1.

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 koostoimes tõhususe põhimõttega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et lepingutingimuse ebaõiglust puudutava hagiga seotud kohtukulude kindlaksmääramisel kohaldatakse ülemmäära advokaaditasu suhtes, mida kohtuasja sisuliselt võitnud tarbija saab tagasi nõuda ettevõtjalt, kellelt kohtukulud välja mõistetakse, tingimusel et see ülemmäär võimaldab tarbijal selle alusel saada hüvitist summas, mis on mõistlik ja proportsionaalne kuludega, mida ta pidi sellise hagi esitamisel objektiivselt kandma.

2.

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 koostoimes tõhususe põhimõttega tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt tuleb hagihind, mis võetakse aluseks lepingutingimuse ebaõiglust puudutava kohtuvaidluse võitnud tarbijale hüvitatavate kohtukulude arvutamisel, kindlaks määrata hagiavalduses – või kui seda ei ole tehtud, siis on see sätestatud asjaomastes õigusnormides – ning hagihinda ei saa hiljem muuta, tingimusel et kohtunik, kes vastutab lõplikult kohtukulude kindlaksmääramise eest, võib vabalt otsustada tegeliku hagihinna tarbija jaoks, tagades talle õiguse saada hüvitist summas, mis on mõistlik ja proportsionaalne kuludega, mida ta pidi sellise hagi esitamiseks objektiivselt kandma.