1.

Kas liikmesriik peab välja andma sünnitõendi, milles teises liikmesriigis sündinud lapse emadena on märgitud kaks naist, kellest üks on esimesena nimetatud liikmesriigi kodanik, kui selles teises liikmesriigis on lapsele niisugune sünnitõend välja antud? Niisugune on sisuliselt küsimus, mille on Euroopa Kohtule esitanud Administrativen sad Sofia-grad (Sofia linna halduskohus) käesolevas eelotsusemenetluses.

2.

Bulgaaria ametiasutuste keeldumist anda välja niisugune sünnitõend põhjendatakse peamiselt asjaoluga, et Bulgaaria õigus ei võimalda kanda sünnitõendisse lapse vanematena kahte ema. See on tingitud asjaolust, et Bulgaarias valitseb nn „traditsiooniline“ perekontseptsioon, mis kujutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul endast väärtust, mida kaitstakse rahvusliku identiteedina ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses. Kuna see tähendab, et lapsel võib olla ainult üks ema, leiavad Bulgaaria ametiasutused, et on vaja teha kindlaks naine, kes lapse sünnitas, et kanda tema sünnitõendisse, kuid asjaomane paar keeldub seda teavet avaldamast.

3.

Taotletava sünnitõendi väljaandmine ei kinnitaks seega tegelikkuses mitte ainult asjaomase lapse kodakondsust, vaid ka tema staatust Euroopa Liidu kodanikuna. Sellest sõltub ka, kas põhikohtuasja kaebajat ja tema abikaasat loetakse oma tütre vanemateks nendest ühe päritoluliikmesriigi riigisisese õiguse kohaselt. Selles olukorras esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule küsimuse, kas keeldumine anda välja Bulgaaria sünnitõend, milles on tunnustatud Hispaanias tekkinud sugulussidemeid, on vastuolus ELTL artikli 21 lõikega 1 ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „harta“), eelkõige selle artikliga 7 ja artikli 24 lõikega 2.

4.

See on väga tundlik küsimus, arvestades ainupädevust, mis on liikmesriikidel kodakondsuse ja perekonnaõiguse valdkonnas, ning märkimisväärseid erinevusi, mis liidus praegu eksisteerivad samasooliste paaride õigusliku staatuse ja õiguste alal. Sellel on ka suur praktiline tähtsus, millest annab tunnistust kohtuasi C‑2/21, Rzecznik Praw Obywatelskich, mis on praegu Euroopa Kohtus pooleli, mille faktiline ja õiguslik raamistik on väga sarnane käesolevale kohtuasjale ning milles tekivad osaliselt peaaegu samasugused küsimused.

5.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määrusega (EL) 2016/1191, millega edendatakse kodanike vaba liikumist, lihtsustades teatavate avalike dokumentide Euroopa Liidus esitamise nõudeid, ja muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012, ( 2 ) on legaliseerimisest või mõnest muust samalaadsest toimingust vabastatud teatavad avalikud dokumendid, mille liikmesriigi ametiasutused annavad välja vastavalt oma riigisisesele õigusele ning mille eesmärk on tõendada muu hulgas sündi ja põlvnemist. Seda määrust kohaldatakse vastavalt selle artikli 2 lõikele 1, kui niisugused dokumendid tuleb esitada teise liikmesriigi ametiasutustele.

6.

Vastavalt selle määruse põhjendusele 7 ei tohiks see määrus liikmesriike kohustada andma välja avalikke dokumente, mida nende riigisisese õiguse kohaselt ei eksisteeri.

7.

Selle määruse artikli 2 lõikes 4 on nähtud ette, et selles ei käsitleta teise liikmesriigi ametiasutuse väljastatud avaliku dokumendi sisuga seotud õigusmõju tunnustamist liikmesriigis.

8.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, ( 3 ) artikli 2 punktis 2 on liidu kodaniku „pereliikmed“ kindlaks määratud järgmiselt:

9.

Selle direktiivi artiklis 4 „Lahkumisõigus“ on sätestatud:

„1.   Ilma et see piiraks liikmesriigi piirikontrolli suhtes kohaldatavate, reisidokumente käsitlevate sätete kohaldamist, on kõikidel liidu kodanikel, kellel on kehtiv isikutunnistus või pass, ja nende pereliikmetel, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on kehtiv pass, õigus lahkuda liikmesriigi territooriumilt, et reisida mõnda teise liikmesriiki.

[…]

3.   Liikmesriigid annavad kooskõlas oma õigusaktidega oma kodanikele välja kodakondsust tõendava isikutunnistuse või passi ja uuendavad seda.

[…].“

10.

Bulgaaria põhiseaduse 2. peatükis „Kodanike põhiõigused ja põhikohustused“ paikneva artikli 46 lõikes 1 on nähtud ette, et „[a]bielu on mehe ja naise vaheline vabatahtlik liit“.

11.

Praeguses seisus ei võimalda Bulgaaria õigus samasoolistel isikutel sõlmida abielu ega muus vormis partnerlust, millest tulenevad õiguslikud tagajärjed.

12.

Põlvnemist reguleerib perekonnaseadustiku (Semeen kodeks) ( 4 ) VI peatükk. Selle artikli 60 lõigetes 1 ja 2 on nähtud ette:

„1. Põlvnemise emast määrab sünd.

2. Lapse ema on naine, kes lapse sünnitas, seda ka kunstliku viljastamise korral.“

13.

Perekonnaseadustiku artiklis 61 on sätestatud:

„1.   Naise abikaasat loetakse sündinud lapse isaks, kui see laps sündis abielu jooksul või 300 päeva jooksul pärast abielu lahutamist.

2.   Kui laps sündis 300 päeva jooksul pärast abielu lahutamist, kuid pärast seda, kui naine abiellus uuesti, loetakse lapse isaks naise uut abikaasat.

[…].“

14.

Perekonnaseadustiku artiklis 64 on nähtud ette, et kui lapse põlvnemine ühest vanemast on teadmata, võib kumbki vanem lapse omaks võtta. See omaksvõtt toimub perekonnaseadustiku artikli 65 järgi ühepoolse avalduse tegemisega perekonnaseisutöötajale või notari kinnitatud allkirjaga avaldusega.

15.

Regionaalarengu ja ruumilise planeerimise ministri 21. mai 2012. aasta määruse nr RD-02-20-9 kodanike registreerimise ühtse süsteemi toimimise kohta (Naredba Nr. RD-02-20-9 ot 21.05.2012 g. za funktsionirane na Edinnata sistema za grazhdanska registratsia; edaspidi „määrus nr RD‑02‑20‑9“) ( 5 ) artiklis 12 on nähtud ette:

„1.   Välismaal toimunud sünni registreerimisel kantakse andmed sünnitõendisse omaniku nime, sünnikuupäeva ja -koha, soo ja tuvastatud põlvnemise kohta sellesse tõendisse nii, nagu need on kantud esitatud ärakirja või välisriigi dokumendi bulgaariakeelsesse tõlkesse.

[…]

3.   Kui põlvnemine ühest vanemast (ema või isa) ei ole sünnitõendi Bulgaaria Vabariigis koostamise hetkel kindlaks tehtud, jäetakse vastav väli, mis peaks sisaldama selle vanema andmeid, tühjaks ja sinna tõmmatakse joon.

4.   Kui ärakiri või väljavõte ei sisalda kõiki nõutavaid vanemaid puudutavaid andmeid, kasutatakse nende isikut tõendavate dokumentide ja rahvastikuregistri andmeid. Bulgaaria kodanikust vanema isikukoodi, sünnikuupäeva, isanime (kui on) ja kodakondsust puudutavaid andmeid täiendatakse rahvastikuregistri alusel. Välisriigi kodanikust vanema sünnikuupäeva ja kodakondsust võib täiendada tema riigi isikut tõendava dokumendiga. Kui kõiki seda vanemat puudutavaid andmeid ei ole võimalik esitada, sisaldab tõend ainult olemasolevat teavet.

[…].“

16.

Põhikohtuasja kaebaja V.M.A. on Bulgaaria kodanik, samas kui tema abikaasa on Ühendkuningriigi kodanik, kes sündis Gibraltaril, kus need kaks naist 2018. aastal abiellusid. Alates 2015. aastast elavad nad Hispaanias. 2019. aasta detsembris said nad tütre, kes sündis ja elab koos oma kahe vanemaga samuti Hispaanias. Selle tütre sünnitõendis, mille on välja andnud Hispaania ametiasutused, on põhikohtuasja kaebajat nimetatud lapse „emaks A“ ja tema abikaasat „emaks“.

17.

Põhikohtuasja kaebaja palus 29. jaanuaril 2020 pädeval asutusel, st Stolichna obshtinal (Sofia kommuun, Bulgaaria) anda talle välja oma tütre sünnitõend, mis on vajalik eelkõige Bulgaaria isikut tõendava dokumendi väljaandmiseks. Taotlusele lisas ta tõendina oma lapse sünnitõendi Barcelona (Hispaania) perekonnaseisuaktide registrist tehtud väljavõtte tõlke bulgaaria keelde, mis oli legaliseeritud ja kinnitatud.

18.

Sofia kommuun andis 7. veebruari 2020. aasta e‑kirjaga põhikohtuasja kaebajale korralduse esitada seitsmepäevase tähtaja jooksul tõendid lapse põlvnemise kohta seoses tema bioloogilise emaga. Tema väitis selles küsimuses, et sünnitõendi vormil, mis on osa kehtivast riigisisesest õigusest, on ainult üks lahter „ema“ kohta ja teine „isa“ kohta ning kummassegi lahtrisse saab kirjutada ainult ühe nime.

19.

Põhikohtuasja kaebaja vastas 18. veebruaril 2020 sellele korraldusele, et tal ei ole võimalik nõutud teavet esitada ja et ta ei ole selleks Bulgaaria Vabariigis kehtivate õigusnormide kohaselt ka kohustatud.

20.

Sofia kommuun jättis 5. märtsi 2020. aasta kirjaga seetõttu sünnitõendi väljaandmise taotluse rahuldamata. Ta põhjendas seda rahuldamata jätmise otsust teabe puudumisega lapse bioloogilise ema kohta ja asjaoluga, et kahe naissoost vanema kandmine sünnitõendisse on vastuolus Bulgaaria avaliku korraga, mis ei võimalda sõlmida kahe samasoolise isiku abielu.

21.

Põhikohtuasja kaebaja esitas seejärel selle rahuldamata jätmise otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Administrativen sad Sofia-gradile (Sofia linna halduskohus) kaebuse.

22.

See kohus märgib, et Bulgaaria põhiseaduse artikli 25 lõike 1 ja Bulgaaria kodakondsuse seaduse (Zakon za balgarskoto grazhdanstvo) artikli 8 järgi on lapsel Bulgaaria kodakondsus, ehkki tänase päeva seisuga ei ole tal Bulgaaria sünnitõendit. Asjaolu, et seda sünnitõendit ei ole välja antud, ei kujuta endast keeldumist anda Bulgaaria kodakondsus.

23.

Administrativen sad Sofia-gradil (Sofia linna halduskohus) on kahtlusi, kas Bulgaaria ametiasutuste keeldumisega registreerida Bulgaaria kodaniku sünd, mis leidis aset teises liikmesriigis ning mida tõendab selles teises liikmesriigis välja antud sünnitõend, millel on näidatud kaks ema, rikutakse õigusi, mis sellel Bulgaaria kodanikul on ELTL artiklite 20 ja 21 ning harta artiklite 7, 24 ja 45 alusel. Keeldumine anda välja Bulgaaria sünnitõend võib nimelt kaasa tuua tõsiseid halduslikke takistusi Bulgaaria isikut tõendavate dokumentide väljaandmisel ning seega muuta lapsele vaba liikumise õiguse kasutamise ja oma liidu kodaniku õiguste täieliku kasutamise raskemaks.

24.

Kuna lapse teine ema on Ühendkuningriigi kodanik, tekib sellel kohtul veel küsimus, kas õiguslikud tagajärjed, mis kaasnevad Ühendkuningriigi liidust lahkumisega, ja eelkõige asjaolu, et lapsel ei saa olla liidu kodakondsust oma ema kodakondsuse kaudu, puutuvad selle küsimuse hindamisel asjasse.

25.

Samal ajal on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud ka küsimus, et Bulgaaria ametiasutuste võimalik kohustus sünnitõendi koostamisel kanda Bulgaaria sünnitõendisse vanematena kaks ema kahjustab Bulgaaria Vabariigi rahvuslikku identiteeti, mis ei näe ette võimalust kanda sünnitõendisse kahte samasoolist vanemat. See kohus märgib, et lapse põlvnemist reguleerivad seadusesätted on Bulgaaria põhiseaduslikus traditsioonis väga tähtsad, samuti Bulgaaria õigusteoorias, mis käsitleb perekonna‑ ja pärimisõigust, ning seda nii puhtalt õiguslikust kui ka väärtuste seisukohast, võttes arvesse Bulgaaria ühiskonna praegust arengustaadiumi.

26.

Nii tõstatab see kohus küsimuse, kas on vaja leida tasakaal erinevate õiguspäraste huvide vahel, millega käesoleval juhul tegemist on: ühelt poolt Bulgaaria Vabariigi rahvuslik identiteet ning teiselt poolt lapse huvid ning eelkõige tema õigus eraelu austamisele ja õigus vabalt liikuda, kusjuures see laps ei ole kuidagi vastutav liidu liikmesriikide ühiskondlike väärtuste skaalade erinevuste eest. Tal tekib eelkõige küsimus, kas niisugust tasakaalu võib rikkuda proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamine. Konkreetsemalt soovib ta teada, kas vastuvõetavat tasakaalu nende erinevate õiguspäraste huvide vahel võidakse kahjustada, kui „ema“ lahtrisse kantakse üks kahest Hispaania sünnitõendis nimetatud emast, st kas lapse bioloogiline ema või tema abikaasa, kes sai lapse emaks muu menetluse kohaselt (näiteks adopteerimise läbi), ning „isa“ lahter jäetakse tühjaks.

27.

Lõpuks tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul juhul, kui Euroopa Kohus peaks järeldama, et liidu õigus nõuab lapse mõlema ema kandmist Bulgaaria sünnitõendisse, küsimus, kuidas see nõue tuleks täita olukorras, kus ta ei saa kehtivat sünnitõendi vormi välja vahetada.

28.

Administrativen sad Sofia-grad (Sofia linna halduskohus) otsustas 2. oktoobri 2020. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse samal päeval, seega menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29.

Euroopa Kohtu president rahuldas 19. oktoobril 2020 eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse kohaldada vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõikele 1 kiirendatud eelotsusemenetlust.

30.

Põhikohtuasja kaebaja, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Ungari, Poola ja Slovakkia valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad eelotsuse küsimuste kohta. 9. veebruari 2021. aasta kohtuistungil esitasid suulised seisukohad põhikohtuasja kaebaja, Bulgaaria, Hispaania, Itaalia, Ungari, Madalmaade ja Poola valitsus ning komisjon.

31.

Kõigepealt tuleb selgitada eelotsusetaotluse mõningaid faktilisi eeldusi, millele Bulgaaria valitsus kohtuistungil vastu vaidles, ning nende mõju eelotsuse küsimuste analüüsile.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab eelotsusetaotluses mitu korda, et on selge, et lapsel on Bulgaaria põhiseaduse artikli 25 lõike 1 alusel Bulgaaria kodakondsus. Vastavalt sellele sättele „[on] Bulgaaria kodakondsus igal isikul, kelle vanematest vähemalt ühel on Bulgaaria kodakondsus […]“. Bulgaaria valitsus kinnitas selles küsimuses kohtuistungil Euroopa Kohtus, et Bulgaaria kodakondsus omandatakse selle sätte kohaselt seaduse alusel, st et ei ole vaja mingit haldusakti, millega kodakondsus antakse.

33.

Et aga perekonnaseadustiku artikli 60 lõike 2 järgi on lapse ema „naine, kes lapse sünnitas“ (edaspidi „bioloogiline ema“), ning et see teave on põhikohtuasjas just puudu, vaidles Bulgaaria valitsus kohtuistungil vastu eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitele, et on selge, et lapsel on Bulgaaria kodakondsus. Teiste sõnadega ei tunnusta Bulgaaria põlvnemist põhikohtuasja kaebaja ja lapse vahel ning seega asjaolu, et viimasel on Bulgaaria kodakondsus, ainuüksi seetõttu, et esitati Hispaanias välja antud sünnitõend.

34.

Bulgaaria valitsus on ka küll rõhutanud, et selleks, et laps saaks Bulgaaria kodakondsuse, piisab, kui põhikohtuasja kaebaja võtab emaduse perekonnaseadustiku artikli 64 alusel omaks. See võimalus ei ole mitte ainult mehel heteroseksuaalses suhtes ega sõltu ka bioloogilise põlvnemise tõendamisest. Teiste sõnadega isegi juhul, kui põhikohtuasja kaebaja ei oleks bioloogiline ema perekonnaseadustiku artikli 60 lõike 2 tähenduses, saaks ta Bulgaaria õiguse alusel omandada lapse ema staatuse (ja saada selleks, mida ma tagapool nimetan „seadusjärgseks emaks“). See tooks – ikka Bulgaaria valitsuse selgituste kohaselt – siiski kaasa selle, et Bulgaaria õiguse järgi kaoks igasugune põlvnemisside lapse ja tema bioloogilise ema vahel.

35.

Selles küsimuses tuleb meenutada, et ELTL artikliga 267 kehtestatud koostöömenetluse raames ei sea Euroopa Kohus kahtluse alla hinnangut faktilistele asjaoludele, mille on kohaldatavast riigisisesest õigusest lähtudes andnud eelotsusetaotluse esitanud kohus. ( 6 ) Seda arvestades on Euroopa Kohtule põhimõtteliselt siduv eeldus, et lapsel on Bulgaaria kodakondsus.

36.

Võttes aga arvesse ilmselget ebakindlust selles küsimuses ja et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastus, millest on kasu, tuleb käesolevat kohtuasja analüüsida kahest eeldusest lähtudes.

37.

Esimene on eeldus, et laps ei ole saanud Bulgaaria kodakondsust seaduse alusel, sest põhikohtuasja kaebaja ei ole tema bioloogiline ema, ega saa seda kodakondsust saada ka tulevikus, sest kaebaja ei soovi ka emadust vastavalt perekonnaseadustiku artiklile 64 omaks võtta. Teine on eeldus, et laps on saanud selle kodakondsuse, sest põhikohtuasja kaebaja on tema bioloogiline ema, või võib ta selle kodakondsuse saada seeläbi, et põhikohtuasja kaebaja võtab emaduse vastavalt perekonnaseadustiku artiklile 64 omaks.

38.

Kuigi esimesel eeldusel ei ole laps ELTL artikli 20 lõike 1 teise lõigu kohaselt liidu kodanik, tuleb siiski rõhutada, et olukord põhikohtuasjas ei jää sellepärast veel väljapoole liidu õiguse kohaldamisala. Sellest eeldusest lähtumise korral tekib küsimus, kas liidu kodanik – põhikohtuasja kaebaja –, kes kasutas oma õigust vabalt liikuda ja sai koos oma abikaasaga lapse emaks teise liikmesriigi õiguse alusel, võib oma päritoluliikmesriigilt nõuda selle olukorra tunnustamist ja sellega seoses sünnitõendit, millel on kõnesoleva lapse vanematena ära näidatud mõlemad naised. Esimese ja teise eelotsuse küsimuse sõnastus ei välista nimelt seda, et neid analüüsitakse põhikohtuasja kaebaja seisukohast, sest nendes ei ole viidatud sõnaselgelt või eranditult lapse vaba liikumise õigusele.

39.

Ka teise eelduse puhul tuleb märkida, et eelotsuse küsimused ei muutuks sugugi esemetuks, kui põhikohtuasja kaebaja (bioloogiline või seaduslik) emadus oleks tõendatud. Esimese eelotsuse küsimuse sõnastus võib mõistagi jätta mulje, et Bulgaaria sünnitõendi väljaandmine sõltub ainult lapse (bioloogilise) ema kindlakstegemisest. Tegelikult ei muudaks aga isegi see, kui kaebaja leitakse olevat lapse ema, midagi selles, et Bulgaaria ametiasutused ei soovi anda välja taotletavat sünnitõendit, milles on nagu Hispaania sünnitõendis põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa näidatud lapse emadena. Seda asjaolu kinnitas Bulgaaria valitsus kohtuistungil. Keeldumine anda välja taotletav sünnitõend toob lisaks kaasa lapse faktilise võimatuse saada Bulgaaria isikut tõendav dokument. Seega tekib ikka küsimus, kas see olukord on kooskõlas ELTL artiklitega 20 ja 21 ning harta artiklitega 7, 24 ja 45.

40.

Seega olgu, kuidas on, Euroopa Kohus peab vastama küsimusele, kas liidu õigus kohustab liikmesriiki tunnustama sünnitõendi väljaandmise eesmärgil lapse põlvnemist niisugusest omavahel abielus naiste paarist, nagu on kindlaks määratud avalikus dokumendis, mille on andnud välja teine liikmesriik, või vastupidi, see esimene liikmesriik võib põlvnemise vabalt kindlaks teha vastavalt oma riigisisesele õigusele, kui see eeldab, et lapse emaks tunnistatakse ainult üks naine. ( 7 )

41.

Küsimus, kas Bulgaaria ametiasutused võivad nõuda teavet lapse bioloogilise ema kohta, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on oma esimeses eelotsuse küsimuses maininud, ei ole seega eraldi küsimus. Kui Bulgaaria peab tunnistama lapse põlvnemist kahest naisest, kes on Hispaania sünnitõendis näidatud tema emadena, jääb bioloogilise ema kindlakstegemine tahaplaanile, sest Bulgaaria ametiasutused on igal juhul kohustatud kandma mõlemad naised emadena sünnitõendisse. Seevastu juhul, kui Bulgaaria võib põlvnemise vabalt kindlaks määrata vastavalt oma riigisisesele õigusele, tähendab see tingimata, et ta saab pidada ainult ühte naist lapse emaks, olgu see siis bioloogiline ema või ema, kes on emaduse omaks võtnud.

42.

Eelnevate kaalutluste põhjal tuleb esimest ja teist eelotsuse küsimust niisugusena, nagu need on piiritletud käesoleva ettepaneku punktis 40, käsitleda koos. Seejuures tuleb vastata ka kolmandale eelotsuse küsimusele, mis puudutab Brexiti tagajärgi olukorrale põhikohtuasjas.

43.

Nendele küsimustele vastamiseks tuleb seega esiteks analüüsida, kas keeldumine anda välja taotletav sünnitõend kujutab endast mõlemal eespool punktis 37 nimetatud eeldusel, st ükskõik kas lapsel on Bulgaaria kodakondsus või mitte, ELTL teises osas sätestatud õiguste piiramist, eelkõige mis puudutab liidu kodanike õigust vabalt liikuda ja elada liidu territooriumil ELTL artikli 21 lõike 1 alusel.

44.

Teiseks tuleb teha selgeks, kas vaba liikumise võimalik piirang võib olla õigustatud, eelkõige ELL artikli 4 lõikest 2 lähtudes, millega on tagatud liikmesriikide rahvusliku identiteedi järgimine. Eelotsusetaotluse esitanud kohus käsitleb seda küsimust üksikasjalikumalt oma teise eelotsuse küsimuse raames. Siin tuleb eelkõige kindlaks teha, kas rahvuslikule identiteedile tuginemine eeldab, et kaalutakse kõiki niisuguseid muid huve nagu hartas ette nähtud põhiõigused, mida on mainitud esimeses eelotsuse küsimuses, ning milline on – kui on – Euroopa Kohtu kontrolli põhjalikkus.

45.

See analüüs on kõigepealt läbi viidud lähtuvalt eespool punktis 37 nimetatud esimesest eeldusest, mille kohaselt ei ole lapsel Bulgaaria kodakondsust. Selle analüüsi raames on vastatud ka küsimusele, mis esitati – vähemalt kaudselt – kohtuistungil, st küsimusele, kas Bulgaaria Vabariik võib käsitletava juhtumi asjaoludel olla vajaduse korral kohustatud andma põhikohtuasja kaebaja lapsele kodakondsuse (C osa).

46.

Seejärel on analüüsitud eeldust, et lapsel on Bulgaaria kodakondsus (D osa).

47.

Lõpuks esitan vastuseks neljandale eelotsuse küsimusele mõned praktilised kaalutlused, et juhendada eelotsusetaotluse esitanud kohut soovitatud lahenduse elluviimisel (E osa).

48.

ELTL artikli 21 lõike 1 kohaselt on igal liidu kodanikul õigus vabalt liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil, kui aluslepingutega ja nende rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest ei tulene teisiti. Et tagada selle õiguse kasutamine praktikas, on liikmesriigid direktiivi 2004/38 artikli 4 lõike 3 järgi kohustatud andma kooskõlas oma õigusaktidega oma kodanikele välja isikutunnistuse.

49.

Selle viimase kohustuse kohta tuleb kohe märkida, et Bulgaaria ametiasutused ei ole pädevad andma lapsele selle direktiivi artikli 4 lõike 3 alusel välja isikut tõendavat dokumenti, kui tal ei ole Bulgaaria kodakondsust.

50.

Küsimuses, kas Bulgaaria ametiasutused võivad põhikohtuasja asjaoludel olla kohustatud andma talle Bulgaaria kodakondsuse, tuleb meenutada esiteks, et rahvusvahelise õiguse kohaselt on kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramine iga liikmesriigi pädevuses. ( 8 )

51.

Mis puudutab teiseks tingimust, et liikmesriigid peavad seda pädevust kasutades järgima liidu õigust, ( 9 ) siis tuleb meenutada, et seda tingimust kohaldatakse ainult siis, kui see pädevuse kasutamine mõjutab liidu õiguskorraga antud ja kaitstavaid õigusi. ( 10 ) Teiste sõnadega saab akt, mille kohaselt on liikmesriigi kodakondsuse saamisele või kaotusele kehtestatud tingimusi, kuuluda liidu õiguse kohaldamisalasse ainult siis, kui sellega piiratakse liidu kodaniku staatusest tulenevaid õigusi. ( 11 ) Seevastu juhul, kui isik ei ole kunagi omandanud liidu kodaniku staatusest tulenevaid õigusi, ei saa selline akt kohe alguses neid õigusi piirata. Ei saa seega asuda seisukohale, et selle isiku olukord kuulub „selle laadi ja tagajärgi arvestades“ liidu õiguse kohaldamisalasse. ( 12 )

52.

Sel põhjusel ei saagi eeldusel, et laps ei ole saanud seaduse alusel Bulgaaria kodakondsust, lapse seisukohast analüüsida küsimust, kas Bulgaaria Vabariik võib olla kohustatud andma kodakondsuse ELTL artiklite 20 ja 21 alusel. ( 13 )

53.

Igaks juhuks tuleb sellega seoses rõhutada, et Hispaania valitsus kinnitas kohtuistungil, et juhul, kui laps ei saa saada ei Bulgaaria ega Ühendkuningriigi kodakondsust, ( 14 ) on tal õigus taotleda Hispaania kodakondsust vastavalt Hispaania tsiviilseadustiku artiklile 17. Ohtu, et lapsest saab kodakondsuseta isik, seega ei ole.

54.

Seega eeldusel, et lapsel ei ole Bulgaaria kodakondsust, ei ole tal õigusi, mis tulenevad direktiivi 2004/38 artikli 4 lõikest 3 ning ELTL artiklitest 20 ja 21 ning mis on ainult liidu kodanikel. Järelikult ei saa neid õigusi rikkuda Bulgaaria ametiasutuste keeldumine anda lapsele välja sünnitõend, milles põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa on märgitud selle lapse vanematena nagu ka Hispaania sünnitõendis, ning keeldumine anda sellele lapsele välja Bulgaaria isikut tõendav dokument.

55.

Tuleb meenutada, et praegu käsitletaval eeldusel ei ole põhikohtuasja kaebaja lapse bioloogiline ema ega soovi emadust vastavalt perekonnaseadustiku artiklile 64 omaks võtta. ( 15 )

56.

Keeldumine anda välja taotletav sünnitõend võib siiski kujutada endast tema vaba liikumise õiguse piiramist, sest Hispaania õiguse kohaselt on ta lapse ema staatuse seaduslikult omandanud.

57.

Sünnitõend peegeldab isiku põlvnemist nii, nagu pädevad ametiasutused on selle kindlaks teinud. Sellest vaatevinklist ilmneb eelotsusetaotlusest ja selgitustest, mis Bulgaaria valitsus kohtuistungil andis, et Hispaania sünnitõendi ümberkirjutamine tooks praktilise tagajärjena kaasa selle, et põhikohtuasja kaebajale ja tema abikaasale antaks lapse ema staatus. Vastupidisel juhul, kui ühte nendest kahest naisest selles dokumendis nimetatud ei ole, ei loeta teda lapse emaks Bulgaaria perekonnaõiguse tähenduses.

58.

Liidu õigus tõepoolest ei reguleeri oma praeguses seisus isiku perekonnaseisuandmete ( 16 ) ja konkreetsemalt põlvnemise kindlakstegemise reegleid. See ei tähenda siiski, et selles valdkonnas võetud riigisisene meede ei saaks endast kujutada aluslepingutega tagatud põhiõiguste ja ‑vabaduste piirangut. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liikmesriigid juhul, kui olukord kuulub aluslepingute esemelisse kohaldamisalasse, oma pädevuse kasutamisel järgima liidu õigust. ( 17 )

59.

Ei ole mingit kahtlust selles, et Hispaanias elava Bulgaaria kodanikust põhikohtuasja kaebaja olukord kuulub ELTL artikli 21 lõike 1 kohaldamisalasse, ning selles, et ta võib tugineda sellest sättest tulenevatele õigustele ka oma päritoluliikmesriigi suhtes. ( 18 ) Selles küsimuses tuleb meenutada, et kodanike vaba liikumise piiranguks võib olla iga riigisisene meede, mis võib liidu kodanikel selle vabaduse kasutamist häirida või muuta selle vähem ahvatlevaks. ( 19 )

60.

Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et õigused, mis tulenevad liikmesriikide kodanikele ELTL artikli 21 lõikest 1, hõlmavad õigust elada tavalist perekonnaelu koos oma pereliikmetega nii vastuvõtvas liikmesriigis kui ka liikmesriigis, mille kodakondsus neil on, kui nad sellesse liikmesriiki tagasi pöörduvad. ( 20 )

61.

Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus täpsustada selles kontekstis, et „pereliikmed“ on kõik need, keda on nimetatud direktiivi 2004/38 artikli 2 punktis 2. ( 21 ) Selles sättes on eelkõige mainitud liidu kodaniku „abikaasat“ (punkt a) ja tema „alanejaid lähisugulasi“ (punkt c). See, kui „pereliikmeks“ ei kvalifitseerita liidu kodaniku samast soost abikaasat, kellega liidu kodanik on sõlminud liikmesriigi õigusaktide kohaselt kehtiva abielu, põhjendusel, et teise liikmesriigi õigus ei näe seda võimalust ette, võiks tekitada olukorra, kus ELTL artikli 21 lõikest 1 tulenevad õigused varieeruvad liikmesriigiti olenevalt nende riigisisesest õigusest. ( 22 ) Samal põhjusel on Euroopa Kohus leidnud, et mõistet „alaneja lähisugulane“ tuleb kogu liidus tõlgendada ühetaoliselt. ( 23 ) Käsitletaval juhul on selge, et nii põhikohtuasja kaebaja kui ka tema abikaasa on Hispaania õiguse kohaselt omandanud lapse vanema staatuse seaduslikult ( 24 ) ning et nad elavad oma tütrega ka tegelikku pereelu Hispaanias.

62.

See, kui neid Hispaanias tekkinud sugulussidemeid ei tunnustata, tekitab aga tõsiseid takistusi, mis ei võimalda elada pereelu Bulgaarias. Pereliikme staatus annab palju õigusi ja tekitab palju kohustusi, mis tulenevad korraga nii liidu õigusest kui ka riigisisesest õigusest. Kui tuua ainult mõned näited sellest, siis alustades kahtlustest, kas lapsel on õigus elada Bulgaarias, ja nimetades siis takistusi isikuhooldusõiguse ja sotsiaalkindlustuse valdkonnas, on sellel keeldumisel ka tagajärgi abielu‑ ja pärimisküsimustes. Eelnevat arvestades ei ole vähimatki kahtlust, et see, kui Hispaanias tekkinud sugulussidemeid ei tunnustata, võib heidutada põhikohtuasja kaebajat oma päritoluliikmesriiki tagasi pöördumast.

63.

Nagu on märgitud eespool punktis 34, võib põhikohtuasja kaebaja ka juhul, kui ta ei ole lapse bioloogiline ema, emaduse vastavalt perekonnaseadustiku artiklile 64 omaks võtta. Emaduse omaksvõtt eeldab siiski tingimata seda, et teist naist ja konkreetselt tema abikaasat emana ei tunnustata. ( 25 )

64.

See takistaks põhikohtuasja kaebajal niisiis jätkata Bulgaariasse tagasipöördumise korral pereelu, mida ta elas Hispaanias. Täpsemalt peaks ta üksi täitma kõiki vanemaülesandeid, mille puhul on vaja tõendada vanema staatust, olgu see siis koolipanemine, raviotsused või ükskõik mis liiki haldustoiming lapse huvides, sest tema abikaasa emastaatus oleks välistatud. Lisaks võiks see abikaasa, kes on samuti saanud seaduslikult emastaatuse ja seega lapse isikuhooldusõiguse paari elukohaliikmesriigis, st Hispaanias, olla sel juhul lapse Bulgaariasse viimise vastu. Ka see võib heidutada põhikohtuasja kaebajat oma päritoluliikmesriiki tagasi pöördumast.

65.

Seevastu see, kui lapsele ei anta Bulgaaria kodakondsust, ei kujutaks endast üksi põhikohtuasja kaebaja vaba liikumise õiguse piirangut. Nii kaua, kuni liidu vaba liikumist käsitlevate õigusnormide kohaldamisel austatakse ja tunnustatakse Hispaanias sõlmitud perekondlikke sidemeid, ( 26 ) ei takista ainuüksi asjaolu, et liidu kodakondsusega lapsele ei anta nende sidemete tõttu liikmesriigi kodakondsust, asjaomase liidu kodaniku vaba liikumist. Nagu eespool märgitud, saavad liikmesriigid põhimõtteliselt kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimused kindlaks määrata vabalt. ( 27 ) Muu hulgas ei kohusta liidu õigus neid andma oma kodanike alanejatele lähisugulastele kodakondsust. Seda kaalutlust kinnitab direktiivi 2004/38 olemasolu ise, kuna selle direktiivi eesmärk on just tagada liidu kodanike vaba liikumine koos nende pereliikmetega, kelle hulka kuuluvad ka nende alanejad lähisugulased, kes on kolmandate riikide kodanikud.

66.

Juhul, kui lapsel ei ole Bulgaaria kodakondsust, ei saa ta tugineda direktiivi 2004/38 artikli 4 lõikest 3 tulenevatele õigustele ega ELTL artiklitest 20 ja 21 tulenevatele õigustele. Need viimased sätted ei anna talle ka õigust taotleda Bulgaaria kodakondsust.

67.

Niisugusel juhul kujutab Bulgaaria ametiasutuste keeldumine koostada Bulgaaria sünnitõend, milles on näidatud samamoodi nagu Hispaania ametiasutuste välja antud sünnitõendis lapse vanematena põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa, endast siiski põhikohtuasja kaebajale ELTL artikli 21 lõikest 1 tuleneva õiguse piirangut.

68.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib isikute vaba liikumise piirang olla põhjendatud, kui see rajaneb objektiivsetel kaalutlustel ja on riigisiseses õiguses õiguspäraselt taotletava eesmärgiga proportsionaalne. ( 28 )

69.

Käsitletaval juhul väidavad Bulgaaria ametiasutused, et samasooliste abielupaari lapse vanematena sünnitõendisse kandmine kahjustab Bulgaaria Vabariigi rahvuslikku identiteeti ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses. Seega tuleb kõigepealt analüüsida, kas Bulgaaria Vabariik võib seejuures tugineda oma rahvusliku identiteedi rikkumisele ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses (punkt 1). Jaatava vastuse korral on seejärel vaja analüüsida sellele tuginemise õiguslikke tagajärgi eelkõige Euroopa Kohtu kontrolli põhjalikkusele (punkt 2) ja lõpuks käsitletavat juhtumit (punkt 3).

70.

Vastavalt ELL artikli 4 lõikele 2 austab liit rahvuslikku identiteeti, mis on omane liikmesriikide poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele. Niisugune piiramine poliitiliste ja põhiseaduslike põhistruktuuridega näitab, et ELL artikli 4 lõikes 2 ei ole lihtsalt viidatud liikmesriikide konstitutsiooniõiguse kontseptsioonidele, vaid on võetud kasutusele liidu õiguse autonoomne mõiste, mida peab tõlgendama Euroopa Kohus. Selle mõiste täpne sisu võib siiski olla erinevates liikmesriikides erinev ning seda ei saa juba oma laadi tõttu määratleda nii, et arvesse ei võeta liikmesriikide kontseptsioone oma rahvusliku identiteedi kohta.

71.

Selles küsimuses tuleb märkida, et liidu kohustust austada liikmesriikide rahvuslikku identiteeti võib käsitada kohustusena austada erinevaid kontseptsioone ja seega erinevusi, mis iga liikmesriiki iseloomustavad. ( 29 ) Rahvuslik identiteet tagab seega liidu deviisi, mida väljendati esimest korda Euroopa põhiseaduse lepingu (edaspidi „põhiseaduse leping“) ( 30 ) projekti artiklis I‑8, nimelt juhtlauset „Ühinenud mitmekesisuses“.

72.

Sel põhjusel ei saagi mõistet „rahvuslik identiteet“ tõlgendada abstraktselt liidu tasandil.

73.

ELL artikli 4 lõike 2 tõlgendamise lähtepunktiks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja asjaomase liikmesriigi juhised, ( 31 ) kusjuures viimasel on sealjuures ulatuslik kaalutlusruum. ( 32 ) Seda piirab siiski sama artikli lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö kohustus. ( 33 ) Lisaks saab ELL artikli 4 lõike 2 alusel kaitsta ainult niisugust rahvusliku identiteedi kontseptsiooni, mis on kooskõlas ELL artiklis 2 sätestatud liidu põhiväärtustega. ( 34 )

74.

Käsitletaval juhul seisneb Bulgaaria rahvusliku identiteedi rikkumine eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul selles, et taotletav sünnitõend kaldub kõrvale Bulgaaria põhiseaduse artikli 46 lõikes 1 sätestatud traditsioonilisest perekontseptsioonist, mis kujutab õiguslikus plaanis endast perekonna‑ ja pärimisõiguse ning Bulgaaria ühiskonna põhiväärtuste alustala. See kontseptsioon eeldab tingimata, et selles saab lapsel olla ainult üks ema (ja üks isa).

75.

Praegusel ajal ei valitse liidus üksmeelt küsimuses, missugused on eeltingimused, mis tagavad juurdepääsu perekonnaõiguse põhiinstituutidele. Selle valdkonna esemeks olevad peresidemed määratakse kindlaks abielu (või lahutust) ja põlvnemist (isegi viljastamist) reguleerivate riigisiseste õigusnormidega. Mis puudutab näiteks lahutust, siis selle instituudi suhtes kohaldatavat õigust käsitleva määruse väljatöötamisel täheldati ületamatuid kontseptuaalseid lahknevusi, mis nurjasid komisjoni õigusloomealgatuse ja viisid tugevdatud koostöö loomiseni selle asemel. ( 35 ) Mis puudutab abielu, siis ainult 13 liidu liikmesriiki 27st on praeguseks avanud selle instituudi samasooliste paaridele. ( 36 ) Lisaks näeb nende 13 liikmesriigi hulgast ainult üks osa ette, et lapsevanemaks võib „automaatselt“ olla lapse bioloogilise ema naissoost abikaasa. ( 37 ) Nende lahknevuste tõttu on määruses 2016/1191, millega lihtsustatakse teatavate niisuguste avalike dokumentide esitamise nõudeid, mis tõendavad muu hulgas sündi, abielu, lahutust ja põlvnemist, mitu korda korratud, et sellega ei muudeta ei materiaalõigust selles valdkonnas ega niisuguse dokumendiga seotud õiguslike tagajärgede tunnustamise kohustusi. ( 38 )

76.

Euroopa Kohus on selles kontekstis juba kaudselt nõustunud, et abielu reguleerivad õigusnormid on osa rahvuslikust identiteedist ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses. ( 39 )

77.

Põhjus on selles, et perekonnaõigus on eriti tundlik õigusvaldkond, mida iseloomustab kontseptsioonide ja väärtuste paljusus liikmesriikide ja nende ühiskondade tasandil. Perekonnaõigus – rajanegu see siis traditsioonilistel või „kaasaegsematel“ väärtustel – väljendab seda, milline kuvand on riigil endast nii poliitilises kui ka ühiskondlikus plaanis. See võib rajaneda religioossetel ideedel või tähistada asjaomase riigi loobumist nendest ideedest. Sellest vaatevinklist on see igal juhul poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele omase rahvusliku identiteedi väljendus.

78.

Veelgi enam, õigusnormid, millega on määratud kindlaks peresidemed, on riigi kogukonna üldise toimimise seisukohast keskse tähtsusega. ( 40 ) Nii määrab isiku põlvnemine juhul, kui riik kohaldab selles küsimuses ius sanguinis’t, ära kodakondsuse ja seega ka isiku kuulumise teatavasse riiki.

79.

Selle õiguslik määratlemine, mis on perekond või üks selle liige, puudutab seega ühiskonna põhistruktuure. See määratlus võib seega kuuluda riigi rahvusliku identiteedi hulka ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses.

80.

Nüüd, kui on kindlaks tehtud, et peresidemete määratlus võib kuuluda liikmesriikide rahvusliku identiteedi hulka, tuleb analüüsida, missugused on selle tagajärjed osas, mis puudutab liikmesriigi ametiasutuste võimalust õigustada keeldumist tunnustada teise liikmesriigi peresidemete määratlust. Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult oma teise eelotsuse küsimusega eelkõige, kas tuginemine rahvuslikule identiteedile ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses eeldab kaalumist, kumb on tähtsam, kas see või muud liidu õigusest tulenevad huvid, eelkõige hartaga tagatud põhiõigused.

81.

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt analüüsida rahvusliku identiteedi kaitse klausli laadi ja otstarvet (punkt 1), et teha sellest siis järeldused küsimuses, missugused on sellele tuginemise õiguslikud tagajärjed (punkt 2).

82.

Vastupidi sellele, millele näib esmapilgul viitavat Euroopa Kohtu praktika selles valdkonnas praeguse seisuga, ( 41 ) ei ole ELL artikli 4 lõikes 2 nimetatud rahvuslik identiteet ainult üks õiguspärane eesmärk teiste hulgas, mida võib võtta vaba liikumise õiguse piirangu võimaliku õigustatuse analüüsimisel arvesse.

83.

Selle õigusnormi tõlgendamine ELL artikli 4 ja teiste I jaotisesse kuuluvate õigusnormide kontekstis näitab, et nimetatud mõistel on ka vertikaalne mõõde, st et aluslepingutega on sellele antud otstarve liidu ja liikmesriikide volituste piiritlemisel.

84.

Selles küsimuses tuleb meenutada, et Lissaboni lepingu üks põhieesmärke oli liidu ja liikmesriikide volituste selgem piiritlemine. Põhiseaduse leping märkis üleminekut rahvusliku identiteedi kaitse klauslilt siduvale põhimõttele, mis oli seotud volituste jaotusega. See oli ilmne juba põhiseaduse lepingu artikli I‑5 pealkirjas, millest on inspiratsiooni ammutatud praeguses ELL artiklis 4 ja mis oli sõnastatud „Liidu ja selle liikmesriikide suhted“. Võrdluseks võib öelda, et rahvuslikku identiteeti puudutav õigusnorm, mis lisati Maastrichti lepinguga, paiknes esialgu ELL artikli F lõikes 1, ( 42 ) seejärel ELL artikli 6 lõikes 3, mis käsitleb liidu väärtusi ja põhimõtteid. ( 43 )

85.

Niisugust tõlgendust kinnitavad praeguse ELL artikli 4 kaks ülejäänud lõiget: lojaalse koostöö põhimõtet käsitlevale klauslile, mis oli lisatud juba rahvusliku identiteedi klauslile põhiseaduse lepingu artikli I‑5 lõikes 2, lisandub nüüd ELL artikli 4 lõige 1. Selles on sätestatud pädevuse andmise põhimõte, mis loob seega selgelt selle sätte seose volituste jaotusega liidu ja selle liikmesriikide vahel. Ka ELL artikli 4 lõige 2, milles on näitena mainitud, nagu ka selle mudelis põhiseaduse lepingus, mitmesuguseid valdkondi, mis võivad kuuluda rahvusliku identiteedi hulka – näiteks riigi julgeolek –, sisaldab nüüd täiendavat täpsustust, et see „jääb iga liikmesriigi ainuvastutusse“.

86.

See areng näitab, et niisugune rahvuslik identiteet, nagu on mainitud ELL artikli 4 lõikes 2, on mõeldud piirama liidu õiguse mõju valdkondades, mida peetakse liikmesriikidele väga tähtsaks, ja mitte ainult liidu väärtuseks, mille puhul tuleb kaaluda, kumb on tähtsam, kas see või muud sama tasandi huvid.

87.

See on kooskõlas rahvusliku identiteedi eesmärgiga kaitsta poliitiliste ja põhiseaduslike põhistruktuuride osas igale liikmesriigile omaseid konkreetseid lähenemisi. ( 44 )

88.

Ainult rahvusliku identiteedi kaitse klausli niisugune otstarve saaks ka seletada, miks on ELL artikli 4 lõiget 2 piiratud võrreldes eelneva Maastrichti lepingu sättega, ( 45 ) kitsendades rahvusliku identiteedi kohaldamisala nii, et see hõlmab ainult poliitilisi ja põhiseaduslikke põhistruktuure. Kui rahvuslik identiteet oleks ainult üks huvi teiste hulgas, millele saab tugineda, et õigustada erandit liidu õigusest, ei oleks sel piirangul mingit mõtet ja see läheks ka vastuollu Euroopa Kohtu praktikaga. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib liidu õigusest tulenevate õiguste piirangu õigustamiseks tugineda igale õiguspärasele huvile, mitte ainult huvile, mis on omane liikmesriikide poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele. ( 46 )

89.

Euroopa Kohtu praktikast võib järeldada, et riigisiseste põhivabadusi piiravate meetmete kohtuliku kontrolli põhjalikkus sõltub üldiselt asjaomase valdkonna ühtlustatuse tasemest. Kui valdkonda ei ole (veel) liidu tasandil ühtlustatud või see kuulub liikmesriikide pädevusse, annab Euroopa Kohus liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi. ( 47 )

90.

Kui kohustusega austada rahvuslikku identiteeti ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses püütakse seega kaitsta igale liikmesriigile omaseid poliitilisi ja põhiseaduslikke põhistruktuure ning see tähistab seega liidu integreerimistegevuse piiri, järeldub sellest, et Euroopa Kohus võib teha ainult piiratud kontrolli meetmete üle, mis liikmesriik on oma rahvusliku identiteedi kaitseks võtnud. Seevastu nende meetmete proportsionaalsuse kontroll taandaks rahvusliku identiteedi lihtsalt õiguspärasele eesmärgile. ( 48 )

91.

Nii on seletatav asjaolu, et kõik menetlusosalised Euroopa Kohtus – v.a siiski Hispaania valitsus ja põhikohtuasja kaebaja – väitsid, et Bulgaaria Vabariik ei ole kohustatud oma perekonna‑ ja pärimisõiguse kohaldamisel tunnustama põlvnemist niisugusena, nagu see on kindlaks tehtud Hispaania sünnitõendis, sest põlvnemise kindlaksmääramine perekonnaõiguse tähenduses kuulub ainuüksi liikmesriikide pädevusse. Need menetlusosalised leidsid seega – vähemalt kaudselt –, et seda pädevust ei saa seada kahtluse alla kaalutlused, mis puudutavad põhikohtuasja kaebaja ja tema tütre õigust era‑ ja perekonnaelu austamisele harta artikli 7 alusel või niisugune lapse huvi, nagu on sätestatud selle artikli 24 lõikes 2.

92.

Sellist piiratud kontrolli ei tohi siiski kohaldada rahvusliku identiteedi iga väljenduse suhtes, vaid ainult asjaomase rahvusliku identiteedi põhiväljenduse suhtes, vältimaks seda, et ELL artikli 4 lõike 2 kohaldamine põrkub liidu õiguse esimuse põhimõttega. ( 49 )

93.

Kohtuasjades, milles on praegusel ajal tekkinud rahvusliku identiteedi kaitse küsimus, ei olnud tegemist selle kontseptsiooni põhiväljendusega, mida asjaomane liikmesriik soovis oma rahvusliku identiteedina kaitsta. Nende kohtuasjade esemeks on enamasti olnud liidu kodanike vaba liikumise piirangud, mis tulenesid sellest, et keelduti tunnustamast nime, mille nad olid valinud teises liikmesriigis. Euroopa Kohus on leidnud küll, et aadliseisuse kaotamine, riigikeele kaitse või vabariiklus riigivalitsemise vormina, millele selle keeldumise õigustamiseks vastavalt on tuginetud, võivad olla osa rahvuslikust identiteedist ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses. ( 50 ) Tuleb siiski rõhutada, et kohustus kirjutada ümber üks nimi või tunnustada seda ei puuduta tavaliselt nende eesmärkide olemust. Sel põhjusel ongi Euroopa Kohus analüüsinud õigustust, mille asjaomane liikmesriik esitas õiguspärase eesmärgina, mis võib piirangut õigustada. ( 51 )

94.

Selle vahetegemise illustreerimiseks tuleb märkida, et kohustus tunnustada tiitlit või aadliseisusele viitavat osa nimes – mida käsitleti kohtuasjades Sayn-Wittgenstein ja Bogendorff von Wolfersdorff – ei sea aadliseisuse kaotamist või vabariiklust riigivalitsemise vormina kahtluse alla, sest sellest ei tulene mingit eesõigust. Samamoodi otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas Coman, et kohustus tunnustada – ainuüksi kolmanda riigi kodanikule tuletatud elamisõiguse andmiseks – samasooliste isikute vahelist abielu, mis on sõlmitud mõnes teises liikmesriigis selle riigi õiguse kohaselt, ei kahjusta esimeses liikmesriigis abielu instituuti, mis kuulub ainult liikmesriikide pädevusse. Põhjuseks on see, et niisuguse abielu tunnustamine ainsa eesmärgiga anda elamisõigus ei tähenda sellele liikmesriigile, et ta peaks nägema oma riigisiseses õiguses ette samasooliste abielu instituudi. Niisugune tunnustamiskohustus ainuüksi liidu kodanike liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamise eesmärgil ei väära seega asjaomase liikmesriigi rahvuslikku identiteeti. ( 52 )

95.

Teistmoodi on siis, kui liidu õiguse alusel taotletav akt võib tõesti kahjustada rahvuslikku instituuti või kontseptsiooni, tungides seega liikmesriikide ainupädevusse asjaomases valdkonnas. Nii on see eelkõige juhul, kui tegemist on reeglitega, mis kujutavad endast selle kontseptsiooni eset ennast, mida liikmesriik soovib oma rahvusliku identiteedina kaitsta.

96.

Rahvusliku identiteedi niisuguse põhiväljenduste puhul on kontrolli põhjalikkust vaja seega piirata, et kaitsta liikmesriikide esemelisi pädevusalasid liidu õiguse kohaldamisalas. ( 53 )

97.

Käesolev kohtuasi on selle vajaduse väga hea näide.

98.

Kuna liidul ei ole selles valdkonnas pädevust, ei kontrollita riigisisest perekonnaõigust seega põhimõtteliselt hartast lähtudes, sest liikmesriigid ei kohalda selles valdkonnas liidu õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. Et see valdkond on eriti tundlik ja väga tähtis, võib see isegi kuuluda rahvusliku identiteedi hulka ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses, mis tähendab, et liidu õiguses austatakse väärtuste ja kontseptsioonide erinevusi. ( 54 )

99.

Kui peresidemetes on piiriülene aspekt, võib aga igasugune riigisisene õigusnorm perekonnaõiguse valdkonnast kujutada endast ELTL artikli 21 lõike 1 piirangut ainuüksi oma lahknevuse tõttu teise liikmesriigi õigusnormidest. ( 55 ) Kui niisuguse piirangu õigustatuse analüüsimise raames peaks Euroopa Kohus iga kord läbi viima riigisiseste õigusnormide ammendava kontrolli, lähtudes hartast ja eelkõige selle peresidemeid käsitlevatest sätetest – näiteks artiklid 7 ja 24 –, tooks see kaasa selle, et kogu riigisisene perekonnaõigus, sh nende erinevuste põhiväljendus, mida liit vastavalt ELL artikli 4 lõikele 2 austab, peaks vastama perekonnapoliitika ühtsele kontseptsioonile, mille Euroopa Kohus nende sätete tõlgendamisel loob.

100.

Lisaks oleks niisugune tõlgendus vastuolus harta artikli 51 lõikega 2, mille kohaselt ei laienda harta liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest.

101.

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et kui tegemist on rahvusliku identiteedi põhiväljendusega ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses, peab Euroopa Kohus piirduma sellele põhimõttele tuginemise piiride kontrolliga, kontrollides eelkõige, kas austatud on ELL artiklis 2 nimetatud väärtusi. ( 56 ) Seega tuleb analüüsida, kas käsitletaval juhul on see nii.

102.

Tuleb meenutada, et põhikohtuasja kaebaja vaba liikumise piirang tuleneb Hispaanias sõlmitud peresidemete mittetunnustamisest. ( 57 )

103.

Mis puudutab ühelt poolt niisuguse sünnitõendi koostamist, nagu käsitletaval juhul taotletakse, st millel on põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa näidatud lapse emadena, siis tuleb tõdeda, et põhikohtuasja kaebaja kandmine emana niisugusesse akti eeldab tingimata abielu õiguslike tagajärgede tunnustamist põlvnemise kindlaksmääramise eesmärgil. Käesolevas osas analüüsitaval eeldusel, st eeldusel, et põhikohtuasja kaebaja ei ole lapse bioloogiline ema, ( 58 ) tuleneb tema emadus tema staatusest lapse bioloogilise ema abikaasana. Lisaks annaks tema kandmine sünnitõendisse viimase kõrvale talle vähemalt tegelikkuses ema staatuse Bulgaaria perekonnaõiguse tähenduses. ( 59 )

104.

Kohustus rahuldada taotlus liidu õiguse alusel tekitaks seega Bulgaariale kohustusi perekonnaõiguse valdkonnas, st valdkonnas, mis võib kuuluda liikmesriikide rahvusliku identiteedi valdkonda, mitte – nagu see oli kohtuasjas Coman – valdkonda, mida reguleerib liidu õigus ning milleks on näiteks liidu kodanike ja nende pereliikmete elamisõigus. Nagu sisuliselt on märkinud Poola valitsus kohtumenetluses Euroopa Kohtus, ei ole sünnitõendit võimalik koostada ainult vaba liikumise eesmärgil liidu õiguse tähenduses. ( 60 ) Sünnitõend peegeldab põlvnemist perekonnaõiguse tähenduses juba oma laadi tõttu.

105.

Põlvnemist käsitlevad õigusnormid määravad aga kindlaks peresidemed, mis ongi perekonnaõiguse enda esemeks. Need puudutavad selle kontseptsiooni olemust, mida Bulgaaria Vabariik soovib oma rahvusliku identiteedina kaitsta. ( 61 ) Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 78, on selle määratlemine, mida pere ja selle liikmed endast kujutavad, riigi kogukonnale väga suure tähtsusega. Seega viiks kohustus kirjutada ümber Hispaania sünnitõend isegi selleni, et otsustataks ette ära, kellele peab Bulgaaria Vabariik andma kodakondsuse.

106.

Määruse 2016/1191 artikli 2 lõikes 4 on selles kontekstis selgelt rõhutatud Euroopa Liidu seadusandja tahet välistada kohustus tunnustada põlvnemist, mis on tehtud kindlaks teise liikmesriigi välja antud avalikus dokumendis. Seda arvestades tuleb asuda seisukohale, et kohustus tunnustada põlvnemist sünnitõendi koostamise eesmärgil kahjustab Bulgaaria Vabariigi rahvusliku identiteedi põhiväljendust eespool kirjeldatud tähenduses. ( 62 )

107.

Mõistagi võib – ja üldse mitte ilma põhjuseta – vastu väita, et muude perekonnaelu vormide tunnustamine ei too kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi „traditsioonilisele“ perekonnakontseptsioonile, mida Bulgaaria soovib kaitsta, vaid jätab selle vastupidi täiesti puutumatuks. Loeb siiski see, kas tegemist on normatiivse hinnanguga, mille peavad volituste jaotumise süsteemi arvestades andma liikmesriigid. Kui Euroopa Kohus peaks astuma liikmesriikide asemele selle hindamisel, kas on vaja võtta meede niisuguse rahvusliku identiteedi kaitsmisel, nagu asjaomane liikmesriik on kindlaks määranud, võetaks sellelt mõistelt endaltki igasugune sisu. Nimetatud asjaolu illustreerib minu arvates järeldust, et rahvusliku identiteedi olemusele tuginemise puhul ei saa kontrollida selle proportsionaalsust (mille üks etapp on analüüs, kas taotletava eesmärgi seisukohast on vaja võtta meede).

108.

Teisalt tuleb siiski märkida, et suure osa eespool, punktis 62 kirjeldatud kaebaja vaba liikumise piiranguid saab kõrvaldada Hispaanias tekkinud sugulussidemete tunnustamisega ainuüksi liidu teiseste kodanike liikumisvabadust käsitlevate õigusnormide kohaldamise eesmärgil. Nii tooks tema tütre tunnistamine tema „alanejaks lähisugulaseks“ direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunkti c tähenduses, samamoodi nagu tema abikaasa tunnistamine „abikaasaks“ sama punkti alapunkti a tähenduses kaasa selle, et neil võimaldatakse elada Bulgaaria riigi territooriumil koos põhikohtuasja kaebajaga. ( 63 ) Arvestades, et nende mõistete määratlemine direktiivi 2004/38 raames tuleb läbi viia ka osas, mis puudutab võõrtöölise „pereliikmeid“ Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) ( 64 ) tähenduses, tagab see lisaks, et laps võib saada näiteks vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale, mis käsitleb selle määruse artikli 7 lõiget 2, ( 65 ) sotsiaalsed ja maksualased eelised, mis on seotud põhikohtuasja kaebaja võimaliku võõrtöölise staatusega, ja seda samamoodi nagu bioloogiline laps.

109.

Et aga õiguslikud tagajärjed, mis kaasnevad sugulussidemete tunnustamisega ainuüksi nende õiguste kasutamise eesmärgil, mis tulenevad niisugusest teisesest õigusaktist nagu direktiiv 2004/38 või määrus nr 492/2011, avalduvad valdkonnas, mis kuulub liidu pädevusse, ei saa asuda seisukohale, et liikmesriigi kohustus tagada need õigused liidu kodanikele, kellel on tekkinud kehtivad sugulussidemed teise liikmesriigi õiguse alusel, kujutab endast sekkumist pädevusse, mis on liikmesriikidele jäänud perekonnaõiguse valdkonnas.

110.

Seda arvestades ei kahjusta Hispaanias tekkinud sugulussidemete tunnustamine ainuüksi liidu isikute liikumisvabadust käsitlevate teiseste õigusnormide kohaldamise eesmärgil liikmesriikide rahvuslikku identiteeti. ( 66 )

111.

Keeldumise puhul tunnustada Hispaanias loodud perekondlikku olukorda ning lugeda selleks tütart põhikohtuasja kaebaja „alanejaks lähisugulaseks“ ja tema abikaasat „abikaasaks“ direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunktide a ja c tähenduses tuleb seega analüüsida selle proportsionaalsust hartast lähtudes. ( 67 )

112.

Selles küsimuses tuleb kohe meenutada, et mõiste „perekonnaelu“ harta artikli 7 tähenduses sõltub vastavalt määratlusele, mille Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) on välja töötanud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklit 8 käsitlevas praktikas, tihedate isiklike sidemete praktilisest tegelikkusest. ( 68 ) Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et harta artikkel 7 hõlmab peresidemeid, mis on kujunenud samasooliste isikute suhte raames, ( 69 ) olenemata nende õiguslikust kvalifikatsioonist teatavas liikmesriigis. Lisaks ilmneb harta artikli 24 lõigete 2 ja 3 tõlgendamisel koostoimes, et lapse huvide tõttu on üldiselt tarvis säilitada perekonna ühtsus. ( 70 )

113.

Käsitletaval juhul on selge, et need kaks naist ei ole mitte ainult saanud kehtivalt vanemate staatust Hispaania õiguse alusel, vaid nad elavad ka oma tütrega tegelikku pereelu Hispaanias. Nagu juba eespool märgitud, ( 71 ) kahjustataks seda pereelu see, kui põhikohtuasja kaebaja ei saaks elada oma pereliikmetega päritoluliikmesriigis normaalsetel tingimustel. ( 72 ) Just niisugustest õigusaktidest nagu direktiiv 2004/38 ja määrus nr 492/2011 tulenevad õigused tagavad liidu kodanikule tema pereelu elamise harta artikli 7 tähenduses. Euroopa Kohus on selles kontekstis juba otsustanud, et harta artikkel 7 võib samuti tekitada liikmesriikidele „positiivseid kohustusi“, kusjuures nendega tuleb järgida tasakaalu asjaomaste isikute konkureerivate huvide ja ühiskonna vahel tervikuna. ( 73 )

114.

Seda arvestades on vaja märkida, et kuna kohustus tunnustada Hispaanias sõlmitud sugulussidemeid ainuüksi liidu teiseste kodanike liikumisvabadust käsitlevate õigusnormide kohaldamise eesmärgil ei kahjusta põlvnemise ja abielu kontseptsioone Bulgaaria perekonnaõiguses ega too kaasa uute kontseptsioonide lisamist sellesse õigusesse, tuleb asuda seisukohale, et keeldumine tunnustada lapse põlvnemist kaebajast ja tema abikaasast nendel eesmärkidel ületab seda, mis on nende eesmärkide kaitsmiseks vajalik.

115.

Seega tuleb asuda seisukohale, et Bulgaaria Vabariik ei saa keelduda tunnustamast lapse põlvnemist kaebajast ja tema abikaasast ainuüksi kodanike liikumisvabadust käsitlevate liidu teiseste õigusnormide kohaldamise eesmärgil sel põhjusel, et Bulgaaria õiguses ei ole nähtud ette ei abielu samasooliste isikute vahel ega seda, et lapse bioloogilise ema naissoost abikaasa võiks olla ema.

116.

Tuleb veel teha kindlaks, kas keeldumisega tunnustada sünnitõendi koostamisel sugulussidemeid, mis sõlmiti Hispaanias ühelt poolt lapse ning teiselt poolt põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa vahel, ei rikuta ELL artiklit 2. Vastavalt sellele sättele rajaneb liit sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste, kaasa arvatud vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste austamine.

117.

ELL artiklis 2 sätestatud väärtuste austamine kujutab endast liiduga ühinemise eeltingimust, mida iga liikmesriik peab igal hetkel täitma. ( 74 )

118.

Analüüsi, mis viiakse läbi ELL artikli 2 kohaselt, eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise ja inimõiguste austamise analüüsi ei saa siiski samastada riigisisese meetme analüüsiga vastavatest hartas ette nähtud põhiõigustest lähtudes. ( 75 ) Hartaga ei ole kehtestatud põhiõiguste kaitse minimaalset ühtlustatud taset liikmesriikides, mis oleks alati kohaldatav. Vastavalt selle artikli 51 lõikele 2 ei laiendata sellega liidu õiguse reguleerimisala kaugemale senisest pädevusest. Seda arvestades peab analüüs, mis viiakse läbi ELL artikli 2 kohaselt, piirduma nende põhimõtete ja õiguste põhiolemuse järgimise analüüsiga. ( 76 )

119.

Kui kõnesolevate riigisiseste õigusnormidega austatakse praktikas EIÕKs või isegi hartas sätestatud nõudeid, tuleb a fortiori asuda seisukohale, et nii on see osas, mis puudutab ELL artiklist 2 tulenevaid nõudeid.

120.

Käsitletaval juhul tuleb esiteks analüüsida, kas see kontseptsioon ise, mida Bulgaaria soovib oma rahvusliku identiteedina kaitsta, ja teiseks tulemus, mille ta saavutab, on nendega kooskõlas.

121.

Esimesena tuleb nn „traditsioonilise“ perekonna kaitse eesmärgi puhul eelkõige analüüsida selle vastavust liidu poolt ELL artikli 2 alusel edendatava diskrimineerimiskeelu põhimõtte põhiolemusele.

122.

Samasooliste abielu keelamine sel eesmärgil ning ainult ühe naise tunnustamine lapse emana kätkeb vaieldamatult endas heteroseksuaalsete ja homoseksuaalsete paaride erinevat kohtlemist. Mis puudutab abielu, siis tuleb siiski tõdeda, et praegu ei eksisteeri liidus üksmeelt, et see erinev kohtlemine ei ole õigustatud. Nõnda on ka Euroopa Kohus oma praeguses väljakujunenud praktikas kinnitanud, et liikmesriigid ei ole kohustatud nägema oma riigisiseses õiguses ette samasooliste isikute abielu instituuti. ( 77 ) Mis puudutab teiselt poolt asjaolu, et lapse bioloogilise ema meessoost abikaasat peetakse – vastupidi naissoost abikaasale – selle lapse teiseks vanemaks, siis tuleb märkida, et EIK leiab, et see ei kujuta endast isegi erinevat kohtlemist. Juhul kui seadusjärgne eeldus, et laps põlvneb bioloogilise ema abikaasast, ei põhine faktilisel alusel, ( 78 ) ei ole bioloogilise ema meessoost abikaasa olukord võrreldav tema naissoost abikaasa omaga. ( 79 ) Seda arvestades ei saa asuda seisukohale, et abielu ja põlvnemise kontseptsiooniga, mille Bulgaaria soovib oma rahvusliku identiteedina säilitada, on rikutud ELL artiklit 2.

123.

Mis puudutab teisena nii saavutatavat tulemust, st asjaolu, et Bulgaaria õiguse kohaselt ei eksisteeri lapse ja põhikohtuasja kaebaja vahel mingit sugulussidet, siis see peaks olema kooskõlas ELL artiklist 2 tulenevate nõuetega inimõiguste austamise osas. Tegemist on eelkõige EIÕK artikliga 8 kaitstava õigusega era‑ ja perekonnaelu asutamisele ning lapse huvidega, mida Bulgaaria Vabariik peab kaitsma selle sätte ( 80 ) ning ÜRO 20. novembri 1989. aasta laste õiguste konventsiooni artikli 3 lõike 1 kohaselt.

124.

EIK praktika järgi ei eelda nende õiguste olemuse kaitse siiski seda, et tunnustatakse õiguslikult põlvnemissidet vanemaga, kes ei ole lapse bioloogiline vanem. Kuigi bioloogilist põlvnemist peetakse igaühe identiteedi põhielemendiks, ( 81 ) mida kaitseb EIÕK artikkel 8, ei käi see siiski praegu ühe isiku õigusliku põlvnemise kohta teisest, mis on kindlaks tehtud välismaal. ( 82 )

125.

Selles küsimuses tuleb rõhutada, et EIK arvab praegu samuti, et lepinguosaline riik ei ole kohustatud lubama lapse lihtsat lapsendamist, kui seda soovib teha lapse bioloogilise ema homoseksuaalne partner. ( 83 )

126.

Lisaks iseloomustab õigust eraelu austamisele sisuliselt võimalus elada koos tingimustel, mis on üldjoontes sarnased sellele, kuidas elavad teised pered. ( 84 ) Teiste sõnadega on selle õiguse põhiolemuse austamisel oluline, et tagataks tegelik pereelu. Praktikas ei tohi eelkõige olla ohtu, et riigi meede eraldab pereliikmed üksteisest. ( 85 ) Nagu aga eespool märgitud, ( 86 ) on isegi juhul, kui ei tunnustata sugulussidemeid riigisisese perekonnaõiguse tähenduses, praktikas tagatud, et põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa võivad elada koos oma tütrega Bulgaarias ja teistes liidu liikmesriikides tingimustel, mis on sarnased sellega, kuidas elavad teised pered, sest neid tuleb eelkõige direktiivi 2004/38 ja määruse nr 492/2011 alusel igal juhul kohelda pereliikmetena.

127.

Kõrgemaid nõudmisi, mis võivad tuleneda EIK arvamusest, mille ta esitas Prantsusmaa Cour de cassationi (Prantsusmaa kassatsioonikohus) palvel pärast EIK otsust kohtuasjas Mennesson vs. Prantsusmaa, ei saa pidada nõueteks, mis peegeldavad õiguse era‑ ja perekonnaelu austamisele olemust ELL artikli 2 tähenduses. Viidatud arvamuses leidis EIK niisuguse lapse põlvnemise kohta, kes eostati Ameerika Ühendriikides last saada soovinud ema – kes ei ole lapse bioloogiline ema – asendusemal, et kuigi last saada soovinud ema päritoluliikmesriik ei ole kohustatud tunnustama põlvnemist, mis oli kindlaks tehtud Ameerika Ühendriikide sünnitõendis, peaks ta siiski pakkuma muud võimalust, et luua sugulusside lapse ja last saada soovinud ema vahel, näiteks lapsendamine. ( 87 ) EIK ei võtnud aga seisukohta küsimuses, kuidas suhestub see lahendus käesoleva ettepaneku punktis 125 viidatud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei ole lepinguosaline riik kohustatud lubama lihtsat lapsendamist, kui last soovib lapsendada tema bioloogilise ema homoseksuaalne partner.

128.

Igal juhul nagu juba eespool meenutatud, kujutab ELL artikli 2 järgimine endast liiduga ühinemise eeltingimust. ( 88 ) Seda arvestades tuleb esiteks märkida, et lisaks asjaolule, et ainult üks osa liidu liikmesriikidest on ratifitseerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 16, mis käsitleb nõuandvat arvamust, ning et need arvamused ei ole siduvad, ( 89 ) ei saa igasugust EIÕK rikkumist pidada ELL artikli 2 rikkumiseks. Mis puudutab teiseks liikmesriikide pädevusala, siis põhiõiguste austamise tagab EIK, mitte Euroopa Kohus. ( 90 )

129.

Seega ei rikuta sellega, kui Bulgaaria tugineb põlvnemise kindlaksmääramise osas oma rahvuslikule identiteedile eelkõige Bulgaaria perekonna‑ ja pärimisõiguse kohaldamiseks, ELL artiklit 2. See võib käsitletaval juhul niisiis kujutada endast liidu vastava lõimiva tegevuse piiri ega võimalda seega kohustada Bulgaaria Vabariiki ELL artikli 21 lõike 1 alusel tunnustama põlvnemist perekonnaõiguse tähenduses niisugusena, nagu see tehti kindlaks Hispaanias.

130.

Selline tulemus on kooskõlas määruse 2016/1191 sätetes väljendatud Euroopa Liidu seadusandja tahtega mitte kasutada kohustust tunnustada õiguslikku olukorda, mis on loodud teises liikmesriigis, et kõrvaldada liidu kodanike vaba liikumise takistused isikute tsiviilõigusliku seisundi valdkonnas.

131.

Kuigi sellest tuleneb, et Euroopa Kohus ei kontrolli riigisisese põlvnemist reguleeriva õiguse vastavust mõistele „lapse huvid“ harta artikli 24 lõike 2 tähenduses, ei vabasta see eelotsusetaotluse esitanud kohut ikkagi kohustusest kontrollida selle otsuse proportsionaalsust, millega lapse põlvnemist ei tunnustata Bulgaaria Vabariigi riigisisese (konstitutsiooni)õiguse ja vajaduse korral tema rahvusvaheliste kohustuste kohaselt. Tuleb nimelt meenutada, et Bulgaaria Vabariik peab EIÕK artikli 8 ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 3 lõike 1 kohaselt lapse huve kaitsma kõikides olukordades, mida reguleerib tema riigisisene õigus. Lisaks tuleb rõhutada, et õigusriigile on omane, et kaalutakse, kumb on tähtsam, kas need huvid või võimalikud muud põhiseadusliku tasandi väärtused, näiteks nn „traditsioonilise“ perekonna kaitse. Teiste sõnadega ei tekigi käsitletaval juhul küsimust, kas tuleb kontrollida selle Hispaanias kindlaks määratud põlvnemise tunnustamisest keeldumise proportsionaalsust või mitte, vaid küsimus, mis tasandil seda kontrolli tuleb teha – kas liidu või riigisisesel tasandil.

132.

Selles küsimuses tuleb rõhutada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib sõnaselgelt oma kahtlusi selles, kas olukord, mis tekib, kui põhikohtuasja kaebaja sugulussidet ei tunnustata, on kooskõlas EIÕKga ja eelkõige eespool viidatud EIK nõuandva avamusega kohtuasjas Mennessonvs. Prantsusmaa ( 91 ). Järelikult kui ta leiab, et selle keeldumisega rikutakse kohustusi, mis on Bulgaaria Vabariigil EIÕK kohaselt, peab ta tegema seda, mida Bulgaaria õigussüsteem ette näeb, et luua olukord, mis on kooskõlas sellest konventsioonist tulenevate kohustustega (näiteks tõlgendama Bulgaaria õigust EIÕK sätetest lähtudes, kohaldama otse EIÕKd vm).

133.

Kõikidest eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et see, kui Bulgaaria tugineb rahvuslikule identiteedile ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses, võib õigustada keeldumist tunnustada lapse põlvnemist niisugusena, nagu see on kindlaks määratud Hispaania sünnitõendis, et koostada sünnitõend, mis määrab kindlaks selle lapse põlvnemise riigisisese perekonnaõiguse tähenduses. Järelikult ei ole Bulgaaria ka liidu õiguse järgi kohustatud andma lapsele selle alusel Bulgaaria kodakondsust.

134.

Rahvuslikule identiteedile tuginemine ei saa siiski õigustada keeldumist tunnustada sugulussidemeid niisugustena, nagu need on tuvastatud Hispaania sünnitõendis, ainuüksi selleks, et põhikohtuasja kaebaja saaks kasutada õigusi, mille talle annavad liidu teisesed kodanike vaba liikumist käsitlevad õigusnormid, näiteks direktiiv 2004/38 ja määrus nr 492/2011.

135.

Kõigepealt tuleb meenutada, et tagapool käsitletaval eeldusel on põhikohtuasja kaebaja kas lapse bioloogiline ema või tema seadusjärgne ema, millest ei tulene mitte ainult see, et lapsel on Bulgaaria kodakondsus, vaid ka see, et ta on ELTL artikli 20 lõike 1 alusel liidu kodanik. Nimetatud eeldus on niisiis lähedane faktilisele olukorrale, mis viis kohtuasjani C‑2/21, Rzecznik Praw Obywatelskich. ( 92 )

136.

Küsimuses, kas Bulgaaria ametiasutuste keeldumine anda lapsele välja taotletav sünnitõend kujutab endast tema liidu õigusest tulenevate õiguste piiramist, rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus asjaolu, et Bulgaaria õiguse kohaselt sõltub sünnitõendi väljaandmisest Bulgaaria isikut tõendava dokumendi väljaandmine. Seega keeldudes esimese väljaandmisest, võtaksid Bulgaaria ametiasutused tõesti lapselt võimaluse saada Bulgaaria isikut tõendav dokument, mis on direktiivi 2004/38 artikli 4 lõikes 3 siiski sõnaselgelt ette nähtud. ( 93 )

137.

Pole vähimatki kahtlust, et lapse vaba liikumise õiguse tegelikku kasutamist kahjustataks tõsiselt, kui tal ei oleks ühtegi kehtivat isikut tõendavat dokumenti. ( 94 )

138.

Selles küsimuses näitasid küll arutelud kohtuistungil, et Bulgaaria ametiasutused on nõus koostama sünnitõendi, milles on põhikohtuasja kaebaja näidatud emana ja mille põhjal võib seejärel tema tütrele välja anda isikut tõendava dokumendi.

139.

Isegi niisugusel juhul võib siiski lapse vaba liikumise õiguse piiranguks olla ainuüksi asjaolu, et emana kantakse sünnitõendisse ja selle alusel välja antavatesse võimalikesse reisidokumentidesse ainult põhikohtuasja kaebaja. Hispaania sünnitõendis on lapse emana näidatud ka põhikohtuasja kaebaja abikaasa ega ole vaieldud vastu sellele, et need kaks naist elavad Hispaanias oma tütrega tegelikku pereelu.

140.

Kuigi liikmesriigid on põhimõtteliselt ainsana pädevad kindlaks määrama põlvnemist, mis tuleb kanda sünnitõendisse, peavad nad siiski – nagu on meenutatud eespool punktis 58 – selle pädevuse kasutamisel järgima liidu õigust ja konkreetsemalt sätteid, mis käsitlevad iga liidu kodaniku vabadust liikuda ja elada ELTL artikli 21 alusel liikmesriikide territooriumil.

141.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub niisuguse lapse olukord, kes on liikmesriigi kodanik, kuid on sündinud ja elab teises liikmesriigis, ELTL artikli 21 lõike 1 kohaldamisalasse. See on nii isegi juhul, kui see laps ei ole kunagi lahkunud liikmesriigist, kus ta sündis. ( 95 )

142.

Vaba liikumise õiguse piirangu olemasolu kohta on Euroopa Kohus juba otsustanud, et andmete lahknemine isiku tsiviilõiguslikku seisundit tõendavates dokumentides, mille on välja andnud erinevad liikmesriigid, põhjustab asjaomastele isikutele „tõsiseid ebamugavusi“ haldus‑, töö‑ ja erasfääris. ( 96 ) Niisugune lahknemine võib eelkõige tekitada kahtlusi isiku isikusamasuses või tema avalduste õigsuses. ( 97 ) Järelikult võib see põhjustada takistusi, mis piiravad selle isiku vaba liikumist liidu territooriumil.

143.

Käsitletaval juhul tuleb esiteks märkida, et sünnitõendi esitamine on nõutav paljude haldus‑ ja tööalaste toimingute korral. Mis puudutab Bulgaaria sünnitõendis olevate andmete lahknemist – kui viimane peaks sisaldama ainult põhikohtuasja kaebaja nime emana – Hispaania sünnitõendis olevatest andmetest, siis see lahkemine tooks nende dokumentide esitamisel seega kaasa küsimusi ja isegi valeavalduse kahtlusi ning tekitaks nii lapsele tõsiseid probleeme. ( 98 )

144.

Teiseks – nagu ka juba märgitud ( 99 ) – kuuluks liikmesriikide kodanikele selle sättega antud õiguste hulka õigus elada normaalset pereelu nii vastuvõtvas liikmesriigis kui ka liikmesriigis, mille kodakondsus neil on, sellesse liikmesriiki tagasipöördumise korral. ( 100 )

145.

Ent taotletava sünnitõendi väljaandmisest keeldumise tõttu ei loetaks Briti kodanikust abikaasat kokkuvõttes emaks Bulgaaria õiguse alusel. Nagu käesoleva ettepaneku punktis 57 juba märgitud, peegeldab sünnitõend selles osas seda, millisena tuvastasid pädevad ametiasutused isiku põlvnemise perekonnaõiguse tähenduses. See tooks kaasa kõik käesoleva ettepaneku punktis 62 nimetatud ebasoodsad tagajärjed – tulemus, mis võib samuti heidutada last oma päritoluliikmesriiki tagasi pöördumast.

146.

Kolmandaks ei ilmne eelotsusetaotlusest, kas isikut tõendaval dokumendil, mis võidakse sünnitõendi põhjal välja anda, oleks näidatud kõik andmed, mida sünnitõend sisaldab, sh eelkõige vanemate nimed, või on piirdutud rangelt dokumendi omaniku andmetega. Igal juhul kui selles dokumendis või muudes reisidokumentides, mis on sellega kaasas ja mille eesmärk on näidata ära isikud, kellel on lubatud kõnesoleva lapsega reisida, on näidatud ainult üks kahest naisest, kes on märgitud lapse emana Hispaania sünnitõendisse, võib see samuti tema vaba liikumise õigust piirata. Eelmistes punktides nimetatud põhjustel ja nagu märkis sisuliselt komisjon menetluses Euroopa Kohtus, eeldab ELTL artikli 21 lõikes 1 sätestatud vaba liikumise õigus, et laps peab saama reisida ükskõik kumma vanemaga.

147.

Seega tuleb järeldada, et eeldusel, et lapsel on oma Bulgaaria kodakondsuse kaudu liidu kodakondsus, kujutavad nii Bulgaaria ametiasutuste keeldumine anda talle vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 4 lõikele 3 välja Bulgaaria isikut tõendav dokument kui ka keeldumine koostada Bulgaaria sünnitõend, milles on samuti nagu Hispaania ametiasutuste välja antud sünnitõendis lapse emadena näidatud põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa, endast vaba liikumise piirangut.

148.

Seda järeldust ei väära ka lapse võimalik võimalus saada – olenevalt esiteks Ühendkuningriigi soovist anda talle kodakondsus ( 101 ) ning teiseks liidu ja Ühendkuningriigi tulevasi suhteid käsitlevate läbirääkimiste tulemusest – isikut tõendav dokument, mis võimaldab tal de facto vabalt liikuda ja elada liidu territooriumil kummagagi oma vanematest. Peale asjaolu, et see võimalus on ebakindel, tuleneb eelnevatest kaalutlustest, et kodanike vaba liikumise piirang seisneb ainuüksi selles, et on kaks lahkneva sisuga avalikku dokumenti, mis tõendavad sama sündmust, ning sellest põhjustatud tõsistes probleemides. Brexiti õiguslikud tagajärjed, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmandas eelotsuse küsimuses viitab, ei mõjuta seega lahendust põhikohtuasjas.

149.

Mis puudutab esiteks keeldumist tunnustada Bulgaaria sünnitõendi koostamisel põlvnemist ka Briti emast, siis eelmises osas esitatud kaalutlustest ( 102 ) tuleneb, et rahvuslikule identiteedile ELL artikli 4 lõike 2 tähenduses tuginemine võib keeldumist õigustada.

150.

Mis seevastu teiseks puudutab keeldumist tunnustada põlvnemist, et vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 4 lõikele 3 saaks anda välja Bulgaaria isikut tõendava dokumendi, siis ei tundu olevat nii, et sellisel dokumendil võib juhul, kui selles või sellega kaasas olevas reisidokumendis on märgitud vanemate nimed, et näidata ära isikud, kellel on lubatud asjaomase lapsega reisida, olla sama õiguslik toime nagu sünnitõendil, millel on niisugune märge. ( 103 ) Isikut tõendav dokument ei täida nimelt tõendavat otstarvet osas, mis puudutab isiku põlvnemist. Seepärast näib olevat välistatud, et õigused või kohustused, mis on seotud selle perekonnakontseptsiooni põhiväljendusega, mida Bulgaaria Vabariik soovib kaitsta, võivad rajaneda asjaolul, et isik on märgitud vanemana alaealise isikut tõendavasse dokumenti (või dokumenti, mis on reisimise eesmärgil selle dokumendiga kaasas). Seega ei saa mõlema Hispaania sünnitõendis näidatud vanema kandmine niisugusesse dokumenti kuidagi muuta põlvnemis‑ või vanemakontseptsiooni Bulgaaria õiguses. Ainsad kohustused, mis Bulgaaria Vabariigile seejuures tekivad, puudutavad nende õiguste tagamist, mis sellel lapsel on liidu õiguse ja eelkõige direktiivi 2004/38 alusel, mille artikli 4 lõikes 3 on nähtud ette kohustus anda igale kodanikule välja isikut tõendav dokument.

151.

Seda arvestades ei kahjusta kohustus kanda nendesse dokumentidesse ainuüksi selleks, et tagada lapse vaba liikumine kummagagi oma vanematest eraldi, mõlema naise nimed, kes on lapse emadena kantud Hispaania sünnitõendisse, rahvuslikku identiteeti. ( 104 )

152.

Ühtlasi ei saa olla õigustatud ka keeldumine anda välja isikut tõendav dokument või dokument, mis käib sellega kaasas ning millel on põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa näidatud lapse vanematena, kellel on lubatud temaga reisida. ( 105 )

153.

Käesoleva ettepaneku punktis 112 esitatud kaalutlustest lähtudes on kummagi ema suhe individuaalselt tema tütrega kaitstud harta artikliga 7. See suhe oleks siiski märkimisväärselt raskem, eelkõige kahe kodakondsusega perekonna korral, kes elab kolmandas riigis, kui ühel kahest emast ei ole lubatud selle lapsega reisida, sest teda ei ole selleks lapse emana tunnustatud. Niisuguses olukorras ja võttes arvesse asjaolu, et kohustusel anda välja reisidokumendid, mis võimaldavad lapsel reisida emma-kummaga oma vanematest, ei ole formaalset mõju põlvnemisele ja abielu instituudile Bulgaaria õiguskorras, tundub, et keeldumine anda välja niisugused dokumendid ületab kaugelt selle, mis on vajalik, et kaitsta eesmärke, millele Bulgaaria tugineb.

154.

Need kaalutlused ja eespool käesoleva ettepaneku punktides 108–115 esitatud argumendid kehtivad mutatis mutandis kõikide õiguste suhtes, mis tulenevad direktiivist 2004/38 ja teistest teisestest õigusaktidest, millega antakse liidu kodanikele ja nende pereliikmetele õigusi seetõttu, et nad kasutavad vaba liikumise õigust. Sellest järeldub eelkõige, et põhikohtuasja kaebajat ja tema abikaasat tuleb pidada „ülenejateks lühisugulasteks“ ja last nende „alanejaks lähisugulaseks“ direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunktide c ja d tähenduses.

155.

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et eeldusel, et lapsel on Bulgaaria kodakondsus, ei tohi Bulgaaria Vabariik keelduda andmast vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 4 lõikele 3 välja isikut tõendavat dokumenti ja reisidokumente, mida põhikohtuasja kaebaja laps vajab ja millel põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa on näidatud lapse vanematena, ning seda põhjendusel, et Bulgaaria õigus ei tunnusta samasooliste abielu instituuti ega seda, et lapse bioloogilise ema abikaasa võiks olla ema. Ta ei tohi samadel põhjustel ka keelduda tunnustamast sugulussidemeid selle lapse ja nende kahe naise vahel, et saaks kohaldada liidu teiseseid õigusakte, mis käsitlevad kodanike vaba liikumist.

156.

Nagu on meenutatud selle osa alguses, on põhikohtuasja kaebaja nüüd analüüsitava eelduse korral kas lapse bioloogiline ema või tema seaduslik ema.

157.

Selles küsimuses tuleb esiteks märkida, et kui põhikohtuasja kaebaja on lapse bioloogiline ema, ei saa lihtsalt kohustust avaldada see teave selleks, et tunnustataks tema sugulussidet tema tütrega, pidada millekski, mis kahjustab õigusi, mis liidu kodanikel ELTL artikli 21 lõike 1 alusel on. Kui küsimust ei ole liidu tasandil ühtlustatud, ei taga see säte liidu kodanikule, et tema suundumine teise liikmesriiki jääb täiesti neutraalseks, mis puudutab tema suhtes selles valdkonnas kohaldatavaid reegleid. ( 106 ) Liidu kodanikku vastu võtva liikmesriigi ükskõik missugust õigusakti, mis on ebasoodsam kui tema päritoluliikmesriigi oma, ei saa pidada vaba liikumise piiranguks. ( 107 )

158.

Seda arvestades ei saa võimalikku eraelu kaitse õiguse rikkumist või erinevat kohtlemist võrreldes heteroseksuaalsete paaridega, mis seisneb kohustuses avaldada see teave, hinnata liidu õigusest ning konkreetselt harta artiklitest 8 ja 21 lähtudes, vaid ainult riigisisesest (konstitutsiooni)õigusest lähtudes. Kuna sünnitõendi väljaandmine ei sisalda vaba liikumise piirangut, ei kujuta see endast liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses. ( 108 )

159.

Kaebaja vaba liikumise piirangu moodustab siiski – nagu eespool märgitud – asjaolu, et tema abikaasat ei tunnustata lapse emana. ( 109 )

160.

Nagu märgitud, ei ole Bulgaaria Vabariik ELTL artikli 21 lõike 1 järgi kohustatud tunnustama niisugust põlvnemist, nagu tehti kindlaks Hispaania sünnitõendis, isegi kui see toob kaasa selle, et nimetatud sünnitõendis emana näidatud naist, kes ei ole lapse bioloogiline ema, ei tunnistata Bulgaaria õiguse alusel emana. ( 110 ) Analoogia alusel käesoleva ettepaneku punktides 108–114 esitatud arutluskäiguga peab Bulgaaria Vabariik tunnistama põhikohtuasja kaebaja abikaasat tema „abikaasana“ direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunkti a tähenduses, ( 111 ) samuti lapse „üleneja lähisugulasena“ selle direktiivi artikli 2 punkti 2 alapunkti d tähenduses.

161.

Teiseks tuleb märkida, et kui põhikohtuasja kaebaja on lapse seaduslik ema, eeldab see kindlasti, et ta pidi enne emaduse perekonnaseadustiku artikli 64 kohaselt omaks võtma. Kuigi niisuguse toimingu tegemise kohustust tuleb kindlasti lugeda vaba liikumise piiranguks, ( 112 ) tuleb seda igal juhul ja samadel põhjustel, nagu eespool esitatud, pidada õigustatuks.

162.

Eeldusel, et lapsel on Bulgaaria kodakondsus, ei saa Bulgaaria Vabariik keelduda sel põhjendusel, et Bulgaaria õigus ei tunnista samasooliste abielu instituuti ega seda, et lapse bioloogilise ema naissoost abikaasa on ema, välja andmast vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 4 lõikele 3 isikut tõendavat dokumenti ja reisidokumente, mida põhikohtuasja kaebaja laps vajab ning millel on põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa näidatud lapse vanematena.

163.

Bulgaaria Vabariik ei saa samadel põhjustel ka keelduda tunnustamast sugulussidet lapse ja tema Briti ema vahel ning viimase staatust põhikohtuasja kaebaja „abikaasana“, eelkõige direktiivi 2004/38 ja määruse nr 492/2011 kohaldamisel.

164.

Oma neljanda eelotsuse küsimusega küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, kas ta peab jätma kõrvale sünnitõendi koostamise näidise, mis on osa kehtivast riigisisesest õigusest, et asendada see näidisega, mis võimaldab kanda lahtrisse „Vanemad“ kaks ema. Kuigi tehtava kohtuotsuse täitmise niisugust takistust ei peaks tekkima juhul, kui Euroopa Kohus valib käesolevas ettepanekus soovitatud lähenemise, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski – juhul, kui lapsel on Bulgaaria kodakondsus – lahendama praktilise probleemi, mis seisneb selles, et Bulgaaria sünnitõendi koostamine kujutab endast isikut tõendava dokumendi väljaandmise eeltingimust. ( 113 )

165.

Tuleb siiski rõhutada – nagu rõhutas ka komisjon –, et liidu õigusega on Bulgaaria ametiasutustele kehtestatud ainult kohustus saavutada teatav tulemus, st anda välja isikut tõendav dokument, mis võimaldab lapsel reisida ükskõik kummaga oma vanematest eraldi. Selle eesmärgi saavutamise korda reguleeritakse liikmesriigi riigisisese õiguskorraga.

166.

Seda arvestades on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud oma volituste raames võtma kõik üld‑ ja erimeetmed, mis võivad tagada selle kohustuse täitmise, võttes arvesse riigisisest õigust tervikuna ja kasutades riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid. ( 114 ) Sellest järeldub, et ta peab ka kaaluma alternatiivseid mooduseid, kuid siiski tingimusel, et see ei vii riigisisese õiguse kohaldamiseni contra legem.

167.

Esiteks tundub, et isikut tõendava dokumendi saab anda välja sünnitõendi põhjal, milles emana on näidatud ainult üks kahest naisest, sest selgituste kohaselt, mille Bulgaaria valitsus kohtuistungil andis, ei ole Bulgaaria isikut tõendavas dokumendis näidatud vanemate nimesid. Lapse vanemate kindlakstegemiseks piisab seega mõlema naise märkimisest reisidokumenti, mis on lapse isikut tõendava dokumendiga kaasas.

168.

Teiseks, nagu märkis komisjon Euroopa Kohtu menetluses, ei tundu olevat välistatud, et isikut tõendava dokumendi saab anda välja Hispaania sünnitõendist bulgaaria keelde tehtud kinnitatud tõlke alusel. Selle kohta tuleb eelkõige märkida, et Bulgaaria valitsus kinnitas, et Bulgaaria kodakondsuse andmine ei sõltu Bulgaaria sünnitõendi koostamisest. ( 115 ) Seega ei tundu see olevat vajalik, et laps saaks õiguse nõuda Bulgaaria isikut tõendavat dokumenti, sest tema kodakondsus on tõendatud muul viisil, näiteks nii, et tõendatakse bioloogilist põlvnemist põhikohtuasja kaebajast või ta võtab emaduse vastavalt perekonnaseadustiku artiklile 64 omaks.

169.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab eelnevat kontrollima ja kohaldama lahendust, mis on tema meelest sobivaim, et tagada nende õiguste täielik toime, mis põhikohtuasja kaebajal ja lapsel ELTL artikli 21 lõike 1 alusel on.

170.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Administrativen sad Sofia-gradi (Sofia linna halduskohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: