–

UK, esindaja: Rechtsanwalt C. Kress,

–

RT, esindaja: Rechtsanwalt T. Röske,

–

JL, esindaja: Rechtsanwalt M. Basun,

–

Volkswagen Bank GmbH, esindajad: Rechtsanwälte I. Heigl ja T. Winter,

–

BMW Bank, esindaja: Rechtsanwalt R. Hall,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann, U. Bartl ja E. Lankenau,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja S. Šindelková,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Goddin ja B.-R. Killmann,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66), artikli 10 lõiget 2 ning artikli 14 lõiget 1.

2

Taotlused on esitatud kohtuvaidlustes, mille pooled kohtuasjas C‑33/20 on UK ja Volkswagen Bank GmbH, kohtuasjas C‑155/20 RT, SV ja BC ning Volkswagen Bank ja Skoda Bank, Volkswagen Banki filiaal (edaspidi „Skoda Bank“), ja kohtuasjas C‑187/20 JL ja DT ning BMW Bank GmbH ja Volkswagen Bank ning mis puudutavad UK, RT, SV, BC, JLi ja DT poolt nende pankadega sõlmitud krediidilepingutest taganemise toimet.

3

Direktiivi 2008/48 põhjendustes 30 ja 31 on märgitud:

4

Selle direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

5

Nimetatud direktiivi artiklis 10 „Krediidilepingus sisalduv kohustuslik teave“ on ette nähtud:

„1.   Krediidileping koostatakse paberil või mõnel muul püsival andmekandjal.

Kõik lepingupooled saavad krediidilepingu koopia. Käesoleva artikli kohaldamine ei piira krediidilepingu sõlmimise õiguspärasust käsitlevate liikmesriikide õigusnormide kohaldamist, kui need on kooskõlas ühenduse õigusega.

2.   Krediidilepingus täpsustatakse selgelt ja kokkuvõtlikult järgmine:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

6

Nimetatud direktiivi artiklis 13 „Tähtajatud krediidilepingud“ on ette nähtud tingimused, millal tarbija ja krediidiandja võivad tähtajatu krediidilepingu üles öelda.

7

Direktiivi 2008/48 artikli 14 „Taganemisõigus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Tarbija võib krediidilepingust taganeda neljateistkümne kalendripäeva jooksul põhjust esitamata.

Kõnealuse taganemisõiguse tähtaeg algab:

8

Selle direktiivi artikli 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma siseriiklikus õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid.“

9

Nimetatud direktiivi artikkel 23 „Karistused“ on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“

10

21. septembri 1994. aasta tsiviilseadustiku rakendamise seaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuche; edaspidi „EGBGB“) (BGBl. 1994 I, lk 2494; parandus BGBl. 1997 I, lk 1061) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artiklis 247 „Teavitamisnõuded tarbijakrediidilepingutele, abile finantseerimisel ja krediidivahenduslepingutele“ on sätestatud:

„[…]

§ 3   Lepingueelse teabe sisu

[…]

§ 6   Lepingu sisu

[…]

§ 7   Muu lepingus sisalduv teave

[…]“.

11

Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „BGB“) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni §‑s 247 „Baasintressimäär“ on sätestatud:

„(1)   Baasintressi määr on 3,62%. Iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil kohandatakse seda protsendi võrra, mille võrra võrdlusalus on pärast viimast kohandamist suurenenud või vähenenud. Võrdlusalus vastab intressimäärale, mille Euroopa Keskpank on kehtestanud viimasele põhirefinantseerimisoperatsioonile, mis on teostatud enne asjaomase poolaasta esimest kalendripäeva.

(2)   Deutsche Bundesbank [(Saksamaa Keskpank)] avaldab baasintressimäära Bundesanzeigeris kohe pärast lõike 1 teises lauses nimetatud kuupäevi.“

12

BGB § 288 „Viivisintress ja muud viivitamisega seotud hüvitisnõuded“ lõikes 1 on sätestatud:

„Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral lisandub sellele viivisintress. Viivisintressimäär on baasintressimäär, millele lisandub viis protsenti aastas.“

13

BGB § 314 „Kestvuslepingu ülesütlemine mõjuval põhjusel“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool kestuslepingu etteteatamistähtaega järgimata üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni.“

14

BGB § 355 „Taganemisõigus tarbijalepingute puhul“ on sõnastatud järgmiselt:

„(1)   Kui seadus annab tarbijale taganemisõiguse vastavalt käesolevale sättele, ei ole tarbija ja kaupleja enam seotud oma tahteavaldustega lepingu sõlmimiseks, kui tarbija on kindlaksmääratud tähtaja jooksul oma sellekohasest tahteavaldusest taganenud.

(2)   Taganemise tähtaeg on 14 päeva. Kui ei ole sätestatud teisiti, hakkab see kulgema lepingu sõlmimise hetkest.“

15

BGB § 356b „Taganemisõigus tarbijakrediidilepingute puhul“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kui laenusaajale vastavalt lõikele 1 esitatud dokument ei sisalda § 492 lõikes 2 sätestatud kohustuslikku teavet, ei hakka taganemise tähtaeg kulgema enne, kui see puudus on kõrvaldatud vastavalt § 492 lõikele 6 […].“

16

BGB § 357 „Väljaspool äriruume ja sidevahendi abil sõlmitud lepingutest, välja arvatud finantsteenuse osutamise lepingutest taganemise õiguslikud tagajärjed“ lõikes 1 on sätestatud:

„Lepingu alusel saadu tuleb tagastada 14 päeva jooksul.“

17

BGB § 357a kannab pealkirja „Finantsteenuse osutamise lepingutest taganemise õiguslikud tagajärjed“. Selle lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Lepingu alusel saadu tuleb tagastada hiljemalt 30 päeva jooksul.“

18

BGB § 358 „Taganetud lepinguga seotud leping“ on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

19

BGB § 491a „Lepingueelse teavitamise kohustus tarbijakrediidilepingute puhul“ lõikes 1 on sätestatud:

„Tarbijalaenulepingu puhul on krediidiandja kohustatud teavitama laenuvõtjat vastavalt [EGBGB] §-le 247.“

20

BGB § 492 „Kirjalik vorm, lepingu sisu“ kohaselt:

„(1)   Tarbijakrediidilepingud sõlmitakse kirjalikult, välja arvatud juhul, kui on ette nähtud rangem vorm. […]

(2)   Leping peab sisaldama teavet, mis on tarbijakrediidilepingute jaoks ette nähtud [EGBGB] § 247 lõigetes 6–13.

[…]

(5)   Teave, mille krediidiandja peab laenuvõtjale esitama pärast lepingu sõlmimist, esitatakse püsival andmekandjal.“

21

BGB § 495 „Taganemisõigus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Tarbijakrediidilepingu raames on laenuvõtjal taganemisõigus vastavalt BGB §‑le 355.“

22

Tarbija UK sõlmis 19. detsembril 2015 Volkswagen Bankiga krediidilepingu summas 10671,63 eurot, mille sihtotstarve oli erasõitudeks mõeldud Volkswageni automarki sõiduki ostmine (edaspidi „kõnealune leping kohtuasjas C‑33/20“). Selle sõiduki müüja oli Hahn Automobile GmbH & Co. KG (edaspidi „müüja A“). Müügihinnast 15200 eurost tasus UK müüjale A esimese osamaksena 5000 eurot ning rahastas summa 10200 eurot ja ühekordse laenukindlustuse makse summas 471,63 eurot – mis teeb kokku summa 10671,63 eurot.

23

Kõnealune leping kohtuasjas C‑33/20 sisaldas järgmist märkust:

„Pärast lepingu lõpetamist nõuame Teilt viivisintressi seadusjärgses määras. Aastane viivisintressimäär on viis protsenti kõrgem kui vastav baasintressimäär.“

24

Lisaks oli UK‑le antud dokument „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“. Selles dokumendis oli täpsustatud:

„Aastane viivisintressimäär on viis protsenti kõrgem kui vastav baasintressimäär. Baasintressimäära määrab kindlaks Saksamaa Keskpank ja see fikseeritakse igal aastal vastavalt 1. jaanuaril ja 1. juulil.“

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et kõnealuses lepingus kohtuasjas C‑33/20 ei olnud kohaldatavat viivisintressimäära või vähemalt kohaldatavat viiteintressimäära – ehk BGB §‑s 247 ette nähtud baasintressimäära – arvuna näidatud. Lisaks tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et lepingus ei olnud märgitud ka viivisintressimäära kohandamise mehhanismi, kuna eelmises punktis kõne all olnud dokument, mis UK‑le anti, ei saanud kõnealuse lepingu kohtuasjas C‑33/20 osaks BGB § 492 lõikes 1 ette nähtud kirjaliku vorminõude täitmata jätmise tõttu.

26

Kõnealune leping kohtuasjas C‑33/20 nägi ette:

„Ennetähtaegse tagasimaksmise puhul võib pank nõuda ennetähtaegse tagasimaksmisega otseselt seotud kahju eest kohast hüvitist. Pank arvutab kahju vastavalt Bundesgerichtshofi [(Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus)] kehtestatud finantsraamistikule, milles võetakse eelkõige arvesse:

27

Mis puudutab krediidiandja poolt kõnealuse lepingu kohtuasjas C‑33/20 mõjuval põhjusel ülesütlemise tingimusi, siis ei näinud see leping ette seda, millises vormis see ülesütlemine peaks toimuma, ka ei olnud täpsustatud krediidiandjale nimetatud lepingu ülesütlemiseks antud tähtaega. Eelotsusetaotlusest nähtub, et samas lepingus ei olnud mainitud laenusaaja õigust see BGB § 314 alusel üles öelda.

28

Kõnealuse lepingu kohtuasjas C‑33/20 ettevalmistamisel ja sõlmimisel kasutas Volkswagen Bank müüja A teenuseid. See müüja tegutses eelkõige Volkswagen Banki krediidivahendajana ja kasutas tema koostatud lepinguvorme. Selles lepingus nähti ette, et UK maksab alates 15. veebruarist 2016 krediidisumma 11545,26 eurot (mis vastab laenu põhiosale summas 10671,63 eurot, millele lisandub intress 873,63 eurot) tagasi 48 igakuise samas summas 150,08 euro suuruse osamaksena ning viimase maksega 4341,42 eurot 16. jaanuaril 2020.

29

UK tasus kokkulepitud igakuiseid osamakseid korrapäraselt. Siiski taganes ta 22. jaanuari 2019. aasta kirjaga nimetatud lepingust. Volkswagen Bank ei pidanud seda taganemist õiguspäraseks.

30

UK leiab, et tema 22. jaanuari 2019. aasta taganemise tõttu muutus kõnealune leping kohtuasjas C‑33/20 tagasitäitmise kohustuseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagis palub ta tuvastada, et ta on vabastatud oma kohustusest tasuda igakuiseid osamakseid Volkswagen Bankile alates 22. jaanuarist 2019. Lisaks nõuab ta Volkswagen Bankilt juba tasutud igakuiste osamaksete ja müüjale A tasutud esimese osamakse tagastamist, ning seda kõike vastusooritusena ostetud sõiduki tagastamise eest.

31

Volkswagen Bank leiab, et UK taganemisavaldus esitati hilinenult ja seega puudub sellel toime.

32

Nendel asjaoludel otsustas Landgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

33

RT sõlmis 3. jaanuaril 2015 Volkswagen Bankiga krediidilepingu summas 11257,14 eurot. SV sõlmis 23. mail 2015 sama liiki lepingu sama pangaga summas 16400 eurot. BC sõlmis 24. juulil 2014 krediidilepingu summas 7332,34 eurot Skoda Bankiga (edaspidi „kõnealused lepingud kohtuasjas C‑155/20“). Nende krediidilepingute sihtotstarve oli finantseerida erasõitudeks mõeldud – RT ja SV puhul Volkswageni automarki ja BC puhul Skoda automarki – sõidukite ostmist. Nende sõidukite müüjateks olid vastavalt Autohaus Kilgus GmbH & Co. KG (edaspidi „müüja B“), Autohaus Humm GmbH (edaspidi „müüja C“) ja Held & Ströhle GmbH & Co. KG (edaspidi „müüja D“). RT soetatud sõiduki ostuhind oli 15750 eurot, SV sõiduki ostuhind 23900 eurot ja BC sõiduki ostuhind 15940 eurot. Need tarbijad tasusid müüjatele B, C ja D esimese osamaksena vastavalt 5000 eurot, 7500 eurot ja 8900 eurot ning rahastasid kõnealuste lepingutega kohtuasjas C‑155/20 vastavalt summasid 10750 eurot, 16400 eurot ja 7040 eurot ning RT ja BC ka ühekordseid laenukindlustuse makseid vastavalt summas 507,14 eurot ja 292,34 eurot – kokku seega 11257,14 eurot ja 7332,34 eurot.

34

Kõnealused lepingud kohtuasjas C‑155/20 sisaldasid samasugust märkust, nagu on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23.

35

Samuti oli RT‑le, SV‑le ja BC‑le antud käesoleva kohtuotsuse punktis 24 nimetatud „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et kõnealustes lepingutes kohtuasjas C‑155/20 ei olnud kohaldatavat viivisintressimäära või vähemalt kohaldatavat viiteintressimäära – ehk BGB §‑s 247 ette nähtud baasintressimäära – arvuna näidatud. Lisaks tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nendes lepingutes ei olnud märgitud ka viivisintressimäära kohandamise mehhanismi, kuna eelmises punktis kõne all olnud dokument, mis RT‑le, SV‑le ja BC‑le anti, ei saanud nimetatud lepingute osaks BGB § 492 lõikes 1 ette nähtud kirjaliku vorminõude täitmata jätmise tõttu.

37

Kõnealused lepingud kohtuasjas C‑155/20 nägid samuti ette käesoleva kohtuotsuse punktis 26 esitatud tingimuse.

38

Mis puudutab krediidiandja poolt nende lepingute mõjuval põhjusel ülesütlemise tingimusi, siis nii nagu kõnealuses lepingus kohtuasjas C‑33/22, ei näinud kõnealused lepingud kohtuasjas C‑155/20 ette ei seda, millises vormis see ülesütlemine peaks toimuma ja milline on krediidiandjale lepingu ülesütlemiseks antud tähtaeg, ega viidet laenusaaja õigusele leping BGB § 314 alusel üles öelda.

39

Kõnealuste lepingute kohtuasjas C‑155/20 ettevalmistamisel ja sõlmimisel kasutasid Volkswagen Bank ja Skoda Bank müüjate B, C ja D teenuseid. Eelkõige tegutsesid need müüjad Volkswagen Banki ja Skoda Banki krediidivahendajana ning kasutasid nende koostatud lepinguvorme. Nendes lepingutes oli ette nähtud, et RT, SV ja BC maksavad vastavalt alates 15. veebruarist 2015, 1. juunist 2015 ja 3. septembrist 2014 krediidisumma, millele on lisatud intress ning mille kogunenud summa oli RT puhul 669,90 eurot, SV puhul 1241,97 eurot ja BC puhul 225,87 eurot. Vastavad tagasimaksed pidi tehtama 48, 36 või 24 igakuise võrdse, 248,48 euro, 146,87 euro ja 150 euro suuruse osamaksena, ning SV ja BC pidid siiski viimase osamakse tasuma vastavalt 1. mail 2018 summas 12354,65 eurot ja 3. augustil 2016 summas 3958,21 eurot.

40

RT tasus kokkulepitud igakuised osamaksed korrapäraselt. Veidi aega enne maksekohustuste täielikku täitmist, mis oli ette nähtud 15. detsembril 2018, taganes RT 22. novembri 2018. aasta kirjaga siiski Volkswagen Bankiga 3. jaanuaril 2015 sõlmitud krediidilepingust.

41

SV tasus kokkulepitud igakuised osamaksed korrapäraselt ja tagastas krediidi viimase osamakse tasumisega tähtajal, milleks oli 1. mai 2018. Ta andis 4. juunil 2018 sõiduki, mille jaoks see finantseerimine oli kokku lepitud, 8031,46 euro eest üle müüjale C. 5. jaanuari 2019. aasta kirjaga võttis SV oma tahteavalduse Volkswagen Bankiga 23. mail 2015 sõlmitud krediidilepingu sõlmimiseks tagasi.

42

BC tasus kokkulepitud igakuised osamaksed korrapäraselt ja tagastas krediidi tervikuna, tasudes 3. augusti 2016. aasta tähtajaga viimase osamakse. 25. aprilli 2019. aasta kirjas taganes ta Skoda Bankiga 24. juulil 2014 sõlmitud krediidilepingust.

43

RT leiab, et tema taganemisavaldusel on toime, kuna taganemise tähtaeg ei hakanud kulgema Volkswagen Bankiga 3. jaanuaril 2015 sõlmitud krediidilepingus esitatud puuduliku teabe tõttu. Seetõttu nõuab ta Volkswagen Bankilt juba tasutud igakuiste osamaksete summas 11997,04 eurot, samuti müüjale B makstud 5000 euro suuruse esimese osamakse – kokku 16927,04 eurot –, millest on maha arvatud kuni lepingust taganemiseni kogunenud intress summas 668,41 eurot, tagasimaksmist. RT nõuab seega ostetud sõiduki tagastamise vastu 16258,63 euro suuruse jäägi hüvitamist. Lisaks palub RT tuvastada, et Volkswagen Bank keeldub selle sõiduki tagasivõtmisest.

44

SV leiab, et temapoolse taganemise tõttu muutus Volkswagen Bankiga 23. mail 2015 sõlmitud krediidileping tagasitäitmise kohustuseks. Ta nõuab seega Volkswagen Bankilt viimasele makstud laenu igakuiste osamaksete 17641,97 eurot ja müüjale C makstud 7500 euro suuruse esimese osamakse – seega summa 25141,97 eurot –, millest on maha arvatud sõiduki müügihind 8031,46 eurot, seega summa 17770,51 euro tagasimaksmist.

45

BC on seisukohal, et temapoolse taganemise tõttu muutus Skoda Bankiga 24. juulil 2014 sõlmitud krediidileping tagasitäitmise kohustuseks. Seetõttu nõuab ta Skoda Bankilt, et viimane maksaks tagasi talle tasutud krediidi tagasimaksed summas 7332,34 eurot ning pärast ostetud sõiduki üleandmist müüjale D tasutud 8900 euro suuruse esimese osamakse. Lisaks palub BC tuvastada, et Skoda Bank keeldub selle sõiduki tagasivõtmisest.

46

Nendel asjaoludel otsustas Landgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

47

JL sõlmis 4. mail 2017 BMW Bankiga krediidilepingu summas 24401,84 eurot ja DT sõlmis 23. märtsil 2016 sama liiki lepingu Volkswagen Banki filiaali Audi Bankiga (edaspidi „Audi Bank“) summas 37710 eurot (edaspidi „kõnealused lepingud kohtuasjas C‑187/20“). Nende krediidilepingute sihtotstarve oli finantseerida erasõitudeks mõeldud – JLi puhul BMW automarki ja DT puhul Audi automarki – sõidukite ostmist. Nende sõidukite müüjateks olid vastavalt Auer Gruppe GmbH (edaspidi „müüja E“) ja Autohaus Locher (edaspidi „müüja F“). Oma sõiduki ostuhinnast 23500 eurost tasus JL müüjale E 1000 eurot esimese osamaksena ja rahastas ülejäänud summa 22500 eurot ja kindlustuspreemia summas 1901,84 eurot, samas kui DT, kelle sõiduki ostuhind oli 37710 eurot, rahastas selle kogu summas saadud krediidiga.

48

Kõnealuste lepingute kohtuasjas C‑187/20 ettevalmistamisel ja sõlmimisel kasutasid BMW Bank ja Audi Bank vastavalt müüjate E ja F teenuseid. Mõlemas lepingus oli ette nähtud, et JL ja DT maksavad vastavalt alates 5. maist 2017 ja 1. maist 2016 tagasi krediidisumma, millele on lisatud intress – mille kogunenud summa oli JLi puhul 1413,14 eurot ja DT puhul 1737,40 eurot. Vastavad tagasimaksed pidi tehtama 47 ja 48 igakuise võrdse, 309,25 euro ja 395,65 euro suuruse osamaksena. JL ja DT pidid siiski viimase osamakse tasuma vastavalt 5. aprillil 2021 (11280 eurot) ja 1. aprillil 2020 (20456,20 eurot).

49

JL ja DT taganesid 13. juuni 2019. aasta ja 12. jaanuari 2019. aasta kirjadega kõnealustest lepingutest kohtuasjas C‑187/20.

50

JL ja DT leiavad, et nende taganemisel on toime, kuna lepingust taganemise tähtaeg ei hakanud kulgema nendes lepingus esitatud puuduliku teabe tõttu. Seetõttu palub JL eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuvastada, et intressi ja laenu põhiosa tagasimakseid ei tule alates 13. juunist 2019 tasuda. DT nõuab, et Audi Bank maksaks tagasi – pärast ostetud sõiduki tagastamist – 43 igakuiselt tasutud osamakset kogusummas 17012,95 eurot. Lisaks palub DT tuvastada, et ta ei ole kohustatud tasuma intressi ega laenu põhiosa ning et Audi Bank keeldub asjaomase sõiduki tagasivõtmisest.

51

Eelotsusetaotlusest nähtuvalt ei sisaldanud kõnealused lepingud kohtuasjas C‑187/20 antud krediidi liigi määratlust. JLi sõlmitud lepingule lisatud „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel“, mis sai selle lepingu osaks, oli märgitud siiski järgmist: „Võrdse suurusega igakuiste osamaksete ja fikseeritud intressimääraga laen“. DT sai sama pealkirjaga analoogse dokumendi, milles sisaldusid muu hulgas järgmised märked: „Annuiteediga tagastamisõigusega laen“ ning „Võrdse suurusega igakuised osamaksed ja suurem lõplik makse“.

52

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et kõnealused lepingud kohtuasjas C‑187/20 ei sisalda teavet selle kohta, et kui vahendid on üle kantud, lõpeb kohustus maksta müüjale sellises summas müügihinda ning ostja võib pärast müügihinna täielikku tasumist nõuda, et müüja annaks ostetud sõiduki üle.

53

Mis puudutab teavet viivisintressimäära kohta, siis oli JLi BMW Bankiga 4. mail 2017 sõlmitud lepingus täpsustatud:

„Kui laenusaaja hilineb maksetega, kohaldatakse viivisintressi määras, mis on viis protsenti kõrgem kui vastav baasintressimäär. Baasintressimäär määratakse kindlaks vastavalt iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil ning Saksamaa Keskpank avaldab selle Bundesanzeigeris“.

54

DT Audi Bankiga 23. märtsil 2016 sõlmitud leping sisaldas järgmist märkust:

„Pärast lepingu lõpetamist nõuame Teilt viivisintressi seadusjärgses määras. Aastane viivisintressimäär on viis protsenti kõrgem kui vastav baasintressimäär.“

55

Lisaks oli käesoleva kohtuotsuse punktis 51 nimetatud dokumendis, mille DT sai, märgitud järgmist:

„Aastane viivisintressimäär on viis protsenti kõrgem kui vastav baasintressimäär. Baasintressimäära määrab kindlaks Saksamaa Keskpank ja see fikseeritakse igal aastal vastavalt 1. jaanuaril ja 1. juulil.“

56

BGB § 492 lõikes 1 ette nähtud kirjaliku vorminõude täitmata jätmise tõttu ei saanud see dokument siiski DT Audi Bankiga 23. märtsil 2016 sõlmitud lepingu osaks.

57

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et viivisintressimäära kohandamise mehhanismi ei ole kõnealustes lepingutes kohtuasjas C‑187/20 täielikult selgitatud. Kuigi JLi BMW Bankiga 4. mail 2017 sõlmitud lepingu tingimused viitavad sellele, et Saksamaa Keskpank määrab kaks korda aastas baasintressimäära, ei täpsusta see leping, et see määr vastab Euroopa Keskpanga kõige hiljutisema refinantseerimistehingu intressimäärale, kuna nimetatud leping ei viita ka selles osas asjakohase BGB § 247 lõikele 1.

58

Samuti ei nähtu DT Audi Bankiga 23. märtsil 2016 sõlmitud lepingust ega ka dokumendist „Euroopa standardinfo“, mille alusel lepingus nimetatud baasintressimäär fikseeritakse.

59

Samuti nägid kõnealused lepingud kohtuasjas C‑187/20 ette käesoleva kohtuotsuse punktis 26 esitatud tingimuse.

60

Mis puudutab laenuvõtja õigust leping mõjuval põhjusel üles öelda, siis JLi BMW Bankiga 4. mail 2017 sõlmitud leping ei sisaldanud viidet BGB §‑le 314 ega viidanud sellele, et selle sätte kohane ülesütlemine peab toimuma mõistliku aja jooksul. DT Audi Bankiga 23. märtsil 2016 sõlmitud lepingus ei olnud mingit viidet laenusaaja õigusele leping mõjuval põhjusel vastavalt BGB §‑le 314 üles öelda. See leping nägi küll ette, et krediidiandjal on õigus leping üles öelda mõjuval põhjusel, ilma et oleks siiski täpsustatud lõpetamise vormi ega tähtaega. Eelkõige ei olnud lepingus viidet sellele, et vastavalt BGB § 492 lõikele 5 peab selline lõpetamine toimuma avaldusega püsival andmekandjal.

61

Mis puudutab teavet seoses võimaliku kohtuvälise kaebemenetlusega, siis ei olnud JLi BMW Bankiga 4. mail 2017 sõlmitud lepingus nimetatud selle menetluse kättesaadavuse tingimusi, nagu vaidluse kirjelduse nõue, konkreetse taotluse esitamine ja vajalikest dokumentidest koopiate lisamine. Selles lepingus piirduti viitega „„Saksa panganduses kliendikaebuste lepitusmenetluses lahendamise korrale“, mis on kättesaadav Bundesverband der Deutschen Banken eV [(Saksamaa eraõiguslike pankade liit)] veebilehel www.bdb.de“. DT Audi Bankiga 23. märtsil 2016 sõlmitud lepingus sisaldus sama viide, kuid selles oli täpsustatud lisaks, et „kaebus tuleb esitada kirjalikult (nt kirjaga, faksiga, e-postiga) Bundesverband der Deutschen Banken eV kliendikaebuste menetlemise osakonnale, Postfach 040307, 10062 Berliin, faks 03016633169, e-post: ombudsmann@bdb.de“.

62

Nendel asjaoludel otsustas Landgericht Ravensburg (Ravensburgi esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

63

Euroopa Kohtu presidendi 18. detsembri 2020. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20 menetluse suulise osa ja kohtuotsuse huvides.

64

Kuna teatud küsimused kohtuasjades C‑33/20, C‑155/20 ja C‑187/20 on sarnased või identsed, tuleb neid analüüsida koos.

65

Kohtuasjas C‑187/20 esitatud esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkte a, c ja e tuleb tõlgendada nii, et kui see on asjakohane, tuleb krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult täpsustada, et tegemist on „seotud krediidilepinguga“ selle direktiivi artikli 3 punkti n tähenduses ning et see leping on sõlmitud tähtajalisena.

66

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis n on mõiste „seotud krediidileping“ määratletud järgmiselt: „kõnealust krediiti kasutatakse üksnes niisuguse lepingu rahastamiseks, mis on sõlmitud konkreetse kauba tarnimiseks või konkreetse teenuse osutamiseks, ning […] kõnealust kahte lepingut vaadeldakse objektiivsest seisukohast majanduslikult ühtsena; majanduslikult ühtseks loetakse lepingud siis, kui […] krediidiandja kasutab seoses krediidilepingu sõlmimise või ettevalmistamisega tarnija või teenuse osutaja teenuseid või kui konkreetsed kaubad või konkreetse teenuse osutamine on krediidilepingus selgesõnaliselt kindlaks määratud.“

67

Kohtuasjas C‑187/20 esitatud eelotsusetaotlusest nähtub, et krediidiandjad kasutasid seoses selles kohtuasjas kõnealuste lepingute ettevalmistamise ja sõlmimisega müüjate E ja F teenuseid ning et nende lepingute alusel antud krediit oli mõeldud üksnes isiklikuks tarbeks kasutatavate sõidukite soetamise rahastamiseks. Järelikult tuleb selliseid lepinguid pidada „seotud krediidilepinguteks“ direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti n tähenduses.

68

Lisaks – nagu nähtub eelotsusetaotlusest – sõlmiti kõnealused lepingud kohtuasjas C‑187/20 tähtajalistena.

69

Sellega seoses on asjakohane meenutada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktide a, c ja e kohaselt peab krediidilepingus olema selgelt ja kokkuvõtlikult täpsustatud krediidi liik, krediidilepingu kestus ning konkreetse kauba või teenuse eest tasumiseks maksete edasilükkamise vormis võetud krediidi puhul või seotud krediidilepingute puhul kaup või teenus ja selle hind kohe tasudes (netohind).

70

Nagu nähtub direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikest 2 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 31, on nõue täpsustada selles sättes loetletud andmed paberil või mõnel muul püsival andmekandjal koostatud lepingus selgelt ja kokkuvõtlikult vajalik selleks, et tarbijal oleks võimalik teada oma õigusi ja kohustusi (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Kreissparkasse Saarlouis, C‑66/19, EU:C:2020:242, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

See, et tarbija teaks ja mõistaks hästi punkte, mida krediidileping peab vastavalt direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikele 2 kohustuslikult sisaldama, on vajalik selleks, et lepingut saaks nõuetekohaselt täita (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Kreissparkasse Saarlouis, C‑66/19, EU:C:2020:242, punkt 45).

72

See nõue aitab kaasa direktiiviga 2008/48 taotletava eesmärgi saavutamisele, milleks on näha tarbijakrediidi valdkonnas mitmes põhiküsimuses ette täielik ja imperatiivne ühtlustamine, mida on vaja selleks, et tagada kõikidele Euroopa Liidu tarbijatele nende huvide võrdselt kõrgetasemeline kaitse ja aidata kaasa hästi toimiva siseturu tekkele tarbijakrediidi valdkonnas (26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Kreissparkasse Saarlouis, C‑66/19, EU:C:2020:242, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Teave, mille kohaselt ühelt poolt on asjaomane leping „seotud krediidileping“ direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti n tähenduses ja teiselt poolt on see leping sõlmitud tähtajalisena, on tarbija jaoks ometi määrava tähtsusega, mis võimaldab tal tegelikult teada oma õigusi ja oma kohustusi.

74

Seega tuleb esimesele küsimusele kohtuasjas C‑187/20 vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkte a, c ja e tuleb tõlgendada nii, et kui see on asjakohane, tuleb krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult täpsustada, et tegemist on „seotud krediidilepinguga“ selle direktiivi artikli 3 punkti n tähenduses ning et see leping on sõlmitud tähtajalisena.

75

Kohtuasjas C‑187/20 esitatud teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on nõutud, et „seotud krediidilepingus“ selle direktiivi artikli 3 punkti n tähenduses, mille ainus eesmärk on rahastada kauba tarnimise lepingut ja milles on ette nähtud, et krediidisumma makstakse selle kauba müüjale, oleks märgitud, et makstud summa ulatuses on tarbija vabastatud oma kohustusest tasuda ostuhind ning müüja – kui ostuhind on täielikult tasutud – peab talle ostetud kauba üle andma.

76

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 kohaselt täpsustatakse krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult krediidi kogusumma ja tingimused krediidi kasutusse võtmiseks ning konkreetse kauba või teenuse eest tasumiseks maksete edasilükkamise vormis võetud krediidi puhul või seotud krediidilepingute puhul kaup või teenus ja selle hind kohe tasudes (netohind).

77

Seoses formaalsete tingimustega, mis puudutavad „seotud krediidilepinguid“ direktiivi 2008/48 artikli 3 punkti n tähenduses, on selle direktiivi artikli 10 lõikega 2 nõutud üksnes seda, et krediidilepingus oleks märgitud asjaomane kaup või teenus ja selle hind kohe tasudes (netohind).

78

Kui direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis d on ette nähtud, et krediidilepingus tuleb tingimata märkida krediidi kogusumma ja tingimused krediidi kasutusse võtmiseks, ei ole üheski selle direktiivi sättes seevastu nõutud, et selles lepingus oleks märgitud selle kasutusse võtmise tagajärjed tarbija ja krediidiga rahastatava kauba või teenuse müüja vahelisele lepingulisele suhtele.

79

Samas ei ole direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikega 2 vastuolus see, kui krediidilepingu pooled kokkuleppel täpsustavad need tagajärjed lepingus.

80

Neil asjaoludel tuleb teisele küsimusele kohtuasjas C‑187/20 vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole nõutud, et „seotud krediidilepingus“ selle direktiivi artikli 3 punkti n tähenduses, mille ainus eesmärk on rahastada kauba tarnimise lepingut ja milles on ette nähtud, et krediidisumma makstakse selle kauba müüjale, oleks märgitud, et makstud summa ulatuses on tarbija vabastatud oma kohustusest tasuda ostuhind ning müüja – kui ostuhind on täielikult tasutud – peab talle ostetud kauba üle andma.

81

Kohtuasjades C‑33/20 ja C‑155/20 esitatud esimese ja kohtuasjas C‑187/20 esitatud kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb konkreetse protsendina märkida krediidilepingu sõlmimise ajal kohaldatav viivisintressimäär ning selles peab konkreetselt kirjeldama viivisintressimäära kohandamise mehhanismi.

82

Sellega seoses on asjakohane meenutada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 1 esimese lõigu kohaselt koostatakse krediidileping paberil või mõnel muul püsival andmekandjal. Nimetatud direktiivi artikli 10 lõike 2 punkti l kohaselt täpsustatakse krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult kohaldatav viivisintressimäär maksete hilinemise eest sellisena, nagu seda kohaldati krediidilepingu sõlmimise ajal, selle kohandamise üksikasjad ja vajaduse korral lepingu rikkumisest tulenevad tasud.

83

Eelotsusetaotlustest nähtub, et kõnealustes lepingutes kõigis põhikohtuasjades oli täpsustatud, et aastane viivisintressimäär on „viis protsenti kõrgem kui vastav baasintressimäär“. Eelotsusetaotlustest nähtub samuti, et nendes kohtuasjades tarbijatele antud dokument „Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht“ täpsustas, et „aastane viivisintressimäär on viis protsenti kõrgem kui vastav baasintressimäär. Baasintressimäära määrab kindlaks Saksamaa Keskpank ja see fikseeritakse igal aastal vastavalt 1. jaanuaril ja 1. juulil.“ Siiski, nagu nähtub eelotsusetaotlustest, ei saanud nimetatud dokument nende lepingute osaks. Üksnes JLi ja BMW Banki vahel sõlmitud lepingus kohtuasjas C‑187/20 oli lepingus sõnaselgelt ette nähtud, et „baasintressimäär määratakse kindlaks vastavalt iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil ning Saksamaa Keskpank avaldab selle Bundesanzeigeris.“

84

Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et kuigi krediidileping ei pea tingimata olema koostatud ühes dokumendis, peab kogu direktiivi 2008/48 artikli 10 lõikes 2 viidatud teave olema koostatud paberil või mõnel muul püsival andmekandjal (vt selle kohta 9. novembri 2016. aasta kohtuotsus Home Credit Slovakia, C‑42/15, EU:C:2016:842, punkt 45 ja resolutsioon).

85

Kuna selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 viidatud teave peab olema täpsustatud selgelt ja kokkuvõtlikult, on vaja, et krediidileping sisaldaks selget ja täpset viidet seda teavet sisaldavatele muudele paberkandjatele või muudele püsivatele andmekandjatele, mis tarbijale enne lepingu sõlmimist esitati, et tal oleks tegelikult võimalik teada kõiki oma õigusi ja kohustusi (9. novembri 2016. aasta kohtuotsus Home Credit Slovakia, C‑42/15, EU:C:2016:842, punkt 34).

86

Järelikult on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas sellise juhtumiga on tegemist põhikohtuasjades.

87

Mis puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l tõlgendamist, siis tuleb tõdeda, et selle sätte sõnastus nõuab, et krediidilepingus oleks märgitud viivisintressimäär maksete hilinemise eest konkreetsel hetkel, nimelt selle lepingu sõlmimise ajal. Lisaks, mis puudutab selle määra muutmist pärast nimetatud lepingu sõlmimist, siis selles sättes on ette nähtud kohustus märkida selle intressimäära kohandamise üksikasjad.

88

Nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 57–60, tuleneb direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l sõnastusest, et krediidilepingus peab kohaldatav viivisintressimäär maksete hilinemise eest sellisena, nagu seda kohaldati krediidilepingu sõlmimise ajal, olema märgitud konkreetselt, protsendina, mitte üksnes selle määra määratluse või kasutatud arvutusvalemina.

89

Mis puudutab selle direktiivi üldist ülesehitust, siis tuleneb nimetatud direktiivi artiklis 3 sätestatud krediidi kulukuse aastamäära, laenuintressi ja fikseeritud intressimäära määratlustest, et need erinevad määrad tuleb väljendada protsendina.

90

Mis puudutab sama direktiivi ja konkreetsemalt selle artikli 10 eesmärke, nagu on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktis 70, siis nõue, et krediidilepingus peavad olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud selles sättes nimetatud andmed, on vajalik selleks, et tarbija oleks teadlik oma õigustest ja kohustustest.

91

Kui aga tarbijalepingus on viidatud teatavatele liikmesriigi õigusnormidele, mis käsitlevad teavet, mille esitamine on direktiivi 2008/48 artikli 10 kohaselt nõutav, ei ole tarbijal lepingu alusel võimalik kindlaks määrata oma lepingulise kohustuse ulatust (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Kreissparkasse Saarlouis, C‑66/19, EU:C:2020:242, punkt 44).

92

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 64 märkis, võimaldab kohustus märkida krediidilepingus protsentides väljendatud konkreetne viivisintressi määr tarbijatel mõista oma võimaliku makseviivituse tagajärgi.

93

Krediidilepingu sõlmimise hetkel kohaldatav viivisintressimäär – olukord on erinev eriti juhul, kui on tegemist muutuva intressimääraga – kujutab endast numbrilist informatsiooni, mis tuleb krediidilepingus konkreetselt protsendina ära näidata.

94

Mis puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis l ette nähtud kohustust märkida krediidilepingus selgelt ja kokkuvõtlikult viivisintressimäära kohandamise üksikasjad, siis juhul, kui – nagu põhikohtuasjades – asjaomase krediidilepingu pooled on leppinud kokku, et viivisintressimäära muudetakse vastavalt liikmesriigi keskpanga poolt kindlaks määratud baasintressimäära muutumisele, mis avaldatakse selle liikmesriigi hõlpsasti kättesaadavates avalikes teadaannetes, võimaldab selles lepingus esitatud viide baasintressimäärale piisavalt tähelepanelikul ja informeeritud tarbijal saada teada ja mõista selle viivisintressimäära kohandamise mehhanismi, tingimusel et selle intressimäära arvutusviis on nimetatud lepingus esitatud. Seejuures peavad olema täidetud kaks tingimust. Esiteks peab selle arvutusviisi esitus olema keskmisele tarbijale, kellel ei ole finantsvaldkonna eriteadmisi, hõlpsasti mõistetav ning see peab võimaldama tal arvutada viivisintressimäära krediidilepingus esitatud andmete alusel. Teiseks tuleb selles lepingus märkida ka nimetatud baasintressimäära muutmise sagedus, mis on kindlaks määratud riigisiseste õigusnormidega (vt analoogia alusel 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Gómez del Moral Guasch, C‑125/18, EU:C:2020:138, punkt 53).

95

Seega tuleb kohtuasjades C‑33/20 ja C‑155/20 esitatud esimesele ning kohtuasjas C‑187/20 esitatud kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti l tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb konkreetse protsendina märkida selle lepingu sõlmimise ajal kohaldatav viivisintressimäär ning selles peab konkreetselt kirjeldama viivisintressimäära kohandamise mehhanismi. Kui asjaomase krediidilepingu pooled on leppinud kokku, et viivisintressimäära muudetakse vastavalt liikmesriigi keskpanga poolt kindlaks määratud baasintressimäära muutumisele, mis avaldatakse hõlpsasti kättesaadavates avalikes teadaannetes, piisab selles lepingus esitatud viitest baasintressimäärale tingimusel, et nimetatud lepingus on esitatud viivisintressimäära baasintressimäära alusel arvutamise viis. Seejuures peavad olema täidetud kaks tingimust. Esiteks peab selle arvutusviisi esitus olema keskmisele tarbijale, kellel ei ole finantsvaldkonna eriteadmisi, hõlpsasti mõistetav ning see peab võimaldama tal arvutada viivisintressimäära samas lepingus esitatud andmete alusel. Teiseks peab asjaomases krediidilepingus olema märgitud ka nimetatud baasintressimäära muutmise sagedus, mis on kindlaks määratud riigisiseste õigusnormidega.

96

Kohtuasjades C‑33/20 ja C‑155/20 esitatud teise ning kohtuasjas C‑187/20 esitatud neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti r tuleb tõlgendada nii, et krediidileping peab laenu ennetähtaegse tagastamise korral makstava hüvitise arvutamiseks esitama tarbijale konkreetse aritmeetilise ja arusaadava valemi nii, et tarbija võiks arvutada ennetähtaegse tagastamise korral tasumisele kuuluva hüvitise summa.

97

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb meenutada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti r kohaselt peab krediidilepingus olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud „krediidi ennetähtaegse tagastamise õigus, krediidi ennetähtaegse tagastamise kord ja vajaduse korral teave, mis käsitleb krediidiandja õigust saada hüvitist ning selle hüvitise arvutamise viisi“.

98

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlustest, et kõnealustes krediidilepingutes põhikohtuasjades oli ette nähtud, et „pank arvutab kahjumi välja vastavalt Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kehtestatud finantsraamistikule“.

99

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohus on otsustanud, et kui direktiiv 2008/48 sätestab müüjale või teenuse pakkujale kohustuse teavitada tarbijat talle pakutava lepingulise kohustuse sisust, mille teatud aspektid on sätestatud liikmesriigi imperatiivsetes õigus- või haldusnormides, siis peab selline müüja või teenuse pakkuja tarbijat nende normide sisust teavitama täpselt ja kokkuvõtlikult, et tarbijal oleks võimalik saada teavet oma õigustest ja kohustustest (vt selle kohta 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Kreissparkasse Saarlouis, C‑66/19, EU:C:2020:242, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Kuigi direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis r ette nähtud ennetähtaegse tagasimaksmise korral tasumisele kuuluva hüvitisega seoses ei ole vaja, et krediidilepingus oleks täpsustatud aritmeetiline valem, mille alusel seda hüvitist arvutada, peab selles siiski olema ära näidatud selle hüvitise arvutamise viis konkreetselt ja keskmisele tarbijale hõlpsasti mõistetaval viisil, nii et tarbija saaks krediidi ennetähtaegse tagastamise korral makstava hüvitise summa teha kindlaks krediidilepingus esitatud andmete alusel.

101

Laenu ennetähtaegse tagasimaksmise korral tasumisele kuuluva hüvitise arvutamiseks ei vasta pelk viide finantsraamistikule, mille on ette näinud riigisisene kohus, käesoleval juhul Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), käesoleva kohtuotsuse punktis 99 meenutatud nõudele teavitada tarbijat tema lepingulise kohustuse sisust.

102

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kohtuasjades C‑33/20 ja C‑155/20 esitatud teisele ning kohtuasjas C‑187/20 esitatud neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti r tuleb tõlgendada nii, et ennetähtaegse tagasimaksmise korral tasumisele kuuluva hüvitise arvutamiseks peab krediidilepingus olema ära näidatud selle hüvitise arvutamise viis konkreetselt ja keskmisele tarbijale hõlpsasti mõistetaval viisil, nii et tarbija saaks krediidi ennetähtaegse tagastamise korral makstava hüvitise summa teha kindlaks selles lepingus esitatud andmete alusel.

103

Kohtuasjades C‑33/20 ja C‑155/20 esitatud kolmanda ning kohtuasjas C‑187/20 esitatud viienda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus tuleb märkida kõik olukorrad, mille puhul riigisisestes õigusnormides tunnustatakse krediidilepingu poolte õigust leping üles öelda, nagu krediidisaaja õigus mõjuval põhjusel leping üles öelda, ja kas selles lepingus peab olema märgitud ülesütlemiseavalduse esitamise tähtaeg ja selle vorm kõigi nende olukordade jaoks.

104

Kõigepealt tuleb meenutada, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti s kohaselt peab krediidilepingus olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud „krediidilepingu lõpetamise õiguse kasutamise kord“.

105

Lisaks on selle direktiivi artiklis 13 ette nähtud tingimused, millal tarbija ja krediidiandja võivad tähtajatu krediidilepingu lõpetada, ja olgu täpsustatud, et nimetatud direktiiv ei sätesta ülesütlemisõigust tähtajaliste lepingute puhul. Neil asjaoludel tuleb direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis s sisalduvat viidet „lõpetamise õigusele“ tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas selle direktiivi artiklis 13 ette nähtud lõpetamise õigust.

106

Sellest järeldub, et direktiiv 2008/48 ei näe ette mingit kohustust lisada krediidilepingusse mis tahes teavet tähtajaliste krediidilepingute lõpetamise õiguse kohta.

107

Nagu nähtub eelotsusetaotlustest põhikohtuasjades, sõlmiti nendes kõne all olevad lepingud tähtajaliselt.

108

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse kuuluvate lepingute puhul ei tohi liikmesriigid kehtestada lepingupooltele kohustusi, mida selles direktiivis ei ole ette nähtud, kui direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid nende kohustustega seotud valdkonnas (9. novembri 2016. aasta kohtuotsus Home Credit Slovakia, C‑42/15, EU:C:2016:842, punkt 55).

109

Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõige 2 aga ühtlustab teabe, mille märkimine krediidilepingus on kohustuslik (9. novembri 2016. aasta kohtuotsus Home Credit Slovakia, C‑42/15, EU:C:2016:842, punkt 55).

110

On tõsi, et liikmesriik võib oma riigisisestes õigusnormides ette näha võimaluse lõpetada tähtajalised krediidilepingud. Siiski on direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktiga s ja artikliga 13 koostoimes selle direktiivi artikli 22 lõikega 1 vastuolus see, kui liikmesriigi õigusnormides nähakse ette kohustus märkida teave seoses lepingu lõpetamise õigusega, mida ei ole ette nähtud direktiivis 2008/48, vaid üksnes nende riigisiseste õigusnormidega.

111

Samas ei ole direktiiviga 2008/48 vastuolus see, kui krediidilepingu pooled, kes on kokku leppinud lepingu lõpetamise õiguse muudeks kui selle direktiivi artiklis 13 nimetatud juhtudeks, märgivad selle lepingusse (vt selle kohta 9. novembri 2016. aasta kohtuotsus Home Credit Slovakia, C‑42/15, EU:C:2016:842, punktid 57 ja 58).

112

Eeltoodut arvestades tuleb kohtuasjades C‑33/20 ja C‑155/20 esitatud kolmandale ning kohtuasjas C‑187/20 esitatud viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole nõutud, et krediidilepingus oleks märgitud krediidilepingu kõik olukorrad, mille puhul on krediidilepingu poolte õigus leping üles öelda, mida ei tunnustata mitte selle direktiivi, vaid riigisiseste õigusnormide alusel.

113

Kohtuasjas C‑155/20 esitatud neljanda küsimusega ja kohtuasjas C‑187/20 esitatud seitsmenda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2008/48 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui krediidiandja tugineb õiguse kaotamise vastuväitele, kui tarbija kasutab oma taganemisõigust vastavalt selle direktiivi artikli 14 lõikele 1, kui krediidilepingus ei ole nõuetekohaselt esitatud selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 nimetatud kohustuslikku teavet ja seda ei ole nõuetekohaselt edastatud ka tagantjärele ja see tarbija ei teadnud ega pidanud teadma oma taganemisõigusest.

114

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb meenutada, et nagu nähtub direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 teise lõigu punktist b, hakkab 14päevane taganemistähtaeg kulgema üksnes siis, kui selle direktiivi artiklis 10 ette nähtud teave on tarbijale edastatud (kui see toimub krediidilepingu sõlmimise kuupäevast hiljem). Nimetatud artiklis 10 on loetletud teave, mis tuleb esitada krediidilepingutes.

115

Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktist 108, ei tohi liikmesriigid direktiivi 2008/48 kohaldamisalasse kuuluvate lepingute puhul kehtestada lepingupooltele kohustusi, mida selles direktiivis ei ole ette nähtud, kui direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid nende kohustustega seotud valdkonnas.

116

Kuid nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 101, kuuluvad tarbija taganemisõiguse kasutamise ajalised tingimused direktiivi 2008/48 artikliga 14 ühtlustatud küsimuste hulka.

117

Seega, kuna direktiivis 2008/48 ei ole ette nähtud ühtegi ajalist piirangut tarbija poolt taganemisõiguse kasutamisele juhul, kui nimetatud teavet ei ole talle edastatud, ei saa liikmesriigis riigisiseste õigusnormidega sellist piirangut ette näha.

118

Seega tuleb kohtuasjas C‑155/20 esitatud neljandale ning kohtuasjas C‑187/20 esitatud seitsmendale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui krediidiandja tugineb õiguse kaotamise vastuväitele, kui tarbija kasutab oma taganemisõigust vastavalt direktiivi 2008/48 artikli 14 lõikele 1, kui krediidilepingus ei ole nõuetekohaselt esitatud selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 nimetatud kohustuslikku teavet ja seda ei ole nõuetekohaselt edastatud ka tagantjärele, sõltumata sellest, kas see tarbija teadis või pidi teadma oma taganemisõigusest.

119

Kohtuasjas C‑155/20 esitatud viienda küsimusega ning kohtuasjas C‑187/20 esitatud kaheksanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui krediidiandja võiks põhjendatult tugineda sellele, et tarbija kuritarvitas oma taganemisõigust, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 14 lõikes 1, kui ühelt poolt krediidilepingus ei ole nõuetekohaselt esitatud selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 nimetatud kohustuslikku teavet ja seda ei ole nõuetekohaselt edastatud ka tagantjärele, ning teiselt poolt see tarbija ei teadnud ega pidanud teadma oma taganemisõigusest.

120

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb tõdeda, et direktiiv 2008/48 ei sisalda sätteid, mis reguleeriksid küsimust, kas tarbija on kuritarvitanud oma õigusi, mis talle on antud selle direktiiviga.

121

Samas tuleb kontrollida, kas tarbija poolt taganemisõiguse kasutamine direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 alusel ei ole käesoleval juhul piiratud liidu õiguse üldpõhimõtte kohaldamisega, mille kohaselt ei tohi õigussubjektid kasutada liidu õigusnorme ära pettuse või kuritarvituse eesmärgil.

122

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on kuritarvituse tõendamiseks nõutav ühest küljest objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata liidu õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele ei ole nende õigusnormidega taotletud eesmärki saavutatud, ning teisest küljest, et esineb subjektiivne element, milleks on tahe saada liidu õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saamiseks vajalikud tingimused (26. veebruari 2019. aasta kohtuotsus T Danmark ja Y Denmark, C‑116/16 ja C‑117/16, EU:C:2019:135, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

123

Mis puudutab direktiivi 2008/48 artikliga 14 taotletavat eesmärki, siis tuleb ühelt poolt tõdeda, et selle eesmärk on võimaldada tarbijal valida leping, mis vastab kõige rohkem tema vajadustele, ning seega võimaldada tal taganeda lepingust, mille puhul pärast lepingu sõlmimist selgub taganemisõiguse kasutamiseks ette nähtud järelemõtlemisaja jooksul, et leping ei sobi tarbija vajadustega (vt analoogia alusel 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Rust-Hackner jt, C‑355/18–C‑357/18 ja C‑479/18, EU:C:2019:1123, punkt 101).

124

Teiselt poolt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 117 ja 118 sisuliselt märkis, on direktiivi 2008/48 artikli 14 lõike 1 teise lõigu punkti b eesmärk tagada, et tarbija saab kogu vajaliku teabe, et hinnata oma lepingulise kohustuse ulatust ja karistada krediidiandjat, kes ei edasta talle selle direktiivi artiklis 10 ette nähtud teavet.

125

Liidu tarbijakaitse valdkonna direktiividega ette nähtud sanktsioonide eesmärk on hoiatada kauplejat nende direktiivide sätetest tulenevate kohustuste rikkumise eest tarbija ees (vt analoogia alusel 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai, C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 84, ning 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Banca B., C‑269/19, EU:C:2020:954, punktid 34 ja 38).

126

Seega, kui kaupleja ei ole edastanud tarbijale direktiivi 2008/48 artiklis 10 nimetatud teavet ja tarbija otsustab krediidilepingust taganeda hiljem kui 14päevase tähtaja jooksul pärast selle sõlmimist, ei saa see kaupleja nimetatud tarbijale ette heita taganemisõiguse kuritarvitamist, isegi kui selle lepingu sõlmimisest kuni tarbija taganemiseni on kulunud märkimisväärne aeg.

127

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kohtuasjas C‑155/20 esitatud viiendale ja kohtuasjas C‑187/20 esitatud kaheksandale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus see, kui krediidiandja võiks põhjendatult tugineda sellele, et tarbija kuritarvitas oma taganemisõigust, mis on ette nähtud mainitud direktiivi artikli 14 lõikes 1, kui krediidilepingus ei ole nõuetekohaselt esitatud selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 nimetatud kohustuslikku teavet ning seda ei ole nõuetekohaselt edastatud ka tagantjärele, sõltumata sellest, kas see tarbija teadis või pidi teadma oma taganemisõigusest.

128

Oma kuuenda küsimusega kohtuasjas C‑187/20 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus peavad olema märgitud olulised vorminõuded, mida tuleb järgida kohtuväliste kaebuste või kahjuhüvitusnõuete menetluse algatamiseks, või piisab sellest, kui see leping viitab selles osas menetluskorrale, millega on võimalik tutvuda internetis.

129

Sellega seoses on direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punktis t sätestatud, et krediidilepingus tuleb selgelt ja kokkuvõtlikult märkida, „kas tarbijal on juurdepääs kohtuvälisele kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetlusele ning kui on, selle kasutamise võimalused“.

130

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse normi tõlgendamisel võtta aga lisaks selle sõnastusele arvesse ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on (25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände, C‑380/19, EU:C:2020:498, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

131

Mis puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t konteksti, siis tuleb märkida, et selle direktiivi artikli 10 lõikes 2 on täpsustatud, et selles sättes nimetatud teave, sealhulgas tarbija võimalused kasutada kohtuvälist kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetlust, tuleb esitada selgelt ja kokkuvõtlikult.

132

Sellest järeldub, et krediidilepingus sisalduv teave peab olema piisavalt selge ja täielik, et võimaldada tarbijatel sellist kaebust või nõuet esitada, kuid selles ei pea taasesitama kõiki neid menetlusi reguleerivaid menetlusnorme.

133

Mis puudutab direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t eesmärki, siis tuleb tõdeda, et selle sätte eesmärk on kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamine, tagades, et tarbijad saavad vabatahtlikkuse alusel esitada kauplejate vastu kaebusi üksustele, kes pakuvad vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusi (vt analoogia alusel 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände, C‑380/19, EU:C:2020:498, punkt 26).

134

Sellise võimaluse kasutamiseks peavad tarbijad teadma, millised kohtuvälised õiguskaitsemehhanismid on olemas. Vaidluse tekkides peaks tarbijail olema võimalik teha kiiresti kindlaks, millised vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused on pädevad nende kaebust menetlema, ja nad peaksid teadma, kas asjaomane kaupleja osaleb või ei osale kohtuvälise lahendamise üksusele esitatud menetluses (vt analoogia alusel 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Bundesverband der Verbraucherzentralen und Verbraucherverbände, C‑380/19, EU:C:2020:498, punkt 27).

135

Direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t eesmärk on seega tagada ühelt poolt, et tarbija saaks asjaoludest täielikult teadlikuna otsustada, kas tal on otstarbekas kasutada ühte kohtuvälisest kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete esitamise menetlust, ning teiselt poolt, et tal oleks tegelikult võimalik esitada selline kaebus või nõue krediidilepingus sisalduva teabe alusel.

136

Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 94, on selleks oluline, et tarbija oleks esiteks teavitatud kõigist kasutada olevatest kohtuväliste kaebuste või kahjuhüvitusnõuete menetlustest ja asjakohastel juhtudel nende hinnast, teiseks sellest, kas kaebus või nõue tuleb esitada kirjaga või elektrooniliselt, kolmandaks füüsilisest või elektroonilisest aadressist, kuhu selline kaebus või nõue tuleks saata, ning neljandaks teistest vorminõuetest, mida tuleb järgida selle kaebuse või nõuete esitamisel.

137

Mis puudutab eelmises punktis nimetatud teavet, siis selles osas ei piisa sellest, kui krediidilepingus üksnes viidatakse menetluskorrale, millega on võimalik tutvuda internetis, või muule dokumendile, mis puudutab kohtuväliste kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluste kasutamise korda (vt analoogia alusel 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Kreissparkasse Saarlouis, C‑66/19, EU:C:2020:242, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

138

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kohtuasjas C‑187/20 esitatud kuuendale küsimusele vastata, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 punkti t tuleb tõlgendada nii, et krediidilepingus peab olema märgitud oluline teave kõigi tarbija kasutada olevate kohtuväliste kaebuste või kahjuhüvitusnõuete menetluste kohta, ja asjakohastel juhtudel nende hind, see, kas kaebus või nõue tuleb esitada kirjaga või elektrooniliselt, füüsiline või elektrooniline aadress, kuhu selline kaebus või nõue tuleks saata, ning teised vorminõuded, mida tuleb selle kaebuse või nõuete esitamisel järgida. Selle teabe osas ei piisa, kui krediidilepingus üksnes viidatakse menetluskorrale, millega on võimalik tutvuda internetis, või muule dokumendile, mis puudutab kohtuväliste kaebuste ja kahjuhüvitusnõuete menetluste kasutamise korda.

139

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: