–

Prokuratura Rejonowa w Mińsku Mazowieckim, esindaja: Lublini ringkonnaprokurör J. Ziarkiewicz,

–

Prokuratura Rejonowa Warszawa-Żoliborz w Warszawie, Prokuratura Rejonowa Warszawa-Wola w Warszawie, Prokuratura Rejonowa w Pruszkowie ja Prokuratura Rejonowa Warszawa-Ursynów w Warszawie, esindajad: Varssavi ringkonnaprokurörid A. Szeliga ja F. Wolski,

–

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Herrmann, P. J. O. Van Nuffel, R. Troosters ja H. Krämer,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad küsimust, kuidas tõlgendada ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku lähtuvalt ELL artiklist 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul (ELT 2016, L 65, lk 1), artikli 6 lõikeid 1 ja 2 arvestades selle direktiivi põhjendust 22.

2

Taotlused on esitatud kriminaalmenetlustes, mis on alustatud järgmiste isikute suhtes: WB (C‑748/19), XA ja YZ (C‑749/19), DT (C‑750/19), ZY (C‑751/19), AX (C‑752/19), BV (C‑753/19) ning CU (C‑754/19).

3

Direktiivi 2016/343 põhjenduses 22 on märgitud:

„Kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal ja iga kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks. Kui tõendamiskoormis ümber pöörataks (süüdistuselt kaitsele), rikutaks süütuse presumptsiooni, ilma et see piiraks kohtu volitusi tuvastada asjaolusid, kohtusüsteemi sõltumatust kahtlustatava või süüdistatava süü hindamisel ning kahtlustatava või süüdistatava kriminaalvastutust puudutavate faktiliste või õiguslike eelduste kasutamist. Sellised eeldused peaksid jääma mõistlikkuse piiridesse, võttes arvesse asjaolude kaalukust ja säilitades kaitseõiguse, ning kasutatavad vahendid peaksid olema mõistlikult proportsionaalsed soovitava õiguspärase eesmärgi suhtes. Selliseid eeldusi peaks olema võimalik ümber lükata, igal juhul tuleks neid kasutada üksnes juhul, kui järgitakse kaitseõigust.“

4

Direktiivi artiklis 6 „Tõendamiskohustus“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatava ja süüdistatava süü tõendamise kohustus lasub süüdistajal. See ei mõjuta kohtuniku või pädeva kohtu võimalikku kohustust otsida nii süüstavaid kui ka süüst vabastavaid tõendeid ega kaitse õigust esitada tõendeid kooskõlas liikmesriigi õigusega.

2.   Liikmesriigid tagavad, et mis tahes kahtlust süü küsimuses tõlgendatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks, sealhulgas juhul, kui kohus hindab, kas asjaomane isik tuleks õigeks mõista.“

5

28. jaanuari 2016. aasta prokuratuuriseaduse (ustawa Prawo o prokuraturze) (Dz. U. 2016, jrk nr 177) põhikohtuasjade asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsiooni artikli 1 lõike 2 kohaselt on prokuratuuris kõige kõrgemal ametikohal peaprokurör ning peaprokuröri ülesandeid täidab justiitsminister.

6

Selle seaduse artikli 13 lõike 2 kohaselt alluvad peaprokurörile üldprokurörid ja Instytut Pamięci Narodowej (rahvusliku mälu instituut, Poola) prokurörid.

7

Vastavalt 27. juuli 2001. aasta üldkohtute korralduse seaduse (ustawa Prawo o ustroju sądów powszechnych) põhikohtuasjade asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsiooni (Dz. U. 2019, jrk nr 52) (edaspidi „üldkohtute korralduse seadus“) artikli 47a lõikele 1 määratakse kohtuasjad kohtunikele ja kaasistujatele loosi teel.

8

Selle seaduse artikli 47b lõike 1 kohaselt võib kohtukoosseisu muuta ainult juhul, kui asja ei ole võimalik kehtivas kohtukoosseisus menetleda või kui kehtivas kohtukoosseisus esineb püsiv takistus asja läbivaatamisele. Sellisel juhul kohaldatakse kohtuasja ümbermääramisel artiklit 47a. Nimetatud seaduse artikli 47b lõikes 3 on märgitud, et kohtu koosseisu muutmise otsuse teeb kohtu esimees või tema poolt volitatud kohtunik.

9

Üldkohtute korralduse seaduse artiklis 77 on sätestatud:

„(1)   Justiitsminister võib lähetada kohtuniku tema nõusolekul täitma kohtulikke või haldusülesandeid:

[…]

(4)   Kui kohtunik on lähetatud tähtajatult lõike 1 punktide 2–2b ja lõike 2a alusel, võib kohtuniku lähetuse lõpetada või asjaomane isik võib ametikohalt, millele ta lähetati, tagasi astuda kolmekuulise etteteatamisega. Muudel kohtuniku lähetamise juhtudel ei ole vaja sellisest lõpetamisest või tagasiastumisest ette teatada.“

10

Selle seaduse artikli 112 lõike 3 kohaselt nimetab justiitsminister ametisse Rzecznik Dyscyplinarny Sędziów Sądów powszechnychi (üldkohtute kohtunike distsiplinaarametnik, Poola) (edaspidi „distsiplinaarametnik“) ja tema kaks asetäitjat nelja-aastaseks ametiajaks, mida võib pikendada. Poola õiguses ei ole ette nähtud kriteeriume, mille alusel need ametisse nimetamised peavad toimuma.

11

Kriminaalmenetluse seadustiku (kodeks postępowania karnego) artikli 29 lõikes 1 on sätestatud:

„Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses teeb kohus otsuse kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.“

12

Seadustiku artikli 519 kohaselt võib apellatsioonikohtu lõpliku otsuse peale esitada kassatsioonkaebuse.

13

Seadustiku artikli 439 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Olenemata kaebuse piiridest ja esitatud väidetest ning rikkumise mõjust otsuse sisule tühistab apellatsioonikohus vaidlustatud otsuse, kui:

[…]“.

14

Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 523 lõike 1 kohaselt saab kassatsioonkaebuse esitada üksnes seadustiku artiklis 439 nimetatud rikkumiste või muu ilmse õigusrikkumise korral, kui see võis oluliselt mõjutada otsuse sisu.

15

Käesolevad eelotsusetaotlused esitas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus, Poola) tema 10. kriminaalasjade apellatsioonikolleegiumile määratud seitsme kriminaalasja läbivaatamise raames.

16

Esiteks kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas neid kohtuasju lahendavate kohtukoosseisude moodustamine on kooskõlas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga, arvestades asjaolu, et nendesse kohtukoosseisudesse kuulub üldkohtute korralduse seaduse artikli 77 lõike 1 alusel justiitsministri otsusega lähetatud kohtunik, kes võib mõnes nimetatud kohtuasjas olla lähetatud isegi rajoonikohtust, st madalama astme kohtust.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et kohtunike lähetamist käsitlevad normid annavad justiitsministrile, kes on ühtlasi peaprokurör, kellele alluvad eelkõige üldprokurörid, võimaluse märkimisväärselt mõjutada kriminaalkohtu koosseisu. Nimelt lähetab justiitsminister kohtuniku kõrgema astme kohtusse kriteeriumide alusel, mis ei ole ametlikult teada, ning lähetamisotsust ei saa kohtulikult kontrollida ja justiitsminister võib lähetuse mis tahes ajal lõpetada, ilma et sellise lõpetamise suhtes kehtiksid seaduses ette kindlaks määratud kriteeriumid ning ilma et seda tuleks põhjendada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab lisaks, et ei ole kindel, kas niisugust lõpetamist on võimalik kohtulikult kontrollida. Kohtunikke, kes on lähetatud sellistesse kohtukoosseisudesse nagu põhikohtuasju lahendavad kohtukoosseisud, saab justiitsminister aga kirjeldatud asjaolude tõttu mõjutada kahel viisil. Ühelt poolt võib ta kõrgema astme kohtusse kohtunikku lähetades „premeerida“ teda seni täidetud ametikohal tehtud toimingute eest või isegi väljendada teatavaid ootusi selle kohta, milliseid otsuseid peaks see kohtunik edaspidi tegema, mistõttu on see lähetus edutamise aseaine. Teiselt poolt võib ta lähetuse lõpetamisega „karistada“ lähetatud kohtunikku selle eest, et ta on teinud otsuse, mida justiitsminister heaks ei kiida, ning eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab seejuures eelkõige suurenenud praegust ohtu, et selline karistus järgneb siis, kui asjaomane kohtunik on otsustanud esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse või jätta liidu õigusega vastuolus oleva Poola õiguse kohaldamata. Niisugune süsteem motiveerib lähetatud kohtunikke seega tegema otsuseid justiitsministri tahte kohaselt, isegi kui tahet ei ole otseselt väljendatud, mis lõppkokkuvõttes mõjutab negatiivselt süüdistatava õigust õiglasele kohtumõistmisele, sest see õigus on üks tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte väljendusi.

18

Juhul, kui põhikohtuasjades tehtavate kohtuotsuste peale esitatakse kassatsioonkaebus Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus), soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teiseks teada, kas viimati nimetatud kohtu kriminaalkolleegiumi koosseisude moodustamine on kooskõlas ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga.

19

Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas seda konteksti arvestades rikuvad põhikohtuasjades kõne all olevad riigisisesed õigusnormid direktiivist 2016/343 tulenevat süütuse presumptsiooni.

20

Neil asjaoludel otsustas Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mille sõnastus on kohtuasjades C‑748/19–C‑754/19 peaaegu ühesugune:

21

Euroopa Kohtu presidendi 25. oktoobri 2019. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑748/19–C‑754/19 menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

22

Euroopa Kohus saatis 30. juulil 2020 eelotsusetaotlused esitanud kohtule teabetaotluse põhikohtuasjade faktilise ja õigusliku raamistiku kohta. Eelotsusetaotlused esitanud kohus vastas sellele taotlusele 3. septembril 2020.

23

Eelotsusetaotlustes palus need esitanud kohus Euroopa Kohtul lahendada käesolevad kohtuasjad Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 alusel kiirendatud menetluses. Nende taotluste põhjenduseks esitas ta sisuliselt samad põhjused, miks ta otsustas esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlused.

24

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on sätestatud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses.

25

Sellega seoses olgu märgitud, et selline kiirendatud menetlus on menetluslik vahend erakorralisele kiireloomulisusele vastamiseks (2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Käesoleval juhul otsustas Euroopa Kohtu president 2. detsembril 2019, olles ettekandja-kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, et ei ole alust rahuldada kiirendatud menetluse taotlust. Esiteks ei ole eelotsusetaotlused esitanud kohus esitanud konkreetseid põhjusi, mis oleksid nõudnud eelotsusetaotluste lahendamist lühikese aja jooksul. Teiseks ei ole asjaolu, et põhikohtuasjad kuuluvad karistusõiguse valdkonda, iseenesest aluseks nende kiirendatud menetlemisele.

27

Euroopa Kohtu kantseleisse 30. juunil 2021 saabunud dokumendiga palus Poola valitsus uuendada menetluse suulist osa.

28

Selle taotluse põhjenduseks märgib Poola valitsus sisuliselt, et ta ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, kes on eelotsuse küsimuste sõnastusest ja riigisisestest õigusnormidest ekslikult järeldanud, et kõrgema astme kohtusse lähetamine annab kohtunikule täiendavaid eeliseid edutamise ja kõrgema palga näol. Pealegi ei ole kohtujurist märkinud, millised õiguslikud ja faktilised asjaolud võimaldasid tal leida seose ühelt poolt kohtuniku teise kohtusse lähetamise ja teiselt poolt paremate karjääriperspektiivide ja kõrgema palga vahel. Igal juhul ei ole eelotsusetaotlused esitanud kohus ega pooled neid asjaolusid käsitlenud, mistõttu on rikutud poolte võrdsuse põhimõtet.

29

Lisaks väidab Poola valitsus, et omavahel vastuolus on ühelt poolt kohtujuristi ettepaneku punkt 178, milles kohtujurist märkis, et liidu õigus ei takista liikmesriike kasutamast süsteemi, mille kohaselt võib viia kohtunikke teenistuse huvides ajutiselt üle ühest kohtust teise, sama astme või kõrgema astme kohtusse, ning teiselt poolt asjaolu, et samas ettepanekus hindas kohtujurist Poola õigusnorme õigusriiki käsitlevatest liidu õiguse nõuetest lähtuvalt, rikkudes niiviisi liikmesriikide rahvusliku identiteedi austamise põhimõtet, mis on ette nähtud ELL artikli 4 lõikes 2.

30

Seoses sellega olgu märgitud, et esiteks ei ole Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ega Euroopa Kohtu kodukorras ette nähtud võimalust, et põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikud võiksid vastuseks kohtujuristi ettepanekule esitada seisukohti (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Teiseks on ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt kohtujuristi ülesanne avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja täiesti sõltumatult teha põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Kohtujuristi ettepanek ega selleni jõudmiseks läbitud põhjenduskäik ei ole Euroopa Kohtule siduvad. Seetõttu ei saa asjaolu, et huvitatud isik ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga, olenemata sellest, milliseid küsimusi ettepanekus analüüsiti, iseenesest olla põhjus, mis annaks alust suulise menetluse uuendamiseks (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Mõistagi võib Euroopa Kohus igal ajal pärast kohtujuristi ärakuulamist teha kodukorra artikli 83 alusel määruse menetluse suulise osa uuendamiseks, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet, või kui üks pooltest on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile, või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle huvitatud isikud ei ole vaielnud.

33

Käesoleval juhul märgib Euroopa Kohus siiski, et tal on olemas kogu vajalik teave otsuse tegemiseks ning et käesolevate kohtuasjade lahendamisel ei tule tugineda argumendile, mille üle huvitatud isikud ei ole vaielnud. Pealegi ei ilmne menetluse suulise osa uuendamise taotlusest ühtegi uut asjaolu, millel võiks olla otsustav tähtsus lahendile, mis Euroopa Kohtul tuleb neis kohtuasjades teha. Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et puudub vajadus menetluse suulise osa uuendamiseks.

34

Poola valitsus, Prokuratura Regionalna w Lublinie (Lublini ringkonnaprokuratuur, Poola) ja Prokuratura Regionalna w Warszawie (Varssavi ringkonnaprokuratuur, Poola), kes esitasid Euroopa Kohtule seisukohad põhikohtuasjades kriminaalmenetluse alustanud rajooniprokuratuuride nimel, on seisukohal, et eelotsuse küsimustes käsitletud õiguslikud ja faktilised olukorrad ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse. Kohtute korraldust, eelkõige kohtunike ametisse nimetamise menetlust, kohtute nõukoja koosseisu või kohtunike lähetamist muusse kohtusse kui see, kus nad tavaliselt tegutsevad, ning liikmesriikide kohtute otsuste õiguslikke tagajärgi käsitlevate riigisiseste õigusnormide väljatöötamine kuulub nimelt iga liikmesriigi ainupädevusse.

35

Lublini ringkonnaprokuratuur ja Varssavi ringkonnaprokuratuur rõhutavad eelkõige, et Euroopa Kohtul ei ole pädevust määrata kindlaks, millistel tingimustel võib lubada kohtunike lähetamist, ega hinnata isiku kohtuniku ametikohale nimetamise kehtivust ega ka otsustada tema kohtunikustaatuse üle või otsustada liikmesriigi kohtu lahendi olemasolu üle. Järelikult ei ole Euroopa Kohus pädev põhikohtuasjades tõstatatud eelotsuse küsimustele vastama.

36

Seoses sellega olgu meenutatud, et kuigi kohtukorraldus liikmesriikides kuulub tõepoolest liikmesriikide pädevusse, on nad siiski kohustatud selle pädevuse teostamisel täitma kohustusi, mis tulenevad neile liidu õigusest, ning et see võib nii olla muu hulgas seoses riigisiseste normidega, mis reguleerivad kohtunike ametisse nimetamise otsuste vastuvõtmist, ja olenevalt olukorrast normidega, mida selliste ametisse nimetamise menetluste kontekstis kohaldatakse kohtulikule kontrollile (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika). Sama kehtib riigisiseste õigusnormide kohta, mis käsitlevad kohtunike lähetamise otsuste tegemist õigusemõistmise ülesannete täitmiseks teises kohtus.

37

Lisaks puudutavad Poola valitsuse, Lublini ringkonnaprokuratuuri ja Varssavi ringkonnaprokuratuuri esitatud vastuväited sisuliselt eelotsuse küsimustes viidatud liidu õigusnormide ulatust ennast ja seega nende tõlgendamist. Niisugune tõlgendamine kuulub ELTL artikli 267 alusel ilmselgelt Euroopa Kohtu pädevusse (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Eespool toodust tuleneb, et Euroopa Kohus on pädev lahendama käesolevaid eelotsusetaotlusi.

39

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku lähtuvalt ELL artiklist 2 ning direktiivi 2016/343 artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriigi justiitsminister avalikustamata kriteeriumide alusel esiteks lähetada kohtuniku tähtajaliselt või tähtajatult kõrgema astme kriminaalkohtusse ning teiseks selle lähetuse põhjendamata otsusega mis tahes ajal lõpetada, olenemata sellest, kas lähetus on tähtajaline või tähtajatu.

40

Poola valitsus, Lublini ringkonnaprokuratuur ja Varssavi ringkonnaprokuratuur leiavad, et see küsimus on vastuvõetamatu.

41

Esiteks märgivad Lublini ringkonnaprokuratuur ja Varssavi ringkonnaprokuratuur selle kohta, et käesolevate eelotsusetaotluste Euroopa Kohtule esitamise otsused tegi kohtukoosseisu eesistuja kohtukoosseisu ülejäänud kahe liikme osavõtuta. Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 29 lõike 1 kohaselt peab apellatsioonikohus aga tegema otsuse kolmest kohtunikust koosnevas koosseisus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning põhikohtuasjades ei esinenud ühtegi asjaolu, mille tõttu oleks teistsuguse kohtukoosseisu kasutamine olnud põhjendatud. Seega ei ole kohtukoosseisu eesistujal mingit pädevust üksinda otsustada mis tahes küsimust, ei põhi- ega ka kõrvalküsimust, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et Euroopa Kohtusse on pöördunud liikmesriigi „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses.

42

Seoses sellega olgu kõigepealt meenutatud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt võtab Euroopa Kohus selle hindamisel, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses – mis on üksnes liidu õiguse alusel lahendatav küsimus – ja kas eelotsusetaotlus on seega vastuvõetav, arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi asutamine seaduse alusel, tema alalisus, tema kohtualluvuse kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Land Hessen, C‑272/19, EU:C:2020:535, punkt 43).

43

Käesoleval juhul esitas eelotsusetaotlused Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) 10. kriminaalasjade apellatsioonikolleegium seitsme põhikohtuasja kohtukoosseisude eesistuja kaudu. Lisaks ei ole vaidlust selles, et Sąd Okręgowy w Warszawie (Varssavi regionaalne kohus) vastab käesoleva kohtuotsuse punktis 42 meenutatud nõuetele.

44

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et ELTL artiklis 267 sätestatud eelotsusemenetluses ei ole Euroopa Kohtu ülesanne tema ja liikmesriigi kohtu vahelist ülesannete jaotust arvestades kontrollida, kas eelotsusetaotluse esitamise otsus on tehtud kooskõlas kohtukorraldust ja -menetlust reguleerivate riigisiseste õigusnormidega. Euroopa Kohus peab seega lähtuma liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotlusest, kui seda ei ole riigisiseses õiguses sätestatud võimaliku edasikaebemenetluse käigus tühistatud (14. jaanuari 1982. aasta kohtuotsus Reina, 65/81, EU:C:1982:6, punkt 7).

45

Seega ei sea ükski Lublini ringkonnaprokuratuuri ja Varssavi ringkonnaprokuratuuri argumentidest, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 41, kahtluse alla tõsiasja, et esimese küsimuse on esitanud „kohus“ ELTL artikli 267 tähenduses.

46

Teiseks rõhutab Poola valitsus, et põhikohtuasjad kuuluvad karistusõiguse ja kriminaalmenetluse alla, see tähendab valdkondadesse, mis ei ole liidu õigusega ühtlustatud. Seos liidu õigusega, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus püüab luua ja mis tema sõnul seisneb selles, et ta peab lahendama kriminaalasju, et iga süüdistatava kaitseõigusi tuleb järgida ja et need on kaitstud ka direktiivi 2016/343 alusel, ei ole piisavalt tegelik, et saaks asuda seisukohale, et vastus sellele küsimusele on tema menetluses olevate vaidluste lahendamiseks vajalik.

47

Seoses sellega olgu märgitud, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotlused esitanud kohus veel enne põhikohtuasjade sisulist läbivaatamist teada, kas riigisisesed õigusnormid, mille alusel kuulub lähetatud kohtunik neid kohtuasju arutavasse kohtukoosseisu, on kooskõlas kohtute sõltumatuse põhimõttega.

48

Euroopa Kohus on aga juba rõhutanud, et vastus eelotsuse küsimustele võib olla vajalik selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtutele liidu õiguse tõlgendus, mis võimaldab neil lahendada riigisisese õiguse menetluslikud küsimused, enne kui nad saavad teha nende menetluses olevates kohtuasjades sisulise lahendi (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Käesoleval juhul puudutab esimene eelotsuse küsimus liidu õigusnormide tõlgendamist ja nende õigusnormide mõju – arvestades eelkõige liidu õiguse esimust – põhikohtuasju menetleva kohtukoosseisu moodustamise nõuetekohasusele. Euroopa Kohtu vastus on seega vajalik selleks, et eelotsusetaotlused esitanud kohus saaks lahendada vaidluse lahendamisele eelneva küsimuse, enne kui kohtukoosseisud teevad põhikohtuasjades sisulise lahendi.

50

Nendel asjaoludel tuleb Poola valitsuse vastuväide tagasi lükata.

51

Kolmandaks väidab Poola valitsus, et eelotsuse küsimus on hüpoteetiline, sest Euroopa Kohtu vastus sellele küsimusele ei saa kriminaalmenetlusi põhikohtuasjades kuidagi mõjutada. Isegi kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et kõnealused kohtunike lähetamist käsitlevad sätted on liidu õigusega vastuolus, oleks kohtukoosseisu eesistujal nimelt menetluslikult võimatu sellist tõlgendust kohaldada, sest tal ei ole ka liidu õiguse alusel õigust teiselt kohtukoosseisu liikmelt otsustamisõigust võtta.

52

Seoses sellega tuleb rõhutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleval ja selles tehtava lahendi eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud neile vastama (24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Openbaar Ministerie (dokumentide võltsimine), C‑510/19, EU:C:2020:953, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Käesoleva kohtuotsuse punktis 36 on meenutatud, et kohtusüsteemi korraldamise pädevust teostades peavad liikmesriigid täitma kohustusi, mis tulenevad neile liidu õigusest, eelkõige siis, kui nad töötavad välja riigisisesed õigusnormid, mis käsitlevad kohtunike lähetamist õigusemõistmise ülesannete täitmiseks teises kohtus või kohtukoosseisu nõuetekohasuse kontrolli.

54

Seejuures tuleb tõdeda, et Poola valitsuse argumendid käsitlevad sisuliselt nende liidu õigusnormide ulatust ja seega tõlgendamist, mida esimene küsimus puudutab, ning nendest sätetest tuleneda võivat mõju, arvestades eelkõige liidu õiguse esimust. Sellised argumendid, mis puudutavad esitatud küsimuse sisu, ei saa seega juba oma olemuselt kaasa tuua selle küsimuse vastuvõetamatust (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Neljandaks ja viimaseks väidavad Poola valitsus, Lublini ringkonnaprokuratuur ja Varssavi ringkonnaprokuratuur, et eelotsusetaotlused ei sisalda kodukorra artiklis 94 ette nähtud teavet. Nimelt ei ole eelotsusetaotlused esitanud kohus märkinud eelotsusetaotlustes põhikohtuasjade vaidluse eset ega asjasse puutuvaid asjaolusid ega ole ka kas või kokkuvõtlikult esitanud faktilisi andmeid, millel eelotsuse küsimused põhinevad.

56

Lisaks ei ole nende arvates eelotsusetaotlused piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab konkreetselt nende liidu õigusnormide valikut, mille tõlgendamist taotletakse, ega nende sätete ja põhikohtuasjades kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahelise seose tõendamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on piirdunud viitamisega liidu õiguse sätetele ja neist mõne sätte kokkuvõtliku tõlgenduse esitamisega, analüüsimata nende omavahelist seotust ja nende erinevate normide asjakohasust, mille tõlgendamist on põhikohtuasjade lahendamiseks taotletud.

57

Selle kohta nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 5–14 ja 16–19 mainitud asjaoludest, et eelotsusetaotlused, mida on täpsustanud need esitanud kohus vastuses Euroopa Kohtu esitatud teabetaotlusele, sisaldavad kõiki vajalikke andmeid, eelkõige neid, mis puudutavad käesoleval juhul kohaldamisele kuuluda võivate riigisiseste õigusnormide sisu; põhjusi, miks eelotsusetaotlused esitanud kohus esitas Euroopa Kohtule küsimuse käesoleva kohtuotsuse punktis 39 nimetatud sätete tõlgendamise kohta, ning seoseid, mille see kohus on tuvastanud nende sätete ja viidatud riigisiseste õigusnormide vahel, mistõttu saab Euroopa Kohus esimesele küsimusele vastata.

58

Kõigist eespool toodud kaalutlustest lähtudes tuleb sedastada, et esimene esitatud küsimus on vastuvõetav.

59

ELL artikkel 19, mis täpsustab ELL artiklis 2 tunnustatud õigusriigi väärtust, teeb liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule ülesandeks tagada liidu õiguse täielik kohaldamine kõikides liikmesriikides ning kohtulik kaitse, mis õigussubjektidele tuleneb liidu õigusest (2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Selleks – ja nagu on ette nähtud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus – kehtestavad liikmesriigid õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, et tagada õigussubjektidele, et järgitakse nende õigust tõhusale kohtulikule kaitsele liidu õigusega hõlmatud valdkondades (2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Nagu selgub väljakujunenud kohtupraktikast, on liidu õigusest õigussubjektidele tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, millele on viidatud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, nimelt liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, mida on tunnustatud Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 ning mida nüüd on kinnitatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47 (2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Mis puudutab ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu esemelist kohaldamisala, siis tuleb märkida, et selles sättes on viidatud „liidu õigusega hõlmatud valdkondadele“, sõltumata olukorrast, milles liikmesriigid seda õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses kohaldavad (2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 111 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Seega peab iga liikmesriik ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu kohaselt eelkõige tagama, et organid, mis liidu õiguse määratletud tähenduses „kohtuna“ kuuluvad tema õiguskaitsevahendite süsteemi liidu õigusega hõlmatud valdkondades ning mis järelikult kohtuna võivad lahendada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamise küsimusi, vastaksid tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Käesoleval juhul on selge, et Poola üldkohtutel, kelle hulka kuuluvad regionaalsed kohtud, nagu Sąd Okręgowy Warszawie (Varssavi regionaalne kohus), võib olla vaja otsustada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimuste üle ning et need kohtud liidu õiguse tähenduses „kohtutena“ kuuluvad Poola õiguskaitsevahendite süsteemi „liidu õigusega hõlmatud valdkondades“ ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu mõttes, mistõttu peavad nad vastama tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Kindlustamaks, et niisugustel kohtutel endil oleks võimalik tagada ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus nõutud tõhusat kohtulikku kaitset, on esmatähtis säilitada nende kohtute sõltumatus, nagu kinnitab ka harta artikli 47 teine lõik, mille kohaselt on asja arutamine „sõltumatus“ kohtus üks nõuetest, mis on seotud põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 107 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Nagu Euroopa Kohus on korduvalt toonitanud, on kohtute sõltumatuse nõue, mis kuulub olemuslikult õigusemõistmise ülesande juurde, oluline osa hartaga tagatud õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ja põhiõigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, mis on ülimalt tähtis, et tagada liidu õigusest õigussubjektidele tulenevate õiguste kogumi ja ELL artiklis 2 osutatud liikmesriikide ühiste väärtuste, eeskätt õigusriigi väärtuse kaitse (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et liidu õiguse kohaselt nõutavad sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas kohtuorgani koosseisu, selle liikmete nimetamist, ametiaja kestust ning nende taandumise, taandamise ja tagandamise aluseid ning mis võimaldavad ümber lükata õigussubjektide mis tahes põhjendatud kahtlusi, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas ta on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 109 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Õigusriigi toimimist iseloomustava võimude lahususe põhimõtte kohaselt tuleb kohtute sõltumatus tagada eelkõige seadusandlikust ja täitevvõimust (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Seoses sellega on oluline, et kohtunikud oleksid kaitstud välise sekkumise või surve eest, mis võiks ohustada nende sõltumatust. Normid, mis reguleerivad kohtunike staatust ja tegevust kohtunikuametis, peavad eelkõige võimaldama välistada igasuguse otsese mõju juhiste kujul, aga ka kaudsema mõju vormid, mis võivad asjaomaste kohtunike otsuseid suunata, ning välistada seega nende sõltumatuse või erapooletuse kuvandi puudumise, mis võib nõrgendada usaldust, mida kohtud peavad demokraatlikus ühiskonnas ja õigusriigis õigussubjektidele sisendama (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 110 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Käesoleval juhul puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused seda, kas liikmesriigi justiitsminister võib esiteks avalikustamata kriteeriumide alusel lähetada kohtuniku tähtajaliselt või tähtajatult teise kriminaalkohtusse ning teiseks mis tahes ajal selle lähetuse põhjendamata otsusega lõpetada, olenemata sellest, kas lähetus on tähtajaline või tähtajatu.

71

Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 67, eeldavad sõltumatuse ja erapooletuse tagatised, mida nõutakse liidu õiguse kohaselt kohtutelt, kes võivad otsustada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamise üle, muu hulgas selliste normide olemasolu, mis puudutavad kohtuorgani koosseisu, selle liikmete nimetamist, ametiaja kestust ning nende tagandamise aluseid ning mis võimaldavad ümber lükata õigussubjektide mis tahes põhjendatud kahtlusi, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas ta on vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne. Niisuguste normide hulka kuuluvad aga tingimata kohtunike lähetamist käsitlevad normid, sest need normid – nagu üldkohtute korralduse seaduse artikli 77 sätted – võivad mõjutada nii kohtuasja arutava kohtuorgani koosseisu kui ka lähetatud kohtunike ametiaega ning need näevad ette võimaluse kohtukoosseisu ühe või mitme liikme lähetus lõpetada.

72

On tõsi, et liikmesriigid võivad kasutada süsteemi, mille kohaselt võib kohtunikke teenistuse huvides ajutiselt lähetada ühest kohtust teise (vt selle kohta EIK 25. oktoobri 2011. aasta otsus Richert vs. Poola, CE:ECHR:2011:1025JUD005480907, punkt 44, ja 20. märtsi 2012. aasta otsus Dryzek vs. Poola, CE:ECHR:2012:0320DEC001228509, punkt 49).

73

Sõltumatuse nõude järgimine eeldab siiski, et kohtunike lähetamist reguleerivad eeskirjad pakuvad vajalikke sõltumatuse ja erapooletuse tagatisi, selleks et vältida mis tahes ohtu, et kohtunike lähetamist kasutatakse kohtulahendite sisu poliitilise kontrolli süsteemina (vt analoogia alusel 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 198 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Lõpuks peab otsuse tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes peab kõiki käesoleva kohtuotsuse punktides 59–73 meenutatud põhimõtteid arvesse võttes ning pärast selleks vajaliku hinnangu andmist otsustama, kas tingimused, mille alusel võib justiitsminister lähetada kohtuniku kõrgema astme kohtusse ja lähetuse lõpetada, võivad kogumis viia järelduseni, et neil kohtunikel puuduvad lähetuse ajal sõltumatuse ja erapooletuse tagatised (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 131).

75

Nimelt ei ole Euroopa Kohtule ELTL artikliga 267 antud pädevust kohaldada liidu õigusnorme konkreetsele juhtumile, vaid üksnes pädevus võtta seisukoht aluslepingute ja liidu institutsioonide vastu võetud aktide tõlgendamise kohta ning eeskätt talle esitatud toimikumaterjalide põhjal anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu õiguse tõlgendamise juhis, mis võib sellele kohtule olla tarvilik liidu õiguse sätte toime hindamisel (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punktid 132 ja 133 ning seal viidatud kohtupraktika).

76

Seejuures on tõsi, et asjaolu, et üldkohtute korralduse seaduse artikli 77 lõike 1 kohaselt võib justiitsminister lähetada kohtuniku teise kohtusse täitma kohtulikke või haldusülesandeid üksnes kohtuniku nõusolekul, kujutab endast olulist menetluslikku tagatist.

77

Mis puudutab aga kohtunike lähetamist reguleerivaid Poola õigusnorme ning seda, millistel tingimustel on kohtunikud Sąd Okręgowy w Warszawiesse (Varssavi regionaalne kohus) lähetatud, siis toob eelotsusetaotlused esitanud kohus esile rea asjaolusid, mis tema arvates annavad justiitsministrile võimaluse neid kohtunikke mõjutada, mistõttu võib tekkida kahtlusi nende sõltumatuses.

78

Esiteks, nagu märkis ka eelotsusetaotlused esitanud kohus, ei avalikustata kriteeriume, mida justiitsminister kohtunike lähetamisel kohaldab. Lisaks on justiitsministril õigus sellised lähetused mis tahes ajal lõpetada, ilma et oleksid teada kriteeriumid, mis võivad seda pädevust piirata, ja ilma et sellist otsust tuleks põhjendada.

79

Selleks et vältida omavoli ja manipuleerimisohtu, peab kohtuniku lähetust puudutav otsus ja otsus lähetuse lõpetamise kohta, eriti kui tegemist on kõrgema astme kohtusse lähetamisega, olema tehtud enne teada olevate kriteeriumide alusel ja olema nõuetekohaselt põhjendatud.

80

Teiseks nähtub üldkohtute korralduse seaduse artikli 77 lõikest 4, et justiitsminister võib kohtuniku lähetuse lõpetada, olenemata sellest, kas lähetus on tähtajaline või tähtajatu, ning erijuhul, kui kohtunik on lähetatud tähtajaliselt, võib lähetuse lõpetamine toimuda ka ette teatamata. See säte võimaldab justiitsministril järelikult otsustada lähetatud kohtuniku mis tahes ajahetkel tagasi kutsuda. Pealegi ei näe see säte ette konkreetseid tingimusi, mis reguleeriksid lähetuse lõpetamist.

81

Niisiis võib justiitsministrile antud võimalus kohtuniku lähetus mis tahes ajal lõpetada, eriti kõrgema astme kohtusse lähetamise korral, jätta õigussubjektile mulje, et tema juhtumit arutava lähetatud kohtuniku hinnangut mõjutab kartus, et lähetus lõpetatakse.

82

Lisaks võib kohtuniku lähetuse mis tahes ajal ja ilma avalikult teada põhjuseta lõpetamise võimalus tekitada ka lähetatud kohtunikus tunde, et ta peab vastama justiitsministri ootustele, mis võib jätta kohtunikele endile mulje, et nad „alluvad“ justiitsministrile viisil, mis on vastuolus kohtunike ametist tagandamise keelu põhimõttega.

83

Lõpuks, kuna kohtuniku lähetuse nõusolekuta lõpetamine võib kohtuniku jaoks kaasa tuua distsiplinaarkaristusega analoogsed tagajärjed, nõuab ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik, et sellise meetme suhtes kohaldatav kord pakuks kõiki vajalikke tagatisi, et vältida ohtu, et sellist korda kasutatakse kohtulahendite sisu poliitilise kontrolli vahendina, ning see eeldab muu hulgas, et nimetatud meetme saab kohtus vaidlustada menetluses, milles on täielikult tagatud harta artiklites 47 ja 48 ette nähtud õigused (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (Poola kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punktid 115 ja 118).

84

Kolmandaks võib justiitsminister – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 80 – teha kohtuniku lähetust lõpetades otsuse, mis mõjutab kohtukoosseisu, kuid prokuratuuriseaduse artikli 1 lõike 2 kohaselt täidab justiitsminister ka peaprokuröri ülesandeid ja selle seaduse artikli 13 lõike 2 kohaselt alluvad talle eelkõige üldprokurörid. Seega on justiitsministril konkreetses kriminaalasjas võim nii üldprokuröri kui ka lähetatud kohtunike üle, mis võib tekitada õigussubjektides põhjendatud kahtlusi lähetatud kohtunike erapooletuses niisuguse kohtuasja lahendamisel.

85

Neljandaks nähtub eelotsusetaotlused esitanud kohtu edastatud teabest, et põhikohtuasju lahendavatesse kohtukoosseisudesse lähetatud kohtunikud täidavad samal ajal jätkuvalt distsiplinaarametniku asetäitja ülesandeid, mida nad täitsid ka enne lähetust, kusjuures distsiplinaarametnik on organ, kelle ülesanne on korraldada – vajaduse korral justiitsministri alluvuses – distsiplinaarmenetlusi, mida võidakse kohtunike suhtes algatada (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 233).

86

Nagu kohtujuristki oma ettepaneku punktis 190 sisuliselt märkis, võib asjaolu, et üks ja sama isik täidab ühel ajal nii lähetatud kohtuniku ülesandeid kui ka distsiplinaarametniku asetäitja ülesandeid olukorras, kus üldkohtute korralduse seaduse artikli 112 kohaselt nimetab distsiplinaarametniku asetäitjad ametisse samuti justiitsminister, anda õigussubjektidele alust põhjendatud kahtluseks, kas teised kohtukoosseisu liikmed on käesoleva kohtuotsuse punktides 67 ja 68 viidatud kohtupraktika tähenduses väljaspool väliste tegurite haardeulatust, sest nad võivad karta, et lähetatud kohtunik osaleb neid puudutavas distsiplinaarmenetluses.

87

Kõigest eeltoodust nähtub, et käesoleva kohtuotsuse punktides 76–86 nimetatud asjaolud koos vaadelduna võivad – sellele peab lõpphinnangu andma eelotsusetaotlused esitanud kohus – viia järeldusele, et justiitsministril, kes on ühtlasi peaprokurör, on kriteeriumide alusel, mis ei ole ametlikult teada, pädevus lähetada kohtunikke kõrgema astme kohtutesse ning pädevus nende lähetus mis tahes ajal ja põhjendusi esitamata lõpetada, mille tagajärjel puuduvad neil kohtunikel lähetuse ajal tagatised ja sõltumatus, mis peavad kohtunikel õigusriigis tavaliselt olema. Sellist pädevust ei saa käesoleva kohtuotsuse punktis 73 meenutatud kohtupraktika kohaselt pidada sõltumatuse nõude järgimise kohustusega kooskõlas olevaks.

88

Pealegi eeldab süütuse presumptsioon – millele viidatakse direktiivi 2016/343 põhjenduses 22 ja artiklis 6, mida on mainitud ka esimeses eelotsuse küsimuses –, et kohtunik on erapooletu ja eelarvamustevaba, kui ta hindab süüdistatava kriminaalvastutust. Kohtute sõltumatus ja erapooletus on seega süütuse presumptsiooni tagamise põhitingimused.

89

Käesoleval juhul ilmneb aga, et niisugustel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 87, võib kohtunike sõltumatus ja erapooletus ning seega süütuse presumptsioon olla ohus.

90

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku lähtuvalt ELL artiklist 2 ning direktiivi 2016/343 artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriigi justiitsminister avalikustamata kriteeriumide alusel esiteks lähetada kohtuniku tähtajaliselt või tähtajatult kõrgema astme kriminaalkohtusse ning teiseks selle lähetuse põhjendamata otsusega mis tahes ajal lõpetada, olenemata sellest, kas lähetus on tähtajaline või tähtajatu.

91

Teise küsimusega palub eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas tõhusast kohtulikust kaitsest tulenevaid nõudeid, mille hulka kuulub kohtusüsteemi sõltumatus, ja süütuse presumptsioonist tulenevaid nõudeid eiratakse sellega, et juhul, kui põhikohtuasjades tehtavad kohtuotsused kaevatakse edasi Sąd Najwyższysse (Poola kõrgeim kohus), võidakse need kaebused määrata kohtunikule, kes on ametisse nimetatud KRSi ettepanekul. Kolmanda küsimusega palub ta sisuliselt selgitada, millised õiguslikud tagajärjed on neil kohtuotsustel juhul, kui need teeb kohtukoosseis, kuhu kuulub üks või mitu justiitsministri lähetatud kohtunikku, ning millised õiguslikud tagajärjed on edasikaebamise korral Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) lahendil, mille tegemisel osales KRSi ettepanekul ametisse nimetatud kohtunik. Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas kolmandale küsimusele antavat vastust võib mõjutada see, kas asjaomane kohus tegi süüdistatava suhtes soodsa või ebasoodsa otsuse.

92

Kuna Poola valitsus, Lublini ringkonnaprokuratuur, Varssavi ringkonnaprokuratuur ja Euroopa Komisjon vaidlustasid nende küsimuste vastuvõetavuse, siis tuleb meenutada, et Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (10. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Wightman jt, C‑621/18, EU:C:2018:999, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

93

Käesoleval juhul on teine kuni neljas esitatud küsimus puhtalt hüpoteetilised, sest need eeldavad, et põhikohtuasjades tehtavad kohtuotsused kaevatakse edasi Sąd Najwyższysse (Poola kõrgeim kohus). Kuivõrd kolmas ja neljas küsimus puudutavad viimati nimetatud kohtuotsuste õiguslikke tagajärgi, ei ole Euroopa Kohtule ka teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus neile küsimustele, sest eelotsusetaotlused esitanud kohus ei ole täpsustanud, kuidas selline vastus võiks olla põhikohtuasjades tehtavate lahendite jaoks asjakohane.

94

Järelikult on teine kuni neljas eelotsuse küsimus vastuvõetamatud.

95

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku lähtuvalt ELL artiklist 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/343, millega tugevdatakse süütuse presumptsiooni teatavaid aspekte ja õigust viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul, artikli 6 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt võib liikmesriigi justiitsminister avalikustamata kriteeriumide alusel esiteks lähetada kohtuniku tähtajaliselt või tähtajatult kõrgema astme kriminaalkohtusse ning teiseks selle lähetuse põhjendamata otsusega mis tahes ajal lõpetada, olenemata sellest, kas lähetus on tähtajaline või tähtajatu.