1.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83 miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta, ( 2 ) artiklit 11 ja artikli 12 lõike 1 punkti a.

2.

Eelotsusetaotlus on esitatud menetluses, mille pooled on NB ja AB, kes on ema ja tema alaealine poeg, ning Secretary of State for the Home Department (siseminister, Ühendkuningriik; edaspidi „minister“). NB ja AB on Palestiina päritolu kodakondsuseta isikud, kes elasid varem Liibanonis ja kelle on registreerinud pagulastena ÜRO Palestiina Põgenike Abi‑ ja Tööorganisatsioon Lähis-Idas (edaspidi „UNRWA“). Nagu elu ei oleks sellele perekonnale juba küllalt raskusi valmistanud, tuleb lisada, et AB ise on raske puudega ja vajab väga kompleksset meditsiinilist ja sotsiaalset tuge.

3.

Menetluses on vaidlustatud ministri otsus jätta rahuldamata NB ja AB taotlused pagulasseisundi või humanitaarkaitse saamiseks. Kuna NB ja AB on UNRWAs registreeritud Palestiina päritolu kodakondsuseta isikud, kvalifitseeruvad nad saama sellelt organisatsioonilt abi ja kaitset ning on seega põhimõtteliselt kooskõlas direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a esimese lausega jäetud vastavalt selle direktiivi tingimustele pagulaseks tunnistamata, välja arvatud juhul, kui niisugune kaitse või abi direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause kohaselt lakkab.

4.

Niisiis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olev asi muu hulgas küsimust, kas UNRWA kaitse või abi AB suhtes on direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses lakanud. Kui leitakse, et see kaitse või abi on lakanud, oleks AB‑l ipso facto õigus saada direktiiviga 2004/83 ette nähtud soodustusi, kuna tema status quo on kodakondsuseta Palestiina pagulane, ilma et ta peaks tingimata tõendama näiteks põhjendatud hirmu tagakiusamise ees sama direktiivi artikli 2 punkti c tähenduses. ( 3 )

5.

Enne eelotsuse küsimuste käsitlemist, aga on vaja kõigepealt tutvustada asjakohaseid õigusaktide sätteid.

6.

Genfis 28. juulil 1951 alla kirjutatud pagulasseisundi konventsioon (United Nations Treaty Series, 189. kd, lk 150, nr 2545 (1954)) jõustus 22. aprillil 1954. Seda täiendati ja muudeti 31. jaanuaril 1967 New Yorgis sõlmitud pagulasseisundi protokolliga, mis jõustus 4. oktoobril 1967 (edaspidi „Genfi konventsioon“).

7.

Genfi konventsiooni artikli 1 jaotis D, millega on nähtud ette teatavate isikute rühmade erandlik õiguslik seisund, on sõnastatud järgmiselt:

„Konventsiooni ei kohaldata isikule, keda kaitseb või abistab ÜRO asutus või allasutus, välja arvatud pagulaste ülemkomissar [edaspidi „ülemvolinik“].

Kui kaitse või abi on mingil põhjusel lakanud ning isiku seisundit ei ole sellekohastele ÜRO Peaassamblee resolutsioonidele tuginedes määratletud, on tal ipso facto õigus saada selle konventsiooniga ette nähtud soodustusi.“

8.

UNRWA asutati ÜRO Peaassamblee 8. detsembri 1949. aasta resolutsiooniga nr 302 (IV) Palestiina pagulaste abistamise kohta. Tema ülesanne on aidata kaasa Palestiina pagulaste heaolule ja inimarengule. UNRWA tegevuspiirkond hõlmab Liibanoni, Süüriat, Jordaaniat, Jordani jõe Läänekallast (seahulgas Ida-Jeruusalemma) ja Gaza sektorit. ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga A/RES/74/83 pikendati 13. detsembril 2019 UNRWA mandaati kuni 30. juunini 2023.

9.

Praegu on UNRWA (peale ülemvoliniku) ainus ÜRO organ või asutus, millele on viidatud direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a esimeses lauses ja Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise D esimeses lõigus.

10.

Direktiivi 2004/83 põhjenduses 3 on märgitud, et Genfi konventsioon sätestab pagulaste kaitse alase rahvusvahelise õiguskorra nurgakivi.

11.

Nagu nähtub direktiivi 2004/83 põhjendusest 10 koostoimes ELL artikli 6 lõikega 1, austatakse selles direktiivis põhiõigusi ja ‑vabadusi ning järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige on selle direktiivi eesmärk harta artiklite 1 ja 18 alusel tagada varjupaigataotlejate inimväärikuse ja varjupaigaõiguse austamine.

12.

Direktiivi 2004/83 põhjendused 16 ja 17 on sõnastatud järgmiselt:

13.

Direktiivi 2004/83 põhjenduses 38 on märgitud: „Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt teatas Ühendkuningriik 28. jaanuari 2002. aasta kirjaga oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmises ja kohaldamises.“

14.

Artikkel 11, mis asub direktiivi 2004/83 III peatükis („Pagulaseks kvalifitseerumine“), kannab pealkirja „Lõpetamine“ ja on sõnastatud nii:

„1.   Kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik lakkab olemast pagulane, kui ta:

[…]

[…]“.

15.

Direktiivi 2004/83 artiklis 12 „Erandid“, mis kuulub samuti III peatükki, on lõike 1 punktis a – sättes, mis koosneb kahest lausest, mis kajastavad Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise D kahte lõiku – sätestatud:

„1.   Kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnistata pagulaseks, kui:

16.

Direktiivi 2004/83 IV peatükis („pagulasseisund“) sisalduv artikkel 13 „Pagulasseisundi andmine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid annavad pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes vastab II ja III peatüki kohaselt pagulase nõuetele.“

17.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiviga 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, ( 4 ) tunnistati direktiiv 2004/83 alates 21. detsembrist 2013 kehtetuks. Viimati nimetatud direktiivi põhjenduse 50 kohaselt aga ei osalenud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik selle direktiivi vastuvõtmisel ning see direktiiv ei ole talle siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele.

18.

Ühendkuningriigi suhtes jäi siiski kohaldatavaks direktiiv 2004/83, olgugi et see oli direktiiviga 2011/95 kehtetuks tunnistatud ja asendatud.

19.

Peamised Ühendkuningriigi õiguse sätted, millega on direktiiv 2004/83 üle võetud, sisalduvad 2006. aasta (miinimumnõuete) määruses pagulase või rahvusvahelist kaitset vajava isiku kohta (Refugee or Person In Need of International Protection (Qualification) Regulations 2006) ( 5 ) ja immigratsioonieeskirjades (Immigration Rules) (edaspidi „2006. aasta eeskirjad“). ( 6 )

20.

2006. aasta eeskirjade artikli 2 kohaselt tähendab „pagulane“ isikut, kes kuulub Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A kohaldamisalasse ja kelle suhtes ei ole kohaldatav 2006. aasta eeskirjade artikkel 7. Artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et „isik ei ole pagulane, kui ta kuulub Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise D, E või F kohaldamisalasse“.

21.

Immigratsioonieeskirjade punkt 339AA kannab pealkirja „Pagulaskonventsiooni kohaldamisalast väljaarvamine“. Selles on sätestatud:

„Käesolevat punkti kohaldatakse juhul, kui minister on veendunud, et isik oleks tulnud pagulaste hulgast välja arvata või on nende hulgast välja arvatud vastavalt 2006. aasta (miinimumnõuete) määruse pagulase või rahvusvahelist kaitset vajava isiku kohta (Refugee or Person In Need of International Protection (Qualification) Regulations 2006) artiklile 7.

[…]“

22.

NB, tema abikaasa ja neli last (sealhulgas poeg AB) saabusid Ühendkuningriiki 11. oktoobril 2015. Nende viies laps H, sündis hiljem Ühendkuningriigis. Kõik peale H on UNRWAs registreeritud Palestiina pagulased. Kuni Liibanonist lahkumiseni 2015. aastal elasid nad Lõuna-Liibanonis Souris asuvas Al-Bassi pagulaslaagris.

23.

Nagu olen juba märkinud, on AB puudega laps, kellel on tõsised ja keerulised vajadused. Ta kannatab hüdrotsefaalia all; tema keha, jalad ja vasak käsi on haaratud tserebraalparalüüsist, mistõttu ta ei saa kõndida; tal on skolioos; tõsised õpiraskused; nägemisnärvi atroofia ja silmatõmblus mõlemas silmas (tal on registreeritud nägemispuue); aeg-ajalt krambihood (mida ravitakse erakorraliste ravimitega); ning põie ja pärasoole pidamatus.

24.

NB ja AB esitasid 2019. aastal Ühendkuningriigis varjupaigataotluse. Minister jättis selle taotluse rahuldamata 3. septembri 2019. aasta otsusega. NB ja AB kaebasid selle otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et edasikaebuse lahend oleneb peamiselt AB olukorrast ja sellest, kas „on võimalik tõendada, et põhjus, miks UNRWA kaitse või abi lakkas, ei olenenud tema tahtest“. Kui õnnestub seda tõendada, on NB‑l ja AB‑l õigus tugineda hõlmavatele („ipso facto“) sätetele, mida sisaldavad Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise D teise lõigu ja direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause sätted.

25.

Ei tohi unustada, et eelotsusetaotluse kontekstis on faktiliste asjaolude tuvastamine riigisisese kohtu ülesanne. Eelotsusetaotluse esitanud kohus aga on märkinud, et ta ei ole teinud lõplikku järeldust paljude tema menetluses oleva kohtuasja oluliste asjaolude kohta, mis puudutavad NB ja AB kohtlemist Liibanonis. Ta asus hoopis seisukohale, et on otstarbekam kõigepealt kohtuasjas otsuse tegemine edasi lükata, et taotleda eelotsust Euroopa Kohtult.

26.

Eelotsusetaotlusest nähtub NB ja AB väide, et nad kuuluvad direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teises lauses sisalduva hõlmava klausli kohaldamisalasse selle põhjal, et nende lahkumine Liibanoni Al-Bassi laagrist oli objektiivselt põhjendatud asjaoludega, mis ei olnud nende kontrolli all ega olenenud nende tahtest, kuna „UNRWA ei suuda täita oma mandaati raske puudega laste suhtes“ ja kuna AB seisis (ja seisab jätkuvalt) enda puude tõttu silmitsi „ränga diskrimineerimisega“. ( 7 ) Minister väidab, et NB ja AB ei saa olla selle põhjal edukad, sest AB sai Liibanonis elades seoses oma puudega piisavalt abi ja saaks seda ka siis, kui ta nimetatud riiki tagasi pöörduks. ( 8 )

27.

Peale selle väidavad NB ja AB, et Euroopa Kohus jättis oma 19. detsembri 2012. aasta otsuses Abed El Karem El Kott jt (C‑364/11, EU:C:2012:826) lahtiseks küsimuse, kas ränk diskrimineerimine võib kujutada endast põhjust, mille tõttu isik on sunnitud UNRWA territooriumilt lahkuma. Seoses sellega märgivad nad, et Lõuna-Liibanonis diskrimineerivad Liibanoni võimud kodakondsuseta palestiinlasi mitmesugustes eluvaldkondades, sealhulgas hariduses, tööhõives, sotsiaalteenustes ja puudega inimeste kohtlemises.

28.

Ministri seisukoht on laias laastus samasugune, olgugi et ta ei nõustu, et esineb ränk diskrimineerimine.

29.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei teinud järeldusi UNRWAs registreeritud kodakondsuseta palestiinlaste üldise olukorra kohta Lõuna-Liibanonis ega ka NB ja AB konkreetse olukorra kohta, märkis ta siiski, et „pärast seda, kui peaminister Hariri oktoobris 2019 tagasi astus, jätkuvad massilised protestid Şūris, Saidas ja Beirutis ning olukord on ebastabiilne. Liibanoni valitsus kärpis 2019. aastal tugevasti sotsiaalvaldkonna eelarvet ja see avaldas kahjulikku mõju puuetega inimestele osutatavatele teenustele. Juulis 2019 kehtestas Liibanoni valitsus tööhõivepiirangud, mis olid kahjulikud kõikidele isikutele, kes ei olnud Liibanoni kodanikud, sealhulgas UNRWAs registreeritud Palestiina pagulastele“. Samuti asus eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohale, et praeguse seisuga ei ole NB ja AB tõendanud, et perekonnal ei ole mõjuvatel põhjustel võimalik saada piisavalt haridust ja abi valitsusvälistelt organisatsioonidelt, nagu Early Intervention Centre.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates puudub selgus küsimuses, kas direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teises lauses ette nähtud kriteerium on puhtalt tagasivaateline (või ex tunc) seoses nende asjaolude hindamisega, mis sundisid isikut lahkuma UNRWA tegevusalast siis, kui ta seda tegi, või on tegu kriteeriumiga, millega seda täiendavalt või alternatiivina kaasneb ex nunc hinnangu andmine.

31.

Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohus märkinud, et direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teine lause ja Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise D teine lõik on sõnastatud minevikuajas, mis viitab puhtalt tagasivaatelisele kriteeriumile. Samuti sisaldab 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Abed El Karem El Kott jt (C‑364/11, EU:C:2012:826) mitut lõiku, milles on tuginetud tagasivaatelisele hinnangule. ( 9 ) Eelotsusetaotluse eitanud kohtu sõnul aga on võimalik käsitada direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teist lauset, nagu Euroopa Kohus on seda 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsuses Abed El Karem El Kott jt (C‑364/11, EU:C:2012:826) tõlgendanud, ka nii, et sellega on rakendatud ex nunc kriteerium. Pealegi, „eseme ja eesmärgi seisukohast on võimalik väita, et ex nunc kriteeriumi kohaldamata jätmine tekitaks kaitses lünga, sest see tähendaks, et tegevuspiirkonnast vabatahtlikult lahkunud isikud, keda ähvardab praegu kaitsest või abist ilmajäämine, seisavad silmitsi isolatsiooniga“.

32.

Samuti peab eelotsusetaotluse esitanud kohus vajalikuks paluda Euroopa Kohtult suuniseid selle kohta, kui asjakohane on riikidel põhinev territoriaalne raamistik, milles UNRWA tegutseb. Nimetatud kohus on märkinud, et kui UNRWA osutatava kaitse või abi kvaliteet on küsimärgi all, võib olla vaja kaaluda mitte ainult UNRWA tegevust eraldi, vaid ka seda, kuidas ta suudab tegutseda asjaomase riigi (käesoleval juhul Liibanoni) laiemas kontekstis.

33.

Peale selle ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu jaoks selge, kas hinnangu andmisel selle kohta, kas UNRWA kaitse ja abi on lakanud ja seega kas kaitse ja abi on tõhusad või mitte, tohib arvesse võtta kaitsvaid funktsioone, mida täidavad kodanikuühiskonna osalejad. Seega, kui niisugused kodanikuühiskonnas osalejate kaitsvad funktsioonid on olulised küsimuses, kas UNRWA kui kaitse pakkuja tegutseb tõhusalt, võib eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustada, et NB ja AB ei saa edukalt tõendada, et kaitse ja abi on lakanud või lakkavad objektiivsetel põhjustel. Teisest küljest, kui niisuguste osalejate funktsioon ei olnud UNRWA kaitse ja abi tõhususe seisukohast oluline, võib eelotsusetaotluse kohus järeldada, et niisugune kaitse ja abi ei ole NB ja AB puhul tõhusad (eriti kuna minister on enda väljendatud seisukohtades keskendunud valitsusvälistele abiallikatele Al-Bassi laagris).

34.

Nendel asjaoludel otsustas First-tier Tribunal (Immigration and Asylum Chamber) (esimese astme kohus (sisserände ja varjupaigaasjade kolleegium), Ühendkuningriik) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

„Kui seoses puudega isikutele antava abiga hinnatakse, kas UNRWAs registreeritud kodakondsuseta palestiinlasele UNRWA antav kaitse või abi on [direktiivi 2004/83] artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses lakanud, siis:

35.

Ühendkuningriik lahkus Euroopa Liidust 31. jaanuari 2020. aasta keskööl (Kesk-Euroopa aja järgi). Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (edaspidi „väljaastumisleping“) artikli 86 lõike 2 kohaselt jääb Euroopa Kohtule pädevus lahendada eelotsusetaotlusi, mille on esitanud Ühendkuningriigi kohtud enne sama lepingu artiklis 126 määratletud üleminekuperioodi lõppu 31. detsembril 2020.

36.

Samuti on Euroopa Kohtu edaspidised otsused väljaastumislepingu artikli 89 kohaselt Ühendkuningriigi jaoks ja Ühendkuningriigis tervikuna siduvad.

37.

Eelotsusetaotlus käesolevas asjas esitati Euroopa Kohtu kantseleisse 29. juulil 2020. Seega on Euroopa Kohus jätkuvalt pädev seda eelotsusetaotlust lahendama ning eelotsus, mille Euroopa Kohus käesolevas menetluses teeb, on First-tier Tribunalile (Immigration and Asylum Chamber) (esimese astme kohus (sisserände ja varjupaigaasjade kolleegium), Ühendkuningriik) siduv.

38.

First-tier Tribunali (Immigration and Asylum Chamber) (esimese astme kohus (sisserände ja varjupaigaasjade kolleegium), Ühendkuningriik) eelotsuse küsimuste kohta on esitanud oma kirjalikud seisukohad NB ja AB, ÜRO pagulaste ülemvolinik (Ühendkuningriigis), kes oli eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses menetlusse astuja, Saksamaa valitsus ning Euroopa Komisjon.

39.

Euroopa Kohus esitas 25. mail 2021 menetluspooltele ja teistele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 tähenduses huvitatud isikutele küsimuse, paludes neil esitada oma seisukohad selle kohta, millised on 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuse Bundesrepublik Deutschland (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund) (C‑507/19, EU:C:2021:3) võimalikud tagajärjed selle suhtes, milline on vastus eelkõige esimesele eelotsuse küsimusele. Sellele küsimusele vastasid NB ja AB, minister, ÜRO pagulaste ülemvolinik (Ühendkuningriigis) ja komisjon. Samuti esitas Euroopa Kohus 25. mail 2021 ÜRO pagulaste ülemvolinikule (Ühendkuningriigis) küsimuse UNRWA õiguslike kohustuste kohta puudega laste abistamisel ning tegelike meetmete kohta, mis on võetud eelkõige Liibanonis. ( 10 ) Sellele küsimusele vastasid ÜRO pagulaste ülemvolinik (Ühendkuningriigis) ning NB ja AB.

40.

Tuleb tähele panna, et kuigi eelotsusetaotluses on viidatud ka NB ja AB väidetele, mis on esitatud Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A lõike 2 ( 11 ) ning Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artiklite 3 ja 8 ( 12 ) alusel, on eelotsusetaotluse esitanud kohus selgelt märkinud, et ta palub tõlgendust ainult direktiivi 2004/83 artikli 11 ja artikli 12 lõike 1 punkti a kohta. Nagu komisjon on õigesti märkinud, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus saatnud ühtegi küsimust harta artiklite 4 ja 7 ega väljasaatmise lubamatuse põhimõtte tõlgendamise kohta. Nagu komisjon on samuti täheldanud, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus palunud Euroopa Kohtult suuniseid selle kohta, kui rängad raskused, millega seisab silmitsi puudega laps, nagu AB, võimaldaksid eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuvastada, et niisugusel lapsel on ipso facto õigus pagulasseisundile direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause alusel UNRWA kaitse või abi lakkamise tõttu.

41.

Vastuses Euroopa Kohtu küsimusele, mis puudutas UNRWA õiguslikke kohustusi puuetega laste abistamisel, lisas ÜRO pagulaste ülemvolinik (Ühendkuningriigis) UNRWA kirja, ( 13 ) milles UNRWA on muu hulgas märkinud oma õiguslikud kohustused seoses abi andmisega puuetega Palestiina pagulaslastele ja meetmed, mis on tegelikult võetud puuetega laste heaks Liibanonis. Nimetatud kirjas märkis UNRWA, et „tal on kohustus tegutseda heas usus ja kaaluda oma tegevuse kavandamisel, kuidas teha edusamme puuetega inimeste, nende seas laste vajaduste, õiguste ja kaitse alal. Ta ei ole siiski kohustatud täitma ühtegi oma mandaadi osa teataval tasemel või teatava standardi kohaselt. Nagu eespool märgitud, määrab selle, mil määral saab UNRWA neid teenuseid osutada, suuresti tema saadava rahastuse summa“. ( 14 )

42.

Kuigi Euroopa Kohtule ei ole esitatud küsimusi puuetega lastele, nagu AB, osutatava hooldusabi konkreetse standardi kohta ja kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole konkreetselt käsitlenud ühtegi küsimust seoses harta artiklitega 4 ja 7, ei tähenda see siiski, nagu ei tuleks direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a tõlgendamisel arvesse võtta neid sätteid ja mis veel olulisem, harta artiklit 1, milles on sätestatud, et inimväärikus on puutumatu.

43.

Direktiivi 2004/83 põhjendustest 16 ja 17 nähtub, et Genfi konventsioon kujutab endast pagulaste kaitse alase rahvusvahelise õigusliku regulatsiooni nurgakivi ning et selle direktiivi sätted, mille kohaselt määratakse kindlaks, kellel on õigus pagulasseisundile, ja sisustatakse see, võeti vastu eesmärgiga suunata liikmesriikide pädevaid ametiasutusi selle konventsiooni kohaldamisel ühiste kontseptsioonide ja kriteeriumide alusel. Sel põhjusel tuleb direktiivi 2004/83 tõlgendada selle üldist ülesehitust ja eesmärki arvesse võttes ning kooskõlas Genfi konventsiooni ja teiste asjakohaste lepingutega, millele on viidatud ELTL artikli 78 lõikes 1, olgugi et see konventsioon ei ole sellisena liidu õiguse osa. Nagu nähtub direktiivi 2004/83 põhjendusest 10, tuleb seda direktiivi tõlgendada ka kooskõlas hartas tunnustatud õigustega. ( 15 )

44.

Peale selle vastab direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkt a sisuliselt direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punktile a, mida käsitlev kohtupraktika on seega asjakohane ka esimesena nimetatud sätte tõlgendamisel. ( 16 )

45.

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, milline ajahetk või millised ajahetked on ajaliselt olulised hinnangu andmisel selle kohta, kas NB ja AB sugustel taotlejatel on „ipso facto“ õigus pagulasseisundile direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause alusel seetõttu, et UNRWA kaitse või abi on lakanud. Sellepärast küsib ta, kas arvesse tohib võtta vaid varasemaid või tagasivaatelisi asjaolusid, nimelt neid, mis esinesid ajal, mil taotlejad, nagu NB ja AB, tegelikult lahkusid 2015. aastal UNRWA tegevuspiirkonnast, või tuleb lisaks sellele või teise võimalusena arvesse võtta ka praegusi olusid Liibanonis. ( 17 ) Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas tuleks anda (ka) ex nunc hinnang. ( 18 )

46.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole märkinud, kas tema küsimus puudutab hindamisstandardit, mida kohaldatakse pädevate riigisiseste ametiasutuste ( 19 ) menetlustes, ja/või kontrollistandardit, mida kohaldatakse niisuguste kohtute menetlustes, nagu seda on eelotsusetaotluse esitanud kohus ise. Olen seisukohal, et kuna direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punktis a ega ka Genfi konventsiooni artikli 1 jaotises D ei ole selles küsimuses vahet tehtud, on standard, millele nüüd viitan, kohaldatav mõlemal juhul. ( 20 )

47.

Samuti tuleb tähele panna, et küsimust esitades näib olevat lähtutud väidetavalt halvenevatest oludest, millega UNRWAs registreeritud kodakondsuseta palestiinlased Lõuna-Liibanonis üldiselt, eriti aga puudega taotlejad silmitsi seisavad. Sellega seoses ei nähtu Euroopa Kohtu toimikust, et need olud võivad olla pärast seda, kui NB ja AB Liibanonist lahkusid, paranenud. Kui aga olud Liibanonis on vahepeal halvenenud, näib olevat tegu oludega, mis ei ole NB ja AB kontrolli all ega olene nende tahtest. ( 21 ) Seepärast teen ettepaneku pidada sellele küsimusele vastamisel silmas nimetatud konteksti.

48.

Direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a esimeses lauses on sätestatud, et kolmanda riigi kodanikku või kodakondsuseta isikut ei tunnistata pagulaseks, kui „ta jääb Genfi konventsiooni artikli 1 [jaotise] D reguleerimisalasse, mis on seotud muude ÜRO organite või agentuuride kui [ülemvoliniku] kaitse või abiga“.

49.

Genfi konventsiooni artikli 1 jaotises D, millele viitab direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a esimene lause, on arvatud selle konventsiooni kohaldamisalast välja need isikud, keda „kaitseb või abistab“ ÜRO asutus või allasutus, välja arvatud pagulaste ülemvolinik. ( 22 ) Samuti on artikli 1 jaotises D ette nähtud, et kui niisugune kaitse või abi on „mingil põhjusel lakanud“, ( 23 ) on nendel isikutel ipso facto õigus saada selle konventsiooniga ette nähtud soodustusi. ( 24 ) Sisuliselt vastab see direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teisele lausele.

50.

Sõnad „kaitseb või abistab“, mida on [ingliskeelses versioonis] kasutatud kestva oleviku ajavormis [„at present receiving“], viitavad inglise keele hariliku kasutuse kohaselt tegevusele, mis kas toimub just praegu (nagu näiteks lauses „he is at present receiving a visitor from abroad“ – „tal on just praegu külaline välismaalt“) või ligikaudu praegu: nii minevikus, olevikus kui ka vahetus tulevikus (nagu näiteks lauses „she is at present receiving many letters of congratulations“ – „ta saab praegu palju õnnitluskirju“). Niisiis on selge, et kestva oleviku kasutamine hõlmab nii lähimineviku kui ka oleviku sündmusi.

51.

Ent olenemata ühestki lingvistilisest või grammatilisest täppistõlgendusest on selles konkreetses kontekstis samuti selge, et kestva oleviku ajavormi kasutamise eesmärk oli hõlmata nii lähimineviku kui ka oleviku sündmused, seega toonitades, et nii ex tunc kui ka ex nunc lähenemisviisid on ühtviisi põhjendatud. ( 25 )

52.

Igal juhul on määrav see, kas asjakohane kaitse või abi on mingil põhjusel tegelikult lakanud. ( 26 ) Olgugi et Genfi konventsiooni artikli 1 jaotises D – ega ka direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punktis a – ei ole konkreetselt märgitud, milline ajahetk on asjakohane pädevate riigisiseste ametiasutuste või kohtute hinnangus lakkamise kohta, toetab niinimetatud sätte esimeses lõigus kasutatud sõnastus „kaitseb või abistab“ ( 27 ) kui ka teise lõigu sõnastus „on […] lakanud“, ( 28 ) dünaamilist hinnangut, milles vaadatakse olukorda UNRWA tegevuspiirkonnas taotleja lahkumise ajal, ( 29 ) ja eeldab lisaks ex nunc hinnangut. Seda lähenemisviisi toetab Euroopa Kohtu praktika.

53.

Sellega seoses nähtub 19. detsembri 2012. aasta kohtuotsusest Abed El Karem El Kott jt (C‑364/11, EU:C:2012:826, punktid 61, 63, 64 ja 65) Euroopa Kohtu seisukoht, et selle tuvastamiseks, kas abi või kaitse on direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a tähenduses tegelikult lakanud, tuleb pädevatel riigisisestel ametiasutustel või kohtutel kindlaks teha, kas asjaomase isiku lahkumist võisid õigustada põhjused, mis ei olnud tema kontrolli all ega olenenud tema tahtest ja sundisid teda asjaomasest UNRWA tegevuspiirkonnast lahkuma, takistades teda sel moel kasutamast UNRWA kaitset või abi. ( 30 )

54.

Euroopa Kohus asus niisiis seisukohale, et olukord asjaomasel territooriumil asjaomase isiku lahkumise ajal puutub asjasse. ( 31 ) Jääb siiski küsimus, kas pädevad riigisisesed ametiasutused või lõpuks kaebust lahendav kohus võivad arvesse võtta või peavad arvesse võtma kõiki faktilisi asjaolusid, mida on vaja ajakohase hinnangu andmiseks kõnealuse juhtumi kohta – eelkõige võimalikke uusi tõendeid või asjaolusid, mis võivad olla ilmnenud pärast seda, kui sellised taotlejad nagu NB ja AB UNRWA tegevuspiirkonnast lahkusid.

55.

Hiljutisest, 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusest Bundesrepublik Deutschland (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund) (C‑507/19, EU:C:2021:3, punktid 51–67) nähtub, et küsimus UNRWA kaitse või abi lakkamise kohta direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses peab põhinema individuaalsel hinnangul kõikide asjakohaste tõendite või asjaolude kohta seoses kõnealuse olukorraga ajal, mil taotlejad UNRWA tegevuspiirkonnast lahkusid, ja ajal, mil kohus teeb otsust pagulasseisundi andmata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse kohta. Nii on Euroopa Kohus selle kohtuotsuse punktis 59 konkreetselt viidanud UNRWA tegevuspiirkonnast lahkumise ajale ja punktis 56 täpsustanud, et pädevad haldus- või kohtuasutused peavad kontrollima, kas Palestiina päritolu kodakondsuseta isikul on võimalik UNRWA‑lt kaitset või abi saada. ( 32 )

56.

Ehkki kohtuasi, milles tehti 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Bundesrepublik Deutschland (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund) (C‑507/19, EU:C:2021:3), puudutas UNRWA tegevuspiirkonna geograafilist ulatust, mitte aega, mil tuleb hinnata UNRWA kaitse või abi lakkamist, ei näe ma ühtegi arvestatavat põhjendust, miks kalduda käesolevas kohtuasjas kõrvale lähenemisviisist, mida viidatud kohtuasjas kasutati. Nimelt võib teistsugune järeldus viia niisuguste otsusteni, mis ei vasta tegelikkusele, millega taotlejad silmitsi seisavad. Nagu on märkinud ÜRO pagulaste ülemvolinik (Ühendkuningriigis), oleks niisugune lähenemisviis kunstlik.

57.

Seepärast tuleb pädevatel riigisisestel ametiasutustel ja kohtutel individuaalselt hinnata kõiki asjakohaseid tegureid, et teha kindlaks mitte ainult see, kas pagulasseisundi taotlejate lahkumist UNRWA tegevuspiirkonnast direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses võisid õigustada põhjused, mis ei olnud nende kontrolli all ega olenenud nende tahtest (takistades neid sel moel saamast UNRWA kaitset või abi), vaid ka see, kas neil ei ole käesoleval ajal võimalik niisugust kaitset või abi saada seetõttu, et olukord kõnealuses tegevuspiirkonnas halveneb põhjustel, mis ei ole nende kontrolli all ega olene nende tahtest.

58.

Eelnevat arvesse võttes olen seisukohal, et tuvastamaks, kas UNRWA kaitse või abi on direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses lakanud, tuleb individuaalselt hinnata kõiki kõnealuse olukorra olulisi asjaolusid. See eeldab hinnangu andmist asjaolude kohta, mis väidetavalt sundisid taotlejat UNRWA tegevuspiirkonnast lahkuma siis, kui ta seda tegi, ja samuti ex nunc edasivaatelist hinnangut selle kohta, kas taotleja saab käesoleval ajal niisugust kaitset või abi kasutada.

59.

Teise küsimusega – mis on asjakohane vaid juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et küsimus, kas UNRWA kaitse või abi on direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses lakanud, eeldab hinnangu andmist asjaolude kohta, mis väidetavalt sundisid taotlejat UNRWA tegevuspiirkonnast lahkuma siis, kui ta seda tegi, ja samuti ex nunc edasivaatelist hinnangut selle kohta, kas taotleja saab käesoleval ajal niisugust kaitset või abi kasutada –, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks teha, kas liikmesriigi ülesanne on tõendada, et põhjust, miks taotleja UNRWA tegevuspiirkonnast lahkus, enam ei esine.

60.

Sellega seoses küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas on põhjendatud tugineda analoogia alusel direktiivi 2004/83 artiklis 11 sätestatud lakkamisklauslile, nii et kui taotleja saab minevikus osutada kvalifitseeruvale põhjusele, miks ta lahkus UNRWA tegevuspiirkonnast, on liikmesriigi ülesanne tõendada, et see põhjus on ära langenud. ( 33 )

61.

19. detsembri 2012. aasta kohtuotsuses Abed El Karem El Kott jt (C‑364/11, EU:C:2012:826, punktid 76 ja 77) märkis Euroopa Kohus, et isik, kellel on ipso facto õigus direktiivist 2004/83 tulenevatele soodustustele, peab esitama taotluse pagulasseisundi saamiseks, mille peavad läbi vaatama vastutava liikmesriigi pädevad asutused. Sellise läbivaatamise raames peavad nimetatud asutused kontrollima mitte ainuüksi seda, kas taotleja on tõepoolest palunud abi UNRWA‑lt ning kas see abi on lakanud, vaid ka seda, kas selle taotleja puhul ei ole kohaldatav mõni välistamise alustest, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 12 lõike 1 punktis b või lõigetes 2 ja 3. Samuti märkis Euroopa Kohus, et direktiivi 2004/83 artikli 11 lõike 1 punkti f koostoimes selle direktiivi artikli 14 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et huvitatud isik lakkab olemast pagulane, kui ta saab pöörduda tagasi UNWRA tegevuspiirkonda, kus oli tema varasem alaline elukoht, kuna olemast on lakanud asjaolud, millega seoses teda pagulasena tunnustati.

62.

Igal juhul nähtub selle kohtuotsuse punktist 71 Euroopa Kohtu seisukoht, et vabatahtlik loobumine UNRWA abist ei saa enam tingida direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a (ja seega Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise D esimese lõigu) kohaldamist, mis võimaldaks niisugusel isikul ipso facto taotleda pagulasseisundit. Põhjus oli selles, et nimetatud konventsiooni artikli 1 jaotise D eesmärk oli jätta Genfi konventsiooniga ette nähtud soodustuste saajate hulgast välja isikud, kelle olukord võimaldab neil saada abi UNRWA-lt. Sellele vastab teiselt poolt arusaam – mis on selles kohtuotsuses vähemalt kaudselt olemas –, et isikutel, kellel ei ole enam „mingil põhjusel“ võimalik kasutada UNRWA abi (s.o muudel asjaoludel peale vabatahtliku loobumise), on õigus sellele, et neid käsitatakse nende sätete kohaldamisel ipso facto kui pagulasi.

63.

13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsusest Bundesrepublik Deutschland (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund) (C‑507/19, EU:C:2021:3, punkt 42) tuleneb, et direktiivi 2004/83 artikkel 14 (ja kaudselt artikkel 11), mis käsitleb pagulasseisundi lakkamist, eeldab just nimelt seda, et pagulasseisund on juba antud. Kuna taotlejatele NB ja AB ei ole veel vastavalt riigisisestele õigusnormidele, millega on võetud üle direktiiv 2004/83, pagulasseisundit antud ja selle seisundi andmise võimalikkus on praegu hindamisel, ei puutu direktiivi 2004/83 artikkel 11 ega artikkel 14 asjasse.

64.

Mis puudutab NB ja AB pagulasseisundi taotluse hindamise laadi, siis direktiivi 2004/83 artiklis 13 „Pagulasseisundi andmine“ on sätestatud, et „[l]iikmesriigid annavad pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes vastab II ja III peatüki kohaselt pagulase nõuetele“. Seega tuleb selleks, et isikul oleks õigus pagulasseisundile direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause alusel – mida sisaldab selle direktiivi III peatükk –, hinnata faktilisi ja muid asjaolusid vastavalt sama direktiivi artiklile 4 (mida sisaldab II peatükk).

65.

Direktiivi 2004/83 artikli 4 lõike 1 kohaselt võivad liikmesriigid lugeda taotleja kohuseks esitada niipea kui võimalik kõik elemendid, mis on vajalikud rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks. Koostöös taotlejaga on liikmesriigi kohus hinnata taotluse asjaomaseid elemente. ( 34 )

66.

Väljakujunenud kohtupraktikast, mis käsitleb direktiivi 2004/83 artikli 4 lõiget 1, tuleneb, et kuigi tavaliselt peab kõik taotluse põhjendamiseks vajalikud tõendid esitama taotleja, on liikmesriigil siiski kohustus teha taotlejaga koostööd siis, kui ta määrab kindlaks, millised tõendid on taotluse puhul asjasse puutuvad. ( 35 ) Selline liikmesriigile pandud koostöönõue tähendab niisiis täpsemalt seda, et kui rahvusvahelise kaitse taotleja esitatud tõendid ei ole mis tahes põhjusel täielikud, aja‑ või asjakohased, peab asjaomane liikmesriik selles menetlusetapis tegema taotlejaga aktiivset koostööd, et võimaldada kõigi taotluse põhjenduseks vajaminevate tõendite kokkukogumine. Samuti võib liikmesriigil olla lihtsam saada juurdepääs teatud liiki dokumentidele kui taotlejal. ( 36 )

67.

Tegelikult saab niisugustelt taotlejatelt nagu NB ja AB nõuda direktiivi 2004/83 artikli 4 lõike 1 alusel ainult niisuguste tõendite esitamist, mis on neile mõistlikult kättesaadavad. Nii võib olla teavet, andmeid, dokumente jms, mis on seotud iseäranis olukorraga pärast seda, kui nad UNRWA kaitsepiirkonnast lahkusid ja millele nad ei pääse mõistlikult juurde või mida nad ei saa mõistlikult esitada. Sellistel juhtudel on asjaomase liikmesriigi kohustus teha taotlejatega aktiivselt koostööd niisuguse sealset olukorda puudutava ajakohase teabe, andmete, dokumentide jms hankimisel ja hindamisel.

68.

Seepärast olen seisukohal, et hinnang selle kohta, kas taotlejal on direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause alusel õigus pagulasseisundile, tuleb anda kooskõlas sama direktiivi artikliga 4 ja seda käsitleva kohtupraktikaga. Kuigi üldiselt peab kõik taotluse põhjendamiseks vajalikud tõendid esitama taotleja, on liikmesriigil kohustus teha taotlejaga koostööd selle kindlaksmääramisel, millised tõendid on selle taotluse puhul asjasse puutuvad. Kui rahvusvahelise kaitse taotleja esitatud tõendid ei ole mis tahes põhjusel täielikud, aja‑ või asjakohased, peab asjaomane liikmesriik selles menetlusetapis tegema taotlejaga aktiivset koostööd, et võimaldada kõigi taotluse põhjenduseks vajaminevate tõendite kokkukogumine.

69.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt kindlaks teha, kas selleks, et tuvastada, kas direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause alusel pagulasseisundi taotlejad on sunnitud UNRWA kaitsepiirkonnast lahkuma, on vaja teha kindlaks tahtlik kahju tekitamine või abist ilmajätmine (teo või tegevusetusega) UNRWA või tema tegevuse asukohariigi, käesoleval juhul Liibanoni poolt.

70.

Sellega seoses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsusele M’Bodj (C‑542/13, EU:C:2014:2452) ja 24. aprilli 2018. aasta kohtuotsusele MP (varasema piinamise ohvri täiendav kaitse) (C‑353/16, EU:C:2018:276), mis mõlemad käsitlevad täiendava kaitse saamise kriteeriume ja mõistet „tõsine kahju“ direktiivi 2004/83 artikli 15 punkti b tähenduses seoses raskesti haigete inimestega. Sisuliselt otsustas Euroopa Kohtus nendes kohtuasjades, et direktiivi 2004/83 artikli 15 punkti b kohaselt võib isik tõsise kahju tõendamiseks tugineda asjakohase ravi või meditsiiniasutuste puudumisele oma päritoluriigis vaid juhul, kui ta on tervishoiuteenustest tahtlikult ilma jäetud. Üldistest puudustest või vajakajäämistest ei piisa.

71.

Olen sissejuhatavalt seisukohal, et direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teine lause – mis käsitleb väga spetsiifilisi asjaolusid, mille korral võidakse anda selle direktiivi alusel pagulasseisund Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise D kohaldamisalasse kuuluvatele isikutele –, ei ole seotud asjaoludega, mille korral võidakse anda selle direktiivi artikli 15 punkti b alusel täiendav kaitse.

72.

Samuti olen seisukohal, et kolmandale küsimusele tuleb vastata eitavalt, kuna direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tõlgendus, mille kohaselt oleks nõutav tahtlik kahju tekitamine või abist ilmajätmine UNRWA või tema tegevuse asukohariigi poolt, oleks contra legem, sest see oleks vastuolus selle sätte ning ka Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise D selge ja imperatiivse sõnastusega. Mõlemas sättes on ühemõtteliselt ette nähtud, et kui UNRWA kaitse või abi on mingil põhjusel lakanud, on asjaomastel isikutel ipso facto õigus saada sellest direktiivist ja konventsioonist tulenevaid soodustusi.

73.

Peale selle kinnitas Euroopa Kohus 19. detsembri 2012. aasta otsuses Abed El Karem El Kott jt (C‑364/11, EU:C:2012:826, punkt 65), et direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teist lauset tuleb tõlgendada nii, et UNRWA kaitse või abi „mingil põhjusel“ lakkamine hõlmab ka sellise isiku olukorda, kes pärast seda, kui ta on kõnealust kaitset või abi tõepoolest kasutanud, lakkab seda kasutamast põhjusel, mis ei allu tema kontrollile ning on tema tahtest sõltumatu. Nagu komisjon on õigesti täheldanud, ei ole UNRWA-l ega tema tegevuse asukohariigil ( 37 ) kohustust tegutseda tahtlikult või diskrimineerivalt. Nõutav on vaid see, et isikud on lakanud saamast UNRWA abi või kaitset põhjustel, mis ei ole nende kontrolli all ega olene nende tahtest. ( 38 )

74.

Kui oleks tõendatud, et UNRWA või tema tegevuse asukohariik tekitas tahtlikult kahju või jättis isikud (teo või tegevusetusega) tahtlikult abist või kaitsest ilma, oleksid sellised tõendid loomulikult iseäranis asjasse puutuvad. Sedalaadi tahtlust ei ole siiski vaja tõendada direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause kohaldamisel. Nagu Euroopa Kohus on märkinud 13. jaanuari 2021. aasta kohtuotsuses Bundesrepublik Deutschland (Palestiina päritolu kodakondsuseta isiku pagulasseisund) (C‑507/19, EU:C:2021:3, punkt 67), tuleb arvesse võtta kõiki asjakohaseid asjaolusid.

75.

Sellepärast olen seisukohal, et selle tuvastamiseks, kas direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause alusel pagulasseisundi taotlejad on sunnitud UNRWA kaitsepiirkonnast lahkuma, ei ole vaja teha kindlaks tahtlikku kahju tekitamist ega (teo või tegevusetusega) abist ilmajätmist UNRWA või tema tegevuse asukohariigi poolt. Vaja on hoopis kindlaks teha, kas – nagu Euroopa Kohus on märkinud 19. detsembri 2012. aasta otsuses Abed El Karem El Kott jt (C‑364/11, EU:C:2012:826, punkt 65) – need taotlejad on lakanud saamast UNRWA‑lt abi või kaitset põhjustel, mis ei ole nende kontrolli all ega olene nende tahtest. Peale selle peab niisugune abi või kaitse olema tõhus.

76.

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas abi, mida annavad taotlejate sugustele isikutele kodanikuühiskonna osalejad, nagu valitsusvälised organisatsioonid, on direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause kohaldamisel asjakohane. Sellega seoses tuleb analüüsida ka UNRWA tegevuse asukohariigi funktsiooni.

77.

Nende sätete sõnastuse põhjal on selge, et nii Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise D kui ka direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a kohaselt on ette nähtud praegu vaid üks kaitse või abi andja, s.o UNRWA. ( 39 )

78.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse direktiivi 2011/95 artikli 12 lõike 1 punkti a siis, kui kõigi asjakohaste asjaolude individuaalse hindamise põhjal selgub, et Palestiina päritolu kodakondsuseta isik on väga ebaturvalises olukorras ning UNRWA-l, mille abi see isik taotles, ei ole võimalik tagada talle elutingimusi, mis vastaksid UNRWA-le seatud ülesandele, mistõttu on see kodakondsuseta isik oma tahtest sõltumatutel asjaoludel sunnitud lahkuma UNRWA tegevuspiirkonnast. ( 40 ) Samuti on Euroopa Kohus märkinud, et UNRWA tõhus kaitse või abi tema mandaadiga hõlmatud piirkonnas peab võimaldama asjaomasel isikul elada seal turvaliselt, „väärikates elutingimustes“. ( 41 )

79.

Kuigi Genfi konventsiooni artikli 1 jaotis D, direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkt a ja Euroopa Kohtu praktika viitavad sisuliselt üksnes UNRWA kaitsele või abile, olen seisukohal, et sellega seoses ei saa jätta tähelepanuta UNRWA tegevuse asukohariigi funktsiooni. On selge, et UNRWA ei tegutse vaakumis ning asjaomasel riigil on määrav funktsioon selles, et UNRWA saaks täita enda mandaati tõhusalt, ja selle tagamisel, et kõnealused inimesed elaksid väärikates tingimustes. ( 42 ) See tähendab, et kõikide asjasse puutuvate asjaolude igakülgsel hindamisel vastavalt direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teisele lausele tuleb arvesse võtta selle riigi tegevuse positiivset ja negatiivset mõju ning Liibanonis elavate Palestiina pagulaste (nagu seda on taotlejad) üldist turvalisust ja elutingimusi.

80.

Nii näiteks olen seisukohal, et kui Palestiina pagulastel on tegelik seaduslik õigus saada kestvalt haridust ja arstiabi, mida asjaomane riik pakub, tuleb kogu seda olukorda arvesse võtta kõikide asjaolude üleüldisel hindamisel vastavalt direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punktile a. Loomulikult oleks kunstlik keskenduda üksnes UNRWA kaitsele või abile, kuna praktilise kaitse või abi piisavus oleneb kontekstist, milles asjaomane asutus tegutseb.

81.

Sellega seoses näib kohtutoimikust siiski ilmnevat (ja on eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrollida), et Palestiina pagulased Liibanonis seisavad silmitsi õiguslike vm de facto piirangutega riigi teenuste, nagu arstiabi ja haridus, kasutamisel. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus selle tõepoolest tuvastab, oleks nendel asjaoludel ebarealistlik arvata, et ükski väidetav puudus sellises kaitses või abis ei avaldaks Palestiina pagulastele suuremat mõju kui ülejäänud elanikkonnale.

82.

Samuti olen seisukohal, et (nagu olen juba märkinud) kui UNRWA eesmärgi saavutamist takistab või ohustab mitte riigi otsene tegevus, vaid halvenev poliitiline ja majandusolukord asjaomases riigis, on niisugused asjaolud samuti väga olulised seoses hinnangu andmisega küsimuses, kas direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkt a on kohaldatav.

83.

Samuti ei saa jätta tähelepanuta kodanikuühiskonna osalejate, nagu valitsusvälised organisatsioonid, ( 43 ) olulist funktsiooni selles kontekstis. Nii näiteks tuleb olukorras, kus valitsusvälised organisatsioonid tegutsevad UNRWA egiidi all või on sõlminud UNRWAga alltöövõtulepingu tema nimel kaitse või abi andmiseks, seda tegevust UNRWA antava kaitse ja abi tõhususe hindamisel arvesse võtta. Niisuguses olukorras tegutsevad valitsusvälised organisatsioonid niisama hästi kui UNRWA esindajatena.

84.

Peale selle olen seisukohal, et arvesse võtta tuleb ka UNRWA tegevuse asukohariigi egiidi all tegutsevate või selle riigiga seaduslikult alltöövõtulepingu sõlminud valitsusväliste organisatsioonide antavat abi, tingimusel – ja tegu on kriitilise tingimusega –, et Palestiina pagulastel on seaduslik õigus saada asjaomastelt valitsusvälistelt organisatsioonidelt kaitset või abi ning see kaitse või abi on tõhus ja kestev. Pelgalt ad hoc või ajutisest kaitsest või abist ei piisa.

85.

Kogu muu abi, mida annavad taotleja sugustele isikutele valitsusvälised organisatsioonid, kes ei tegutse UNRWA või tema tegevuse asukohariigi egiidi all või ei ole sõlminud UNRWAga või tema tegevuse asukohariigiga seaduslikku alltöövõtulepingut nende nimel kaitse või abi andmiseks, ei ole direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause kohaldamisel asjakohane, sest niisuguse abi kättesaadavust, tõhusust ja kestvust ei ole võimalik tagada ega ka nõuetekohaselt hinnata. Selline abi on küll kahtlemata väärtuslik, kuid oma laadi poolest ebastabiilne ja ebakindel. Sellisena ei saa see määrata isikule direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teisest lausest tulenevaid seaduslikke õigusi.

86.

Sellepärast olen seisukohal, et kaitse või abi, mida annavad Palestiina pagulastele kodanikuühiskonna osalejad, nagu valitsusvälised organisatsioonid, on direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses asjakohane, kui nad tegutsevad UNRWA egiidi all või on sõlminud UNRWAga seaduslikult alltöövõtulepingu tema nimel kaitse või abi andmiseks. Kaitse või abi, mida annavad Palestiina pagulastele kodanikuühiskonna osalejad, kui nad tegutsevad UNRWA tegevuse asukohariigi egiidi all või on sõlminud selle riigiga seaduslikult alltöövõtulepingu, on samuti direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause tähenduses asjakohane, kui asjaomastel pagulastel on seaduslik õigus saada nendelt osalejatelt, valitsusvälistelt organisatsioonidelt niisugust kaitset või abi ning see kaitse või abi on tõhus ja kestev. Pelgalt ad hoc või ajutisest kaitsest või heategevuslikust abist aga ei piisa. Kogu muu abi, mida annavad kodanikuühiskonna osalejad, ei ole direktiivi 2004/83 artikli 12 lõike 1 punkti a teise lause kohaldamisel asjakohane, sest niisuguse abi kättesaadavust, tõhusust ja kestvust ei ole võimalik tagada ega ka nõuetekohaselt hinnata.

87.

Niisiis teen ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele, mille on esitanud First-tier Tribunal (Immigration and Asylum Chamber) (esimese astme kohus (sisserände‑ ja varjupaigaasjade kolleegium), Ühendkuningriik) järgmiselt: