1.

Käesolev rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud eelotsusetaotlus puudutab direktiivi 2013/32 ( 2 ) artikli 33 lõike 2 punktis d sätestatud vastuvõetamatuse aluse tõlgendamist. See alus seondub „korduvate taotlustega“ ( 3 ), mille puhul ei ole tuvastatud ega taotleja esitanud uusi dokumente ega tõendeid, mis aitavad kindlaks teha, kas taotlejat on võimalik käsitada sellise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna.

2.

See taotlus on esitatud Iraani kodaniku L.R‑i ja Bundesrepublik Deutschlandi (Saksamaa Liitvabariik) vahelises vaidluses, mis puudutab asjaomase isiku rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükkkamist puudutava Saksamaa Föderaalse Rände- ja Pagulasameti (Boostedti teenindusbüroo) (Bundesamt für Migration und Flüchtlinge – Außenstelle Boostedt, edaspidi „rände- ja pagulasamet“) otsuse õiguspärasust. Nimetatud otsuse aluseks oli see, et L.R. oli mitu aastat varem Norra Kuningriigis esitanud esimese taotluse, mille kohta oli tehtud lõplik eitav otsus.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse sõnastusest tulenevalt soovitakse sellega saada selgitusi Norra Kuningriigi osalemise kohta Euroopa ühises varjupaigasüsteemis, et saada sisuliselt teada, kas rahvusvahelise kaitse taotluse kohta selle kolmanda riigi tehtud lõplikku eitavat otsust saab käsitada „liikmesriigi“ tehtud otsusena ning kas rände- ja pagulasamet võib seetõttu tunnistada sama taotleja „korduva taotluse“ vastuvõetamatuks direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses.

4.

Enne kui sellele küsimusele vastata saab, on minu meelest siiski vajalik selgitada küsimust, kas pelgalt asjaolu, et taotleja on esimese ja teise taotluse esitamise vahelisel ajal oma päritoluriiki tagasi läinud, välistab Dublini III määruse kohaldamise kontekstis teise taotluse käsitamise „korduva taotlusena“.

5.

Teen esitatavatest põhjendustest lähtuvalt Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et kuna Norra Kuningriik oli pärast esimese taotluse läbivaatamist L.R‑i tema päritoluriiki tegelikult välja saatnud, tuleb põhikohtuasjas käsitletavat taotlust käsitada uue taotlusena. Juhuks, kui Euroopa Kohus selle ettepanekuga ei nõustu, esitan teise võimalusena põhjused, miks ma leian, et asjaolu, et otsuse on teinud teine liikmesriik – või, nagu käesoleval juhul, Norra Kuningriik –, ei takista taotluse saanud liikmesriigil selle kui „korduva taotluse“ vastuvõetamatuks tunnistamist.

6.

Otsusega 2001/258/EÜ ( 4 ) kinnitas Euroopa Liit Euroopa [Liidu] ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu, mis käsitleb liikmesriigis või Islandil või Norras esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava riigi määratlemise kriteeriume ja mehhanisme (ELT 2001, L 93, lk 40; ELT eriväljaanne 19/04, lk 78; edaspidi „liidu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vaheline leping“).

7.

Selle lepingu artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Island ja Norra rakendavad käesoleva lepingu lisa 1. osas loetletud Dublini konventsiooni sätteid ja nimetatud lisa 2. osas loetletud sätteid, mille on vastu võtnud Dublini konventsiooni artikliga 18 loodud komitee, ning kohaldavad neid omavahelistes suhetes ning suhetes liikmesriikidega, ilma et see mõjutaks lõike 4 kohaldamist.

2.   Liikmesriigid kohaldavad lõikes 1 nimetatud norme Islandi ja Norra suhtes, ilma et see mõjutaks lõike 4 kohaldamist.

[…]

4.   Lõigete 1 ja 2 kohaldamisel loetakse, et lisas osutatud sätete viited „liikmesriikidele“ hõlmavad ka Islandi ja Norrat.

[…]“.

8.

Kõnealuse lepingu lisas ei ole nimetatud ei direktiivi 2011/95 ( 5 ) ega direktiivi 2013/32.

9.

Dublini III määruse artikli 18 lõikes 1 on sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse kohaselt vastutav liikmesriik on kohustatud:

[…]

10.

Selle määruse artikli 19 lõikes 3 on sätestatud:

„Artikli 18 lõike 1 punktides c ja d täpsustatud kohustused langevad ära, kui vastutav liikmesriik suudab taotleja või muu artikli 18 lõike 1 punktis c või d osutatud isiku tagasivõtmispalve saamise korral tõendada, et asjaomane isik on liikmesriikide territooriumilt lahkunud pärast taotluse tagasivõtmist või tagasilükkamist tehtud tagasisaatmisotsuse või antud väljasaatmiskorralduse kohaselt.

Tegeliku väljasaatmise järel esitatud taotlust käsitatakse uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.“

11.

Direktiivi 2013/32 põhjenduses 13 on märgitud:

„Rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluste eeskirjade ühtlustamine peaks aitama piirata rahvusvahelise kaitse taotlejate edasist liikumist ühest liikmesriigist teise, mis on põhjustatud erinevustest õigusraamistikes, ning looma samaväärsed tingimused direktiivi [2011/95] kohaldamiseks liikmesriikides.“

12.

Selle direktiivi põhjenduses 36 on märgitud:

„Kui taotleja esitab korduva taotluse ilma uusi tõendeid või väiteid esitamata, oleks ebaproportsionaalne kohustada liikmesriike läbivaatamismenetlust täies ulatuses uuesti korraldama. Sellisel juhul peaksid liikmesriigid olema võimalus lükata taotlus tagasi põhjusel, et see on res judicata põhimõtte kohaselt vastuvõetamatu.“

13.

Kõnealuse direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

14.

Direktiivi artikli 33 „Vastuvõetamatud taotlused“ lõikes 2 on sätestatud:

„2.   Liikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks ainult juhul, kui:

[…]

[…]“.

15.

Direktiivi 2013/32 artiklis 40 „Korduv taotlus“ on sätestatud:

„1.   Kui liikmesriigis rahvusvahelist kaitset taotlev isik esitab samas liikmesriigis täiendavaid selgitusi või korduva taotluse, vaatab asjaomane liikmesriik need täiendavad selgitused või korduva taotlusega kaasnevad dokumendid läbi eelneva taotluse läbivaatamise raames või läbivaatamisele kuuluva otsuse või edasikaebuse läbivaatamise raames, kui pädevad ametiasutused saavad selle raames võtta arvesse ja kaaluda kõiki täiendavate selgituste või korduva taotlusega kaasnevaid dokumente.

2.   Selleks et teha artikli 33 lõike 2 punkti d kohane otsus rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetavuse kohta, tuleb korduvate rahvusvahelise kaitse taotluste puhul esmalt kontrollida, kas on tuvastatud või kas taotleja on esitanud uusi dokumente või tõendeid, mis aitavad kindlaks teha, kas taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele vastava isikuna direktiivi [2011/95] alusel.

[…]

5.   Kui korduvat taotlust ei vaadata käesoleva artikli kohaselt uuesti läbi, peetakse seda vastavalt artikli 33 lõike 2 punktile d vastuvõetamatuks.

[…]

7.   Kui isik, kelle suhtes kuulub täitmisele [Dublini III määruse] kohane üleandmisotsus, esitab üleandvas liikmesriigis täiendavaid selgitusi või korduva taotluse, vaatab sellised täiendavad selgitused või korduva taotluse kooskõlas käesoleva direktiiviga läbi selles määruses määratletud vastutav liikmesriik.“

16.

Varjupaigaseaduse (Asylgesetz, edaspidi „AsylG“) põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldamisele kuuluva redaktsiooni §‑s 29a „Vastuvõetamatud taotlused“ on sätestatud:

„(1)   Varjupaigataotlus on vastuvõetamatu, kui:

[…]

5.   § 71 kohase korduva taotluse või § 71a kohase teistkordse taotluse puhul ei tule läbi viia täiendavat varjupaigamenetlust. […]“

17.

AsylG §‑s 71a „Teistkordne taotlus“ on sätestatud:

„(1)   Kui välismaalane esitab Saksamaal varjupaigataotluse (teistkordne taotlus) pärast seda, kui varjupaigamenetlus on lõppenud taotluse tagasilükkamisega turvalises kolmandas riigis (§ 26a), kus kehtivad varjupaigamenetluste läbiviimise eest vastutamist reguleerivad Euroopa [Liidu] õigusaktid või kellega on Saksamaa Liitvabariik sõlminud sellekohase rahvusvahelise lepingu, siis tuleb täiendav varjupaigamenetlus läbi viia ainult juhul, kui Saksamaa Liitvabariik vastutab varjupaigamenetluse läbiviimise eest ning täidetud on haldusmenetluse seaduse (Verwaltungsverfahrensgesetz) § 51 lõigetes 1–3 sätestatud tingimused; seda kontrollib [rände- ja pagulasamet]. […]“.

18.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtult saadud andmetel tuleb haldusmenetluse seaduse § 51 lõike 1 kohaselt teistkordses varjupaigataotluses esitada faktiväited, mis võivad – kui need uurimise tulemusel põhjendatult kinnitust leiavad – olla taotletava õiguse andmise aluseks ega ole sellised, mille puhul on algusest peale ilmne, et need sellist õigust ei anna.

19.

Iraani kodanik L.R. esitas 22. detsembril 2014. aastal rände- ja pagulasametile rahvusvahelise kaitse taotluse.

20.

Taotluse läbivaatamisel ilmnes, et L.R. oli enne taotlenud varjupaika Norras. Seega esitas Saksamaa Liitvabariik Norrale taotluse L.R‑i tagasivõtmiseks vastavalt Dublini III määrusest tulenevale ja selle kolmanda riigi suhtes siduvatele kohustustele.

21.

Norra Kuningriik jättis selle taotluse 26. veebruari 2015. aasta kirjas rahuldamata, põhjendades seda sellega, et tema vastutus oli selle määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt ära langenud. Rände- ja pagulasametile saadetud vastuses täpsustas Norra Kuningriik, et L.R. esitas Norra pädevale asutusele rahvusvahelise kaitse taotluse 1. oktoobril 2008, see lükati tagasi 15. juunil 2009 ning 19. juunil 2013 anti L.R. üle Iraani asutustele.

22.

Rände- ja pagulasameti läbi viidud menetluse käigus märkis L.R., et lahkus Iraanist 18 kuud enne Saksamaal taotluse esitamist ning elas Iraagis, kust lahkus kolm kuud enne Saksamaa territooriumile saabumist.

23.

Rände- ja pagulasamet lükkas 13. märtsi 2017. aasta otsusega L.R‑i rahvusvahelise kaitse taotluse AsylG § 29a lõike 1 punkti 5 alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi. Rände- ja pagulasamet leidis, et tegemist oli teistkordse taotlusega AsylG § 71a tähenduses ning haldusmenetluse seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud tingimused, mille korral oleks põhjendatud uue varjupaigamenetluse läbiviimine, ei olnud täidetud, kuna asjaolud, millega L.R. oma taotlust põhjendas, ei näinud olevat kogumis usaldusväärsed.

24.

L.R. esitas selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Esimese võimalusena soovib ta saada pagulasseisundit ja teise võimalusena täiendavat kaitset ( 6 ). Kolmanda võimalusena palub ta tuvastada, et Saksa õiguse kohaselt on tema väljasaatmine keelatud.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tal on oma menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks vaja teada, kas rahvusvahelise kaitse taotlust saab käsitada „korduva taotlusena“ direktiivi 2013/32 tähenduses, kui asjaomase isiku varasema taotluse menetlus, mis päädis lõpliku tagasilükkamise otsusega, ei toimunud mitte teises liidu liikmesriigis, vaid Norras.

26.

Seejuures märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et tema hinnangul saab selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punktis d nimetatud vastuvõetamatuse alus kohaldamisele kuuluda niihästi siis, kui see menetlus viidi läbi samas liikmesriigis, kui ka siis, kui see viidi läbi teises liikmesriigis. Asjaolu, et taotleja taotleb pärast tema varasema taotluse kohta ühes liikmesriigis lõpliku eitava otsuse tegemist uuesti rahvusvahelist kaitset mõnes teises liikmesriigis, ei välista seda, et tema taotlus tunnistatakse vastuvõetamatuks kui „korduv taotlus“.

27.

Teiseks tunnistab see kohus, et tulenevalt nimetatud sätte sõnastusest koostoimes direktiivi 2013/32 artikli 2 punktidega b, e ja q eeldab mõiste „korduv taotlus“ seda, et „lõpliku otsuse“ sama taotleja varasema taotluse tagasilükkamise kohta on teinud liikmesriik, mitte aga kolmas riik. Siiski kaldub ta arvama, et kontekstis, kus Norra Kuningriik on liidu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelisest lepingust tulenevalt Euroopa ühise varjupaigasüsteemiga liitunud, tuleks seda direktiivi tõlgendada laiemalt.

28.

Neil asjaoludel otsustas Schleswig-Holsteinisches Verwaltungsgericht (Schleswig-Holsteini halduskohus, Saksamaa) 30. detsembri 2019. aasta kohtumäärusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. jaanuaril 2020, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2013/32 […] artikli 33 lõike 2 punktiga d ja artikli 2 punktiga q on kooskõlas liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotluse kui vastuvõetamatu korduva taotluse jätta läbi vaatamata juhul, kui esimene varjupaigamenetlus, milles tehtud otsusega jäeti taotlus rahuldamata, ei toimunud liidu liikmesriigis, vaid Norras?“

29.

Euroopa Kohtule esitasid oma kirjalikud seisukohad Saksamaa Liitvabariik ja Euroopa Komisjon. Kohtuistung, millest võtsid osa komisjon ja Saksamaa valitsus, toimus 3. detsembril 2020.

30.

Nagu ma käesoleva ettepaneku sissejuhatuses märkisin, on käesoleva kohtuasja eripäraks minu meelest see, et väljasaatmise tulemusena lahkus L.R. pärast tema suhtes läbi viidud esimese varjupaigamenetluse lõppemist Norra territooriumilt ning läks enne Saksamaal teise rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist tagasi oma päritoluriiki.

31.

Vastupidi sellele, mida andis mõista Saksamaa valitsus, vastates kohtuistungil Euroopa Kohtu esitatud küsimusele, on esimese ja teise taotluse vahel toimunud L.R‑i tegelikul väljasaatmisel oluline mõju mõiste „korduv taotlus“ tõlgendamise seisukohast. Selgitan seda käesoleva ettepaneku jaos A. Näitan, et minu arvates ei kuulu Dublini III määruse regulatsiooni kohaselt selle mõiste alla need taotlused, mille on pärast päritoluriiki välja saatmist esitanud sellised kolmanda riigi kodanikud nagu L.R., kes taotlevad uuesti rahvusvahelist kaitset. Sellises kohtuasjas nagu põhikohtuasi ei või seega asjaomase isiku taotlust lihtsalt direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d alusel vastuvõetamatuks tunnistada.

32.

Teise võimalusena (jagu B) uurin seda, kas põhjendatud on eeldus, millest on eelotsusetaotluses lähtunud eelotsusetaotluse esitanud kohus ehk see, et nimetatud sättega ei ole vastuolus, kui rahvusvahelise kaitse taotlust käsitab „korduva taotlusena“muu liikmesriik kui see, kes tegi eelmise lõpliku eitava otsuse, kui riigisisene õigus seda võimaldab. Selgitan, et selles sättes toodud vastuvõetamatuse alust ei või kohaldada mitte ainult siis, kui järjestikused taotlused on esitatud samale liikmesriigile, vaid isiku edasise liikumise korral ka juhul, kui vastuvõtvaks liikmesriigiks muutub see liikmesriik, kellele taotleja esitab teise taotluse.

33.

Viimaks teen mõned tähelepanekud erilise olukorra kohta, milles on Norra Kuningriik kui kolmas riik, kes ei ole ühinenud ei direktiiviga 2013/32 ega direktiiviga 2011/95, ent kelle suhtes kohalduvad Dublini III määruse sätted (jagu C).

34.

Kõigepealt on minu meelest tarvilik täpsustada, et kuigi formaalselt on eelotsusetaotluse esitanud kohus küsinud üksnes direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tõlgendamise kohta koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga q, ei takista see asjaolu Euroopa Kohtul esitamast talle kõiki liidu õiguse tõlgendamise juhiseid, mis võivad olla eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamisel tarvilikud, olenemata sellest, kas see kohus on neile oma küsimustes viidanud või mitte ( 7 ).

35.

Minu meelest nähtubki käesoleval juhul eelotsusetaotluses esitatud teabest, et arvestades põhikohtuasja eset, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks tõlgendada ka teisi liidu õiguse sätteid, nimelt Dublini III määruse sätteid.

36.

Juhin siinkohal tähelepanu sellele, et nagu selle määruse artikli 3 lõike 1 teisest lausest ilmneb, on selle määruse aluseks loogika, mille kohaselt vastutab iga rahvusvahelise kaitse taotluse esitanud kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku eest ainult üks liikmesriik. Nimetatud määruse artikli 18 lõike 1 punkti d kohaselt peab vastutav liikmesriik võtma tagasi taotleja, kui viimane on pärast taotluse tagasilükkamist esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis.

37.

Nagu käesoleva ettepaneku punktist 21 ilmneb, puudutab põhikohtuasi vägagi erilist olukorda, kus selline tagasivõtmine ei ole võimalik, kuna L.R‑i varasema taotluse läbi vaadanud riigi (käesoleval juhul Norra Kuningriigi) vastutus on lõppenud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et viimase kohustused L.R‑i suhtes langesid ära vastavalt selle määruse artikli 19 lõike 3 esimesele lõigule. See säte puudutab olukorda, kus taotleja on vastutava liikmesriigi territooriumilt lahkunud pärast taotluse tagasivõtmist või tagasilükkamist tehtud tagasisaatmisotsuse või antud väljasaatmiskorralduse kohaselt.

38.

Sellisel juhul on aga Dublini III määruse artikli 19 lõike 3 teises lõigus sätestatud, et tegeliku väljasaatmise järel esitatud taotlust tuleb käsitada uue taotlusena, mille suhtes kohaldatakse uut vastutava liikmesriigi määramise menetlust.

39.

Kas sellest tuleb järeldada, et L.R‑i tegelikku väljasaatmist arvesse võttes tuleb põhikohtuasjas vaidluse all olevat taotlust – vastupidi sellele, mida leidis Saksamaa valitsus kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimusele vastates – käsitada „uue taotlusena“ nii, et Saksamaa Liitvabariik ei saa seda lugeda „korduvaks taotluseks“ ega tunnistada seda direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d alusel vastuvõetamatuks?

40.

Ma arvan, et jah.

41.

Täpsustan siinkohal, et taotlus, mis esitatakse pärast taotleja väljasaatmist tema päritoluriiki, ei kuulu selle määruse artikli 18 lõike 1 punkti d ega seal mainitud ja vastutava liikmesriigi poolt isiku „tagasivõtmist“ puudutavate sätete kohaldamisalasse. Seega tuleb sellist taotlust minu arvates õiguslikus mõttes selgelt eristada eelnimetatud sätete kohaldamisalasse kuuluvatest taotlustest, mis on esitatud isiku edasise liikumise raames (ehk seoses sellega, kui taotleja liigub ühest liikmesriigist teise ilma liidu territooriumilt lahkumata) ja mille võib, nagu ma käesolevas ettepanekus edaspidi selgitan, teatud tingimustel tunnistada vastuvõetamatuks kui „korduvad taotlused“ ( 8 ).

42.

Selle määruse ja direktiivi 2013/32 eesmärk ei nõua minu arvates direktiivi artikli 33 lõike 2 punktile d teistsuguse tõlgenduse andmist kui see, mille ma pakun välja lähtudes nimetatud määruse artikli 19 lõike 3 teisest lõigust.

43.

Rõhutan siinkohal, et Dublini III määruse vastuvõtmisega soovis seadusandja kiirendada rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamist, tagades taotlejatele taotluse sisulise läbivaatamise ühes ja selgelt kindlaks määratud liikmesriigis, mis võimaldab vältida forum shopping’ut ( 9 ) ning hoida ära seda, et see süsteem ummistuks liikmesriikide kohustuse tõttu menetleda ühe ja sama taotleja esitatud erinevaid taotlusi ( 10 ).

44.

Sellised eesmärgid ilmnevad sisuliselt ka direktiivi 2013/32 põhjendusest 13.

45.

Nagu ma aga juba käesoleva ettepaneku punktis 41 näitasin, ei ole sellisel juhul nagu põhikohtuasjas tegemist mitte edasise liikumisega ühest liikmesriigist (või seda määrust kohaldavast kolmandast riigist) teise, vaid oma päritoluriigist teistkordselt lahkuva kolmanda riigi kodanikuga.

46.

Liiati on selline kodanik olukorras, mis ei erine tegelikult kuigivõrd esmakordse taotleja omast ( 11 ). Täpsemalt ei olnud L.R‑i teise rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise ajal olemas tema suhtes vastutavat liikmesriiki. Seega ei kahjusta see, et Saksamaa Liitvabariik on sunnitud selle teise taotluse täielikult läbi vaatama, mitte kuidagi selle määruse eesmärki taotlused koondada, vältimaks seda, et asjaomane isik esitab mitu taotlust teistes liikmesriikides, kuigi tema suhtes on vastutav liikmesriik juba olemas.

47.

Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga q tuleb minu arvates tõlgendada nii, et põhikohtuasja asjaoludel ei saa sellist rahvusvahelise kaitse taotlust nagu see, mille esitas L.R., tunnistada vastuvõetamatuks kui „korduvat taotlust“. See lahendus tuleb valida tulenevalt Dublini III määruse artikli 19 lõike 3 teisest lõigust, mille kohaselt ei saa see mõiste hõlmata selliseid taotlusi, mille on esitanud isikud, kelle suhtes on toimunud varjupaigamenetlus, mille tulemusena on tehtud lõplik eitav otsus, ning kes on vahepeal oma päritoluriiki välja saadetud ( 12 ).

48.

Järgnevas jaos, mille esitan teise võimalusena juhuks, kui Euroopa Kohus peaks vastupidi minu ettepanekule asuma seisukohale, et see säte ei ole käesoleva kohtuasja lahendamise seisukohast asjasse puutuv või et seda tuleb tõlgendada nii, et L.R‑i tegelik väljasaatmine enne tema taotluse esitamist ei mõjuta selle taotluse käsitamist „korduva taotlusena“, käsitlen seda, kas põhjendatud on eeldus, millest on eelotsusetaotluses lähtunud eelotsusetaotluse esitanud kohus ehk et juhul, kui see on liikmesriigi õiguse kohaselt lubatav, võib liikmesriik „korduva taotlusena“ vastuvõetamatuks tunnistada talle esitatud rahvusvahelise kaitse taotlused nii siis, kui taotleja eelmist taotlust puudutava eitava otsuse on teinud teine liikmesriik, kui ka siis, kui ta on sellise otsuse teinud ise.

49.

Juhin tähelepanu sellele, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on direktiivi 2013/32 artikli 33 lõikes 2 ammendavalt loetletud olukorrad, milles liikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks ( 13 ). Selles sättes esitatud loetelu ammendavus põhineb nii selle artikli sõnastusel ( 14 ) kui ka artikli eesmärgil, mis on nimelt – nagu Euroopa Kohus on juba sedastanud – rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kohustuste leevendamine, määratledes juhud, mil niisugust taotlust loetakse vastuvõetamatuks ( 15 ).

50.

Märgin siinkohal, et kõnealuses sättes eristatakse olukordi, kus eelmine rahvusvahelise kaitse taotlus on lõpliku otsusega tagasi lükatud (direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkt d koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga q), ja olukordi, kus isikule on rahvusvaheline kaitse juba antud (selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkt a).

51.

Viimati nimetatud sättes viidatakse sõnaselgelt olukorrale, kus mõni „teine liikmesriik“ ( 16 ) on asjaomase isiku esimese taotluse rahuldanud ( 17 ). Direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis d ega „korduva taotluse“ mõistet puudutavas selle direktiivi artikli 2 punktis q ei ole seevastu täpsustatud, kas juhul, kui asjaomase isiku eelmise taotluse kohta tehtud otsus on eitav, peab selle igal juhul olema teinud sama liikmesriik, kellele esitati korduv taotlus, või võib selle, vastupidi, olla teinud ka teine liikmesriik ( 18 ).

52.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 48 märkisin, lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldusest, et mõistet „korduv taotlus“ võib kohaldada niihästi sellise rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes, mis on esitatud teisele liikmesriigile kui see, kes on teinud eelmise lõpliku eitava otsuse, kui ka samale liikmesriigile esitatud taotluse suhtes.

53.

Saksamaa Liitvabariik ja Saksamaa valitsus jagavad seda seisukohta. Komisjon leiab seevastu, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis d sätestatud vastuvõetamatuse alust saab kohaldada üksnes viimati nimetatud juhul.

54.

Selgitan järgnevalt, miks ma leian, et pärast eelmise taotluse kohta lõpliku eitava otsuse tegemist saab kõiki sama taotleja ükskõik millises liikmesriigis esitatud taotlusi käsitada „korduvate taotlusena“ ( 19 ). Kõigepealt on minu meelest kasulik pöörata veidi tähelepanu Dublini III määruses ette nähtud tagasivõtmise mehhanismile, selgitamaks, millises kontekstis võib muul liikmesriigil peale selle, kes on enne teinud lõpliku eitava otsuse, olla üldse vajadus sellise taotluse vastuvõetavuse üle otsustamiseks.

55.

Nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 36 juba märkisin, on Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punktis d sätestatud „tagasivõtmise“ mehhanismi eesmärk vältida rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist teises liikmesriigis kui see, kes tegi lõpliku eitava otsuse sama kodaniku eelneva taotluse kohta ( 20 ).

56.

Konkreetsemalt võib liikmesriik, kellele taotlus on esitatud (keda nimetan edaspidi selguse huvides „liikmesriik B“) – kui isik selle sätte kohaldamisalasse kuulub –, esitada lõpliku eitava otsuse teinud liikmesriigile (ehk „vastutav liikmesriik“ või „liikmesriik A“) asjaomase isiku tagasivõtmispalve ( 21 ).

57.

Kui liikmesriik A tagasivõtmispalve rahuldab, teeb liikmesriik B asjaomasele isikule teatavaks otsuse ta üle anda ning vastaval juhul tema rahvusvahelise kaitse taotlust mitte läbi vaadata ( 22 ). Teisisõnu teeb ta isiku üleandmise ja taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse.

58.

Siinkohal tuleb tähele panna, et Euroopa Kohus on oma praktikas selgelt eristanud isiku üleandmise ja taotluse läbi vaatamata jätmise otsuseid direktiivi 2013/32 alusel tehtud vastuvõetamatuks tunnistamise otsustest. Eelkõige on ta märkinud, et selle direktiivi artikli 33 lõike 1 sõnastus ja eelkõige lauseosa „[l]isaks juhtudele, kus taotlust ei vaadata läbi vastavalt [Dublini III määrusele]“ kasutamisest ja selle sättega taotletud menetlusökonoomia eesmärgist tuleneb, et kõnealuse direktiivi artikli 33 lõikes 2 loetletud olukordades lubab see direktiiv liikmesriikidel lükata rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetamatuse tõttu tagasi, ilma et liikmesriigid peaksid esmajärjekorras kasutama selles määruses ette nähtud vastuvõtmis- või tagasivõtmismenetlusi ( 23 ).

59.

Sellest järeldub, et rahvusvahelise kaitse taotluse kohta ei saa samal ajal teha isiku üleandmise ja taotluse läbi vaatamata jätmise otsust ja tunnistada seda vastuvõetamatuks.

60.

Seda järeldust toetab direktiivi 2013/32 artikli 40 lõige 7, kus on sätestatud, et korduvad taotlused, mille esitab isik, kelle suhtes kuulub täitmisele üleandmisotsus, vaatab läbi vastutav liikmesriik (ehk liikmesriik A), mistõttu kõne alla ei saa tulla see, et teine liikmesriik (ehk liikmesriik B) saaks teha otsuse taotluste võimaliku vastuvõetamatuse kohta ( 24 ).

61.

Komisjon leiab sellega seoses, et kõigi taotluste suhtes, mis esitatakse teisele liikmesriigile kui see liikmesriik, kes on teinud lõpliku eitava otsuse taotleja eelmise taotluse kohta, tuleb Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti d kohaselt esimese võimalusena kohaldada „tagasivõtmise“ mehhanismi. Komisjoni hinnangul saab mitut liikmesriiki hõlmava olukorra puhul direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d kohaldatavuse küsimus tekkida üksnes liikmesriigi A kohustuste äralangemise korral, kui tagasivõtmine ei ole Dublini III määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt võimalik.

62.

Esiteks aga, nagu ma käesoleva ettepaneku eelmises jaos esile tõin, siis juhul, kui tagasivõtmine selle määruse artikli 19 lõike 3 kohaselt võimalik ei ole, tuleb kõiki taotleja poolt pärast tema päritoluriiki väljasaatmist esitatud taotlusi minu hinnangul käsitada „uute taotlustena“.

63.

Teiseks on minu meelest selge, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d kohalduvuse küsimus tekib tegelikult komisjoni osutatust palju rohkematel juhtudel, kuna liidu seadusandja on „tagasivõtmise“ mehhanismi rakendamise tingimused ja korra selgelt piiritlenud.

64.

Ühelt poolt tuleneb Dublini III määruse artikli 23 lõikes 1 kasutatud sõnadest „võib ta paluda“, et „tagasivõtmise“ menetluse algatamine selle sätte alusel toimub liikmesriikide kaalutlusõiguse alusel ( 25 ). Seega võib liikmesriik B üleandmise ja taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse tegemise asemel hoopis asuda seisukohale, et tema on vastutavaks liikmesriigiks, kes vaatab läbi taotluse, mille on esitanud kolmanda riigi kodanik, kelle suhtes on liikmesriik A juba teinud lõpliku eitava otsuse ( 26 ).

65.

Teiselt poolt tuleb selline taotlus tal igal juhul läbi vaadata, kui ta ei esita liikmesriigile A tagasivõtmispalvet kahe kuu jooksul Eurodaci andmebaasist positiivse vastuse saamisest arvates ( 27 ). Samuti on see juhul, kui üleandmist ei toimu kuue kuu jooksul liikmesriigi A poolt tagasivõtmispalve rahuldamisest arvates ( 28 ).

66.

Sellest järeldub, et kuigi olukorras, kus liikmesriigis B esitatakse korduv taotlus pärast seda, kui liikmesriik A on teinud eelmise taotluse kohta lõpliku eitava otsuse, on „tagasivõtmise“ mehhanism Dublini III määruse kohaselt eelistatud lahenduseks, ei ole selle kasutamine liikmesriigi B jaoks kohustuslik, ja mitte alati ka võimalik ( 29 ). Need tagajärjed tulenevad liidu seadusandja tehtud valikutest, kuna viimane on mõnes selle määruse artikli 18 lõike 1 punkti d kohaldamisalasse kuuluvas olukorras ette näinud vastutuse ülemineku liikmesriigilt A liikmesriigile B.

67.

Just sellises, komisjoni osutatust avaramas kontekstis tuleb vastata küsimusele, kas juhul, kui taotleja esitab pärast liikmesriigi A poolt lõpliku eitava otsuse tegemist teise rahvusvahelise kaitse taotluse liikmesriigis B, võib viimane – nagu pakuvad Saksamaa Liitvabariik ja Saksamaa valitsus – tugineda direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis d sätestatud vastuvõetamatuse alusele ning näha oma riigisiseses õiguses ette, et selline taotlus on vastuvõetamatu kui „korduv taotlus“.

68.

Põhjustel, mille toon esile järgmises alajaos, leian, et kui liikmesriik B muutub liikmesriigi A asemel vastutavaks liikmesriigiks Dublini III määrusega kehtestatud ühiste kriteeriumide alusel (ehk põhjusel, et ta nii otsustab või et tagasivõtmispalve esitamise või isiku üleandmise tähtaegu ei järgita ( 30 )), tuleb sellele küsimusele vastata jaatavalt.

69.

Euroopa Kohus on oma praktikas mitmel korral märkinud, et liikmesriikide vastastikuse usalduse põhimõte, millel Euroopa ühine varjupaigasüsteem põhineb, on liidu õiguses põhjapaneva tähtsusega, kuna see võimaldab luua ja säilitada sisepiirideta ala ( 31 ). Direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti a on ta sõnaselgelt tunnustanud selle põhimõtte väljendusena ( 32 ).

70.

Komisjon leiab, et seadusandja sõnaselge kavatsuse puudumisel ei saa ainult sellest sättest järeldada, et liidusiseses piiriüleses olukorras kuulub kohaldamisele ka direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkt d. Direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkt a on erand, mis tuleneb sellest, et praegu ei ole liidu õiguses sätestatud varjupaigaküsimustes tehtud otsuste vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel.

71.

Komisjoni selline arvamus tuleneb nimelt asjaolust, et direktiivi 2013/32 põhjenduses 36 on selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkt d seotud res judicata põhimõttega ( 33 ). Komisjon leiab, et kuna liikmesriikide siseselt võivad res judicata mõju omandada vaid riigisisesed otsused, saavad selles sättes silmas peetud olla üksnes olukorrad, kus taotleja eelmist taotlust puudutava lõpliku eitava otsuse on teinud seesama liikmesriik, kellele on esitatud korduv taotlus.

72.

Nõustun raskusteta komisjoni hinnanguga, et juhul, kui taotleja esitab järjestikused taotlused samale liikmesriigile, võimaldab kõnealune säte vastavalt res judicata põhimõttele ( 34 ) tunnistada vastuvõetamatuks „korduva taotluse“, mille puhul ei ole tuvastatud ega taotleja esitanud uusi dokumente ega tõendeid, mis aitavad kindlaks teha, kas rahvusvahelise kaitse saamiseks nõutavad tingimused on täidetud.

73.

Seevastu ei toeta ma komisjoni teesi, mille kohaselt on eelmise taotluse kohta tehtud eitava otsuse lõplikkust võimalik tunnustada üksnes selle otsuse teinud haldusasutuse liikmesriigis, ja mitte ühtlasi teiste liikmesriikide poolt. Nimelt ei tulene ei Euroopa Kohtu praktikast ega Dublini III määruse või direktiivi 2013/32 üldisest ülesehitusest ega eesmärgist, et see nii olema peaks.

74.

Toon siinkohal kõigepealt esile, et kohtuotsuses Ibrahim ( 35 ) märkis Euroopa Kohus, et selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkti a eesmärk on anda liikmesriigile võimalus lükata uus taotlus vastuvõetamatuse tõttu tagasi ka olukordades, kus taotlejale on teises liikmesriigis antud üksnes täiendav kaitse, mitte ainult siis, kui taotlejale on antud teises liikmesriigis pagulasseisund. Kuna täiendava kaitse andmine toob tingimata kaasa pagulasseisundi saamiseks esitatud taotluse tagasilükkamise, tuleb minu hinnangul asuda Saksamaa valitsuse eeskujul seisukohale, et sisuliselt on Euroopa Kohus vastastikuse usalduse põhimõtet juba laiendanud liikmesriikide tehtud osaliselt eitavatele otsustele ( 36 ).

75.

Järgmiseks, direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tõlgendamine nii, et see annab liikmesriigile B nimetatud põhimõtte kohaselt, ja tingimusel, et see on liikmesriigi õiguses ette nähtud, võimaluse tunnistada rahvusvahelise kaitse taotlus vastuvõetamatuks kui „korduv taotlus“, kui ta muutub selle läbivaatamise eest vastutavaks, on minu meelest kooskõlas selle direktiivi artikli 2 punktis q toodud mõiste „korduv taotlus“ määratlusega, mis on piisavalt avar, et sellist tõlgendust lubada.

76.

Viimaks toetab see lahendus nimetatud direktiivi ja Dublini III määrusega taotletavaid eesmärke.

77.

Esiteks võimaldab see rahuldada vajadust takistada tõhusalt edasist liikumist liikmesriikide vahel, mille vältimine just ongi selle määruse ja direktiivi eesmärk ( 37 ).

78.

Siinkohal juhin tähelepanu sellele, et juhul kui korduvat taotlust direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d alusel vastuvõetamatuse tõttu tagasi ei lükata ( 38 ), võib vastutav liikmesriik otsustada selle läbi vaadata kiirmenetluses ( 39 ). Vastaval juhul võib ta sellise menetluse tulemusena lugeda taotluse „ilmselgelt põhjendamatuks“ ( 40 ). Samuti on tal õigus teatud tingimustel teha erand taotleja õigusest jääda riigi territooriumile ( 41 ).

79.

Mis juhtuks, kui taotleja poolt korduva taotluse esitamise korral saaks ülalnimetatud sätteid kohaldada üksnes see liikmesriik, kes on teinud eelmise lõpliku eitava otsuse (ehk liikmesriik A), samas kui kõik teised liikmesriigid peale viimati nimetatu oleksid sunnitud taotluse täielikult uuesti läbi vaatama, ilma et neil oleks võimalik käsitada seda „korduva taotlusena“? Nagu Saksamaa valitsus esile tõi, oleks tulemuseks loomulikult see, et pärast seda, kui liikmesriigis A on nende suhtes tehtud lõplik eitav otsus, ajendatakse neid kodanikke esitama mitu samasugust taotlust teistes liikmesriikides, et saavutada uuesti oma olukorra täielik läbivaatamine, millega kaasneks ühtaegu nii Dublini III määruse kui ka direktiivi 2013/32 eesmärkidega vastuolus olev edasine liikumine.

80.

Täpsustan siinkohal, et Euroopa Kohus tugines hiljuti kohtuotsuses Minister for Justice and Equality (rahvusvahelise kaitse taotlus Iirimaal) ( 42 ) neilesamadele Dublini III määruse eesmärkidele selleks, et anda liikmesriigile, kelle suhtes see määrus kohaldub, ent kellele direktiiv 2013/32 siduv ei ole, võimalus lugeda rahvusvahelise kaitse taotlus vastuvõetamatuks, kui taotleja on saanud täiendava kaitse seisundi teises liikmesriigis.

81.

Teiseks mõjutaks kohustus vaadata täies ulatuses uuesti läbi korduvad taotlused, mis on esitatud teistele liikmesriikidele kui see, kes on analüüsinud taotleja eelmist taotlust, märkimisväärselt menetluste kestust, samas kui direktiivis 2013/32 tunnustatakse ühe esmase põhimõttena seda, et nii liikmesriikide kui ka taotlejate huvides on võimalikult kiiresti otsuse tegemine, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja täielikku läbivaatamist ( 43 ).

82.

Neist eesmärkidest tingituna viiakse direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d kohase vastuvõetavust puudutava otsuse tegemiseks korduvate taotluste puhul kõigepealt selle direktiivi artikli 40 lõike 2 kohaselt läbi esmane kontroll, mille eesmärk on teha kindlaks, kas on tuvastatud või kas taotleja on esitanud uusi dokumente või tõendeid.

83.

Rõhutan siinkohal, et asjaolu, et selle esmase kontrolli viib läbi liikmesriik B, kes ei ole teinud sama taotleja eelmise taotluse kohta lõplikku eitavat otsust, ei tekita iseenesest mingisuguseid erilisi raskusi selles osas, mis puudutab taotleja tegelikku juurdepääsu tema olukorra piisavale hindamisele.

84.

Nagu Saksamaa valitsus rõhutas, muudab Dublini III määruse raames ja eelkõige selle määruse artikli 34 alusel toimuv teabevahetus selle ülesande täiesti teostatavaks kõigi liikmesriikide jaoks. See säte võimaldab saada kõik rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamiseks nõuetekohased, asjakohased ja hädavajalikud andmed (eelkõige võimaliku varasema taotluse esitamise kuupäev ja koht, taotluse menetlemise järk, tehtud otsuse kuupäev ja sisu) ( 44 ).

85.

Neid kaalutlusi arvesse võttes leian, et direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d tuleb koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga q tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis võimaldab liikmesriigil B tunnistada rahvusvahelise kaitse taotlus vastuvõetamatuks kui „korduv taotlus“, kui teine liikmesriik on teinud sama taotleja eelmise taotluse kohta lõpliku eitava otsuse. Sellisest normist peab siiski selgelt ilmnema, et liikmesriik B saab sellise taotluse vastuvõetamatuks tunnistada üksnes tingimusel, et ta on, nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 68 näitasin, muutunud Dublini III määruses sätestatud kriteeriumide kohaselt vastutavaks liikmesriigiks ( 45 ).

86.

Minu soovitatud lähenemisviisi praktiliseks tagajärjeks on lihtsalt see, et see liikmesriik saab vastutavaks liikmesriigiks muutumise korral võimaluse tugineda teise liikmesriigi enne tehtud lõplikule eitavale otsusele ning kohaldada samu norme, mida võiks kohaldada see teine liikmesriik, kui taotlus oleks esitatud talle ( 46 ).

87.

Kõigest eeltoodust tuleneb, et Dublini III määruse ja direktiivi 2013/32 koostoimes kohaldamise kontekstis on liikmesriigil võimalik vastavalt vastastikuse usalduse põhimõttele võtta oma riigisiseses õiguses vastu norm, mis lubab rahvusvahelise kaitse taotluse tunnistada vastuvõetamatuks kui „korduva taotluse“ selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkti d tähenduses koostoimes sama direktiivi artikli 2 punktiga q, kui ta ise ei ole teinud lõplikku otsust sama taotleja eelmise taotluse tagasilükkamise koha, ent on muutunud tema taotluse läbivaatamise eest vastutavaks liikmesriigiks.

88.

Seevastu, nagu ma käesoleva ettepaneku eelmises jaos näitasin, ei ole kõnealusel liikmesriigil seda võimalust, kui taotleja on pärast eelmise lõpliku otsuse tegemist ja enne uue taotluse esitamist tegelikult välja saadetud.

89.

Juhin tähelepanu sellele, et liidu varjupaiga- ja sisserändepoliitika on Norra Kuningriigile siduv eelkõige tulenevalt Schengeni lepingust ( 47 ). Samuti on see riik ühinenud Dublini ja Eurodaci ( 48 ) süsteemidega, kuna vastavalt liidu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelisele lepingule on Dublini III määrus osaks Norra õigusest ( 49 ).

90.

Norra Kuningriik on ühinenud selle määrusega tervikuna, ilma et oleks ette nähtud erikordasid või erandeid.

91.

Sellega seoses on oluline esile tuua, et kõnealune määrus on kehtestatud raamistikus, mis võimaldas eeldada, et kõik selles osalevad riigid, nii liikmesriigid kui ka kolmandad riigid, järgivad põhiõigusi, sealhulgas Genfi konventsioonil ja 1967. aasta protokollil ( 50 ) põhinevaid õigusi ehk tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ( 51 ) sätestatud õigusi, ning et liikmesriigid võivad järelikult põhiõiguste järgimise osas üksteist usaldada, kuna kõik need liikmesriigid on ka Genfi konventsiooni ja 1967. aasta protokolli ning EIÕK osalisriigid ( 52 ).

92.

Sellest tuleneb, et Norra Kuningriigi osalemine Dublini süsteemis rajaneb, nagu Saksamaa valitsus rõhutas, eeldusel, et see, kuidas kõnealune kolmas riik rahvusvahelise kaitse taotlejaid kohtleb, on kooskõlas nende õigusaktide kohaselt kõigi liikmesriikide suhtes kehtivate nõuetega.

93.

Tuleb siiski ka tõdeda, et Norra Kuningriik ei ole ühinenud ei direktiiviga 2013/32 ega direktiiviga 2011/95, mis reguleerib „rahvusvahelise kaitse“ kahte erinevat kaitsekorda ehk ühelt poolt pagulasseisundit ja teiselt poolt täiendava kaitse seisundit.

94.

Ses osas tuleb märkida, et nagu tuleneb ka direktiivi 2011/95 põhjendustest 6 ja 33, on täiendava kaitse eesmärk täiendada Genfi konventsioonis sätestatud pagulaste kaitset ( 53 ), mille täielik kohaldamine on liiati Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eesmärgiks ( 54 ).

95.

Lisan, et direktiivi 2013/32 artikli 10 lõikes 2 on sätestatud, et rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisel teeb menetlev ametiasutus kõigepealt kindlaks, kas taotleja vastab pagulaseks tunnistamise nõuetele, ja kui ta neile ei vasta, siis kas ta vastab täiendava kaitse saamise kriteeriumidele.

96.

Seega eeldab see, kui liikmesriik rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi lükkab, et lisaks sellele, kas taotleja võiks saada pagulasseisundi, on ta hinnanud ka seda, kas ta võiks saada täiendava kaitse seisundi.

97.

Sellist ülesannet see direktiiv Norra Kuningriigile mõistagi ei pane. Norra õiguses ( 55 ) on aga sätestatud, et „pagulase“ seisundi võivad lisaks Genfi konventsioonis määratletud isikutele saada ka isikud, „keda ähvardab päritoluriiki tagasipöördumisel reaalne surmanuhtlusega karistamise, piinamise või muu ebainimliku ja alandava kohtlemise oht“, ehk isikud, kes võiksid liidus saada täiendava kaitse.

98.

Nagu ma saan aru Norra Kuningriigis kehtestatud menetlusest, hindab Norra pädev asutus ( 56 ) pealegi enne rahvusvahelise kaitse taotluse lõplikku tagasilükkamist lisaks sellele, kas asjaomane isik kuulub Genfi konventsiooni kohaldamisalasse, ka seda, kas ta on olukorras, kus teda ähvardab mõni selline reaalne oht ( 57 ).

99.

Selles kontekstis ning eeldades, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine selles kolmandas riigis tagab asjaomasele isikule vähemalt sama kõrge kaitse taseme kui see, mille peavad direktiivis 2011/95 ette nähtud kahetasandilise korra kohaselt tagama liikmesriigid – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, leian, et asjaolu, et taotleja eelmist taotlust puudutava lõpliku eitava otsuse tegi kolmas riik, ei saa iseenesest välistada liikmesriigil, nagu Saksamaa Liitvabariik, sama taotleja korduva taotluse vastuvõetamatuks tunnistamist direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d alusel.

100.

Seda järeldust ei saa kahtluse alla seada komisjoni argumendiga, mille kohaselt ei ole võimalik selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punkti d selliselt tõlgendada, võttes arvesse, et selles sättes on sõnaselgelt viidatud direktiivile 2011/95, millest tuleneb, et kõnealuse sätte kohaldamise seisukohast on asjasse puutuvad üksnes selle direktiivi alusel ehk liikmesriikide tehtud lõplikud otsused.

101.

Nimelt on direktiivile 2011/95 viidatud ka Dublini III määruse artikli 2 punktis d, milles on defineeritud mõiste „rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamine“, ilma et see takistaks kuidagi selle määruse kohaldamisel Norra Kuningriigi samastamist „liikmesriigiga“.

102.

Rõhutan viimaks, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud küsimuse eesmärk on selgitada üksnes küsimust, kas liikmesriik võib sellistel asjaoludel taotluse direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti d kohaselt vastuvõetamatuks tunnistada, puudutamata küsimust, kas vastupidisel juhul tuleks samamoodi käsitada korduvaid taotlusi, mis esitatakse Norras pärast seda, kui mõni liikmesriik on teinud lõpliku eitava otsuse.

103.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Schleswig-Holsteinisches Verwaltungsgericht’i (Schleswig-Holsteini halduskohus, Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artikli 33 lõike 2 punkti d tuleb koostoimes selle direktiivi artikli 2 punktiga q tõlgendada nii, et rahvusvahelise kaitse taotlust ei saa tunnistada vastuvõetamatuks kui „korduvat taotlust“, kui taotleja oli enne selle esitamist päritoluriiki välja saadetud.