27. märtsil 2019 esitatud hagi — Dickmanns versus EUIPO

(kohtuasi T-181/19)

(2019/C 206/50)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Sigrid Dickmanns (Gran Alacant, Hispaania) (esindaja: advokaat H. Tettenborn)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada EUIPO 4. juuni 2018. aasta kirjaga teatavaks tehtud otsused, millega ei rahuldatud hageja 25. jaanuari 2018. aasta kirjaga esitatud taotlusi

hageja lepingu artiklis 5 sisalduva ülesütlemisklausli kustutamise kohta ja tema lepingu ümberkvalifitseerimise kohta tähtajatuks lepinguks vastavalt Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused“) artikli 2 punktile f ja samuti — kuivõrd selleks asjakohane– 14. detsembri 2017. aasta otsuse tagasivõtmise kohta; lisaks

ii.

muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti f alusel hageja lepingu teistkordse pikendamise kohta alates 30. juunist 2018 (või hageja haiguse tõttu edasilükkunud lõppkuupäevast, st. alates 30. septembrist 2018), vähemalt aga hageja kaasamise kohta muude teenistujate teenistustingimuste artikli 2 punkti f alusel nende ajutiste teenistujatega sõlmitud lepingute, mis lõpevad aastal 2018, teistkordse pikendamise menetlusse vastavalt 28. jaanuari 2016. aasta ajutiste teenistujatega tähtajaliste lepingute pikendamise suunistele (edaspidi „suunised“);

—	kohustada EUIPO-t maksma hagejale kahjuhüvitist sobivas, Üldkohtu poolt kindlaks määratud summas hagejale eelmises lõigus nimetatud EUIPO otsusega tekitatud moraalse ja mittevaralise kahju eest, ja

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja järgmised väited.

1.	Ilmselge põhjendamisviga; vastustaja ei ole kasutanud kaalutlusõigust; rikutud on mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet ning omavoli keeldu

Ülesütlemisklausli õigusvastasus seetõttu, et rikutud on suuniseid, hea halduse põhimõtet, mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtet, samuti põhimõtet, et ajutise teenistujaga lepingu lõpetamisel on vaja esitada õiguspärane põhjendus (iusta causa); Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 30, direktiivi 1999/70/EÜ (1), raamkokkuleppe (eelkõige selle klausli 1 punkti b) ja klausli 5 lõike 1 ning ILO konventsiooni nr 158 (mis käsitleb töösuhte lõpetamist tööandja algatusel) artikli 4 rikkumine

Suuniste rikkumine, mis kujutab endast ka olulist menetlusnormide rikkumist; samuti mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtte, hea halduse ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtte rikkumine; Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (artikli 41 lõike 2 punkt a) ette nähtud õiguse olla ära kuulatud enne kahjustava otsuse tegemist rikkumine; kostja hoolitsuskohustuse ja hageja põhjendatud huvide arvestamise kohustuse rikkumine; hageja huvide kaalumisel teenistuse huvidega on tehtud ilmselge hindamisviga; omavoli keelu rikkumine

4.	Muude teenistujate teenistustingimuste artikli 8 lõike 1 teise ja kolmanda lause ning järjestikuste tähtajaliste lepingute keelu rikkumise tõttu kehtib hageja leping tähtajatult ilma ülesütlemisklauslita

5.	Ülesütlemisklausli õigusvastane säilitamine taas töölevõtmise protokollis; samuti õiguspärase ootuse, hageja põhjendatud huvide ja hoolitsuskohustuse rikkumine vaidlusaluse klausli kohaldamise tõttu

6.	Rikutud on hageja õiguspärast ootust, vastustaja hoolitsuskohustust oma töötaja eest ja hageja põhjendatud huvid on jäetud arvestamata, sest on keeldutud teenistuslepingut pikendamast; samuti on teenistuse huvide hindamisel tehtud ilmselge hindamisviga

(1) Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiiv 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, 10.7.1999, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368).