Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul Specializat Mureș (Rumeenia) 31. jaanuaril 2019 — MF versus BNP Paribas Personal Finance SA Paris Sucursala București ja Secapital Sàrl

(kohtuasi C-75/19)

(2019/C 164/18)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunalul Specializat Mureș

Põhikohtuasja pooled

Apellant: MF

Vastustajad: BNP Paribas Personal Finance SA Paris Sucursala București ja Secapital Sàrl

Eelotsuse küsimused

Kas nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (1), eriti direktiivi preambuli põhjenduste 12, 21 ja 23 ning direktiivi artikli 6 lõikega 1, artikli 7 lõikega 2 ja artikliga 8 on vastuolus liikmesriigi kohtute tõlgendus, mille kohaselt ei saa tarbija pärast tema suhtes sundtäitmise alustamist nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis — mis riigisisese õiguse alusel kujutab endast erilist õiguskaitsevahendit, mida saab kasutada teatud piiratud ajal ja tingimustel — lepingutingimuste ebaõiglase laadi tuvastamist teenuste osutajaga sõlmitud krediidilepingus — mis seaduse kohaselt kujutab endast täitedokumenti, mille alusel alustati tarbija suhtes sundtäitmist — põhjusel, et selle õiguskaitsevahendi puhul ei ole see lubatud, kuivõrd riigisisestes õigusaktides on ette nähtud aegumatu tsiviilhagi, mille abil saab tarbija igal ajal nõuda lepingutingimuste ebaõiglase laadi tuvastamist ning nende tingimuste mittesiduvaks tunnistamist, ehkki selle hagi kohta tehtud otsusel ei ole otseseid tagajärgi täitemenetlusele, mistõttu on oht, et sundtäitmine viiakse lõpule enne, kui on tehtud otsus tsiviilhagi menetluses?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi samade sätetega on vastuolus riigisisene õigusnorm, millega nähakse ette esimeste täitemeetmete teatavaks tegemisest kulgema hakkav 15 päeva pikkune tähtaeg (tegemist on imperatiivse avaliku korra huvides kehtestatud tähtajaga, mille järgimata jätmine toob kaasa hagi läbivaatamata jätmise selle hilinenult esitamise tõttu), mille jooksul hagejast tarbija (võlgnik, kelle suhtes toimub sundtäitmine) peab tuginema teenuste osutajaga sõlmitud krediidilepingu tingimuste ebaõiglasele laadile, arvestades, et riigisiseses õiguses kehtib sama kord ka sarnaste väidete puhul, mida peetakse sisulisteks vastuväideteks, ja pidades silmas asjaolu, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriigi kohtul kohustus uurida lepingutingimuste ebaõiglast laadi omal algatusel niipea, kui tal on selleks olemas vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud?

(1) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29, ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).