1.

Selles eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada 2007. aasta Lugano konventsiooni ( 2 ) artikli 15 lõike 1 punkti c, et määrata kindlaks kohus, kes on pädev lahendama vaidlust, milles pank nõuab kliendilt arvelduskonto deebetsaldo tasumist.

2.

Kohtuasja eripära seisneb selles, et lepingu sõlmimise ajal oli mõlema poole alaline elu- või asukoht samas riigis (Saksamaa), samas kui nõude esitamise ajal oli kliendi alaline elukoht Šveitsis. ( 3 ) Juhtumi rahvusvaheline mõõde on seega tekkinud hiljem, seda ei ole algusest peale olnud.

3.

Kui ma ei eksi, siis ei ole Euroopa Kohus konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c kohta veel seisukohta võtnud. ( 4 ) Küll on ta seda teinud määruse (EÜ) nr 44/2001 ( 5 ) samaväärse normi kohta, mis on omakorda sätestatud praegu kehtivas määruses (EL) nr 1215/2012 ( 6 ).

4.

Selles valdkonnas tehtud Euroopa Kohtu otsused ei anna tervikuna vaadeldes minu arvates piisavat selgust küsimusele, mille mõju tarbija lepingupartneri majandustegevusele ei ole tähtsusetu.

5.

II jaotise 1. jagu („Üldsätted“) sisaldab artikleid 2 ja 3, mis on sõnastatud järgmiselt:

6.

II jaotise 4. jagu („Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“) hõlmab artikleid 15, 16 ja 17 järgmise sisuga:

– artikli 15 lõike 1 punkt c:

„1.   Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandus- või kutsetegevusest sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 4 ja artikli 5 lõike 5 kohaldamist, kui tegemist on:

[…]

– Artikli 16 lõige 2:

„2.   Teine lepinguosaline võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle käesoleva konventsiooniga seotud riigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht“.

– Artikli 17 lõige 3:

„Käesoleva jao [kohtualluvuse määramise] sätetest võib kõrvale kalduda üksnes sellise kokkuleppe alusel:

7.

Commerzbank AG-l, kelle peakontor on Maini‑äärses Frankfurdis (Saksamaa), on Dresdenis (Saksamaa) filiaal, mille kaudu ta avas 2009. aastal arvelduskontona hallatava konto kliendile, kelle elukoht oli sel ajal samuti Dresdenis.

8.

Klient sai pangalt krediitkaardi, mille liikumised arveldati kontol. Pank lubas arvelduskrediiti, kui klient tegi krediitkaardiga tehinguid tema arvel ja konto jääk oli ebapiisav.

9.

Klient kolis 2014. aastal Šveitsi. 2015. aasta jaanuaris tahtis ta ärisuhte Commerzbank AG-ga lõpetada. Arvelduskontol oli sellel kuupäeval deebetsaldo, mis tulenes 2013. aasta septembris tehtud kaardimaksest, mida klient keeldus maksmast, väites, et see olid tingitud krediitkaardi kasutamisest pettuse teel kolmandate isikute poolt ilma tema nõusolekuta.

10.

2015. aasta aprillis lõpetas Commerzbank lepingusuhte viivitamatult ja teatas, et deebetsaldo tuleb talle ära maksta. Klient jättis ikkagi selle saldo maksmata.

11.

Commerzbank esitas tasumisnõude Amtsgericht Dresdenile (Dresdeni esimese astme kohus, Saksamaa), kes tunnistas selle oma pädevuse puudumise tõttu vastuvõetamatuks.

12.

Kuna Commerzbanki apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, esitas ta kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), kes esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse järgmises sõnastuses:

13.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 3. juulil 2020.

14.

Pärast Euroopa Kohtu määruse kohtuasjas mBank S.A. ( 7 ) avaldamist ja kuna see on seotud eelotsusetaotluses arutatud küsimustega, küsiti eelotsusetaotluse esitanud kohtult 3. septembril 2020, kas ta soovib jääda oma eelotsuse küsimuste juurde.

15.

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) teatas 6. oktoobril 2020 Euroopa Kohtule, et ta võtab teise küsimuse tagasi ja jääb esimese küsimuse juurde.

16.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Commerzbank, Šveitsi valitsus ja komisjon. Kohtuistungi pidamist ei peetud vajalikuks.

17.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c kohaldamiseks:

18.

Komisjon, Šveitsi valitsus ja Commerzbank on nii neile kahele küsimusele vastamisel kui ka oma argumentides eri arvamustel. Mõnda nendest ( 8 ) silmas pidades tuleks minu arvates enne konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c tõlgendamise käsitlemist tähelepanu juhtida selle II jaotise 4. jao, mis käsitleb kohtualluvust tarbijalepingute puhul, teatavatele aspektidele,.

19.

Kuna vaidlusalune säte käesolevas asjas ning määruste nr 44/2001 ja nr 1215/2012 vastavad artiklid on praktiliselt identsed, tuleb neid kõiki tõlgendada ühtemoodi. ( 9 )

20.

Konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c mõisteid tuleb samamoodi nagu nendes kahes määruses tõlgendada autonoomselt, et tagada nende ühetaoline kohaldamine kõigis konventsiooniga seotud riikides. ( 10 )

21.

Konventsiooni II jaotise 4. jao esmane eesmärk on tagada piisav kaitse tarbijale, keda peetakse tema kutselisest lepingupartnerist ( 11 ) majanduslikult nõrgemaks ja õigusküsimustes vähem kogenud lepingupooleks. ( 12 )

22.

See kavatsus ei ole absoluutne: seadusandja ei ole tarbijakaitset ette näinud piiramatuna ning Euroopa Kohus ei ole sellest ka nii aru saanud. ( 13 )

23.

Asjaolu, et olukord, mida arutatakse, on rahvusvaheline, on konventsiooni kohaldamise sine qua non tingimus. II jaotise 4. jagu, milles määratakse kohtualluvus tarbijalepingute puhul, ei kujuta endast erandit sellest reeglist. ( 14 ) Kaitsega, mille see annab, püütakse tasakaalustada lepinguosaliste olukorda rahvusvahelise kohtualluvuse tasandil. ( 15 )

24.

Sätetega, millega koondatakse tarbija poolt või tema vastu algatatud hagid tema elukohariiki, välditakse tüli, mida tekitaks talle see, kui ta oleks sunnitud kohtumenetluses osalema teises riigis. Eeldatakse, et kuna ta on „nõrgem pool“, siis ei pruugi tal alati olla võimalik ette näha, et võimalik kohtuasi võib olla rahvusvaheline, ega arvestada selle riskide ja kuludega. ( 16 ) Ühtlasi välditakse, et ta loobuks oma õiguste teostamisest kohtu kaudu, kui tal tuleb neid kaitsta väljaspool oma elukohariiki. ( 17 )

25.

Tarbijale, kelle alaline elukoht on konventsiooniga seotud riigis, antud kaitse: a) võimaldab tal hagejana pöörduda samadesse kohtutesse, mis oleksid kättesaadavad kodumaiste lepingutega seotud vaidluste lahendamiseks; ( 18 ) ja b) tagab, et müüja või teenuste osutaja saab pöörduda ainult samadesse kohtutesse, kui ta soovib tarbijat kohtusse kaevata.

26.

Teistsugune lahendus võiks pärssida kalduvust tarbida väljaspool oma riigi piire Euroopa-sisesel turul [või Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) piires].

27.

Nagu ma juba rõhutasin, ei ole tarbijakaitse rahvusvahelise kohtualluvuse tasandil tingimusteta ega jää teistest konventsiooni ühistest eesmärkidest välja.

28.

Ettevõtja jaoks asendavad rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjad tarbijalepingute puhul eeskirju, mis on sätestatud konventsiooni artiklis 2 (mis määrab kohtualluvuse kostja alalise elukoha riigi kohtutele) ja artikli 5 lõikes 1 (valikulise kohtualluvuse kohta lepingutega seotud asjades). Neid tuleb seega tõlgendada kitsalt, laiendamata neid õigusnormides ettenähtust erinevatele olukordadele. ( 19 )

29.

See on nii seda enam, et tarbija jaoks, kes kohtusse pöördub, väljenduvad konventsiooni II jaotise 4. jao eeskirjad forum actoris’es.

30.

Nende eeskirjade kohaldamine juhtumile nõuab, et sellele on iseloomulikud kolm kumulatiivset tingimust ( 20 ), mida tuleb samuti tõlgendada kitsalt või koguni piiravalt ( 21 ).

31.

Kordan, et rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjad tarbijalepingute puhul ei toimi väljaspool konventsiooni üldpõhimõtteid. Tugevdada Euroopa Liidus asuvate isikute õiguslikku kaitset, tagada kohtualluvuse etteaimatavus ja vältida menetluste paljusust samas asjas on ühised eesmärgid, mis peavad ühilduma tarbijakaitse eesmärgiga. ( 22 )

32.

See, et ettevõtjale on ette teada, kus tema võib ja kus tema vastu võidakse kohtusse pöörduda, on võtmetegur. See suunab konventsiooni II jaotise 4. jao tõlgendamist viisil, mis on vastukaaluks tarbija eesõigustele. Selgitan edaspidi, et artikli 15 lõike 1 punkti c puhul on see nii.

33.

Konventsioonis, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, on teisi sama tähendusega meetmeid. Kõiki nimetamata, võib nende hulgas esile tuua järgmised:

34.

Konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c, mille tõlgendamist ainus veel käsitlemata eelotsuse küsimus puudutab, saab põhimõtteliselt tõlgendada kahte moodi, mis annaksid vastavalt eitava või jaatava vastuse:

35.

Ütlen juba ette ära, et esimese vastuse kasuks esitatud põhjendused näivad mulle olulisemad. Oleks siiski võimalik kompromisslahendus, mis tasakaalustaks tarbija ja kutsealal tegutseva isiku positsioonid rahvusvahelise kohtualluvuse seisukohast, kui esimene viib pärast lepingu sõlmimist oma elukoha üle teise riiki.

36.

Euroopa Kohus on juba teinud otsuse määruse nr 44/2001 artikli 15 lõikes 1 punkti c ja määruse nr 1215/2012 artikli 17 lõike 1 kohta. Seega on õiguspärane küsida, kas tema kohtuotsustest saab järeldada, et küsimus konventsiooni samade sätete kohta on lahendatud.

37.

Ma ei välista arutluskäiku, milles lähtutakse kohtuotsusest Pammer ja Alpenhof ning seejärel keskendutakse kontrollimisele, kas on põhjust eristada tegevust, millega müüja või teenuste osutaja tegeleb ühes riigis, ja tegevust, mille ta suunab sellesse riiki konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c kontekstis. Selle aspekti juurde tulen ma hiljem tagasi. ( 27 )

38.

Ma ei usu seevastu, et seni tehtud kohtuotsustest oleks otsustava tähendusega need, mis on loetletud käesolevas kohtuasjas esitatud argumentides.

39.

Nendest kohtuotsustest on mul raske järeldada, et Euroopa Kohus on tahtnud vastata vaikimisi sama sisuga küsimusele, kui käesolevas asjas esitatud küsimus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes näitab, et ta tunneb Euroopa Kohtu praktikat, ei järelda sellest praktikast ühest vastust. Koormavad tagajärjed, mis kaasnevad tarbijakaitse-eeskirjade kohaldamisega ettevõtjale juhul, kui tarbija on ootamatult elukohta vahetanud, millega ettevõtja ei olnud arvestanud või mida tal ei olnud võimalik ette näha, nõuavad sellekohast otsest arutelu.

40.

Kohtuasi MBank S.A. puudutas küll käesoleva eelotsusetaotluse omaga sarnast olukorda. Ent Euroopa Kohus sõnastas talle esitatud küsimused ümber ( 28 ) ja vastas, et „määruse nr 1215/2012 artikli 18 lõikes 2 kasutatud mõistet „tarbija alaline elukoht“ tuleb tõlgendada nii, et see tähistab tarbija elukohta kohtusse hagi esitamise kuupäeval“. Euroopa Kohus piirdus oma argumentatsioonis selle üksikasjaga. ( 29 )

41.

Ka kohtuasjas C‑327/10 ( 30 ) tehtud kohtuotsus ei lahenda käesolevas asjas tekkinud kahtlusi. Selles kohtuotsuses ei eitanud Euroopa Kohus, et kutsealal tegutseva isiku ja tarbija vaheline leping võib lepingu sõlmimise ajal samas liikmesriigis vastata määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punktile c. Ta ei käsitlenud aga käesolevas asjas vaidlusalust aspekti. ( 31 )

42.

Sama kehtib ka kohtuasjas C‑478/12 ( 32 ) tehtud kohtuotsuse kohta, milles samuti ei lahendata probleemi, mida käesolevas asjas analüüsitakse:

43.

Lugano II konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkt c täidab ülesannet, mis oli varem 1988. aasta Lugano konventsiooni ( 36 ) artikli 13 lõike 1 punktil 3, mis on selles punktis identne Brüsseli konventsiooniga.

44.

Selle sätte mõistmiseks tuleb tagasi minna aega, millal see lisati Brüsseli konventsiooni 1978. aastal ja teada selle hilisemat arengut.

45.

Brüsseli konventsiooni algredaktsioonis (1968) oli tarbijakaitse rahvusvahelise kohtualluvuse tasandil ette nähtud artiklites 13–15. See piirdus järelmaksuga müügilepingutega ja sellise müügi rahastamise lepingutega, kajastades Euroopa Majandusühenduse asutajaliikmesriikide õiguse hetkeseisu tarbimise valdkonnas.

46.

Konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta Brüsseli konventsiooniga, ( 37 ) lisati Brüsseli konventsiooni artiklile 13 kolmas lõik, millega laiendati kaitset igasugusele teenuste osutamisele või kaubatarnele, kui on täidetud lisaks kaks tingimust:

47.

Kumulatiivsed tingimused tulenesid Rooma konventsiooni lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta artikli 5 lõike 2 esimesest taandest. ( 38 ) Need puudutasid „passiivset“ tarbijat, st tarbijat, keda müüja või teenuste osutaja läheb otsima kodust, ning nende eesmärk oli tagada tihe seos lepingu ja tarbija alalise elukoha riigi vahel.

48.

Mõlemas õigusaktis oli tüüpiline juhtum sellise ettevõtja olukord, kes siseneb teise riigi turule piiriülese reklaami kaudu ( 39 ) või individuaalsete kauplemispakkumistega, mida teevad eelkõige agendid või müügimehed. ( 40 )

49.

Rahvusvaheline ulatus anti lepingule ettevõtja algatusel. Tarbija reageerimine ettevõtja reklaamile või pakkumisele piirdus tema enda riigiga. Seega oli põhjendatud, et rahvusvahelise ulatuse riski ja selles riigis alustatud kohtumenetluse kulud jäid ainult kutsealal tegutseva isiku kanda.

50.

Kohtualluvus võimaliku nõude esitamiseks tarbija vastu ja tarbija poolt, oli kõigile etteaimatav.

51.

Määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punktiga c, mis on konventsiooni üle võetud, laiendati II jaotise 4. jagu kõikidele lepingutele ja muudeti kaitsvale kohtualluvusele tuginemiseks nõutavaid tingimusi. Seda tehti selleks, et tagada tarbijakaitse „arvestades uute sidevahendite ja elektroonilise kaubanduse arengut“. ( 41 )

52.

Liidu seadusandja asendas nõuded, mis olid kehtestatud vastavalt kutsealal tegutsevale isikule ja tarbijale, teiste nõuetega, mis kehtestati ainult esimesele. Tarbija tegevus, lepingu sõlmimise koht või lepingu sõlmimise viis ei omanud tähtsust. ( 42 )

53.

Pocar’i aruandes konventsiooni kohta selgitatakse teksti uut redaktsiooni. ( 43 ) Selles on rõhutatud, et „[u]uendusi pole järelmaksuga kaupade müügi või osamaksetena tagastatavate laenude osas, kui pole oluline lähedus lepingu ja riigi vahel, kus on tarbija alaline elu- või asukoht“, samas kui „[t]eiste lepingute suhtes ei oleks aga kaitse laiendamine kõigile tarbijalepingutele ja sellega kaasnev forum actoris’e laienemine õigustatud ilma lepingu teist poolt ja tarbija elu- või asukohariiki ühendava tegurita“. ( 44 )

54.

Tõlgendades määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c väljendit „selline tegevus on […] suunatud“, seadis Euroopa Kohus selle kohaldamise tingimuseks, et müüjal peab olema kavatsus luua ärisuhteid ühe või teise liikmesriigi tarbijatega ja sõlmida nendega lepinguid. ( 45 )

55.

Euroopa Kohus on selgelt märkinud, et tarbijakaitse laiendamine tuleneb samast stsenaariumist nagu varem, st sellest, et ettevõtja, kes asub liikmesriigis, soovib vallutada teiste liikmesriikide tarbijaid.

56.

Ainult sellistel asjaoludel võib müüja või teenuste osutaja ette näha teiste liikmesriikide kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse – mis on tema jaoks kohustuslik.

57.

Euroopa Kohus on selgitanud määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 punkti c väljendi „selline tegevus on […] suunatud“ osas.

58.

Ma ei näe põhjust tõlgendada seda sätet teistmoodi olenevalt sellest, kas müüja või teenuseosutaja tegevus seisneb tarbija alalise elukoha riigis tegutsemises või tegevuse sellesse riiki suunamises.

59.

Mulle näib, et ühes riigis asuva ettevõtja kavatsus luua ärisuhteid tarbijatega, kelle elukoht on teises riigis, ja sõlmida nendega lepinguid, kehtib mõlemal juhul ühtemoodi.

60.

Määruse nr 44/2001 ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et mõiste „tegevus“ on ühtne (mille alal tegutsetakse tarbija elukohariigis või mis on suunatud sellesse riiki), ning need kinnitavad selle sätte kohaldamist tarbijalepingule, mis on sõlmitud „interaktiivsel veebisaidil, mis on kättesaadav tarbija elukohariigis“. ( 46 ) Sel viisil samastatakse elektroonilised lepingud telefoni, faksi või sarnaste vahendite teel sõlmitud lepingutega, mille puhul ei ole artikli 16 kohtualluvust vaidlustatud. ( 47 )

61.

Sõnad „tegutsema“ ja „suunama“ on õigusaktis samal tasandil ning on seotud sidesõnaga „või“, mis selles funktsioonis annab tunnistust sellega ühendatud elementide samaväärsusest. ( 48 )

62.

Müüja või teenuste osutaja jaoks on tulemus rahvusvahelise kohtualluvuse osas mõlemal juhul sama, nii et sellele peavad kehtima samad tingimused.

63.

Konventsiooni artikli 15 lõike 1 punktis c piiritletakse II jaotise 4. jao kohaldamist sõltuvalt müüja või teenuste osutaja tegevusest „tarbija […] elukoha riigis“, kuna see elukoht määrab võimaliku vaidluse korral pädeva kohtu.

64.

Euroopa Kohus on tuvastanud, et tarbija alaline elukoht määruse nr 1215/2012 artikli 18 lõike 2 tähenduses (samaväärne konventsiooni artikli 16 lõikega 2) on tarbija elukoht nõude esitamise kuupäeval. ( 49 )

65.

See säte reguleerib tarbijalepingut siis, kui tarbija alaline elukoht kui rahvusvaheline mõõde, mis on oluline ( 50 ) rahvusvahelise kohtualluvuse jaoks, on riigis, kus müüja või teenuste osutaja tegutseb või kuhu ta oma tegevuse suunab.

66.

See tõlgendus on kooskõlas konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c kujunemisloo ja eesmärgiga tagada ettevõtjale etteaimatav rahvusvaheline kohtualluvus.

67.

Konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkt c käsitleb sõna otseses mõttes sellest väljapoole jäävat osa selles mõttes, et see reguleerib tarbijalepinguid, mida punktid a ja b ei kata.

68.

Nende punktide – nagu ka konventsiooni kõikide sätete – kohaldamine nõuab, et olukord peab olema rahvusvaheline. See ei nõua seevastu, et peab olema lepingupartneri loodud eriline seos tarbija elukohaga.

69.

Eritingimuse puudumine oli iseloomulik Brüsseli konventsiooni tekstile selle algses redaktsioonis, mis on tänaseni säilinud.

70.

Euroopa Kohus on selgitanud punktides a ja b osutatud lepingute erilist kohtlemist järelmaksule eriomastes riskides. Praegu konventsiooni artikli 15 lõike 1 punktis a silmas peetud müük on ainult selline müük, milles müüja on kauba valduse ostjale üle andnud enne seda, kui ostja on kogu hinna tasunud.

71.

Nendel juhtudel „võidakse esiteks ostjat lepingu sõlmimise ajal eksitada tegeliku summa osas, mille ta peab tasuma, ja teiseks peab ostja kandma kauba kaotamise riski, kuigi ta on kohustatud tasumata osamaksed ära maksma“. ( 51 )

72.

Nende riskide olulisus kompenseerib seda, et konventsiooni II jaotise 4. jao kohaldamiseks ei nõuta lisaks seost lepingu ja tarbija alalise elukoha riigi vahel.

73.

Konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c kujunemislugu ja eesmärk, seda sätet (või varasemaid sellega samaväärseid sätteid) käsitlev Euroopa Kohtu praktika ja sätte tõlgendamine koostoimes artikliga 16 soosiksid seega selle sätte tõlgendamist järgmiselt: nõutakse, a) et müüja või teenuste osutaja loob oma tegevusalal tegutsemise või oma pakkumise kaudu vabatahtlikult seose oma asukohariigist erineva osalisriigiga; ja b) et see „teine riik“ peab olema tarbija alalise elukoha riik, milleks loetakse riiki, mille järgi määratakse (hiljem, kui osutub vajalikuks) kindlaks rahvusvaheline kohtualluvus.

74.

Loogiliselt tuleb eelnevast järeldada, et:

75.

Eespool viidatud sätte mõistmine võib siiski olla vastuolus konventsiooni artikliga 17, mis reguleerib kohtualluvuse valimist artiklis 15 osutatud lepingutes.

76.

Artikli 17 lõige 3 tunnustab nende poolte vahel kokku lepitud kohtualluvuse tingimuste kehtivust, kelle elu- või asukoht, või alaline elukoht oli „lepingu sõlmimise ajal“ samas (konventsiooniga seotud) riigis, tingimusel et nende lepingutingimustega antakse pädevus selle riigi kohtutele, mille õigusega ei ole niisugused lepingutingimused keelatud.

77.

Esmapilgul näib, et konventsioon ise tunnistab, et see, et mõlema lepingupoole (müüja või teenuste osutaja ja tarbija) alaline asu- või elukoht on lepingu sõlmimise kuupäeval ühes riigis, ei takista lepingu rahvusvaheliseks tunnistamist ja seega ka kohtualluvuse kindlaks määramist.

78.

Lugano II konventsiooni artikli 17 lõikes 3 sätestatud reegliga sarnane reegel oli olemas Brüsseli konventsiooni esimeses redaktsioonis (1968), nimelt selle artikli 15 lõikes 3.

79.

Jenard’i aruandes selgitatakse selle lisamist õigluse kaalutlustel müüjale või laenuandja kasuks, kelle asukoht on ostja või laenuvõtjaga samas riigis, kui need on pärast lepingu sõlmimist asunud elama välismaale. ( 52 )

80.

1978. aasta Brüsseli konventsiooni redaktsioonis muudeti selle sätte sõnastust, et täpsustada, et selles on mõeldud ühist asu- või elukohta lepingu sõlmimise, mitte nõude esitamise ajal. ( 53 )

81.

Viide müüjatele ja laenuandjatele asendati praeguse väljendiga. Selle muudatuse kohta ei ole ühtegi selgitust.

82.

Schlosseri aruandes, mis puudutab tarbija elukoha üleviimist pärast lepingu sõlmimist, on sõnaselgelt mainitud, et on vähe tõenäoline, et see mõjutab tolleaegse redaktsiooni artikli 13 lõike 3 juhtumit. ( 54 ) Seetõttu on niisugustel juhtudel ka artikli 15 lõike 3 kohaldatavus erandlik.

83.

Artikli 17 lõike 3 lisamine tarbijalepingute jakku ei ole seotud konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c või selle vastavate artiklite lisamisega eelmistesse tekstidesse.

84.

Veelgi enam, artikli 17 lõike 3 lähtepunkt (lepingupoolte alaline asu- või elukoht on lepingu sõlmimise ajal samas riigis) on tegelikult vastupidine artikli 15 lõike 1 punkti c lähtepunktile.

85.

Siiski ei ilmne, et seadusandja oleks soovinud välistada igasuguse seose nende kahe sätte vahel, sest kui see oleks nii, siis ei oleks ta kõrvaldanud algset viidet müüja ja ostja või laenuandja ja laenusaaja vahelisele lepingule.

86.

Ma leian, et vastuolu (mida seadusandjat võib-olla ei ole märganud) ei tule lahendada, lisades artikli 15 lõike 1 punkti c olukorrad, mille jaoks see artikkel ei ole ette nähtud ja mis jätavad müüja või teenuste osutaja teise lepingupoole meelevalda, ( 55 ) andmata talle vastu kindlat lahendust.

87.

Võimalus artikli 17 lõikes 3 nimetatud asjaoludel kohtualluvuses kokku leppida ei ole automaatne, kuna see sõltub lõppkokkuvõttes iga konventsiooniga seotud riigi otsusest.

88.

Ma ei ole ka kindel, et praktikas kaitseb see võimalus müüjat või teenuste osutajat ootamatu asjaolude muutumise eest, mis on tingitud tarbija ühepoolsest tahtest.

89.

Konventsiooni artikli 17 lõikes 3 kirjeldatud olukord on põhimõtteliselt kodumaine: kohtualluvuses kokku leppivate poolte loomulik kavatsus on valida territoriaalne kohtualluvus. Algse kokkuleppe ulatuse ex lege laiendamine, mis muudaks selle kohtualluvuse määramiseks rahvusvahelises plaanis, ( 56 ) ei vasta sellele, mida pooled on ette näinud, ning ma ei näe põhjust, miks see tuleks neile kohustuslikuks teha.

90.

Artikli 17 lõike 3 kohaldamisalasse kuuluvad valikuklauslid, mis on kokku lepitud enne igasugust vaidlust ja konkreetse eesmärgiga neutraliseerida tulevast rahvusvahelist ulatust, mis tekib kummagi poole asukoha või alalise elukoha vahetuse tõttu. ( 57 )

91.

Seda tüüpi tingimuse ette nägemise tõenäosus erineb sõltuvalt lepingu sõlmimise asjaoludest: see on suurem, kui olukorras on juba sel ajal mõni välismaine mõõde, ja vastupidisel juhul väiksem või olematu.

92.

See tõenäosus sõltub suurel määral ka asjaomase ettevõtja kogemusest ja riigisisestest kohtualluvuse valimise õigusnormidest:

93.

Kokkuvõttes selline tõlgendus, mis jätab konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c ja artikli 17 lõike 3 ühitamiseks tarbija elukohavahetusest tingitud rahvusvahelisuse riski igal juhul müüja või teenuste osutaja kanda:

94.

Olen seega arvamusel, et selline tõlgendus tuleb kõrvale jätta.

95.

Kui Euroopa Kohus minu ettepanekut ei järgi, peaks ta võib-olla püüdma leida viisi tagada nii eesmärk kaitsta tarbijat rahvusvahelisuse (sealhulgas tema enda tekitatud) nõude vastu, kui ka eesmärki muuta rahvusvaheline kohtualluvus, mida konventsiooni artikli 15 lõike 1 punktis c seostatakse ettevõtja enda piiriülese äritegevusega.

96.

Minu arvates ei ole eespool kajastatud vastuolu ületamine täiesti teostamatu. Konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c võib tõlgendada nii, et see hõlmab kõiki olukordi, kus müüja või teenuste osutaja tegutseb oma tegevusalal või suunab oma majandustegevust muudesse riikidesse kui tema asukohariik, kusjuures üks neist on see, kus on tarbija alaline elukoht nõude esitamise ajal.

97.

Selles kontekstis ei takista asjaolu, et mõlema poole alaline asu- või elukoht on lepingu sõlmimise ajal konventsiooniga seotud riigis, konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkti c ja seega II jaotise 4. jao kohaldamist koos kõigi selle tagajärgedega.

98.

Samadel asjaoludel võib tarbija, kes viib oma elukoha hiljem üle teise konventsiooniga seotud riiki, esitada nõude ettevõtja asukoha või enda uue elukoha kohtutele. Ettevõtja võib esitada hagi ainult viimati nimetatud kohtutele.

99.

Olen teadlik asjaolust, et kuigi lepingu ettevalmistamise ja sõlmimise ajal on ettevõtja asukoht samas riigis, kus on tarbija elukoht, ei oleks tal ilma ühegi asjaoluta, mis muudaks hiljem lepingusuhte rahvusvaheliseks, põhimõtteliselt alust näha selle konkreetse lepingu suhtes ette nõuet teises riigis.

100.

Etteaimatavus jääks sel juhul suurema abstraktsiooni tasemele. Tavapäraselt hoolas müüja või teenuste osutaja, kes teostab teatavat liiki tegevust teises liikmesriigis, ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et teda võidakse mõne lepingu suhtes, mis seondub oma objekti poolest sellise tegevusega, ( 59 ) seal kohtusse kaevata, kui tarbija viib oma elukoha sinna üle.

101.

Arvestades sellise võimalusega, mida ta teab, kuna see tuleneb tema enda tegevusest, võib tavapäraselt hoolas ettevõtja kasutada talle artikli 17 lõikega 3 antud vahendit, st allkirjastada kohtualluvuse kokkuleppe, millega nimetatakse pädevaks kohtuks lepingu sõlmimise ajal ühise asu- või elukoha riigi kohtud (kui selle riigi õigus seda ei keela).

102.

Lahenduse puhul, mis ei ole optimaalne, on teatud määral inspireeritud kohtupraktikast:

103.

Eespool esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) järgmiselt:

Luganos, 30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mille sõlmimine kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ, artikli 15 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav, kui lepingupoolte asu- või elukoht (selle konventsiooni artikli 59 ja 60 tähenduses) on lepingu sõlmimise ajal samas konventsiooniga seotud riigis ja õigussuhte piiriülene mõõde tekib alles tagantjärele seeläbi, et tarbija asus hiljem alaliselt elama teise samuti konventsiooniga seotud riiki.

Teise võimalusena on konventsiooni artikli 15 lõike 1 punkt c kohaldatav juhul, kui poolte alaline elukoht lepingu sõlmimise ajal on samas selle konventsiooniga seotud riigis ja tarbija asub hiljem elama teise riiki, mis on samuti konventsiooniga seotud, tingimusel et ettevõtja tegutseb tarbija uues elukoha riigis samasuguse majandus- või kutsetegevusega nagu see, mille kohta leping sõlmiti.