käsitada kohtuna ELTL artikli 267 tähenduses. Järelikult on käesolev eelotsusetaotlus vastuvõetav.

80

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2006/123 artikli 10 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et selle tõttu muutub harta artikkel 47 kohaldatavaks kaebemenetluses, mille ametiasutus on algatanud advokatuuri distsiplinaarkohtus ja milles palutakse tühistada otsus, millega distsiplinaarvolinik lõpetas advokaadi suhtes läbi viidud uurimise pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et puudub distsiplinaarsüütegu, mida saaks sellele advokaadile süüks panna, ning selle otsuse tühistamisel saata toimik tagasi distsiplinaarvolinikule.

81

Poola valitsus kahtleb esimese küsimuse vastuvõetavuses, kuna direktiiv 2006/123 ei ole põhikohtuasjas kohaldatav. Sellega seoses väidab Poola valitsus esimesena, et põhikohtuasjas käsitletav olukord on puhtalt riigisisene, teisena, et direktiiv 98/5 on erinorm, mis on ülimuslik direktiivi 2006/123 suhtes, kolmandana, et selles direktiivis ette nähtud autoriseerimisskeemi kohaldatakse üksnes advokaatide nimekirja kandmisele ja sellesse nimekirja kandmine või nimekirjast kustutamine ei ole põhikohtuasjas kõne all, ja neljandana, et kuna distsiplinaarmenetlused on kriminaalmenetlustega sarnased, peavad need seega nagu viimased välja jääma selle direktiivi kohaldamisalast, nagu see on ette nähtud nimetatud direktiivi artikli 1 lõikes 5.

82

Poola valitsuse arvates ei ole ka harta artikkel 47 käesoleval juhul kohaldatav, kuna tegemist ei ole liidu õiguse kohaldamisega harta artikli 51 lõike 1 tähenduses ja igal juhul puudub Euroopa Liidul distsiplinaarmenetluste ning -kaebustega seoses pädevus.

83

Nendes erinevates aspektides tuleb siiski ühelt poolt märkida, et Poola valitsuse esitatud argumendid käsitlevad sisuliselt nende liidu õigusnormide kohaldamisala ja ulatust ning järelikult nende normide tõlgendamist, mida esimene küsimus puudutab. Sellised argumendid, mis puudutavad esitatud küsimuse sisu, ei saa seega juba oma olemuselt kaasa tuua küsimuse vastuvõetamatust (vt analoogia alusel 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 80).

84

Teiselt poolt tuleb tagasi lükata ka vastuväide, et advokaatidele kohaldatavate distsiplinaareeskirjade ja -menetluste kehtestamine kuulub liikmesriikide ainupädevusse. Kui selline ainupädevus oleks ka olemas, oleksid Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tulenevalt liikmesriigid siiski sellise pädevuse kasutamisel kohustatud järgima kohustusi, mis neile tulenevad liidu õigusest (vt analoogia alusel 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kõrgeima kohtu sõltumatus), C‑619/18, EU:C:2019:531, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

85

Riigiprokurör väidab omalt poolt, et esimene küsimus esitati vaid teise kuni neljanda küsimuse sõnastuse vältimatu eeltingimusena. Kuna need kolm ülejäänud küsimust on ise vastuvõetamatud, ei oleks vastus esimesele küsimusele põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik ning seega ei saa neid pidada vajalikuks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks teha oma otsuse ELTL artikli 267 tähenduses.

86

Sellega seoses tuleb siiski tõdeda, et esimene küsimus toob esile raskuse liidu õiguse tõlgendamisel, mis on seotud põhikohtuasja esemega, ning et lisaks – ja nagu rõhutas eelotsusetaotluse esitanud kohus – eelneb see küsimus ülejäänud kolmele küsimusele. Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, et esimest küsimust tuleb analüüsida, lähtudes selles osas loogilisest järjekorrast, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas talle erinevad tekkinud küsimused.

87

Kõike eespool toodut arvesse võttes on esimene küsimus vastuvõetav.

88

Mis puudutab seda, kas direktiiv 2006/123 üldiselt ja selle direktiivi artikli 10 lõige 6 – mida konkreetsemalt puudutab esimene küsimus – on kohaldatavad, siis tuleb esimeses järjekorras meenutada, et nagu nähtub selle direktiivi põhjendusest 33, kuulub selle direktiiviga hõlmatud teenuste hulka muu hulgas juriidiline nõustamine. Lisaks selgub selle direktiivi artikli 4 punktist 1, et teenus selle direktiivi tähenduses on ELTL artiklis 57 osutatud mis tahes iseseisev majandustegevus, mida tavaliselt osutatakse tasu eest. Seega puudub vaidlus selles, et advokaadi osutatav õigusteenus kuulub sama direktiivi esemelisse kohaldamisalasse.

89

Teises järjekorras, mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimeses küsimuses rõhutatud asjaolu, et põhikohtuasi puudutab esmapilgul puhtalt riigisisest olukorda, kuna see kohtuasi ei näi olevat seotud olukorraga, mis kuulub advokaadi asutamisvabaduse või teenuste osutamise vabaduse alla vastavalt ELTL artiklitele 49–55 ja 56–62, siis piisab, kui meenutada, et selline asjaolu ei välista direktiivi 2006/123 III peatüki sätete ja seega selle artikli 10 kohaldamist. Nimelt, nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, tuleb III peatüki sätteid tõlgendada nii, et need on kohaldatavad ka olukorras, kus kõik asjasse puutuvad asjaolud leiavad aset ainult ühes liikmesriigis (30. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus X ja Visser, C‑360/15 ja C‑31/16, EU:C:2018:44, punkt 110).

90

Kolmandas järjekorras, mis puudutab Poola valitsuse esitatud argumenti, et direktiivi 2006/123 sätete kohaldatavus on käesoleval juhul välistatud, kuna direktiivi 98/5 sätted on erinormina direktiivi 2006/123 sätete ees ülimuslikud, siis tuleb meenutada, et direktiivi 2006/123 artikli 3 lõikes 1 on vaid ette nähtud, et kui selle direktiivi sätted lähevad vastuollu liidu mõne muu õigusaktiga, mis reguleerib teatavates sektorites või teatavatel kutsealadel teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte, on selle muu õigusakti säte ülimuslik ning seda kohaldatakse asjaomaste sektorite ja kutsealade puhul.

91

Sellega seoses tuleb aga tõdeda, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 77, 78, 80 ja 81, et direktiivi 98/5 ei kohaldata advokaadi suhtes, kes nagu R. G. ei ole ilmselt omandanud kutsekvalifikatsiooni muus liikmesriigis kui Poola Vabariik ega ole ka kasutanud ELTL artikliga 49 tagatud asutamisvabadust, et asuda viimati nimetatud liikmesriigis advokaadina tegutsema. Sellest järeldub, et sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei teki direktiivi 2006/123 artikli 3 lõike 1 tähenduses vastuolu selle direktiivi ja direktiivi 98/5 sätete vahel.

92

Samuti, kuna direktiiv 98/5 ei ole selles kontekstis kohaldatav, siis on käesoleval juhul täiesti asjakohatu direktiivi 2006/123 artikli 9 lõige 3, mis näeb ette, et III peatüki 1. jagu ei kohaldata autoriseerimisskeemide nende aspektide suhtes, mida otseselt või kaudselt reguleerivad muud liidu õigusaktid.

93

Neljandas järjekorras, mis puudutab Poola valitsuse seisukohta, et direktiivi 2006/123 sätted ei kuulu distsiplinaarmenetluste suhtes analoogia alusel kohaldamisele asjaolu tõttu, et selle direktiivi artikli 1 lõikes 5 on teatud eranditega täpsustatud, et see ei mõjuta liikmesriikide karistusõigusnorme, siis piisab, kui tõdeda, et miski selle sätte sõnastuses ei viita sellele, et erikord, mis on seega kehtestatud liikmesriikide karistusõigusnormide suhtes, oleks kohaldatav ka kutse-eetika nõuete suhtes.

94

Sellega seoses tuleb lisaks märkida, et direktiivi 2006/123 erinevad sätted annavad vastupidi tunnistust sellest, et distsiplinaarmenetlusi reguleerivaid sätteid ei saa käsitleda sellistena, nagu see on direktiivi artikli 1 lõikes 5 ette nähtud liikmesriikide karistusõigusnormide puhul. Näiteks mõiste „nõue“, millel on oluline läbiv roll direktiivi 2006/123 raames ja iseäranis direktiivi III peatüki kontekstis, nagu see ilmneb direktiivi artiklitest 14 ja 15, on selle direktiivi artikli 4 punktis 7 määratletud nii, et see hõlmab eelkõige mis tahes kohustust, keeldu, tingimust või piirangut, mis tuleneb „kutseühingute eeskirjadest“, mis on vastu võetud nende iseseisva õigusvõime teostamise kontekstis.

95

Kõiki eespool toodud täpsustusi arvesse võttes ja viiendas järjekorras seoses direktiivi 2006/123 artikli 10 lõike 6 käesoleval juhul võimaliku kohaldatavusega tuleb meenutada, et selles sättes, mille pealkiri on „Autoriseeringu andmise tingimused“, on ette nähtud, et pädeva asutuse mis tahes otsust, sealhulgas keeldumisotsust või autoriseeringu kehtetuks tunnistamist, tuleb nõuetekohaselt põhjendada ning seda peab olema võimalik kohtutes või muudes õigusasutustes vaidlustada.

96

Sellega seoses tuleb toonitada, et direktiivi 2006/123 artikli 4 punktis 6 määratletakse autoriseerimisskeemi kui igasugust menetlust, mille alusel teenuseosutaja või teenuse kasutaja on kohustatud astuma samme, et saada pädevalt asutuselt teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemist käsitlev ametlik otsus või vaikimisi tehtud otsus.

97

Seega ei ole kahtlust, et õigusnormid, mis seavad advokaadi kutsealal tegutsemise tingimuseks eelneva advokatuuri registrisse kandmise ja allutavad huvitatud isikud sel viisil menetlusele, mis eeldab, et nad pöörduvad pädeva asutuse poole, et saada kutsetegevusega tegelema hakkamiseks ja tegutsemiseks ametlik akt, kehtestavad autoriseerimisskeemi direktiivi 2006/123 artikli 4 punkti 6 ja III peatüki tähenduses (vt selle kohta 22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Cali Apartments, C‑724/18 ja C‑727/18, EU:C:2020:743, punktid 47, 49, 51 ja 52). Seda kinnitab sõnaselgelt ka direktiivi põhjendus 39, mille kohaselt hõlmab mõiste „autoriseerimisskeem“ muu hulgas „kohustust registreerida end tegevuse teostamiseks kutseala esindajana“.

98

„Autoriseerimisskeem“ direktiivi 2006/123 artikli 4 punkti 6 tähenduses erineb selle direktiivi artikli 4 punkti 7 tähenduses „nõudest“, mis hõlmab mis tahes kohustust, keeldu, tingimust või piirangut, mis on kehtestatud liikmesriikide õigus- ja haldusnormidega või mis tuleneb kutseühingute eeskirjadest, mis on vastu võetud nende iseseisva õigusvõime teostamise kontekstis (vt selle kohta 22. septembri 2020. aasta kohtuotsus Cali Apartments, C‑724/18 ja C‑727/18, EU:C:2020:743, punktid 48 ja 49). Seega ei kujuta sellistele kutseühingutele omased distsiplinaareeskirjad endast eeskirju, mis seavad asjaomasel kutsealal tegutsema asumise enda sõltuvusse pädeva asutuse formaalsest aktist, mis sellist tegevust lubab, vaid „nõudeid“, mis on seotud kutsealal tegutsemise kui sellisega, mis üldjuhul sellise autoriseerimisskeemi alla ei kuulu.

99

Lisaks tuleb ka möönda, et ametiasutuse otsus, millega kohustatakse kanne advokatuuri registrist kustutama, kujutab endast üldjuhul „autoriseeringu kehtetuks tunnistamist“ direktiivi 2006/123 artikli 10 lõike 6 tähenduses. Sellest järeldub, nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selliseks autoriseeringu kehtetuks tunnistamiseks tuleb eelkõige pidada advokatuuriseaduse artikli 81 lõike 1 alusel tehtud distsiplinaarotsust, millega advokaat heidetakse advokatuurist välja. Advokatuuriseaduse artikli 82 lõikest 2 tuleneb nimelt, et advokatuurist väljaheitmise otsusega kaasneb kustutamine advokaatide nimekirjast ilma õiguseta taotleda uuesti kandmist sellesse nimekirja 10 aasta jooksul alates kuupäevast, mil advokatuurist väljaheitmise otsus jõustub.

100

Sellega seoses tuleb siiski märkida, et nagu leiavad Poola ja Madalmaade valitsus ning Euroopa Komisjon, ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohtus praegu menetluses olev kaebus viia sellise otsuseni, millega advokaat heidetakse advokatuurist välja ja millega kaasneb seega asjaomase isiku kustutamine advokaatide nimekirjast ning seega autoriseeringu kehtetuks tunnistamine direktiivi 2006/123 artikli 10 lõike 6 tähenduses.

101

Eelotsusetaotluse andmetest nähtub nimelt, et põhikohtuasi puudutab kaebust, mille justiitsminister esitas otsuse peale, millega distsiplinaarvolinik pärast esialgse uurimise läbiviimist leidis vastupidi, et käesoleval juhul ei ole alust distsiplinaarmenetluse algatamiseks organi poolt, kes on pädev asja arutama ja selle läbivaatamise alusel otsustama distsiplinaarkaristusena advokatuurist võimaliku väljaheitmise. Nendest andmetest selgub samuti, et põhikohtuasja menetluslikus kontekstis võib otsus, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema, seega eranditult seisneda kas kaebuse rahuldamata jätmises või kaebuse rahuldamises, kusjuures viimati nimetatud juhul saadetakse asi uueks läbivaatamiseks tagasi distsiplinaarvolinikule.

102

Eespool toodust tuleneb seega ühelt poolt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus praegu pooleliolev menetlus ei saa viia selleni, et advokaadile määratakse distsiplinaarkaristus, sealhulgas heidetakse ta advokatuurist välja, ja teiselt poolt, et see menetlus, mis eranditult puudutab distsiplinaarvoliniku otsust jätta selle advokaadi suhtes distsiplinaaruurimine läbi viimata, toimub distsiplinaarvoliniku ja justiitsministri vahel, kusjuures asjaomane advokaat ei ole selles menetlusstaadiumis ise ei distsiplinaaruurimise alune isik ega menetluspool.

103

Eespool toodut arvesse võttes ei kuulu direktiivi 2006/123 artikli 10 lõige 6 põhikohtuasjas praegu pooleli oleva menetluse kontekstis kohaldamisele. Järelikult ei saa see säte samas kontekstis viia ka selleni, et harta artikkel 47 on kohaldatav.

104

Mis puudutab harta artiklit 47, siis tuleb nimelt meenutada, et see säte kinnitab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet ja annab igale isikule, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi on rikutud, õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus (20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

105

Seega eeldab selle õiguse tunnustamine konkreetsel juhul, nagu nähtub harta artikli 47 esimesest lõigust, et sellele viitav isik tugineb liidu õigusega tagatud õigustele või vabadustele (20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

106

Eelotsusetaotluses sisalduvast teabest ei ilmne aga, et põhikohtuasja praeguses olukorras oleks R. G-l, kes ei ole selles staadiumis ise selle menetluse pool, võimalik tugineda õigusele, mis talle liidu õigusega on antud, kuna konkreetselt direktiivi 2006/123 artikli 10 lõiget 6 ei saa – nagu on täpsustatud eespool – käesoleval juhul kohaldada.

107

Eespool toodut tervikuna arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2006/123 artikli 10 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et selle tõttu ei muutu harta artikkel 47 kohaldatavaks kaebemenetluses, mille ametiasutus on algatanud advokatuuri distsiplinaarkohtus ja milles palutakse tühistada otsus, millega distsiplinaarvolinik lõpetas advokaadi suhtes läbi viidud uurimise pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et puudub distsiplinaarsüütegu, mida saaks sellele advokaadile süüks panna, ning selle otsuse tühistamisel saata toimik tagasi distsiplinaarvolinikule.

108

Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole vaja analüüsida teist kuni neljandat küsimust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on esitanud üksnes juhuks, kui vastusest esimesele küsimusele järeldub, et harta artikkel 47 on põhikohtuasja kontekstis kohaldatav.

109

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul artikli 10 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et selle tõttu ei muutu Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 kohaldatavaks kaebemenetluses, mille ametiasutus on algatanud advokatuuri distsiplinaarkohtus ja milles palutakse tühistada otsus, millega distsiplinaarvolinik lõpetas advokaadi suhtes läbi viidud uurimise pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et puudub distsiplinaarsüütegu, mida saaks sellele advokaadile süüks panna, ning selle otsuse tühistamisel saata toimik tagasi distsiplinaarvolinikule.