1.

Kas ajutistel ajavahemikel, mille jooksul töötaja ei tööta ega oma ühtegi kehtivat töölepingut, kohaldatakse renditöötaja suhtes, kes elab erinevas liikmesriigis kui see, kus ta tavaliselt töötab, töökohariigi seadust määruse nr 883/2004 ( 2 ) artikli 11 lõike 3 punkti a tähenduses või elukohajärgse riigi seadust viidatud määruse artikli 11 lõike 3 punkti e tähenduses?

2.

See on sisuliselt küsimus, millele Euroopa Kohus peab vastama käesolevas kohtuasjas, kus käsitletakse eelotsusetaotlust, mille Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad) esitas kahe liidetud kohtuasja raames, milles kohtuvaidluse poolteks on ühelt poolt Raad van Bestuur van de Sociale Verzekeringsbank (Madalmaade sotsiaalkindlustusasutuse juhatus, Madalmaad; edaspidi „SVB“) ning teiselt poolt X ja Y.

3.

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a tähendust ja täiendavalt panustada viidatud määruse II jaotises ette nähtud kollisiooninormide süstemaatilise ülesehituse määratlemisse.

4.

Määrusega nr 883/2004 (edaspidi „määrus nr 883/2004“) tunnistati alates 1. maist 2010 kehtetuks nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes (edaspidi „määrus nr 1408/71“). ( 3 )

5.

Määruse nr 883/2004 artikli 1 punktides a ja b on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

6.

Määruse nr 883/2004 II jaotis „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ sisaldab artikleid 11–16.

7.

Artiklis 11 pealkirjaga „Üldeeskirjad“ on sätestatud järgmine:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.

2.   Käesoleva jaotise eesmärgil käsitletakse isikuid, kes saavad rahalisi hüvitisi seoses oma tööga või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega või selle tõttu, nimetatud tegevusega tegelejateks. See ei kehti invaliidsus‑, vanadus‑ või toitjakaotuspensionite või tööõnnetus‑ või kutsehaiguspensionite või rahaliste haigushüvitiste suhtes, mis hõlmavad piiramata kestusega ravi.

3.   Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

8.

Määruse nr 883/2004 artiklites 12–16 on ette nähtud erisätted, mis kohalduvad lähetatud isikutele (artikkel 12), isikutele, kes töötavad kahes või mitmes liikmesriigis (artikkel 13), isikutele, kes on valinud vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise (artikkel 14), ja Euroopa institutsioonide lepingulistele töötajatele (artikkel 15), ning erandid sama direktiivi artiklitest 11–15 (artikkel 16).

9.

Üldise vanaduspensioni seaduse (Algemene Ouderdomswet, edaspidi „AOW“) artiklis 6 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva seaduse sätete kohaselt on kindlustatud isik, kes ei ole veel pensioniikka jõudnud ja

[…]

3.   Erandina lõigetest 1 ja 2 võib kindlustatud isikute kategooriat halduse üldmeetmega laiendada või piirata.“

10.

AOW artiklis 6a on sätestatud:

„Vajaduse korral erandina artiklist 6 ja sellest tulenevast sätetest

11.

AOW artikli 13 lõike 1 punktis a on ette nähtud, et pensioni summat vähendatakse 2% iga kalendriaasta kohta, mil pensionisaaja ei olnud pärast 15aastaseks ja enne 65aastaseks saamist kindlustatud.

12.

Üldise lapsetoetuste seaduse (Algemene Kinderbijslagwet, edaspidi „AKW“) artiklis 6 on AOW sõnastust samal kujul korratud.

13.

AKW artiklis 6a on sätestatud:

„Vajaduse korral erandina artiklist 6 ja sellest tulenevast sätetest

14.

AKW artikli 11 lõike 1 kohaselt:

„Ainult isikul, kes on kalendrikvartali esimesel päeval kindlustatud, on õigus saada lapse eest peretoetust käesoleva seaduse tähenduses.“

15.

Sotsiaalkindlustusega hõlmatud isikute ringi laiendamist ja piiramist reguleeriva 24. detsembri 1998. aasta dekreedi (Besluit uitbreiding en beperking kring verzekerden volksverzekeringen, edaspidi „BUB“) artiklis 6 „Madalmaades töötamise ajutine katkestamine“ on ette nähtud:

„Isik, kes ei ela Madalmaades, aga kes töötab ainult Madalmaades ja kelle töö ajutiselt katkeb, jääb sotsiaalkindlustusega kindlustatuks:

16.

Madalmaade kodanik X asus 2012. aastal Saksamaale elama. X, kes ei ole kunagi Saksamaal töötanud, on alates 2013. aastast töötanud katkestustega rendiagentuuri kaudu renditöötajana Madalmaades. ( 4 )

17.

Toimikust tuleneb eelkõige, et kõnealust tegevust teostati tähtajaliste renditöölepingute alusel, mis sisaldasid „agentuuriklauslit“, ( 5 ) st klauslit, mille kohaselt algab töösuhe agentuuriga hetkel, mil töötaja alustab tööd kasutajaettevõttes, ja lõpeb selle töö lõppedes.

18.

Erinevate töösuhete vaheliste katkestuste ajal – mille kestus varieerus kuuest päevast viie kuuni – jäi X registreerituks erinevates Madalmaade rendiagentuurides ja tegeles Madalmaades vabatahtlikutööga ning tegi pojale miinimumpalga eest majapidamistöid.

19.

SVB esitas 6. juulil 2015 X‑ile pensioniteatise. Kõnealusest teatisest ilmnes, et X‑i pensioni oli AOW alusel vähendatud 82%‑ni, kuna X‑i peeti Madalmaade sotsiaalkindlustusseaduste kohaselt kindlustatuks vaid ajavahemikel, mil ta viidatud riigis renditöötajana tegelikult töötas. Kuna erinevate tööde vahele jäävatel ajavahemikel töösuhet ja tegelikku töötamist ei olnud, siis oleks tulnud aga kohaldada elukohajärgse riigi, st Saksa õigust.

20.

Eelotsusetaotlusest tuleneb samuti, et X‑il ei ole Saksamaal õigust vanaduspensionile, sest tal ei ole täitunud ühtegi kindlustusperioodi.

21.

X nõudis esitatud vaides SVB‑lt, et ta liigitaks renditöölepingu alusel töötamise perioodide vahele jäävad ajavahemikud AOW kohaselt kindlustatud ajavahemikeks.

22.

Pärast seda, kui viidatud vaie rahuldamata jäeti, esitas X sama nõude Rechtbank Amsterdamile (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad), kes selle 3. oktoobri 2016. aasta kohtuotsusega rahuldas. Eelkõige kinnitas Rechtbank Amsterdam (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad), kes tugines oma järelduste toetuseks ka kohtuotsusele Franzen jt, ( 6 ) et töötamisperioodide katkestused tuleb liigitada puhkuse või töötuse ajavahemikeks riigisiseste õigusnormide ja eelkõige BUB artikli 6 tähenduses ning seega ajavahemikeks, mille jooksul X oli Madalmaade õigusnormide kohaselt kindlustatud.

23.

SVB esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud Centrale Raad van Beroepile (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad).

24.

Y elab koos oma perekonnaga alaliselt Poolas ja on töötanud alates 2007. aastast mõningate katkestustega Madalmaades erinevate tähtajaliste töölepingute alusel, mis olid sõlmitud rendiagentuuriga.

25.

Käesoleva kohtuasja jaoks on kõige olulisem see, et Y sõlmis agentuuriga tähtajalise renditöölepingu kestusega kaheksa kuud, mis hakkas kehtima alates 20. juulist 2015. Y aga ei töötanud ajavahemikul 1. jaanuarist 2016 kuni 7. veebruarini 2016 ning sõlmis alates 8. veebruarist 2016 sama rendiagentuuriga uue töölepingu.

26.

SVB andis 29. märtsi 2016. aasta otsusega Y‑ile teada, et AKW kohaselt ei ole Y‑l õigust saada lapsetoetust 2016. aasta jaanuari ja veebruari eest, kuna nende kuude esimesel tööpäeval ta Madalmaades ei töötanud. ( 7 )

27.

Y nõudis esitatud vaides SVB‑lt, et tunnustataks tema õigust saada ka 2016. aasta jaanuari ja veebruari eest lapsetoetust, väites, et ta oli kõnealusel ajavahemikul puhkusel ning et tööleping veel kehtis.

28.

Pärast seda, kui tema vaie tagasi lükati, esitas Y kaebuse Rechtbank Amsterdamile (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad), kes lükkas selle 5. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusega tagasi, kinnitades SVB esitatud hinnanguid.

29.

Y esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud Centrale Raad van Beroepile (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad).

30.

Liitnud 29. mai 2020. aasta kohtuistungil kõnealused kohtuasjad, tegi Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad) 17. detsembril 2020 eelotsusetaotluse esitamise otsuse.

31.

Seoses X‑i kohtuasjaga kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuna töölepingut iseloomustas nimetatud agentuuriklausli olemasolu, mille alusel lõppes töösuhe automaatselt kasutajaettevõttes töötamise lõppedes, ei kehtinud ühe ja teise töötamise vahele jäävate ajavahemike jooksul ükski töösuhe.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab lisaks, et X‑i poolt vabatahtlikuna ja perekonna heaks miinimumpalga eest tehtud töö jääb majanduslikust kontekstist välja ning sel puudub tulu saamise eesmärk. Järelikult ei saa seda tegevust pidada töötamiseks või sellega samaväärseks tegevuseks.

33.

Seoses Y‑iga leiab Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad), et kõnealune isik ei ole kordagi vaidlustanud tasu maksmata jätmist ajavahemikul 1. jaanuarist 2016 kuni 7. veebruarini 2016 ning et uus tööleping sõlmiti enne eelneva lepingu kehtivusaja lõppu. Need asjaolud viivad järeldusele, et 1. jaanuarist 2016 kuni 7. veebruarini 2016 ei olnud Y‑i ja rendiagentuuri vahel ühtegi kehtivat töösuhet.

34.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab seega, et mõlemad vaidlused puudutavad küsimust, kas X ja Y – isikud, kes töötavad tavaliselt Madalmaades, aga elavad teises liikmesriigis – jäid kirjeldatud renditöösuhete vahelisel ajavahemikul Madalmaade sotsiaalkindlustus‑ ja sotsiaalabisüsteemi kohaselt kindlustatuks.

35.

Niisiis esitatakse küsimus, kas viidatud ajavahemikud võivad endast kujutada olukordi, mis on samastatavad määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis a sätestatud töötamisega ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega, ning seega põhjendada Madalmaade õiguse kohaldamist.

36.

Kuna ei ole vaidlust selles, et käsitletavad olukorrad ei kuulu määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktides b, c ja d sätestatud olukordade hulka, tuleks kõnealusele küsimusele antava eitava vastuse põhjal järeldada, et töötamisperioodide katkestustele peab selle määruse artikli 11 lõike 3 punkti e kohaselt kohaldama elukohajärgse riigi õigust, st X‑i suhtes Saksamaa ja Y‑i suhtes Poola õigust.

37.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tuletab küsimuse problemaatilisuse rõhutamiseks meelde viidatud 23. aprilli 2015. aasta kohtuotsust Franzen jt, mida vaatamata sellele, et see puudutab määruse nr 1408/71 tõlgendamist, peetakse ülekantavaks ka määrusele nr 883/2004.

38.

Kõnealuse kohtuotsuse ühest võimalikust lugemisest – mille aluseks on peamiselt kohtuotsuse punkti 50 ( 8 ) sõnastus – tuleneb, et isikud, kes tegelevad oma kutsealase tegevusega tavaliselt teatavas liikmesriigis, kuuluvad määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a kohaldamisalasse seni, kuni nad ei ole seda tegevust lõplikult või ajutiselt lõpetanud. Töösuhte olemasolu ei oma aga viidatud lõppemise kindlakstegemisel tähtsust. Selle asemel peab kindlaks määrama muud kriteeriumid, mis on seotud töö iseloomuga, ajavahemiku kestusega, mille jooksul asjaomased isikud töötasid, töötamisperioodide katkestuste kestusega ja orienteeritusega vaid ühele riigisisesele tööturule.

39.

Viidatud kohtuotsuse teisest võimalikust tõlgendusest tuleneb aga, et töökohariigi seaduse kohaldamiseks on vajalik töösuhte olemasolu. See tähendab, et isikule kohaldataks automaatselt elukohajärgse riigi seaduseid juhul, kui töösuhe lõpetatakse ka üksnes ajutiselt, ja sõltumata selle katkestuse ulatusest.

40.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab lisaks, et lahendus, mis piirab määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a kohaldamist ainult olukordadega, kus töösuhe kehtib, võimaldab kohaldatava õiguse kindlalt välja selgitada sündmuste toimumise hetkel. Kui viidatud lahendust kohaldatakse niisugustel juhtudel, nagu on kõne all käesolevas kohtuasjas, võib see aga kaasa tuua kohaldatava õiguse väga sagedase muutmise ja tekitada suuri halduslikke probleeme, osutudes seega võimalikuks takistuseks töötajate vabale liikumisele.

41.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates sisaldab ka lahendus, mis kohustab töösuhte olemasolust sõltumata kontrollima töötamise katkestuse toimet – niisuguste näitajate alusel, nagu on viidatud eespool punktis 38 –, eeliseid ja puuduseid. Eeliste seisukohast võimaldab see vältida muutusi kohaldatavas õiguses juhul, kui töösuhete vahelised katkestused on lühikese ulatusega. Kuna kõnealune lahendus põhineb asjaolude tagasiulatuval hindamisel, mis tuleb läbi viia ex post, siis iseloomustab seda puuduste seisukohast kõrgem ebakindluse määr.

42.

Eelnevate kaalutluste põhjal peatas Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad) menetluse ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

43.

Leian, et kolme viidatud eelotsuse küsimust võib käsitleda koos, kuna nendest tulenev küsimus on sisuliselt ühine.

44.

Vaidlust ei ole selles, et käesoleval juhul kuuluvad nii X kui ka Y määruse nr 883/2004 isikulisse kohaldamisalasse ja et kõnealused hüvitised – s.o vanaduspension ja lapsetoetus – jäävad sama määruse materiaalsesse kohaldamisalasse.

45.

Mis puudutab X‑i olukorda, siis nagu juba eespool punktides 31 ja 32 kirjeldasin, tuleb märkida, et rendiagentuuriga sõlmitud töölepinguid iseloomustab „agentuuriklausli“ olemasolu, mille alusel lõpeb töösuhe kasutajaettevõttes lähetuse lõppedes automaatselt. Vastavalt sellele, mida kinnitas Centrale Raad van Beroep (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad), ei kehtinud viidatud töösuhted sel põhjusel ühe ja teise töö vaheliste katkestuste ajal. Eelotsusetaotluse esitanud kohus välistas samuti, et X‑i poolt vabatahtlikuna ja perekonna heaks miinimumpalga eest tehtud tööd võiks pidada töötamiseks või sellega samaväärseks tegevuseks.

46.

Mis puudutab Y‑it, siis nagu juba punktis 33 märgitud, kinnitas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ajavahemikul 1. jaanuarist 2016 kuni 7. veebruarini 2016 ei kehtinud ükski töösuhe.

47.

X‑i ja Y‑it puudutavad kohtuasjad võib niisiis liita, sest mõlemad viitavad ajavahemikele, mil kehtivad töösuhted puudusid ja kõnealused isikud – kes elasid tavalise töökoha riigist erinevas riigis – ei teinud ühtegi tööd.

48.

Järelikult on võimalik kinnitada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma eelotsuse küsimustega, mida tuleb koos käsitleda, Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas X‑ile ja Y‑ile – isikutele, kes elavad erinevas liikmesriigis kui see, kus nad renditöösuhete alusel tavaliselt töötavad – kohaldatakse töötamisperioodide katkestuste ajal, mil nad ühtegi tööd ei teinud ja viidatud töösuhted olid lõppenud, töökohariigi õigust määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a tähenduses või elukohajärgse riigi õigust sama määruse artikli 11 lõike 3 punkti e tähenduses. Esimest lahendust pooldab Euroopa Komisjon; SVB ja Madalmaade valitsus toetavad aga teist lahendust.

49.

Leian, et sellele küsimusele vastamiseks on otstarbekas kirjeldada sissejuhatuseks lühidalt määruse nr 883/2004 konteksti.

50.

Kõnealuse määruse – millega kaasajastati ja lihtsustati määruses nr 1408/71 sisalduvaid sätteid, säilitades määruse sama eesmärgi – eesmärk on koordineerida liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteeme, et tagada isikute liikumisvabaduse tõhus kasutamine. ( 9 )

51.

Määrus ei loo ühist sotsiaalkindlustussüsteemi, vaid jätab kehtima eri liikmesriikide süsteemid, ( 10 ) kehtestades rea ühiseid põhimõtteid, mida tuleb kõikide liikmesriikide sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides järgida. Sel viisil soovitakse tagada, et liidus liikumis- ja elamisvabadust teostavad isikud ei kannaks selle vabaduse kasutamise pärast liikmesriikide erinevate süsteemide tõttu kahju. ( 11 )

52.

Selles kontekstis sisaldab määruse nr 883/2004 II jaotis pealkirjaga „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ kollisiooninorme, mis võimaldavad määrata kindlaks määruse kohaldamisalasse kuuluvatele olukordadele kohaldatavad õigusnormid.

53.

Tegemist on kollisiooninormidega, mille aluseks on rahvusvahelises eraõiguses olemasolevate ühendavate teguritega sarnased tegurid. Nende eesmärk on määrata kindlaks õigusnormid, mis on kohaldatavad olukordadele, millega on seotud mitu liikmesriiki, niivõrd kui need puudutavad nimelt töötajaid või füüsilisest isikust ettevõtjaid, kes on kasutanud liidu territooriumil õigust vabale liikumisele. ( 12 )

54.

Euroopa Kohus on mitmel korral kinnitanud, et määruse nr 883/2004 II jaotise sätted moodustavad tervikliku ja ühtse kollisiooninormide süsteemi, mille eesmärk on ära hoida mitme riigi õigusaktide samaaegne kohaldamine ja vältida olukorda, kus selle määruse kohaldamisalasse kuuluvad isikud jäävad ilma sotsiaalkindlustuskaitsest, kuna nende suhtes ei kuulu kohaldamisele ühegi riigi õigusaktid. ( 13 ) Teisisõnu on selle eesmärk vältida ühelt poolt, et riigisiseste õigusnormide negatiivse kollisiooni korral jäetakse võõrtöötajad sotsiaalkindlustuskaitsest ilma, ja teiselt poolt, et positiivse kollisiooni korral kumuleerivad nad erinevate liikmesriikide õigusnormide alusel samu hüvitisi või saavad kõnealuste õigusnormide alusel toetust.

55.

Viidatud sätete eesmärk ei ole aga määrata kindlaks sotsiaalkindlustussüsteemiga liitumise ega vastavate toetuste saamise õiguse olemasolu sisulisi tingimusi. Kehtib põhimõte, et need tingimused määratakse kindlaks liikmesriikide endi õiguses. ( 14 )

56.

Määrusega nr 883/2004 ette nähtud kollisiooninormid on liikmesriikidele kohustuslikud ja liikmesriikidel ei ole seega õigust kindlaks määrata, millises ulatuses on nende enda või mõne teise liikmesriigi õigus kohaldatav. ( 15 ) Seetõttu ei saa liikmesriigid jätta oma õigusnormide kohaldamisalast välja isikuid, kelle suhtes peab määrusest tulenevalt neid õigusnorme kohaldama. ( 16 )

57.

Liikmesriikide seaduste võimalike – positiivsete või negatiivsete –kollisioonide lahendamiseks on määruse nr 883/2004 II jaotise eesmärk tagada, et asjaomaste isikute suhtes kohaldatakse ainult ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi.

58.

Määruse nr 883/2004 artikli 11 – mille pealkiri on „Üldeeskirjad“ ja mis kujutab endast süsteemi „nurgakivi“ – lõikes 1 on sätestatud ühe liikmesriigi õigusaktide kohaldamise reegel.

59.

Järelikult, kui isik kuulub määruse nr 883/2004 isikulisse kohaldamisalasse, mis on määratletud määruse artiklis 2, kuuluvad üldjuhul kohaldamisele ühe liikmesriigi õigusaktid, mis määratakse kindlaks vastavalt selle määruse II jaotise sätetele. ( 17 )

60.

Käesoleva kohtuasja jaoks on kõige olulisem määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktis a – milles on ette nähtud, et „liikmesriigis töötava või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi õigusakte“ – sätestatud lex loci laboris‑põhimõte. ( 18 )

61.

Mõisted „töötamine või tegevus füüsilisest isikust ettevõtjana“ on määratletud määruse nr 883/2004 artikli 1 punktides a ja b. Kõnealuses sättes on ette nähtud, et määruse kohaldamisel on „töötamine või tegevus füüsilisest isikust ettevõtjana“„tegevus või samaväärne olukord, mida sellena käsitletakse vastavalt selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusalastele õigusaktidele, kus selline tegevus või samaväärne olukord esineb“.

62.

Viidatud sätete koostoimes lugemisest tuleneb, et lex loci laboris‑põhimõtte kohaldamine sõltub tingimusest, et isik tegeleb tegevusega, mida käsitatakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisena kõnealuse liikmesriigi sotsiaalkindlustuse valdkonna õigusaktides. ( 19 ) Seega leian, et töösuhte – mida käsitatakse sellisena selle riigi õiguses, kus tööd tehakse – olemasolu on töökohariigi õiguse kohaldamiseks esmatähtis.

63.

Töösuhte olemasolu muutub ebaoluliseks üksnes erandolukorras, mis on sätestatud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõikes 2, milles võrdsustatakse töötavate või füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate isikutega isikud, kes saavad seoses kõnealuse tegevusega või selle tõttu rahalisi hüvitisi.

64.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on juba sõnaselgelt kinnitanud, et Madalmaade õiguse kohaselt ei peeta X‑i ja Y‑i olukorda ajutiste töösuhete vahele jäävatel ajavahemikel töötamiseks ega füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks. ( 20 )

65.

Teisalt ei vaielda selle üle, et viidatud isikud ei saanud kõnealustel ajavahemikel määruse nr 883/2004 artikli 11 lõikes 2 sätestatud hüvitisi.

66.

Eelnevates punktides esitatud kaalutluste põhjal tuleb käesoleval juhul välistada töökohariigi seaduse kohaldamine nii määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a alusel kui ka sama määruse artikli 11 lõike 2 alusel.

67.

Selline lahendus näib määruse nr 883/2004 eesmärkide saavutamiseks kõige sobivam. Võttes töökohariigi pädevuse aluseks töösuhte olemasolu, on sündmuste toimumise hetkel võimalik viivitamata ja nõutava kindlusega määrata kindlaks kohaldatav riigisisene seadus.

68.

Nii säilib õiguskindlus, mis on esmatähtis väärtus süsteemis, mille eesmärk, nagu eespool meenutatud, on võimaldada riigisiseste õigusnormide koordineerimist ja vältida nendevahelisi kollisioone vastavalt rahvusvahelise eraõiguse tüüpilistele skeemidele.

69.

Lisaks, nagu juba märkisin, ei taotleta kõnealuse määrusega eesmärki tagada sotsiaalkindlustushüvitiste ja sotsiaaltoetuste saamise õiguse olemasolu, mille reguleerimine jäetakse liikmesriikidele.

70.

Liidu õigus ei taga töötajale, et liikumine muusse liikmesriiki kui tema päritoluliikmesriik ei mõjuta töötaja sotsiaalkindlustust: erinevuste tõttu liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide ja õigusaktide vahel võib selline liikumine olla asjaomase isiku jaoks sõltuvalt juhtumist soodsam või ebasoodsam. ( 21 )

71.

Järelikult on asjaolu, et asjaomastel isikutel ei ole õigust saada oma elukohajärgses liikmesriigis kõnealust sotsiaalkindlustushüvitist, määruse nr 883/2004 II jaotises ette nähtud kollisiooninormide kohaldamise seisukohast täielikult asjasse puutumatu. See ei piira muu hulgas seda, et teoreetiliselt võib elukohajärgse riigi seadus olla töökohariigi seadusest soodsam.

72.

Tõlgendus, mille aluseks on kriteeriumid – nagu need, mille pakkus oma seisukohtades välja komisjon –, mis puudutavad töösuhte tunnuseid, ajavahemiku kestust, mille jooksul asjaomased isikud tööd tegid, katkestuste kestust ja vaid ühele turule orienteeritust, põhjustaks veelgi enam küsitavusi ja ebakindlust ning võiks hõlbustada kollisiooni liikmesriikide riigisiseste õigusnormide vahel.

73.

Lisaks on katkestuste kestus ja võimalik tagasipöördumine eelmisesse töökohariiki asjaolud, mille saab kindlaks määrata üksnes ex post, mistõttu ei oleks sellistel ajavahemikel võimalik kindlaks määrata kohaldatavat riigisisest õigust, mis põhjustaks praktikas probleeme, eelkõige hüvitiste – milleks on näiteks peretoetused – maksmisel, mis ei sõltu töötamise potentsiaalselt alalisest lõpetamisest.

74.

Eelnevaid kaalutlusi arvestades näib mulle, et vajadus ühele töötajale kohaldatavaid õigusnorme mitte liigselt killustada ( 22 ) on käsitletava õigusliku raamistiku aluseks olevast õiguskindluse nõudest väiksem.

75.

Märgin selle kohta samuti, et juhtudel, mil liidu seadusandja on soovinud sellist killustatust vältida, on ta seda sõnaselgelt teinud.

76.

Viitan määruse nr 883/2004 artiklis 12 sätestatud töötajate lähetamise valdkonna korrale, mille kohaselt isiku suhtes, kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, „kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle tööandja lähetab teise liikmesriiki selle tööandja nimel tööd tegema, kohaldatakse jätkuvalt esimese liikmesriigi õigusakte, tingimusel et sellise töö eeldatav kestus ei ületa 24 kuud ning teda ei saadeta teist lähetatud isikut asendama“.

77.

See säte – mille eesmärk on hoida ära, et ettevõte, kelle asukoht on ühes liikmesriigis, peaks registreerima oma töötajad, kelle suhtes kohaldatakse üldiselt selle liikmesriigi sotsiaalkindlustuse seaduseid, teise liikmesriigi, kuhu nad piiratud ajaks töötama lähetatakse, sotsiaalkindlustussüsteemis ( 23 ) – on ilmselt erandlikku ja erakorralist laadi ning seega ei ole seda võimalik kohaldada analoogselt väljaspool selles sõnaselgelt ette nähtud olukordi. Lisaks viitab nimetatud säte olukorrale, mida vastupidi põhikohtuasja esemeks olevatele juhtudele iseloomustab püsivate töösuhete olemasolu.

78.

Minu arvates ei saa viidatud kohtuotsusest Franzen niisiis tuletada ühtegi tegurit, mis toetaks töökohariigi õigusnormide kohaldamist ka pärast töösuhte lõppemist.

79.

Viidatud kohtuotsuse punktis 50 osutatakse töökoha liikmesriigi õiguse kohaldamise eeldusena asjaolule, et asjaomane isik „töötab selle liikmesriigi territooriumil“.

80.

Lisaks eristas Euroopa Kohus kõnealuse kohtuotsuse punktides 51 ja 52 käsitletavat kohtuasja teatavate eelnevate kohtuotsuste ( 24 ) esemeks olnud juhtudest, kus töösuhe oli lõplikult või ajutiselt lõppenud.

81.

Eelkõige on viidatud punktis 52 kirjas, et „ajavahemikku, mille jooksul tööandja väljakutsel töötamise raames tööd ei tehta, [ei saa] käsitada töötamise ajutise lõpetamisega“, kuna „Euroopa Kohtule esitatud toimikust [ilmneb], et […] töösuhe kestis katkematult viis aastat“.

82.

Sellest järeldub, et Euroopa Kohus on pidanud esmatähtsaks töösuhte püsivat olemasolu, pidades see‑eest tähtsusetuks – nagu 3. mai 1990. aasta kohtuotsuses Kits van Hejningen ( 25 ) – töötamise konkreetset korda, sest töökohariigi seadus võib olla kohaldatav ka töösuhetele, mille puhul töötatakse tööandja väljakutsel, ja osalise tööajaga töösuhetele.

83.

Seetõttu on mõistetav, et viidatud korral pidas Euroopa Kohus määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a kohaldatavaks ka päevade suhtes, mil tööandja väljakutsel ei töötatud, arvestades et erinevalt käesolevast kohtuasjast iseloomustas talle esitatud kohtuasja töösuhe, mis oli jätkuvalt kehtima jäänud.

84.

Minu esitatud teooriale leidub täiendav kinnitus ka 13. septembri 2017. aasta kohtuotsuses X ( 26 ) – mis on samuti seotud määrusega nr 1408/71, aga, nagu märgitud, on määrusele nr 883/2004 ülekantav –, mis puudutas Madalmaades töötanud isikut, kes oli oma tööandjaga kokku leppinud tasustamata puhkuse perioodis ning kes tegi selle puhkuse kestel teises liikmesriigis muud tööd.

85.

Viidatud kohtuotsuse punktis 24 on kirjas, et „juhul, kui isik säilitab oma palgatöötaja staatuse talle tööandja poolt antud tasustamata puhkuse ajaks, [on] võimalik asuda seisukohale, et määruse nr 1408/71 II jaotise tähenduses see isik töötab, hoolimata sellest, et töösuhtest tulenevate põhikohustuste täitmine selle kindlaksmääratud ajavahemiku ajal on peatatud“.

86.

See argument kinnitab minu arvates, et lex loci laboris'e kohaldamiseks on alati vaja töösuhte olemasolu, sõltumata sellest tulenevate konkreetsete kohustuste võimalikust peatamisest. ( 27 )

87.

Kokkuvõttes leian, et olukord, milles X ja Y töötamisperioodide katkestuste ajal olid, ei saa kuuluda määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a kohaldamisalasse (nagu ka mitte sama määruse artikli 11 lõike 2 kohaldamisalasse) ja seega tuleb välistada, et töökohariigi seadus on kõnealustele olukordadele kohaldatav.

88.

Lisaks puudub vaidlus selles, et asjaomased isikud ei olnud olukorras, mis on sätestatud määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punktides b, c ja d, milles käsitletakse riigiteenistujaid, isikuid, kes saavad töötushüvitisi, ja liikmesriigi kaitseväeteenistusse või kordusõppustele või riigiteenistusse kutsutud isikuid.

89.

Seda arvestades tuleb järeldada, et kõnealused olukorrad kuuluvad viidatud artikli 11 lõike 3 punktis e sisalduva ülejäänud sätte kohaldamisalasse, mis on kohaldatav kõigi isikute suhtes, keda viidatud sätte punktides a–d silmas ei peetud, ( 28 ) ja eelkõige nii sellistele isikutele, kes on lõplikult lõpetanud igasuguse töötamise, kui ka neile, kes on töötamise vaid ajutiselt lõpetanud. ( 29 )

90.

Kordan, et see järeldus on kooskõlas määruse nr 883/2004 II jaotise sätete eesmärgiga tagada ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusõiguse kohaldamine asjaomaste isikute suhtes, mitte sotsiaalkindlustushüvitiste ja sotsiaaltoetuste maksmine, mis sõltub jätkuvalt sellest, kas on täidetud sisulised tingimused, mille on kehtestanud liikmesriik, kelle õigus on asjaomasel juhul kohaldatav.

91.

Kõnealuste põhimõtete konkreetsel juhul kohaldamine on selgelt riigisisese kohtu ülesanne, kes peab neid käesolevas kohtuasjas kohaldama ja tõlgendama riigisisest õigust kooskõlas liidu õigusega.

92.

Kõigi eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Centrale Raad van Beroepi (avaliku teenistuse ja sotsiaalkindlustusasjade apellatsioonikohus, Madalmaad) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Määruse (EÜ) nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et ühes liikmesriigis elava töötaja suhtes, kes töötab tavaliselt teises liikmesriigis, ei jätkata töökohariigi õiguse kohaldamist ajavahemikel, mil tal ei ole nimetatud liikmesriigi sotsiaalkindlustusõiguse kohaselt kehtivat töölepingut ja ta ei tee tööd, mida peetakse selle liikmesriigi õiguse kohaselt töötamiseks või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemiseks. Kõnealustel ajavahemikel on määruse nr 883/2004 artikli 11 lõike 3 punkti e kohaselt kohaldatav elukohajärgse riigi õigus.