–

Comité Interprofessionnel du Vin de Champagne, esindaja: abogado C. Morán Medina,

–

GB, esindajad: abogado V. Saranga Pinhas ja procurador F. Sánchez García,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: esmalt A.‑L. Desjonquères, C. Mosser ja E. de Moustier, hiljem A.‑L. Desjonquères ja E. de Moustier,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castilla Contreras, M. Morales Puerta ja I. Naglis,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT 2013, L 347, lk 671), artikli 103 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud Comité Interprofessionnel du Vin de Champagne'i (edaspidi „CIVC“) ja GB vahelises kohtuvaidluses seoses kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ rikkumisega.

3

Määruse nr 1308/2013 põhjenduses 97 on märgitud:

„Registreeritud päritolunimetused ja geograafilised tähised peaksid olema kaitstud selliste kasutusviiside eest, millega seoses kasutatakse ära nõuetele vastavate toodete mainet. Ausa konkurentsi edendamiseks ja tarbijate eksitamise vältimiseks peaks kõnealune kaitse laienema ka toodetele ja teenustele, mida käesolevas määruses ei käsitleta, sealhulgas aluslepingute I lisas nimetamata toodetele ja teenustele.“

4

Määruse II osa II jaotise I peatüki 2. jaos „Päritolunimetused, geograafilised tähised ja veinisektori traditsioonilised nimetused“ on 1. alajagu „Sissejuhatavad sätted“, milles sisaldub artikkel 92 „Reguleerimisala“, milles on ette nähtud:

„1.   Käesolevas jaos kehtestatud eeskirju päritolunimetuste, geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste nimetuste kohta kohaldatakse VII lisa II osa punktides 1, 3–6, 8, 9, 11, 15 ja 16 osutatud toodete suhtes.

2.   Lõikes 1 osutatud eeskirjade aluseks on:

5

Määruse sama 2. jao 2. alajaos „Päritolunimetused ja geograafilised tähised“ asuva artikli 93 „Mõisted“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas jaos kasutatakse järgmisi mõisteid:

6

Määruse artikli 103 „Kaitse“ kohaselt:

„1.   Kaitstud päritolunimetust ja kaitstud geograafili[s]t tähist võivad kasutada kõik ettevõtjad, kes turustavad veini, mis on toodetud kooskõlas vastava tootespetsifikaadiga.

2.   Kaitstud päritolunimetust ja kaitstud geograafilist tähist ning tootespetsifikaadiga kooskõlas kaitstud nimetust kasutavat veini kaitstakse:

[…]“.

7

Määruse nr 1308/2013 artikli 107 „Olemasolevad kaitstud veininimetused“ lõikes 1 on sätestatud, et „[n]õukogu [17. mai 1999. aasta] määruse (EÜ) nr 1493/1999 [veinituru ühise korralduse kohta (EÜT 1999, L 179, lk 1; ELT eriväljaanne 03/26, lk 25)] artiklites 51 ja 54 ning komisjoni [29. aprilli 2002. aasta] määruse (EÜ) nr 753/2002[, milles sätestatakse teatavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1493/1999 rakenduseeskirjad veinisektori toodete kirjeldamise, nimetamise, esitlemise ja kaitse osas (EÜT 2002, L 118, lk 1; ELT eriväljaanne 03/35, lk 455)] artiklis 28 osutatud veininimetused võetakse automaatselt käesoleva määruse kohase kaitse alla. Komisjon kannab need käesoleva määruse artiklis 104 sätestatud registrisse.“

8

Selle määruse artikliga 230 tunnistatakse kehtetuks nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ühise turukorralduse ühtne määrus) (ELT 2007, L 299, lk 1; parandused ELT 2009, L 230, lk 6; ELT 2010, L 220, lk 76; ELT 2011, L 276, lk 63, ja ELT 2011, L 313, lk 47), muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta määrusega (EL) nr 517/2013 (ELT 2013, L 158, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1234/2007“).

9

Määruse artiklis 232 on ette nähtud, et määrus jõustub Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval ja seda kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2014.

10

Määruse nr 1308/2013 VII lisa II osa punktis 5, millele viitab selle määruse artikli 92 lõige 1, on määratletud „kvaliteetvahuveini“ tunnused, millega šampanja on seotud.

11

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta (ELT 2012, L 343, lk 1) tunnistati kehtetuks ja asendati alates 3. jaanuarist 2013 nõukogu 20. märtsi 2006. aasta määrus (EÜ) nr 510/2006 põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta (ELT 2006, L 93, lk 12).

12

Määruse põhjenduses 32 on märgitud:

„Selleks et tagada kaitse kõrge tase ning ühtlustada seda veinisektoris pakutava kaitsega, tuleks päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitset laiendada nii, et see hõlmaks kaupade ja teenuste registreeritud nimetuste väärkasutust, jäljendamist ja seoste loomist. Kui kaitstud päritolunimetusi ja kaitstud geograafilisi tähiseid kasutatakse koostisainetena, tuleks võtta arvesse komisjoni teatist „Kaitstud päritolunimetuse (KPN) või kaitstud geograafilise tähisega (KGT) koostisainet sisaldava toidu märgistamise suunised“.“

13

Määruse artikli 2 „Reguleerimisala“ lõike 2 kohaselt „[k]äesolevat määrust ei kohaldata määruse (EÜ) nr 1234/2007 XI b lisas määratletud piiritusjookide, aromatiseeritud veinide ega viinamarjasaaduste (välja arvatud veiniäädikas) suhtes“.

14

Määruse artikli 13 „Kaitse“ lõike 1 punkt b on sõnastatud sarnaselt määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punktiga b.

15

GB-l on suupistebaarid Hispaanias ja ta kasutab tähist CHAMPANILLO nende tähistamiseks ning reklaamimiseks sotsiaalvõrgustikes ja reklaamvoldikutes. GB kasutab selle tähise graafilise taustana muu hulgas kahe kokkulöödud vahuveinipokaali kujutist.

16

Kahel korral, 2011. ja 2015. aastal, rahuldas Hispaania patendi- ja kaubamärgiamet CIVC kui šampanjatootjate huvide kaitse eest vastutava asutuse esitatud vastulause GB esitatud kaubamärgi CHAMPANILLO registreerimistaotlustele põhjendusel, et selle tähise registreerimine kaubamärgina on vastuolus kaitstud päritolunimetusega „Champagne“, millele laieneb rahvusvaheline kaitse.

17

Kuni 2015. aastani turustas GB vahuveini nimetusega Champanillo ning lõpetas selle turustamise CIVC taotlusel.

18

Leides, et tähise CHAMPANILLO kasutamine kujutab endast kaitstud päritolunimetuse „Champagne“ rikkumist, esitas CIVC Juzgado de lo Mercantil de Barcelonale (Barcelona kaubanduskohus, Hispaania) hagi, milles palus kohustada GBd lõpetama tähise CHAMPANILLO kasutamine, sealhulgas sotsiaalvõrgustikes (Instagram ja Facebook), võtma turult ja internetist tagasi kõik sildid, reklaam- või äridokumendid, kus on nimetatud tähist kujutatud, ning kustutama domeeninime „champanillo.es“.

19

GB väitis enda kaitseks, et tähise CHAMPANILLO kasutamine toitlustusasutuste ärinimena ei tekita mingit segiajamise tõenäosust kaitstud päritolunimetusega „Champagne“ hõlmatud toodetega ning tal ei ole mingit kavatsust kasutada ära kaitstud päritolunimetuse mainet.

20

Juzgado de lo Mercantil de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus) jättis kõik CIVC nõuded rahuldamata.

21

Ta leidis, et tähise CHAMPANILLO kasutamisega GB poolt ei tekitatud seoseid päritolunimetusega „Champagne“, kuna sellega ei tähistatud alkohoolset jooki, vaid toitlustusasutusi – milles ei turustata šampanjat – ja seega päritolunimetusega hõlmatud toodetest erinevaid tooteid, mis on suunatud erinevale avalikkusele, ning seega ei ole tegemist selle päritolunimetuse riivega.

22

Juzgado de lo Mercantil de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus) tugines Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 1. märtsi 2016. aasta kohtuotsusele, milles välistati, et väljendi „Champín“ kasutamine laste pidudel kasutatava alkoholivaba gaseeritud puuviljajoogi turustamiseks rikub kaitstud päritolunimetust „Champagne“, arvestades, et asjasse puutuvad tooted ja avalikkus, kellele need on suunatud, erinevad, ja seda vaatamata kahe tähise foneetilisele sarnasusele.

23

CIVC esitas Juzgado de lo Mercantil de Barcelona (Barcelona kaubanduskohus) kohtuotsuse peale Audiencia Provincial de Barcelonale (Barcelona provintsikohus, Hispaania) apellatsioonkaebuse.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kuidas tõlgendada määruse nr 510/2006 artikli 13 lõike 1 punkti b ja määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b, ning eelkõige, kas need sätted kaitsevad kaitstud päritolunimetusi mitte üksnes tooteid, vaid ka teenuseid tähistavate tähiste äritegevuses kasutamise vastu.

25

Nendel asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Barcelona (Barcelona provintsikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Esiteks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kaitstud päritolunimetuste kaitset käsitlevaid liidu õigusnorme tuleb kohaldada koostoimes Prantsuse Vabariigi ja Hispaania vahel sõlmitud päritolunimetuste, päritolutähiste ja teatavate toodete nimetuste kaitse 27. juuni 1973. aasta Madridi konventsiooni (JORF18.4.1975, lk 4011) ning Prantsuse maaeluseadustiku artikliga L 643‑1.

27

Samas on Euroopa Kohus leidnud, et määrusega nr 1234/2007 ette nähtud kaitse süsteem on ühtne ja ammendav, mistõttu on sellega vastuolus sellise kaitsesüsteemi kohaldamine, mis on ette nähtud kahe liikmesriigi vahelises lepingus ja mis annab nimetusele, mis ühe liikmesriigi õiguse järgi on tunnustatud kui päritolunimetus, kaitse teises liikmesriigis (vt selle kohta 8. septembri 2009. aasta kohtuotsus Budějovický Budvar, C‑478/07, EU:C:2009:521, punktid 114 ja 129, ning 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus EUIPO vs. Instituto dos Vinhos do Douro e do Porto, C‑56/16 P, EU:C:2017:693, punktid 100–103).

28

Sellest järeldub, et sellises vaidluses nagu põhikohtuasjas, kus on kõne all kaitstud päritolunimetuse kaitse, on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud kohaldama eranditult selles valdkonnas kohaldatavaid liidu õigusakte.

29

Teiseks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikli 267 alusel toimuvas liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks tal lahendada poolelioleva kohtuasja. Sellega seoses võib Euroopa Kohus tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õigusnormid ja põhimõtted, mida on põhikohtuasja vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada, isegi kui liikmesriigi kohus ei ole neile oma küsimustes sõnaselgelt viidanud (11. novembri 2020. aasta kohtuotsus DenizBank, C‑287/19, EU:C:2020:897, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kuidas tõlgendada määruse nr 510/2006 artiklit 13 ja määruse nr 1308/2013 artiklit 103.

31

Siiski tuleb tõdeda, et ei määrus nr 510/2006 ega määrus nr 1151/2012, millega see tunnistati kehtetuks ja asendati, ei ole põhikohtuasjas kohaldatavad. Määruse nr 510/2006 artikli 1 lõike 1 teise lõigu ja määruse nr 1151/2012 artikli 2 lõike 2 kohaselt ei kohaldata neid määrusi veinitoodete suhtes.

32

See järeldus ei mõjuta siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtule antava vastuse sisu. Ühelt poolt, nagu on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 14, on määruse nr 1151/2012 ja määruse nr 1308/2013 asjakohased sätted sarnased. Teiselt poolt on Euroopa Kohus tunnustanud iga kaitsesüsteemi osaks olevate põhimõtete horisontaalset kohaldatavust, et tagada nimetusi ja geograafilisi tähiseid kaitsvate liidu õiguse sätete järjekindel kohaldamine (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comité Interprofessionnel du Vin de Champagne, C‑393/16, EU:C:2017:991, punkt 32).

33

Kolmandaks tuleb ka märkida, et mis puudutab määruse nr 1308/2013 – millega tunnistati kehtetuks määrus nr 1234/2007 ja mis on kohaldatav alates 1. jaanuarist 2014 – ratione temporis kohaldamist, siis ei võimalda eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud asjaolud kindlaks teha, kas see määrus on kohaldatav ka põhikohtuasja faktilistele asjaoludele.

34

Kuna aga määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 sõnastus on sarnane määruse nr 1234/2007 artikli 118m lõike 2 sõnastusega, siis on esimesena nimetatud sätte tõlgendus kohaldatav teisena nimetatud sätte suhtes.

35

Lõpuks tuleb neljandaks märkida, et kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus määruse nr 1308/2013 artikli 103 ja eelkõige selle lõike 2 punkti b tõlgendamise kohta, nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et on kahtlusi selle määruse artikli 103 lõike 2 punkti a alapunkti ii kohaldatavuse suhtes.

36

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõige 2 sisaldab keelatud tegevuste astmelist loetelu, mis põhineb nende tegevuste olemusel (vt analoogia alusel 2. mai 2019. aasta kohtuotsus Fundación Consejo Regulador de la Denominación de Origen Protegida Queso Manchego, C‑614/17, EU:C:2019:344, punktid 25 ja 27). Seega tuleb määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a kohaldamisala tingimata eristada selle määruse artikli 103 lõike 2 punkti b omast (vt analoogia alusel 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Syndicat interprofessionnel de défense du fromage Morbier, C‑490/19, EU:C:2020:1043, punkt 25).

37

Kuid määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a alapunktis ii on soovitud keelata registreeritud nimetuste igasugune otsene või kaudne kasutamine, millega kasutatakse registreerimisega kaitstud päritolunimetuse või geograafilise tähise mainet ära kujul, mis on asjaomase nimetusega foneetilisest ja/või visuaalsest küljest identne või vähemalt väga sarnane (vt analoogia alusel 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Syndicat interprofessionnel de défense du fromage Morbier, C‑490/19, EU:C:2020:1043, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 27, tähendab kaitstud päritolunimetuse „kasutamine“ määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a tähenduses seda, kui vastandatud tähiste sarnasuse tase foneetilisest ja/või visuaalsest küljest on nii erakordselt kõrge ja peaaegu identne, et kaitstud geograafilise tähise kasutamine toimub kujul, mis on sellega niivõrd tihedalt seotud, et vaidlusalune tähis näib olevat sellest lahutamatu.

39

Erinevalt määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punktis a nimetatud tegevustest ei kasutata nende tegevuste puhul, mis kuuluvad selle määruse artikli 103 lõike 2 punkti b kohaldamisalasse, ei otseselt ega kaudselt kaitstud päritolunimetust ennast, kuid viidatakse sellele niimoodi, et tarbija näeb piisavalt lähedast seost selle nimetusega (vt analoogia alusel 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association, C‑44/17, EU:C:2018:415, punkt 33, ja 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Syndicat interprofessionnel de défense du fromage Morbier, C‑490/19, EU:C:2020:1043, punkt 25).

40

Sellest järeldub, et mõistet „kasutamine“ määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a tähenduses tuleb tõlgendada kitsalt, sest vastasel juhul kaotaks vahetegemine selle mõiste ja eelkõige mõiste „seoste tekitamine“ vahel selle määruse artikli 103 lõike 2 punkti b tähenduses igasuguse sisu, mis oleks vastuolus liidu seadusandja tahtega.

41

Kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangust ei tulene teisiti, tekib põhikohtuasjas küsimus, kas asjaomane tähis CHAMPANILLO, mis tuleneb sõna „šampanja“ hispaaniakeelsest vastest (champán), millel puudub rõhk täishäälikul „a“, koos järelliitega „illo“, mis tähendab hispaania keeles seega „väikest šampanjat“, on kaitstud päritolunimetusega „Champagne“ sarnane või mitte. Ilmneb, et see tähis, mis sellele päritolunimetusele viitab, eristub sellest tunduvalt visuaalsest ja/või foneetilisest küljest. Järelikult ei kuulu käesoleva kohtuotsuse punktides 36–39 mainitud kohtupraktika kohaselt sellise tähise kasutamine määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti a kohaldamisalasse.

42

Eeltoodut arvestades tuleb eelotsuse küsimustele vastamisel tõlgendada määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b.

43

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega kaitstakse kaitstud päritolunimetust nii toodete kui ka teenustega seotud tegevuste eest.

44

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta nii selle sõnastust kui ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt eelkõige 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, C‑181/19, EU:C:2020:794, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Mis puudutab määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b sõnastust, siis tuleb märkida, et selles sättes on sõnaselgelt ette nähtud, et kaitstud päritolunimetusi kaitstakse mis tahes väärkasutuse, imiteerimise või seoste tekitamise eest ka siis, kui toote „või teenuse“ tegelik päritolu on näidatud.

46

Sellest järeldub, et kuigi kaitstud päritolunimetust selle määruse artikli 92 ja artikli 93 lõike 1 punkti a alusel võib kohaldada üksnes toodetele, hõlmab selle nimetusega kaasnev kaitse selle mis tahes kasutamist toodete või teenuste vormis.

47

Niisugust tõlgendust, mis tuleneb määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b sõnastusest, kinnitab selle sätte kontekst. Nimelt nähtub määruse nr 1308/2013 põhjendusest 97 ühest küljest, et liidu seadusandja tahe oli kehtestada kaitstud päritolunimetuste kaitse mis tahes kasutuse vastu toodete ja teenuste puhul, mida käesolevas määruses ei käsitleta. Teisest küljest on määruse nr 1151/2012 põllumajandustoodete ja toidu kvaliteedikavade kohta põhjenduses 32, mille asjakohased sätted, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 32 märgitud, on sarnased määruse nr 1308/2013 omadega, samuti märgitud, et kaitstud päritolunimetuste kaitset registreeritud nimetuste väärkasutuse, jäljendamise ja seoste tekitamise eest tuleb laiendada teenustele, et tagada kaitse kõrge tase ning ühtlustada seda veinisektoris pakutava kaitsega.

48

Selline tõlgendus on ühtlasi kooskõlas määruse nr 1308/2013 eesmärkidega.

49

Siinkohal tuleb meenutada, et see määrus kujutab endast ühise põllumajanduspoliitika vahendit, mille peamine eesmärk on tagada tarbijatele, et selle määruse alusel registreeritud geograafilise tähisega põllumajandustoodetel on tulenevalt sellest, et need on pärit konkreetsest geograafilisest piirkonnast, teatud eriomadused, ning seega on tagatud, et neil toodetel on kvaliteet, mis tuleneb nende geograafilisest päritolust eesmärgiga võimaldada neil põllumajandusettevõtetel, kes on teinud tegelikke pingutusi kvaliteedi parandamiseks, saada suuremat sissetulekut ning takistada kolmandatel isikutel nende toodete kvaliteedist tulenevast mainest kuritarvituslikult kasu saada (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comité Interprofessionnel du Vin de Champagne, C‑393/16, EU:C:2017:991, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 36 ja 37 märkis, on määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõikega 2 kehtestatud seega laiaulatuslik kaitse, mis laieneb kõikidele kasutusviisidele, mille eesmärk on ära kasutada mõne sellise tähisega hõlmatud toote mainet.

51

Nendel asjaoludel ei ole määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b tõlgendus, mis ei võimalda kaitstud päritolunimetust kaitsta, kui vaidlusalune tähis tähistab teenust, mitte ainult vastuolus registreeritud geograafiliste tähiste kaitse tunnustatud ulatusega, vaid ei võimaldaks ka seda kaitse-eesmärki täielikult saavutada, kuna kaitstud päritolunimetusega toote maine ebaõiglane ärakasutamine võib aset leida ka siis, kui selles sättes viidatud praktika puudutab teenust.

52

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega kaitstakse kaitstud päritolunimetust nii toodete kui ka teenustega seotud tegevuste eest.

53

Teise ja kolmanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud „seoste tekitamise“ puhul on ühelt poolt eeltingimusena nõutav, et kaitstud päritolunimetusega toode ja vaidlusaluse tähisega hõlmatud toode või teenus oleksid identsed või sarnased, ning teiselt poolt tuleb kasutada objektiivseid tegureid, et teha kindlaks mõju keskmisele tarbijale.

54

Selle kohta tuleb esmalt märkida – nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 44 –, et kui määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punktis a täpsustatakse, et kaitstud päritolunimetuse otsene või kaudne kasutamine on keelatud nii juhul, kui tegemist on „sarnaste toodetega“, mis ei vasta kaitstud nimetuse tootespetsifikaadile, kui ka juhul, kui sellise kasutusega kaasneb päritolunimetuse maine ärakasutamine, siis selle artikli lõike 2 punkt b ei sisalda ühtki viidet selle kohta, et seoste tekitamise vastu kaitstakse ainult juhtudel, mil päritolunimetusega kaitstud tooted ja vaidlusaluse tähisega tähistatud tooted või teenused on „võrreldavad“ või „sarnased“, ega selle kohta, et see kaitse laieneb juhtudele, mil kõnealune tähis märgib tooteid ja/või teenuseid, mis ei sarnane kaitstud päritolunimetusega toodetele.

55

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt hõlmab mõiste „seoste tekitamine“ olukorda, kus toote tähistamiseks kasutatav termin sisaldab üht osa kaitstud geograafilisest tähisest või kaitstud päritolunimetusest, mistõttu tarbijal tekib asjaomase toote nimega seoses kujutlus kaubast, mille jaoks tähis või nimetus on registreeritud (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association, C‑44/17, EU:C:2018:415, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Lisaks võib eeldada kaitstud geograafilise tähise või kaitstud päritolunimetustega seoste tekitamist siis, kui analoogse välimusega toodete puhul on kaitstud geograafiline tähis või kaitstud päritolunimetus ja vaidlustatud tähis foneetiliselt ning visuaalselt sarnased (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association, C‑44/17, EU:C:2018:415, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Ent ei kaitstud päritolunimetuse osaline sisaldumine tähises, mida tooted või teenused kannavad, mida see nimetus ei hõlma, ega selle tähise foneetiline ja visuaalne sarnasus selle nimetusega ei kujuta endast tingimusi, mis peavad tingimata olema täidetud, et tuvastada seoste tekitamine selle nimetusega. Seoste tekitamine võib tuleneda ka kaitstud nimetuse ja asjaomase tähise „kontseptuaalsest sarnasusest“ (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association, C‑44/17, EU:C:2018:415, punktid 46, 49 ja 50).

58

Sellest järeldub, et mis puutub konkreetsemalt mõistesse „seoste tekitamine“, siis on otsustav kriteerium see, kas tarbijal tekib vaidlusaluse nimetusega seoses otse kujutlus kaubast, mida kaitstud päritolunimetus hõlmab, mille peab välja selgitama liikmesriigi kohus, võttes vajaduse korral arvesse kaitstud päritolunimetuse ühe osa sisaldumist vaidlusaluses nimetuses, nimetuse ja kaitstud päritolunimetuse foneetilist ja/või visuaalset sarnasust või nimetuse ja päritolunimetuse kontseptuaalset sarnasust (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association, C‑44/17, EU:C:2018:415, punkt 51, ja 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Syndicat interprofessionnel de défense du fromage Morbier, C‑490/19, EU:C:2020:1043, punkt 26).

59

Igal juhul on Euroopa Kohus täpsustanud, et seoste tekitamise tuvastamisel on oluline see, et tarbija peab nägema seost selle toote tähistamiseks kasutatud väljendi ja kaitstud geograafilise tähise vahel. See seos peab olema piisavalt otsene ja ühemõtteline (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association, C‑44/17, EU:C:2018:415, punktid 45 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika).

60

Sellest tuleneb, et seoste tekitamise saab määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b tähenduses tuvastada üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu üldise hinnangu alusel, mis hõlmab kõiki kohtuasjas tähtsust omavaid asjaolusid.

61

Järelikult ei nõua mõiste „seoste tekitamine“ määruse nr 1308/2013 tähenduses seda, et kaitstud päritolunimetusega hõlmatud toode ja vaidlustatud nimetusega hõlmatud toode või teenus on identsed või sarnased.

62

Euroopa Kohus on täpsustanud, et sellise seose tekitamise olemasolu hindamise raames peab lähtuma piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepaneliku ja aruka keskmise Euroopa tarbija arusaamast (vt selle kohta 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association, C‑44/17, EU:C:2018:415, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Seda keskmise Euroopa tarbija mõistet tuleb tõlgendada nii, et on tagatud registreeritud nimetuste tõhus ja ühetaoline kaitse mis tahes seoste tekitamise eest kogu liidu territooriumil (vt selle kohta 2. mai 2019. aasta kohtuotsus Fundación Consejo Regulador de la Denominación de Origen Protegida Queso Manchego, C‑614/17, EU:C:2019:344, punkt 47).

64

Euroopa Kohtu praktika kohaselt nõuab kaitstud nimetuste tõhus ja ühetaoline kaitse kogu sellel territooriumil, et ei võetaks arvesse asjaolusid, mis võivad välistada seoste tekitamise ainult ühe liikmesriigi tarbijate jaoks. Määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punktiga b ette nähtud kaitse kohaldamiseks võib seoste tekitamise olemasolu siiski hinnata ka üheainsa liikmesriigi tarbijate seisukohast (vt selle kohta 2. mai 2019. aasta kohtuotsus Fundación Consejo Regulador de la Denominación de Origen Protegida Queso Manchego, C‑614/17, EU:C:2019:344, punkt 48).

65

Põhikohtuasjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kõiki asjaomase kaitstud päritolunimetuse kasutamist ja selle kasutamise konteksti iseloomustavaid olulisi tegureid arvesse võttes hinnata, kas nimetus CHAMPANILLO on oma olemuselt selline, et loob Euroopa keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, piisavalt otsese ja ühemõttelise seose šampanjaga, et siis edasi uurida, kas käesoleval juhul on tegemist seoste tekitamisega selle päritolunimetusega määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b tähenduses. Selle hindamise raames peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse mitut elementi, mille hulgas on eelkõige vaidlusaluse nimetuse ja kaitstud nimetuse vaheline tugev visuaalne ja foneetiline sarnasus, samuti vaidlusaluse nimetuse kasutamine toitlustusteenuste tähistamiseks ning nende reklaamimisel.

66

Eeltoodut arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud „seoste tekitamine“ ühelt poolt ei nõua eeltingimusena, et kaitstud päritolunimetusega toode ja vaidlusaluse tähisega hõlmatud toode või teenus oleksid identsed või sarnased, kuid teiselt poolt peab olema tõendatud, et toote nimetus loob Euroopa keskmisel tarbijal, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, piisavalt otsese ja ühemõttelise seose selle nimetuse ja kaitstud päritolunimetuse vahel. Sellise seose olemasolu võib tuleneda mitmest elemendist, eelkõige kaitstud nimetuse osalisest integreerimisest, nende kahe nimetuse foneetilisest ja visuaalsest seosest ning sellest tulenevast sarnasusest, ja isegi kui need elemendid puuduvad, kaitstud päritolunimetuse ja asjaomase nimetuse kontseptuaalsest sarnasusest või ka selle kaitstud päritolunimetusega hõlmatud toodete ja sama nimetusega hõlmatud toodete või teenuste sarnasusest. Selle hindamise raames peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse kõiki kõnealuse nimetuse kasutamisega seotud asjakohaseid elemente.

67

Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud „seoste tekitamine“ eeldab kõlvatu konkurentsi olemasolu tuvastamist.

68

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 56–60, on selline kaitstud päritolunimetuse seoste vastu võitlemise kord, nagu on ette nähtud määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punktis b, objektiivne kaitsesüsteem, kuna selle rakendamiseks ei ole vaja tõendada tahtluse või hooletuse olemasolu. Lisaks ei sõltu selle sättega kehtestatud kaitse sellest, kas registreeritud nimetusega kaitstud tooted konkureerivad toodete või teenustega, mille jaoks vaidlusalust tähist kasutatakse, või kas esineb oht, et tarbija võib need tooted ja/või teenused omavahel segi ajada.

69

Sellest järeldub, et kuigi – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 75 – ei ole välistatud, et sama tegevus võib samal ajal täita nii määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punktiga b keelatud tegevuse kriteeriume kui ka kõlvatu konkurentsi kriteeriume kohaldatava riigisisese õiguse tähenduses, on selle sätte kohaldamisala laiem kui viimati nimetatul.

70

Eeltoodut arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et määruse nr 1308/2013 artikli 103 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selles sättes ette nähtud „seoste tekitamine“ ei eelda kõlvatu konkurentsi olemasolu tuvastamist, kuna see säte näeb ette spetsiifilise eraldiseisva kaitse, mida kohaldatakse kõlvatut konkurentsi käsitlevatest liikmesriigi õigusnormidest sõltumatult.

71

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: