–

Rootsi valitsus, esindajad: C. Meyer-Seitz ja H. Eklinder,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Simonsson ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 3 lõiget 1 ning artikli 4 lõiget 1.

2

See taotlus esitati hageja põhikohtuasjas – kes väidab, et ta on ühe konkreetse foto autoriõiguse omaja – ja kostja põhikohtuasjas – kes seda fotot kasutas – vahelises kohtuvaidluses selle üle, et kostja põhikohtuasjas esitas tema ja hageja põhikohtuasjas vahelises tsiviilkohtumenetluses tõendina koopia viimase veebisaidi veebilehest, mis sisaldas seda fotot.

3

Direktiivi 2001/29 põhjendustes 3, 9, 10 ja 31 on märgitud:

4

Selle direktiivi artikli 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“

5

Direktiivi artikli 4 „Levitamisõigus“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil.“

6

Direktiivi artikkel 9 „Muude sätete edasine kohaldamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolev direktiiv ei mõjuta eelkõige patendiõiguste, kaubamärkide, tööstusdisainiõiguste, kasulike mudelite, mikrolülituse topograafia, kirjatüüpide, tingimusjuurdepääsu, ringhäälinguteenuste kaablile juurdepääsu, rahvusliku rikkuse kaitse, kohtudeposiidi nõuete, piiravat tegevust ja kõlvatut konkurentsi käsitlevate seaduste, ärisaladuste, julgeoleku, konfidentsiaalsuse, andmekaitse ja eraelu puutumatuse, avalikele dokumentidele juurdepääsu ega lepinguõigusega seotud sätete kohaldamist.“

7

Seaduse (1960:729) kirjandus- ja kunstiteoste autoriõiguste kohta (lagen (1960:729) om upphovsrätt till litterära och konstnärliga verk (upphovsrättslagen); edaspidi „URL“) §‑s 2 on sätestatud:

„Arvestades käesolevas seaduses sätestatud piiranguid, hõlmab autoriõigus ainuõigust käsutada oma teost seda reprodutseerides või üldsusele kättesaadavaks tehes originaalina või muudetud kujul, tõlgituna või kohandatuna mõnesse muusse kirjanduslikku või kunstilisse vormi või muud tehnikat kasutades.

Teose reprodutseerimisena käsitatakse mis tahes otsest või kaudset, ajutist või alalist, täielikku või osalist reprodutseerimist mis tahes viisil ja mis tahes vormis.

Teos tehakse üldsusele kättesaadavaks järgmistel juhtudel:

1.   Kui teos edastatakse üldsusele. Üldsusele edastamisega on tegemist siis, kui teos tehakse üldsusele kättesaadavaks kaabli kaudu või kaablita mõnest muust kohast kui see, kus üldsus saab teosest osa. See hõlmab igasugust edastamist, mis toimub selliselt, et isik pääseb teosele ligi enda valitud kohas ja ajal.

[…]

4.   Kui teose reproduktsiooni pakutakse müügiks, rendiks või laenuks või kui seda levitatakse üldsusele muul viisil.

Teose igasugust edastamist või esitamist, mis on suunatud suurele ja piiratud isikuteringile töökontekstis, käsitatakse teose edastamisena üldsusele või avaliku esitamisena.“

8

URLi §‑s 49a on ette nähtud:

„Fotograafiateose autoril on ainuõigus seda reprodutseerida ja teha see üldsusele kättesaadavaks. See õigus kehtib olenemata sellest, kas teost kasutatakse originaalkujul või muudetud kujul, ja sellest, millist tehnikat kasutatakse.“

9

Ajakirjandusvabaduse määruse (tryckfrihetsförordningen) kohaselt kaasneb sõnavabaduse ja teabe mitmekesisuse edendamisega igaühe õigus tutvuda avalike dokumentidega. See määrus näeb selles osas ette, et iga kohtule mis tahes kujul esitatud menetlusdokument on avalik dokument. Seega saab igaüks taotleda võimalust tutvuda kohtule esitatud menetlusdokumendiga, tingimusel et tegemist ei ole konfidentsiaalse teabega.

10

Hageja põhikohtuasjas ja kostja põhikohtuasjas on füüsilised isikud ning mõlemal on oma veebisait.

11

Rootsi tsiviilkohtu menetletava kohtuvaidluse raames esitas kostja põhikohtuasjas asja läbivaatavale kohtule tõendina koopia üht fotot sisaldavast tekstileheküljest, mille ta oli võtnud hageja põhikohtuasjas veebisaidilt.

12

Hageja põhikohtuasjas, kes väidab, et ta on selle foto autoriõiguse omaja, palus mõista kostjalt põhikohtuasjas välja kahjuhüvitis URLi §‑s 2 ette nähtud autoriõiguse ja URLi §‑ga 49a fotodele antud erikaitse rikkumise eest. Kostja põhikohtuasjas ei ole nõus, et ta on kohustatud maksma kahjuhüvitist.

13

Esimese astme kohus leidis, et asjaomane foto oli kaitstud URLi §‑i 49a alusel. See kohus asus seisukohale, et kuna foto esitati kohtule menetlusdokumendi osana, siis võib igaüks taotleda selle foto endale edastamist kohaldatavate õigusnormide alusel. Ta järeldas, et kostja põhikohtuasjas oli seda fotot URLi tähenduses üldsusele levitanud. Ta ei lugenud siiski tõendatuks, et hagejale põhikohtuasjas on tekkinud kahju, ja jättis seetõttu tema nõude rahuldamata.

14

Hageja põhikohtuasjas kaebas selle otsuse edasi Svea hovrätt – Patent- och marknadsöverdomstolenisse (Svea apellatsioonikohus (patendi- ja kaubandusasjade apellatsioonikohus), Rootsi), mis on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

15

See kohus märgib, et ta peab eeskätt otsustama, kas selle foto koopia esitamine kohtule menetlusdokumendi osana kujutab endast teose kättesaadavaks tegemist autoriõiguse omaja nõusolekuta autoriõiguse sätete tähenduses kas selle levitamisena üldsusele või üldsusele edastamisena; pooled täpsustasid selle kohtu menetluse raames, et kõnealune foto esitati asja läbivaatavale kohtule e‑kirjaga elektroonilise koopia kujul. Samuti soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kohut tuleb käsitada mõiste „üldsus“ alla kuuluvana.

16

Ta märgib sellega seoses, et ei ole selge, kuidas tuleb tõlgendada liidu õiguses mõisteid „üldsusele edastamine“ ja „levitamine üldsusele“ olukorras, kus kohtule esitatakse kaitstud teos menetlusdokumendi osana, ja eeskätt olevat selgusetu, kas kohut võib esiteks pidada hõlmatuks mõistega „üldsus“ direktiivi 2001/29 tähenduses ja kas teiseks tuleb mõistele „üldsus“ omistada selle direktiivi artikli 3 lõike 1 ja artikli 4 lõike 1 kohaldamisel sama tähendus.

17

Samuti on tema arvates vaja kindlaks teha, kas juhul, kui menetlusdokument esitatakse kohtule – kas see toimub „füüsilise“ dokumendi kujul või e‑kirja manusena ei oma tähtsust, sest esitamisel on mõlemal juhul samad tagajärjed ja sama eesmärk –, tuleb seda pidada „üldsusele edastamiseks“ või „levitamiseks üldsusele“.

18

Neil asjaoludel otsustas Svea hovrätt – Patent- och marknadsöverdomstolen (Svea apellatsioonikohus (patendi- ja kaubandusasjade apellatsioonikohus)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas kõne all olev foto esitati asja läbivaatavale kohtule e‑kirjaga elektroonilise koopia kujul.

20

Kohtupraktikast aga tuleneb, et teose üldsusele edastamine muul moel kui selle füüsiliste koopiate levitamise teel ei kuulu mitte direktiivi 2001/29 artikli 4 lõikes 1 kasutatud mõiste „levitamine üldsusele“, vaid selle direktiivi artikli 3 lõikes 1 kasutatud mõiste „üldsusele edastamine“ alla (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punktid 45, 51 ja 52).

21

Neil tingimustel tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimustega, mida on sobilik analüüsida koos, sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõiste „üldsusele edastamine“ hõlmab kaitstud teose elektroonilist esitamist kohtule tõendina eraõiguslike isikute vahelise kohtuvaidluse raames.

22

Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 käsitleva Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab mõiste „üldsusele edastamine“ kahe kumulatiivse tingimuse täidetust: esiteks peab olema tegemist teose edastamise toiminguga ja teiseks peab teose edastamine olema toimunud üldsusele (31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 37, ning 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Sellest kohtupraktikast tuleneb lisaks, et esiteks võib mis tahes toiming, millega kasutaja võimaldab endale oma teo tagajärgedest täielikult aru andes tutvuda kaitstud teostega, kujutada endast edastamise toimingut direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 kohaldamisel (14. juuni 2017. aasta kohtuotsus Stichting Brein, C‑610/15, EU:C:2017:456, punkt 26).

24

Nii on see juhul, kui kaitstud teos esitatakse kohtule elektrooniliselt tõendina eraõiguslike isikute vahelises kohtuvaidluses.

25

Teiseks peavad kaitstud teosed olema selleks, et edastamine oleks hõlmatud mõistega „üldsusele edastamine“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, tõepoolest edastatud üldsusele (14. juuni 2017. aasta kohtuotsus Stichting Brein, C‑610/15, EU:C:2017:456, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Sellega seoses tuleb märkida, et mõiste „üldsus“ viitab määramatule arvule potentsiaalsetele adressaatidele ja eeldab lisaks, et nende arv on üsnagi suur (15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus SCF, C‑135/10, EU:C:2012:140, punkt 84; 31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 41, ja 29. novembri 2017. aasta kohtuotsus VCAST, C‑265/16, EU:C:2017:913, punkt 45).

27

Seoses nõudega, et potentsiaalsete adressaatide arv peab olema määramatu, on Euroopa Kohus rõhutanud, et tegemist peab olema teose tajutavaks tegemisega mis tahes sobival viisil inimestele üldiselt; selle vastandiks on teose tajutavaks tegemine eraõiguslikku rühma kuuluvatele konkreetsetele inimestele (15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus SCF, C‑135/10, EU:C:2012:140, punkt 85, ja 31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 42).

28

Nagu märkis sisuliselt kohtujurist oma ettepaneku punktides 42–44, tuleb käesoleval juhul sellist edastamist, nagu on kõne all põhikohtuasjas, käsitada edastamisena selgelt määratletud ja kinnisele rühmale isikutele, kes täidavad avalikes huvides kohtus oma ametiülesandeid, mitte määramatule arvule potentsiaalsetele adressaatidele.

29

Seega ei toimunud edastamine mitte inimestele üldiselt, vaid üksikutele kindlaksmääratud ametnikele. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kaitstud teose elektroonilist esitamist kohtule tõendina eraõiguslike isikute vahelise kohtuvaidluse raames ei saa käsitada „üldsusele edastamisena“ direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses (vt analoogia alusel 19. novembri 2015. aasta kohtuotsus SBS Belgium, C‑325/14, EU:C:2015:764, punktid 23 ja 24).

30

Selles osas ei oma mingit tähtsust asjaolu, et riigisiseses õiguses on olemas avalike dokumentidega tutvumist käsitlevad eeskirjad. Nimelt ei anna sellist tutvumise võimalust mitte kasutaja, kes teose kohtule esitas, vaid kohus annab selle võimaluse eraõiguslikele isikutele, kes esitavad vastava taotluse, tulenevalt kohustusest, mis on ette nähtud avalike dokumentidega tutvumist käsitlevates riigisisestes õigusnormides, ja vastavalt seal samas ette nähtud menetlusele, kusjuures direktiiv 2001/29 ei mõjuta kuidagi niisuguseid õigusnorme, nagu on sõnaselgelt ette nähtud artiklis 9.

31

Tuleb juhtida tähelepanu sellele, et nagu nähtub direktiivi 2001/29 põhjendustest 3 ja 31, võimaldab käesoleva kohtuotsuse punktis 29 esitatud tõlgendus säilitada – eeskätt elektroonilises keskkonnas – õiglase tasakaalu järgmise vahel: ühelt poolt autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste omajate huvi oma intellektuaalomandiõiguse kaitse vastu, mis on nüüd ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 17 lõikes 2, ning teiselt poolt kaitstud objektide kasutajate huvide ja põhiõiguste kaitse, nagu ka üldine huvi (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Pelham jt, C‑476/17, EU:C:2019:624, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Eeskätt on Euroopa Kohtul olnud juba juhust märkida, et harta artikli 17 lõikest 2 ega Euroopa Kohtu praktikast ei tulene kuidagi, et selles sättes ette nähtud intellektuaalomandiõigus oleks puutumatu ja et selle kaitse peaks seega tagama absoluutselt, kuivõrd seda tuleb kaaluda muude põhiõigustega (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Pelham jt, C‑476/17, EU:C:2019:624, punktid 33 ja 34 ning seal viidatud kohtupraktika), mille hulka kuulub harta artiklis 47 tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile.

33

Viimati nimetatud õigust riivataks aga tõsiselt, kui õiguse omajal oleks võimalik seista vastu tõendite kohtule edastamisele juba ainuüksi seetõttu, et need tõendid sisaldavad autoriõigusega kaitstud objekti.

34

Kõigi eespool esitatud kaalutlustega arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõiste „üldsusele edastamine“ ei hõlma kaitstud teose elektroonilist esitamist kohtule tõendina eraõiguslike isikute vahelises kohtuvaidluses.

35

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõiste „üldsusele edastamine“ ei hõlma kaitstud teose elektroonilist esitamist kohtule tõendina eraõiguslike isikute vahelises kohtuvaidluses.