–

BT Italia SpA, Basictel SpA ja BT Enia Telecomunicazioni SpA, esindajad: avvocati R. Caiazzo, S. Fienga ja F. Costantini,

–

Telecom Italia SpA, esindajad: avvocati F. Cardarelli, F. Lattanzi ja F. S. Cantella,

–

Postepay SpA ja Fastweb SpA, esindajad: avvocati F. Pacciani ja V. Mosca,

–

Vodafone Italia SpA, esindajad: avvocati V. Cerulli Irelli ja M. Libertini,

–

Wind Tre SpA, esindajad: avvocati B. Caravita di Toritto, R. Santi ja S. Fiorucci,

–

Sky Italia SpA, esindajad: avvocati O. Grandinetti, D. Majori ja A. A. Di Todaro,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato R. Guizzi, S. Fiorentino ja P. G. Marrone,

–

Belgia valitsus, esindajad: P. Cottin, J.‑C. Halleux ja C. Pochet, keda abistasid avocats P. Vernet, S. Depré ja M. Lambert de Rouvroit,

–

Leedu valitsus, esindajad: K. Dieninis ja R. Dzikovič,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Malferrari, G. Braun ja L. Nicolae,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 21; ELT eriväljaanne 13/29, lk 337; muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/140/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 37, ja parandus ELT 2013, L 241, lk 8) (edaspidi „loadirektiiv“) artiklit 12.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, milles Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (sideteenuste tagamise amet, Itaalia) (edaspidi „sideteenuste tagamise amet“) ühelt poolt ja BT Italia SpA, Basictel SpA, BT Enia Telecomunicazioni SpA, Telecom Italia SpA, Postepay SpA (varem PosteMobile SpA) ja Vodafone Italia SpA teiselt poolt vaidlevad tasu üle, mille maksmist nimetatud ametile elektroonilise side ning meediateenuste sektoris tegutsevatelt ettevõtjatelt aastate 2014–2016 eest nõutakse.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349; muudetud direktiiviga 2009/140; edaspidi „raamdirektiiv“) artikli 3 lõikes 3a on sätestatud:

„Ilma et see piiraks käesoleva artikli lõigete 4 ja 5 kohaldamist, tegutsevad riigi reguleerivad asutused, kes vastutavad turu eelneva reguleerimise või ettevõtjatevaheliste vaidlusküsimuste lahendamise eest kooskõlas käesoleva direktiivi artiklitega 20 ja 21, sõltumatult ega taotle ega täida ühegi teise organi juhiseid kõnealuste ülesannete täitmisel, mis on neile määratud [liidu] õigust rakendavate siseriiklike õigusnormidega […]

[…]“.

4

Raamdirektiivi artiklis 16 on ette nähtud:

„1.   Riigi reguleeriv asutus analüüsib soovituses kindlaksmääratud turge arvesse võttes asjaomaseid turge, võttes täiel määral arvesse suuniseid. Liikmesriigid tagavad, et selline analüüs toimub vajaduse korral koostöös riigi konkurentsiasutusega.

2.   Kui riigi reguleeriv asutus peab käesoleva artikli lõigete 3 või 4 või direktiivi 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv) artikli 17 või direktiivi 2002/19/EÜ (juurdepääsu käsitlev direktiiv) artikli 8 alusel kindlaks tegema, kas kehtestada, säilitada, muuta või tühistada ettevõtjate suhtes kohaldatavaid kohustusi, otsustab ta käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud turuanalüüsi põhjal, kas asjaomasel turul on toimiv konkurents.

[…]“.

5

Loadirektiivi põhjenduses 30 on märgitud:

„Selleks, et rahastada riigi reguleeriva asutuse tegevust loasüsteemi haldamisel ja kasutusõiguste andmisel, võib elektrooniliste sideteenuste osutajatele kehtestada haldustasu. Sellised tasud peaksid katma nimetatud tegevuse haldamise tegelikud kulud. Selleks tuleks riigi reguleeriva asutuse tulud ja kulud muuta läbipaistvaks kogutud haldustasude ja halduskulude kogusummasid kajastavate aastaaruannete abil. See võimaldab ettevõtjatel kontrollida, et halduskulud ja ‑tasud on tasakaalus.“

6

Selle direktiivi artikkel 3 näeb ette üldloa, mis on vajalik elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkumiseks. Selle direktiivi artikli 2 lõikes 2 esitatud määratluse kohaselt on „üldluba“„liikmesriigi loodud õiguslik raamistik, millega tagatakse elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste pakkumise õigused ja kehtestatakse sektorispetsiifilised kohustused, mida võib kohaldada kõigi või teatud liiki elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste suhtes vastavalt käesolevale direktiivile“.

7

Sama direktiivi artikli 5 kohaselt võivad liikmesriigid vajaduse korral anda individuaalseid kasutusõigusi raadiosageduste ja numbrite kasutamiseks.

8

Loadirektiivi artikli 6 lõikes 2 on kirjas:

„Erikohustused, mida võib kehtestada elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste operaatoritele direktiivi 2002/19/EÜ (juurdepääsu käsitlev direktiiv) artikli 5 lõigete 1 ja 2 ning artiklite 6 ja 8 ning direktiivi 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv) artikli 17 kohaselt, või universaalteenust osutama määratud ettevõtjatele nimetatud direktiivi kohaselt, on õiguslikult lahus üldloast tulenevatest õigustest ja kohustustest. Selleks, et süsteem oleks ettevõtjatele läbipaistev, viidatakse üldloas kriteeriumidele ja korrale, mida kohaldatakse selliste erikohustuste kehtestamisel üksikettevõtjatele.“

9

Loadirektiivi artiklis 12 „Haldustasud“ on sätestatud:

„1.   Kui üldloa alusel teenuseid või võrke pakkuvatele ettevõtjatele või kasutusloa saanud ettevõtjatele on kehtestatud haldustasud, vastavad need järgmistele tingimustele:

2.   Kui riigi reguleerivad asutused kehtestavad haldustasud, avaldavad nad iga-aastase ülevaate halduskulude ja laekunud tasude kogusumma kohta. Vajaduse korral tehakse vajalik korrigeerimine, võttes arvesse tasude kogusumma ja halduskulude vahet.“

10

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta (juurdepääsu käsitlev direktiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 7; ELT eriväljaanne 13/29, lk 323; muudetud direktiiviga 2009/140; edaspidi „juurdepääsu käsitlev direktiiv“), artikli 5 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   [Raamdirektiivi] artiklis 8 osutatud eesmärkide saavutamiseks soodustavad riikide reguleerivad asutused kooskõlas käesoleva direktiivi sätetega piisavat juurdepääsu ja vastastikust sidumist ning teenuste koostalitlusvõimet ja vajaduse korral tagavad selle, täites oma kohustusi viisil, mis aitab kaasa tõhususele, püsivale konkurentsile, tõhusale investeerimisele ja innovatsioonile ning millest on lõppkasutajatel kõige rohkem kasu.

Ilma et see piiraks meetmeid, mida võib võtta märkimisväärse turujõuga ettevõtjate puhul artikli 8 kohaselt, võivad riikide reguleerivad asutused eelkõige:

2.   Lõike 1 kohaselt kehtestatud kohustused on objektiivsed, läbipaistvad, proportsionaalsed ja mittediskrimineerivad ning neid rakendatakse [raamdirektiivi] artiklites 6, 7 ja 7a sätestatud korras.“

11

Juurdepääsu käsitleva direktiivi artikkel 6 käsitleb operaatorile seoses tingimusjuurdepääsuga ja muude vahenditega kehtestatavaid tingimusi, samas kui selle artikkel 8 puudutab kohustuste kehtestamist, muutmist ja tühistamist.

12

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja ‑teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367; muudetud Euroopa parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiviga 2009/136/EÜ (ELT 2009, L 337, lk 11) edaspidi „universaalteenuse direktiiv“) artikkel 17 käsitleb reguleerivat kontrolli jaemüügiturul märkimisväärset turujõudu omavate ettevõtjate üle.

13

Itaalia 23. detsembri 2005. aasta seaduse nr 266, millega kehtestatakse sätted riigi aastaeelarve ja mitmeaastase eelarve koostamiseks (2006. aasta finantsseadus) (Legge n. 266 – Disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge finanziaria 2006)) (GURI nr 302 regulaarne lisa, 29.12.2005) artikli 1 lõikes 65 on ette nähtud:

„Alates 2007. aastast rahastab [sideteenuste tagamise ameti] tegevuskulusid tema pädevusvaldkonda kuuluv turg selles osas, mida ei rahastata riigieelarvest, vastavalt kehtivates õigusnormides sätestatud korrale ja vastavalt seaduses sätestatud ülempiiri järgides [sideteenuste tagamise ameti] otsusega kindlaksmääratud tasu suurusele, mis tasutakse otse nimetatud [asutusele] […]“.

14

Selle seaduse artikli 1 lõikes 66 on ette nähtud, et 2006. aastal on sidesektori operaatoritele kohaldatava tasu suurus 1,5 tuhandikku viimasesse enne selle seaduse jõustumist kinnitatud bilanssi kantud tulust, ja järgmiste aastate puhul võib sideteenuste tagamise amet selle tasu suurust ja maksmise tingimusi muuta, järgides ülempiiri, milleks on 2 tuhandikku tulust, mis on kantud bilanssi enne otsuse vastuvõtmist.

15

1. augusti 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 259 – Elektroonilise side seadustik (decreto legislativo n. 259 – Codice delle comunicazioni elettroniche; GURI regulaarne lisa nr 214, 15.9.2003) (edaspidi „elektroonilise side seadustik“) artiklis 34 on ette nähtud:

„1.   Lisaks artiklis 35 ette nähtud tasudele võib üldloa alusel teenuseid või võrke pakkuvatele ettevõtjatele või kasutusloa saanud ettevõtjatele kehtestada haldustasud, mis kokku katavad ainult halduskulud, mis tekivad üldloa süsteemi, kasutusõiguste ja artikli 28 lõikes 2 nimetatud erikohustuste juhtimise, kontrollimise ja jõustamise käigus ja võivad sisaldada kulusid, mis on seotud rahvusvahelise koostöö, ühtlustamise ja standardimise, turuanalüüsi tingimuste täitmise kontrollimise ja muu turukontrolliga ning regulatiivse tööga, millega kaasneb teiseste õigusaktide ja haldusotsuste, näiteks juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevate otsuste ettevalmistamine ja jõustamine. Haldustasud määratakse eraldi ettevõtjatele objektiivsel, läbipaistval ja proportsionaalsel viisil, mis muudab võimalikult väikseks lisahalduskulud ja muud kaasnevad tasud.

2.   Ministeeriumi pädevusse kuuluvast tegevusest tulenevate halduskulude katmiseks määratakse lõikes 1 nimetatud haldustasude suurus kindlaks 10. lisas.

2bis.   Kõigi selliste halduskulude katmiseks, mis tulenevad reguleerimise, järelevalve, vaidluste lahendamise ja sanktsioonide määramisega ülesannete täitmisest, mille seadus on sideteenuste tagamise ametile lõikes 1 nimetatud valdkonnas seadnud, määratakse lõikes 1 nimetatud haldustasude suurus kindlaks 23. detsembri 2005. aasta seaduse nr 266 artikli 1 lõigete 65 ja 66 kohaselt proportsioonis tuludega, mille ettevõtjad on saanud üldloa või kasutusõigustega hõlmatud tegevusest.

2ter.   Ministeerium ja amet avaldavad majandus- ja rahandusministeeriumiga kooskõlastatult igal aastal lõikes 1 nimetatud tegevustega seotud halduskulud lõike 2 kohaselt ning laekunud tasude kogusumma lõike 2bis kohaselt. Kui tasude kogusumma ja halduskulude vahel on erinevusi, tehakse vajalik korrigeerimine.“

16

Tribunale amministrativo regionale Lazio (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) rahuldas 31. jaanuari, 13. veebruari, 1. ja 17. märtsi 2017. aasta kohtuotsusega hagid, mille olid esitanud:

17

Nimetatud kohus nõustus nende äriühingute esitatud argumentidega ja tühistas viie kohtuotsusega sideteenuste tagamise ameti otsused, mida on mainitud eelmises punktis, leides, et see amet oli talle maksmisele kuuluva tasu arvutamise aluseks oleva summa kindlaksmääramisel kasutanud vale meetodit, mistõttu see hõlmab kõiki tegevusi, mis õigusaktide alusel selle ameti ülesannete hulka kuuluvad, ja arvab maksustatava summa hulka maksusubjektideks olevate ettevõtjate kogutulu, hõlmates seega ka kulusid, mis ei peaks selle summa hulka kuuluma. Selles kontekstis leidis nimetatud kohus, et 2015. aastal vastu võetud elektroonilise side seadustiku artikli 34 lõige 2bis ei ole põhikohtuasjades kohaldatav, sest tegemist on uute sätetega, millel ei ole tagasiulatuvat jõudu. Seetõttu otsustas ta, et vastavalt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsusele Vodafone Omnitel jt (C‑228/12–C‑232/12 ja C‑254/12–C‑258/12, EU:C:2013:495) oleks sideteenuste tagamise ametile maksmisele kuuluv summa pidanud täielikult katma ainult selle ameti reguleerivast tegevusest tulenevad halduskulud, täpsustades, et tegemist on kuludega, mis on määratletud ammendavalt ja mis on seotud üldlubade andmise ning üldlubade süsteemi juhtimise, kontrollimise ja jõustamisega.

18

Lisaks nõustus Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) väitega, mis puudutas loadirektiivi artikli 12 lõikes 2 ette nähtud aastaülevaate 2014. aasta kohta võtmata jätmist, leides, et see ülevaade oleks tulnud avaldada enne, kui sideteenuste tagamise amet asus tasusid nõudma.

19

Sideteenuste tagamise amet kaebas need kohtuotsused edasi Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Viimane märgib, et elektroonilise side seadustiku artikli 34 lõige 2bis võeti vastu selleks, et vältida olukorda, kus Euroopa Komisjoni algatatud rikkumismenetluses esitataks liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi loadirektiivi artiklite 6 ja 12 nõuetekohaselt üle võtmata jätmise tõttu. Kuna aga esimese astme kohus leidis, et sellel uuel õigusnormil ei ole tagasiulatuvat jõudu, jättis ta hindamata, kas see norm on loadirektiivi artikliga 12 kooskõlas, samas kui see on vähemalt ajaliselt kohaldatav sellele ametile 2016. aasta eest maksmisele kuuluvale tasule.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei ole kindel, kas enne ja pärast nimetatud artikli 34 lõike 2bis vastuvõtmist kehtinud riigisisesed õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas. Ta märgib, et 18. juuli 2013. aasta kohtuotsuse Vodafone Omnitel jt (C‑228/12–C‑232/12 ja C‑254/12–C‑258/12, EU:C:2013:495) järel tegi Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus), kes lahendas sideteenuste tagamise ameti halduskulude rahastamisel arvesse võetavate tegevuste piiritlemise küsimust, sellest kohtuotsusest järelduse, et Euroopa Kohus on loadirektiivi artiklis 12 loetletud tegevused võrdsustanud riigi reguleeriva asutuse puhta reguleerimistegevusega, samas kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul ei nähtu selline võrdsustamine ei sellest sättest ega nimetatud kohtuotsusest. Tema arvates käsitles Euroopa Kohus selles üksnes – põhikohtuasjas keskset – eelneva reguleerimise tegevuse küsimust ning Euroopa Kohtu praktika ei ole riigi reguleeriva asutuse asjasse puutuvate tegevuste ulatuse kohalt täpne.

21

Lisaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas elektroonilise side seadustiku artikli 34 lõige 2ter on kooskõlas loadirektiivi artikli 12 lõikega 2.

22

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Postepay, Fastweb SpA, Wind Tre SpA ja Sky Italia SpA väidavad sisuliselt, et esitatud küsimused on Euroopa Kohtu kodukorra artiklit 94 arvestades vastuvõetamatud, sest eelotsusetaotluses puudub selgitus, millistel põhjustel on eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatanud liidu õigusnormide tõlgendamise küsimuse, samas kui Euroopa Kohus on juba väga täpselt osutanud, milliseid riigi reguleeriva asutuse tegevusi saab rahastada operaatorite makstavatest tasudest, ning tal on juba kahel korral olnud võimalus teha otsus Itaalia õigusnormide kohta, nimelt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsuses Vodafone Omnitel jt (C‑228/12–C‑232/12 ja C‑254/12–C‑258/12, EU:C:2013:495) ning 28. juuli 2016. aasta kohtuotsuses Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (C‑240/15, EU:C:2016:608).

24

Peale selle tõstatab esimese küsimuse teine osa, mis puudutab eelnevat reguleerimist, eelkõige faktiküsimuse. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub nimelt Euroopa Kohtul teha otsuse loadirektiivi artikli 12 kohaldamise viisi kohta asjasse puutuvas liikmesriigis, samas kui selle küsimuse lahendamine on tema enda ülesanne. Teises küsimuses ei esita eelotsusetaotluse esitanud kohus ühtegi faktilist asjaolu iga-aastaste ülevaadete vastuvõtmise ja sisu kohta, ega selgita, mille poolest on elektroonilise side seadustiku artikli 34 lõige 2ter selle direktiivi artikli 12 lõikega 2 vastuolus. Lisaks ei ole eelotsuse küsimused põhikohtuasja lahendamise seisukohalt konkreetselt ja reaalselt vajalikud.

25

Sellega seoses väärib ühest küljest meelde tuletamist, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale eeldab Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahel ELTL artikli 267 alusel toimuva koostöö raames vajadus anda liikmesriigi kohtule tarvilik liidu õiguse tõlgendus, et liikmesriigi kohus järgiks hoolsalt eelotsusetaotluse sisule esitatavaid nõudeid, mis on kodukorra artiklis 94 sõnaselgelt ära toodud. Nõnda on eelkõige hädavajalik, nagu on sätestatud kodukorra artikli 94 punktis c, et eelotsusetaotluses peab olema selgitatud, millistel põhjustel eelotsusetaotluse esitanud kohus liidu õigusnormide tõlgendamise või kehtivuse küsimuse tõstatab (vt selle kohta 19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Consorzio Italian Management ja Catania Multiservizi, C‑152/17, EU:C:2018:264, punktid 21 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Teisalt on selle koostöö raames vaid selle liikmesriigi kohtu pädevuses, kes asja menetleb ja kes vastutab tehtava lahendi eest, hinnata kohtuasja eripära arvestades seda, kas eelotsus on kohtuotsuse tegemiseks vajalik ja kas Euroopa Kohtule esitatud küsimused on asjakohased. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Čepelnik, C‑33/17, EU:C:2018:896, punkt 20).

27

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu taotluse jätta rahuldamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (13. novembri 2018. aasta kohtuotsus Čepelnik, C‑33/17, EU:C:2018:896, punkt 21).

28

Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotlusest, et esimese küsimuse puhul ei leia eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu praktikast ja täpsemalt 18. juuli 2013. aasta kohtuotsusest Vodafone Omnitel jt (C‑228/12–C‑232/12 ja C‑254/12–C‑258/12, EU:C:2013:495) selgitusi, mida ta vajab, et lahendada põhikohtuasjas vaidlus seoses riigi reguleeriva asutuse tegevustega, mille kulud saab katta loadirektiivi artiklis 12 osutatud haldustasudega, ja täpsemalt vastust küsimusele, kas nende tegevuste puhul on tegemist üheainsa eelneva reguleerimise tegevusega. Teise küsimuse puhul selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasjas nõustus esimese astme kohus hagejate väitega, et iga-aastane ülevaade tuleb avaldada enne sideteenuste tagamise ametile maksmisele kuuluva tasu nõudmist – nimetatud amet on sellele järeldusele kohtuotsust edasi kaevates vastu vaielnud.

29

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on piisavalt selgitanud põhjusi, miks ta Euroopa Kohtule küsimused esitas, ning taotletud tõlgenduse puhul ei saa leida, et sellel puudub seos vaidlusega põhikohtuasjas.

30

Järelikult on eelotsuse küsimused vastuvõetavad.

31

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 99 kohaselt võib Euroopa Kohus, kui eelotsuse küsimusele võib vastuse selgelt tuletada kohtupraktikast või kui küsimusele antav vastus ei tekita põhjendatud kahtlust, igal ajal ettekandja-kohtuniku ettepanekul ja pärast kohtujuristi ärakuulamist lahendada kohtuasja põhistatud määrusega.

32

Käesolevas kohtuasjas tuleb seda sätet kohaldada.

33

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas loadirektiivi artikli 12 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et elektroonilise side võrke või teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele selle sätte alusel kehtestatud haldustasuga võib katta kõik riigi reguleeriva asutuse halduskulud, mis tulenevad kõigi tema ülesannete täitmisest, sealhulgas reguleerimise, järelevalve, vaidluste lahendamise ja sanktsioonide määramise ülesannetest, või ainult eelneva reguleerimise tegevusega seotud kulud.

34

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et vastuseks Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) esitatud analoogsele küsimusele kohtuasjas, kus hagejad olid vaidlustanud neile sama riigisisese õigusaktiga, nagu on praegu vaidluse all, kehtestatud haldustasu suuruse, põhjendades oma nõuet sellega, et see tasu hõlmas kulusid, mis ei olnud otseselt seotud riigi reguleeriva asutuse eelneva reguleerimise tegevusest tulenevate kuludega, asus Euroopa Kohus 18. juuli 2013. aasta kohtuotsuses Vodafone Omnitel jt (C‑228/12–C‑232/12 ja C‑254/12–C‑258/12, EU:C:2013:495) seisukohale, et loadirektiivi artiklit 12 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on elektroonilise side teenuseid või -võrke pakkuvad ettevõtjad kohustatud maksma haldustasu, et katta kõik riigi reguleeriva asutuse kulud, mida ei rahasta riik ning mille suurus määratletakse nende ettevõtjate teenitud tulude põhjal, tingimusel et see tasu katab üksnes kõnealuse artikli lõike 1 punktis a nimetatud tegevustega seotud kulud, et kogu sellise otstarbega tasuna riigi poolt saadav summa ei ületa nende tegevustega seotud kogukulu ning et see tasu jaotatakse ettevõtjate vahel objektiivsel, läbipaistval ja proportsionaalsel viisil.

35

Selle kohtuotsuse punktis 38 märkis Euroopa Kohus, et loadirektiivi artikli 12 lõike 1 punktist a tuleneb, et liikmesriigid võivad üldloa alusel teenuseid või võrke pakkuvatele ettevõtjatele või raadiosageduste või numbrite kasutamise loa saanud ettevõtjatele kehtestada ainult sellised haldustasud, mis kokku katavad ainult halduskulud, mis tekivad üldloa süsteemi, kasutusõiguste ja selle direktiivi artikli 6 lõikes 2 nimetatud erikohustuste juhtimise, kontrollimise ja jõustamise käigus ja mis võivad sisaldada kulusid, mis on seotud rahvusvahelise koostöö, ühtlustamise ja standardimise, turuanalüüsi, kontrollimise ja muu turukontrolliga ning regulatiivse tööga, millega kaasneb teiseste õigusaktide ja haldusotsuste, näiteks juurdepääsu ja vastastikust sidumist käsitlevate otsuste ettevalmistamine ja jõustamine.

36

18. juuli 2013. aasta kohtuotsuse Vodafone Omnitel jt (C‑228/12–C‑232/12 ja C‑254/12–C‑258/12, EU:C:2013:495) punktides 39 ja 40 rõhutas Euroopa Kohus, et sellised haldustasud võivad katta üksnes kulusid, mis on seotud selle määruse eelmises punktis nimetatud tegevustega, ja mis ei tohi hõlmata muude ülesannetega seotud kulusid, ja et seetõttu ei ole loadirektiivi artikli 12 alusel kehtestatud tasud mõeldud riigi reguleeriva asutuse mis tahes haldustegevusega seotud kulude katmiseks. Ta täpsustas osutatud kohtuotsuse punktis 41, et selle direktiivi artikli 12 lõikest 2, koostoimes direktiivi põhjendusega 30 tuleneb, et nimetatud haldustasud peavad katma viidatud tegevuste tegelikud halduskulud ja olema nende kuludega tasakaalus. Seega ei tohi liikmesriikide poolt selle tasuna saadav summa ületada loetletud tegevustega seotud kogukulu.

37

Euroopa Kohus kordas neid kaalutlusi 28. juuli 2016. aasta kohtuotsuses Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (C‑240/15, EU:C:2016:608, punktid 45 ja 46) ning 30. jaanuari 2018. aasta kohtuotsuses X ja Visser (C‑360/15 ja C‑31/16, EU:C:2018:44 punkt 64).

38

27. juuni 2013. aasta kohtuotsuse Office of Communications (C‑71/12, EU:C:2013:431) punktis 22 märkis Euroopa Kohus veel, et loadirektiivi artiklis 12 ette nähtud haldustasud on lõivu tunnustega, kuivõrd esiteks võib neid kehtestada üksnes riigi reguleerivate asutuste poolt üldluba või raadiosageduste või numbrite kasutamise õigust omavatele elektroonilise side operaatoritele osutatavate haldusteenuste eest, ning teiseks peavad need katma nimetatud teenustega tekkivad halduskulud.

39

Nii loadirektiivi artikli 12 lõike 1 punkti a sõnastusest kui ka sellele sättele käesoleva kohtumääruse punktides 34–38 mainitud kohtuotsustes antud tõlgendusest ilmneb, et riigi reguleeriva asutuse kulud, mida võib katta haldustasuga, ei ole mitte kõik riigi reguleeriva asutuse tegevuskulud, vaid need halduskulud kokku, mis on seotud selles sättes loetletud kolme liiki tegevusega, ehk:

40

Nende kolme liiki tegevusega seotud halduskulud kokku võivad sisaldada kulusid, mis on seotud rahvusvahelise koostöö, ühtlustamise ja standardimise, turuanalüüsi, tingimuste täitmise kontrollimise ja muu turukontrolliga ning regulatiivse tööga, millega kaasneb teiseste õigusaktide ja haldusotsuste, näiteks juurdepääsu ning vastastikust sidumist käsitlevate otsuste ettevalmistamine ja jõustamine.

41

Riigi reguleeriva asutuse ülesanded, mida mainis eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mis on seotud reguleerimise, järelevalve, vaidluste lahendamise ja sanktsioonide määramisega, tulenevad üldloa süsteemi, kasutusõiguste ja erikohustuste juhtimise, kontrollimise ja jõustamise tegevustest, mistõttu saab kulud, mis nende tegevuste tõttu tekivad, katta loadirektiivi artikli 12 lõike 1 punkti a alusel kehtestatud haldustasudest.

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud eelneva reguleerimise tegevuse kohta tuleb aga täheldada, et nimetatud kohus ei selgita, mida ta mõistab väljendi „eelneva reguleerimise tegevus“ all, mida ei ole mainitud ei loadirektiivis ega ka mitte raamdirektiivis, juurdepääsu käsitlevas direktiivis ega universaalteenuse direktiivis. Seevastu turu eelnev reguleerimine, mille eest vastutab riigi reguleeriv asutus, nagu on märgitud raamdirektiivi artikli 3 lõikes 3a, seisneb elektroonilise side võrkude ja teenuste pakkujatele selliste kohustuste panemises, nagu on ette nähtud juurdepääsu käsitleva direktiivi artikli 5 lõigetes 1 ja 2 või artiklis 6, ja sellistes kohustustes, mida pannakse viimati nimetatud direktiivi artikli 8 või universaalteenuse direktiivi artikli 17 alusel ettevõtjatele, kelle puhul on raamdirektiivi artiklis 16 ette nähtud turuanalüüsi tulemusel kindlaks tehtud, et nad omavad märkimisväärset turujõudu. Tuleb aga tõdeda, et turu eelnev reguleerimine on lahutamatu osa riigi reguleeriva asutuse tegevusest, mis kuulub käesoleva kohtumääruse punktis 39 välja toodud kolmandasse tegevuste liiki sama moodi nagu eespool punktis 40 mainitud ülesanded. Seetõttu ei ole kulud, mida saab katta loadirektiivi artikli 12 lõike 1 punkti a alusel määratud haldustasudega, piiratud kuludega, mille tekitab turu eelneva reguleerimise tegevus.

43

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et loadirektiivi artikli 12 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et elektroonilise side võrke või teenuseid pakkuvatele ettevõtjatele selle sätte alusel kehtestatud haldustasuga võib katta ainult kulud, mis on seotud riigi reguleeriva asutuse kolme liiki tegevusega, mis on selles sättes loetletud ja mille hulka kuuluvad reguleerimise, järelevalve, vaidluste lahendamise ja sanktsioonide määramise ülesanded, olemata piiratud turu eelneva reguleerimise tegevusega seotud kuludega.

44

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas loadirektiivi artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ühest küljest avaldatakse selles sättes ette nähtud iga-aastane ülevaade pärast selle eelarveaasta lõppu, mil need haldustasud on laekunud, ja teisest küljest tehakse vajalik korrigeerimine eelarveaastal, mis ei järgne vahetult aastale, mil need tasud laekusid.

45

Sellega seoses tuleb märkida, et nagu on mainitud käesoleva kohtumääruse punktis 36, tuleneb loadirektiivi artikli 12 lõikest 2 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 30, et selle direktiivi artikli 12 alusel kehtestatud haldustasud peavad katma selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud tegevuste tegelikud halduskulud ja olema nende kuludega tasakaalus. Seega ei tohi liikmesriikide poolt selle tasuna saadav summa ületada loetletud tegevustega seotud kogukulu.

46

Loadirektiivi artikli 12 lõikes 2 ette nähtud aastaaruande eesmärk on nähtuvalt selle direktiivi põhjendusest 30 muuta riigi reguleeriva asutuse tulud ja kulud läbipaistvaks ja võimaldada ettevõtjatel kontrollida, et halduskulud ja -tasud on tasakaalus.

47

Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud 18. juuli 2013. aasta kohtuotsuse Vodafone Omnitel jt (C‑228/12–C‑232/12 ja C‑254/12–C‑258/12, EU:C:2013:495) punktis 41, ei näe loadirektiiv ette ei selle direktiivi artikli 12 alusel kehtestatud haldustasude suuruse arvutamise meetodit ega nende kogumise korda.

48

Sellest tuleneb, et loadirektiivi artikli 12 lõikes 2 ette nähtud iga-aastase ülevaate avaldamise kord ja vajaliku korrigeerimise tegemine on liikmesriikide ülesanne, kuid nad peavad seejuures tagama läbipaistvuse sellisel viisil, et ettevõtjad saaksid kontrollida, kas halduskulud ja ‑tasud on tasakaalus.

49

Iga-aastase ülevaate avaldamine pärast selle eelarveaasta lõppu, mil need haldustasud on laekunud, ja vajalik korrigeerimise tegemine eelarveaastal, mis ei järgne vahetult aastale, mil need tasud laekusid, ei takista iseenesest selle nõude täitmist.

50

Seetõttu tuleb teisele küsimusele vastata, et loadirektiivi artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt ühest küljest avaldatakse selles sättes ette nähtud iga-aastane ülevaade pärast selle eelarveaasta lõppu, mil need haldustasud on laekunud, ja teisest küljest tehakse vajalik korrigeerimine eelarveaastal, mis ei järgne vahetult aastale, mil need tasud laekusid.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab: