–

A. B. ja B. B., esindaja: odvetnik R. Kokalj,

–

Sloveenia valitsus, esindaja: J. Morela,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Heller ja B. Rous Demiri,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 15 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt kahe Sloveenias elukohta omava füüsilise isiku A. B. ja B. B. ning teiselt poolt Maltal asuva äriühingu Personal Exchange International Limited (edaspidi „PEI“) vahelises kohtuvaidluses rahasumma üle, mille PEI veebis sõlmitud pokkerimängu lepingu raames väidetavalt kinni pidas.

3

Määrus nr 44/2001 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrusega (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1). Viimati nimetatud määrus – välja arvatud selle mõned sätted – on aga tulenevalt selle artiklist 81 kohaldatav alles alates 10. jaanuarist 2015. Arvestades põhikohtuasja asjaolude asetleidmise aega, jääb põhikohtuasja suhtes seega kohaldatavaks määrus nr 44/2001.

4

Määruse nr 44/2001 põhjendustes 11–13 oli märgitud:

5

Selle määruse artikli 2 lõikes 1, mis kuulub II peatüki 1. jakku „Üldsätted“, oli sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.“

6

Määruse sama 1. jao artikli 3 lõikes 1 oli ette nähtud:

„Isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.“

7

Sama määruse II peatüki 2. jaos „Kohtualluvus erandjuhtudel“ sisalduva artikli 5 punkti 1 alapunkti a kohaselt:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

8

Määruse nr 44/2001 II peatüki 4. jaos „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ asuvas artiklis 15 oli sätestatud:

„1.   Küsimustes, mis on seotud lepinguga, mille isik ehk tarbija on sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see mõjutaks artikli 4 ja artikli 5 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

[…]“.

9

Selle määruse artikli 16 lõige 1, mis paikneb nimetatud 4. jaos, oli sõnastatud järgmiselt:

„Tarbija võib algatada menetluse teise lepinguosalise vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud osalise alaline elukoht, või selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht.“

10

Samas 4. jaos paikneva artikli 17 kohaselt:

„Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel:

11

PEI, kes pakub veebisaidi www.mybet.com kaudu veebis hasartmänge, on oma äritegevuse muu hulgas suunanud Sloveenia Vabariiki.

12

B. B. avas sellel saidil kasutajakonto ja pidi selleks nõustuma PEI ühepoolselt koostatud lepingu tüüptingimustega, mille kujundamist ta ei saanud mõjutada ja mida tal ei olnud võimalik ka hiljem muuta; lepingutingimustes oli muu hulgas ette nähtud, et lepingulisest suhtest tulenevate võimalike vaidluste lahendamine allub Malta Vabariigi kohtutele.

13

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et ajavahemikul 31. märtsist 2010 kuni 10. maini 2011 võitis B. B. sellel saidil pokkerit mängides ligikaudu 227000 eurot. PEI blokeeris 10. mail 2011 B. B. kasutajakonto ja pidas selle summa kinni põhjendusega, et B. B. oli rikkunud PEI kehtestatud mängureglementi, kuna ta lõi teise kasutajakonto, mille jaoks ta kasutas A. B. nime ja andmeid.

14

2013. aasta mais esitas B. B. Sloveenias esimese astme kohtule PEI vastu hagi, nõudes viimati nimetatud summa tagastamist.

15

B. B. selgitas, et asi allub Sloveenia kohtutele, sest ta on tarbija, mistõttu võib ta määruse nr 44/2001 artikli 16 lõike 1 alusel pöörduda oma alalise elukoha järgsesse kohtusse.

16

PEI väitis, et hagi on vastuvõetamatu, sest põhikohtuasja vaidluse lahendamine ei allu Sloveenia kohtutele. Tema väitel on B. B. elukutseline pokkerimängija, see aga võtab talt tarbijatele ette nähtud kaitse, ja seetõttu allub põhikohtuasja vaidluse lahendamine ainult Malta Vabariigi kohtutele, sest PEI registrijärgne asukoht on Malta territooriumil.

17

Sloveenia esimese astme kohus asus esiteks seisukohale, et asi allub Sloveenia kohtutele B. B. elukoha alusel, leides, et viimane tegutses PEI veebisaidil kasutajakontot avades tarbijana, ja teiseks rahuldas B. B. hagi.

18

PEI esitas Sloveenia esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Sloveenia apellatsioonikohtule, kes jättis vaidlustatud kohtuotsuse muutmata. Seepeale esitas PEI kassatsioonkaebuse Vrhovno sodiščele (Sloveenia kõrgeim kohus). Kuna selles kohtus toimuv menetlus puudutab ainult B. Bd, lõpetati A. Bd puudutav menetlus.

19

Arutades, kas põhikohtuasja lahendamine allub B. B. alalise elukoha alusel Sloveenia kohtutele või PEI registrijärgse asukoha alusel Malta kohtutele, tõdeb eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastus sellele küsimusele sõltub sellest, kas B. B. puhul saab leida, et ta oli PEIga lepingu sõlmimisel „tarbija, [kes] on [lepingu] sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil“ määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 tähenduses.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta ühest küljest, et B. B. pidi nõustuma PEI ühepoolselt koostatud lepingu tüüptingimustega, mistõttu ta oli oma lepingupartnerist majanduslikult nõrgem ja juriidiliselt kogenematum; ta ei deklareerinud pokkerimängu oma kutsealase tegevusena; ta ei pakkunud seda tegevust tasu eest kolmandatele isikutele ja tal ei olnud sponsoreid. Teisest küljest elatus B. B. alates 2008. aastast pokkerimängust saadud võitudest ja mängis tööpäevadel pokkerit keskmiselt üheksa tundi päevas.

21

Lisaks ei ole määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 sõnasõnaline tähendus üheselt mõistetav, sest selle sätte mõnedes keeleversioonides lisandub mõistele „kutseala“ veel teisigi elemente, mille tõttu on võimalik seda sätet mitmeti tõlgendada, näiteks ingliskeelne sõna „trade“, mis viitab kaupade või teenuste pakkumisele, või sloveenikeelne mõiste „pridobitna dejavnost“, mis viitab raha teenimise ehk materiaalsete vahendite saamise tehnilisele ja majanduslikule aspektile.

22

Neil asjaoludel otsustas Vrhovno sodišče (Sloveenia kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse nr 44/2001 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et tarbija majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil sõlmitud lepinguks võib liigitada ka internetis korraldatava pokkerimängu lepingu, mille üksikisik on sidevahendi abil sõlminud välismaise internetimängude korraldajaga vastavalt viimase koostatud lepingu tüüptingimustele, kui see üksikisik on aastaid ennast pokkerimängust saadud tulust ja võitudest ülal pidanud, isegi kui ta ei ole sellist tegevust ametlikult deklareerinud ega paku seda tegevust turul tasulise teenusena kolmandatele isikutele?“

23

Esitatud küsimusega palub eelotsust taotlev kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et füüsiline isik, kelle elukoht on liikmesriigis ja kes on sõlminud teises liikmesriigis asuva äriühinguga viimase määratud tüüptingimusi sisaldava lepingu pokkeri mängimiseks internetis, ilma et ta oleks seda tegevust ametlikult deklareerinud ega tasulise teenusena kolmandatele isikutele pakkunud, lakkab olemast tarbija selle sätte tähenduses, kui ta mängib seda mängu palju tunde päevas ja teenib selles suuri võite.

24

Kõigepealt tuleb silmas pidada, et selle määruse artikli 15 lõige 1 on erand nii sama määruse artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohtualluvuse kindlaksmääramise üldreeglist, mille kohaselt tuleb hagi esitada kostja elukoha liikmesriigi kohtusse, kui ka sama määruse artikli 5 punktis 1 ette nähtud lepinguid puudutavate asjade valikulise kohtualluvuse reeglist, mille kohaselt allub vaidluse lahendamine selle riigi kohtutele, kus hagi esemeks olev lepinguline kohustus täideti või tuleb täita. Seega tuleb artikli 15 lõiget 1 tingimata tõlgendada kitsalt ehk sellele ei tohi anda tõlgendust, mis väljuks määruses selgelt ette nähtud juhtumite piiridest (14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Česká spořitelna, C‑419/11, EU:C:2013:165, punkt 26, ja 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems, C‑498/16, EU:C:2018:37, punkt 27).

25

Järgmiseks tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõige 1 on kohaldatav juhul, kui täidetud on kolm tingimust: esiteks on üks lepingupooltest tarbija, kes tegutseb oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil; teiseks on leping sellise tarbija ja ettevõtja vahel tõepoolest sõlmitud ning kolmandaks kuulub see leping ühte artikli 15 lõike 1 punktides a–c nimetatud kategooriatest. Need tingimused peavad olema täidetud kumulatiivselt, mistõttu juhul, kui üks kolmest tingimusest ei ole täidetud, ei saa kohtualluvust kindlaks määrata nende reeglite alusel, mis reguleerivad kohtualluvust tarbijalepingute valdkonnas (23. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Hobohm, C‑297/14, EU:C:2015:844, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Käesoleval juhul selgub eelotsusetaotlusest, et esitatud küsimus puudutab neist kolmest tingimusest esimest, kuna sellega soovitakse teada saada, kas B. B. on tarbija, kes tegutseb väljaspool oma majandustegevust või kutseala.

27

Erinevuste kohta, mis eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 erinevate keeleversioonide vahel tulenevalt asjaolust, et mõistele „kutseala“ (prantsuse keeles „activité professionnelle“) on – näiteks sloveenikeelses versioonis – lisatud veel täiendavaid elemente, tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa liidu õigusnormi sõnastus ühes keeleversioonis olla selle sätte tõlgendamise ainus alus ja sellele keeleversioonile ei saa tõlgendamisel anda eelist muude keeleversioonide ees. Liidu õigusakti ühetaolise kohaldamise ja järelikult ka ühetaolise tõlgendamise nõue välistab nimelt võimaluse käsitleda selle akti ühte versiooni teistest versioonidest eraldiseisvana, ja nõuab, et akti tõlgendataks lähtuvalt selle õigusakti üldisest ülesehitusest ja eesmärkidest, millesse see säte kuulub (8. juuni 2017. aasta kohtuotsus Sharda Europe, C‑293/16, EU:C:2017:430, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Euroopa Kohus on sellega seoses täpsustanud, et mõistet „tarbija“ määruse nr 44/2001 artiklite 15–17 tähenduses tuleb tõlgendada autonoomselt, tuginedes peamiselt selle määruse ülesehitusele ja eesmärkidele, et tagada määruse ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides (6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Mühlleitner, C‑190/11, EU:C:2012:542, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Peale selle tuleb viidatud artiklites 15–17 sätestatud kohtualluvuse reeglite erandlikkust arvestades seda mõistet tõlgendada kitsalt, lähtudes asjaomase isiku positsioonist konkreetses lepingus ning arvestades lepingu olemust ja eesmärki, mitte isiku subjektiivset olukorda, kuna üht ja sama isikut võib teatavates tehingutes pidada tarbijaks ja teistes tehingutes ettevõtjaks (vt selle kohta 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems, C‑498/16, EU:C:2018:37, punktid 27 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Euroopa Kohus on sellest järeldanud, et ainult lepingud, mis on sõlmitud väljaspool igasugust majandus- ja kutsetegevust ja vastavaid eesmärke ja nendest sõltumatult ning mille ainus eesmärk on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi, kuuluvad nimetatud määruses tarbija kui nõrgemaks peetava poole kaitsmiseks ette nähtud erinormide kohaldamisalasse, samas kui selline kaitse ei ole põhjendatud lepingute puhul, mille eesmärk on kutsetegevus (25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems, C‑498/16, EU:C:2018:37, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Sellest järeldub, et määruse nr 44/2001 kohtualluvuse erijuhtusid käsitlevate artiklite 15–17 reegleid kohaldatakse põhimõtteliselt vaid sel juhul, kui lepingupoolte sõlmitud lepingu eesmärk ei ole kauba või teenuse kasutamine majandus- või kutsetegevuses (25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems, C‑498/16, EU:C:2018:37, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Neist kaalutlustest lähtudes tuleb hinnata, kas võib olla, et füüsilist isikut ei saa pidada tarbijaks määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 tähenduses selliste tegurite tõttu nagu pokkerimängus võidetud suured summad, mis võimaldavad sel isikul end neist võitudest ära elatada, selle isiku teadmised ja tegevuse regulaarsus.

33

Mis esiteks puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu välja toodud asjaolu, et käesoleval juhul on pokkerimängust saadud võidud alates 2008. aastast võimaldanud B. B‑l end ära elatada, siis olgu märgitud, et selle määruse artiklite 15–17 kohaldamisala ei ole mingite summadega piiratud (vt selle kohta 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Petruchová, C‑208/18, EU:C:2019:825, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Sellest järeldub, et asjaolu, et B. B. võitis pärast PEIga lepingu sõlmimist tänu pokkerimängule suuri summasid, ei ole iseenesest määrav tegur otsustamaks, kas kvalifitseerida ta määruse nr 44/2001 tähenduses tarbijaks või mitte.

35

Kui selle määruse artikleid 15–17 tuleks tõlgendada nii, et need ei ole kohaldatavad teenuslepingutele, mis võimaldavad teenida suuri võite, ei saaks üksikisik ette arvata, kas need sätted teda kaitsevad, kuna määruses ei ole kindlaks määratud künnist, millest alates peetakse teenuslepinguga seotud summat suureks, see oleks aga vastuolus liidu seadusandja tahtega, mida on väljendatud määruse põhjenduses 11 ja mille kohaselt peaksid kohtualluvusnormid olema hästi etteaimatavad (vt analoogia alusel 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Petruchová, C‑208/18, EU:C:2019:825, punkt 51).

36

Vajadus tagada kohtualluvuse reeglite etteaimatavus on pokkerimängu puhul eriti tähtis, kuna see on hasartmäng, millele on iseloomulik nii risk investeeritud summad kaotada kui ka võimalus suuri summasid võita. Seetõttu ei ole määruse nr 44/2001 selle eesmärgiga kooskõlas määrata kohtualluvus kindlaks võidetud või kaotatud summa suuruse põhjal.

37

Teiseks tuleb käsitleda PEI väidet, et B. B. võitis pokkerimängus suuri summasid osaliselt tänu oma teadmistele.

38

Euroopa Kohus on selle kohta selgitanud, et mõiste „tarbija“ määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 tähenduses, mis on määratletud mõiste „ettevõtja“ vastandina, on objektiivne ega sõltu teadmistest ja teabest, mis asjaomasel isikul tegelikult on (vt selle kohta 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems, C‑498/16, EU:C:2018:37, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Kui aga küsimus, kas lepingu pool on tarbija, peaks sõltuma teadmistest ja teabest, mis isikul konkreetses valdkonnas on, mitte asjaolust, kas ta sõlmis lepingu tema enda tarbeks või mitte, tähendaks see, et lepingu poole tarbijaks kvalifitseerimisel peaks lähtuma tema subjektiivsest olukorrast. Käesoleva kohtuotsuse punktis 29 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb aga seda, kas isik on tarbija, analüüsida üksnes lähtudes tema positsioonist konkreetses lepingus ning arvestades lepingu olemust ja eesmärki (vt selle kohta 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Petruchová, C‑208/18, EU:C:2019:825, punkt 56).

40

Seetõttu ei lakka isik teadmiste tõttu, mis tal sõlmitud lepingu valdkonnas on, olemast tarbija määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 tähenduses (vt selle kohta 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems, C‑498/16, EU:C:2018:37, punkt 39).

41

Mis kolmandaks puudutab B. B. ja PEI vahelise lepingulise suhte kujunemist, siis käesoleva kohtuotsuse punktis 29 viidatud Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et selle kindlaks tegemisel, kas isik on tarbija, tuleb lähtuda üksnes selle isiku positsioonist konkreetses lepingus, arvestades lepingu olemust ja eesmärki.

42

Seejuures peab eelotsusetaotluse esitanud kohus arvesse võtma PEI pakutavate pikaajaliste teenuste kasutuse võimalikku muutumist aja jooksul. Selliste teenuste kasutaja saab tugineda tarbijaks olemisele üksnes juhul, kui nende teenuste kasutamine, mille suhtes on algul sõlmitud leping, ei ole aja jooksul muutunud peamiselt majandus- või kutsetegevuse välisest kasutamisest kasutamiseks peamiselt majandus- või kutsetegevuses (vt selle kohta 25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems, C‑498/16, EU:C:2018:37, punktid 37 ja 38).

43

Neljandaks olgu märgitud, et regulaarsuse kohta, millega B. B. veebis pokkerit mängis, ilmneb eelotsusetaotlusest, et tööpäevadel kulutas ta sellele mängule keskmiselt üheksa tundi päevas.

44

Kuigi määruses nr 44/2001 ja sealhulgas selle artikli 15 lõikes 1 kasutatud mõisteid tuleb tõlgendada autonoomselt, tuginedes peamiselt selle määruse ülesehitusele ja eesmärkidele, et tagada määruse ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides, tuleb – nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28 – selleks, et tagada liidu seadusandja eesmärkide järgimine tarbijalepingute valdkonnas ja samuti liidu õiguse ühtsus, arvesse võtta ka liidu õiguse muudes normides kasutatud tarbija mõistet (25. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus Schrems, C‑498/16, EU:C:2018:37, punkt 28).

45

Euroopa Kohus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 („ebaausate kaubandustavade direktiiv“) (ELT 2005, L 149, lk 22), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), tõlgendamisel otsustanud, et tegevuse regulaarsus võib olla üks teguritest, mida võtta arvesse selle üle otsustamisel, kas isik tuleb kvalifitseerida ettevõtjaks või kuulub ta tarbija mõiste alla (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Kamenova, C‑105/17, EU:C:2018:808, punktid 37 ja 38).

46

Sellele vaatamata tuleb esiteks rõhutada, et tegevuse regulaarsust tuleb arvesse võtta kui üht tegurit teiste tegurite hulgas ja see ei ole määrav selle üle otsustamisel, kas lugeda füüsiline isik mõiste „ettevõtja“ alla kuuluvaks (vt selle kohta 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Kamenova, C‑105/17, EU:C:2018:808, punkt 39).

47

Teiseks ja ennekõike erineb põhikohtuasjas kõne all olev tegevus 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuses Kamenova (C‑105/17, EU:C:2018:808) käsitletud tegevusest selle poolest, et viimati mainitud kohtuasi puudutas kaupade müüki.

48

Kuigi põhikohtuasjas on tõesti arutuse all tegevus, mida võib lugeda regulaarseks, ei seisne see tegevus siiski kaupade müügis ega teenuste osutamises, nii nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimetatud kohtu esitatud teabest selgub nimelt, et B. B. ei paku kolmandatele isikutele pokkerimänguga seotud teenuseid ega ole seda tegevust ametlikult deklareerinud.

49

Selles kontekstis tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul järelikult kontrollida, kas põhikohtuasja kõikide faktiliste asjaolude põhjal jäi B. B. tegevus tõesti väljapoole ega sõltunud mis tahes majandus- ja kutsetegevusest, ja selle põhjal otsustada, kas kvalifitseerida B. B. tarbijaks määruse nr 44/2001 artikli 15 lõike 1 tähenduses. Selle kvalifitseerimise seisukohalt ei lakka isik olemast tarbija viidatud sätte tähenduses ainuüksi selliste tegurite tõttu nagu pokkerimängudest teenitud võitude summa, isiku teadmised või asjatundlikkus või pokkerimängimisega tegelemise regulaarsus.

50

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et füüsiline isik, kelle elukoht on liikmesriigis ja kes on sõlminud teises liikmesriigis asuva äriühinguga viimase määratud tüüptingimusi sisaldava lepingu internetis pokkeri mängimiseks, ilma et ta oleks seda tegevust ametlikult deklareerinud ega tasulise teenusena kolmandatele isikutele pakkunud, ei lakka olemast tarbija selle sätte tähenduses isegi juhul, kui ta mängib seda mängu palju tunde päevas, tal on mängu kohta laialdased teadmised ja ta teenib selles suuri võite.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et füüsiline isik, kelle elukoht on liikmesriigis ja kes on sõlminud teises liikmesriigis asuva äriühinguga viimase määratud tüüptingimusi sisaldava lepingu internetis pokkeri mängimiseks, ilma et ta oleks seda tegevust ametlikult deklareerinud ega tasulise teenusena kolmandatele isikutele pakkunud, ei lakka olemast tarbija selle sätte tähenduses isegi juhul, kui ta mängib seda mängu palju tunde päevas, tal on mängu kohta laialdased teadmised ja ta teenib selles suuri võite.