1.

Alessandro Missir Mamachi di Lusignano (edaspidi „surnud ametnik“) ja tema abikaasa mõrvati 2006. aasta septembris neile Euroopa Komisjoni poolt Rabatis (Maroko) üüritud majas. Alessandro Missir Mamachi di Lusignano pidi asuma tööle Euroopa Komisjoni delegatsiooni poliitilise ja diplomaatilise nõunikuna. Seega oli ta liidu institutsiooni töötaja.

2.

Käesolev kohtuasi on kõige värskem episood sellest kahetsusväärsest ja traagilisest sündmusest alguse saanud kohtusaagast liidu kohtutes. ( 2 ) Käesolev asi võimaldab Euroopa Kohtul täpsustada oma kohtupraktikat seoses õigusega kahju hüvitamisele personaliasjades, st asjades, mis on seotud isiku töösuhtega liidu institutsioonides või muudes asutustes. Seega annab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule võimaluse piiritleda ELTL artiklist 270 tulenevat pädevust võrreldes ELTL artiklist 268 tuleneva pädevusega.

3.

Komisjon on esitanud käesoleva apellatsioonkaebuse 20. novembri 2019. aasta kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano jt vs. komisjon (T‑502/16, EU:T:2019:795; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“) peale. Selle kohtuotsusega mõistis Üldkohus komisjonilt solidaarselt välja 50000 eurot surnud ametniku emale ning surnud ametniku õele ja vennale kummalegi 10000 eurot, et hüvitada mittevaraline kahju, mida nad selle traagilise sündmuse tõttu kandsid.

4.

Komisjon nõustub kohtuotsuse osaga, mis puudutab ema, kuid vaidlustab hinnangud, mille Üldkohus andis venna ja õe esitatud kahju hüvitamise nõuetele. Apellatsioonkaebuse põhiküsimus seisneb selles, kas vend ja õde võisid esitada mittevaralise kahju hüvitamise hagid endi nimel ELTL artikli 270 alusel, mis annab Euroopa Kohtule pädevuse personaliasjades, ( 3 ) või oleksid vend ja õde pidanud kasutama ELTL artiklit 268, mis reguleerib Euroopa Kohtu üldist pädevust liidu lepinguvälisel vastutusel põhinevate kahju hüvitamise hagide puhul.

5.

Lisaks ELTL artiklitele 268, 270 ja 340 on käesolevas asjas asjakohased ka allpool loetletud sätted.

6.

ELTL artiklis 270 viidatud personalieeskirjade artikli 91 lõige 1 sätestab:

„Euroopa Liidu Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad kõik liidu ja käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikute vahelised vaidlused, milles käsitletakse seda isikut kahjustavat meedet artikli 90 lõike 2 tähenduses. Rahaliste vaidluste puhul on Euroopa Kohtul täielik pädevus.“

7.

Personalieeskirjade artikli 90 lõige 2 koostoimes personalieeskirjade artikli 91 lõikega 2 näeb ette, et personalieeskirjadega hõlmatud isik võib esitada hagi Euroopa Kohtusse üksnes juhul, kui ta on enne esitanud ametisse nimetavale asutusele kaebuse teda kahjustava meetme peale.

8.

Kohtuasjas, milles tehti vaidlustatud kohtuotsus, samuti varasemas menetluses, mis puudutas Missir Mamachi di Lusignano ja tema abikaasa surmast tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid, viidati või tugineti personalieeskirjade mitmele muule sättele. Seetõttu tuleb need siin ära tuua.

9.

Personalieeskirjade artikli 73 asjakohased viidatud osad on järgmised:

„1.   Ametnik on teenistusse asumise päevast alates kindlustatud kutsehaiguse- ja tööõnnetuseriski vastu vastavalt eeskirjadele, mille liidu institutsioonide ametisse nimetavad asutused või ametiisikud on koostanud ühisel kokkuleppel pärast nõupidamist personalieeskirjade komiteega. Ta maksab kutseväliste riskide vastu kindlustamiseks kuni 0,1% oma põhipalgast.

Kõnealustes eeskirjades täpsustatakse, milliseid riske ei kindlustata.

2.   Makstavad hüvitised on järgmised:

10.

Muud personalieeskirjade sätted, millele tugineti, on järgmised.

11.

Personalieeskirjade artikli 40 lõike 2 punkt iii, mis annab ametnikule õiguse saada isiklikel põhjustel palgata puhkust muu hulgas selleks, et „abistada oma abikaasat, ülenejat sugulast, alanevat sugulast, venda või õde arstitõendiga kinnitatud raske haiguse või puude korral“.

12.

Personalieeskirjade artikkel 42b, milles on sätestatud, et „[k]ui ametniku abikaasal, ülenejal sugulasel, alanejal sugulasel, vennal või õel on arstitõendiga kinnitatud raske haigus või puue, on ametnikul õigus saada põhipalgata perepuhkust“.

13.

Personalieeskirjade artikli 55a lõike 2 punkt e, mis lubab ametnikul töötada osalise tööajaga, kui see on vajalik muu hulgas „raskelt haige või puudega abikaasa, üleneja sugulase, alaneja sugulase, õe või venna eest hoolitsemiseks“.

14.

Vaidluse tausta on üksikasjalikult kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuses. ( 4 ) Peamised aspektid, mis on olulised käesolevas ettepanekus, võib kokku võtta järgmiselt.

15.

Alessandro Missir Mamachi di Lusignano ja tema abikaasa mõrvati 18. septembril 2006 möbleeritud majas, mille Euroopa Komisjoni delegatsioon oli abikaasadele ja nende neljale lapsele üürinud.

16.

Pärast seda traagilist sündmust anti lapsed oma vanavanemate eestkoste alla. Komisjon maksis surnud ametniku lastele kui pärijatele personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud kindlustussumma.

17.

Surnud ametniku isa ja laste eestkostja Livio Missir Mamachi ei olnud rahul personalieeskirjade artikli 73 alusel makstud summaga. Seetõttu esitas ta ELTL artikli 270 alusel hagi, milles palus mõista välja erinevad summad kõnealusest traagilisest sündmusest tuleneva varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Need nõuded esitati nii laste nimel surnud ametniku pärijate ja õigusjärglastena kui ka nende endi ja surnud ametniku isa nimel. See viis rea kohtulahenditeni (A), mis eelnesid käesolevale kohtuasjale (B).

18.

Ülevaate andmiseks selles kohtuasjas tehtud kohtulahenditest on vaja kõigepealt selgitada nende tegemise konteksti. Asjaomasel ajal oli Euroopa Liidu Kohtus kui liidu institutsioonis kolm kohtuasutust: Euroopa Kohus, Üldkohus ja Avaliku Teenistuse Kohus. Viimati nimetatul oli pädevus lahendada esimese kohtuastmena ELTL artikli 270 alusel esitatud asju.

19.

Küsimus, kas kahju hüvitamise nõue tuleb esitada ELTL artikli 268 või ELTL artikli 270 alusel, ei olnud seega asjakohane mitte ainult selliste hagide õigusliku aluse kindlaksmääramisel, vaid ka otsustamisel, kas asja lahendab esimeses astmes Avaliku Teenistuse Kohus või Üldkohus. See kontekst mõjutas minu arvates 10. septembri 2015. aasta kohtuotsuses Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (C‑417/14 RX‑II, EU:C:2015:588; edaspidi „uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsus“) tehtud järeldust ja on selle mõistmiseks oluline.

20.

See kohtuasi algatati Avaliku Teenistuse Kohtus, kes tegi 12. mail 2011 kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (F‑50/09, EU:F:2011:55). Avaliku Teenistuse Kohus jättis hagi rahuldamata osaliselt põhjendamatuse tõttu – seoses väidetava varalise kahjuga – ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu – seoses väidetava mittevaralise kahjuga.

21.

Apellatsiooniastmes analüüsis Üldkohus 10. juuli 2014. aasta kohtuotsuses Missir Mamachi di Lusignano vs. komisjon (T‑401/11 P, EU:T:2014:625), millega tühistati esimese astme kohtuotsus, omal algatusel Avaliku Teenistuse Kohtu pädevust lahendada esimeses astmes esitatud hagi. Muu hulgas eristas Üldkohus ühelt poolt surnud ametnikul ja lastel kui tema pärijatel tekkinud kahju ning teiselt poolt lastel ja isal kui neil endil tekkinud kahju. Üldkohus leidis, et Avaliku Teenistuse Kohtul „puudus algusest peale pädevus“ menetleda isa ja laste endi nimel esitatud hagi. Selle kohtuotsuse kohaselt oli tal pädevus ainult surnud ametnikule ja tema lastele kui pärijatele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suhtes. Oma nimel mittevaralise kahju hüvitamise hagi oleksid surnud ametniku lapsed ja isa pidanud esitama ELTL artikli 268 alusel Üldkohtusse.

22.

Selleks et vältida menetluslikku dubleerimist, otsustas Üldkohus, et kui surnud ametniku pärijad ja õigusjärglased nõuavad hüvitist sama teoga põhjustatud mitmesuguse kahju eest nii pärijatena (ELTL artikli 270 alusel) kui ka endi nimel (ELTL artikli 268 alusel), tuleks neil lubada liita need nõuded ühte hagisse. Kuna Avaliku Teenistuse Kohtul puudus pädevus nende nõuete ühe osa suhtes (ELTL artikli 268 alusel esitatud nõuded), sai nn ühe hagi esitada üksnes Üldkohtusse. Sellel kohtul oli apellatsiooniastme pädevus ELTL artikli 270 alusel esitatud hagide suhtes ja esimese kohtuastme pädevus ELTL artikli 268 alusel esitatud hagide suhtes.

23.

Seejärel vaatas Euroopa Kohus selle apellatsiooniastme kohtuotsuse uuesti läbi ja tühistas selle osaliselt uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuses. Selle kohtuotsusega otsustas Euroopa Kohus sisuliselt, et Üldkohtu poolt apellatsiooniastmes tehtud kohtuotsuse kaalutlustes tõlgendati vääralt Avaliku Teenistuse Kohtu pädevust lahendada töösuhtest tulenevaid vaidlusi.

24.

Nii leidis Euroopa Kohus asja uuesti läbi vaadates, et kõik asjaomased kahju hüvitamise nõuded kuuluvad ELTL artikli 270 alusel Avaliku Teenistuse Kohtu pädevusse. Teisisõnu võis mitte ainult laste kui surnud ametniku pärijate nõude, vaid ka nende endi nimel esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuded ning surnud ametniku isa nõude esitada ELTL artikli 270 alusel ning seega kuulus see Avaliku Teenistuse Kohtu pädevusse.

25.

Pärast uuesti läbivaatamist saadeti asi tagasi Üldkohtusse uueks arutamiseks, mille tulemusel tegi Üldkohus 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse Missir Mamachi di Lusignano jt vs. komisjon (T‑401/11 P RENV‑RX, EU:T:2017:874) ning mõistis välja nii varalise kui ka mittevaralise kahju, mille hüvitamist olid taotlenud surnud ametniku lapsed ja isa.

26.

Paralleelselt esimese kohtuasjaga esitasid surnud ametniku isa ja lapsed, kellega ühinesid tema ema ning tema vend ja õed, veel kaks hagi.

27.

Nad esitasid 16. septembril 2011 ELTL artiklitele 268 ja 340 tuginedes Üldkohtusse lepinguvälise kahju hüvitamise hagi. Hiljem aga loobusid nad sellest hagist, mis kustutati seetõttu Euroopa Kohtu registrist 25. novembri 2015. aasta kohtumäärusega Missir Mamachi di Lusignano ja Sintobin vs. komisjon (T‑494/11, ei avaldata, EU:T:2015:909).

28.

Samad hagejad esitasid 7. novembril 2012 Avaliku Teenistuse Kohtusse ELTL artikli 270 alusel kahju hüvitamise hagi. See registreeriti kohtuasjana F‑132/12. See menetlus peatati esiteks 6. juunil 2013 kuni kohtuasjades T‑401/11 P ja T‑494/11 menetlust lõpetavate otsuste kuulutamiseni ning teiseks pärast uuesti läbivaatamist Euroopa Kohtu poolt ja Üldkohtule tagasisaatmist kuni kohtuasjas T‑401/11 P RENV‑RX menetlust lõpetava otsuse kuulutamiseni.

29.

Pärast Avaliku Teenistuse Kohtu tegevuse lõpetamist anti 2. septembril 2016 kohtuasi F‑132/12 üle Üldkohtule ja registreeriti kohtuasjana T‑502/16.

30.

Avaliku Teenistuse Kohtu kadumine kõrvaldas osaliselt probleemid, mis kaasnesid esimeses kohtuasjas tehtud otsusega.

31.

Võttes arvesse 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsust Missir Mamachi di Lusignano jt vs. komisjon (T‑401/11 P RENV‑RX, EU:T:2017:874), millega mõisteti isale ja lastele välja kahjuhüvitis, leidis Üldkohus, et ta on kohustatud tegema otsuse üksnes surnud ametniku ema ning tema venna ja õe nõuete kohta.

32.

Üldkohus tegi 20. novembril 2019 vaidlustatud kohtuotsuse, milles mõistis surnud ametniku mõrvaga tekitatud mittevaralise kahju eest välja 50000 eurot emale ning surnud ametniku õele ja vennale kummalegi 10000 eurot.

33.

Komisjon palub Euroopa Kohtu kantseleisse 30. jaanuaril 2020 saabunud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

34.

Vastustajad paluvad Euroopa Kohtul:

35.

COVID‑19 pandeemia tõttu kohtuistungit ei toimunud, kuid pooled vastasid Euroopa Kohtu küsimustele kirjalikult.

36.

Apellatsioonkaebuses on esitatud kaks väidet: õigusnormi rikkumine (esimene väide) ja põhjendamiskohustuse rikkumine (teine väide).

37.

Euroopa Kohtu palvel piirdub käesolev ettepanek apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsiga.

38.

Apellant on jaganud esimese väite kaheks osaks.

39.

Esimeses osas väidab apellant, et mõistet „personalieeskirjadega hõlmatud isik“ tõlgendades rikkus Üldkohus õigusnormi. See osa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 48–64 vastu.

40.

Esimese väite teises osas väidab apellant teise võimalusena, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tunnustas surnud ametniku venna ja õe õigust esitada personalieeskirjade alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõue. See osa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 134 ja 135 vastu.

41.

Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et ta on pädev lahendama surnud ametniku ema ning õe ja venna nõudeid ELTL artikli 270 alusel, ning mõistis välja kahjuhüvitise.

42.

Apellatsioonkaebuse esimeses väites vaidlustab komisjon Üldkohtu järeldused pädevuse kohta seoses surnud ametniku õe ja venna esitatud nõuetega. Sisuliselt leiab komisjon, et ametniku surma korral võivad ELTL artikli 270 alusel kahju hüvitamise hagi esitada ainult personalieeskirjade artiklis 73 nimetatud isikud. Õed‑vennad, keda selles sättes ei mainita, saavad järelikult esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude üksnes ELTL artikli 268 alusel.

43.

Komisjon teeb sellise järelduse uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsusest, milles Euroopa Kohus otsustas personalieeskirjade artiklile 73 tuginedes, et nii surnud ametniku isa kui ka lapsed, kes nõuavad kahjuhüvitist endi nimel, võivad tugineda ELTL artiklile 270. Selgitan allpool, et komisjoni tõlgendus sellest kohtupraktikast on liiga formalistlik ja raskesti kaitstav.

44.

Pakun välja selle kohtupraktika teistsuguse tõlgenduse, mis viib järelduseni, et ELTL artiklis 270 ettenähtu on õige kohaldatav menetlus, mille kohaselt võib iga isik esitada kahju hüvitamise hagi enda nimel, kui tema liidu institutsiooni või muu asutuse vastutust puudutav nõue tuleneb ametniku töösuhtest liidu institutsiooni või asutusega.

45.

Käsitlen kõigepealt ELTL artikli 270 alusel esitatud kahju hüvitamise nõudeid käsitlevat kohtupraktikat (A) ning hindan seejärel täpsemalt apellatsioonkaebuses esitatud argumente (B).

46.

ELTL artiklis 270 on sätestatud Euroopa Kohtu eripädevus personaliasjades. Nimetatud sättes eristatakse taolisi asju teistest Euroopa Kohtu pädevusse kuuluvatest kohtuasjadest kui „liidu ning tema ametnike ja muude teenistujate vahelisi“ vaidlusi ning viidatakse personalieeskirjadele kui sellise pädevuse piire ja tingimusi reguleerivale õigusaktile.

47.

Põhjus, miks personaliasju eristatakse muudest Euroopa Kohtu pädevuses olevatest valdkondadest, peitub erilises usaldussuhtes, mis peab institutsiooni ja tema töötajate vahel olema, „et tagada kodanike jaoks avalikes huvides neile institutsioonidele antud ülesannete nõuetekohane täitmine“. ( 5 ) Nagu on selgitatud Euroopa Kohtu praktikas, põhineb see suhe vastastikustel õigustel ja kohustustel ning hõlmab institutsiooni kohustust hoolitseda ametnike eest. ( 6 ) Selle suhte eripära tõttu eeldab institutsiooni vastutus oma töötajate ees spetsiifilist hindamist. ( 7 )

48.

Personalieeskirjade säte, mis näeb ette ELTL artikli 270 kohase kohtualluvuse, on personalieeskirjade artikli 91 lõige 1. Selles artiklis on sätestatud, et „Euroopa Liidu Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvad kõik liidu ja käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikute vahelised vaidlused […]“.

49.

Personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 kohaselt võib kõik personalieeskirjadega seoses tekkivad vaidlused tuua ELTL artikli 270 alusel Euroopa Kohtu ette.

50.

Personalieeskirjade tekstis ei ole samas ette nähtud institutsiooni vastutust oma töötajale tekitatud kahju eest. Seega tekib küsimus, kas personalieeskirjadele tuginedes saab esitada kahju hüvitamise nõude institutsiooni kohustuste rikkumise tõttu oma töötaja suhtes. Ehk teisisõnu, kas „kõik vaidlused“ hõlmab ka vaidlust nõude üle hüvitada kahju, mille institutsioon peab hüvitama temal oma töötajate ees oleva kohustuste rikkumise tõttu?

51.

Personalieeskirjade artiklis 73 on selge sõnaga nimetatud üht liiki õigust hüvitisele, mis tekib ametnikule tekitatud kahju või tema surma korral. See õigus ei ole siiski õigus kahjuhüvitisele, vaid õigus saada varem kindlaks määratud kindlustussumma. See ei sõltu kantud kahju tõendamisest ega selle suurusest. Seoses ametniku surmaga on personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktis a sätestatud, et selline õigus läheb üle surnud ametniku abikaasale ja lastele. Kui surnud ametnikul ei olnud tema surma ajal abikaasat või lapsi, läheb õigus üle teistele alanejatele sugulastele vastavalt ametniku pärandit reguleerivale pärimisseadusele. Kui kummassegi eespool nimetatud kahte kategooriasse kuuluvaid isikuid ei ole, kuulub õigus kindlustatud summale ülenevatele sugulastele. Kui nimetatud kolmest kategooriast ühtegi isikut ei ole, kuulub kindlustussumma institutsioonile.

52.

Kindlustussumma ei sõltu tegelikust kahjusummast, mis võib olla kindlustussummast suurem. Euroopa Kohus on pidanud seetõttu lahendama kahju kannatanud ametnike nõudeid täiendava hüvitise saamiseks, kui need ametnikud on leidnud, et kindlustussumma ei kata neile tekitatud kahju. Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et sellises olukorras on ametnikul tõepoolest õigus täielikule hüvitisele. ( 8 )

53.

Nii on Euroopa Kohus tunnustanud, et personalieeskirjad näevad ette kahjuhüvitise töösuhtest tuleneva kahju eest. Seetõttu ta ongi otsustanud, et sellist kahjuhüvitist tuleb nõuda ELTL artikli 270 kohase menetluse, mitte ELTL artikli 268 kohase menetluse alusel. ( 9 ) Selline õigus kahju hüvitamisele erineb personalieeskirjade artiklis 73 ette nähtud õigusest kindlustussummale. Euroopa Kohus on seega lisanud personalieeskirjadesse liidu institutsioonide ja asutuste kui tööandjate lepinguvälise vastutuse.

54.

Töösuhtest tulenevad varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kuuluvad seega ELTL artiklis 270 ja personalieeskirjade artikli 91 lõikes 1 ette nähtud Euroopa Kohtu pädevusse ning nagu kinnitab eespool viidatud kohtupraktika, on Euroopa Kohus neid ka tegelikult ELTL artikli 270 alusel läbi vaadanud.

55.

Seda tõlgendust kinnitati viimati uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuses, milles Euroopa Kohus selgitas, et ametniku ja institutsiooni vahelisest töösuhtest tulenev vaidlus kuulub ELTL artikli 270 kohaldamisalasse, „isegi kui tegemist on hüvitisnõudega“. ( 10 )

56.

Seega hõlmab mõiste „kõik vaidlused“, mille võib personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 kohaselt ELTL artiklis 270 ette nähtud menetluse raames Euroopa Kohtusse esitada, liidu institutsiooniga sõlmitud töösuhtest tuleneva varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet.

57.

Siiski tuleb veel käsitleda küsimust, kellel on õigus esitada ELTL artikli 270 alusel kahju hüvitamise hagi.

58.

Vastus küsimusele, kellel on õigus esitada ELTL artikli 270 alusel hagi Euroopa Kohtusse, sõltub sellest, mida tähendab personalieeskirjade artikli 91 lõikes 1 kasutatud väljend „käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikud“.

59.

Euroopa Kohus juhindub liidu õiguse tõlgendamisel tõlgendatavate sätete sõnastusest, kontekstist ja eesmärgist, samuti oma varasemast kohtupraktikast, mis on juba omistanud analüüsitavatele sätetele tähenduse.

60.

Sõnastusele tuginedes ei aita väljend „käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikud“ mõista, kas ELTL artikli 270 alusel võivad hagi esitada üksnes ametnikud või ka teised isikud, ja kui see on nii, siis millised isikud.

61.

Märgid selle kohta, et see sõnastus ise ei ole määrav, ilmnevad ühelt poolt sama sätte keeleversioonide erinevustest ja teiselt poolt Euroopa Kohtu varasemate otsuste prantsuse keelest inglise keelde tõlkimisel kasutatud sõnade valikust. Esimese puhul näitab võrdlev analüüs, et personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 erinevates keeleversioonides kasutatakse veidi erinevaid termineid. Ühelt poolt kasutatakse saksa-, inglis-, hispaania- ja horvaadikeelses versioonis sõna „kohaldama“. Seevastu prantsus- ja itaaliakeelses versioonis kasutatakse vastavalt mõisteid „visées“ ja „indicate“. Sõna „kohaldama“ tähendab, et personalieeskirjadega on isikutele antud õigusi või pandud kohustusi ning vaja on mõista, kellele need õigused on antud või kohustused pandud. Seevastu sõna „visées“ puhul näib piisavat sellest, kui tuvastada, keda personalieeskirjade tekstis mainitakse, olenemata sellise isiku positsioonist või tema mainimise kontekstist. Samas on muidugi võimalik omistada nendele väljenditele ka teistsuguseid tähendusi. Lõppude lõpuks ei saa tähendust lahutada tõlgendajast ja kontekstist, milles tõlgendaja seda hindab.

62.

Teine märk sellest, et see sõnastus iseenesest ei ole kõnealuse mõiste tähenduse mõistmiseks määrav, on Euroopa Kohtu otsuste prantsuskeelses versioonis kasutatud sõna „visées“ tõlge inglise keelde. Piisab, kui mainida uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuse tõlget, mis näitab, kui raske on jääda ustavaks tekstile või seda tõlgendavale isikule. Nimetatud kohtuotsuse ingliskeelse teksti punktis 33 on kasutatud väljendit „any person referred to in these Regulations“. ( 11 ) Kohtuotsuse punktides 34 ja 42 kasutatakse ingliskeelses versioonis väljendit „persons covered by“ ( 12 ) ja punktis 50 väljendit „persons mentioned in the Staff Regulations“. ( 13 ) Prantsuskeelses versioonis on kõikides tsiteeritud lõikudes kasutatud ainult sõna „visées“.

63.

Mis puudutab konteksti, siis väljend „käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikud“ paikneb personalieeskirjades. Eeskirjade artikkel 1 määrab nende kohaldamisala kindlaks järgmiselt: „Neid personalieeskirju kohaldatakse liidu ametnike suhtes.“ Koos selle sättega lugedes võib vaidlusalust fraasi mõista nii, et see viitab üksnes liidu ametnikele. See tähendaks, et ELTL artikli 270 alusel saavad Euroopa Kohtusse hagi esitada ainult ametnikud ja mitte ükski teine isik.

64.

Kui aga võtta arvesse personalieeskirjade kogu teksti, on võimalik teistsugune tõlgendus. Nimelt on need eeskirjad vahetult kohaldatavad ka teistele isikutele, tavaliselt ametniku pereliikmetele, kuna annavad neile vahetult teatavad õigused ( 14 ) või mainivad neid ametniku õiguste omajatena. ( 15 ) See asjaolu ja personalieeskirjade artikli 91 lõikes 1 tehtud valik mitte kasutada mõistet „ametnik“, vaid mõistet „käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikud“, viivad järelduseni, et isikute ring, kes võivad sellele sättele tugineda, on laiem. Seega ei anna kontekst lõplikku vastust mõiste „käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikud“ tähenduse kohta.

65.

Personalieeskirjade eesmärk on korraldada suhteid liidu institutsioonide ja nende töötajate vahel nii, et nad võiksid üksteist usaldada. ( 16 ) Sellise usalduse loomine võib sageli hõlmata teiste isikute, eelkõige, kuid mitte ainult nende pereliikmete arvessevõtmist. Nii on Euroopa Kohus tunnistanud, et kuigi personalieeskirjade eesmärk on üksnes reguleerida Euroopa institutsioonide ja nende ametnike vahelisi õigussuhteid, ei tee nad seda ainuüksi kehtestades rea vastastikusi õigusi ja kohustusi, vaid ka „tunnustades ametnike teatavate pereliikmete õigusi, millele nad saavad Euroopa Liidus tugineda“. ( 17 ) Sellest tulenevalt on võimalik järeldada, et väljend „käesolevate personalieeskirjadega hõlmatud isikud“ hõlmab ka teisi isikuid, keda puudutab ametniku tööalane staatus liidu institutsioonis.

66.

Lõpuks, isegi kui oleks võimalik üksnes ametnikke hõlmav kitsas tõlgendus, on Euroopa Kohus valinud samavõrd võimaliku laiema tõlgenduse. Euroopa Kohus on juba otsustanud, et „personalieeskirjadega hõlmatud isikud“ ei ole üksnes ametnikud. Oma praktikas on ta tunnistanud, et personalieeskirjade alusel hagi esitamise õigus on näiteks isikutel, kes nõuavad oma ametniku staatuse ( 18 ) või tööle kandideerimise õiguse tunnustamist ( 19 ). Kohtupraktikas on loetud vastuvõetavaks ka hagi, mille on ELTL artikli 270 alusel esitanud endise ametniku endine abikaasa ( 20 ) ja liidu institutsiooni endise liikme lahutatud abikaasa. ( 21 )

67.

Samas ei nõudnud eelmises punktis nimetatud isikud mitte kahju hüvitamist, vaid muid õigusi, mis oli neile personalieeskirjadega selge sõnaga antud, nagu ühisest ravikindlustussüsteemist tulenevad õigused ( 22 ) või õigus toitjakaotuspensionile. ( 23 )

68.

Esimene ja seni ainus juhtum, kus Euroopa Kohus tunnustas muude isikute kui ametniku enda õigust nõuda kahju hüvitamist, oli Üldkohtu otsus esimeses Missir Mamachi di Lusignano kohtuasjas (T‑401/11 P RENV‑RX), ( 24 ) mis tehti pärast asja tagasisaatmist Euroopa Kohtu poolt uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsusega.

69.

Uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuses tunnustati surnud ametniku isa ja laste õigust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist endi nimel, mitte surnud ametniku pärijatena. Euroopa Kohus on seega tunnustanud nende staatust „personalieeskirjadega hõlmatud isikutena“.

70.

Kust pärineb muude isikute kui ametnike õigus esitada ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 alusel kahju hüvitamise hagi enda nimel?

71.

Minu arvates tuleneb see personalieeskirjade tõlgendusest, mille kohaselt selles on ette nähtud institutsiooni vastutus kahju hüvitamise eest alati, kui see vastutus tuleneb töösuhtest. Sellisest tõlgendusest järeldub, et lepinguvälisel vastutusel põhineva kahju hüvitamise nõude esitamiseks tuleb kasutada aluslepingus personaliasjade jaoks ette nähtud menetlust – ELTL artiklit 270. Õigus esitada kahju hüvitamise hagi selle menetluse, mitte ELTL artikli 268 kohase menetluse alusel on juba loetud põhjendatuks seoses ametnike endi poolt esitatud hagidega. ( 25 )

72.

Minu arusaama kohaselt kehtib sama ka siis, kui muud isikud peale ametnike esitavad hagi sellise kahju hüvitamiseks, mille institutsioon on väidetavalt tekitanud töösuhtest tulenevate kohustuste rikkumisega. Sellega satuvad need isikud mõiste „personalieeskirjadega hõlmatud isikud“ kohaldamisalasse. Kui kahju hüvitamise nõue tuleneb sellisest töösuhtest, saab selle esitada üksnes ELTL artikli 270 alusel ja seda ei saa esitada ELTL artikli 268 alusel.

73.

See arusaam tuleneb minu arvates ka kohtupraktikast. Mõningane segadus tekkis seetõttu, et kinnitamaks nii isa kui ka laste õigust esitada ELTL artikli 270 alusel kahju hüvitamise hagi, tugines Euroopa Kohus uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuses ( 26 ) personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punktile a. ( 27 )

74.

Nimetatud kohtuotsusest ei nähtu siiski, et õigus kahju hüvitamisele ja seega sellega kaasnev menetlusõigus esitada kahju hüvitamise hagi põhineb personalieeskirjade artiklil 73. Viide personalieeskirjade artiklile 73 või muudele personalieeskirjade artiklitele, näiteks artiklitele 40, 42b või 55a, on mõeldud üksnes viitena sellele, et nendes sätetes nimetatud isikutel võib olla õigus esitada kahju hüvitamise nõue, kuna nende lähedase suhte tõttu ametnikuga, mida neis sätetes tunnustatakse, võis neil tekkida mittevaraline kahju, mille hüvitamist nad nõuavad.

75.

Nende võimaliku kahju hüvitamise õiguse allikas, mis toob nad mõiste „personalieeskirjadega hõlmatud isikud“ kohaldamisalasse, on institutsiooni vastutus töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumise eest selle ametniku ees, kellega mittevaralise kahju hüvitamist nõudvad isikud olid lähedalt seotud.

76.

Tuginemist nendele muudele sätetele ei tohiks siiski mõista nii, et see välistab teised isikud. Kui isikut ei ole personalieeskirjades kusagil mainitud, ei tähenda see, et ta ei võiks olla „personalieeskirjadega hõlmatud isik“, kellele tuleneb personalieeskirjadest õigus saada kahjuhüvitist temaga lähedases suhtes oleva ametniku surma puhul, mille eest tööandjaks olev institutsioon vastutab.

77.

Näiteks kui surnud ametniku õe‑ või vennatütar nõuab ELTL artikli 270 alusel kahju hüvitamist, ei saa tema hagi rahuldamata jätta pelgalt põhjusel, et teda ei ole personalieeskirjades kusagil mainitud. Tema hagi esitamise õiguse tõendamine võib olla raskem kui õel või vennal, sest õdede‑vendade puhul võib Euroopa Kohus hagi vastuvõetavuse üle otsustamisel tugineda nende ja ametniku vaheliste lähedaste suhete sõnaselgele tunnustamisele. Kui aga õe‑ või vennatütar suudab ära tõendada lähedase suhte surnud ametnikuga, mistõttu tal võis tõepoolest tekkida mittevaraline kahju, siis on ta samas positsioonis oma nimel hagevate isa, ema, laste või õdede‑vendadega. Seega oleks tal õigus esitada ELTL artikli 270 alusel kahju hüvitamise hagi.

78.

Personalieeskirjade artikli 91 lõikes 1 sisalduvale väljendile „personalieeskirjadega hõlmatud isikud“ pakutava laia tähenduse kasuks räägivad mitu põhjust, mis annavad ELTL artikli 270 kohase pädevuse kõikide töösuhtega seotud kahju hüvitamise nõuete suhtes.

79.

Esiteks on kohtupraktikas juba otsustatud tõlgendada ELTL artikli 270 alusel esitatud kahju hüvitamise nõuete kohtualluvust laialt. Niivõrd kui Euroopa Kohtu tõlgendust piirab tema enda kohtupraktika, nõuaks ELTL artikli 270 kohaldamisala kitsendamine esimeste Missir Mamachi di Lusignano kohtuasjade lahendite sõnaselget ümberlükkamist. ( 28 ) Nimetatud asjades tunnustas Euroopa Kohus isa ja laste õigust nõuda kahju hüvitamist ELTL artikli 270 alusel, ilma et seda õigust oleks personalieeskirjades, sealhulgas personalieeskirjade artiklis 73 kusagil sõnaselgelt ette nähtud. Sellele sättele tuginemist ei saa seega mõista nii, et see viitab taolise kahju hüvitamise õiguslikule alusele. See on pigem üksnes tõend sellest, et nendel isikutel on ametnikuga lähedased suhted, mis annab neile õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist nendega lähedases suhtes olnud ametniku surma korral, kui selle eest on vastutav ametniku tööle võtnud institutsioon.

80.

Euroopa Liidu Kohtu otsuseid esimestes kohtuasjades (nii uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsust kui ka selle järel tehtud Üldkohtu otsust) saab kõige paremini mõista nii, et Euroopa Kohus on ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 kohaselt pädev lahendama kõiki kahju hüvitamise hagisid, mis on seotud ametniku ja liidu institutsiooni vahelise töösuhtega, olenemata sellise hagi esitaja isikust.

81.

Uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuses lähtus Euroopa Kohus oma tõlgenduses tolleaegsest kontekstist, milles Avaliku Teenistuse Kohtul oli esimese astme kohtu pädevus lahendada ELTL artikli 270 kohases menetluses algatatud kohtuasju. ( 29 ) Selle pädevuse lai tõlgendamine võimaldas seega koondada töösuhet liidu institutsioonis puudutavad kohtuasjad ühte kohtusse. See aitas kaasa kohtuliku kaitse tõhususele.

82.

Kuigi Avaliku Teenistuse Kohtu tegevus hiljem lõpetati ja pädevus anti tagasi Üldkohtule, ( 30 ) on sama loogika endiselt kehtiv. Seega on ELTL artikli 270 alusel esitatavate kahju hüvitamise nõuete kohtualluvuse laia tõlgendamise teine põhjendus kohtuliku kaitse tõhusus, mis saavutatakse siis, kui ühe töösuhet puudutava sündmusega seotud hagid saab koondada ühte kohtumenetlusse, mida menetleb sama kohus või sama kohtukoda.

83.

Lõpuks annab tõlgendus, mille kohaselt tuleb kõik töösuhtest liidu institutsioonis tulenevad kahju hüvitamise nõuded esitada ELTL artikli 270 alusel, rohkem selgust ja etteaimatavust seoses liidu kohtute kohtualluvuseeskirjadega, tõhustades õigusriigi põhimõtte järgimist. ( 31 ) Võimaldades teha selget vahet ELTL artiklite 268 ja 270 alusel liidu lepinguvälisest vastutusest tulenevate kahju hüvitamise hagide kohtualluvuse vahel, muudab selline tõlgendus selgemaks liidu kohtusüsteemi ülesehituse ( 32 ) ja parandab isikute juurdepääsu liidu kohtutele.

84.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes hindan nüüd komisjoni poolt käesolevas apellatsioonkaebuses esitatud argumente.

85.

Apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas väidab komisjon, et Üldkohus rikkus (vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48–64) personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 tõlgendamisel õigusnormi ning et selline tõlgendus on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohaga uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuses.

86.

Esiteks leiab komisjon, et Üldkohtu arusaam, mille kohaselt „on vennad ja õed „personalieeskirjadega hõlmatud“ just nende perekondliku sideme tõttu surnud ametnikuga“, ( 33 ) ja selleni viinud põhjendused kujutavad endast asjaomaste normide väära tõlgendust.

87.

Komisjoni arvates saab õdede‑vendade õigus esitada ELTL artikli 270 alusel hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks põhineda üksnes personalieeskirjade artiklil 73. See põhineb komisjoni arusaamal Euroopa Kohtu järeldustest uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuses. Sellega seoses väidab komisjon, et Üldkohtu järeldused on vastuolus nimetatud kohtuotsuse punktiga 34.

88.

Euroopa Kohus märkis uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuse punktis 34: „Personalieeskirjade artikli 73 lõike 2 punkti a sõnaselge määratluse kohaselt on nii ametniku „järeltulijad“ kui ka „ülenejad sugulased“ ametniku surma korral õigustatud saama hüvitist. Siit tuleneb, et see säte hõlmab nii apellandi kui surnud ametniku lapsed.“

89.

Kostjad väidavad aga, et sama punkt ei välista, et personalieeskirjade artiklis 73 nimetamata isikud võivad samuti esitada hagi ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 alusel ning et Euroopa Kohus ei ole seda uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuses väitnud. Selle asemel on Euroopa Kohtu põhjenduskäigu selles osas üksnes märgitud, et alanejad ja ülenejad sugulased on isikud, kellel on õigus kindlustushüvitistele (kuid mitte kahjuhüvitistele!).

90.

Tõlgendus, mille kohaselt on personalieeskirjade artikkel 73 asjakohane põhistamaks hageja ja ametniku lähedasi suhteid, kuid ei ole olemuslik kahju hüvitamise hagi esitamise õiguse olemasoluks, selgitab sidusalt Euroopa Kohtu praktikat. ( 34 ) Sellist tõlgendust kinnitavad Euroopa Kohtu uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuse muud osad, eelkõige punktid 38 ja 42. Need punktid kinnitavad, et hagi esitamise õiguse tuvastamise keskne küsimus on see, et asjaomane nõue tuleneb töösuhtest, „isegi kui tegemist on hüvitisnõudega“. Seega tekib ELTL artikli 270 alusel pädevus „hüvitisnõude suhtes, mille on esitanud niisugune isik, kellele hoolimata sellest, et ta ei ole ametnik, viidatakse personalieeskirjades tema peresidemete tõttu ametnikuga, juhul kui vaidlus tekkis seda ametnikku ja institutsiooni siduvast või sidunud töösuhtest“. ( 35 )

91.

Olen juba selgitanud, miks on Euroopa Kohtu poolt uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuses väljendatud seisukoha formalistlik tõlgendus ekslik. Kokkuvõtvalt ei saa seda kohtuotsust mõista nii, et Euroopa Kohus leidis, et isa ja laste õigust kahju hüvitamisele reguleerib personalieeskirjade artikkel 73. See säte reguleerib õigust kindlustushüvitisele teatava summa ulatuses, kuid mitte õigust kahjuhüvitisele. Personalieeskirjade artiklile 73 tuginemist uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuses saab mõista üksnes märgina hagejate lähedasest suhtest surnud ametnikuga, nagu Üldkohus õigesti selgitas.

92.

Kui isa, ema, laste või õdede‑vendade poolt ELTL artikli 270 alusel kahju hüvitamise hagi esitamise õiguse hindamisel tuginetakse personalieeskirjade artiklile 73, artiklile 40, artiklile 42b või artiklile 55a, millest ükski ei reguleeri kahju hüvitamist, siis näitab see üksnes nende hagejate prima facie tõenäolist hagi esitamise õigust. Nende nõuete puhul ELTL artikli 270 ja mitte ELTL artikli 268 valimise põhjuseks on asjaolu, et nad on „personalieeskirjadega hõlmatud isikud“, sest nad nõuavad kahjuhüvitist, mis väidetavalt tuleneb nendega lähedases suhtes olnud ametniku töösuhtel põhinevast institutsiooni vastutusest.

93.

Seega oli Üldkohtul õigus tugineda oma järelduses, et õel ja vennal oli õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, õe ja venna teatavates personalieeskirjade sätetes tunnustatud lähedasele suhtele surnud ametnikuga.

94.

Komisjon nimetas sellist arusaama „põhimõtteliseks avalduseks“, mis nõuab selgitust selle kohta, kuidas „võib personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 alusel tugineda peresuhtele“. Kui komisjon pidas „põhimõttelise avaldusega“ silmas üldkehtivat õiguslikku tõlgendust Euroopa Kohtu pädevuse kohta personaliasjades, siis minu meelest selgitas Üldkohus piisavalt oma arusaama, korrates, et põhjus, miks Euroopa Kohus on pädev ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 alusel, seisneb asjaomaste nõuete seotuses töösuhtega ja sellele vastava liidu institutsiooni vastutusega.

95.

Kuna Euroopa Kohtu varasema praktikaga lisati personalieeskirjadesse kahju hüvitamise kohustus, on õigus esitada ELTL artikli 270 alusel hagi igal isikul, kes saab põhjendatult väita, et tal on lähedane suhe asjaomast töösuhet omanud ametnikuga. Isikud, kelle lähedane suhe on personalieeskirjades mis tahes kontekstis selge sõnaga tunnustatud, on heas positsioonis oma hagi esitamise õiguse tõendamiseks, kuid nende mainimine nimetatud aktis ei ole nende menetlusõiguste tingimus ega selle õiguslik alus. Tegemist on pelgalt seadusandjapoolse tunnustusega, et neil isikutel on väga tõenäoliselt lähedased sidemed ametnikuga ja nad võivad seega nõuda selle ametniku surma korral mittevaralise kahju hüvitamist.

96.

Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et õdede‑vendade menetlusõigus esitada ELTL artikli 270 alusel mittevaralise kahju hüvitamise hagi on põhjendatud nende lähedase suhtega ametnikuga, kelle töösuhe komisjoniga on nende nõude aluseks.

97.

Samuti ei teinud Üldkohus viga, kui ta asus seisukohale, et ehkki venda ja õde ei ole personalieeskirjade artiklis 73 nimetatud, ei peaks nad seetõttu ilma jääma „menetluslikust võimalusest nõuda ELTL artikli 270 abil omaenda kahju hüvitamist“. ( 36 ) Lõpuks ei teinud Üldkohus viga ka järelduses, et uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsus võimaldab sellist tõlgendust.

98.

Teiseks väidab komisjon, et Üldkohtu lahendus on vastuolus personalieeskirjade artikli 91 lõikes 1 sätestatud nõudega, et hagi peab puudutama hagejat kahjustava meetme õiguspärasust.

99.

See argument tuleb tagasi lükata, kuna hagejate esitatud kahju hüvitamise hagi põhineb väitel, et selline meede on õigusvastane. Enne hagi esitamist nõudsid vend ja õde, nagu on nõutud personalieeskirjade artiklis 90, millele viitab personalieeskirjade artikli 91 lõige 1, et komisjon maksaks neile kahjuhüvitist, millest komisjon keeldus. Pärast komisjoni eitavat vastust esitasid nad Üldkohtusse kahju hüvitamise hagid. Kuigi kahjuhüvitist soovitakse seoses Euroopa Komisjoni õigusvastase tegevusetuse tõttu surnud ametnikuga, nõutakse hagis ühtlasi komisjoni keeldumise tühistamist.

100.

Menetlusnõue, mille kohaselt tuleb enne ammendada haldusmenetlus pädevas liidu institutsioonis, on vajalik samm, kui kahju hüvitamise hagi esitatakse ELTL artikli 270 kohases menetluses. Kahju hüvitamise hagide puhul, ning seda ka juhul, kui selliseid hagisid esitavad ametnikud ise, on mõnikord kahju põhjuseks just nimelt vaidlustatav meede, millega institutsioon keeldus andmast ametnikule teatud soodustusi, kuid teinekord on kahju põhjuseks mõni muu meede või institutsiooni tegevusetus. ( 37 ) Viimati nimetatud juhul saab kahju hüvitamise hagi esitada siiski alles pärast seda, kui sellist kahjuhüvitist on nõutud ja asjaomane institutsioon on selle tagasi lükanud. ( 38 ) Seega võib kahju põhjuseks olla üks õigusvastane meede (või tegevusetus), kuid hagi tuleb esitada meetme peale, millega keeldutakse nõutud hüvitise maksmisest. ( 39 ) Nii oli see ka käesolevas asjas.

101.

Lisaksin, et kõikide nõuete samasse menetlusse koondamise kasuks räägib just nimelt asjaolu, et sama õigusvastane meede (tegevusetus) on aluseks kahju hüvitamise nõuetele kõigis vaidlusalustes asjades, seda nii nõuete puhul, mille on esitanud lapsed ametniku pärijatena, kui ka nõuete puhul, mille on nende endi nimel esitanud isa, ema ja lapsed ning ka õed‑vennad, kes nõuavad samuti oma isikliku mittevaralise kahju hüvitamist.

102.

Kokkuvõttes ei tühista see, kui teistel isikutel peale ametnike võimaldatakse tugineda menetluslikult ELTL artiklile 270, personalieeskirjades ette nähtud menetlusnõudeid ega kõrvalda ka nõuet, et hagi peab puudutama hagejat kahjustava meetme õiguspärasust. Üldkohtu tõlgendus ei ole seega vastuolus personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 sõnastusega, nagu väidab komisjon. Seega tuleb see argument tagasi lükata.

103.

Kolmandaks väidab komisjon, et kui rajada kahjuhüvitise nõude võimalikkus isiku ja ametniku lähedasele seosele, siis annab see komisjonile kaalutlusõiguse hinnata, kas tegemist on hagejat kahjustava meetmega.

104.

See argument põhineb komisjoni ekslikul arusaamisel põhjusest, miks tugineti lisaks personalieeskirjade artikli 91 lõikele 1 ka nende eeskirjade muudele artiklitele. Nimelt märgib komisjon, et kui hageja kohtusse pöördumise õigus põhineb üksnes sättel, mis tõendab tema lähedast seost ametnikuga, siis „võib hagejat alati pidada personalieeskirjadega hõlmatud isikuks, olenemata tema poolt vaidlustatava meetme ja personalieeskirjades ette nähtud kohustuste vahelisest seosest“.

105.

Ent käesoleval juhul ei põhine hagejate menetlusõigusvõime hagi esitamiseks personalieeskirjade artiklitel, mis tõendavad nende lähedast seost ametnikuga (näiteks artiklid 40, 42b või 55a). Selline menetlusõigusvõime tuleneb väidetava kahju ja institutsiooniga sõlmitud töösuhte vahelisest seosest. Seega põhineb surnud ametniku õdede‑vendade õigus esitada ELTL artikli 270 alusel kahju hüvitamise hagi nende väidetava kahju seotusel komisjoni võetud vaidlustatud meetmega, millega see institutsioon rikkus töösuhtest surnud ametnikuga tulenevat kohustust.

106.

Kuna kahju hüvitamise nõue on seotud selle ametniku töösuhtega, kellega lähedast seost hageja peab tõendama, siis on Euroopa Kohus minu arvates oma kaalutlusõigust õigesti rakendanud ja piiritlenud. Euroopa Kohtu kaalutlusõigus selle hindamisel, kas asjaomasel isikul võib prima facie olla õigus saada tema poolt nõutud kahjuhüvitist, ei erine hindamispädevusest, mis kohtutel üldjuhul on ükskõik millise võimaliku kahju hüvitamise hagi üle otsustamisel.

107.

Järelikult tuleb tagasi lükata argumendid, mille kohaselt on Üldkohtul kaalutlusõigus hinnata hagejate poolt hagi esitamise õigust.

108.

Mis puudutab komisjoni väidet, et Üldkohtu seisukohaga nõustumine võimaldaks ka ametiühingutel hagi esitada, siis piisab, kui märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse personalieeskirjade artiklit 91 üksnes üksikisikute vaidlustele. Teisisõnu on sellega välistatud oma sisult kollektiivseks peetavad nõuded, nagu need, mille on esitanud ametiühing. ( 40 )

109.

Kõigil neil põhjustel leian, et apellatsioonkaebuse esimese väite esimene osa tuleb tagasi lükata.

110.

Esimese väite teises osas kritiseerib komisjon vaidlustatud kohtuotsuse punkte 134 ja 135 ning väidab sisuliselt, et seoses õigusega saada komisjonilt hüvitist ametniku surmaga tekitatud mittevaralise kahju eest loetakse personalieeskirjadega hõlmatuks ainult nimetatud eeskirjade artiklis 73 selge sõnaga nimetatud isikud. See säte ei hõlma vendi ega õdesid ning nende nõue oleks tulnud jätta rahuldamata.

111.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134 üksnes ristviidatakse uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuse punktidele 33 ja 34. Kuna see teema tõstatati juba komisjoni apellatsioonkaebuse esimese väite esimeses osas, kehtivad samad argumendid, mis on juba esitatud esimese väite esimese osa kohta.

112.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135 on selgitatud, et Euroopa Kohtu uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuse punktide 33 ja 34 eesmärk oli jätta kõik töösuhtel liidu institutsiooniga põhinevad kahju hüvitamise nõuded Avaliku Teenistuse Kohtu pädevusse. Seetõttu tõlgendati neid kohtuasju nii, et need on hõlmatud ELTL artiklis 270 ette nähtud pädevusega. Pean seda hinnangut õigeks.

113.

Edasi on vaidlustatud punktis selgitatud, et uuesti läbivaatamise tulemusel tehtud kohtuotsuse punkti 35 kohaselt ei ole selle kindlaksmääramisel, kas isal on õigus esitada ELTL artikli 270 alusel kahju hüvitamise hagi, oluline see, kas isal oli tegelikult õigus kindlustussummale. Kui nõustuda tõlgendusega, mille kohaselt personalieeskirjade artikkel 73 üksnes tõendab isiku lähedast suhet ametnikuga, kuid ei määra kindlaks tema õigust esitada hagi, ei kujuta Üldkohtu selgitus selles punktis endast õigusnormi rikkumist.

114.

Seega tuleb ka esimese väite teine osa tagasi lükata.

115.

Kõike eeltoodut arvestades olen seisukohal, et apellatsioonkaebuse esimene väide tuleb tagasi lükata, ilma et see mõjutaks apellatsioonkaebuse teise väite põhjendatust.