Kohtuasi T‑642/19

JCDecaux Street Furniture Belgium

versus

Euroopa Komisjon

Üldkohtu (esimene koda) 7. septembri 2022. aasta otsus

Riigiabi – Abi, mida Belgia andis JCDecaux Street Furniture Belgiumile – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobimatuks ning kohustatakse abi tagasi nõudma – Eelis – Põhjendamiskohustus

  1. Riigiabi – Mõiste – Riigi ressurssidest eelise andmise riigile omistatavus – Eraõiguslikule ettevõtjale esialgses lepingus ette nähtud tähtajast hilisemaks ajaks antud õigus kasutada avalikku mööblit ilma renditasusid või makse tasumata – Meede, millega hüvitatakse ettevõtjale lepinguliste kohustuste täitmisel tekitatud kahju – Otsus, mille tagajärjel vähenevad ettevõtja kulud – Hõlmamine – Riigi eesmärgid – Mõju puudumine

    (ELTL artikli 107 lõige 1)

    (vt punktid 20–30, 42 ja 63)

  2. Riigiabi – Mõiste – Hindamine erainvestori kriteeriumi kohaselt – Hindamine kõikide vaidlusalust tehingut ja selle konteksti puudutavate asjaolude alusel – Liikmesriigi kohustus esitada objektiivseid ja kontrollitavaid asjaolusid, millest nähtub tehingu majanduslik laad

    (ELTL artikli 107 lõige 1)

    (vt punktid 37–42)

  3. Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus – Valikulisuse nõude ja majandusliku eelise samaaegse tuvastamise eristamine ning abikava ja individuaalse abi eristamine

    (ELTL artikli 107 lõige 1)

    (vt punkt 53)

  4. Riigiabi – Mõiste – Meetmed, millega hüvitatakse ettevõtjale avaliku teenuse pakkumisega tekkivad kulutused – Altmarki kohtuotsuses välja toodud esimene tingimus – Selgesti määratletud avaliku teenuse pakkumise kohustused – Sellise soodustatud ettevõtja puudumine, kes tegelikult vastutab avaliku teenuse kohustuste täitmise eest

    (ELTL artikli 106 lõige 2 ja artikli 107 lõige 1)

    (vt punktid 69–73)

  5. Riigiabi – Mõiste – Meetmed, millega hüvitatakse ettevõtjale avaliku teenuse pakkumisega tekkivad kulutused – Väljajätmine – Kohtuotsuses Altmark toodud tingimused – Kumulatiivsus

    (ELTL artikli 106 lõige 2 ja artikli 107 lõige 1)

    (vt punkt 74)

  6. Riigiabi – Komisjoni otsus, milles tuvastatakse abi osaline kokkusobimatus siseturuga ning kohustatakse abi tagasi nõudma – Komisjoni võimalus jätta tagasinõutava summa täpse suuruse väljaarvutamine liikmesriigi ametivõimudele

    (ELTL artikkel 108)

    (vt punkt 96)

  7. Riigiabi – Ebaseadusliku abi tagasinõudmine – Määruse 2015/1589 artiklis 17 kehtestatud kümneaastane aegumistähtaeg – Aegumistähtaja algus – Abisaajale abi andmise kuupäev

    (ELTL artikli 108 lõige 2; nõukogu määrus 2015/1589, artikli 17 lõige 2)

    (vt punktid 100 ja 101)

Kokkuvõte

Brüsseli linn (Belgia) ja äriühing JCDecaux Street Furniture Belgium (edaspidi „JCDecaux“) sõlmisid kaks järjestikust lepingut mitmesuguse linnamööbli kasutada andmise kohta, millest osa võib kasutada reklaami otstarbel.

Esimeses, 16. juuli 1984. aasta lepingus (edaspidi „1984. aasta leping“) oli ette nähtud, et JCDecaux annab Brüsseli linna kasutada reklaamikandjana kasutatavaid ootepaviljone ja linnamööblit, mis jääb tema omandisse. Selle lepingu kohaselt oli JCDecaux’l vastutasuks teatavate mitterahaliste teenuste eest lubatud kasutada reklaami otstarbel ootepaviljone ja linnamööblit 15 aasta jooksul alates nende paigaldamisest, tasumata renditasusid, kasutustasusid või muid tasusid.

1998. aastal, uue hankemenetluse raames kandis Brüsseli linn hankedokumentide 10. lisasse (edaspidi „10. lisa“) need ootepaviljonid ja linnamööbli, mille kasutusõigus ei olnud 1984. aasta lepingu tingimuste kohaselt veel lõppenud.

JCDecaux, kes hanke võitis, sõlmis Brüsseli linnaga 14. oktoobril 1999 teise lepingu (edaspidi „1999. aasta leping“), mille kohaselt sai viimane paigaldatud linnamööbi omanikuks tasu eest iga tarnitud reklaamikandja kohta. JCDecaux omalt poolt pidi lepingu esemeks oleva linnamööbli reklaami otstarbel kasutamise eest maksma igakuist renti.

1999. aasta lepingu täitmise ajal demonteeriti teatavad 10. lisas loetletud reklaamikandjad enne samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, samas kui teised jäeti pärast lõpptähtpäeva alles. Erinevalt 1999. aasta lepingu alla kuuluvatele reklaamikandjatest ei maksnud hageja nende viimaste eest Brüsseli linnale renditasusid ega makse.

Euroopa Komisjon tuvastas kaebuse alusel 24. juuni 2019. aasta otsuses ( 1 ), et JCDecaux sai ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut riigiabi, mille summa vastab 1984. aasta lepingu alusel paigaldatud ja pärast 1999. aasta lepingu 10. lisas nende eemaldamiseks ette nähtud kuupäeva säilitatud reklaamikandjate pealt ajavahemikul 15. septembrist 2001 kuni 21. augustini 2010 tasumata renditasudele ja maksudele.

Üldkohus jättis vaidlustatud otsuse peale JCDecaux esitatud tühistamishagi rahuldamata, täpsustades mõistet „majanduslik eelis“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ning ajahetke, millest alates hakkab kulgema aegumistähtaeg abi tagasinõudmiseks reklaamiotstarbelise linnamööbli kasutuslepingu kontekstis.

Üldkohtu hinnang

Esimesena, mis puudutab ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses majandusliku eelise olemasolu, siis lükkas Üldkohus esmalt ümber põhjenduskäigu, mille kohaselt võimaldas 10. lisas loetletud reklaamikandjate kasutamine pärast nende lõpptähtpäeva säilitada 1984. aasta lepingu majandusliku tasakaalu, kompenseerides ebasoodsat olukorda, mis JCDecaux’l tekkis teatavate selles lisas loetletud reklaamikandjate ennetähtaegse eemaldamise tõttu.

Sellega seoses tuletas Üldkohus kõigepealt meelde, et mõiste „riigiabi“ on objektiivne õigusmõiste, mis on otseselt määratletud ELTL artikli 107 lõikes 1, mis ei erista riigi sekkumisi nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb need nende mõju põhjal. Järelikult ei võimalda asjaolu, et riikliku meetme eesmärk on säilitada lepingupoolte vahel majanduslik tasakaal, või et see eesmärk oli kooskõlas riigisisese õiguse põhimõtetega, välistada algusest peale sellise meetme kvalifitseerimist „riigiabiks“.

Edasi, kuna 1999. aasta lepingu kohaselt tuli Brüsseli linna territooriumil linnamööbli kasutamise eest maksta renditasu ja makse, vähendas neid kulusid see, et JCDecaux kasutas teatavaid 10. lisas loetletud reklaamikandjaid pärast nende samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva, maksmata Brüsseli linnale renditasu ega makse.

Viimaseks, 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi ei saa pidada käitumiseks, mida oleks sarnases olukorras kohaldanud turumajanduse tingimustes tegutsev ettevõtja, kelle suurus on võrreldav avalikku sektorit haldavate organitega.

Nimelt ei nähtu toimikumaterjalidest, et Brüsseli linn oleks analüüsinud JCDecaux tegelikult saamata jäänud tulu seoses teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate ennetähtaegse eemaldamisega ning samas lisas loetletud muude reklaamikandjate säilitamisest saadavat kasu. Samuti ei jälginud ta 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanismi rakendamist. Lisaks, sõltumata küsimusest, kas hüvitusmehhanismi kirjalikult vormistamine oli vajalik või mitte, otsustas Cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus) 2016. aasta otsuses, et kuna JCDecaux ei pidanud kinni 10. lisas ette nähtud lõpptähtpäevadest teatavate samas lisas loetletud reklaamikandjate puhul, kasutas ta neid loa ja õiguseta.

Järelikult leidis komisjon põhjendatult, et asjaolu, et teatavate 10. lisas loetletud reklaamikandjate säilitamine ja kasutamine JCDecaux poolt pärast samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva kujutas endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses majanduslikku eelist, isegi kui nende säilitamine oli 1984. aasta lepingu hüvitusmehhanism.

Üldkohus lükkas tagasi ka argumendi, mille kohaselt tehti ilmne hindamisviga ja rikuti õigusnormi, kui komisjon leidis, et JCDecaux oli kasu saanud renditasude ja maksude kokkuhoiust, mis kujutas endast eelist.

Nimelt kuna üks 1999. aasta lepingus ette nähtud reklaamiotstarbelise linnamööbli kasutustingimustest oli renditasu maksmine, järeldas komisjon õigesti, et see, et JCDecaux kasutas teatavaid 10. lisas loetletud reklaamikandjaid pärast nende lõpptähtpäeva seda kohustust täitmata, kujutas endast ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses riigi ressurssidest antud eelist.

Maksude kohta märkis Üldkohus, et Brüsseli linn kehtestas alates 2001. aastast ajutise reklaamimaksu avalikus ruumis. Kuigi selle maksu tasumisest vabastamine võis olla põhjendatud Brüsseli linna poolt enda tarbeks kasutatava linnamööbli kasutamise raames reklaami eesmärgil, ei olnud maksvabastus kohaldatav, kui mööblit kasutas samal otstarbel kolmas isik. Seetõttu järeldas komisjon põhjendatult, et JCDecaux’le kuni 2009. aasta maksustamisaastani antud vabastus maksude tasumisest tõi kaasa eelise andmise riigi ressurssidest Brüsseli linna poolt. Lisaks märkisid Belgia ametiasutused komisjoni ametliku uurimismenetluse käigus ise, et Brüsseli linn järeldas, et kolmandate isikute poolt reklaami otstarbel kasutatava linnamööbli maksudest vabastamine ainuüksi põhjusel, et need kuulusid Brüsseli linnale, samas kui tema ise neid ei kasutanud, lõi ebaõiglase olukorra teiste reklaamikandjate kasutajate suhtes.

Teisena, mis puudutab abi tagasinõudmise aegumistähtaja algust, siis leidis Üldkohus, et komisjon leidis õigesti, et see tähtaeg ei hakka kulgema mitte kuupäevast, mil tehti otsus väidetava hüvitamise kohta, vaid kuupäevast, mil JCDecaux tegelikult sai eelise, mis seisnes renditasude ja maksude maksmata jätmises, st kuupäevast, mil oleks tulnud eemaldada 10. lisas loetletud reklaamikandjad, mis säilitati pärast nende samas lisas ette nähtud lõpptähtpäeva.

( 1 ) Komisjoni 24. juuni 2019. aasta otsus C(2019) 4466 (final) riigiabi SA.33078 (2015/C) (ex 2015/NN) kohta, mida Belgia andis JCDecaux Belgium Publicitéle (edaspidi „vaidlustatud otsus“).