Euroopa Kohtu (viies koda) 21. oktoobri 2021. aasta otsus (Tribunalul Bucureşti eelotsusetaotlus – Rumeenia) – Wilo Salmson France SAS versus Agenţia Naţională de Administrare Fiscală – Direcţia Generală Regională a Finanţelor Publice Bucureşti, Agenţia Naţională de Administrare Fiscală – Direcţia Generală Regională a Finanţelor Publice Bucureşti – Administraţia Fiscală pentru Contribuabili Nerezidenţi

(Kohtuasi C-80/20) (1)

(Eelotsusetaotlus - Ühine käibemaksusüsteem - Direktiiv 2006/112/EÜ - Artiklid 167 – 171 ja artikli 178 punkt a - Käibemaksu mahaarvamise õigus - Käibemaksu tagastamine maksukohustuslastele, kelle asukoht on mõnes muus liikmesriigis kui tagastamisliikmesriik - Arve omamine - Direktiiv 2008/9/EÜ - Tagastamistaotluse rahuldamata jätmine - Arve „tagasivõtmine“ tarnija poolt - Uue arve väljastamine - Uus tagastamistaotlus - Rahuldamata jätmine)

(2021/C 513/16)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunalul Bucureşti

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Wilo Salmson France SAS

Vastustaja: Agenţia Naţională de Administrare Fiscală – Direcţia Generală Regională a Finanţelor Publice Bucureşti, Agenţia Naţională de Administrare Fiscală – Direcţia Generală Regională a Finanţelor Publice Bucureşti – Administraţia Fiscală pentru Contribuabili Nerezidenţi

Resolutsioon

Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (muudetud nõukogu 13. juuli 2010. aasta direktiiviga 2010/45/EL), artikleid 167–171 ja 178 ning nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/9/EÜ, millega sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad käibemaksu tagastamiseks vastavalt direktiivile 2006/112 maksukohustuslastele, kelle asukoht ei ole tagastamisliikmesriigis, vaid teises liikmesriigis, tuleb tõlgendada nii, et maksukohustuslane, kelle asukoht ei ole tagastamisliikmesriigis, vaid teises liikmesriigis, ei saa kasutada õigust saada tagasi kaubatarnelt tasutud käibemaks, kui sellel maksukohustuslasel ei ole asjaomaste kaupade ostu kohta direktiivi 2006/112 (muudetud direktiiviga 2010/45) tähenduses arvet. Üksnes juhul, kui dokumendis on puudusi, mis jätavad liikmesriigi maksuhalduri ilma tagastamistaotluse põhjendamiseks vajalikest andmetest, on võimalik asuda seisukohale, et selline dokument ei kujuta endast „arvet“ direktiivi 2006/112 (muudetud direktiiviga 2010/45) tähenduses.

Direktiivi 2006/112 (muudetud direktiiviga 2010/45) artikleid 167–171 ja 178 ning direktiivi 2008/9 artikli 14 lõike 1 punkti a esimest juhtumit tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui teatava tagastamisperioodiga seotud käibemaksu tagastamise taotlus jäetakse rahuldamata ainuüksi põhjusel, et vastav käibemaks muutus sissenõutavaks varasemal tagastamisperioodil, samas kui selle kohta esitati arve alles sellel teataval perioodil.

Direktiivi 2006/112 (muudetud direktiiviga 2010/45) artikleid 167–171 ja 178 ning direktiivi 2008/9 tuleb tõlgendada nii, et kauba tarnija poolt arve ühepoolne tühistamine pärast seda, kui tagastamisliikmesriik on teinud otsuse, millega jäeti rahuldamata sellel arvel põhinev käibemaksu tagastamise taotlus, kui see otsus on juba lõplikult jõustunud ning kui tarnija on seejärel hilisemal tagastamisperioodil väljastanud samade tarnete kohta uue arve, ilma et neid tarneid oleks kahtluse alla seatud, ei mõjuta vähimalgi määral selle käibemaksu tagasisaamise õiguse olemasolu, mida on juba kasutatud, ega perioodi, mille jooksul seda tuleb kasutada.

(1) ELT C 279, 24.8.2020.