1.

Eelotsusetaotlus esitati Tšehhi äriühingu Vinařství U Kapličky s.r.o. ja Státní zemědělská a potravinářská inspekce, ústřední inspektoráti (põllumajandusliku toidutööstuse riikliku kontrolliasutuse keskinspektsioon, Tšehhi Vabariik, edaspidi „keskinspektsioon“) vahelises kohtuvaidluses trahvi tõttu, mis määrati sellele äriühingule Moldovast pärit veinipartiide ringlusse laskmise eest, mis on toodetud veinivalmistustavade järgi, mis ei ole Euroopa Liidu õigusega lubatud.

2.

Taotlus on esitatud sisuliselt määruse (EL) nr 1308/2013 ( 2 ) ja määruse (EÜ) nr 555/2008 ( 3 ) tõlgendamise kohta ning puudutab esiteks küsimust, kas dokumendid, mille on koostanud selle kolmanda riigi asutus, kust eespool nimetatud veinipartiid on pärit, ning mis tõendavad importimisel veinipartiide vastavust liidu õigusega lubatud veinivalmistustavadele, on asjakohased selleks, et kontrollida neid veinivalmistustavasid mitte järgiva veinikaupleja vastutust, ja teiseks, kas liikmesriigi õigusnormid, mille järgi võib isik vastutusest kolmandast riigist imporditud ja liidu õigusega mitte lubatud veinivalmistustavade järgi toodetud veinipartiide ringlusse laskmise eest vabaneda, on liidu õigusega vastuolus, kui liikmesriigi ametiasutused ei suuda nende veinipartiide liidu õigusega lubatud veinivalmistustavadele „vastavuse eeldust“, mis on antud dokumendiga V I 1, ümber lükata.

3.

Nagu nähtub määruse nr 1308/2013 artikli 1 lõikest 1, kehtestatakse selle määrusega põllumajandustoodete ja eelkõige veini ühine turukorraldus ( 4 ).

4.

Määruse nr 1308/2013 põhjendustes 4 ja 71 on märgitud:

[…]

5.

Määruse nr 1308/2013 II jaotise I peatükk, kuhu kuuluvad artiklid 73–123, sisaldab turustamise eeskirju. Artiklist 80 „Veinivalmistustavad ja analüüsimeetodid“ tuleneb:

„1.   VII lisa II osas loetletud toodete valmistamiseks ja säilitamiseks liidus kasutatakse üksnes veinivalmistustavasid, mis on lubatud VIII lisa kohaselt ning sätestatud artikli 75 lõike 3 punktis g ning artikli 83 lõigetes 2 ja 3[ ( 6 )].

[…]

Lubatud veinivalmistustavasid võib kasutada üksnes kõnealuste toodete asjakohase valmistamise, säilitamise või töötlemise tagamiseks.

VII lisa II osas loetletud tooteid valmistatakse liidus vastavalt VIII lisas sätestatud eeskirjadele[ ( 7 )].

2.   Liidus ei tohi turustada VII lisa II osas loetletud tooteid, kui:

[…]“

6.

Määruse nr 1308/2013 artikkel 90 „Veini impordi erisätted“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui ELi toimimise lepingu kohaselt sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse käesoleva peatüki 2. jaos sätestatud veini päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid ja märgistust käsitlevaid sätteid ning käesoleva määruse artiklis 78 osutatud mõisteid, nimetusi ja müüginimetusi CN‑koodide 200961, 200969 ja 2204[ ( 8 )] alla kuuluvate liitu imporditavate toodete suhtes.

2.   Kui ELi lepingu kohaselt sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes ei ole sätestatud teisiti, toodetakse käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tooteid kooskõlas käesoleva määruse kohaselt liidu lubatud veinivalmistustavadega või, enne artikli 80 lõike 3 kohase loa saamist, kooskõlas Rahvusvahelise Viinamarja- ja Veiniorganisatsiooni [OIV] soovitatud ja avaldatud veinivalmistustavadega.

3.   Lõikes 1 osutatud toodete importimisel tuleb esitada:

7.

Nagu nähtub määruse nr 555/2008 ( 9 ) artikli 1 lõikest 1, on selle määrusega kehtestatud määruse (EÜ) nr 479/2008 ( 10 ) (veinituru ühise korralduse kohta) sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad, eelkõige seoses kaubandusega kolmandate riikidega (IV jaotis).

8.

Määruse nr 555/2008 põhjenduses 40 on kirjas:

„Pettuste ennetamiseks tuleks kontrollida iga imporditud tootepartii sertifikaati ja vajaduse korral analüüsiaruannet. Selleks peavad kõnealused dokumendid olema iga partiiga kaasas kuni selle paigutamiseni ühenduse kontrolli alla.“

9.

Selle määruse III jaotis, mis sisaldab artikleid 38–54, reguleerib kaubandust kolmandate riikidega. Nimetatud määruse selle jaotise II peatükis „Veini, viinamarjamahla ja -virde importimisel kasutatavad sertifikaadid ja analüüsiaruanded“ sisalduv artikkel 40 „Nõutavad dokumendid“ sätestab:

„Määruse nr [479/2008 ( 11 )] artikli 82 lõike 3 punktides a ja b osutatud sertifikaat ja analüüsiaruanne moodustavad ühe dokumendi, mille:

10.

Määruse nr 555/2008 artiklis 41 „Analüüsiaruande sisu“ on ette nähtud:

„Analüüsiaruanne peab sisaldama järgmist teavet:

[…]“

11.

Määruse III jaotise II peatüki 2. osas „Täidetavad nõuded ning veini, viinamarjamahla ja -virde impordil kasutatava sertifikaadi ja analüüsiaruande koostamise üksikasjalikud eeskirjad“ sisalduva artikli 43 „Vorm V I 1“ lõikes 1 on sätestatud:

„Iga ühendusse importimiseks ettenähtud saadetise kohta koostatakse sertifikaat ja analüüsiaruanne ühtse dokumendina V I 1.

Esimeses lõigus osutatud dokument koostatakse vormil V I 1, mis vastab IX lisas esitatud näidisele. Sellele kirjutab alla ametiasutuse ametiisik ja artiklis 48 osutatud tunnustatud labori ametnik.“

12.

Selle määruse artikkel 44 „Dokumentide kirjeldus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Vorm V I 1 koosneb trükitud või käsitsi täidetud originaaleksemplarist ja läbi kopeerpaberi saadud koopiast nimetatud järjestuses.

2.   Vorm V I 2 on X lisas esitatud näidise kohaselt koostatud väljavõte, mis sisaldab vormis V I 1 või mõnes teises väljavõttes V I 2 esitatud teavet ning millel on ühenduse tolliasutuse tempel. Vorm V I 2 koosneb originaaleksemplarist ja selle kahest koopiast nimetatud järjestuses.

3.   Vormid V I 1 ja väljavõtted V I 2 peavad vastama XI lisas sätestatud tehnilistele eeskirjadele.

4.   Nii originaaleksemplar kui koopia peavad olema tootega kaasas. Vormid V I 1 ja V I 2 tuleb täita masinakirjas või käsitsi või mõnda muud asjaomase ametiasutuse poolt tunnustatud tehnilist vahendit kasutades. Vormi käsitsi täitmise korral tuleb väljad täita tindi ja trükitähtedega. Kustutamine ja ülekirjutamine ei ole lubatud. Kui on vaja teha parandusi, kriipsutatakse valed andmed läbi ja lisatakse vajaduse korral vajalikud andmed. Sellise paranduse peab kinnitama paranduse tegija ja olenevalt asjaoludest ametiasutuse, labori või tolliasutuse templiga.

[…]“

13.

Määruse artikli 47 „Kasutamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Asjaomase partii vabasse ringlusse lubamiseks nõutavate tolliformaalsuste täitmisel antakse vormi V I 1 või väljavõtte V I 2 originaaleksemplar ja koopia üle selle liikmesriigi pädevale ametiasustusele, kus kõnealused tolliformaalsused täideti.

[…]“

14.

Määruse nr 555/2008 artiklis 48 „Pädevate asutuste loetelu“ on sätestatud:

„1.   Komisjon koostab ja ajakohastab kolmandate riikide pädevate asutuste teatiste põhjal vormi V I 1 koostamiseks volitatud asutuste, laborite ja veinitootjate loetelud koos aadressidega. Komisjon avaldab kõnealuste asutuste ja laborite nimed ja aadressid Internetis.

2.   Lõikes 1 osutatud kolmandate riikide pädevate asutuste teatises märgitakse:

Lõikes 1 osutatud loetellu kantakse üksnes need esimese lõigu punktis a osutatud asutused ja laborid, keda asjaomase kolmanda riigi pädev asutus on volitanud esitama komisjonile ja liikmesriikidele nende nõudmisel vajalikku teavet vormis esitatud andmete hindamiseks.

3.   Kõnealuseid loetelusid ajakohastatakse eeskätt selleks, et kajastada asutuste või laborite aadressi- ja/või nimemuutusi.“

15.

Selle määruse VI jaotis, mis sisaldab artikleid 96–104, käsitleb üld-, ülemineku- ja lõppsätteid. Artiklis 98 „Riiklikud sanktsioonid“ on sätestatud:

„Ilma et see piiraks määruses nr 479/2008 või käesolevas määruses sätestatud karistuste kohaldamist, näevad liikmesriigid riiklikul tasandil ette määruses nr 479/2008 ja käesolevas määruses sätestatud nõuete rikkumisel kohaldatavad karistused, mis peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, et tagada ühenduste finantshuvide piisav kaitse.“

16.

Määruse nr 555/2008 IX lisas esitatud vormi „Artikli 43 lõikes 1 osutatud vorm V I 1“ punktid 9 ja 10 on sõnastatud järgmiselt:

„9. KINNITUS

Eespool kirjeldatud toode […] ☐ on/☐ ei ole ette nähtud otseselt inimtoiduks kasutamiseks, vastab […] viinamarjatoodete kategooriate[…] [ühenduse määratlusele] ning on toodetud vastavalt ☐ Rahvusvahelise Viinamarja- ja Veiniorganisatsiooni soovitatud ja avaldatud/☐ [ühenduses] lubatud veinivalmistustavadele.

[…]

10. ANALÜÜSIARUANNE (milles kirjeldatakse eespool nimetatud toodete analüütilisi omadusi)

[…]

VEINI […] puhul

[…]“

17.

Nagu nähtub määruse (EÜ) nr 607/2009 ( 12 ) artikli 1 „Sisu“ lõikest 1, kehtestab määrus (EÜ) nr 479/2008 III jaotise üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses selle jaotise VI peatüki sätetega, mis käsitlevad teatavate veinitoodete märgistust ja esitlusvälimust.

18.

Määruse nr 607/2009 artikli 56 „Viide villijale, tootjale, importijale ja müüjale“ ( 13 ) lõikes 1 on ette nähtud:

„Määruse [nr 479/2008][ ( 14 )] artikli 59 lõike 1 punktide e ja f ning käesoleva artikli kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“

19.

Nagu nähtub määruse (EÜ) nr 178/2002 ( 16 ) artiklist 1, sisaldab see määrus põhisätteid, mis käsitlevad eelkõige toiduohutust, liidu ja riigi tasandil.

20.

Selle määruse artikkel 17 „Kohustused“ näeb ette:

„1.   Toidu- ja söödakäitlejad peavad enda juhitava ettevõtte kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel tagama toidu ja sööda vastavuse nende tegevust reguleerivatele toidualaste õigusnormide nõuetele ning kontrollima kõnealuste nõuete täitmist.

2.   Liikmesriigid jõustavad toidualased õigusnormid ning jälgivad ja kontrollivad, et toidu- ja söödakäitlejad täidaksid toidualaste õigusnormide asjakohaseid nõudeid kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel.

[…]

Liikmesriigid kehtestavad ka eeskirjad meetmete ja karistuste kohta toidu- ja söödaalaste õigusnormide rikkumise puhul. Kehtestatavad meetmed ja karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.“

21.

Nagu nähtub määruse nr 1306/2013 artiklist 1, on selle määrusega kehtestatud eeskirjad, mis reguleerivad eelkõige ÜPP kulude rahastamist ning liikmesriikide kehtestatavaid haldus- ja kontrollisüsteeme.

22.

Selle määruse põhjenduses 39 on märgitud:

„[…] Põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktide rikkumise juhtudel, kui liidu õigusaktidega ei ole sätestatud halduskaristusi käsitlevaid üksikasjalikke eeskirju, peaksid liikmesriigid kehtestama riigisisesed karistused, mis peaksid olema tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed.“

23.

Selle määruse V jaotise „Kontrollisüsteemid ja karistused“ artiklis 64 „Halduskaristuste kohaldamine“ on ette nähtud:

„[…]

2. Halduskaristust ei kohaldata:

[…]

[…]“

24.

Sama määruse artikli 89 „Turukorralduseeskirjadega seotud muud kontrollid ja karistused“ lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„3.   Liikmesriigid viivad läbi riskianalüüsipõhist kontrolli, et teha kindlaks, kas [määruse nr 1308/2013] I lisas osutatud tooted vastavad [selle määruse] II osa II jaotise I peatüki I jaos sätestatud eeskirjadele, ning kohaldavad vajaduse korral halduskaristusi.

4.   Ilma et see piiraks artikli 64 alusel vastu võetud veinisektorit käsitlevate õigusaktide kohaldamist, kohaldavad liikmesriigid veinisektorit käsitlevate liidu eeskirjade rikkumise korral proportsionaalseid, tõhusaid ja hoiatavaid halduskaristusi. Selliseid karistusi ei kohaldata artikli 64 lõike 2 punktides a–d nimetatud juhtudel ja kui mittevastavus on kergemat laadi.“

25.

Viinamarjakasvatuse ja veinikultuuri seaduse nr 321/2004 (zákon č. 321/2004 Sb., o vinohradnictví a vinařství; edaspidi „seadus nr 321/2004“) kuni 31. märtsini 2017 kehtinud redaktsiooni artikli 39 lõike 1 punktis ff on sätestatud:

„Juriidiline või füüsiline isik toote tootja või turustajana paneb toime haldusrikkumise, kui ta rikub viinmarjakasvatust, veinitootmist või veini turustamist reguleerivas [liidu] sättes ette nähtud kohustust.“

26.

Seaduse nr 321/2004 artikli 40 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Juriidilist isikut ei peeta vastutavaks haldusrikkumise eest, kui ta tõendab, et ta ei ole jätnud mingeid kohustuse rikkumise takistamiseks nõutavaid pingutusi omalt poolt tegemata.“

27.

Tšehhi Vabariigi põllumajandusliku toidutööstuse riikliku kontrolliasutuse Brno osakond (Státní zemědělská a potravinářská inspekce, Inspektorát v Brně) tunnistas 14. jaanuari 2016. aasta otsuses veiniettevõtja Vinařství U Kapličky süüdi seaduse nr 321/2004 artikli 39 lõike 1 punktis ff sätestatud haldusrikkumistes niisuguste Moldovast imporditud veinipartiide (edaspidi „kõnealused tooted“) Tšehhi Vabariigis ringlusse laskmise eest, mis olid määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punkti a rikkudes toodetud mitte lubatud veinivalmistustavade järgi või mis ei vastanud naturaalse alkoholisisalduse mahuprotsentides suurendamist käsitlevatele eeskirjadele, rikkudes selle määruse artikli 80 lõike 2 punkti c (edaspidi „vaidlusalused rikkumised“), määras talle trahvi summas 2100000 Tšehhi krooni (CZK) (umbes 80000 eurot) ning nõudis äriühingult 86420 CZK (umbes 3000 eurot) laborianalüüside kulu hüvitamiseks.

28.

Pärast mitut haldus- ja kohtumenetlust, milles Vinařství U Kapličky kaebused kas rahuldati põhjusel, et põhimõtteliselt ei olnud välistatud, et see äriühing võiks vaidlusaluste rikkumiste eest vastutusest vabaneda, tuginedes Moldova pädevate ametiasutuste poolt määruse nr 555/2008 alusel koostatud dokumentidele V I 1, või siis jäeti rahuldamata põhjusel, et need dokumendid V I 1 on lihtsalt haldusformaalsus kõnealuste toodete liitu sisse toomiseks ja nendest ei piisa selleks, et nimetatud äriühingut vastutusest vaidlusaluste rikkumiste eest vabastada, tuvastas Ústavní soud (Tšehhi Vabariigi konstitutsioonikohus,) 5. septembri 2019. aasta otsusega, et oli rikutud Vinařství U Kapličky õigust õiglasele kohtumenetlusele, kuna Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariigi kõrgeim halduskohus) oli tagasi lükanud argumendi, et dokumendis V I 1 esitatud kinnitus on siduv, pöördumata eelnevalt ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole.

29.

Neil asjaoludel otsustas Krajský soud v Brně (Brno maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

30.

Kirjalikud seisukohad on esitanud Tšehhi Vabariik ja Euroopa Komisjon. Samad pooled vastasid ka kirjalikult Euroopa Kohtu küsimustele. Nendele küsimustele vastas ka Itaalia valitsus, kes kirjalikke seisukohti ei esitanud. Euroopa Kohus otsustas vastavalt kodukorra artikli 76 lõikele 2 lahendada asja ilma kohtuistungit pidamata.

31.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1308/2013 artikli 90 lõike 3 punktis a ette nähtud kinnitus, mis on esitatud dokumendis V I 1, mis on koostatud määruse nr 555/2008 artikli 43 tähenduses ja mille kohaselt on kõnealused tooted valmistatud liidu õigusega lubatud veinivalmistustava järgi, on lihtsalt „haldustingimus“ nende toodete liidu territooriumile sisse toomiseks või on see vastupidi asjakohane selleks, et tuvastada kaupleja vastutust nende toodete turustamise eest, kui tooted ei ole nende tavadega kooskõlas määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punkti a tähenduses.

32.

Käesoleval juhul leidis keskinspektsioon, kui ta analüüsis Vinařství U Kapličky vastutust vaidlusaluste rikkumiste eest, et kõnealuseid tooteid puudutavaid dokumente V I 1 ei ole vaja analüüsida, kuna need dokumendid ei võimaldaks sellel äriühingul vabaneda vastutusest nende õigusrikkumiste eest, samas kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tunnustatakse liidu õigusnormides dokumente V I 1 koostama volitatud asutuste koostatud kinnitusi algusest peale, välja arvatud usalduse kuritarvitamise korral. Seega ei ole dokumendis V I 1 esitatud kinnitus lihtsalt tolliga seotud haldusformaalsus, vaid veinikauplejale võib sellest jääda mulje, et imporditav vein vastab teatavatele kvaliteedistandarditele.

33.

Sellega seoses väidab Tšehhi valitsus, et dokument V I 1 on mõeldud üksnes kõnealuste toodete vabasse ringlusse lubamiseks vajalike tolliformaalsuste täitmiseks ega ole asjakohane nende toodete järgnevaks turustamiseks liidu territooriumil, samas kui komisjon leiab, et selline dokument on teataval määral asjakohane nende toodete omaduste kindlakstegemiseks, kuigi see ei taga automaatselt imporditava veini vastavust liidu eeskirjadele, mida tuleks kontrollida asjaomase liikmesriigi või importija tehtud täiendavate kontrollide abil. Viimati nimetatud seisukohaga ühineb sisuliselt ka Itaalia valitsus.

34.

Käesoleva ettepaneku järgmistes punktides näib mulle tarvilik esitada ülevaade kohaldatavast õiguslikust raamistikust, et seejärel uurida dokumendi V I 1 asjakohasust kaupleja vastutuse analüüsimisel, milles on tõstatatud küsimus põhikohtuasjas.

35.

Esiteks on määruses nr 1308/2013 muu hulgas ette nähtud veinivalmistustavade ja analüüsimeetodite eeskirjad ning viinamarjatoodete importimise tingimused. Selle määruse artikli 80 lõikes 2 on sisuliselt sätestatud, et neid tooteid ei või liidus turustada, kui need on valmistatud niisuguse veinivalmistustava järgi, mis ei ole lubatud. Nimetatud määruse artikli 90 lõike 3 punktides a ja b on sätestatud, et nende toodete importimise tingimuseks on kaks järgmist elementi:

36.

Teiseks on määruses nr 555/2008 muu hulgas ette nähtud kõnealuste toodete importimiseks nõutavad dokumendid. Selle määruse artiklis 40 on täpsustatud, et eespool nimetatud kinnitus ja analüüsiaruanne koostatakse ühes ja samas dokumendis, mis on määruse artiklis 43 määratletud kui „dokument V I 1“. Viimati nimetatud sätte lõike 1 teises lõigus on samuti ette nähtud, et see dokument koostatakse iga liitu importimiseks mõeldud partii kohta „vormil V I 1“, mis vastab sama määruse IX lisas esitatud vormile. See vorm, mis on ära toodud käesoleva ettepaneku punktis 16, sisaldab esiteks eeltäidetud kinnitusevormi, millega pädev asutus kinnitab nimelt, et uuritud tooted on valmistatud vastavalt OIV soovitatud ja avaldatud või liidus lubatud veinivalmistustavadele, ning teiseks eeltäidetud analüüsiaruande vormi, mis tuleb täita, märkides kogu alkoholisisalduse mahuprotsentides ja tegeliku alkoholisisalduse mahuprotsentides.

37.

Määruse nr 555/2008 artikli 47 tähenduses esitatakse dokument V I 1 impordiriigi pädevale tolliasutusele kauba vabasse ringlusse lubamiseks nõutud tolliformaalsuste täitmise ajal.

38.

Mis puutub dokumendi V I 1 asjakohasusse kaupleja vastutuse analüüsimisel niisuguse veini turustamise eest, mis ei vasta liidu õigusega lubatud veinivalmistustavadele, siis tuleb minu arvates eristada ühelt poolt kõnealuste toodete liitu importimise ja vabasse ringlusse lubamise ( 17 ) eeskirju ning teiselt poolt nende toodete liidus turustamise eeskirju. Kuigi nende toodete importimiseks ja vabasse ringlusse lubamiseks piisab nende päritolu, ehtsuse ja kvaliteediomaduste kontrollimisest importimise ajal, eelkõige nende toodete turustamiseks liidu õigusnormide kohaselt volitatud asutuste koostatud dokumentide abil, on nimelt vajalik, et need tooted oleksid igal ajal kooskõlas veinivalmistustavadega.

39.

Kuigi dokumendi V I 1 esitamine selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus täidetakse tolliformaalsused, võimaldab kõnealuste toodete vabasse ringlusse lubamist, ei ole see iseenesest piisav selleks, et järeldada, et need tooted vastavad igal hetkel liidu õigusega lubatud veinivalmistustavadele, mis on nõutavad nende turustamiseks liidu turul. Nagu rõhutab komisjon, kuna vein on kompleksne ja mitmete välistingimuste suhtes tundlik toode, sealhulgas transportimise ajal, võib toote mittevastavus liidu standarditele olla tingitud ka mõnest pärast selle dokumendi väljastamist aset leidnud sekkumistoimingust. Seepärast on kvaliteedi kindlustamiseks vajalikud perioodilised täiendavad kontrollid, mida peab tegema importija ( 18 ).

40.

Teisisõnu näib mulle ilmne, et põhimõtteliselt liidu õigusega lubatud veinivalmistustavadest kinni pidamisest veini importimiseks ja vabasse ringlusse lubamiseks, mille alla kuuluvad dokumendis V I 1 vormistatud kinnitus ja analüüsiaruanne, ainuüksi ei piisa selleks, et tagada nende tavade järgimine selle veini turustamisel määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punkti a tähenduses.

41.

Kuna dokument VI I 1 tõendab importimise hetkel veinipartii vastavust liidu õigusega lubatud veinivalmistustavadele, ei saa siiski järeldada, et see dokument on lihtsalt „haldusformaalsus“, mis ei ole veini turustamisega seotud kaupleja vastutuse hindamisel üldse asjakohane. Minu arvates võivad liikmesriigi pädevad asutused seda dokumenti arvesse võtta asjaolude hulgas, mis on asjakohased veinikaupleja hoolsuse kontrollimiseks ja järelikult selleks, et välistada tema vastutus niisuguste rikkumiste eest, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

42.

Küll aga tuleks dokumendi V I 1 asjakohasust hinnata konkreetse juhtumi asjaolude seisukohast, näiteks olenevalt selle dokumendi väljastamisest möödunud ajast, toote transportimisest ja võimalikest muudest sekkumistoimingutest, mis on kõnealuste toodetega tehtud, ning ka kõikidest muudest asjaoludest, mis võivad nende toodete kvaliteeti mõjutada ( 19 ). Tahtmata tungida eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevustesse, piirdun siinkohal ainult rõhutamisega, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab Tšehhi valitsuse poolt esile toodud asjaolusid, mis tõendavad, et Vinařství U Kapličky pidi olema teadlik, et tema imporditud veinidega on probleeme ( 20 ), siis on nende tõttu selle dokumendi asjakohasus käesoleval juhul väga piiratud.

43.

Kokkuvõttes teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et määruse nr 1308/2013 artikli 90 lõike 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et määruse nr 555/2008 artikli 43 tähenduses koostatud dokumendis V I 1 esitatud kinnitus, mille kohaselt on kõnealused tooted valmistatud liidu õigusega lubatud veinivalmistustava järgi, ei ole lihtsalt „haldustingimus“ veini liidu territooriumile sisse toomiseks ja seda võib arvesse võtta asjakohaste andmete hulgas selleks, et tuvastada kaupleja vastutust veini turustamise eest, mis ei ole nende tavadega kooskõlas määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punkti a tähenduses.

44.

Teise eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib isik vabaneda vastutusest vaidlusaluste õigusrikkumiste eest, kui liikmesriigi ametiasutused ei lükka ümber dokumendis V I 1 esitatud kinnitusest tulenevat eeldust, et kõnealused tooted on valmistatud kooskõlas liidu õigusega lubatud veinivalmistustavadega.

45.

Sellega seoses tõlgendab eelotsusetaotluse esitanud kohus seaduse nr 321/2004 artikli 40 lõiget 1 Ústavní soudi (konstitutsioonikohus) kohtupraktikat arvestades nii, et dokumendis VI I 1 esitatud kinnitus loob (ümberlükatava) eelduse, et sertifitseeritud veinipartii vastab liidu õigusega lubatud veinivalmistustavadele. Mulle näib, et see „vastavuse eeldus“ kehtib mitte ainult kõnealuse toote importimise hetkel, vaid ka kogu selle liidus turustamise ajal.

46.

Tšehhi valitsus leiab, et liidu õigus ei võimalda niisugusel äriühingul nagu Vinařství U Kapličky üksnes dokumendile V I 1 tuginedes vastutusest vaidlusaluste rikkumiste eest vabaneda, samas kui komisjon leiab, et liidu õigusega ei ole vastuolus riigisisene õigusnorm, mis võimaldab Moldovast imporditud veini kauplejal vabaneda vastutusest vaidlusaluste rikkumiste eest, kui ta tõendab, et ta on kõik temalt nõutavad pingutused niisuguse rikkumise takistamiseks, tingimusel et riigisisest eeskirja ei tõlgendata nii, et lihtsalt sellest, et kaupleja esitab Moldova pädeva asutuse väljastatud dokumendi V I 1, piisab selleks, et teda vabastada vastutusest nende rikkumiste eest.

47.

Enne kui hakkan analüüsima eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud eelduse kooskõla liidu õigusega, on minu arvates tarvilik esitada ülevaade kohaldatavast õiguslikust raamistikust.

48.

Nagu on meenutatud määruse nr 1308/2013 põhjenduses 4, on selle määrusega kehtestatud eeskirjade rikkumise eest ette nähtud sanktsioonid kehtestatud määrusega nr 1306/2013, millega kehtestatakse eelkõige liikmesriikide haldus- ja kontrollisüsteeme reguleerivad eeskirjad seoses kulude rahastamisega ühise põllumajanduspoliitika raames. Viimati nimetatud määruse artikli 89 lõikes 4 on ette nähtud, et liikmesriigid kohaldavad veinisektorit käsitlevate liidu eeskirjade – sealhulgas määruse nr 1308/2013 artikli 80 – rikkumise korral „proportsionaalseid, tõhusaid ja hoiatavaid“ halduskaristusi. Sama säte näeb ette, et neid karistusi ei kohaldata lisaks määruse artikli 64 lõike 2 punktis d kirjeldatud juhul, st juhul, kui asjaomane isik suudab pädeva asutuse arvates veenvalt tõendada, et ta ei ole eksinud, kui ta ei täida põllumajandussektori õigusaktide kohaldamisest tulenevaid kohustusi või et pädev asutus on muul viisil veendunud, et see isik ei ole süüdi.

49.

Märgin, et eeskirjad, mis käsitlevad toidukäitlejate ja liikmesriikide vastutust ning nendega seotud karistusi, on ette nähtud ka määruse nr 178/2002 ( 21 ) artiklis 17 ja määruse nr 555/2008 ( 22 ) artiklis 98, mis ei ole käesolevas kohtuasjas vahetult kohaldatavad ( 23 ).

50.

Igal juhul on määruse nr 1306/2013 artiklis 89, määruse nr 178/2002 artikli 17 lõikes 2 ja määruse nr 555/2008 artiklis 98 sätestatud samad õiguslikud nõuded, jättes liikmesriikidele menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt võimaluse näha ette halduskaristused eelkõige veinivalmistustavade eeskirjade rikkumise eest ning nõudes, et liikmesriigi õiguses ette nähtud karistused, mida tuleb liidu õiguse rikkumise korral kohaldada, oleksid proportsionaalsed, tõhusad ja hoiatavad ( 24 ).

51.

Mis asjakohastesse riigisisestesse õigusnormidesse puutub, siis on seaduse nr 321/2004 artikli 40 lõikes 1 sätestatud, et juriidilise isiku suhtes ei kohaldata haldusrikkumise eest vastutust, kui ta tõendab, et ta ei jätnud tegemata ühtki omapoolset nõutavat pingutust kohustuse rikkumise ärahoidmiseks.

52.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktides 48–50 märkisin, annavad asjaomased liidu õigusnormid liikmesriikidele pädevuse kehtestada veinivalmistustavade järgimise eeskirjade rikkumise eest halduskaristusi, nähes samas ette, et need karistused peavad olema „proportsionaalsed, tõhusad ja hoiatavad“. Lisaks ei puuduta teine eelotsuse küsimus mitte sanktsioone endid, vaid menetlusnormi, mis juhul, kui veinikauplejal on olemas dokument V I 1, sisuliselt pöörab ümber tõendamiskoormise, mis puudutab selle kaupleja vastutuse tõendamist niisuguse toote turustamise eest, mis on valmistatud veinivalmistustavade järgi, mis ei ole liidu õigusega lubatud.

53.

Tuletan siinkohal meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleb valdkonnas liidu õigusnormide puudumise korral need kehtestada iga liikmesriigi õiguskorras menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes, kuid siiski nii, et need ei oleks vähem soodsad kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad eeskirjad (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) ( 25 ).

54.

Mis puutub tõhususe põhimõttesse, milles on põhikohtuasjas küsimus tõstatatud, siis meenutan, et määruse nr 1306/2013 artikli 89 lõike 4 kohaselt kohaldavad liikmesriigid liidu veinisektori eeskirjade rikkumise korral karistusi, mis on eelkõige „tõhusad ja hoiatavad“ ( 26 ); liidu õiguse kohaselt tuleb kontrollida, et nende rakenduseeskirjad, sealhulgas kõik asjakohased menetlusnormid ei ole selle põhimõttega vastuolus, mida peab kindlaks tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimelt võivad esmapilgul sellised riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, muutes veinikaupleja vastutuse tuvastamise liidu veinivalmistustavade eeskirjade ( 27 ) rikkumise eest eriti raskeks või koguni võimatuks, mõjutada liidu õiguse alusel nendes õigusnormides ette nähtud karistuste tõhusust.

55.

Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu õiguse kohaseid tarvilikke tõlgendusjuhiseid, mis võimaldaksid tal ise otsustada, kas asjakohased riigisisesed õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas, märgin kõigepealt, et määruse nr 607/2009 artikli 56 lõike 1 punkti d kohaselt on importija liidus asuv füüsiline või juriidiline isik või nende isikute rühm, kes vastutab nende imporditud toodete vabasse ringlusse lubamise eest ja on nimelt vastutav nende vastavuse eest liidu veinivalmistustavadele vastavalt määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punktile a.

56.

Seejärel tõden, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutud seaduse nr 321/2004 artikli 40 lõike 1 tõlgendus tähendab sisuliselt tõendamiskoormise seoses veinikaupleja vastutuse tuvastamisega selliste toodete turustamise eest, mis on valmistatud veinivalmistustavade järgi, mis ei ole määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõike 2 punkti a tähenduses liidu õigusega lubatud, ümberpööramist üksnes dokumendis V I 1 ( 28 ) esitatud kinnituse alusel.

57.

Lõpuks meenutan, et määruse nr 1308/2013 artikli 90 lõike 3 kohaselt esitatakse see kinnitus kõnealuste toodete importimiseks ning et määruse nr 555/2008 artikli 47 kohaselt esitatakse see dokument pädevatele asutustele nende toodete vabasse ringlusse lubamiseks nõutavate tolliformaalsuste täitmisel. Nagu ma vastuses esimesele eelotsuse küsimusele ( 29 ) märkisin, ei ole see kinnitus seega mõeldud selleks, et tõendada liidu õigusega lubatud veinivalmistustavade järgimist kogu nende toodete turustamise jooksul, nagu on ette nähtud määruse nr 1308/2013 artikli 80 lõikes 2.

58.

Neil asjaoludel kahtlen, kas tõendamiskoormise ümberpööramine seoses kõnealuseid tooteid turustava isiku vastutusega, mis kannab nende toodete kvaliteedi kontrollimise kohustuse üle liikmesriigi pädevatele asutustele ja muudab selle isiku vastutuse tõendamise eriti raskeks või koguni võimatuks, võib põhineda niisugusel kinnitusel nagu dokumendis VI I 1 esitatud kinnitus, mis kinnitab liidu veinivalmistustavade järgimist niisuguse toote nagu vein importimise ajal, mis on keerukas ja tundlik toode mitmete välistingimuste suhtes, mis võivad selle transportimise või muude edasiste käitlemis- või sekkumistoimingute ajal esineda. Vajalikud kontrollid tuleb teha siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

59.

Kokkuvõttes teen ettepaneku vastata teisele eelotsuse küsimusele, et määruse nr 1306/2013 artiklit 89 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole kaupleja, kes impordib veini kolmandast riigist, vastutav selle eest, et need veinipartiid, mille kohta on väljastatud dokumendis V I 1 esitatud kinnitus, ei vasta liidu õigusega lubatud veinivalmistustavadele, juhul kui riigi ametiasutused ei suuda selle dokumendiga antud „nõuetele vastavuse eeldust“ ümber lükata, kui see eeldus muudab selle kaupleja vastutuse tuvastamise eriti raskeks või koguni võimatuks, arvestades eelkõige, et:

60.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Krajský soud v Brně (Brno maakonnakohus, Tšehhi Vabariik) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: