1

11. augustil ja 14. oktoobril 2017 algatas Euroopa Komisjon pärast rehvide ebaõiglase hinnaga impordi vastaselt koalitsioonilt kahe kaebuse saamist vastavalt dumpinguvastase menetluse ja subsiidiumivastase menetluse, mis mõlemad puudutasid teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit uute või protekteeritud kummist õhkrehvide, mida kasutatakse bussidel või veoautodel ning mille koormusindeks on üle 121 (edaspidi „vaatlusalune toode“), importi Euroopa Liitu. Need menetlused algatati vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21; edaspidi „dumpinguvastane alusmäärus“), artikli 5 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1037 kaitse kohta subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 55; edaspidi „subsiidiumivastane alusmäärus“), artikli 10 alusel.

2

Dumpingu ja subsideerimise ning sellega seotud kahju uurimine hõlmas ajavahemikku 1. juulist 2016 kuni 30. juunini 2017 (edaspidi „uurimisperiood“). Kahju hindamise seisukohast oluliste suundumuste uurimine hõlmas ajavahemikku 1. jaanuarist 2014 kuni uurimisperioodi lõpuni (edaspidi „vaatlusalune periood“).

3

Nendes uurimistes kutsuti osalema huvitatud isikuid, sealhulgas dumpinguvastases ja subsiidiumivastases menetluses käsitletud Hiina eksportivaid tootjaid ja nende esindusühinguid. Mitu huvitatud isikut, sealhulgas hagejad China Rubber Industry Association (CRIA) ja China Chamber of Commerce of Metals, Minerals & Chemicals Importers & Exporters (CCCMC), esitasid dumpinguvastase ja subsiidiumivastase menetluse eri etappides kirjalikke seisukohti. Osa huvitatud isikuid, sealhulgas hagejad, osalesid ka komisjoni korraldatud ärakuulamistel.

4

1. veebruaril 2018 võttis komisjon vastu rakendusmääruse (EL) 2018/163, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit uute ja protekteeritud bussi- ja veoautorehvide impordi registreerimise nõue (ELT 2018, L 30, lk 12) ning mis jõustus 3. veebruaril 2018. Selle määruse kohaselt tuleb Hiinast pärit vaatlusaluse toote import registreerida.

5

4. mail 2018 võttis komisjon vastu määruse (EL) 2018/683, millega kehtestatakse ajutine dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit uute või protekteeritud kummist õhkrehvide (mida kasutatakse bussidel või veoautodel ning mille koormusindeks on üle 121) impordi suhtes ning millega muudetakse rakendusmäärust 2018/163 (ELT 2018, L 116, lk 8; edaspidi „ajutine dumpinguvastane määrus“). Selle määrusega kehtestatakse Hiinast pärit vaatlusaluste toodete impordi suhtes ajutine dumpinguvastane tollimaks.

6

Subsiidiumivastases menetluses otsustas komisjon seevastu ajutised meetmed kehtestamata jätta.

7

18. oktoobril 2018 võttis komisjon vastu rakendusmääruse (EL) 2018/1579, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit uute või protekteeritud kummist õhkrehvide (mida kasutatakse bussidel või veoautodel ning mille koormusindeks on üle 121) impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus 2018/163 (ELT 2018, L 263, lk 3; edaspidi „lõplik dumpinguvastane määrus“).

8

Lõpliku dumpinguvastase määruse artikli 1 lõikes 1 kehtestatakse Hiinast pärit vaatlusaluste toodete impordile lõplik dumpinguvastane tollimaks. Selle määruse algse versiooni artikli 1 lõike 2 kohaselt kehtestati dumpinguvastane tollimaks sõltuvalt toote tootnud äriühingust vahemikus 42,73–61,76 eurot vaatlusaluse toote tüki kohta.

9

9. novembril 2018 võttis komisjon vastu rakendusmääruse (EL) 2018/1690, millega kehtestatakse lõplik tasakaalustav tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit uute või protekteeritud kummist õhkrehvide (mida kasutatakse bussidel või veoautodel ning mille koormusindeks on üle 121) impordi suhtes ja muudetakse lõplikku dumpinguvastast määrust (ELT 2018, L 283, lk 1; edaspidi „subsiidiumivastane määrus“).

10

Subsiidiumivastase määruse artikli 1 lõikes 1 kehtestatakse vaatlusaluste toodete impordi suhtes lõplik tasakaalustav tollimaks. Selle määruse artikli 1 lõike 2 kohaselt kehtestati tasakaalustav tollimaks sõltuvalt toote tootnud äriühingust vahemikus 3,75–57,28 eurot vaatlusaluse toote tüki kohta.

11

Subsiidiumivastase määruse artikli 2 punktis 1 muudetakse lõpliku dumpinguvastase määruse artikli 1 lõikeid 2 ja 3. Selle muudatuse tulemusena vähendati lõplikku dumpinguvastase tollimaksu suurust nii, et see jäi sõltuvalt vaatlusaluse toote tootnud äriühingust vahemikku 0–38,98 eurot toote tüki kohta.

12

Kokkuvõttes kehtestati muudetud lõplikus dumpinguvastases määruses ja subsiidiumivastases määruses (edaspidi koos „vaidlustatud määrused“) järgmised kohaldatavad lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud, mis on väljendatud eurodes Hiina eksportivate tootjate toodetud vaatlusaluse toote tüki kohta:

23

Kohtuasjas T‑30/19 paluvad hagejad Üldkohtul lõppkokkuvõttes:

24

Kohtuasjas T‑72/19 paluvad viimaks hagejad Üldkohtul lõppkokkuvõttes:

25

Mõlemas kohtuasjas palub komisjon, keda sisuliselt toetab menetlusse astuja, Üldkohtul:

52

Komisjon leiab sisuliselt, et Weifang Yuelong Rubberil ja Hefei Wanli Tirel ei ole õigust esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu teise ja kolmanda lauseosa alusel, kuna esiteks ei puuduta vaidlustatud määrused neid isiklikult ja teiseks vajavad need määrused nende suhtes rakendusmeetmeid.

53

Hagejad vaidlevad komisjoni argumentidele vastu.

54

Käesoleva kohtuasja asjaoludel tuleb kõigepealt analüüsida, kas hagejatel on õigus esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa alusel.

55

Sellega seoses tuleb märkida, et selleks, et hagi oleks ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa alusel vastuvõetav, peavad olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Nimelt peab vaidlustatud akt esiteks olema halduse üldakt, teiseks puudutama hagejat otseselt ja kolmandaks ei tohi see vajada rakendusmeetmeid.

56

Esiteks, mis puudutab mõistet „halduse üldakt“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa tähenduses, siis tuleb märkida, et see hõlmab põhimõtteliselt kõiki üldkohaldatavaid akte, välja arvatud seadusandlikud aktid (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punktid 23 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika). Erinevus seadusandliku akti ja muu kui seadusandliku akti vahel sõltub ELTL kohaselt sellest, kas akti vastuvõtmisel kohaldati seadusandlikku menetlust või mitte (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Slovakkia ja Ungari vs. nõukogu, C‑643/15 ja C‑647/15, EU:C:2017:631, punkt 58 ning 6. septembri 2011. aasta kohtumäärus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, T‑18/10, EU:T:2011:419, punkt 65).

57

Käesoleval juhul on vaidlustatud määrused üldkohaldatavad osas, milles nendega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud kõigi muude peale neis määrustes otseselt nimetatud äriühingute toodete impordi suhtes. Samuti ei ole need määrused seadusandlikud aktid, kuna neid ei ole vastu võetud seadusandliku tavamenetluse või erimenetluse teel. Seega on need määrused Weifang Yuelong Rubberit ja Hefei Wanli Tired puudutavas osas halduse üldaktid ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa tähenduses.

58

Teiseks, mis puudutab otsest puutumust, siis tuleb märkida, et selle kriteeriumi kohaselt peab vaidlustatud meede avaldama otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ja ei või jätta meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Samuti tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et meetmed, millega kehtestatakse dumpinguvastane või tasakaalustav tollimaks, võivad otseselt puudutada neid äriühinguid, kes on korraga nii vaatlusaluse toote tootjad kui ka eksportijad ja kellele pannakse süüks dumpingut või subsideerimist, ning sealjuures on eksportijaks olemine selles küsimuses määrava tähtsusega (vt selle kohta 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Growth Energy ja Renewable Fuels Association, C‑465/16 P, EU:C:2019:155, punktid 73 ja 74 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Marquis Energy, C‑466/16 P, EU:C:2019:156, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

60

Käesoleval juhul kehtestatakse vaidlustatud määrustega lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud selliste toodete impordi suhtes, mille on tootnud „kõik teised äriühingud“, keda ei ole määrustes nimetatud, nagu Weifang Yuelong Rubber ja Hefei Wanli Tire.

61

Samuti märgivad hagejad, et Weifang Yuelong Rubber ja Hefei Wanli Tire on eksportivad tootjad. Komisjon ei vaidle vastu, et nad on eksportijad. Nimelt viitab ta neile oma vastustes menetlust korraldavatele meetmetele kui eksportivatele tootjatele.

62

Sellest järeldub, et vaidlustatud määrused avaldavad otsest mõju Weifang Yuelong Rubberi ja Hefei Wanli Tire õiguslikule olukorrale, muutes kauplemise korda, mida kohaldatakse nende toodete liitu importimisel.

63

Lisaks tuleneb vaidlustatud määrustest liikmesriigi tolli kohustus nõuda kehtestatud tollimaksu tasumist, jätmata talle mingit kaalutlusruumi (vt selle kohta 25. septembri 1997. aasta kohtuotsus Shanghai Bicycle vs. nõukogu, T‑170/94, EU:T:1997:134, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Neil asjaoludel puudutavad vaidlustatud määrused Weifang Yuelong Rubberit ja Hefei Wanli Tired otseselt.

65

Kolmandaks, mis puudutab rakendusmeetmete puudumist, siis tuleb märkida, et selleks, et hinnata, kas halduse üldakt vajab rakendusmeetmeid, tuleb lähtuda sellise isiku olukorrast, kes tugineb õigusele esitada hagi ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa alusel. Seega ei ole oluline, kas kõnealune akt vajab rakendusmeetmeid teiste õigussubjektide suhtes (vt 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P–C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Sellega seoses on tõsi, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT 2013, L 269, lk 1; edaspidi „tolliseadustik“), kehtestatud tollisüsteem, millesse kuuluvad vaidlustatud määrused, näeb ette, et nendes määrustes kehtestatud tollimaksud nõutakse kõikidel juhtudel sisse liikmesriigi ametiasutuste võetud meetmete alusel (10. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kyocera Mita Europe vs. komisjon, C‑553/14 P, ei avaldata, EU:C:2015:805, punkt 49). Nimelt kujutab võlgnikule tollivõlast teatamine, mis on ette nähtud tolliseadustiku artiklis 102, võlgniku suhtes endast vaidlustatud määruste rakendusmeedet, mille võtab liikmesriigi ametiasutus (vt selle kohta 21. jaanuari 2014. aasta kohtumäärus Bricmate vs. nõukogu, T‑596/11, ei avaldata, EU:T:2014:53, punkt 71, ning 14. septembri 2021. aasta kohtumäärus Far Polymers jt vs. komisjon, T‑722/20, ei avaldata, EU:T:2021:598, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Samas on selge, et dumpinguvastaseid ja tasakaalustavaid tollimakse maksavad isikud, kes vaatlusaluseid tooteid liitu impordivad, ja mitte eksportivad tootjad (vt selle kohta 3. mai 2018. aasta kohtuotsus Distillerie Bonollo jt vs. nõukogu, T‑431/12, EU:T:2018:251, punkt 62, ning kohtujurist Tanchevi ettepanek kohtuasjas Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:298, punkt 88).

68

Järelikult, kuna eksportivad tootjad ei ole tollivõla osas võlgnikud ja seega ei ole nad sellest tollivõlast teatamise adressaadid, siis neile sellest võlast harilikult ei teatata. Seega ei saa nad erinevalt importijatest kasutada liikmesriigi tolli otsuste vastu tegelikult tolliseadustiku artiklis 44 ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Seetõttu võivad eksportivad tootjad jääda ilma tõhusast kohtulikust kaitsest, kui neil puudub õiguskaitsevahend vaidlustatud määruste õiguspärasuse vaidlustamiseks liidu kohtus.

69

Sellest järeldub, et kuigi importijate suhtes on rakendusmeede liikmesriigi ametiasutus akt, millega määratakse kindlaks sissenõutav dumpinguvastase ja tasakaalustava tollimaksu summa (18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Blaas, C‑207/17, EU:C:2018:840, punktid 16, 17, 38 ja 39, ning 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus Trace Sport, C‑251/18, EU:C:2019:766, punktid 18 ja 31), siis eksportivate tootjate suhtes rakendusmeetmed puuduvad.

70

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud määrused ei vaja Weifang Yuelong Rubberi ja Hefei Wanli Tire suhtes rakendusmeetmeid.

71

Järelikult on hagejatel kui esindusühingutel õigus esitada ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa alusel hagi Weifang Yuelong Rubberi ja Hefei Wanli Tire toodete suhtes kehtestatud lõplike dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude vastu.

[…]

98

Hagejad esitavad kummaski kohtuasjas esitatud hagi põhjenduseks kuus väidet.

99

Esimese viie väite puhul puudutab mõlema hagi esimene väide kahjunäitajate ebaõiget analüüsi, teine väide erinevusi uute ja protekteeritud rehvide vahel, kolmas väide vigu hinnale avalduva mõju ja liidu tootmisharule tekitatud kahju kõrvaldamist võimaldava taseme kindlaksmääramisel, neljas väide vaatlusaluse toote impordi ja tekitatud kahju vahelise põhjusliku seose ebaõiget analüüsi ning viies väide kaitseõiguste rikkumist.

100

Kohtuasjas T‑30/19 puudutab kuues väide kaudsetel maksudel põhineva kohandamise õigusvastasust dumpingumarginaali kindlaksmääramisel ja kohtuasjas T‑72/19 dumpinguvastase alusmääruse rikkumist.

[…]

104

Mõlema hagi kolmandas väites heidavad hagejad komisjonile ette seda, et määrates kindlaks dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi mõju hindadele ja kahju kõrvaldamist võimaldava taseme, rikkus komisjon kohtuasjas T‑30/19 dumpinguvastase alusmääruse artikli 3 lõike 2 punkti a ja lõiget 3 ning artikli 9 lõiget 4 ning kohtuasjas T‑72/19 subsiidiumivastase alusmääruse artikli 8 lõike 1 punkti a ja lõiget 2 ning artikli 15 lõiget 1.

105

Täpsemalt leiavad hagejad mõlema hagi kolmanda väite teises osas sisuliselt, et komisjon oli hinna allalöömise arvutamisel vääralt tuginenud arvestuslikele impordihindadele.

106

Hagejate esimese etteheite kohaselt on põhimõtteliselt keelatud hinna allalöömise arvutamiseks kasutada arvestuslikke impordihindu, st dumpinguvastase alusmääruse artikli 2 lõike 9 kohaselt arvutatud ekspordihindu, kuna need põhinevad teoreetilistel hindadel, mitte tegelikel hindadel, mida kliendid liidus kokku puutuvad.

107

Teises etteheites väidavad hagejad, et käesolevas asjas ei võimaldanud arvestuslike impordihindade kasutamine komisjonil õiglaselt, st samal kaubandustasandil, võrrelda ühelt poolt vaatlusaluse toote impordihinda ja teiselt poolt liidu tootmisharu samasuguse toote hinda.

108

Hagejate sõnul võttis komisjon liidu tootjate seotud müügiüksuste kaudu liidus toimunud müügi puhul arvesse hindu, mida neile üksustele maksid esimesed sõltumatud kliendid, sealhulgas müügi-, üld- ja halduskulusid ning nende üksuste kasumit. Seevastu Hiina eksportivate tootjate seotud müügiüksuste kaudu liidus toimunud müügi puhul keeldus komisjon arvesse võtmast hindu, mida neile üksustele maksid esimesed sõltumatud kliendid, ja tugines impordihindadele, mis arvutati nii, et arvati maha ja seega jäeti arvestusest välja müügi-, üld- ja halduskulud ning nende üksuste kasum. Seega arvutas komisjon hagejate väitel sama turustusmudeli korral erinevalt vaatlusaluse toote impordihinna ja liidu tootmisharu samasuguse toote hinna ega viinud seega läbi nende hindade õiglast võrdlust. Nii toimides on komisjon hagejate hinnangul alusetult suurendanud kahjumarginaali ning valesti analüüsinud kahju ja põhjuslikku seost.

109

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu. Menetlusse astuja ei esita nende argumentide kohta ühtegi seisukohta.

110

Kõigepealt tuleb analüüsida mõlema hagi kolmanda väite teise osa teist etteheidet.

111

Tuleb märkida, et dumpinguvastase alusmääruse artikli 3 lõike 2 ja subsiidiumivastase alusmääruse artikli 8 lõike 1 kohaselt põhineb liidu tootmisharu tekitatud kahju tuvastamine otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt ühelt poolt dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele liidu turul ning teiselt poolt kõnealuse impordi mõju liidu tootmisharule.

112

Mis puudutab täpsemalt dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi mõju hindadele, siis on dumpinguvastase alusmääruse artikli 3 lõikes 3 ja subsiidiumivastase alusmääruse artikli 8 lõikes 2 ette nähtud kohustus analüüsida, kas sellise impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes liidu tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõusu, mis muidu aset leiaks.

113

Dumpinguvastane alusmäärus ja subsiidiumivastane alusmäärus ei sisalda hinna allalöömise mõiste määratlust ega näe ette selle arvutamise meetodit (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 175, ja 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 238).

114

Kõnealuse impordihinna allalöömise arvutamine toimub vastavalt dumpinguvastase alusmääruse artikli 3 lõigetele 2 ja 3 ning subsiidiumivastase alusmääruse artikli 8 lõigetele 1 ja 2, selleks et kindlaks määrata liidu tootmisharule kõnealuse impordiga tekitatud kahju. Seda kasutatakse laiemalt selleks, et hinnata seda kahju ja määrata kindlaks kahjumarginaal, nimelt sellise kahju kõrvaldamist võimaldav tase. Kohustus viia läbi dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi mõju objektiivne uurimine, mis on ette nähtud dumpinguvastase alusmääruse artikli 3 lõikes 2 ja subsiidiumivastase alusmääruse artikli 8 lõikes 1, nõuab, et õiglaselt võrreldakse vaatlusaluse toote hinda ja asjaomase tootmisharu samasuguse toote hinda liidu territooriumil toimuva müügi ajal. Selleks et tagada õiglane võrdlus, tuleb hindu võrrelda samal kaubandustasandil. Nimelt toob eri kaubandustasanditel makstavate hindade võrdlus, võtmata arvesse kõiki kulusid seoses kaubandustasandiga, mida tuleb arvesse võtta, igal juhul kaasa kunstlikud tulemused, mis ei võimalda nõuetekohaselt hinnata liidu tootmisharule tekitatud kahju. Niisugune õiglane võrdlus on asjaomasele tootmisharule tekitatud kahju arvutamise õiguspärasuse tingimus (17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Zhejiang Xinshiji Foods ja Hubei Xinshiji Foods vs. nõukogu, T‑122/09, ei avaldata, EU:T:2011:46, punktid 79 ja 85, 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 176 ja 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 239).

115

Lisaks tuleb märkida, et liidu tootmisharule tekitatud kahju ja selle suuruse ning põhjusliku seose kindlaksmääramine eeldab keeruka majandusliku olukorra hindamist, mille puhul on liidu institutsioonidel ulatuslik kaalutlusõigus (vt selle kohta 10. septembri 2015. aasta kohtuotsus Bricmate, C‑569/13, EU:C:2015:572, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika), mistõttu eespool punktides 102 ja 103 viidatud kohtupraktika kohaselt peab kohtulik kontroll sellise hinnangu üle olema piiratud. See ulatuslik kaalutlusõigus ja kohtuliku kontrolli piiratus hõlmavad põhimõtteliselt ka turuhinnast madalama hinnaga müügi marginaali arvutamise meetodi valikut (vt selle kohta ja analoogia alusel 16. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Dashiqiao Sanqiang Refractory Materials vs. nõukogu, T‑423/09, EU:T:2011:764, punkt 41).

116

Ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 149 ja subsiidiumivastase määruse põhjenduses 658 märkis komisjon, et selleks, et teha kindlaks hinna allalöömine uurimisperioodil, võrdles ta:

117

Mis puudutab esimest võrdlusalust, st liidu tootjate hindu, siis täpsustas komisjon lõpliku dumpinguvastase määruse põhjenduses 178 ja subsiidiumivastase määruse põhjenduses 685 kulusid, mis on maha arvatud esimeste sõltumatute klientide makstud hindadelt, et kohandada neid tehasehindade tasemele. Ta selgitas, et lahutas järgmised kulud: „transport, kindlustuskulud, käitlemine, laadimine ja lisakulud, pakkimine, krediit, allahindlused ja komisjonitasud“. Ta märkis ka, et seevastu jättis ta maha arvamata „kaudseid müügikulud, teadus- ja arendustegevuskulud, rahastamiskulud, turunduskulud ja kasumi“.

118

Lisaks sellele kinnitas komisjon oma kirjalikus vastuses menetlust korraldavatele meetmetele, et ta võttis samasuguse toote liidu tootjatega seotud müügiüksuste kaudu turustamise puhul arvesse edasimüügihindu, mida neile seotud müügiüksustele maksid esimesed sõltumatud kliendid ega arvanud maha nende üksuste müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumit.

119

Mis puudutab teist võrdlusalust, st Hiina eksportivate tootjate hindu, siis põhjendas komisjon lõpliku dumpinguvastase määruse põhjendustes 166–171 ja subsiidiumivastase määruse põhjendustes 673–678 arvestuslike impordihindade kasutamist juhul, kui eksportiv tootja ja importija on seotud. Ta arvutas seega impordihinnad, võttes aluseks edasimüügihinna, mida seotud importijatele maksid esimesed sõltumatud kliendid.

120

Eelkõige selgitas komisjon lõpliku dumpinguvastase määruse põhjenduses 171 ja subsiidiumivastase määruse põhjenduses 678, et „[…] usaldusväärse [liidu piiril] hinna väljaselgitamisel [oli] põhjendatud müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi lahutamine sõltumatutele klientidele edasimüügi hinnast, et oleks võimalik õiglane võrdlus“.

121

Kokkuvõttes tuleneb kõigist eespool punktides 116–120 märgitud asjaoludest esiteks, et liidu tootjate hindade puhul tugines komisjon müügihindadele või edasimüügihindadele, mida esimesed sõltumatud kliendid maksid kas otse liidu tootjatele või nendega seotud müügiüksustele. Viimasel juhul hõlmavad hinna allalöömise arvutamisel arvesse võetud samasuguse toote hinnad liidu tootjatega seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumit.

122

Teiseks, mis puudutab Hiina eksportivate tootjate hindu, siis tugines komisjon tegelikele või arvestuslikele impordihindadele liidu piiril. Need hinnad võisid olla kas tegelikud hinnad, mida esimesed sõltumatud kliendid maksid Hiina eksportivatele tootjatele, või komisjoni arvutatud teoreetilised müügihinnad seotud importijate jaoks. Viimasel juhul ei hõlma hinna allalöömise arvutamisel arvesse võetud vaatlusaluse toote hinnad Hiina eksportivate tootjatega seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulusid ega kasumit.

123

Eespool punktides 116–122 kirjeldatud arvutusmeetodi alusel ning nagu nähtub lõpliku dumpinguvastase määruse põhjendustest 160 ja 162 ning subsiidiumivastase määruse põhjendustest 659 ja 667, leidis komisjon, et hinna allalöömise üldine tase oli ligikaudu 21%. Samuti leidis ta, et kaalutud keskmine hinna allalöömise marginaal oli vaidlustatud määrustes kindlaksmääratud kolmes rehvide segmendis vastavalt nende kvaliteeditasemele 18%–24% (18–20% 1. segmendi puhul ning 22–24% 2. ja 3. segmendi puhul).

124

Lisaks täpsustas komisjon esimest korda Üldkohtus, et valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate puhul olid hinna allalöömise marginaalid vastavalt Xingyuani kontserni toodetud toodete puhul 30,0%, Giti kontserni toodete puhul 19,3%, Aeoluse kontserni toodete puhul 22,2% ja Hankooki kontserni toodete puhul 17,6%.

125

Käesoleval juhul ja eespool punktides 116–122 märgitut arvesse võttes tuleb tõdeda, et komisjon võttis hinna allalöömise arvutamisel liidu tootmisharu puhul süstemaatiliselt arvesse müügihindu esimeste sõltumatute klientide jaoks, olenemata kasutatud turustuskanalitest, kuid ei teinud seda Hiina eksportivate tootjate puhul.

126

Nimelt, kui liidu tootjad või Hiina eksportivad tootjad müüvad oma tooteid seotud müügiüksuste kaudu, lähtus komisjon liidu tootjatega seotud müügiüksuste küsitud hindadest ja jättis seevastu kõrvale Hiina eksportivate tootjatega seotud müügiüksuste küsitud hinnad ning kasutas nende asemel arvestuslikke impordihindu liidu piiril.

127

Seega, nagu märgivad hagejad, kohtles komisjon sama turustusmudeli puhul, mida iseloomustas seotud müügiüksuste kasutamine, liidu tootjate ja Hiina eksportivate tootjate müüki erinevalt, võttes esimeste puhul aluseks edasimüügihinnad esimeste sõltumatute klientide jaoks ja teiste puhul arvestuslikud müügihinnad liidu piiril.

128

Ent sellise turustusmudeli puhul on otsustatud, et kuna komisjon kasutas liidu tootjate samasuguse toote puhul müügihindu esimeste sõltumatute klientide jaoks, siis pani samal kaubandustasandil hindade võrdlemise nõue talle kohustuse võrrelda neid hindu hindadega, mida esimesed sõltumatud ostjad vaatlusaluse toote eest maksid (vt selle kohta 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 183, ja 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 247).

129

Nimelt tuleb märkida, et toodete turustamisel müügiüksuse vahendusel, mitte vahetult tootja poolt, kaasnevad nende üksuste enda kulud ja kasumimarginaal, mistõttu on hinnad, mida sõltumatud ostjad neile maksma peavad, üldjuhul kõrgemad kui tootjate poolt otse sellistele ostjatele toimuva müügi puhul, ning seega ei saa neid samastada viimati nimetatud hindadega (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 184, ja 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 248).

130

Käesoleval juhul aga arvas komisjon samasuguse toote hinna hulka liidu tootjatega seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulud ning kasumi, jättes samas vaatlusaluse toote hinnast välja Hiina eksportivate tootjatega seotud müügiüksuste vastavad kulud ja kasumi. Sellest tuleneb, et komisjon võttis samasuguse toote puhul arvesse kasvanud hinda võrreldes vaatlusaluse toote hinnaga ja seetõttu ebasoodsamat hinda Hiina eksportivate tootjate jaoks, kelle müük liidus toimus täielikult või osaliselt müügiüksuste kaudu (vt analoogia alusel 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 185, ja 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 249).

131

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et seotud müügiüksuste kaudu toimunud müügi korral ei toimunud hinna allalöömise arvutamine ilmselgelt sama kaubandustasandi hindade õiglasel võrdlemisel (vt analoogia alusel 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 188, ja 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 252).

132

Seda järeldust ei lükka ümber komisjoni vastuväited.

133

Esiteks väidab komisjon sisuliselt, et viis, kuidas eksportivad tootjad korraldavad oma toodete müüki liidus, st kas otse sõltumatutele klientidele müües või seotud müügiüksuste kaudu müües, ja klientide liik, kellele nad oma tooteid müüvad, st importijad või lõppkasutajad, ei mõjuta seda, kuidas toimub hinnakonkurents turul. Ta selgitab, et olenemata eksportivate tootjate kasutatavast turustuskanalist ja klientide liigist konkureerib vaatlusalune toode alates piiri ületamisest liidu tootmisharu samasuguse tootega. Järelikult on komisjoni väitel impordihinnad liidu piiril alati asjakohased ja neid võib võrrelda liidu tootmisharu müügihindadega samal kaubandustasandil kas otsemüügi (n-ö tehasehinnad) või seotud müügiüksuste kaudu toimunud müügi puhul (n-ö filiaalihinnad). Komisjoni sõnul võimaldab selline lähenemine kohelda ühtemoodi sama eksportiva tootja või erinevate eksportivate tootjate, kes on oma turustuskanalid erinevalt korraldanud, otsest müüki (sõltumatutele klientidele) ja kaudset müüki (seotud müügiüksustele).

134

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et praegu kõne all olev etteheide puudutab üksnes küsimust, kas komisjon võrdles käesoleval juhul õiglaselt sama kaubandustasandi hindu. Selle etteheite analüüsimiseks ei ole tingimata vaja kindlaks teha kaubandustasandit, millel hindasid oleks saanud või tulnud võrrelda, ega hinnata üldiselt, kas impordihinnad liidu piiril on asjakohased, ja seda, kas hinna allalöömise arvutamiseks on teatud hindade arvutamine üldises mõttes õiguspärane. Nimelt on need küsimused esiteks seotud eraldiseisva etteheitega, st kolmandate väidete teise osa esimese etteheitega (vt eespool punkt 106). Teiseks, sõltumata sellest, kas komisjoni poolt eksportivate tootjate puhul või liidu tootjate puhul valitud kaubandustasand on õiguspärane ja asjakohane, peab selle institutsiooni läbiviidav hindade võrdlus alati olema õiglane ja sel eesmärgil käsitlema sama kaubandustasandi hindu.

135

Samas väidab komisjon sisuliselt, et Hiina eksportivate tootjate hindade osas on impordihinnad liidu piiril alati asjakohased olenemata sellest, kas tegemist on sõltumatute klientide makstavate tegelike hindadega või arvestuslike hindadega, mida peetakse seotud müügiüksuste makstavateks hindadeks.

136

Selles osas tähendab komisjoni valitud ja kaitstav lähenemine, et ühelt poolt Hiina eksportivate tootjate hinnad sõltumatute klientide jaoks, ja teiselt poolt samade Hiina eksportivate tootjate hinnad endaga seotud müügiüksuste jaoks on sama kaubandustasandi hinnad. Üldisemalt toob see lähenemine kaudselt, kuid tingimata kaasa selle, et ühelt poolt nende eksportivate tootjate müügihinnad sõltumatute klientide jaoks ja teiselt poolt nende eksportivate tootjatega seotud müügiüksuste edasimüügihinnad selliste klientide jaoks ei ole sama kaubandustasandi hinnad.

137

Kui kõnealust lähenemisviisi pidada sobivaks, võimaldab see tõepoolest põhjendada arvestuslike impordihindade kasutamist, kui need eksportivad tootjad turustavad kõik oma tooted või osa neist seotud müügiüksuste kaudu.

138

Seevastu ei võimalda kõnealune lähenemine põhimõtteliselt õigustada seda, et Hiina eksportivate tootjate impordihindu, mis on kord tegelikud hinnad müügi korral sõltumatutele klientidele ja kord arvestuslikud hinnad nende eksportivate tootjatega seotud müügiüksustele müümise korral (hinnad, millest on maha arvestatud müügi-, üld- ja halduskulud ning nende üksuste kasum), võrreldakse, nagu käesoleval juhul, eelkõige liidu tootjatega seotud müügiüksuste edasimüügihindadega sõltumatute klientide jaoks (hinnad, mis sisaldavad nende üksuste müügi-, üld ja halduskulusid ning kasumit). Nimelt on viimati nimetatud hinnad tavaliselt nii Hiina eksportivate tootjate kui ka liidu tootjate puhul hilisema kaubandustasandi hinnad võrreldes teiste arvesse võetud hindade ühise kaubandustasandiga.

139

Lõpuks oleks kõnealune lähenemisviis loogiliselt pidanud kaasa tooma selle, et komisjon võtab ka liidu tootjate puhul ainsa kaubandustasandina arvesse liidu tootjate müüki kõikidele oma klientidele, olgu siis tegemist sõltumatute klientidega või nende tootjatega seotud müügiüksustega. See oleks tähendanud, et juhul kui liidu tootjad müüvad oma tooteid seotud müügiüksustele, siis oleks komisjon pidanud nende tootjate müügihinnad arvutama ning järelikult maha arvama ja seega jätma arvestamata liidu tootjatega seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumiga.

140

Teisiti saaks see olla vaid juhul, kui oleks tõendatud, et vastavalt Hiina eksportivate tootjatega ja liidu tootjatega seotud müügiüksustel on erinev majanduslik roll.

141

Käesolevas asjas viitab komisjon üksnes sellele, et ühelt poolt müügihinnad, mida liidu tootjatele maksavad vahetult esimesed sõltumatud kliendid (n-ö tehasehinnad), ja teiselt poolt edasimüügihinnad, mida nende tootjatega seotud müügiüksustele maksavad sellised kliendid (n-ö filiaalihinnad), on sama kaubandustasandi hinnad. Ta ei selgita, kuidas see võib nii olla, samas leiab ta kaudselt, kuid tingimata, et seevastu ühelt poolt müügihinnad, mida Hiina eksportivad tootjatele maksavad vahetult esimesed sõltumatud kliendid, ja teiselt poolt nende eksportivate tootjatega seotud müügiüksuste edasimüügihinnad selliste klientide jaoks ei ole sama kaubandustasandi hinnad (vt eespool punkt 136).

142

Kohtuistungil esitatud küsimuse peale märkis komisjon, et liidu tootjaid ja nendega seotud müügiüksusi võib pidada üheks majandusüksuseks, kuna need seotud müügiüksused täidavad ülesandeid, mida tavaliselt täidab ettevõtjasisene müügiosakond.

143

Siiski tuleb märkida, et ka lõpliku dumpinguvastase määruse põhjenduses 105 ja oma kirjalikes seisukohtades märkis komisjon esiteks, et Hiina eksportivad tootjad ja nendega seotud müügiüksused, eelkõige Hankooki kontserni puhul, kujutavad endast ühte majandusüksust, ja teiseks, et sellise ühe majandusüksuse olemasolu ei takista teda impordihindu arvutamast.

144

Neil asjaoludel ei ole komisjon kindlaks teinud ega isegi väitnud, et vastavalt liidu tootjatega ja Hiina eksportivate tootjatega seotud müügiüksustel on erinev majanduslik roll, mistõttu nende seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum peaksid sisalduma samasuguse toote hinnas, kuid mitte vaatlusaluse toote hinnas.

145

Sellest järeldub, et isegi kui eeldada, et see on asjakohane, ei võimalda komisjoni lähenemisviis, mille kohaselt võetakse arvesse ainult tegelikke või arvestuslikke impordihindu liidu piiril, käesoleval juhul kindlaks teha, kas nende hindade võrdlus edasimüügihindadega, mida liidu tootjatega seotud müügiüksustele maksavad esimesed sõltumatud kliendid, on õiglane.

146

Teiseks viitab komisjon selleks, et põhjendada arvestuslike impordihindade kasutamist liidu piiril, esiteks nõukogu 11. märtsi 2013. aasta rakendusmäärusele (EL) nr 217/2013, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Hiina Rahvavabariigist pärit alumiiniumfooliumi rullide impordi suhtes ja nõutakse lõplikult sisse sellise impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2013, L 69, lk 11) (rakendusmääruse põhjendused 51–59), ja teiseks Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaekogu poolt 25. septembril 2013 vastu võetud raportile vaidluse kohta „Hiina – Dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimeetmed, mis puudutavad Ameerika Ühendriikidest pärit broilerilihatooteid“ (WT/DS 427/R) (raporti punktid 7.485–7.489).

147

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et nii eespool punktis 146 mainitud rakendusmääruses kui ka raportis võrreldi arvestuslikke impordihindu liidu piiril liidu tootjate müügihindadega ja mitte nendega seotud müügiüksuste edasimüügihindadega. Seega ei ole komisjoni viidatud näited käesolevate vaidluste lahendamisel asjakohased.

148

Kolmandaks väidab komisjon, et olukord kohtuasjades, milles tehti 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon (T‑301/16, EU:T:2019:234) ning 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon (T‑300/16, EU:T:2019:235), oli väga eriline, kuna uurimise käigus tegid koostööd vaid kaks eksportivat tootjat ja asjaomase eksportiva tootja müük toimus „valdavalt“ seotud müügiüksuste kaudu. Seega ei ole komisjoni väitel see lahendus automaatselt ülekantav käesolevatele kohtuasjadele, kus Hiina eksportivate tootjatega seotud müügiüksuste kaudu toimunud müügi osa on komisjoni sõnul selgelt väiksem.

149

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kohustus võrrelda hindu samal kaubandustasandil kehtib sõltumata koostööd tegevate eksportivate tootjate arvust, ja teiseks ei kehti see kohustus üksnes juhul, kui eksportivate tootjate müük toimub „valdavalt“ seotud müügiüksuste kaudu. Sellest järeldub, et eespool punktides 114 ja 148 viidatud kohtuotsustes sedastatud põhimõtted on käesolevas asjas täielikult kohaldatavad.

150

Lisaks tuleb märkida, et komisjoni andmete kohaselt moodustab valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate seotud müügiüksuste kaudu toimunud müügi osakaal Xingyuani kontserni puhul 0%, Giti kontserni puhul 34%, Aeoluse kontserni puhul 19% ja Hankooki kontserni puhul 98,6%. Peale selle täpsustas komisjon vastuseks menetlust korraldavale meetmele, et seotud müügiüksuste kaudu toimunud müügi osakaal on Hiina eksportivate tootjate valimi puhul tervikuna 46,9% ja liidu tootjate puhul tervikuna 87%. Sellest tuleneb, et seotud müügiüksuste kaudu toimunud müügi osakaal on mõlema valimi puhul tervikuna võttes suur või isegi väga suur.

151

See olukord ei näi olevat oluliselt erinev sellest, mis tuvastati eespool punktis 148 viidatud kohtuasjades. Nimelt märkis Üldkohus nendes kohtuasjades esiteks, et asjaomase eksportiva tootja müük liidus toimus „valdavalt“ müügiüksuste kaudu, ja teiseks toimus „enamus“ liidu tootjate müügist liidus uurimismenetluses koostööd teinud kahe liidu tootja müügiüksuste kaudu (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punktid 184 ja 185, ning 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 249).

152

Neil asjaoludel tuleb eespool punktis 148 kokkuvõtlikult esitatud komisjoni vastuväide tagasi lükata.

153

Järelikult tuleb nõustuda järeldusega, et komisjon ei ole ilmselgelt õiglaselt võrrelnud samal kaubandustasandil olevaid hindu vähemalt siis, kui vaatlusalust toodet ja samasugust toodet müüakse seotud müügiüksuste kaudu (vt eespool punkt 131).

154

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et komisjon on vaidlustatud määrustes vaatlusaluse toote hinna allalöömise arvutamisel rikkunud õigusnormi ja teinud ilmse hindamisvea ning järelikult on selle arvutusega rikutud dumpinguvastase alusmääruse artikli 3 lõikeid 2 ja 3 ning subsiidiumivastase alusmääruse artikli 8 lõikeid 1 ja 2.

155

Vaidlustatud määruste tühistamiseks ei piisa sellest, et komisjon on hinna allalöömise marginaali arvutamise meetodi puhul eksinud, vaid eksimus peab lisaks olema mõjutanud kahju ja selle suuruse tuvastamist või põhjusliku seose analüüsi ning seega mõjutanud vaidlustatud määruste enda sisu (vt selle kohta analoogia alusel 28. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, T‑35/01, EU:T:2004:317, punkt 167, ja 25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Transnational Company Kazchrome ja ENRC Marketing vs. nõukogu, T‑192/08, EU:T:2011:619, punkt 119).

156

Seega tuleb käesolevas asjas analüüsida, kas komisjoni eksimus mõjutas vaidlustatud määruste sisu. Selle analüüsi jaoks tuleb eristada selle vea võimalikku mõju esiteks hinna allalöömise tasemele ning kahju ja põhjusliku seose analüüsile ning teiseks kahjumarginaalidele ning vaidlusaluste lõplike dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude summale.

157

Komisjon väitis oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil, et isegi kui eeldada, et talle etteheidetav viga on tõendatud, ei mõjutanud see oluliselt hinna allalöömise taset. See hinna allalöömine oleks valdava osa impordi puhul endiselt märkimisväärne.

158

Esiteks esitas komisjon vasturepliigi etapis alternatiivsed hinna allalöömise arvutused iga nelja valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate kontserni kohta. Nendes alternatiivsetes arvutustes lisas ta nende eksportivate tootjatega seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulud ning kasumi. Seejärel võrdles ta iga tehingut üksikasjalikuma toote kontrollnumbri koodiga, eristades nüüd nelja liiki kliente, st esiteks hulgimüüjaid, turustajaid või kauplejaid, teiseks jaemüüjaid, kolmandaks kasutajaid ja neljandaks teisi kliente (näiteks originaalseadmete tootjad, avalik-õiguslikud transpordiasutused ja sõjavägi). Komisjoni alternatiivsete arvutuste kohaselt oleks hinna allalöömine iga nelja valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate kontserni puhul tegelikult veidi kõrgem kui see, mis tuvastati vaidlustatud määrustes. Nimelt tõuseks hinna allalöömise tase Xingyuani kontserni puhul 30,0%-lt 32,4%-le, Giti kontserni puhul 19,3%-lt 23,1%-le, Aeoluse kontserni puhul 22,2%-lt 22,4%-le ja Hankooki kontserni puhul 17,6%-lt 19,2%-le.

159

Sellega seoses tuleb märkida, et nendes alternatiivsetes arvutustes ei piirdunud komisjon Hiina eksportivate tootjatega seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi lisamisega. Ta muutis ka üht teist parameetrit, kasutades üksikasjalikumat toote kontrollnumbri koodi, mis hõlmas nüüd ka klientide liiki. Sellest tuleneb, et komisjon muutis hinna allalöömise arvutamise meetodit, mis on vaidlustatud määruste aluseks. Seega, kui Üldkohus võtaks arvesse komisjoni alternatiivseid arvutusi, asendaks ta põhjendused.

160

On aga kohane meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tohi Üldkohus tühistamismenetluses asendada vaidlustatud otsuse vastuvõtja põhjendust enda omaga (vt 26. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus PT Musim Mas vs. nõukogu, C‑468/15 P, EU:C:2016:803, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et komisjon ei saa vaidlustatud määruste toetuseks õiguspäraselt tugineda põhjendustele, mis ei sisaldu neis määrustes ja millele ta viitas alles pärast hagi esitamist (vt selle kohta 21. märtsi 1996. aasta kohtuotsus Farrugia vs. komisjon, T‑230/94, EU:T:1996:40, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

161

Järelikult ei saa Üldkohus võtta arvesse komisjoni poolt vasturepliigi etapis esitatud alternatiivseid hinna allalöömise arvutusi, et hinnata tehtud vea mõju hinna allalöömise tasemele.

162

Teiseks esitas komisjon menetlust korraldava meetme järel uued alternatiivsed hinna allalöömise arvutused, milles lisati üksnes Hiina eksportivate tootjatega seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulud ning kasum ega muudetud vaidlustatud määrustes kasutatud toote kontrollnumbri koodi. Komisjoni sõnul oleks pärast neid alternatiivseid arvutusi hinna allalöömise tase Xingyuani kontserni puhul endiselt 30,0%, Giti kontserni puhul langeks see 19,3%-lt 18,5%-le, Aeoluse kontserni puhul 22,2%-lt 16,8%-le ja Hankooki kontserni puhul 17,6%-lt 7,3%-le.

163

Kui need arvutused on täpsed (mille kontrollimine on komisjoni ülesanne juhul, kui hagid rahuldatakse), võimaldavad need alternatiivsed arvutused hinnata aluseks võetud hinna allalöömise taset, mis oleks tulenenud hagejate soovitatud meetodist, mis seisneb seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi hõlmamises nii Hiina eksportivate tootjate kui ka liidu tootjate puhul. Selline meetod oleks võimaldanud hindu õiglaselt võrrelda juhul, kui nii vaatlusalust toodet kui ka samasugust toodet müüakse seotud müügiüksuste kaudu.

164

Neist uutest alternatiivsetest arvutustest ilmneb, et kui komisjon oleks järginud hagejate soovitatud meetodit, oleks hinna allalöömise tase olnud neljast valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate kontsernist madalam kolme puhul, nimelt Giti, Aeoluse ja Hankooki kontserni puhul. Vastavalt komisjoni esitatud arvandmetele iga valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate kontserni osakaalu kohta nende kogu ekspordimüügist (17% Xingyuani kontserni puhul, 30% Giti kontserni puhul, 17% Aeoluse kontserni puhul ja 36% Hankooki kontserni puhul) esindavad Giti, Aeoluse ja Hankooki kontsernid 83% valimi kogu ekspordimüügist. Lisaks on tuvastatud erinevus oluline vähemalt kahe kontserni puhul, nimelt Aeoluse ja Hankooki kontserni puhul, kes esindavad kahepeale 53% sellest müügist.

165

Neil asjaoludel ja võttes eelkõige arvesse erinevate valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate kontsernide suhtelist osakaalu, ilmneb, et ka valimi puhul tervikuna oleks hinna allalöömise üldine tase olnud märkimisväärselt madalam, kui komisjon oleks järginud hagejate soovitatud meetodit. Järelikult oleks kaalutud keskmine hinna allalöömise marginaal olnud märgatavalt madalam kui vaidlustatud määrustes esitatud 21% (eespool punkt 123).

166

Seega näitavad need uued alternatiivsed arvutused, et komisjoni tehtud viga võis mõjutada hinna allalöömise taset ja tõi käesolevas asjas kaasa selle hinna allalöömise märkimisväärse ülehindamise.

167

Mõistagi ilmneb, nagu märgib komisjon, et isegi pärast neid uusi alternatiivseid arvutusi jääb Xingyuani kontserni hinna allalöömise marginaal samaks ja on nelja Hiina eksportivate tootjate kontserni puhul endiselt märkimisväärne.

168

Siiski tuleb märkida, et komisjon tuvastas liidu tootmisharule olulise kahju tekitamise ja põhjusliku seose, tuginedes üksnes 21protsendilisele hinna allalöömise üldisele tasemele, mitte aga valimisse kaasatud nelja Hiina eksportiva tootja individuaalsetele hinna allalöömise tasemetele (vt eespool punkt 123). See hinna allalöömise üldine tase oleks aga olnud märkimisväärselt madalam, kui komisjon ei oleks talle etteheidetavat viga teinud (vt eespool punkt 165).

169

Kolmandaks viitab komisjon importi käsitlevale statistikale, nimelt Eurostati (Euroopa Liidu Statistikaamet) statistikale ja Hiina statistikale, ning liidu toodangut käsitlevale statistikale, nimelt valimisse kaasatud liidu tootjate esitatud andmetele. Komisjoni väitel tuleneb sellest statistikast, et impordihindade ja liidu tootmisharu hindade erinevus on väga suur, kuna vaatlusalusel perioodil moodustas Hiina impordi puhul ühikuhind vaid 59,08–64,13% liidu toodete hinnast.

170

Siiski tuleb tõdeda, et Hiinast pärit impordi osas tugineb komisjon nüüd makromajanduslikule statistikale ja mitte valimisse kaasatud Hiina eksportivatelt tootjatelt saadud statistikale. Lisaks tugineb ta nii impordi kui ka liidu toodangu osas brutostatistikale, mis on üldine ja kaalumata ning mille puhul ei ole arvesse võetud tooteliike ja asjaomase toote kolmeks segmendiks segmenteerimist. Seega ei võimalda erinevad statistilised andmed, millele komisjon tugineb, õigustada hinna allalöömise marginaali suurust, mis arvutatakse kaalutud keskmise müügihinna alusel tooteliigi ja segmendi kohta vastavalt eespool punktides 116–122 kirjeldatud meetodile.

171

Eeltoodust tuleneb, et see, et komisjon rikkus hindade õiglase võrdlemise kohustust, mõjutas oluliselt hinna allalöömise taseme kindlaksmääramist.

172

Komisjon väidab, et ei ole tõendatud, et järeldus kahjustava dumpingu või kahjustavate subsiidiumide olemasolu kohta oleks olnud teistsugune, kui hinna allalöömise arvutamisel ei oleks tehtud hagejate väidetud viga.

173

Sellega seoses nähtub esiteks ajutise dumpinguvastase määruse põhjendustest 150, 217, 219 ja 230 ning lõpliku dumpinguvastase määruse põhjendustest 258 ja 265 ning teiseks subsiidiumivastase määruse põhjendustest 659, 830, 837, 839, 842 ja 868, et komisjon tugines liidu tootmisharule tekitatud kahju tuvastamisel ning dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi ja selle kahju vahelise põhjusliku seose tuvastamisel eelkõige hinna allalöömisele. Komisjon märkis mitmel korral, et see hinna allalöömine oli „märkimisväärne“ või „oluline“. Eelkõige märkis ta ajutise dumpinguvastase määruse põhjenduses 219 ja subsiidiumivastase määruse põhjenduses 839, et see märkimisväärne hinna allalöömine koos impordi järsu suurenemisega oli üks kahest peamisest tegurist, mida tuleb arvesse võtta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi mõju hindamisel.

174

Sellest tuleneb, et komisjon omistas otsustava tähtsuse vaidlustatud määrustes arvutatud hinna allalöömise tasemele ja sellest hinna allalöömise tasemest järeldub, et vaatlusaluse toote import põhjustas liidu tootmisharule kahju tekkimise. Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni väidetud asjaolu, et ta võttis arvesse ka muid tegureid.

175

Tuleb lisada, et ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli raames ei tule Üldkohtul hinnata, kas komisjon oleks võinud tuvastada kahjustava dumpingu või kahjustavate subsiidiumide olemasolu ka tuginedes madalamale hinna allalöömise tasemele kui see, mida on märgatavalt ülehinnatuna aluseks võetud vaidlustatud määrustes.

176

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et komisjoni viga hinna allalöömise arvutamisel mõjutas kahju olemasolu ja põhjusliku seose tuvastamist komisjoni poolt.

177

Komisjon väitis oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil sisuliselt, et ei ole tõendatud, et kahjumarginaal oleks olnud väiksem, kui impordihinnad oleksid sisaldanud seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumit.

178

Esiteks rõhutab komisjon erinevust hinna allalöömise (undercutting) ja näidishindade allalöömise või kahjumarginaali (underselling) vahel, mida komisjoni väitel ei käsitletud 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsuses Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon (T‑301/16, EU:T:2019:234) ning 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsuses Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon (T‑300/16, EU:T:2019:235).

179

Sellega seoses tuleb märkida, et kaubandustasandi valik ning Hiina eksportivate tootjatega ja liidu tootjatega seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulude ning kasumi arvesse võtmine või arvesse võtmata jätmine mõjutavad impordihindade taset ja liidu tootmisharu hindade taset. Ent nagu nähtub eelkõige ajutise dumpinguvastase määruse põhjendustest 254–256, seisneb kahjumarginaali arvutamine selles, et võrreldakse ühelt poolt impordihindu, mida kasutati hinna allalöömise arvutamisel, ja teiselt poolt samasuguse toote mittekahjustavaid hindu, mis sisaldavad tavapäraseid turutingimusi väljendavat sihtkasumit. Seega võib viga seoses kaubandustasandiga, millel hindu võrreldakse, mõjutada nii hinna allalöömise arvutamist kui ka kahjumarginaali arvutamist.

180

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, käsitles Üldkohus eespool punktis 178 viidatud kohtuotsustes kahjumarginaali küsimust, märkides, et ei saa välistada, et kui hinna allalöömine oleks arvutatud õigesti, oleks liidu tootmisharu kahjumarginaal olnud madalam kui dumpingumarginaal (10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑301/16, EU:T:2019:234, punkt 194, ja 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 258).

181

Teiseks arvutas komisjon vasturepliigi etapis kahjumarginaalid ümber samade meetodite alusel, mida kasutati hinna allalöömise ümberarvutamiseks (eespool punkt 158). Nende alternatiivsete arvutuste kohaselt oleksid kahjumarginaalid iga valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate kontserni puhul tegelikult veelgi suuremad kui vaidlustatud määrustes. Nimelt suureneksid nende alternatiivsete arvutuste tulemusena kahjumarginaalid Xingyuani kontserni puhul 55,1%-lt 60,8%-le, Giti kontserni puhul 29,6%-lt 36,8%-le, Aeoluse kontserni puhul 37,3%-lt 40,2%-le ja Hankooki kontserni puhul 23,4%-lt 29,6%-le.

182

Sellega seoses piisab, kui märkida, et samadel põhjustel, mida on hinna allalöömise alternatiivsete arvutuste kohta mainitud eespool punktides 159–161, ei saa Üldkohus ilma põhjendusi asendamata arvesse võtta komisjoni vasturepliigi etapis esitatud alternatiivseid arvutusi kahjumarginaali kohta.

183

Kolmandaks tegi komisjon menetlust korraldava meetme järel kahjumarginaali kohta uued alternatiivsed arvutused samade meetodite alusel, mida kasutati hinna allalöömise uueks alternatiivseks arvutamiseks, see tähendab ilma vaidlustatud määrustes kasutatud toote kontrollnumbri koodi muutmata (eespool punkt 162). Nende uute alternatiivsete arvutuste tulemusel jäi Xingyuani kontserni puhul kahjumarginaaliks 55,1% ning Giti kontserni puhul langes kahjumarginaal 29,6%-lt 28,5%-le, Aeoluse kontserni puhul 37,3%-lt 29,8%-le ja Hankooki kontserni puhul 23,4%-lt 10,3%-le.

184

Kui need arvutused on täpsed (mille kontrollimine on komisjoni ülesanne juhul, kui hagid rahuldatakse), võimaldavad need kõnealused alternatiivsed arvutused hinnata kahjumarginaale, millest komisjon oleks lähtunud, kui ta oleks järginud hagejate soovitatud meetodit ning võtnud arvesse Hiina eksportivate tootjatega seotud müügiüksuste müügi-, üld- ja halduskulusid ning kasumit.

185

Sellega seoses tuleb eristada kolme olukorda.

186

Esiteks oli kahjumarginaal neljast valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate kontsernist väiksem kolme puhul, nimelt Giti, Aeoluse ja Hankooki kontserni puhul. Lisaks oli tuvastatud erinevus oluline vähemalt kahe kontserni puhul, nimelt Aeoluse ja Hankooki kontserni puhul.

187

Teiseks, võttes eelkõige arvesse erinevate valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate kontsernide suhtelist osakaalu, ilmneb, et ka valimi puhul tervikuna oleks kahjumarginaali üldine tase olnud märkimisväärselt madalam, kui komisjon oleks järginud hagejate soovitatud meetodit. Järelikult oleks kaalutud keskmine kahjumarginaal olnud märgatavalt madalam kui vaidlustatud määrustes esitatud 32,39%. Ent nagu nähtub lõpliku dumpinguvastase määruse tabelist 11 ja subsiidiumivastase määruse põhjenduses 933 esitatud tabelist, võeti vaidlustatud määruste I ja II lisas loetletud Hiina eksportivate tootjate puhul, kes tegid olenevalt juhtumist koostööd kas dumpinguvastases uurimises või subsiidiumivastases uurimises, aluseks just viimati nimetatud kahjumarginaal.

188

Neil asjaoludel näitavad need uued alternatiivsed arvutused, et komisjoni eksimuse tõttu ülehindas ta kahjumarginaale kõigi eespool punktis 28 loetletud eksportivate tootjate puhul, kes kuuluvad kas Giti, Aoluse ja Hankooki kontserni või keda on nimetatud vaidlustatud määruste I ja II lisas. Seda järeldust ei sea kahtluse alla komisjoni välja toodud asjaolu, et isegi pärast neid uusi alternatiivseid arvutusi jääb kahjumarginaal iga Hiina eksportivate tootjate kontserni puhul märkimisväärseks.

189

Kolmandaks oleks nende uute alternatiivsete arvutuste kohaselt Xingyuani kontserni puhul kahjumarginaal endiselt 55,1%. Ent nagu nähtub lõpliku dumpinguvastase määruse tabelist 11 ja subsiidiumivastase määruse põhjenduses 933 esitatud tabelist, kohaldati Hiina eksportivate tootjate puhul, kes ei teinud olenevalt olukorrast koostööd kas dumpinguvastases või subsiidiumivastases uurimises, seda kahjumarginaali, mis oli valimisse kaasatud Hiina eksportivate tootjate puhul kõrgeim tuvastatud kahjumarginaal. Praktikas on see jääkkahjumarginaal, mis on täpselt 55,07%, kohaldatav „kõikide teiste äriühingute“ suhtes, keda ei ole vaidlustatud määrustes nimetatud, ja eelkõige Weifang Yuelong Rubberi ja Hefei Wanli Tire suhtes. Seda kohaldatakse ka Zhongce Rubber Groupi suhtes üksnes subsiidiumivastases menetluses, kuna sellele äriühingule on viidatud subsiidiumivastase määruse II lisas.

190

Siiski tuleb märkida, et kõnealused alternatiivsed arvutused võimaldavad üksnes neutraliseerida selle vea mõju, mis seisneb liidu piiril hinnana arvutatud impordihindade võrdlemises liidu tootjatega seotud müügiüksuste edasimüügihindadega. Seevastu ei võimalda need neutraliseerida selle vea võimalikke mõjusid, mis seisneb ühelt poolt Hiina eksportivate tootjatele vahetult liidu klientide makstud tegelike müügihindade ja teiselt poolt liidu tootjatega seotud müügiüksuste edasimüügihindade võrdlemises. See viimati nimetatud võrdlus on aga samuti üks asjaolu, mis tõendab, et ei ole õiglaselt võrreldud sama kaubandustasandi hindu (vt punktid 138 ja 145 eespool).

191

Neil asjaoludel ei saa täielikult välistada, et kui komisjon oleks õiglaselt võrrelnud hindu samal kaubandustasandil, oleks ta Xingyuani kontserni puhul ja seega eespool punktis 189 nimetatud kolme äriühingu puhul võtnud aluseks väiksema kahjumarginaali kui vaidlustatud määrustes aluseks võetud 55,07%.

192

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et see, et komisjon rikkus kohustust viia läbi hindade õiglane võrdlus, mõjutas või võis mõjutada kahjumarginaalide kindlaksmääramist kõigi Hiina eksportivate tootjate puhul, keda on vaidlustatud määrustes kas nimetatud või mitte.

193

Komisjon mainib oma kirjalikes seisukohtades „väiksema tollimaksu reeglit“. Eelkõige väidab ta kohtuasjas T‑72/19, et hagejate argumendid on täielikult asjakohatud, kuna selle reegli kohaselt määrati lõplike tasakaalustavate tollimaksude tase kindlaks tuvastatud subsiidiumide summa alusel ja mitte kahjumarginaali alusel.

194

Sellega seoses tuleb märkida, et dumpinguvastase alusmääruse artikli 9 lõike 4 teise taande kohaselt ei või lõplik dumpinguvastase tollimaksu summa ületada kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peab olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab liidu tootmisharule tekkiva kahju kõrvaldamiseks. Samuti ei tohi subsiidiumivastase alusmääruse artikli 15 lõike 1 kolmanda taande kohaselt lõpliku tasakaalustava tollimaksu summa ületada tasakaalustatavate subsiidiumide summat ja see peab olema tasakaalustatavate subsiidiumide kogusummast väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab liidu tootmisharule tekkiva kahju kõrvaldamiseks.

195

Sellest järeldub, et kui komisjon kehtestab nii dumpinguvastase tollimaksu kui ka tasakaalustava tollimaksu, ei saa need kaks tollimaksu alternatiivselt või kumulatiivselt ületada kahjumarginaali taset (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Gold East Paper ja Gold Huasheng Paper vs. nõukogu, T‑444/11, EU:T:2014:773, punkt 217).

196

Käesolevas asjas nähtub lõpliku dumpinguvastase määruse tabelist 11 ja subsiidiumivastase määruse põhjenduses 933 esitatud tabelist, et kõikide Hiina eksportivate tootjate puhul kehtestati kahjumarginaal (vahemikus 23,41–55,07%) madalamal tasemel kui dumpingumarginaal (vahemikus 56,8–106,7%), kuid kõrgemal tasemel kui subsiidiumimarginaal (vahemikus 2,06–51,08%). Neil asjaoludel ja nagu ilmneb subsiidiumivastase määruse põhjendusest 929, otsustas komisjon kehtestada esiteks lõpliku tasakaalustava tollimaksu lõplike tasakaalustatavate subsiidiumide tasemel ja teiseks lõpliku dumpinguvastase tollimaksu vastavalt kahju kõrvaldamist võimaldavale tasemele, kuid seda taset ületamata. Siiski ei kehtestatud mingit lõplikku dumpinguvastast tollimaksu vaidlustatud määruste II lisas loetletud eksportivate tootjate suhtes, nagu Zhongce Rubber Group (eespool punkt 78), kelle puhul võeti dumpinguvastases menetluses aluseks väiksem kahjumarginaal (32,39%) kui subsiidiumivastases menetluses (55,07%).

197

Esiteks järeldub sellest, et Hiina eksportivate tootjate puhul, keda on vaidlustatud määrustes kas nimetatud või mitte, v.a nende puhul, keda on nimetatud nende määruste II lisades, on lõpliku dumpinguvastase tollimaksu ja lõpliku tasakaalustava tollimaksu kumulatiivne määr võrdne kahjumarginaaliga. Järelikult, vastavalt „väiksema tollimaksu reeglile“, mis on sätestatud eespool punktis 194 viidatud sätetes ja eespool punktis 195 viidatud kohtupraktikas, mõjutab mis tahes viga, mis mõjutab kahjumarginaali arvutamist, nende eksportivate tootjate toodetud toodetele kehtestatud lõplike dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude kumulatiivse kogusumma õiguspärasust. Kuid nagu on märgitud eespool punktis 192, moonutas komisjoni kasutatud hindade võrdlemise meetod kahjumarginaali arvutamist kõikide Hiina eksportivate tootjate puhul, keda oli asjaomastes määrustes kas nimetatud või mitte.

198

Teiseks, mis puudutab vaidlustatud määruste II lisades loetletud eksportivaid tootjaid, nagu Zhongce Rubber Group, siis on tõsi, et nende suhtes kohaldati üksnes lõplikku tasakaalustavat tollimaksu, mille määr (51,08%) on väiksem kui nende kahjumarginaal subsiidiumivastases menetluses (55,07%). Võttes aga arvesse muu hulgas väikest erinevust selle lõpliku tasakaalustava tollimaksu määra ja selle kahjumarginaali vahel, ei saa välistada, et kui kahjumarginaal oleks arvutatud õigesti, oleks see kehtestatud subsiidiumimarginaalist madalamal tasemel.

199

Seega tuleb järeldada, et see, et komisjon rikkus oma kohustust hindu õiglaselt võrrelda, mõjutas lõplike dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude kumulatiivset kogusummat kõikide Hiina eksportivate tootjate puhul, keda on vaidlustatud määrustes kas nimetatud või mitte.

200

Eeltoodust tuleneb, et hinna allalöömise arvutamisel tuvastatud viga mõjutas esiteks komisjoni analüüsi kahju olemasolu ja põhjusliku seose kohta ning teiseks tema arvutusi lõpliku dumpinguvastase ja tasakaalustava tollimaksu suuruse kohta. Sellest järeldub, et see viga võib mõjutada vaidlustatud määruste õiguspärasust.

201

Järelikult on kummagi hagi kolmanda väite teise osa teine etteheide põhjendatud ja sellega tuleb nõustuda.

202

Kummagi hagi kolmanda väite teise osa teise etteheitega nõustumine üksi õigustab vaidlustatud määruste tühistamist osas, milles nendega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud eespool punktis 28 loetletud eksportivate tootjate toodetud toodete impordi suhtes, kui eespool punktis 82 tuvastatud vastuvõetamatusest ei tulene teisiti.

203

Siiski palub komisjon Üldkohtul juhul, kui ta käesoleva etteheitega nõustub, tühistada vaidlustatud määrused üksnes osas, milles vaidlusalused lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud kehtestati kõrgemal tasemel kui kahjumarginaal, mis tulenes tema uutest alternatiivsetest arvutustest.

204

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et komisjoni viga hinna allalöömise arvutamisel mõjutas tema analüüsi kahju olemasolu ja põhjusliku seose kohta (vt eespool punktid 176 ja 200) ning seega tuleb seda sanktsioneerida vaidlusaluste lõplike dumpinguvastaste ja tasakaalustavate tollimaksude täieliku tühistamisega.

205

Teiseks ei ole toimikute põhjal tõendatud, et komisjoni uued alternatiivsed arvutused oleksid piisavad, et tehtud viga täielikult neutraliseerida (vt eespool punktid 190 ja 191). Sellest järeldub, et need arvutused ei võimalda täpselt kindlaks teha, mil määral on vaidlusalused lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud endiselt osaliselt põhjendatud.

206

Kolmandaks on hindade õiglaseks võrdluseks asjakohase kaubandustasandi valimine hädavajalik eeletapp hinna allalöömise, kahjumarginaali ning kohaldatava dumpinguvastase või tasakaalustava tollimaksu määra arvutamiseks. Sellest tuleneb, et selle kaubandustasandi muutmine, millele komisjon tugines hindade õiglaseks võrdlemiseks, sarnaneb põhjenduste asendamisega ja mõjutab vaidlustatud määruste sisu. Järelikult ei saa vaidlusalused lõplikud dumpinguvastased ja tasakaalustavad tollimaksud jääda jõusse isegi osaliselt põhjusel, et osa nende summast on põhjendatud (vt selle kohta ja analoogia alusel 15. septembri 2016. aasta kohtuotsus Unitec Bio vs. nõukogu, T‑111/14, EU:T:2016:505, punkt 76).

207

Järelikult toob kummagi hagi kolmanda väite teise osa teise etteheitega nõustumine kaasa vaidlusaluse lõpliku dumpinguvastase ja tasakaalustava tollimaksu tühistamise kogu selle suuruse ulatuses, kui need tollimaksud on vaidlustatud vastuvõetavate väidetega (vt eespool punkt 202).

[…]

278

Kõigest eelnevast tuleneb, et

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kümnes koda laiendatud koosseisus)

otsustab: