20. märtsil 2019 esitatud hagi — Kalai versus nõukogu

(kohtuasi T-178/19)

(2019/C 182/39)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Nader Kalai (Halifax, Kanada) (esindaja: advokaat G. Karouni)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada hagejat puudutavas osas järgmised aktid:

—	nõukogu 21. jaanuari 2019. aasta rakendusotsus (ÜVJP) 2019/87, millega rakendatakse otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid;

—	nõukogu 21. jaanuari 2019. aasta rakendusmäärus (EL) 2019/85, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias;

—	kohustada nõukogu maksma summa 2 000 000,00 eurot, et hüvitada kogu tekitatud kahju;

—	jätta nõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud; samuti jätab hageja endale põhjendamisõiguse kodukorra artikli 134 alusel, mille kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.

Esimese väite kohaselt on rikutud kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Selle kohta väidab hageja, tuginedes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklile 47, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitele 6 ja 13 ning Euroopa Kohtu praktikale, et ta oleks tulnud ära kuulata enne nõukogu poolt tema suhtes piiravate meetmete kohaldamist ja et seetõttu ei järgitud hageja kaitseõiguseid.

Teine väide puudutab ELTL artikli 296 teisest lõigust tuleneva põhjendamiskohustuse rikkumist. Hageja heidab nõukogule ette üldsõnalisi ja üldisi põhjendusi, milles ei mainita selgelt ning konkreetselt põhjuseid, miks nõukogu oma hindamispädevuse teostamisel leiab, et hageja suhtes tuleb piiravaid meetmeid kohaldada. Seega ei ole esile toodud ühtegi konkreetset ja objektiivset asjaolu, mida saaks hagejale ette heita ja mis neid meetmeid õigustaks.

3.	Kolmas väide puudutab ilmset hindamisviga, kuna nõukogu tugines piiravate meetmete kohta esitatud põhjenduses asjaoludele, millel puudub ilmselgelt faktiline alus. Seega puudub esitatud faktidel igasugune tõsiseltvõetav alus.

Neljas väide puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist põhiõiguste kahjustamisega. Hageja leiab nimelt, et vaidlusalused meetmed tuleks tühistada, kuna need on ebaproportsionaalsed võrreldes kirjeldatud eesmärgiga ning need oleksid käsitatavad liigse sekkumisena ettevõtlusvabadusse ja õigusesse omandile, mille tagavad vastavalt harta artiklid 16 ja 17. Ebaproportsionaalsus tuleneb sellest, et meetmed hõlmavad kogu mõjutavat majandustegevust ilma muude kriteeriumideta.

Viies väide puudutab omandiõiguse rikkumist. Hageja on harta artiklitele 17 ja 52 tuginedes seisukohal, et rahaliste vahendite külmutamise meede on vaieldamatult omandiõiguse teostamise piirang ning et käesolevas asjas on hageja tegevusega seotud rahaliste vahendite külmutamine igal juhul käsitatav ebaproportsionaalse kahjustamisena võrreldes nõukogu seatud eesmärgiga.