8. juulil 2019 esitatud hagi — Portigon versus Ühtne Kriisilahendusnõukogu

(kohtuasi T-481/19)

(2019/C 305/70)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Portigon AG (Düsseldorf, Saksamaa) (esindajad: advokaadid D. Bliesener, V. Jungkind ja F. Geber)

Kostja: Ühtne Kriisilahendusnõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada kostja 16. aprilli 2019. aasta otsus ühtsesse kriisilahendusfondi 2019. aasta eest tehtavate ex-ante-osamaksete arvutamise kohta (SRB/ES/SRF/2019/10) osas, milles vaidlustatud otsus puudutab hagejat;

—	peatada menetlus Üldkohtu kodukorra artikli 69 punktide c ja d alusel kuni kohtuasjades T-365/16, T-420/17 ja T-413/18 tehakse lõplik kohtuotsus või need asjad lõpetatakse muul viisil;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaheksa väidet.

Esimene väide: rikutud on määruse (EL) nr 806/2014 (1) artikli 70 lõike 2 esimest kuni kolmandat taanet koosmõjus rakendusmääruse (EL) 2015/81 (2) artikli 8 lõike 1 punktiga d, direktiivi 2014/59/EL (3) artikli 103 lõiget 7, ELTL artiklit 114

—

Kostja pani hagejale õigusvastaselt osamakse tasumise kohustuse, kuna määrus (EL) nr 806/2014 ja direktiiv 2014/59/EL ei näe ette osamakse tasumise kohustust kriisilahendusmenetluses olevale krediidiasutusele või investeerimisühingule. ELTL artikliga 114 on keelatud nõuda osamakseid sellistelt krediidiasutuselt nagu hageja.

—

Seadusandja ei oleks tohtinud osamakse tasumise kohustust põhjendada ELTL artikliga 114, kuna puudub seos siseturuga. Liidu ühtsete osamakseid käsitlevate eeskirjadega ei hõlbustata turult lahkunud krediidiasutuse või investeerimisühingute jaoks põhivabaduste teostamist ega kõrvaldata märkimisväärseid konkurentsimoonutusi.

—	Kostja eksis pannes hagejale osamaksete tasumise kohustuse, sest asjaomane krediidiasutus ei puutu kokku riskidega ning asutuse kriisilahendus on määruse (EL) nr 806/2014 kohaselt välistatud ning asutusel ei ole finantssüsteemi stabiilsuse jaoks mingit tähendust.

—	Alates 2012. aastast ei ole hageja uusi tehinguid enam teinud ja tema suhtes on komisjoni abiotsuse tulemusel käimas kriisilahendusmenetlus. Enamikku oma allesjäänud kohustustest haldab ta usaldusfondina (treuhänderisch) teise üksuse jaoks.

—	Delegeeritud määrus (EU) 2015/63 (4) on vastuolus ELTL artikliga 114 ja direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikega 7 sest tegemist on osamaksete arvutamiseks olulise sättega (ELTL artikli 290 lõike 1 teine lause).

2.	Teine väide: rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punkti c, kuna arvutusmeetod ei võimalda täielikult põhjendada vaidlustatud otsust. Arvutusi ei saa kohaldada selles osas, mis põhineb delegeeritud määrusel (EL) 2015/63.

3.	Kolmas väide: rikutud on harta artikleid 16 ja 20, sest hageja erilise olukorra tõttu on otsus üldise võrdsuspõhimõttega vastuolus. Peale selle riivab vaidlustatud otsus ebaproportsionaalselt hageja ettevõtlusvabadust.

4.	Neljas täiendavalt esitatud väide: rikutud on määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõiget 2 koosmõjus direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikega 7, sest osamakse suuruse arvutamisel oleks kostja pidanud osamakse tasumisega seotud kohustustest välja jätma usaldusfondi riskivaba tegevuse.

5.	Viies täiendavalt esitatud väide: rikutud on määruse (EL) Nr. 806/2014 artikli 70 lõiget 6 koosmõjus delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 5 lõigetega 3 ja 4, sest osamakse suuruse arvutamisel lähtus kostja ekslikult hageja tuletislepingute brutoväärtusest.

6.	Kuues täiendavalt esitatud väide: rikutud on määruse (EL) nr 806/2014 artikli 70 lõiget 6 koosmõjus delegeeritud määruse (EL) 2015/63 artikli 6 lõike 8 punktiga a, sest osamakse suuruse arvutamisel käsitas kostja hagejat ebaõigelt kui restruktureerimisel olevat krediidiasutust.

7.	Seitsmes väide: rikutud on harta artikli 41 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a, kuna kostja oleks pidanud hageja enne vaidlustatud otsuse tegemist ära kuulama.

8.	Kaheksas väide: rikutud on harta artikli 41 lõike 1 ja lõike 2 punkti c ning ELTL artikli 296 lõiget 2, kuna kostja ei ole vaidlustatud otsust piisavalt põhjendanud.

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 225, 30.7.2014, lk 1).

(2) Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT L 15, 22.1.2015, lk 1).

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT L 173, 12.6.2014, lk 190).

(4) Komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex ante osamaksetega (ELT L 11, 17.1.2015, lk 44).