1.

Käesoleva eelotsusetaotluse on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu, eelotsusetaotluse esitanud kohus) seoses sellega, kuidas tõlgendada teatavaid sätteid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivis 94/22/EÜ süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis‑ ning kasutamistingimuste kohta. ( 2 )

2.

Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas direktiiv 94/22 kohustab liikmesriiki seadma ja kehtestama absoluutse piiri, millise geograafilise ulatusega piirkonna suhtes võib anda ühele ettevõtjale loa süsivesinike geoloogiliseks luureks, uurimiseks ja tootmiseks (edaspidi „uurimine ja tootmine“). ( 3 )

3.

Enne, kui asuda faktiliste asjaolude ja tekkinud õigusküsimuste analüüsi juurde, on kõigepealt vaja tutvustada asjakohaseid õigussätteid.

4.

Direktiivi 94/22 neljandas ja kuuendas kuni üheksandas põhjenduses on märgitud:

„liikmesriigid on suveräänsed ja neil on suveräänsed õigused oma territooriumil asuvate süsivesinikevarude suhtes;

[…]

tuleb võtta meetmeid, et kedagi diskrimineerimata tagada juurdepääs süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmisega seotud toimingutele ja sellekohaste taotluste esitamisele tingimustel, mis soodustavad suuremat konkurentsi kõnealuses sektoris ning võimaldavad seega parimal viisil läbi viia liikmesriikide ressursside geoloogilist luuret, uurimist ja tootmist ning tugevdada energia siseturu integreerumist;

selleks tuleb kehtestada ühiseeskirjad, millega tagatakse, et süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmise korda kohaldatakse kõigi vajaliku suutlikkusega üksuste suhtes; lube tuleb anda objektiivsete avaldatud kriteeriumide alusel; samamoodi peavad lubade andmise tingimused olema ette teada kõigile loa taotlemises osalevatele üksustele;

liikmesriikidele peab jääma võimalus piirata juurdepääsu kõnealustele toimingutele ja nende läbiviimist üldiste huvidega seotud põhjustel ning kehtestada tasu rahas või süsivesinikes, kusjuures kõnesoleva tasu maksmise üksikasjalik kord tuleb kindlaks määrata nii, et sellega ei sekkutaks üksuste juhtimisse; nimetatud võimalusi tuleb kasutada kedagi diskrimineerimata; v.a kõnealuse võimaluse kasutamisega seotud kohustused, tuleb võtta meetmeid, et vältida üksuste suhtes selliste tingimuste ja kohustuste kehtestamist, mida ei õigusta vajadus, et nad oma tegevust nõuetekohaselt täidaksid; üksuste tegevust tuleb kontrollida ainult niipalju, kui see on vajalik, et tagada kõnealuste kohustuste ja tingimuste täitmine;

loaga hõlmatud piirkondade pindala ja loa kestust tuleb piirata, et vältida olukorda, kus ühele üksusele antakse ainuõigus piirkonnas, kus mitu erinevat üksust võiksid geoloogilist luuret läbi viia ning uurida ja toota tõhusamalt;

[…]“.

5.

Direktiivi 94/22 artikli 1 punktis 3 on määratletud mõiste „luba“ järgmiselt:

„luba – õigus‑ või haldusnorm või lepingu säte või nende alusel väljaantud dokument, millega liikmesriigi pädevad asutused annavad üksusele õiguse kasutada geograafilises piirkonnas nende enda nimel ja vastutusel süsivesinike geoloogilise luure, uurimise või tootmise ainuõigust. Loa võib anda iga toimingu kohta eraldi või mitme toimingu kohta korraga“.

6.

Direktiivi 94/22 artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Liikmesriikidele jääb õigus kindlaks määrata oma territooriumil asuvad piirkonnad, kus võib läbi viia süsivesinike geoloogilist luuret ning neid uurida ja toota.

2.   Kui piirkonnas on lubatud läbi viia lõikes 1 sätestatud toiminguid, tagavad liikmesriigid, et üksusi ei diskrimineerita kõnealuste toimingute juurde pääsemisel ega nende teostamisel.

[…]“.

7.

Direktiivi 94/22 artikli 3 lõiked 1, 2 ja 4 käsitlevad lubade andmise korda:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et lubade andmisel järgitakse menetlust, mille alusel võivad kõik huvitatud üksused esitada lõigete 2 või 3 kohase taotluse.

2.   Nimetatud menetlus algatatakse:

Teadaandes määratakse kindlaks loa liik, geograafiline piirkond või selle osad, mille kohta taotlus on esitatud või võidakse esitada ning loa andmise kavandatav kuupäev või tähtaeg.

[…]

4.   Liikmesriik võib teha otsuse mitte kohaldada lõike 1 sätteid, kui ja niivõrd, kuivõrd mõne piirkonna puhul on geoloogilistel ja tootmisalastel kaalutlustel põhjendatud loa andmine naaberpiirkonda käsitleva loa omanikule. Asjaomased liikmesriigid tagavad, et sel juhul on muude naaberpiirkondade lubade omanikel võimalus esitada taotlus ja et neile antakse selleks piisavalt aega.

[…]“.

8.

Direktiivi 94/22 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et:

9.

Direktiivi 94/22 artikli 6 lõikes 2 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad kehtestada artikli 2 lõikes 1 sätestatud toimingute läbiviimiseks tingimused ja nõuded ulatuses, mis on põhjendatud riigi julgeolekuga, avaliku korraga, rahvatervisega, liiklusohutusega, keskkonnakaitsega, bioloogiliste ressursside ning kunsti‑, ajaloolise ja arheoloogilise väärtusega rahvuslike rikkuste kaitsega, rajatiste ja töötajate ohutusega, süsivesinikevarude kavandatava haldamisega (näiteks süsivesinike ammendamismääraga või nende taastumise optimeerimisega) või maksutulu kindlustamise vajadusega.“

10.

Sama direktiivi artiklis 7 on sätestatud:

„Ilma et see piiraks ühekordseid lube käsitlevate või nendes sisalduvate sätete kohaldamist ning artikli 3 lõike 5 punkti b kohaldamist, kaotavad asjaomased liikmesriigid enne 1. jaanuari 1997 õigus‑ ja haldusnormid, mille kohaselt on ühel üksusel õigus saada luba teatavas liikmesriigi territooriumil asuvas geograafilises piirkonnas.“

11.

Direktiiv 94/22 võeti Itaalia õigusesse üle 25. novembri 1996. aasta seadusandliku dekreediga nr 625, millega on rakendatud direktiiv 94/22/EMÜ süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis‑ ning kasutamistingimuste kohta (Decreto Legislativo 25 novembre 1996, n. 625 Attuazione della direttiva 94/22/CEE relativa alle condizioni di rilascio e di esercizio delle autorizzazioni alla prospezione, ricerca e coltivazione di idrocarburi; ( 4 ) edaspidi „seadusandlik dekreet nr 625/1996“). Sellega muudeti 9. jaanuari 1991. aasta seaduse nr 9 süsivesinike uurimise loa kohta (Legge 9 gennaio 1991, n. 9, mis käsitleb süsivesinike uurimise luba; ( 5 ) edaspidi „seadus nr 9/1991“) artiklit 6, milles on sätestatud:

„1.   Uurimisluba antakse tööstus‑, kaubandus‑ ja käsitööministri dekreediga, olles konsulteerinud süsivesinike ja geotermaalenergia tehnilise komitee, asjaomase maakonna või Trento või Bolzano autonoomse provintsiga, vastavalt nende pädevusele koostöös keskkonnaministeeriumi ja merekaubandusministeeriumiga […].

2.   Uurimisloa piirkond peab olema selline, et see võimaldaks uurimisprogrammi ratsionaalselt arendada, ega tohi igal juhul ületada 750 km2; uuritav piirkond võib hõlmata piirnevaid maismaa‑ ja merealasid.

3.   Tööstus‑, kaubandus‑ ja käsitööministril on juhul, kui ta leiab, et taotletav piirkond ei ole uurimise optimaalsuse seisukohast piisavalt suur ja ratsionaalse ülesehitusega, õigus keelduda uurimisloa andmisest seni, kuni seda piirkonda ei ole võimalik piirnevate aladega siduda.

4.   Loa kestus on kuus aastat.

5.   Loa saanul on õigus luba pikendada kaks korda, mõlemal korral kolmeks aastaks, kui ta on täitnud sellest loast tulenevad kohustused.

6.   Loa saanule võib anda täiendava pikenduse juhul, kui […] tööd veel kestavad […] põhjustel, mis ei tulene tema tegevusetusest, hooletusest või ebapädevusest […]“.

12.

Uurimislubade andmise menetlust reguleerisid Itaalia majandusarengu ministeeriumi (Ministero dello Sviluppo Economico; edaspidi „majandusarengu ministeerium“) haldusdekreedid. Algul, kuni 4. septembrini 2015 oli lubade taotlemise ajal kohaldatav 22. märtsi 2011. aasta haldusdekreet. ( 6 ) Sellest ajast kuni kuupäevani, mil anti välja dekreedid, millega tunnistati projektid keskkonnanõuetele vastavaks, oli kohaldatav 15. juuli 2015. aasta haldusdekreet. ( 7 ) See haldusdekreet oli jõus kuni 3. aprillini 2017. Nendes oli ette nähtud ühtne uurimis‑ ja tootmislubade andmise menetlus, mis eeldas ka keskkonnamõju hindamist, mida tuli taotleda eraldi. Selles ühtses menetluses osalesid riik ja asjaomased maakondlikud omavalitsused ning hankida tuli ametiasutuste ( 8 ) arvamused, keskkonnamõju hindamise menetluse tulemus ja maismaaga seotud projektide puhul piirkonna nõusolek.

13.

22. märtsi 2011. aasta haldusdekreedi artikli 9 lõikes 1 ja 15. juuli 2015. aasta haldusdekreedi artikli 14 lõikes 1 oli ette nähtud, et ühele ja samale juriidilisele isikule võib anda otse või emaettevõtetele, tütarettevõtetele või samasse kontserni kuuluvatele ettevõtetele üleandmise teel mitu uurimisluba või uurimisetapis ainuõiguste kontsessiooni, tingimusel, et kogupindala ei ületa 10000 km2.

14.

Ülemaailmselt avameresüsivesinike sektoris tegutsev Austraalia äriühing Global Petroleum Ltd esitas 27. augustil 2013 majandusarengu ministeeriumile neli eraldi taotlust. Ta taotles nelja uurimisluba Apuulia ranniku lähedal meres üksteisega piirnevates piirkondades, millest igaühe pindala on natuke vähem kui 750 km2 ja mille kõigi kogupindala on seega ligikaudu 3000 km2.

15.

Vastavalt kohaldatavatele Itaalia menetlusnormidele tuli keskkonnamõju hindamise taotlused esitada eraldi. Global Petroleum tegi seda 30. mail 2014, mil ta taotles MATTMilt vajalikke otsuseid keskkonnanõuetele vastavuse kohta seoses 2D ja võimaluse korral 3D seismiliste uuringutega, mis tuli asjaomastes piirkondades teha nn air gun‑meetodil.

16.

Neljas eraldi dekreedis, mis anti vastavalt välja kolmel kuupäeval – 14. oktoobril 2016, 31. augustil 2017 ja 26. septembril 2017 (edaspidi „vaidlusalused dekreedid“) – leidis MATTM koos Ministro dei Beni e delle Attività culturali e del Turismoga (kultuuri‑ ja turismiminister, edaspidi „kultuuriminister“), et need projektid vastavad keskkonnanõuetele. MATTM märkis, et Global Petroleum ei saanud esitada ühtainsat taotlust, sest seaduse nr 9/1991 kohaselt pidi süsivesinike uurimise loaga hõlmatud piirkond olema niisugune, mille puhul on võimalik uurimisprogramm ratsionaalselt välja töötada ja mis ei ole mingilgi juhul pindalalt suurem kui 750 km2, kuid märkis samuti, et tehniline keskkonnamõju hindamise komitee oli palunud Global Petroleumilt rohkem teavet, et hinnata projektide kumulatiivset mõju.

17.

Menetluses osalenud Regione Puglia (Apuulia maakonna omavalitsus) vaidlustas kõik need dekreedid nelja eraldi kaebusega Tribunale Amministrativo Regionale del Lazios (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia). Ta väitis, et vaidlusalused dekreedid rikuvad seaduse nr 9/1991 artikli 6 lõiget 2, sest nendes kohaldatud 750 km2 piirsuurus oli kõigest lubade, mitte aga ettevõtjate suhtes. See tähendas, et ettevõtja võis saada loa kogu piirkonna jaoks, mis ületab seda piirsuurust.

18.

Maakonna halduskohus jättis need kaebused rahuldamata. Ta märkis, et seaduse eesmärk ei ole kaitsta keskkonda, vaid hoopis edendada süsivesinikuvarude ratsionaalset kasutamist ja seega konkurentsi ettevõtjate vahel selles valdkonnas. Sellest järeldas nimetatud kohus, et ühel ettevõtjal on õigus saada mitu luba, sealhulgas ka üksteisega piirnevates piirkondades tegutsemiseks, tingimusel et iga taotlus on esitatud vähem kui 750 km2 suuruse piirkonna suhtes ja iga luba on saadud eraldi menetluses.

19.

Regione Puglia esitas kõikide nelja kohtuotsuse peale apellatsioonkaebused eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

20.

See kohus on seadnud küsimärgi alla Itaalia riigisiseste õigusnormide kooskõla direktiiviga 94/22. Ta on väljendanud kahtlusi seoses selle direktiivi artikli 4 õige tõlgendamisega. Tema arvates tuleb seda sätet tõlgendada nii, et see soodustab „turul konkurentsi“, mis tähendab, et arvukad ettevõtjad peaksid üksteisega konkureerima turul, mitte „konkureerima turu pärast“, mis tähendab seda, kui ettevõtjaid valitakse konkurentsimehhanismide abil ühel või teisel turul tegutsema. Itaalias aga rakendati see direktiiv – mis ei keela ja seega lubab anda ühele ettevõtjale mitu luba, tingimusel et see ettevõtja saab need load eraldi haldusmenetlustes – just niisuguses vormis.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus aga väidab, et direktiivi 94/22 artikkel 4 kohustab liikmesriiki määrama uurimis‑ ja tootmistegevuse jaoks üheainsa optimaalse pindala ja igale ettevõtjale sellekohaseks tegevuseks antava loa optimaalse kestuse, et tagada mitme eri ettevõtja, mitte vaid mõne või koguni üheainsa ettevõtja „konkurents turul“. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kardab, et muidu võivad load koonduda kas ühe või vaid mõne ettevõtja kätte.

22.

Samuti on eelotsusetaotluse esitanud kohus Itaalia õigusnormide sõnastusele viidates selgitanud, miks tal ei ole võimalik tõlgendada Itaalia rakendusakte kooskõlas sellega, mida ta peab liidu õiguse korrektseks tõlgenduseks, nimelt seetõttu, et on lubatud vaid üksainus luba taotleja kohta. Nagu see kohus on kinnitanud, on Itaalia seadusandluses alati seatud kaks eraldi ülempiiri seoses süsivesinike uurimise lubadega: esimene on olnud seotud süsivesinike uurimise loaga hõlmatud maksimumpindalaga. ( 9 ) Teine ülempiir on olnud seotud maksimumpindalaga, mida võisid hõlmata ühele füüsilisele või juriidilisele isikule kuuluvad load. ( 10 ) Seetõttu saab nimetatud teise piirsuuruse kaotamist eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul tõlgendada üksnes nii, et lubade arv, mille üks ettevõtja saada võib, ei ole piiratud. ( 11 ) See aga on nimetatud kohtu arvates vastuolus direktiivi 94/22 eesmärgiga. Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, et see peab paika ka juhul, kui võtta arvesse 22. märtsi 2011. aasta haldusdekreedi artikli 9 lõikes 1 ja 15. juuli 2015. aasta haldusdekreedi artikli 14 lõikes 1 ette nähtud 10000 km2 suurust maksimumi, ( 12 ) sest see ülempiir on üle kolmeteistkümne korra suurem kui uurimis- ja tootmistegevuseks optimaalseks maksimumpindalaks määratud 750 km2.

23.

Nendel kaalutlustel on eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustanud menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmises küsimuses:

„Kas [direktiivi 94/22] tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on vaatluse all käesolevas kohtuasjas, mis ühest küljest tunnistavad määratletud ajavahemikuks väljastatava süsivesinike uurimisloa andmise eesmärgil optimaalseks teatava pindalaga ala – käesoleval juhul 750 km2 suuruse ala kuueks aastaks – ja teisest küljest lubavad neid ülempiire ületada, tehes võimalikuks väljastada sama alaga piirnevate alade uuringuteks lisalube tingimusel, et need väljastati eraldiseisvate haldusmenetluste tulemusena?“

24.

Regione Puglia, Global Petroleum Ltd, Itaalia, Poola ja Küprose valitsus ning komisjon on esitanud oma kirjalikud seisukohad.

25.

Itaalia on oma kirjalikes seisukohtades märkinud, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Ta põhjendab seda ühest küljest nii, et vaidlusalused dekreedid käsitlevad keskkonnamõju hinnangut, mis tugineb keskkonnaalaste õigusnormide kohaldamisele, […] küsimus aga käsitleb direktiivi 94/22 õiget kohaldamist. Samuti on Itaalia märkinud, et Regione Puglial ei ole selles asjas otsest huvi, sest kõnealused uurimislubade taotlused on seotud rannikuga piirnevate piirkondadega, mis on osa territoriaalmerest. See tähendab, et need on riigi ainupädevuses. Samuti on Itaalia Euroopa Kohtule teatanud, et uurimislubasid ei ole veel välja antud, sest nende – nagu ka iga muu uurimisloa – väljaandmine on praegu peatatud seoses 14. septembri 2018. aasta dekreetseaduse nr 135 ( 13 ) jõustumisega, mille kohaselt peab enne uurimis‑ ja tootmislubade andmist olema vastu võetud „arenduskava“. ( 14 )

26.

Euroopa Kohtus välja kujunenud praktika kohaselt on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise või kehtivuse kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama, välja arvatud juhul, kui ilmneb, et taotletud tõlgendamine ei ole seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised või õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks. ( 15 )

27.

Mis puudutab käesolevat juhtumit, siis olen seisukohal, et eelotsusetaotlus tuleb tunnistada vastuvõetavaks. Esiteks oli eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul vaja taotleda keskkonnamõju hindamist – ehkki eraldi –, et saada uurimisload, mida Global Petroleum taotles. Seega oli keskkonnamõju hindamise menetlus lubade andmise menetluse osa. ( 16 ) Teiseks on küsimus, kas asjaolu, et vaid Itaalia riik on pädev seoses uurimis- ja tootmistegevusega territoriaalmeres, tähendab, et Regione Puglia ei ole pädev vaidlusaluseid dekreete Itaalia kohtutes vaidlustama, seotud menetlusega Itaalia kohtutes. See ei mõjuta eelotsusetaotluse vastuvõetavust. Sama kehtib küsimuse kohta, kas ja mil moel võib 14. detsembri 2018. aasta dekreetseaduse nr 135 jõustumine mõjutada menetlust Itaalia kohtutes. Niikaua, kuni menetlus jätkub eelotsusetaotluse esitanud kohtus, ei saa küsimusi pidada hüpoteetiliseks. Kolmandaks, kuigi vaidlusalused dekreedid käsitlevad nende seismiliste uuringute keskkonnamõju, mida Global Petroleum kavatseb teha air gun-meetodil, on keskkonnanõuetele vastavuse dekreetides konkreetselt viidatud, et seaduse nr 9/1991 sätete tõttu ei olnud Global Petroleumil võimalik taotleda nende nelja üksteisega piirneva piirkonna jaoks ainult ühte luba. Neljandaks tugineb Regione Puglia neid nelja dekreeti vaidlustades tõepoolest seaduse nr 9/1991 artikli 6 lõikele 2. Kuna see on direktiivi 94/22 rakendav säte, on ilmne, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on põhikohtuasjas vaidluse lahendamiseks vaja selle direktiivi sätteid tõlgendada.

28.

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas liikmesriik saab hoida kõrvale direktiivi 94/22 artikli 4 punkti a rakendavas seaduses sätestatud geograafilisest piirangust piirkondade pindala suhtes, andes ühele ja samale üksusele välja mitu luba, kui nad on taotlenud neid lube eraldi, on küsimus selles, kas direktiiv 94/22 kohustab liikmesriike piirama enda poolt ühele üksusele antavate lubade geograafilist ulatust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei küsi mitte ainult seoses geograafilise piiranguga (direktiivi 94/22 artikli 4 punkt a), vaid ka seoses lubade võimaliku ajalise piiramisega (direktiivi 94/22 artikli 4 punktid b ja c). Direktiivi artikli 4 punktis b sisalduv ajaline piirang on paindlikum kui geograafiline piirang, kuivõrd see võimaldab pikendamist, kui määratud kehtivusajast ei piisa kõnealuse tegevuse lõpuleviimiseks ja kui see tegevus on läbi viidud kooskõlas loaga. ( 17 ) Piirang ei ole eelotsusetaotluse põhjal probleem ka käesolevas asjas. Seepärast keskendun geograafilisele aspektile, olgugi et ma ei kahtle, et leitav võimalik lahendus oleks kohaldatav ka ajalisele aspektile.

29.

ELTL artikli 288 kolmanda lõigu kohaselt on direktiivid saavutatava tulemuse seisukohalt liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Seepärast on peamine küsimus käesoleval juhul selles, kas direktiivi 94/22 eesmärk on kohustada liikmesriike seadma igas liikmesriigis ülempiiri pindala suhtes, millel ühel ja samal üksusel on õigus viia läbi uurimis‑ ja tootmistegevust.

30.

Selle kindlakstegemiseks tuleb kohaldada Euroopa Kohtus välja kujunenud praktika kohaselt kasutatavaid tõlgendusmeetodeid. Nende järgi tuleb peale asjakohase sätte sõnastuse kaaluda ka selle sätte konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see säte on. ( 18 )

31.

Kuna ükski direktiivi 94/22 säte ei anna selget vastust küsimusele, kas liikmesriigid peavad määrama kindlaks maksimaalse geograafilise piirkonna, kus üks ettevõtja võib viia läbi uurimis‑ ja tootmistegevust, on asjakohane kaaluda, kas sellesse küsimusse aitavad selgust tuua seotud sätted või niisuguste sätete süsteem.

32.

Direktiivi 94/22 artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et liikmesriikidele jääb õigus kindlaks määrata oma territooriumil asuvad piirkonnad, kus võib süsivesinikke uurida ja toota. See on eeldus, mille põhjal direktiivis 94/22 on need tegevused mitteammendavalt ühtlustatud. ( 19 )

33.

Säte, mis tegelikult käsitleb „piirkon[dade] pindala“ – asjakohane termin on siin „piirkond“ ja selles lauses ei ole viidatud loale või lubadele ( 20 ) –, on direktiivi 94/22 artikli 4 punkt a. Seal on sätestatud, et kui geograafilisi piirkondi ei ole piiritletud territooriumi varasema geomeetrilise jaotusega, „määratakse iga piirkonna pindala nii, et see ei oleks suurem piirkonnast, mis on toimingute võimalikuks läbiviimiseks tehnilisest ja majanduslikust seisukohast parim“. See säte ei kohusta liikmesriike absoluutarvuliselt piiritlema liikmesriigis kõigile juhtumitele kohaldatavat maksimaalset pindala. Samuti ei käsitle see küsimust, kas see piirang tähendab, et niisugused piirkonnad peavad kujutama endast piiri mis tahes ettevõtja jaoks, kelle tegevus on eespool nimetatud. Seetõttu ei sisalda see ka eeskirju üksteisega piirnevate piirkondade kohta.

34.

Küll aga nõuab direktiivi 94/22 artikli 4 punkt a seda, et kui lubasid antakse direktiivi 94/22 artikli 3 lõikes 2 sätestatud korra alusel (edaspidi „loavoorude süsteem“), „kehtestatakse sellekohased objektiivsed kriteeriumid ja tehakse need üksustele kättesaadavaks enne taotluste esitamist“. See tähendab kaht asja. Esiteks, kui liikmesriik loavooru algatab, on oluline, et selle piirangu seadmise kriteeriumid oleksid avalikud. ( 21 ) Teiseks tähendab esimesena nimetatud säte seda, et kui lubasid antakse kahe teise süsteemi alusel, nimelt „avatud uste süsteemi“ alusel vastavalt selle direktiivi artikli 3 lõikele 3 ( 22 ) ja direktiivi 94/22 artikli 3 lõike 4 kohase süsteemi alusel – mille juurde kohe jõuan –, peavad need vastama nõudele, et ühegi piirkonna pindala ei tohi olla suurem sellest, mis on põhjendatud asjasse puutuvate toimingute tehnilisest ja majanduslikust seisukohast parima võimaliku läbiviimisega.

35.

Direktiivi 94/22 artikkel 3 käsitleb menetlusküsimusi seoses lubade andmisega. Selle artikli teises lõigus on kirjeldatud seda, millele olen juba viidanud kui „loavoorude süsteemile“ ja mille kohaselt kutsutakse taotlejaid lubasid taotlema kas pädeva ametiasutuse algatusel või vastuseks üksuse taotlusele, kui asjaomane liikmesriik seejärel soovib võimaldada asjaomasel territooriumil süsivesinike uurimist ja tootmist. Need taotlemiskutsed tuleb avaldada Euroopa Liidu Teatajas. ( 23 ) Sama direktiivi artikli 3 lõikes 3 on ette nähtud „avatud uste süsteem“ konkreetseteks juhtudeks, mis aga samuti eeldab avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Mõlema menetluse eesmärk on võimaldada menetluses osaleda kõikidel sellest huvitatud isikutel.

36.

Direktiivi 94/22 artikli 3 lõige 4 sisaldab erandit nendest menetlustest, „kui ja niivõrd, kuivõrd mõne piirkonna puhul on geoloogilistel ja tootmisalastel kaalutlustel põhjendatud loa andmine naaberpiirkonda käsitleva loa omanikule“. Poola väitel võimaldab see säte liikmesriikidel kõigest anda lubasid nii, et nad ei pea andma kõikidele huvitatud isikutele võimalust osaleda. Kuna see on ainus selle sätte kohaselt võimaldatud erand, eeldab see säte Poola väitel seda, et tegelikult saab anda ühele ja samale ettevõtjale lubasid naaberpiirkondade suhtes. Seda arusaama näib mõnevõrra toetavat direktiivi 94/22 artikli 3 lõike 1 sõnastus, kuna selles on sätestatud, et sama direktiivi artikli 3 lõigete 2 ja 3 kohaldamise korral võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed tagamaks, et lubasid antakse niisuguses menetluses, milles võivad kõik huvitatud üksused esitada lõike 2 või 3 kohaseid taotlusi. Seega on nimetatud sättes kinnitatud, et direktiivi 94/22 artikli 3 lõikes 4 sätestatud erandlik menetlus ei nõua kõikide huvitatud üksuste võimalust menetluses osaleda. Õigupoolest käsitleb direktiivi 94/22 artikkel 3 vaid lubade andmisega seotud menetlusküsimusi.

37.

Regione Puglia aga on seisukohal, et direktiivi 94/22 artikli 3 lõige 4 ei sisalda erandit mitte ainult menetlusnõudest, vaid ka sellest, mida ta peab üldpõhimõtteks, mille kohaselt võib naaberpiirkondade suhtes lubasid anda ainult selles sättes ette nähtud konkreetsetel asjaoludel. Ei tohi unustada, et see säte käsitleb vaid lubade andmist naaberpiirkondade suhtes konkreetsetel asjaoludel. Samuti ei sätesta direktiivi 94/22 artikkel 3 (ega ükski teine säte), et naaberpiirkondadele võib loa anda vaid selle direktiivi artikli 3 lõikes 4 ette nähtud tingimustel, ega käsitle nende (kogu)piirkondade geograafilisi piire. Seega, kui eeldada, et direktiivi 94/22 artikli 4 punkt a kohustab liikmesriiki seadma absoluutse piirangu ühele ettevõtjale antava piirkonna pindala suhtes, siis miks ei tohiks naaberpiirkondade suhtes esitatud taotlusi rahuldada, kui need naaberpiirkonnad seda pindala ei ületa? ( 24 ) Sellel ei ole direktiivi 94/22 sõnastuse põhjal alust. Samuti ei võimalda direktiivi 94/22 artikli 3 lõige 4 erandit sama direktiivi artikli 4 punktis a sätestatud piirangust, kui tõlgendada viimati nimetatud sätet nii, et selles on ette nähtud absoluutne piirang.

38.

Seega ei ole direktiivis 94/22 viidet üldpõhimõttele, mille kohaselt ei tohi anda välja lubasid naaberpiirkondade suhtes, nagu on väitnud Regione Puglia. See aga ei anna vastust küsimusele, kas direktiivi 94/22 artikli 4 punktiga a on piiratud ühele ettevõtjale anda võidavate piirkondade pindala.

39.

Veel üks asjakohane säte on direktiivi 94/22 artikkel 5. Selles on ette nähtud ettevõtjatele lubade andmise kriteeriumid. ( 25 ) Direktiivi 94/22 artikli 5 punkt 1 sisaldab väga piiratud arvul kriteeriume loa andmiseks – ja selles on sätestatud, et need kriteeriumid tuleb koostada ja avaldada Euroopa Liidu Teatajas enne taotluste esitamisperioodi algust. Järgnevate direktiivi 94/22 artikli 5 punktide eesmärk on tagada, et kõik tingimused ja nõuded seoses tegevuse läbiviimise ja lõpetamisega – sealhulgas teave muudatuste kohta – tehakse kättesaadavaks kõikidele huvitatud isikutele. See kehtib ka rahuldamata jäetud taotluste taotlejale põhjendamise kohta, kui taotleja seda soovib. Samuti kohustab see liikmesriike kohaldama neid kriteeriume, tingimusi ja nõudeid kedagi diskrimineerimata.

40.

Direktiivi 94/22 artikli 6 lõige 2 on huvitav seoses keskkonnaaspektidega, millele Regione Puglia ja komisjon on viidanud. See annab liikmesriikidele õiguse kehtestada uurimis‑ ja tootmistoimingute läbiviimise suhtes tingimusi ja nõudeid muu hulgas keskkonnakaitsega põhjendatud ulatuses.

41.

Direktiivi 94/22 artikli 7 sõnum puudutab konkurentsi. See kohustab liikmesriike kaotama enne 1. jaanuari 1997 õigus‑ ja haldusnormid, mille kohaselt on ühel üksusel õigus saada luba teatavas liikmesriigi territooriumil asuvas geograafilises piirkonnas.

42.

Kuigi direktiivi 94/22 artiklist 7 ja samuti kuuendast põhjendusest selgub, et seadusandja soovis suurendada selles valdkonnas konkurentsi, käsitleb selle direktiivi artikkel 7 selle direktiivi jõustumise ajal esinenud probleemi. Nimelt esines paljudes riikides õigus‑ ja haldusnorme, millega oli reserveeritud konkreetsetes piirkondades uurimis‑ ja tootmistegevuseks lubade saamise õigus ühele üksusele. Need õigus‑ ja haldusnormid tuli 1. jaanuariks 1997 kaotada. ( 26 ) See säte aga ei sisalda tingimusi, mis ulatuksid sellest tähtajast edasi. Nagu ilmneb ka kuuenda põhjenduse sõnastusest, on selle direktiivi alusel võetavad meetmed mittediskrimineeriv juurdepääs direktiiviga hõlmatud tegevustele ja nende läbiviimine tingimustel, „mis soodustavad suuremat konkurentsi kõnealuses sektoris ning võimaldavad seega parimal viisil läbi viia liikmesriikide ressursside geoloogilist luuret, uurimist ja tootmist ning tugevdada energia siseturu integreerumist“.

43.

Samuti tuleb meeles pidada, et direktiivi 94/22 artikli 4 punkt a nõuab vaid niisuguse piirkonna pindala kindlaksmääramist, mis „ei oleks suurem piirkonnast, mis on toimingute võimalikuks läbiviimiseks tehnilisest ja majanduslikust seisukohast parim“, kui geograafilised piirkonnad ei ole juba piiritletud territooriumi varasema geomeetrilise jaotusega. ( 27 ) Seega, kui soovida tagada piirkondade pindala osas samad konkurentsitingimused kõikidele potentsiaalsetele ettevõtjatele ühes liikmesriigis, oleks see alati mittetäielik. ( 28 )

44.

Peale selle kohustab direktiivi 94/22 artikli 4 punkt a liikmesriike vaid kehtestama objektiivsed kriteeriumid niisuguse piirkonna pindala määratlemiseks. See ei kohusta liikmesriike määrama absoluutarvuliselt kindlaks konkreetset geograafilist pindala kõikide nende territooriumi piirkondade suhtes (geograafiliste või geoloogiliste erinevuste tõttu liikmesriigi territooriumi eri osades ei pruugi see olla tehniliselt ja majanduslikult kõige tõhusam). Sellise tegevuse maksimaalse pindala kindlaksmääramine absoluutarvudes kujutab endast objektiivset kriteeriumi. ( 29 ) Kuna see ei ole liikmesriigi jaoks ainus võimalus rakendada direktiivi 94/22 artikli 4 punkti a, ei pea ma ometi seda selgeks märgiks sellest, et niisugust piirangut nagu piirsuurust 750 km2 tuleb pidada absoluutseks piirsuuruseks, mida nõuab direktiiv.

45.

Tõenäoliselt leidub kõige selgemalt niisugust tõlgendust toetav sõnastus üheksandas põhjenduses. Seal on märgitud, et „loaga hõlmatud piirkondade pindala ja loa kestust tuleb piirata, et vältida olukorda, kus ühele üksusele antakse ainuõigus piirkonnas, kus mitu erinevat üksust võiksid geoloogilist luuret läbi viia ning uurida ja toota tõhusamalt“. ( 30 ) Kuna see on selgelt seotud direktiivi 94/22 artikli 4 punktides a ja b ette nähtud kriteeriumidega, võib seda sätet koostoimes üheksanda põhjendusega käsitada nii, et nende kriteeriumidega on ette nähtud, et iga ettevõtja/üksus peab piirduma mis tahes ajal mis tahes liikmesriigis uurimis‑ ja tootmistegevuses vaid kuni ühe loaga.

46.

Kuigi direktiivi 94/22 artikli 4 punkti a niisugune tõlgendus, et pindala suhtes, mille jaoks võidakse anda ühele üksusele luba või load, peab olema kehtestatud absoluutne piirsuurus, võiks suurendada konkurentide arvu uurimis‑ ja tootmistegevuses, võib sellel olla ka ebasoodsaid tagajärgi. Nagu osutab komisjon, võib see piirata konkurentsi lubade pärast, sest see kõrvaldab menetlusest – aja jooksul, olenevalt lubade kehtivusajast – üha enam üksusi, kui nad juba viivad liikmesriigis läbi sellist tegevust.

47.

Kuigi see puhttekstiline analüüs ei vii järelduseni, et ettevõtjatele kehtib ühe uurimisloa piirang, käsitlen nüüd siiski direktiiviga 94/22 taotletavaid eesmärke.

48.

Direktiivi 94/22 põhjenduse 6 kohaselt on sellel direktiivil kaks omavahel seotud eesmärki. Esiteks tahetakse sellega tagada kedagi diskrimineerimata juurdepääs süsivesinike uurimise ja tootmisega seotud toimingutele ning seega soodustada ja soosida Euroopa Liidus asuvate ressursside luuret, uurimist ja tootmist parimal viisil. Nagu selgub selle direktiivi kolmandast põhjendusest, on see väga oluline, kuna süsivesinikutarned Euroopa Liidus sõltusid direktiivi 94/22 jõustumise ajal ja sõltuvad praegugi suuresti impordist.

49.

Direktiiv 94/22 võeti vastu EÜ asutamislepingu artikli 57 lõike 2 esimese ja kolmanda lause ning samuti artiklite 66 ja 100a alusel. ( 31 ) Juba selle põhjal on selge, et see direktiiv keskendub peamiselt siseturu väljakujundamisele. Selle peamine eesmärk on tagada kedagi diskrimineerimata kõikidele üksustele juurdepääs uurimis‑ ja tootmistegevusele, olenemata kodakondsusest ja sellest, kas nad on avalik‑õiguslikud või eraõiguslikud. ( 32 ) See ilmneb selle direktiivi sätetest, mis – nagu eespool näidatud – keskenduvad kõikide isikute teavitamisele, kes võivad olla huvitatud loa saamisest, ( 33 ) ja selle loa andmise suhtes piiratud arvul kriteeriumide seadmisele. ( 34 ) Selle teise meetme eesmärk on piirata liikmesriikide võimalusi kriteeriumide kohandamisel enda (riigisiseste) eelistatud üksuste huvides. Need põhimõtted võib kokku võtta sõnadega „läbipaistvus ja diskrimineerimiskeeld“. ( 35 )

50.

Regione Puglia sõnul tagab direktiiv 94/22 konkurentsi turul, mis on tema arvates võimalik vaid siis, kui tõlgendada direktiivi sätteid nii, et ükski üksus ei saaks saavutada valitsevat seisundit või et load ei koonduks väheste ettevõtjate kätte. Regione Puglia väidab, et direktiivi 94/22 eesmärk on hoida ära ainuõiguste tekkimine geograafilistes piirkondades, mis takistaks „tõelist konkurentsi turul“. Ta on arvamusel, et kui anda ühele üksusele uurimis‑ ja tootmistegevuseks suuremad piirkonnad, viiks see turu moonutamiseni. Regione Puglia sõnul on direktiivi 94/22 artikli 4 punkti a kohaselt kehtestatud piirsuuruse – 750 km2 – eesmärk seda ära hoida.

51.

Ma ei ole selle arutluskäiguga nõus. Esiteks on direktiivis 94/22 sätestatud normid osa riigihanke‑, mitte konkurentsieeskirjadest. Kuigi mõlema reeglistiku eesmärk on hõlbustada liidu piires konkurentsi, mille eesmärk omakorda on aidata kaasa siseturu loomisele, on neil erinev lähtekoht. Riigihankeõigus reguleerib ametiasutuste või riigi osalusega äriühingute või liikmesriigi antud eri- või ainuõiguste alusel tegutsevate ettevõtjate käitumist, konkurentsieeskirjad aga käsitlevad ettevõtjate majandustegevust. ( 36 ) Vastavad reeglistikud kui sellised toimivad eri tasanditel. ELTL artiklid 101 ja 102 piiravad teatavat konkurentsivastast tegevust ja ühinemismääruse ( 37 ) eesmärk on hoida ära turu struktuurilist muutumist koondumiste tõttu, mis võiksid oluliselt takistada tõhusat konkurentsi, riigihanke‑eeskirjade eesmärk aga on läbipaistvuse põhimõtet ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet kohaldades võimaldada kõikide huvitatud isikute võrdne pääs turule. Vaid ühinemismäärus takistab turgu valitseva seisundi tekkimist ja seda vaid koondumise korral.

52.

Direktiivi 94/22 kuulumist teise reeglistiku hulka kinnitab ka direktiivi 94/22 artikkel 12, mis seob selle direktiivi otseselt direktiiviga 93/38. ( 38 ) Selles direktiivis – ja ka selle asendanud direktiivides – sätestati, et „geograafilise piirkonna kasutamine […] nafta [või] gaasi […] leiukohtade uurimiseks või nende tootmiseks“ on selle direktiivi reguleerimisalasse kuuluv tegevus. ( 39 ) Direktiivi 93/38 artikli 3 kohaselt aga oli võimalik taotleda erandit võrgustiku sektori direktiivi kohaldamisest, kui on täidetud teatavad kriteeriumid, nimelt kriteeriumid seoses läbipaistvusega ja mittediskrimineerimisega lubade andmisel. Sel juhul pidid liikmesriigid tagama, et niisuguse loa saanud üksuse hanked oleksid mittediskrimineerivad ja konkurentsinõuetele vastavad, samuti selle, et komisjoni on nende hankelepingute sõlmimisest informeeritud. Direktiivi 93/38 artikli 3 lõikega 5, mis lisati sättele direktiivi 94/22 artikliga 12, nähti ette, et läbipaistvuse ja diskrimineerimiskeelu kriteeriumi peetakse täidetuks, kui liikmesriik on järginud direktiivi 94/22 sätteid. ( 40 )

53.

Sellest nähtub, et direktiiv 94/22 ja selle sätted on üks lüli meetmete ahelas, mis on võetud selleks, et juhtida suletud turgudel tegutsevaid sektoreid üleliidulise konkurentsi põhjal tegutsemise ja riigihanke-eeskirjade kohaldamise suunas, mida on seni takistanud riigisiseste asutuste antud ainuõigused geograafiliste piirkondade kasutamiseks. ( 41 )

54.

Vastavalt direktiivi 94/22 artiklile 4 ette nähtud piiranguid tuleb näha selles kontekstis. Kuigi on tunnistatud, et süsivesinikke hakatakse teatavas piirkonnas uurima ja tootma, mis eeldab suurt investeeringut, vaid juhul, kui seda saab teha ainuõiguse alusel, ( 42 ) tähendab iga niisugune ainuõigus sellise loaga hõlmatud geograafilise piirkonna ja tähtaja suhtes konkurentsi lakkamist. Järelikult peab tegelik konkurentsist kõrvaldamine olema geograafiliselt ja ajaliselt nii piiratud kui võimalik, lubades samal ajal loaomanikel siiski (vähemalt teoreetiliselt) ( 43 ) investeeringuid tasa teha. ( 44 )

55.

Euroopa Kohus on märkinud, et liidu riigihangete valdkonna õigusnormid on vastu võetud ühtse turu väljakujundamise raames, mille eesmärk on tagada vaba liikumine ja kõrvaldada konkurentsipiirangud, ning selles kontekstis on liidu õiguse huvides, et oleks tagatud võimalikult paljude pakkujate osavõtt hankemenetlusest. ( 45 ) Sellega kooskõlas on Euroopa Kohus järjepidevalt seisnud vastu katsetele laiendada „töövõtjate“ hankemenetlusest kõrvaldamise põhjusi vastavates direktiivides sätestatust kaugemale, kui nende eesmärk ei ole tagada „riigihangete valdkonnas kõigi pakkujate võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtte järgimine, mis on riigihankeid käsitlevate liidu direktiivide põhialused, kuid seda tingimusel, et järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet“. ( 46 ) Kuigi need järeldused tehti seoses ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimisega, on seesama eesmärk – mitte põhjendamatult piirata lepingute sõlmimise võimalust – samamoodi olemas ka võrgustike valdkonnas. ( 47 )

56.

Seega ei ole direktiivi 94/22 eesmärk mitte piirata loa taotlejate arvu, vaid hoopis vastupidi: see, et lubade pärast konkureeriks võimalikult palju – sobivaid – üksusi. Konkurentsi huvides ei ole arvata mõni konkurent turult välja selle konkurentsi ajal, nimelt siis, kui lubasid antakse, pelgalt seetõttu, et nendele antud load on juba jõudnud direktiivi 94/22 artikli 4 punkti a kohaselt seatud piirsuuruseni. Olgugi et üksused, kellel juba on süsivesinike uurimis‑ ja tootmistegevuse load, eriti naaberpiirkondade suhtes antud load, võivad olla direktiivi 94/22 artikli 5 punktis 1 sätestatud kriteeriumide täitmisel eelisolukorras ja edaspidiste lubade konkursil võita, ei ole riigihankeõiguse pädevuses seda takistada. Ja nagu olen eespool märkinud, ei takista ka konkurentsiõiguse sätted võimalikku turgu valitseva seisundi saavutamist, kui sellesse seisundisse jõutakse turu toimimise, mitte koondumise tõttu.

57.

Kui ühel üksusel on mitu eri luba ja ta jõuab selle tõttu uurimis‑ ja tootmistegevuse turgu – mis, nagu juba märgitud, on ülemaailmne turg – valitsevasse seisundisse ning kuritarvitab oma seisundit, rikub ta konkurentsiõigust, mis on ilmselgelt kohaldatav. Siiski on algusest peale küsitav, kas turg toimib kõige paremini siis, kui õigus tegutseda on vaid ettevõtjatel, kes ei tegutse veel samal alal samas riigis.

58.

Ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole seda küsimust oma eelotsusetaotluses tõstatanud, on nii Regione Puglia kui ka komisjon küsinud seda, kas keskkonnakaalutlusi tuleb arvesse võtta. Kuigi ma ei ole kindel, kas need on käesoleval juhul asjakohased, käsitleksin siiski põgusalt tõstatatud küsimusi.

59.

Nagu komisjon on osutanud, eeldab nn air gun‑meetodil tehtav luure keskkonnamõju hindamist, enne kui luba välja antakse. ( 48 ) Kui pädevad riigisisesed asutused otsustavad direktiivi 2011/92 artikli 4 lõike 2 alusel, kas keskkonnamõju hindamine tuleb läbi viia, tuleb neil võtta arvesse projektide kumulatiivset mõju vastavalt selle direktiivi III lisa punkti 1 alapunktile b, et takistada liidu õigusnormide eesmärgist kõrvalehoidumist selliste projektide osastamise teel, millel on tervikuna tõenäoliselt oluline keskkonnamõju. ( 49 ) Regione Puglia näib sellega seoses väitvat, et kui üks ja sama ettevõtja taotleb eri menetlustes mitut eri luba, põhjustab see olukorra, kus vajalikul keskkonnamõju hindamisel võetakse arvesse vaid iga (sellise menetlusega hõlmatud) individuaalse meetme mõju, mitte aga nende kõikide kumulatiivset mõju. ( 50 ) Samuti on ELTL artiklis 11 sätestatud, et Euroopa Liidu poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse tuleb integreerida keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist. ( 51 ) Euroopa Kohus on seda põhimõtet mitmes poliitikavaldkonnas tunnustanud. ( 52 )

60.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on majandusarengu ministeeriumi 7. detsembri 2016. aasta dekreedi ( 53 ) artikli 3 lõikes 9 ette nähtud ühtne menetlus, mille käigus hinnatakse keskkonnamõju. Sellesse menetlusse on kaasatud mitu ministeeriumi. Sel eesmärgil esitas Global Petroleum MATTMile neli taotlust air gun‑meetodi kasutamise keskkonnamõju hindamiseks valdkondades, mille jaoks ta lubasid taotles. Käesoleva eelotsusetaotluse põhjustanud kohtumenetluses on vaidluse all dekreedid, mis kinnitavad vastavust keskkonnanõuetele. Samuti sisaldas eelotsusetaotlus teavet selle kohta, et dekreetides oli märgitud, et kohaldatava Itaalia õiguse kohaselt ei olnud võimalik taotleda ühtainsat keskkonnamõju hindamist, kuid selleks, et siiski hinnata kumulatiivset mõju, oli palutud Global Petroleumilt selle aspekti kohta lisateavet. Seega ei nähtu, nagu ei tagaks Itaalia menetlus direktiiviga 2011/92 ette nähtud kohustuste korrektset täitmist. Keskkonnakaitse nõuded on hoopis integreeritud uurimis‑ ja tootmislubade andmise menetlusse, nagu on ette nähtud ELTL artikliga 11.

61.

Samuti on direktiivi 94/22 artikli 6 lõikes 2 sätestatud, et liikmesriigid võivad kehtestada uurimis‑ ja tootmistoimingute läbiviimiseks tingimusi ja nõudeid ulatuses, mis on põhjendatud keskkonna‑ ja bioloogiliste ressursside kaitsega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole aga esitanud teavet selle kohta, et Itaalia on niisuguseid tingimusi või nõudeid kehtestanud.

62.

Peale selle – ja mis kõige tähtsam – ei ole selge, kuidas saab keskkonnamõju hinnangut muuta see, kui üks ettevõtja saab või ei saa mitu luba, mis võimaldavad tal viia läbi uurimis‑ ja tootmistegevust rohkem kui 750 km2 suuruses piirkonnas.

63.

Seepärast olen arvamusel, et keskkonnakaalutlused, sealhulgas direktiiv 2011/92 ei ole direktiivi 94/22 artikli 4 punkti a tõlgendamisel olulised.

64.

Seda arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 1994. aasta direktiivi 94/22/EÜ süsivesinike geoloogilise luure, uurimise ja tootmise lubade andmis- ning kasutamistingimuste kohta artikli 4 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis võimaldavad anda eri haldusmenetluste tulemusel ühele ja samale üksusele välja mitu uurimisluba (sealhulgas üksteisega piirnevate piirkondade suhtes), isegi kui üks üksus omandab seetõttu uurimisload rohkema kui selle sätte kohaselt kindlaks määratud geograafilise piirkonna (ja pikema aja) suhtes.