1.

Käesolevas kohtuasjas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada direktiivi 2001/83/EÜ ( 2 ) sätteid, et selgitada, kas selle direktiiviga läbi viidud ühtlustamise laadi ja ulatust arvestades võib liikmesriik keelata ravimeid ostma julgustava teabe levitamise ka siis, kui see teave ei puuduta mitte ainult konkreetset ravimit, vaid käsimüügiravimeid üldiselt.

2.

Direktiivi 2001/83 artiklid 86–100, mis käsitlevad ravimite reklaamimist, asuvad VIII jaotises „Reklaamimine“ ja VIIIa jaotises „Teave ja reklaam“.

3.

Direktiivi artikli 86 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas jaotises hõlmab mõiste „ravimite reklaamimine“ kõiki ravimite koduuksel propageerimise viise, klientide värbamist või ravimite väljakirjutamise, tarnimise, müügi ja tarbimise edendamiseks mõeldud meelitusvahendeid; eelkõige hõlmab see järgmist:

[…]“.

4.

Direktiivi artikli 87 lõikes 3 on muu hulgas sätestatud, et „ravimi reklaam soodustab ravimi mõistlikku kasutamist, esitledes seda objektiivselt ja ilma selle omadusi liialdamata“.

5.

Sama direktiivi artiklis 90 on loetletud materjal, mida ravimireklaam üldsusele ei tohi sisaldada.

6.

Ministrite nõukogu 17. mai 2011. aasta määruse nr 378, millega kehtestatakse ravimite reklaamimise üksikasjalikud eeskirjad ja kord, mille alusel on ravimite valmistajatel lubatud anda arstidele tasuta raviminäidiseid (Ministru kabineta noteikumi Nr. 378 „Zāļu reklamēšanas kārtība un kārtība, kādā zāļu ražotājs ir tiesīgs nodot ārstiem bezmaksas zāļu paraugus“) (Latvijas Vēstnesis, 2011, nr 78) punktis 18.12 (edaspidi „vaidlusalune säte“) on märgitud:

„Ravimi reklaam üldsusele ei tohi sisaldada teavet, mis meelitab ravimit ostma, õigustades ravimi ostmise vajalikkust ravimi hinnaga, kuulutades välja erilise hinnasoodustuse või märkides, et ravimit müüakse paketina koos teiste ravimite (sealhulgas soodushinnaga) või toodetega.“

7.

SIA „EUROAPTIEKA“ on Lätis asutatud äriühing, mis tegutseb farmaatsiavaldkonnas ja kuulub kontserni, millel on apteegivõrgustik ja ravimite jaemüügi äriühingud selles liikmesriigis. Läti õiguse järgi on apteekidel lubatud tarnida ka muid tooteid peale ravimite.

8.

2016. aasta märtsis kuulutas EUROAPTIEKA oma veebisaidil ja igakuises perioodikaväljaandes välja soodusmüügi, milles pakuti vähemalt kolme toote ostmisel iga ravimi ostuhinna vähendamist 15% võrra.

9.

Veselības inspekcijas Zāļu kontroles nodaļa (tervishoiuinspektsiooni ravimikontrolli osakond, Läti) keelas vaidlusalusele sättele tuginedes 1. aprilli 2016. aasta otsusega EUROAPTIEKA‑l selle soodusmüügi kohta reklaami levitada (edaspidi „1. aprilli 2016. aasta otsus“).

10.

EUROAPTIEKA esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse kontrollida vaidlusaluse sätte kooskõla esiteks Läti põhiseaduse artiklitega 100 ja 105, milles on vastavalt sätestatud sõnavabadus ja omandiõigus, ning teiseks ELTL artikli 288 kolmanda lõiguga, ning seejärel algatati 2020. aastal menetlus.

11.

Oma kaebuse põhjenduseks väitis EUROAPTIEKA esiteks, et vaidlusalust sätet ei kohaldata mitte ainult konkreetse ravimi reklaamile, vaid ka ravimite reklaamimisele üldiselt. Järelikult piirab see säte tema õigust teha üldsusele reklaami oma kaubamärgi edendamiseks ja selle tuntuse tugevdamiseks ning keelab tal teavitada tarbijaid neile pakutavatest kaupade müügilepingu tingimustest. Seega vähendas nimetatud säte tema apteekide püsiklientide arvu ja rikkus seeläbi tema omandiõigust, kuna klientuuri tuleb pidada varaks 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 1 artikli 1 tähenduses.

12.

Teiseks ja mis puudutab tema kaebuse seda osa, mille alusel on esitatud eelotsuse küsimused, siis leidis EUROAPTIEKA, et seadusandja ei ole volitanud ministrite nõukogu võtma direktiivi 2001/83 ülevõtmiseks vastu sellist õigusnormi nagu vaidlusalune säte. Nimelt ei ole tema arvates see direktiiv kohaldatav mitte igasugusele ravimisektori või ravimite reklaamile üldiselt, vaid ainult konkreetsetele ravimitele. Lisaks näeb nimetatud direktiiv tema sõnul ravimite reklaami valdkonnas ette täieliku ühtlustamise ega anna liikmesriikidele õigust kehtestada oma õigusaktides täiendavaid nõudeid. Vaidlusaluse sättega laiendas ministrite nõukogu väidetavalt sama direktiivi artiklis 90 esitatud keelatud reklaamimeetodite loetelu ja rikkus seeläbi ELTL artikli 288 kolmandat lõiku.

13.

Ministrite nõukogu väitis, et asjaolu, et vaidlusalune säte kehtestab ravimite reklaamimise valdkonnas rangemad nõuded, ei tähenda, et tema oleks ületanud talle seadusandja poolt direktiivi 2001/83 sätete rakendamiseks antud volitust. Nimelt tuleb tema sõnul selles direktiivis sisalduvat mõistet „ravimite reklaamimine“ tõlgendada laialt. Lisaks keelab selle direktiivi artikli 87 lõige 3 igasuguse ravimite ebamõistlikku kasutamist soodustava reklaami ning see keeld on tema sõnul kohaldatav kõikide ravimite kasutamisele.

14.

Viidates kohtuotsusele Gintec ( 3 ), märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus on otsustanud, et direktiiviga 2001/83 viidi ravimireklaami valdkonnas läbi täielik ühtlustamine, loetledes sõnaselgelt juhud, mil liikmesriikidel on lubatud vastu võtta selle direktiiviga kehtestatud eeskirjadest lahknevaid sätteid. See kohus leiab, et vaidlusalust sätet tuleb pidada ravimite reklaamimist reguleerivaks sätteks nimetatud direktiivi tähenduses. Lisaks ei ole vaidlusalune säte tema sõnul sama direktiiviga vastuolus, kuna selles sättes ette nähtud keeld on kooskõlas direktiivi 2001/83 eesmärkidega.

15.

Seda arvestades on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlusi seoses sellega, kuidas tõlgendada direktiivi 2001/83 artikli 86 lõiget 1 ning artikleid 87 ja 90.

16.

Esiteks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastavalt direktiivi 2001/83 artikli 89 lõike 1 punkti b esimesele taandele peab ravimireklaam sisaldama ravimi nime ja olenevalt olukorrast selle mittekaubanduslikku nimetust. See võib tähendada, et selle direktiivi tähenduses on ravimite reklaamimine ainult nimeliselt tuvastatavate ravimite reklaamimine.

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vaidlusalune säte ei nõua, et selles osas, mida selles sättes käsitatakse ravimi reklaamimisena üldsusele, tuleb lisada konkreetsete ravimite kohta niisugust teavet nagu nende nimetus, vaid keelab ravimite reklaamis teatud teabe, mis puudutab eelkõige nende hinda. Järelikult, kuna see säte ei reguleeri teavet ravimite endi ja nende nimetuse kohta, vaid ravimite hinna kohta, siis võib selles sättes osutatud tegevusi pidada mitte reklaamimiseks direktiivi 2001/83 tähenduses, vaid koduuksel propageerimise viisiks, mistõttu ei kuulu see sama säte selle direktiivi kohaldamisalasse.

18.

Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaidlusaluses sättes on sätestatud keeld, mis ei vasta ühelegi direktiivi 2001/83/EÜ artiklis 90 loetletud keelatud reklaamimeetodile. Seega tekib tema arvates küsimus, kas liikmesriikidel on õigus selles sättes loetletud keelatud reklaamimeetodite loetelu laiendada. Ta märgib, et eelkõige selle direktiivi artikli 87 lõiget 3 koostoimes direktiivi põhjendusega 45 võib tõlgendada nii, et see lubab liikmesriikidel keelata igasuguse ilmselgelt ülemäärase ja lubamatu ravimite reklaamimise, mis võib kahjustada rahvatervist.

19.

Neil asjaoludel otsustas Latvijas Republikas Satversmes tiesa (konstitutsioonikohus, Läti) 6. oktoobri 2020. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 20. oktoobril 2020, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20.

Kirjalikud seisukohad on esitanud EUROAPTIEKA, Läti, Kreeka ja Poola valitsus ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungit ei peetud.

21.

Poolte seisukohtade teatavate lõikude lugemisel võib jääda mulje, et põhikohtuasi puudutab 1. aprilli 2016. aasta otsuse, millega keelati EUROAPTIEKA‑l põhikohtuasjas käsitletava reklaami levitamine, õiguspärasust Läti põhiseaduse ja liidu õiguse seisukohast.

22.

EUROAPTIEKA poolt eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud kaebus ei näi siiski puudutavat selle otsuse õiguspärasust.

23.

Nimelt seab EUROAPTIEKA selles kaebuses, mis esitati mitu aastat pärast 1. aprilli 2016. aasta otsuse vastuvõtmist vaidlusaluse sätte alusel, kahtluse alla vaidlusaluse sätte kooskõla Läti põhiseadusega ja liidu õigusega ( 4 ).

24.

Järelikult ei tule direktiivi 2001/83 tõlgendada mitte EUROAPTIEKA tegevust, vaid vaidlusaluse sätte normatiivset sisu arvestades.

25.

Mis puudutab selgitusi, mis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule anda selleks, et tal oleks võimalik otsustada, kas vaidlusalune säte on liidu õigusega kooskõlas, siis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitust, millistel põhjustel ta tõstatas direktiivi 2001/83 tõlgendamise küsimuse, arvestades ja võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud kaebuses EUROAPTIEKA esitatud väiteid, kõigepealt kindlaks teha, kas vaidlusaluses sättes nimetatud tegevused kuuluvad mõiste „ravimite reklaamimine“ alla artikli 86 lõike 1 tähenduses (esimene eelotsuse küsimus). Jaatava vastuse korral tuleb seejärel anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule selgitusi, mis võimaldavad tal kontrollida, kas Läti seadusandja on direktiivi rakendamisel liikmesriigi tegutsemisruumi arvestades selle direktiivi riigisisesesse õigusesse õigesti üle võtnud (teine ja kolmas eelotsuse küsimus).

26.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiivi 2001/83 artikli 86 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellise teabe levitamine, mis julgustab ravimit ostma, põhjendades niisuguse ostmise vajadust ravimi hinnaga, kuulutades välja erimüügi või märkides, et seda müüakse koos teiste ravimite (sealhulgas soodushinnaga) või toodetega, kuulub mõiste „ravimite reklaamimine“ alla selle sätte tähenduses ka siis, kui see teave ei puuduta mitte ainult konkreetset ravimit, vaid käsimüügiravimeid üldiselt.

27.

Esiteks, kuigi esimeses eelotsuse küsimuses on viidatud direktiivi 2001/83 VIII jaotisele „Reklaamimine“, kehtib selle direktiivi artikli 86 lõikes 1 sisalduv mõiste „ravimite reklaamimine“ kõigi selle jaotise sätete suhtes („Käesolevas jaotises hõlmab mõiste […]“). Sellele küsimusele vastamiseks tuleb seega tõlgendada peamiselt seda sätet.

28.

Vastab tõele, et direktiivi 2001/83 VIIIa jaotis puudutab ka ravimite reklaamimist. See jaotis sisaldab muu hulgas artiklites 88a–90 sätestatud üldsusele reklaamimise erieeskirju ( 5 ). Üldsusele reklaamimine on siiski üks ravimite reklaamimise liik selle direktiivi artikli 86 lõike 1 tähenduses.

29.

Teiseks pean märkima, et samas kui vaidlusalune säte viitab kolmele juhtumile, millele on viidatud käesoleva ettepaneku punktis 26, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas need juhtumid kuuluvad direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 1 alla või jäävad need selle sätte kohaldamisalast välja põhjustel, mis on nende kolme juhtumi puhul ühised.

30.

Nimelt kuigi minu arvates võib neid kolme juhtumit analüüsida teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse kontekstis eraldi, tuleb esimese eelotsuse küsimuse kontekstis siiski selgitada, kas vaidlusaluses sättes nimetatud tegevused jäävad direktiivi 2001/83 kohaldamisalast välja, kui need puudutavad käsimüügiravimeid üldiselt.

31.

Eelotsusetaotluse sisu ja Läti valitsuse esitatud teavet arvestades tuleb samuti märkida, et vaidlusaluses sättes nimetatud tegevused on seotud Lätis loa saanud ravimitega, mille jaoks ei ole selles liikmesriigis vaja arstiretsepti. Nimelt on ilma müügiloata ravimite ( 6 ) ja retseptiravimite ( 7 ) reklaamimine liidu õiguses keelatud.

32.

Analüüsin seega esimest eelotsuse küsimust kõigepealt direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 1 tekstilise, süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgenduse seisukohast, et seejärel võrrelda oma analüüsi tulemust järeldustega, mida võib teha hiljutistest Euroopa Kohtu otsustes A (ravimireklaam ja -müük internetis) ( 8 ) ja DocMorris ( 9 ), millele pooled viitavad oma kirjalikes seisukohtades ja vastustes Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele.

33.

Direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 1 kohaselt hõlmab mõiste „ravimite reklaamimine“„kõiki ravimite koduuksel propageerimise viise, klientide värbamist või ravimite väljakirjutamise, tarnimise, müügi ja tarbimise edendamiseks mõeldud meelitusvahendeid“.

34.

Esiteks pean märkima, et see säte viitab esiteks ravimitele mitmuses ja teiseks kõikidele propageerimise viisidele.

35.

Teiseks tuleb vaidlusaluse sätte normatiivset sisu arvestades rõhutada, et mõiste „ravimite reklaamimine“ hõlmab muu hulgas „ravimite reklaamimist üldsusele“. Selles sättes viidatud tegevused näivad a priori täielikult kuuluvat selle määratluse alla.

36.

Kolmandaks on Euroopa Kohus juba märkinud, et direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 1 sõnastusest ilmneb, et sõnumi eesmärk on põhiline selle sätte tähenduses reklaami tunnusjoon, mis mängib otsustavat rolli reklaami eristamisel tavalisest teabest ( 10 ).

37.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus möönab, on liikmesriikide kohtute ülesanne pärast konkreetses kohtuasjas asjasse puutuvate asjaolude kogumis analüüsimist hinnata, kas teabe levitamisel on või ei ole reklaamieesmärk ( 11 ). Euroopa Kohus on siiski määratlenud mitteammendava loetelu asjakohastest kriteeriumidest ja tingimustest, mille alusel hinnata, kas teadaanne tuleb kvalifitseerida reklaamiks – nagu teadaande autori nimi, teadaande ese ja sisu, samuti selle adressaatide sihtrühm ja kasutatud meedia tunnused ( 12 ).

38.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus ainult selgitusi, mis võimaldavad tal kindlaks teha, kas seetõttu, et teabe levitamine ei puuduta mitte konkreetseid ravimeid, vaid ravimeid üldiselt, jääb selle teabe levitamine direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 1 tähenduses mõiste „ravimite reklaamimine“ alt välja.

39.

Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 33, tuleb teadaannet, mille eesmärk on edendada „ravimite väljakirjutamist, tarnimist, müüki ja tarbimist“, lugeda selle mõiste alla kuuluvaks.

40.

Kuna mõiste „ravimite reklaamimine“ määratluses kasutatakse reklaami eesmärkide („ravimite väljakirjutamise, tarnimise, müügi [või] tarbimise edendamiseks“) loetlemiseks sõna „või“, piisab ainuüksi asjaolust, et teabe levitamise eesmärk on edendada ravimite müüki – ja mitte tingimata nende tarbimist –, mida mõnikord on raske kindlaks teha, selleks et see levitamine kuulub selle mõiste alla.

41.

Olen samamoodi nagu kõik pooled peale EUROAPTIEKA, arvamusel, et käsimüügiravimeid puudutava teabe levitamine võib põhimõtteliselt mõjutada tarbija ostuotsust. Oluline ei ole mitte ravim, mida tarbija ostab, vaid asjaolu, et teabe levitamine ajendab tarbijat ostma toodet, mis kuulub laia käsimüügiravimite kategooriasse. Lisaks viiks seisukoht, et ravimite kohta teabe levitamine üldiselt ei kujuta endast reklaami, selleni, et direktiivi 2001/83 VIII ja VIIIa jaotise kohaldamisalast jääks välja ka teabe levitamine teatud liiki ravimite kohta, mis on mõeldud konkreetse haiguse ravimiseks. Veelgi enam – ei saa välistada, et tarbijad seostavad seda liiki ravimeid automaatselt konkreetse ravimiga, isegi kui ravimi nime selles teabes ei mainita.

42.

Veelgi olulisem – nagu nähtub vaidlusaluse sätte sõnastusest, keelab see niisuguse teabe levitamise, mis julgustab ravimite ostmist. Seega näib, et niisugune teabe levitamine kuuluks selles sättes ette nähtud keelu kohaldamisalasse, peab selline levitamine seega edendama (julgustama) ravimite müümist (ostmist). Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist, kujutab reklaami eesmärk endast vaidlusaluse sätte kohaldamise eeltingimust ja tähistab selle kohaldamisala. Seega tuleb seda sätet omakorda pidada direktiivi 2001/83 kohaldamisalasse kuuluvaks, kuna selle direktiivi VIII ja VIIIa jaotises ühtlustatakse ravimireklaami valdkond ( 13 ).

43.

Seda seisukohta kinnitab direktiivi 2001/83 süstemaatiline tõlgendamine.

44.

Euroopa Kohus leidis mõiste „ravimite reklaamimine“ tõlgendamisel, et direktiivi 2001/83 artikli 86 lõikes 1 on sätestatud üldnorm, mida kohaldatakse kõigil juhtudel, kui on vaja kindlaks teha, kas tegevusel on ravimite reklaamimise tunnused ( 14 ). Euroopa Kohus selgitas lisaks, et selle direktiivi artikkel 87 sisaldab üldpõhimõtteid, mida kohaldatakse igat liiki ravimireklaami ja kõigi selle osade kohta ( 15 ). Mis puudutab eelkõige reklaami üldsusele, siis on direktiivi artiklis 88 sisuliselt sätestatud ka sellised üldpõhimõtted.

45.

Nii tuleb esiteks mõistet „ravimite reklaamimine“ määratleda laialt, et see hõlmaks ka olukordi, kus ei ole nii ilmselge, et need kuuluvad direktiivi 2001/83 kohaldamisalasse.

46.

Selles kontekstis ei tundu mulle asjaolu, et direktiivi 2001/83 VIIIa jaotises asuva artikli 89 lõike 1 punkti b esimene taane näeb ette, et igasugune üldsusele suunatud ravimi reklaam peab sisaldama ravimi nimetust, otsustava tähtsusega, kuna tegemist on vaid ühe selle direktiivi artikli 86 lõikes 1 esitatud üldises mõistes osutatud ravimite reklaamimise kategooriaga. Pealegi, kui ravimi reklaam võib puudutada ainult konkreetset toodet, nagu väidab Poola valitsus, siis selle selgelt identifitseerimise kohustus ei ole sätestatud mitte konkreetseid reklaamimisviise käsitlevates erisätetes, vaid seda reklaami reguleerivates nimetatud direktiivi üldsätetes.

47.

Teiseks mõistan ma Euroopa Kohtu seisukohta, et direktiivi 2001/83 artikli 86 lõiget 1 kohaldatakse kõigil juhtudel, kui on vaja kindlaks teha, kas tegevusel on ravimite reklaamimise tunnused selles tähenduses, et mis puudutab raamistikku, mille suhtes tuleb hinnata ravimite reklaamimise kooskõla liidu õigusega, siis soovis liidu seadusandja eelistada mitte esmase õiguse, vaid selle direktiivi sätteid.

48.

Nimelt tähendaks seisukoht, et selline säte, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei kuulu direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 1 kohaldamisalasse, vähemalt piiriülese olukorra puhul, et selle sätte normatiivset sisu ja selle mõju siseturule tuleb analüüsida esmase õiguse ja täpsemalt EL toimimise lepinguga tagatud põhivabaduste alusel.

49.

Nagu näitab pooltevaheline vaidlus, milles EUROAPTIEKA väidab, et vaidlusalune säte ei puuduta mitte apteegis müüdavaid ravimeid, vaid apteegi tegevust, ei saa välistada, et riigisisene õigusnorm, millega kehtestatakse ravimite reklaamimise keelud üldiselt, võib piiriülese olukorra puhul olla seotud nii kaupade vaba liikumise kui ka teenuste osutamise vabadusega. Euroopa Kohus analüüsib sellist riigisisest õigusnormi põhimõtteliselt ainult seoses ühega neist kahest põhivabadusest, kui ilmneb, et üks neist vabadustest on teise suhtes teisejärguline ja seda saab teisega seostada.

50.

Käesolevas asjas ei puuduta vaidlusalune säte apteekrite tegevust või müügiteenust kui sellist, vaid reguleerib teatavat ravimite müügi eesmärgil reklaamimise tegevust ( 16 ).

51.

Arvestades kaupade vaba liikumist, võib vaidlusalust sätet pidada müügitingimusi reguleerivaks Euroopa Kohtu praktika tähenduses ja nii, et see vastab kahele kohtuotsusest Keck ja Mithouard ( 17 ) tulenevale tingimusele ega kuulu seega ELTL artikli 34 kohaldamisalasse ( 18 ).

52.

Järelikult on liikmesriikidel vabadus keelata vaidlusaluses sättes nimetatud tegevused ja selliste keeldude suhtes ei toimu põhimõtteliselt mingit kontrolli, et tuvastada, kas need on kooskõlas direktiiviga 2001/83 ja/või EL toimimise lepinguga tagatud põhivabadustega. Samal ajal ei ole liikmesriigid kohustatud selliseid keelde kehtestama, isegi kui need tegevused võivad mõjutada tarbijate käitumist ( 19 ). Olen arvamusel, et just neil põhjustel eelistas seadusandja – nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 47 – direktiivi 2001/83, arvestades raamistikku, mille alusel tuleb hinnata ravimite reklaamimise tegevuse kooskõla liidu õigusega.

53.

Neil asjaoludel räägib asjaolu, et direktiivi 2001/83 artikli 86 lõige 1 on üldreegel, tõlgenduse kasuks, mille kohaselt selline ravimite reklaamimine üldiselt, nagu on nimetatud vaidlusaluses sättes, kuulub samuti mõiste „ravimite reklaamimine“ alla selle esimesena nimetatud sätte tähenduses. Seda seisukohta kinnitab selle direktiivi teleoloogiline tõlgendamine.

54.

Euroopa Kohtu praktika analüüs võimaldab asuda seisukohale, et teleoloogilise tõlgenduse seisukohast tuleb mõistet „ravimite reklaamimine“ direktiivi 2001/83 artikli 86 tähenduses määratleda nii, et see hõlmab kõiki teavitus‑, uurimis- või meelitusmeetmeid, mis võivad kahjustada rahvatervist.

55.

Nimelt on rahvatervise kaitse direktiivi 2001/83 põhieesmärk. Ravimid erinevad oluliselt teistest kaupadest oma ravitoime tõttu. Selle toime tagajärjeks on, et kui ravimeid tarvitatakse vajaduseta või ebaõigesti, võib neil olla vägagi kahjulik mõju tervisele, ilma et patsient seda manustamise ajal tajuks ( 20 ).

56.

Nagu Euroopa Kohus tunnistas, ei saa välistada, et teatud riskid kaasnevad ka käsimüügiravimite kasutamisega ( 21 ). Läti valitsuse sõnul puudutavad sellised ohud eelkõige isikuid, kes tarbivad erinevaid ravimeid ilma arstiga konsulteerimata. Selle valitsuse hinnangul võivad isegi a priori kahjututel ravimitel olla kõrvaltoimed, kui neid kasutatakse koos teiste ravimitega. Lisaks võib mitme sama koostisainet sisaldava käsimüügiravimi võtmine põhjustada olulise üledoosi.

57.

Neid riske tunnistades nägi liidu seadusandja direktiivi 2001/83 VIIIa jaotises artikli 88 lõigetes 1 ja 2 ning artiklites 89 ja 90, koostoimes selle direktiivi põhjendusega 45 ette, et ilma arstiretseptita väljastatavate ravimite reklaamimine üldsusele ei ole keelatud, vaid on lubatud, arvestades nimetatud direktiivi sätetes ette nähtud tingimusi ja piiranguid ( 22 ).

58.

Nende piirangute hulka kuulub direktiivi 2001/83 artikli 87 lõikes 3 sätestatud üldine keeld, mille kohaselt peab ravimi reklaam soodustama ravimi mõistlikku kasutamist, esitledes seda objektiivselt ja ilma selle omadusi liialdamata. Minu arvates ei ole selle sätte eesmärk takistada mitte konkreetse ravimite reklaamimist, vaid reklaami, mis võib põhjustada ravimite ebamõistlikku kasutamist.

59.

Lisaks tuleneb minu arvates kohtupraktikast, et Euroopa Kohus on pidanud mõiste „ravimite reklaamimine“ tõlgendamisel võtma arvesse rahvatervise kaitse eesmärgi olulisust, kuna selle mõiste tõlgendamine võimaldab seda eesmärki saavutada ( 23 ).

60.

Sellega seoses, nagu ma märkisin, võib ravimite reklaamimine üldiselt mõjutada tarbijate käitumist, ( 24 ) mis läheb vastuollu selle rahvatervise kaitsmise eesmärgiga ja võib ohustada nende tervist ( 25 ).

61.

Sellest järeldub, et samamoodi nagu tekstilisel ja süstemaatilisel tõlgendamisel toetab mõiste „ravimite reklaamimine“ teleoloogiline tõlgendamine esimesele eelotsuse küsimusele jaatavat vastust. Nendel tõlgendustel põhinevaid kaalutlusi ei sea kahtluse alla järeldused, mida võib teha kohtuotsustest A (ravimireklaam ja -müük internetis) ( 26 ) ja DocMorris ( 27 ), kuna need ei ole käesolevale asjale ülekantavad.

62.

Meeldetuletuseks märgin, et Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuse A (ravimireklaam ja -müük internetis) ( 28 ) punktis 50, et direktiivi 2001/83 artiklites 86–100, mis moodustavad VIII ja VIIIa jaotise, reguleeritakse konkreetsete ravimite reklaamsõnumi sisu ja reklaamimise viise, kuid ei reguleerita ravimite internetimüügi teenuste reklaami. Seega ei saa Euroopa Kohtu hinnangul neid sätteid arvesse võtta eelkõige analüüsimisel, kas liidu õigusega on vastuolus selliste riigisiseste õigusnormide kohaldamine, mis keelavad apteekidel teha reklaamipakkumisi, mille eesmärk on teha ravimitellimuse koguhinnast allahindlust, kui tellimus ületab teatava summa.

63.

Seega näib, et kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus A (ravimireklaam ja ‑müük internetis) ( 29 ), kõne all olnud reklaamitegevus on a priori sarnane nendega, mis on käesolevas kohtuasjas vaidlusaluse sättega keelatud. Selline sarnasus võib viia mõttele, et see kohtuotsus on käesolevale kohtuasjale ülekantav, mistõttu ei oleks direktiiv 2001/83 esimesele eelotsuse küsimusele vastamiseks asjakohane.

64.

Kohtuotsuse A (ravimireklaam ja -müük internetis) ( 30 ) aluseks olnud kohtuasja kontekst on siiski käesoleva kohtuasja omast üsna erinev.

65.

Selles esimeses kohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid, mis keelasid apteekidel eelkõige teha kampaaniapakkumisi, mille eesmärk oli teha allahindlust koguhinnast, puudutasid vaid kaudselt ravimeid ja nende reklaami, ( 31 ) samas kui vaidlusalune säte puudutab sõnaselgelt ja otseselt ravimite reklaamimist üldsusele.

66.

Veelgi olulisem on see, et kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus A (ravimireklaam ja -müük internetis) ( 32 ), esitatud küsimus puudutas sisuliselt – nagu nähtub selle kohtuotsuse sõnastusest ja punktist 28 – selliste riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega, mida kohaldas käsimüügiravimite internetimüügi teenuse sihtliikmesriik teises liikmesriigis asuvale teenuseosutajale. Täpsemalt soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus selles kohtuasjas neid riigisiseseid õigusnorme kõrvutada ELTL artikliga 34, direktiivi 2001/83 artikliga 85c ja/või direktiivi 2000/31/EÜ ( 33 ) artikliga 3.

67.

Olles tuvastanud, et ravimite internetimüügi teenused ei jää direktiivi 2000/31 kohaldamisalast välja ( 34 ) ja et direktiivi 2001/83 artikkel 85c viitab eelkõige esimesena nimetatud direktiivi sätetele, analüüsis Euroopa Kohus eelotsuse küsimust direktiivi 2000/31 alusel. Selle loogika järgi, millel direktiiv 2000/31 põhineb, kohaldatakse infoühiskonna teenuse osutaja suhtes üldjuhul tema asukohaliikmesriigi (päritoluliikmesriik) riigisiseseid õigusnorme. Nõuded kooskõlastatud valdkonda kuuluvate infoühiskonna teenuste kohta võivad pärineda päritoluliikmesriigist või – nimetatud direktiivi artikli 3 lõikes 4 sätestatud piirides – teistest liikmesriikidest. Käesolevas kohtuasjas on asjasse puutuvad õigusnormid selle liikmesriigi õigusnormid, kus on teenuseosutaja asutatud.

68.

Kohtuotsuses DocMorris ( 35 ), mille kuulutamise kuupäev on hilisem kui käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitamise kuupäev, paluti Euroopa Kohtul selgitada, kas direktiivi 2001/83 VIII jaotise sätetega ja eelkõige selle direktiivi artikli 87 lõikega 3 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on postimüügiapteegil keelatud korraldada reklaamikampaaniat reklaammänguna, milles osalejate seas loositakse välja muid igapäevaelus kasutatavaid esemeid kui ravimid, kusjuures mängus osalemiseks tuleb esitada inimtervishoius kasutatava retseptiravimi tellimus, millele on lisatud vastav arstiretsept.

69.

Euroopa Kohus leidis selles kohtuotsuses, et selline reklaamikampaania ei kuulu direktiivi 2001/83 VIII jaotise sätete kohaldamisalasse.

70.

Täpsemalt tuvastas Euroopa Kohus, et kõnealune reklaam ei puudutanud mitte konkreetset ravimit, vaid kogu retseptiravimite valikut, mida kõnealune apteek pakub müügiks. Enne sellele järeldusele jõudmist märkis Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 21, et reklaamikampaania eesmärk on mõjutada mitte kliendi konkreetse ravimi, vaid selle apteegi valikut, kellelt klient ravimi ostab, kusjuures see teine valik tehakse pärast ravimi valikut.

71.

Teleoloogilise tõlgendamise seisukohast on oluline, et see reklaamikampaania ei soodustanud ravimite ebamõistlikku kasutamist, vastupidi vaidlusaluses sättes viidatud tegevusele. Ravimite ostmise tingimuseks oli eelnevalt arstiretsepti saamine, mida kontrollivad isikud, kellel on õigus ravimeid välja kirjutada.

72.

Seevastu käesoleva ettepaneku punktis 41 juba esitatud põhjustel ajendavad vaidlusaluses sättes nimetatud tegevused tarbijaid ostma rohkem ravimeid ka siis, kui need puudutavad käsimüügiravimeid üldiselt. Nimelt, kuna asjaomastes riigisisestes õigusnormides on selgelt märgitud, et reklaam puudutab ravimeid, nagu käesolevas asjas, tuleb reklaamieeskirju kohaldada isegi siis, kui reklaamis ei ole sõnaselgelt nimetatud ühtegi konkreetset ravimit.

73.

Võttes arvesse direktiivi 2001/83 artikli 86 lõike 1 tekstilisest, süstemaatilisest ja teleoloogilisest tõlgendusest tulenevaid üheseid järeldusi, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et sellise teabe levitamine, mis julgustab ravimit ostma, põhjendades niisuguse ostmise vajadust ravimi hinnaga, kuulutades välja erimüügi või märkides, et seda müüakse koos teiste ravimite (sealhulgas soodushinnaga) või toodetega, kuulub mõiste „ravimite reklaamimine“ alla selle sätte tähenduses ka siis, kui see teave ei puuduta mitte ainult konkreetset ravimit, vaid käsimüügiravimeid üldiselt.

74.

Teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/83 artikli 87 lõiget 3 ja artiklit 90 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab keelud, mis ei vasta selle direktiivi artiklis 90 sätestatud keeldudele, kui need keelud puudutavad reklaami, mis soodustab ravimi ebamõistlikku kasutamist (eelotsuse küsimuste esimene osa), ja teiseks, kas nende sätetega on vastuolus, kui liikmesriik kehtestab keelud, mis ei vasta selle direktiivi artiklis 90 sätestatud keeldudele (nimetatud küsimuste teine osa).

75.

Esiteks pean märkima, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnastatud teine eelotsuse küsimus näib lähtuvat eeldusest, et direktiivi 2001/83 artikkel 90 puudutab keelatud reklaamivorme, näeb see säte siiski ette keelud ravimireklaami sisu osas ( 36 ). Teiseks täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et igal juhul ei vasta vaidlusaluses sättes kehtestatud keelud direktiivi artiklis 90 sätestatud keeldudele.

76.

Enne nende küsimuste analüüsimist pean märkima, et EUROAPTIEKA väidab oma kirjalikes seisukohtades, ehkki kaudselt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine ja kolmas eelotsuse küsimus on vastuvõetamatud. Need küsimused ei ole tema arvates vaidluse lahendamisel asjakohased, kuna need puudutavad direktiivi 2001/83 sätete tõlgendamist ja vaidlusalune säte ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse.

77.

Tuleb tõdeda, et esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas vaidlusalune säte kuulub direktiivi 2001/83 kohaldamisalasse, ning et teist ja kolmandat eelotsuse küsimust tuleb analüüsida vaid juhul, kui esimesele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Võttes arvesse minu jaatavat vastust esimesele küsimusele, ei võimalda miski asuda seisukohale, et teine ja kolmas küsimus ei ole põhikohtuasja lahendamisel ilmselgelt asjakohased. Minu arvates on need küsimused seega vastuvõetavad.

78.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse esimesele osale tuleb vastata eitavalt.

79.

Need kaks küsimust koostoimes põhinevad nimelt direktiivi 2001/83 tõlgendusel, mille kohaselt on direktiivi artiklis 90 kehtestatud ammendav loetelu keeldudest, mis puudutab ravimireklaami sisu, samas kui direktiivi artikli 87 lõige 3 lubab liikmesriikidel kehtestada muid keelde, kui need soodustavad ravimi mõistlikku kasutamist.

80.

Euroopa Kohus kasutas direktiivi 2001/83 sellist tõlgendust kohtuotsuses Gintec ( 37 ), millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab.

81.

Selles kohtuotsuses võttis Euroopa Kohus seisukoha eelkõige küsimuses, kas loosimise teel tehtava ravimireklaami sõnaselge keelu puudumisel direktiivis 2001/83 on niisugune reklaam direktiivi artikli 87 lõike 3 alusel lubatud või keelatud ( 38 ).

82.

Sellega seoses on Euroopa Kohus sisuliselt leidnud, et kuigi direktiiv 2001/83 ei näe ette erinorme loosimise vormis ravimireklaami kohta, on selline reklaam eelkõige selle direktiivi artikli 87 lõike 3 alusel keelatud, kuna see soodustab ravimi ebamõistlikku kasutamist ja toob kaasa ravimi jaotamise otse üldsusele ning tasuta raviminäidiste andmise.

83.

Sellele järeldusele jõudmiseks märkis Euroopa Kohus kõigepealt, et selline reklaam on raskesti vastuvõetav, arvestades vajadust takistada igasugust ravimite ülemäärast ja järelemõtlematut reklaamimist, mis võib kahjustada rahvatervist. Seejärel märkis Euroopa Kohus, et seda vajadust on korratud direktiivi 2001/83 artikli 87 lõikes 3 sätestatud nõudes, et ravimi reklaam peab soodustama ravimi mõistlikku kasutamist ( 39 ). Lõpuks tuvastas Euroopa Kohus mõne valitsuse avaldatud seisukohaga ühinedes, et loosimise vormis ravimireklaam soodustab ravimi ebamõistlikku ja ülemäärast kasutamist, esitledes ravimit kui kinki või võitu ning juhtides niimoodi tarbija tähelepanu kõrvale ravimi võtmise vajaduse objektiivselt hindamiselt ( 40 ).

84.

Sellest järeldub seoses teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse esimese osaga, et direktiivi 2001/83 artikli 87 lõiget 3 ja artiklit 90 tuleb tõlgendada nii, et nende sätetega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik kehtestab keelud, mis ei vasta selle direktiivi artiklis 90 ettenähtutele, kui need keelud puudutavad reklaami, mis soodustab ravimite ebamõistlikku kasutamist.

85.

Mis puudutab eelotsuse küsimuste teist osa, siis tuleb rõhutada, et vaidlusalune säte ei keela ravimihindade kohta lihtsa teabe levitamist. Samuti ei käsitle see kohustust kehtestada ravimitele teatav hind. Seevastu keelab see säte sellise teabe levitamise, mis julgustab ostma ravimeid, viidates ravimite hinnale, müügi erilisusele või müügile koos teiste ravimite või toodetega, sealhulgas soodushinnaga.

86.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 72 märkisin, on selles sättes seega silmas peetud tegevusi, mis ajendavad tarbijaid ostma rohkem ravimeid, seostamata seda ostu tingimata huviga nende tervise jaoks.

87.

Selles kontekstis, nagu märgib komisjon oma vastustes Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele, mõjutab hind tarbijaid alati ja võib neid ajendada ostma rohkem kui vaja, kui on eripakkumine või -allahindlus. Tarbijate ravimite ostmisel peaks esikohal olema huvi nende tervisele (ennetamine või ravi), mitte võimalikud majanduslikud huvid või rahalised eelised, mis on seotud ostuga erimüügi raames või partiina koos teiste ravimite või toodetega.

88.

Ravimite ostmine, mis ei juhindu tarbijate tervise huvidest, võib omakorda viia ravimite tarbimiseni seda huvi arvestamata, mis ilma Läti valitsuse tuvastatud ohte ( 41 ) isegi mainimata kujutab endast omaette ravimite ebamõistlikku kasutamist.

89.

Lisaks ei saa asjaolu, et inimeste elu ja tervise tõhus kaitse nõuab eelkõige, et ravimeid müüdaks mõistlike hindadega, ( 42 ) varjata direktiivi 2001/83 põhjenduses 45 tunnustatud vajadust takistada mis tahes ülemäärast ja järelemõtlematut reklaami, mis võib kahjustada rahvatervist. Nagu Euroopa Kohus kinnitas kohtuotsuses Gintec ( 43 ), kajastub see nõue direktiivi artikli 87 lõikes 3, mille kohaselt peab ravimireklaam soodustama ravimite mõistlikku kasutamist.

90.

Järelikult tuleb teise ja kolmanda eelotsuse küsimuse teisele osale vastata, et keelud, mis on kehtestatud niisugusele reklaamile, mis meelitab ravimit ostma, põhjendades ravimi ostmise vajadust ravimi hinnaga, kuulutades välja erilise hinnasoodustuse või märkides, et ravimit müüakse paketina koos teiste ravimite (sealhulgas soodushinnaga) või toodetega, puudutavad reklaami, mis soodustab ravimite ebamõistlikku kasutamist.

91.

Eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Latvijas Republikas Satversmes tiesa (konstitutsioonikohus, Läti) eelotsuse küsimustele järgmiselt: