Liidetud kohtuasjad C‑37/20 ja C‑601/20

WM (C‑37/20) ja Sovim SA (C‑601/20)

versus

Luxembourg Business Registers

(kaks eelotsusetaotlust, mille on esitanud Tribunal d’arrondissement (Luksemburg))

Euroopa Kohtu (suurkoda) 22. novembri 2022. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – Finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine – Direktiiv (EL) 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849 – Viimati nimetatud direktiivi artikli 30 lõike 5 esimese lõigu punkti c muudatus – Tegelikke kasusaajaid käsitleva teabe üldsusele kättesaadavus – Kehtivus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 7 ja 8 – Era- ja perekonnaelu austamine – Isikuandmete kaitse

1. Õigusaktide ühtlustamine – Finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimine – Direktiiv 2015/849 – Muudatus, mis paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et nende territooriumil registreeritud äriühingute või muude juriidiliste isikute tegelikke kasusaajaid käsitlev teave on üldsusele kättesaadav – Õiguse eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele raske riive – Põhjendatus – Seaduslikkuse põhimõtte ja põhiõiguste olemuse austamine – Üldist huvi pakkuva eesmärgi olemasolu – Asjasse puutuva riive vajalikkuse ja proportsionaalsuse puudumine – Kehtetus

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7 ja 8; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2015/849, artikli 30 lõiked 1, 5 ja 9 ning direktiiv 2018/843, põhjendused 30 ja 31 ning artikli 1 punkti 15 alapunkt c)

   (vt punktid 37–44, 47–52, 57–59, 66, 67, 71–76, 81–85, 88 ja resolutsioon)

2. Põhiõigused – Eraelu austamine – Isikuandmete kaitse – Piirangud – Tingimused

   (Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7, 8 ja artikli 52 lõige 1)

   (vt punktid 46 ja 63–65)

3. Õigusaktide ühtlustamine – Finantssüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimine – Direktiiv 2015/849 – Muudatus, mis paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et nende territooriumil registreeritud äriühingute või muude juriidiliste isikute tegelikke kasusaajaid käsitlev teave on üldsusele kättesaadav – Õiguse eraelu puutumatusele ja isikuandmete kaitsele raske riive – Põhjendatus – Asjasse puutuva riive põhjendamiseks läbipaistvuse põhimõttele kui üldist huvi pakkuvale eesmärgile tuginemine – Lubamatus

   (ELL artiklid 1 ja 10; ELTL artikkel 15; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2015/849, mida on muudetud direktiiviga 2018/843, artikli 30 lõike 5 esimese lõigu punkt c)

   (vt punktid 60–62)

Kokkuvõte

Rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemiseks ja selle tõkestamiseks paneb rahapesuvastane direktiiv ( 1 ) liikmesriikidele kohustuse pidada registrit, mis sisaldab teavet nende territooriumil registreeritud äriühingute või muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate ( 2 ) kohta. Pärast selle direktiivi muutmist direktiiviga 2018/843 ( 3 ) tuleb teha osa sellest teabest igal juhul üldsusele kättesaadavaks. Selliselt muudetud rahapesuvastase direktiivi (edaspidi „muudetud rahapesuvastane direktiiv“) kohaselt loodi Luksemburgi õigusaktiga ( 4 ) tegelike kasusaajate register (Registre des bénéficiaires effectifs, edaspidi „RBE“), mille eesmärk on hoida ja teha kättesaadavaks teave registrisse kantud üksuste tegelike kasusaajate kohta ning millele on igal isikul juurdepääs.

Selles kontekstis esitasid WM ja Sovim SA kumbki tribunal d’arrondissement de Luxembourgile (Luxembourgi piirkondlik kohus, Luksemburg) hagi, milles nad vaidlustasid RBE pidaja Luxembourg Business Registersi otsused jätta rahuldamata nende taotlused takistada üldsuse juurdepääsu teabele, mis puudutab esimeses kohtuasjas WMi staatust ühe kinnisvaraühingu tegeliku kasusaajana ja teises kohtuasjas Sovim SA tegelikku kasusaajat. Tribunal d’arrondissement de Luxembourgil (Luxembourgi piirkondlik kohus) tekkis nendes kahes kohtuasjas muu hulgas kahtlus, kas liidu õiguse sätted, mis kehtestavad tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele üldsuse juurdepääsu, on kehtivad, mistõttu ta esitas Euroopa Kohtule kehtivuse hindamiseks eelotsuse küsimuse.

Oma otsuses tunnistas Euroopa Kohtu suurkoda direktiivi 2018/843 kehtetuks osas, milles sellega muudeti rahapesuvastast direktiivi nii, et liikmesriigid peavad tagama, et nende territooriumil registreeritud äriühingute või muude juriidiliste isikute tegelikke kasusaajaid käsitlev teave on igal juhul üldsusele kättesaadav ( 5 ).

Euroopa Kohtu hinnang

Esimesena nentis Euroopa Kohus, et muudetud rahapesuvastase direktiiviga ette nähtud üldsuse juurdepääs tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele kujutab endast põhiõiguse eraelu puutumatusele ja põhiõiguse isikuandmete kaitsele, mida kaitsevad vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklid 7 ja 8, rasket riivet.

Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et kuna kõnealused andmed sisaldavad teavet tuvastatud füüsiliste isikute, st liikmesriikide territooriumil registreeritud äriühingute või muude juriidiliste isikute tegelike kasusaajate kohta, siis kahjustab üldsuse juurdepääs neile andmetele põhiõigust eraelu puutumatusele. Nende andmete üldsusele kättesaadavaks tegemine kujutab endast ka isikuandmete töötlemist. Ta lisas, et selline üldsusele kättesaadavaks tegemine kujutab endast eespool nimetatud kahe põhiõiguse riivet olenemata sellest, kuidas edastatud teavet hiljem kasutatakse ( 6 ).

Seoses riive raskusega märkis Euroopa Kohus, et kuna üldsusele kättesaadavaks tehtud teave puudutab tegeliku kasusaaja isikut ning temal äriühingutes või teistes juriidilistes isikutes kasu saamisega seotud huvide laadi ja ulatust, on nende põhjal võimalik koostada profiil, mis puudutab teatavaid isikuandmeid, asjaomase isiku varalist olukorda ning majandussektoreid, riike ja konkreetseid ettevõtteid, kuhu ta on investeerinud. See teave on kättesaadav potentsiaalselt piiramatule arvule isikutele, mistõttu on sellise isikuandmete töötlemise tulemusel võimalik nende andmetega vabalt tutvuda isikutel, kes otsivad teavet tegeliku kasusaaja materiaalse ja rahalise olukorra kohta põhjustel, mis ei ole seotud selle meetmega taotletud eesmärgiga. See võimalus on seda lihtsam, kui kõnealuste andmetega saab tutvuda internetis. Peale selle raskendab andmesubjektidele nende isikuandmete võimaliku kuritarvitamisega kaasneda võivaid tagajärgi asjaolu, et pärast üldsusele kättesaadavaks tegemist võib lisaks nende andmetega vabale tutvumisele neid ka säilitada ja levitada ning neil isikutel muutub seega enda tõhus kaitsmine kuritarvituste eest veel raskemaks või lausa illusoorseks.

Teisena leidis Euroopa Kohus kõnealuse riive põhjendatuse hindamisel esiteks, et käesolevas asjas on järgitud seaduslikkuse põhimõtet. Nimelt on eespool viidatud põhiõiguste teostamise piirang, mis tuleneb üldsuse juurdepääsust tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele, ette nähtud seadusandliku aktiga ehk muudetud rahapesuvastase direktiiviga. Lisaks on selles direktiivis ühelt poolt täpsustatud, et need andmed peavad olema asjakohased, täpsed ja ajakohastatud, ning loetletud selgelt teatavad andmed, millega üldsusel peab olema lubatud tutvuda. Teiselt poolt on direktiivis kehtestatud tingimused, mille korral liikmesriigid võivad näha ette erandid sellisest juurdepääsust.

Teiseks täpsustas ta, et kõnealune riive ei kahjusta harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste olemust. Kuigi on tõsi, et muudetud rahapesuvastane direktiiv ei sisalda ammendavat loetelu andmetest, millega üldsusel peab olema lubatud tutvuda, ja et liikmesriikidel on õigus näha ette juurdepääs täiendavale teabele, saab siiski kasusaajate ja kasu saamisega seotud huvide kohta koguda ja hoida ning seega teha potentsiaalselt üldsusele kättesaadavaks ainult asjakohast teavet, mis välistab muu hulgas sellise teabe, millel puudub asjakohane seos rahapesuvastase direktiivi eesmärkidega. Samas ei ilmne, et direktiivi eesmärkidega asjakohaselt seotud teabe üldsusele kättesaadavaks tegemine kahjustaks mingil moel kõnealuste põhiõiguste olemust.

Kolmandaks rõhutas Euroopa Kohus, et nähes ette üldsuse juurdepääsu tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele, on liidu seadusandja eesmärk rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine, luues suurema läbipaistvuse abil keskkonna, mille kasutamine nendeks tegevusteks oleks vähem tõenäoline. See kujutab aga endast üldist huvi pakkuvat eesmärki, mis võib põhjendada harta artiklitega 7 ja 8 tunnustatud põhiõiguste riiveid, isegi kui need on rasked.

Neljandaks tõdes Euroopa Kohus kõnealuse riive sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamisel, et üldsuse juurdepääs tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele on tõepoolest sobiv, et aidata saavutada seda eesmärki.

Ometi leidis ta, et see riive ei piirdu tingimata vajalikuga. Ühelt poolt ei saa selle riive tingimata vajalikkust tõendada asjaoluga, et „õigustatud huvi“ – mis rahapesuvastase direktiivi varasemas redaktsioonis enne direktiiviga 2018/843 muutmist pidi igal isikul, kes soovis tegelikke kasusaajaid käsitleva teabega tutvuda, olema – kriteeriumit oli raske rakendada ja selle kohaldamine võis viia meelevaldsete otsusteni. Võimalike raskuste esinemine nende juhtude ja tingimuste kindlaksmääramisel, mille esinemisel võib üldsus tutvuda tegelikke kasusaajaid käsitleva teabega, ei saa õigustada seda, et liidu seadusandja annab üldsusele sellele teabele juurdepääsu.

Teiselt poolt ei saa ka direktiivis 2018/843 esitatud selgitused tõendada kõnealuse riive tingimata vajalikkust ( 7 ). Kuivõrd nendes selgitustes on märgitud, et üldsuse juurdepääs tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele võimaldab kodanikuühiskonnal, st ajakirjandusel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel teavet tõhusamalt kontrollida, nentis Euroopa Kohus, et nii ajakirjandusel kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonidel, kellel on seos rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ja selle vastu võitlemisega, on õigustatud huvi tutvuda kõnealuse teabega. Sama kehtib ka isikute suhtes, kes soovivad teada äriühingu või muu juriidilise isiku tegelike kasusaajate isikuid, sest nad plaanivad nendega tehingute tegemist, või finantsasutuste ja asutuste suhtes, kes tegelevad rahapesu või terrorismi rahastamise kuritegude vastase võitlusega.

Samuti ei ole kõnealune riive proportsionaalne. Sellega seoses tõdes Euroopa Kohus, et seda riivet reguleerivad materiaalõigusnormid ei vasta selguse ja täpsuse nõudele. Nimelt näeb muudetud rahapesuvastane direktiiv ette, et üldsusele on kättesaadav „vähemalt“ selles direktiivis nimetatud teave, ning annab liikmesriikidele õiguse näha ette juurdepääs täiendavale teabele, mis sisaldab „vähemalt“ tegeliku kasusaaja sünniaega või kontaktandmeid. Samas nähtub sõna „vähemalt“ kasutamisest, et see direktiiv lubab teha üldsusele kättesaadavaks andmed, mis ei ole piisavalt määratletud ega identifitseeritavad.

Mis puudutab lisaks kõnealuse riive kaalumist võrreldes sellega, kui oluline on asjaomane üldist huvi pakkuv eesmärk, siis tõdes Euroopa Kohus, et selle eesmärgi olulisust arvestades võib see põhjendada harta artiklitega 7 ja 8 kaitstud põhiõiguste riiveid, isegi kui need on rasked.

Kuid ühelt poolt on rahapesu ja terrorismi rahastamise vastane võitlus eelkõige avalik-õiguslike asutuste ja selliste juriidiliste isikute ülesanne nagu krediidi‑ või finantsasutused, kellele nende tegevusest tulenevalt on selles valdkonnas pandud konkreetsed kohustused. Sel põhjusel on muudetud rahapesuvastases direktiivis ette nähtud, et tegelikke kasusaajaid käsitlev teave peab olema igal juhul kättesaadav pädevatele asutustele ja rahapesu andmebüroodele ilma piiranguteta ning kohustatud isikutele klientide suhtes rakendatavate hoolsusmeetmete raames ( 8 ).

Teiselt poolt, võrreldes varasema korraga, mis nägi ette, et lisaks pädevatele asutustele ja teatud üksustele oli juurdepääs ka kõigil isikutel ja organisatsioonidel, kes suudavad tõendada õigustatud huvi, kujutab direktiiviga 2018/843 kehtestatud kord endast harta artiklitega 7 ja 8 tagatud põhiõiguste oluliselt raskemat riivet, ilma et seda lisanduvat raskust kompenseeriks kasu, mis võiks viimati nimetatud korrast võrreldes esimesena nimetatud korraga tulla rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu võitlemisele.

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ (ELT 2015, L 141, lk 73, edaspidi „rahapesuvastane direktiiv“).

( 2 ) Rahapesuvastase direktiivi artikli 3 punkti 6 kohaselt on tegelik kasusaaja füüsiline isik, kes on kliendi lõplik omanik või kes teda lõplikult kontrollib, ja/või füüsiline isik, kelle nimel tehing või toiming tehakse.

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/843, millega muudetakse direktiivi (EL) 2015/849, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist, ning millega muudetakse direktiive 2009/138/EÜ ja 2013/36/EL (ELT 2018, L 156, lk 43).

( 4 ) 13. jaanuari 2019. aasta seadus, millega luuakse tegelike kasusaajate register (loi du 13 janvier 2019 instituant un Registre des bénéficiaires effectifs; Mémorial A 2019, nr 15).

( 5 ) Direktiivi 2018/843 artikli 1 punkti 15 alapunkti c kehtetus, millega muudeti rahapesuvastase direktiivi artikli 30 lõike 5 esimese lõigu punkti c.

( 6 ) 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains (C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

( 7 ) Mõeldud on selgitusi direktiivi 2018/843 põhjenduses 30.

( 8 ) Muudetud rahapesuvastase direktiivi artikli 30 lõike 5 esimese lõigu punktid a ja b.