Kohtuasi T‑272/19
TO
versus
Euroopa välisteenistus
Üldkohtu (kaheksas koda laiendatud koosseisus) 31. juuli 2020. aasta määrus
Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue – Avalik teenistus – Lepingulised töötajad – Tööle võtmata jätmine võimetuse tõttu täita ametiülesandeid – Hagi esitamise tähtaeg – Imperatiivsus – Hilinemine – Tähtaja arvutamine – Selle kuupäeva kindlaksmääramine, millest alates võis huvitatud isik otsuse sisuga tutvuda – Ilmselge vastuvõetamatus
Ametnike hagid – Tähtaeg – Tähtaja algus – Teatis – Mõiste – E-kiri, mis on saadetud administratsiooni e-posti aadressilt või elektroonilise kirjavahetuse haldamise programmi kaudu – Hõlmamine – Arvesse võetav kuupäev – Tõendamiskoormis – Esimene võimalik kuupäev, mil adressaat sai otsuse sisuga tutvuda – Tööaja arvessevõtmine – Puudumine
(Ametnike personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91; Üldkohtu kodukord, artikli 58 lõike 1 punktid a ja b)
(vt punktid 26–28, 34–38, 42, 43, 49 ja 50–55)
Kokkuvõte
15. juuni 2018. aasta otsusega, mis saadeti samal kuupäeval hageja isiklikule e-posti aadressile, teatas Euroopa välisteenistus hagejale, et ta ei vasta kõigile töölevõtmise tingimustele ( 1 ) ja teda ei saa seega tööle võtta Euroopa välisteenistuse lepingulise töötajana.
Hageja esitas Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 90 lõike 2 alusel selle otsuse peale kaebuse. Kaebus esitati elektrooniliselt hageja õigusnõustaja ametlikult e‑posti aadressilt ning kaebuse koopia saadeti hageja isiklikule e‑posti aadressile.
Euroopa välisteenistus jättis 14. jaanuari 2019. aasta otsusega kaebuse rahuldamata ja saatis selle otsuse hagejale ja tema õigusnõustajale kõigepealt programmi Ares kaudu – mis on dokumendihaldussüsteem, mis võimaldab saata e‑kirja adressaatidele, kes ei ole Euroopa välisteenistuse töötajad – 14. jaanuaril 2019 kell 17:46 ning seejärel samal päeval e‑kirjaga kell 17:52 ja kell 18:05.
Hageja esitas 25. aprillil 2019 Üldkohtule hagi, milles palus tühistada 15. juuni 2018. aasta otsuse ja 14. jaanuari 2019. aasta otsuse. Üldkohus jättis laiendatud koja 31. juuli 2020. aasta määrusega selle hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest see on esitatud hilinenult.
Üldkohus märkis, et personalieeskirjade artiklites 90 ja 91 ette nähtud kaebuste ja hagide esitamise tähtajad on imperatiivsed ning kohus peab kas või omal algatusel kontrollima, kas neist on kinni peetud. Seejärel selgitas Üldkohus hagi esitamise tähtaja arvutamist, täpsustades, et Üldkohtu kodukorra artikli 58 lõike 1 punkti b kohaselt hakkab tähtaeg kulgema alles teatavakstegemise päeva lõpust. Üldkohus täheldas, et kui käesoleval juhul tehti vaidlustatud otsus hagejale nõuetekohaselt teatavaks 14. jaanuaril 2019, hakkas hagi esitamise kolmekuuline tähtaeg kulgema 15. jaanuaril kell 00:00 ja lõppes 14. aprilli keskööl. Hagi esitamise tähtaeg, mida pikendati seoses vahemaadega kümne päeva võrra, möödus seega 24. aprilli keskööl. Sellest järeldub, et 25. aprillil 2019 esitatud hagi on esitatud hilinenult.
Üldkohus tuletas meelde, et selleks et otsus oleks personalieeskirjade tähenduses nõuetekohaselt teatavaks tehtud, peab otsusest olema mitte ainult teatatud adressaadile, vaid tal peab olema ka võimalus selle sisuga tegelikult tutvuda.
Sellega seoses märkis Üldkohus, et pool, kes tugineb tähtaja ületamisele, peab tõendama kuupäeva, mil nimetatud tähtaeg hakkas kulgema. Tõend, et otsuse adressaat sai sellega tegelikult tutvuda, võib tuleneda erinevatest asjaoludest, eelkõige kui asjaomane institutsioon ei tugine ainult kaudsetele tõenditele, vaid ka tõenditele, sealhulgas huvitatud isiku esitatud tõenditele, millest nähtub, et ta sai oma e‑posti aadressile adressaadina e‑kirja ning et suure tõenäosusega oli tal võimalik seda avada ja järelikult sellest otsusest nõuetekohaselt teada saada. Ühe poole esitatud faktilised asjaolud võivad kohustada teist poolt esitama selgitust või põhjendust, vastasel korral võib asuda seisukohale, et tõendamiskoormise nõuded on täidetud.
Üldkohus toonitas, et e-kirja saatmine ei taga iseenesest seda, et adressaat saab kirja kindlalt kätte. Nimelt võib e-kiri jääda kohale jõudmata tehnilistel põhjustel. Lisaks pidas Üldkohus vajalikuks täpsustada, et juhul kui e‑kiri ka toimetati adressaadile kohale, on võimalik, et see ei toimunud samal kuupäeval, kui e‑kiri välja saadeti.
Üldkohus tõdes selle kohta, et hageja ei maininud mingeid tehnilisi takistusi Euroopa välisteenistuse e‑kirjade vastuvõtmisel või nendega tutvumisel ja tal oli juurdepääs isiklikule e‑postkastile ning enne ja pärast vaidlustatud otsuse edastamist kasutas ta seda e‑postkasti Euroopa välisteenistuse ja oma õigusnõustajaga suhtlemisel.
Üldkohus rõhutas, et vastupidi hageja argumendile, et ta sai kõnealusest e‑kirjast tõenäoliselt teada alles 15. jaanuari 2019. aasta hommikul, ei ole e‑kirjast tegelik teadasaamine tähtaja kulgemise alguse kindlaksmääramisel otsustav. Üldkohus selgitas veel, et sellise argumendiga nõustumine viiks tõdemuseni, et kui otsusest teatatakse ilma kättesaamise kinnitust nõudmata, oleks adressaadil õigus valida, mis kuupäeval tal oli võimalik selle sisuga tutvuda. Õiguskindluse põhimõttega on aga vastuolus see, kui hagi esitamise tähtaja kulgemise alguse saavad valida pooled.
Seoses hageja väitega, et temal või tema õigusnõustajal ei olnud väidetava teatamise hetkel, st 14. jaanuaril 2019 kell 18:05 mingit kohustust avada oma e‑postkasti, tõdes Üldkohus, et ei ole olemas üldiselt kohaldatavat ajavahemikku, mille jooksul võib otsuse nõuetekohaselt teatavaks teha ja millest väljaspool ei ole teatavakstegemine kehtiv.
Seetõttu leidis Üldkohus, et võttes arvesse Euroopa välisteenistuse esitatud tõendeid ja seda, et hageja ei esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hagejal ega tema õigusnõustajal ei olnud võimalik 14. jaanuaril 2019 kätte saadud e‑kirjadega tutvuda, tuleb asuda seisukohale, et Euroopa välisteenistus on täitnud tõendamiskoormise nõuded.
( 1 ) Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste artikkel 82.