Euroopa Kohtu (kolmas koda) 1. augusti 2022. aasta otsus (Audiencia Provincial de Barcelona eelotsusetaotlus – Hispaania) – MPA versus LCDNMT

(Kohtuasi C-501/20) (1)

(Eelotsusetaotlus - Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega - Määrus (EÜ) nr 2201/2003 - Artiklid 3, 6 – 8 ja 14 - Mõiste „harilik viibimiskoht“ - Kohtualluvus, kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine ning koostöö ülalpidamiskohustuste küsimustes - Määrus (EÜ) nr 4/2009 - Artiklid 3 ja 7 - Kahe erineva liikmesriigi kodanikud, kes elavad kolmandas riigis lepinguliste töötajatena, kes on määratud Euroopa Liidu delegatsiooni selles kolmandas riigis - Kohtualluvuse kindlaksmääramine - Forum necessitatis)

(2022/C 408/09)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Audiencia Provincial de Barcelona

Põhikohtuasja pooled

Hageja: MPA

Kostja: LCDNMT

Resolutsioon

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 3 lõike 1 punkti a ning nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määruse nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes artikli 3 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel nende sätete tähenduses ei saa olla määrav tegur see, et asjaomased abikaasad on Euroopa Liidu lepingulised töötajad, kes on määratud liidu delegatsiooni kolmandas riigis ja kelle kohta väidetakse, et neil on selles kolmandas riigis diplomaatiline staatus.

Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et lapse hariliku viibimiskoha kindlaksmääramisel ei ole asjakohane see seos, mis tuleneb ema kodakondsusest ja enne abielu sõlmimist ema elukohast selles liikmesriigis, kus asub vanemliku vastutuse nõuet lahendav kohus, samas kui asjaolu, et alaealised lapsed on sündinud selles liikmesriigis ja neil on selle liikmesriigi kodakondsus, on ebapiisav.

Juhul, kui määruse nr 2201/2003 artiklite 3–5 alusel ei kuulu abielulahutuse avalduse lahendamine ühegi liikmesriigi kohtu alluvusse, tuleb nimetatud määruse artiklit 7, koostoimes selle määruse artikliga 6, tõlgendada nii, et asjaolu, et põhikohtuasja kostja on mõne teise liikmesriigi kodanik kui see, kus asub asja menetlev kohus, takistab selle kohtu kohtualluvuse alusena kohaldamast selle määruse artiklis 7 ette nähtud klauslit, mis käsitleb kohtualluvust muudel juhtudel, takistamata siiski seda, et selle liikmesriigi kohtutel, mille kodanik ta on, oleks kohtualluvus niisuguse avalduse menetlemiseks viimati nimetatud liikmesriigi kohtualluvuse eeskirjade kohaselt.

Juhul, kui määruse nr 2201/2003 artiklite 8–13 alusel ei kuulu vanemlikku vastutust käsitleva nõude lahendamine ühegi liikmesriigi kohtu alluvusse, tuleb selle määruse artiklit 14 tõlgendada nii, et asjaolu, et põhikohtuasja kostja on mõne teise liikmesriigi kodanik kui see, kus asub asja menetlev kohus, ei takista selle kohtu kohtualluvuse alusena kohaldamast selles artiklis 14 ette nähtud klauslit, mis käsitleb kohtualluvust muudel juhtudel.

Määruse nr 4/2009 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et:

—

kui ülalpidamiskohustusi puudutava vaidluse kõigi osapoolte harilik viibimiskoht ei ole liikmesriigis, siis seisukohale, et erandjuhtudel on kohtualluvuse aluseks selles artiklis 7 nimetatud forum necessitatis, võib asuda juhul, kui selle määruse artiklite 3–6 alusel ei ole ükski liikmesriigi kohus pädev, kui kolmandas riigis, kellega vaidlus on tihedalt seotud, ei ole võimalik menetlust mõistlikult algatada või läbi viia või selle läbiviimine osutub võimatuks ja kui vaidlus on piisavalt seotud selle liikmesriigiga, kelle kohtu poole pöörduti;

—

asumaks erandjuhtudel seisukohale, et kolmandas riigis ei ole võimalik menetlust mõistlikult algatada või läbi viia, on oluline, et igal konkreetsel juhul esitatud asjaolude üksikasjaliku analüüsi tulemusel selguks, et kohtusse pöördumine selles kolmandas riigis on õiguslikult või faktiliselt takistatud, eelkõige diskrimineerivate või õiglase kohtumenetluse põhitagatistega vastuolus olevate menetlustingimuste kohaldamise tõttu, ilma et nimetatud artiklile 7 tuginevalt poolelt nõutaks tõendeid selle kohta, et ta on asjatult algatanud või püüdnud algatada seda menetlust sama kolmanda riigi kohtutes, ja

—	selleks et järeldada, et vaidlus peab olema piisavalt seotud selle liikmesriigiga, kelle kohtu poole pöörduti, on võimalik tugineda ühe poole kodakondsusele.

(1) ELT C 423, 7.12.2020.