Kohtuasi T‑627/19
(avaldamine väljavõtetena)
Harry Shindler jt
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (kümnes koda) 14. juuli 2020. aasta määrus
Tegevusetus- ja tühistamishagi – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Ühendkuningriigi liidust väljaastumine – Taotlus võtta vastu otsus, millega säilitataks teatavate Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus, ja otsus, millega võetaks mitmesuguseid meetmeid seoses Ühendkuningriigi kodanike õigustega – Komisjoni seisukohavõtt – Tegutsemise üleskutse puudumine – Keeldumine võtta vastu otsus, millega säilitataks teatavate Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus – Põhjendatud huvi puudumine – Ilmselgelt vastuvõetamatu hagi
Tegevusetushagi – Tegevusetus – Mõiste – Tegevusest hoidumine – Akt, mis hagejaid ei rahulda – Välistamine
(ELTL artikkel 265)
(vt punkt 28)
Tegevusetushagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Vastuvõetavuse tingimused – Eelnev üleskutse tegutsemiseks – Seisukoha võtmata jätmine institutsiooni poolt – Õigus esitada hagi – Kumulatiivsed tingimused – Hagi vastuvõetamatus neist tingimustest kas või ühe täitmata jätmisel
(ELTL artikkel 265)
(vt punkt 32)
Tegevusetushagi – Institutsiooni ametlik kiri – Puudumine – Vastuvõetamatus
(ELTL artikli 265 teine lõik)
(vt punkt 35)
Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Põhjendatud huvi – Tekkinud ja olemasoleva huvi tingimus – Hagi, mis võib hagejale kasu tuua – Puudumine – Vastuvõetamatus
(ELTL artikli 263 neljas lõik)
(vt punkt 47)
Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Põhjendatud huvi – Tühistamine, mis saab üksnes kaasa tuua sisult identse uue otsuse – Huvi puudumine
(ELTL artikkel 263)
(vt punktid 48 ja 49)
Kokkuvõte
Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kodanikud hääletasid 23. juunil 2016 toimunud rahvahääletusel nende riigi Euroopa Liidust väljaastumise poolt. Ühendkuningriik teatas 29. märtsil 2017 Euroopa Ülemkogule oma kavatsusest astuda ELL artikli 50 lõike 2 alusel liidust välja. Seejärel võttis Euroopa Ülemkogu kokkuleppel Ühendkuningriigiga vastu mitu otsust, ( 1 ) millega pikendati ELL artikli 50 lõikes 3 ette nähtud tähtaega, mille möödudes lakkavad aluslepingud Ühendkuningriigi suhtes kehtimast, kui puudub leping, millega määratakse kindlaks tema väljaastumise kord. Otsuse 2019/584 artikli 1 kohaselt pidi see tähtaeg üldreeglina lõppema 31. oktoobril 2019.
Mitu Itaalias või Prantsusmaal elavat Ühendkuningriigi kodanikku (edaspidi „hagejad“) saatsid 31. juulil 2019 Euroopa Ülemkogule ja Euroopa Liidu Nõukogule kirja. 1. augustil 2019 saatsid nad Euroopa Komisjonile sisuliselt identse kirja. Nendes kirjades juhtisid hagejad nimetatud kolme institutsiooni tähelepanu eelkõige nende Ühendkuningriigi kodanike olukorrale, kes elavad muudes liikmesriikides kui Ühendkuningriik ja kellel on seal era- ja perekonnaelu, ning palusid institutsioonidel „tuvastada tegevusetus“, mis tulenes sellest, et nad „ebaseaduslikult hoidusid [nimetatud kodanike] Euroopa kodakondsuse säilitamisest“. Lisaks tegid hagejad neile kolmele institutsioonile ettepaneku võtta enne Ühendkuningriigi liidust väljaastumist, mis oli kavandatud 31. oktoobriks 2019, vastu otsus, millega säilitataks nende kodanike Euroopa kodakondsus pärast väljaastumise kuupäeva, ja seda olenemata sellest, kas on sõlmitud leping, milles on kindlaks määratud väljaastumise kord. Komisjon vastas 1. augusti 2019. aasta kirjale 11. septembril 2019 allkirjastatud kirjaga (edaspidi „11. septembri 2019. aasta kiri“). Selles kirjas keeldus ta täitmast 1. augusti 2019. aasta kirjas sisaldunud üleskutset tegutsemiseks ning selgitas, et aluslepingud ei võimalda tal teha sellist otsust, nagu hagejad soovivad.
Hagejad esitasid Üldkohtule hagi. Hagi sisaldab esiteks ELTL artikli 265 alusel esitatud nõudeid, mis viitavad tegevusetusele. Teiseks sisaldab see nõuet tühistada „komisjoni [11]. septembri 2019. aasta sõnaselge keeldumine tunnistada tegevusetust“, mille hagejad kvalifitseerisid vastusena Üldkohtu küsimusele ELTL artiklil 263 põhinevaks tühistamisnõudeks.
Üldkohus jättis 14. juuli 2020. aasta kohtumäärusega hagejate hagi rahuldamata, olles tuvastanud, et nii tegevusetusele viitavad nõuded kui ka tühistamisnõuded on vastuvõetamatud.
Mis puudutab tühistamisnõudeid, siis palusid hagejad Üldkohtul tühistada 11. septembri 2019. aasta kirjas sisalduva otsuse, millega komisjon sisuliselt keeldus vastu võtmast otsust, millega pärast Ühendkuningriigi liidust väljaastumist säilitataks – olenemata sellest, kas on sõlmitud leping, milles on kindlaks määratud väljaastumise kord – teatavate selliste Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus, kellel ei ole sel hetkel liidu liikmesriigi kodakondsust. Hagejad esitasid nende nõuete põhjendamiseks kolm väidet, millega nad vaidlustasid nende kodanike Euroopa kodakondsuse kaotamise.
Sissejuhatuseks kontrollis Üldkohus omal algatusel, kas hagejatel on huvi neid kolme väidet esitada. Sellega seoses tuletas ta meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa esiteks hagejal olla põhjendatud huvi niisuguse otsuse tühistamiseks, mille puhul on juba kindel, et see otsus saab tema suhtes taas vaid kinnitust leida, ja teiseks on tühistamisväide põhjendatud huvi puudumise tõttu vastuvõetamatu juhul, kui – isegi oletades, et see väide on põhjendatud – nimetatud väite alusel vaidlustatud akti tühistamine ei saaks hagejat rahuldada. Nii ei ole hagejal põhjendatud huvi nõuda teatud valdkonnas tegutsemisest keeldumise otsuse tühistamist konkreetse väite alusel juhul, kui asjaomasel institutsioonil ei ole igal juhul mingit pädevust selles valdkonnas tegutseda.
Üldkohus märkis seejärel, et kõnealuses asjas rahuldaks hagejaid juhul, kui 11. septembri 2019. aasta kirjas sisalduv otsus hagejate väidete alusel tühistataks, üksnes see, kui komisjon võtaks seejärel ise vastu siduva akti, millega pärast Ühendkuningriigi liidust väljaastumist säilitataks teatavate Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsus.
Pärast seda, kui Üldkohus oli meelde tuletanud, et ELL artikli 13 lõike 2 kohaselt tegutseb iga institutsioon talle aluslepingutega antud volituste piires, tõdes Üldkohus sellega seoses, et ükski aluslepingute või teisese õiguse säte ei anna komisjonile õigust võtta vastu siduvaid akte, millega antaks teatavatele isikute kategooriatele Euroopa kodakondsus. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et sellel institutsioonil on üldjoontes ainult ELL artikli 17 lõike 2 kohane ettepanekute tegemise pädevus.
Seega leidis Üldkohus, et sõltumata küsimusest, kas Ühendkuningriigi liidust väljaastumine võib või ei või kaasa tuua kõigi selliste Ühendkuningriigi kodanike Euroopa kodakondsuse kaotamise, kellel väljaastumise hetkel ei ole liikmesriigi kodakondsust, ei olnud komisjonil kõnealusel juhul mingit pädevust võtta vastu siduvat akti, millega pärast väljaastumist säilitataks teatavasse kategooriasse kuuluvate isikute Euroopa kodakondsus, ja ta oli kohustatud keelduma hagejate taotletavat akti vastu võtmast. Sellest järeldub, et juhul, kui 11. septembri 2019. aasta kirjas sisalduv otsus hagejate väidete alusel tühistataks, oleks komisjon olukorras, kus tal ilmselgelt puudub pädevus, ning ta saaks teha vaid uue otsuse, millega keeldutakse hagejate taotletavat akti vastu võtmast. Üldkohus täpsustas niisiis, et seega ei saa selline tühistamine hagejaid rahuldada, mistõttu ei ole neil põhjendatud huvi esitada eespool nimetatud väiteid.
Üldkohus järeldas, et need väited tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata ning et sellest tulenevalt on tühistamisnõuded ilmselgelt vastuvõetamatud, kuna nende põhjendamiseks ei ole esitatud ühtegi vastuvõetavat väidet.
( 1 ) Sealhulgas 22. märtsi 2019. aasta otsus (EL) 2019/476 (ELT 2019, L 80 I, lk 1) ja 11. aprilli 2019. aasta otsus (EL) 2019/584 (ELT 2019, L 101, lk 1).