Euroopa Komisjoni 27. augustil 2019 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda laiendatud koosseisus) 18. juuni 2019. aasta otsuse peale kohtuasjas T-624/15: European Food jt vs. komisjon

(kohtuasi C-638/19 P)

(2019/C 348/15)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: T. Maxian Rusche, P.-J. Loewenthal)

Teised menetlusosalised: European Food SA, Starmill SRL, Multipack SRL, Scandic Distilleries SA, Ioan Micula, Viorel Micula, European Drinks SA, Rieni Drinks SA, Transilvania General Import-Export SRL, West Leasing International SRL, Hispaania Kuningriik ja Ungari

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada Üldkohtu (teine koda laiendatud koosseisus) 18. juuni 2019. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-624/15, T-694/15 ja T-704/15, European Food jt vs. komisjon (1);

—	lükata tagasi esimese väite esimene osa ja teise väite esimene osa kohtuasjas T-704/15;

—	lükata tagasi teise väite esimene ja teine osa kohtuasjades T-624/15 ja T-694/15;

—	saata liidetud kohtuasjad T-624/15, T-694/15 ja T-704/15 esimese kohtuastme ülejäänud väidete analüüsimiseks tagasi Üldkohtule; ja

—	otsustada esimese kohtuastme ja apellatsiooniastme kohtukulude jaotus edaspidi.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud esimeses väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kuna tõlgendas ja kohaldas vääralt ELTL artiklit 108 ja/või Rumeenia Euroopa Liiduga ühinemise akti (2) V lisa 2. peatükki, ning on vääralt hinnanud asjaolusid, kui leidis, et komisjon ei olnud pädev vaidlustatud otsust (3) vastu võtma.

—

Esimese võimalusena väidab komisjon, et Üldkohus järeldas vääralt, et stiimulite kava tühistamine 22. veebruaril 2005 oli see meede, mille abil Rumeenia andis abi Ion ja Viorel Miculale, kes on Rootsi kodakondsusega investorid, ja nende kontrollitavatele kolmele Rumeenia äriühingule (edaspidi ühiselt „Miculad“). Pigem anti Miculatele abi Rumeenia poolt nimetatud kava tühistamise eest määratud hüvitisena, mis toimus pärast selle riigi liiduga ühinemist.

—	teise võimalusena väidab komisjon, et isegi kui Üldkohus järeldas õigesti, et abimeetmeks oli stiimulite kava tühistamine (mis aga nii ei olnud), oli komisjonil siiski pädevus võtta vastu vaidlustatud otsus vastavalt Rumeenia Euroopa Liiduga ühinemise akti V lisa 2. peatükile.

Teises väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kuna tõlgendas ja kohaldas vääralt Rumeenia Euroopa Liiduga ühinemise akti artiklit 2 ning EL õiguse rakendusnorme ratione temporis, ja või tõlgendas ja kohaldas vääralt 1995. aasta Euroopa lepingut (4), samuti on ta vääralt hinnanud asjaolusid, kuna leidis, et EL õigus ei olnud määratud hüvitise suhtes kohaldatav.

—

Esimese võimalusena väidab komisjon, et Üldkohus järeldas vääralt, et EL õigus ei olnud määratud hüvitise suhtes kohaldatav, selle põhjal, et kõik sündmused, millest nimetatud hüvitis tulenes, toimusid enne ühinemist. Pigem kujutab hüvitise maksmine endast enne ühinemist tekkinud olukorra tagajärge tulevikus EL õiguse rakendusnormide ratione temporis tähenduses.

—

Teise võimalusena väidab komisjon, et isegi kui Üldkohus järeldas õigesti, et hüvitise määramine ei kujutanud endast enne ühinemist tekkinud olukorra tagajärge tulevikus (mis aga nii ei olnud), oli EL õigus määratud hüvitise suhtes siiski kohaldatav, kuna 1995. aasta Euroopa leping, mis on osa EL õigusest, oli kohaldatav kõikidele ühinemisele eelnenud sündmustele, mis tõid kaasa hüvitise määramise.

Kolmandas väites leiab komisjon, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kuna tõlgendas vääralt ELTL artikli 107 lõiget 1 ega kohaldanud 1995. aasta Euroopa lepingu artikli 64 lõike 1 punkti iii, kui järeldas, et vaidlustatud otsuses on vahekohtu poolt määratud hüvitis vääralt liigitatud eeliseks.

—	Esiteks järeldas Üldkohus vääralt, et komisjon ei olnud vaidlustatud otsuse vastu võtmiseks pädev ning et EL õigus ei olnud määratud hüvitise suhtes kohaldatav.

—	Teiseks, Üldkohus ei ole analüüsinud kõiki vaidlustatud otsuses esitatud argumente, mis tõendavad, et Rumeenia andis Miculatele eelise. Läbivaatamata argumentidest endist piisab, et põhjendada eelise olemasolu.

(1) EU:T:2019:423.

(2) Akt Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2005, L 157, lk 203).

(3) Komisjoni 30. märtsi 2015. aasta otsus (EL) 2015/1470 Rumeenia antud riigiabi SA.38517 (2014/C) (ex 2014/NN) kohta – Vahekohtu 11. detsembri 2013. aasta otsus juhtumis Micula vs. Rumeenia (ELT 2015, L 232, lk 43).

(4) Euroopa Ühenduste ja nende liikmesriikide ning Rumeenia Vabariigi vaheline assotsieerumisleping (EÜT 1994, L 357, lk 2).