–

Poste Italiane SpA, esindajad: avvocati A. Fratini ja A. Sandulli,

–

Agenzia delle entrate – Riscossione, esindajad: avvocati G. Visentini ja A. Papa Malatesta,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Recchia ja P. Rossi,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad ELTL artiklite 14, 102, 106 ja 107 tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud kohtuvaidlustes, mille pooled on Poste Italiane SpA ja Riscossione Sicilia SpA agente riscossione per la provincia di Palermo e delle altre provincie siciliane (edaspidi „Riscossione Sicilia“) (kohtuasi C‑434/19), ning Agenzia delle entrate – Riscossione (Itaalia maksuamet – maksude kogumine) (edaspidi „Agenzia“) ja Poste Italiane (kohtuasi C‑435/19) ning mis puudutavad vahendustasunõudeid, mida Poste Italiane esitas kontsessionääridele, kelle ülesanne oli koguda munitsipaalset kinnisvaramaksu (imposta comunale sugli immobili, edaspidi „ICI“), nende kontsessionääride arvelduskontode haldamise eest, mis olid mõeldud ICI kogumiseks maksukohustuslastelt.

3

23. detsembri 1996. aasta seaduse nr 662 riigi rahanduse ratsionaliseerimise meetmete kohta (Legge 23 dicembre 1996, n. 662 – Misure di razionalizzazione della finanza pubblica; GURI nr 303 regulaarne lisa, 28.12.1996; edaspidi „seadus nr 662/1996“) artikli 2 lõiked 18–20 näevad ette:

„18.   […] ettevõtja Poste Italiane [võib] kehtestada postikontoomanikele vahendustasu.

[…]

19.   Posti- ja makseteenuseid, mille jaoks ei ole kehtivates õigusnormides sõnaselgelt ette nähtud seadusliku monopoli korda, osutavad ettevõtja Poste Italiane ja teised vaba konkurentsi tingimustes tegutsevad ettevõtjad. Nende teenuste puhul tühistatakse alates 1. aprillist 1997 ettevõtjal Poste Italiane lasuv igasugune tariifi- ja ühiskondlik kohustus ning igat liiki tariifsed soodustused, mis on tehtud kõnealuse ettevõtja klientidele ja mis on määratletud kehtivates õigusnormides. Poste Italiane on kohustatud pidama eraldi raamatupidamisarvestust, milles on eristatud eelkõige seadusliku monopoli korra raames osutatud teenustega seotud kulud ja tulud vaba konkurentsi tingimustes osutatud teenuste kuludest ja tuludest.

20.   Alates 1. aprillist 1997 määrab lõikes 19 nimetatud teenuste hinnad, ka lepinguliselt, kindlaks ettevõtja Poste Italiane, võttes arvesse klientide nõudmisi ja nõudluse omadusi ning liiklusmahtude säilitamise ja arendamise nõuet […]“.

4

30. detsembri 1992. aasta seadusandliku dekreedi nr 504 kohalike omavalitsusüksuste rahastamise ümberkorraldamise kohta vastavalt 23. oktoobri 1992. aasta seaduse nr 421 artiklile 4 (Decreto legislativo 30 dicembre 1992, n. 504 – Riordino della finanza degli enti territoriali, a norma dell’articolo 4 della legge 23 ottobre 1992, n. 421; GURI nr 305 regulaarne lisa, 30.12.1992; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 504/1992“), artikli 10 lõikes 3 on sätestatud:

„Lõike 2 alusel tasumisele kuuluv maks tuleb tasuda otse sissemaksega kontsessionäärile, kes vastutab maksu kogumise eest piirkonnas, kus asub artiklis 4 osutatud omavalitsus, või maksega selle kontsessionääri nimel avatud spetsiaalsele postikontole […]. Kontsessionäärile tasumisele kuuluva vahendustasu maksab maksustav omavalitsus ja selle suuruseks on määratud 1% saadud summadest, minimaalselt 3500 [Itaalia] liiri [(ITL)] [ligikaudu 1,75 eurot] ja maksimaalselt 100000 [Itaalia] liiri [ligikaudu 50 eurot] iga maksumaksja tehtud makse kohta“.

5

Rahandusministri 28. detsembri 1993. aasta dekreedi nr 567 30. detsembri 1991. aasta seaduse nr 413 maksukonto asutamise kohta artikli 78 lõigete 27–38 rakendusmäärus (Decreto del Ministro delle Finanze 28 dicembre 1993, n. 567 – Regolamento di attuazione dell’articolo 78, commi da 27 a 38, della legge 30 dicembre 1991, n. 413, concernente l’istituzione del conto fiscale; GURI nr 306, 31.12.1993) artiklid 5–7 võimaldavad maksukonto omanikel maksta otse kontsessionääri kontorites või krediidiasutuses tagasivõetamatu maksekorralduse alusel kontsessionäärile summad, mis on seotud füüsilise isiku tulumaksuga ja juriidilise isiku tulumaksuga (sealhulgas asendajana), kohaliku tulumaksuga, neid asendavate maksude ja käibemaksuga.

6

15. detsembri 1997. aasta seadusandliku dekreedi nr 446 piirkondliku tootmistegevuse maksu kehtestamise, maksuastmete ja -määrade läbivaatamise ning füüsilise isiku tulumaksu mahaarvamiste ja sellele maksule piirkondliku lisamaksu kehtestamise ning kohaliku maksukorralduse ümberkorraldamise kohta (Decreto legislativo 15 dicembre 1997, n. 446 – Istituzione dell’imposta regionale sulle attivita’ produttive, revisione degli scaglioni, delle aliquote e delle detrazioni dell’Irpef e istituzione di una addizionale regionale a tale imposta, nonche’ riordino della disciplina dei tributi locali (GURI nr 298 regulaarne lisa, 23.12.1997) artikli 59 lõike 1 punkt n jätab kohalikke makseid käsitlevate õigusnormide vastuvõtmise õiguse kohalikele omavalitsustele, et „ratsionaliseerida nii vabatahtlike maksete kui ka kontrolli järel toimuvate maksete tegemise korda, nähes lisaks kontsessionäärile maksmisele või selle asemel ette ka maksmise kohaliku omavalitsusüksuse maksuhalduri nimel avatud postikontole, otsemakse tegemise omavalitsusüksusele ja maksmise pangandussüsteemi kaudu“.

7

Vabariigi presidendi 14. märtsi 2001. aasta dekreedi nr 144 postipangateenuste eeskirjade kohta (Decreto del Presidente della Repubblica 14 marzo 2001, n. 144 – Regolamento recante norme sui servizi di bancoposta; GURI nr 94, 23.4.2001; edaspidi „dekreet nr 144/2001“) artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui käesolevas dekreedis ei ole sätestatud teisiti, reguleeritakse klientidega suhteid ja postikontosid lepinguliselt, järgides tsiviilseadustiku ja eriseaduste sätteid“.

8

13. mai 2011. aasta dekreetseaduse nr 70 „Euroopa poolaasta – Esimesed kiireloomulised meetmed majanduse toetamiseks“ (Decreto legge 13 maggio 2011, n. 70 – Semestre Europeo – Prime disposizioni urgenti per l’economia; GURI nr 110, 13.5.2011), millest sai seadus, mida on muudetud 2. märtsi 2012. aasta dekreetseadusega nr 16 (decreto-legge n. 16; GURI nr 52, 2.3.2012, edaspidi „dekreetseadus nr 70/2011“), artikli 7 lõike 2 punktis gg-septies on ette nähtud:

„kui maksutulu kogumine on tehtud ülesandeks 15. detsembri 1997. aasta seadusandliku dekreedi nr 446 artikli 52 lõike 5 punktis b viidatud isikutele, avatakse selleks kontsessionääri nimel üks või mitu posti- või pangaarvelduskontot, mis on määratud avaliku sektori hankija tulude sissenõudmiseks ja millele tuleb maksta kõik saadud summad.“

9

Poste Italiane nõukogu tariifiotsusega nr 57/1996 (edaspidi „tariifiotsus nr 57/1996“) nähti ette vahendustasu võtmine teenuse kontsessionääride postikonto iga maksuhaldustoimingu eest. Selle komisjonitasu suuruseks alates 1. aprillist 1997 kuni 31. maini 2001 oli määratud 100 liiri (ligikaudu 0,05 eurot) ja alates 1. juunist 2001 kuni 31. detsembrini 2003 oli see 0,23 eurot (ligikaudu 450 liiri).

10

Itaalias kehtestati seadusandliku dekreediga nr 504/1992 maksumaksjatele, kes pidid ICId tasuma, kohustus maksta nende poolt tasumisele kuuluv summa riigi kontsessionäärile, kes vastutab selle maksu kogumise ja selle summa ülekandmise eest saajateks olevatele omavalitsusüksustele. Samade õigusnormide kohaselt tuleb ICI tasuda otse selle piirkonna kontsessionäärile, kus asub maksustav omavalitsusüksus, või ülekandega selle kontsessionääri nimel avatud postikontole.

11

Põhikohtuasjad puudutavad vahendustasu maksmise nõudeid, mille Poste Italiane esitas kahele ICI kogumise eest vastutavale kontsessionäärile Riscossione Sicilia ja Agenzia.

12

Nende vahendustasude maksmist taotleti aastatel 1997–2011 nende arvelduskontode haldamise eest, mille kõnealused kontsessionäärid olid avanud Poste Italianes, et võimaldada maksukohustuslastel tasuda neile ICI alusel võlgnetavad summad.

13

Nimetatud komisjonitasud arvutati tariifiotsusega nr 57/1996 kindlaks määratud tariifi alusel.

14

Poste Italiane pöördus kohtuasja C‑434/19 aluseks olevas vaidluses Tribunale di Palermo (Palermo kohus, Itaalia) poole, et ICI sissenõudmise eest vastutavalt kontsessionäärilt, kellest sai Riscossione Sicilia, mõistetaks välja vahendustasu iga tehingu pealt, kui maksukohustuslane tasus postimaksekorraldusega ICI kontsessionääri nimel avatud arvelduskontole, summas 0,05 eurot (ligikaudu 100 liiri) alates 1. aprillist 1997 kuni 31. maini 2001, summas 0,23 eurot (ligikaudu 450 liiri) alates 1. juunist 2001 kuni 31. detsembrini 2003, ja pärast 1. jaanuari 2004 summades, mis vastasid tariifide järjestikustele muutustele. Tribunale di Palermo (Palermo kohus) jättis 7. juuni 2011. aasta otsusega talle esitatud nõude rahuldamata; Corte d’appello di Palermo (Palermo apellatsioonikohus, Itaalia) muutis 11. mai 2016. aasta otsusega seda kohtuotsust osaliselt, rahuldades Poste Italiane apellatsioonkaebuse osas, milles viimane oli tõendanud oma nõudeid 1. juunile 2006 järgnenud aja osas.

15

Poste Italiane esitas kohtuasja C‑435/19 aluseks olevas vaidluses Tribunale di Maceratale (Macerata kohus, Itaalia) hagi nõudega, et ICI sissenõudmise eest vastutavalt kontsessionäärilt Agenzialt mõistetaks välja vahendustasu iga tehingu pealt, kui maksukohustuslane tasus postimaksekorraldusega ICI kontsessionääri nimel avatud arvelduskontole, summas 0,05 eurot (ligikaudu 100 liiri) alates 1. aprillist 1997 kuni 31. maini 2001 ja summas 0,23 eurot (ligikaudu 450 liiri) alates 1. juunist 2001 kuni 20. detsembrini 2001. Tribunale di Macerata (Macerata esimese astme kohus) jättis 11. juuni 2009. aasta otsusega talle esitatud nõude rahuldamata; Corte d’appello di Ancona (Ancona apellatsioonikohus, Itaalia) muutis 10. augusti 2016. aasta otsusega seda kohtuotsust täielikult, rahuldades Poste Italiane apellatsioonkaebuse ja leides, et viimasel on õigus kõnealust vahendustasu kohaldada ja nõuda selle tasumist.

16

Põhikohtuasjad on pooleli eelotsusetaotluse esitanud kohtus, kellele kohtuasjas C‑434/19 Poste Italiane esitas kassatsioonkaebuse ja Riscossione Sicilia esitas vastukassatsioonkaebuse, ning kohtuasjas C‑435/19 Agenzia esitas kassatsioonkaebuse ja Poste Italiane SpA – Bancoposta esitas vastukassatsioonkaebuse.

17

Poste Italiane kohaldatud vahendustasu õiguspärasuse kohta leidis eelotsusetaotluse esitanud kohus 26. märtsi 2014. aasta kohtuotsuses, et seaduse nr 662/1996 artikleid 18–20 ei kohaldata tegevusele, mille suhtes kehtib seadusest tulenev monopol, nagu seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artiklis 10 ette nähtud postikonto teenus. Nimetatud kohus leidis, et seadusest tulenevat monopoli õigustab eesmärk, mis seisneb maksude kogumise maksimeerimises kogu territooriumil, mis tänu postkontorite ulatuslikule territoriaalsele levikule võimaldab maksukohustuslaseni paremini jõuda. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selle otsuse kohaselt ei näe seadusandlik dekreet nr 504/1992, millega kehtestatakse kõnealune seaduslik monopol, ette ICI maksmiseks kasutatava arvelduskonto haldamise teenust tasuta, mistõttu sõltumata kontsessionääri kohustusest avada postikonto, tuleb järeldada, et seda teenust osutatakse tasu eest samamoodi nagu arvelduskonto tavapärase haldamise teenust vaba konkurentsi tingimustes.

18

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes hetkel menetleb kohtuvaidlusi seoses kohustusega tasuda ajavahemikus 1997–2011 Poste Italiane kohaldatud komisjonitasu, küsib siiski, kas liidu õigusnorme, täpsemalt konkurentsiõigust ja riigiabi käsitlevaid õigusnorme arvestades on õiguspärane asjaolu, et seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artikkel 10 annab Poste Italianele ainuõiguse osutada ICI kogumiseks kasutatavate arvelduskontode haldamise teenust.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on selle lepingulise suhte eesmärk, mis seob omavalitsusüksust selle kontsessionääriga, kelle ülesanne on ICI kogumine, teostada majandustegevust, mis seisneb maksutulu kogumises, mida võib määratleda kui üldist majandushuvi pakkuvat teenust ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses. See suhe erineb eraõiguslikust suhtest, mis on Poste Italiane ja ICI kogumise eest vastutava kontsessionääri vahel ning mis on postikonto avamise ja haldamisega lahutamatult seotud. Nimetatud kohus täpsustab, et seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artikli 10 lõige 3 kehtestab küll piirangu kontsessionääri võimalusele valida oma lepingupartnerit, kelleks on Poste Italiane, kuid ei näe siiski ette erinevust viimati nimetatute vahelise suhte ja selle suhte vahel, mis Poste Italianel on oma muude klientidega, kellel on postikonto.

20

Nimetatud kohus leiab, et seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artiklit 10 saab pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks üksnes niivõrd, kuivõrd Poste Italianele antud ainuõigus hallata arvelduskonto teenust kuulub mõiste „üldist majandushuvi pakkuvate teenuste haldamine“ alla ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses. Tuleb kindlaks teha, kas vaatamata sellele, et muude kohalike maksude kui ICI sissenõudmist reguleerivates õigusnormides puuduvad analoogsed normid, vastab eriülesande kriteeriumile nõue, et viimati nimetatud maksu kogumise tõhusus maksimeeritakse postkontorite ulatusliku geograafilise leviku abil, ja kas see põhjendaks liidu konkurentsieeskirjade kohaldamise piiramist ELTL artiklite 14 ja 106 tähenduses.

21

Juhul kui ICI kogumiseks mõeldud postikonto haldamise teenust peetakse üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas Poste Italianele antud õigust määrata kindlaks vahendustasu võib lugeda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „ebaseaduslikuks riigiabiks“, sest kontsessionääri sõnul on sisuliselt tegu seadusega ette nähtud kohustusliku maksuga ja seega abiga, mida antakse avalikest ressurssidest, kusjuures täpsustuseks olgu öeldud, et sellest meetmest ei ole kunagi Euroopa Komisjonile ELTL artikli 108 lõike 3 alusel teatatud.

22

Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas põhikohtuasjas kõne all oleva vahendustasu ühepoolset kindlaksmääramist Poste Italiane poolt võib kvalifitseerida kuritarvituseks ja kas see võib seega olla ELTL artikli 102 esimese lõigu alusel keelatud. Ta märgib, et kontsessionäär ei saa selle tasu maksmisest kõrvale hoida, sest vastasel juhul rikuks ta kohustusi, mis tulenevad teda ja maksustavat omavalitsusorganit siduvast õigussuhtest ja mille ese on ICI kogumine.

23

Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24

22. aprillil 2020 toimuma pidanud kohtuistung tühistati tervisekriisi ja ebakindluse tõttu, mille see põhjustas seoses kuupäevaga, mil Euroopa Kohus saab tavapärastel tingimustel jätkata oma õigusemõistmist, ning suuliseks vastamiseks esitatud küsimused muudeti kirjalikuks vastamiseks esitatud küsimusteks. Poste Italiane, Agenzia ja komisjon vastasid esitatud küsimustele Euroopa Kohtu määratud tähtaja jooksul.

25

Poste Italiane väidab esimese võimalusena, et esimene küsimus on vastuvõetamatu, kuna esiteks on võimatu seda mõista ELTL artiklit 14 puudutavas osas ja teiseks on üksnes riigisiseste kohtute ülesanne vahetult kohaldada ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud tingimusi.

26

Esiteks tuleb märkida, et ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Darie, C‑592/18, EU:C:2019:1140, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust käsitlevad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (8. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Union des industries de la protection des plantes, C‑514/19, EU:C:2020:803, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Teiseks tuleb märkida, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada (28. novembri 2000. aasta kohtuotsus Roquette Frères, C‑88/99, EU:C:2000:652, punkt 18, ja 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Selleks võib Euroopa Kohus tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabe ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjenduste hulgast need liidu õiguse aspektid, mida tuleb põhikohtuasja vaidluse eset arvestades tõlgendada (19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Nederlands Uitgeversverbond ja Groep Algemene Uitgevers, C‑263/18, EU:C:2019:1111, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Kuigi käesoleval juhul on esimeses küsimuses tõepoolest mainitud ELTL artiklit 14, puudutab see ka ELTL artiklit 106 ja täpsemalt nende kahe artikliga hõlmatud üldist majandushuvi pakkuva teenuse mõistet ning sellega soovitakse sisuliselt teada, kas selline tegevus, nagu on Poste Italianele antud ainuõigus hallata ICI kogumiseks kasutatava postikontoga seotud teenust, vastab sellise üldist majandushuvi pakkuva teenuse tunnustele. Kõnealune küsimus puudutab seega liidu õiguse tõlgendamist ega näi olevat ei hüpoteetiline ega ka põhikohtuasjaga mitteseotud. Lisaks on Euroopa Kohtul olemas vajalik teave sellele vastamiseks.

31

Järelikult on esimene küsimus vastuvõetav.

32

Oma esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artikli 106 lõiget 2 ja artiklit 107 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selliste riigisiseste õigusnormide rakendamine, mis kohustavad ICI kogumise eest vastutavaid kontsessionääre avama Poste Italianes enda nimel arvelduskonto, et võimaldada maksumaksjatel seda maksu tasuda, ja tasuda selle konto haldamise eest vahendustasu, kui komisjoni ei ole nendest õigusnormidest ELTL artikli 108 lõike 3 alusel teavitatud.

33

Kõigepealt olgu meenutatud, et kuigi komisjon, kelle tegevust kontrollivad liidu kohtud, on ainsana pädev hindama abi kokkusobivust siseturuga (vt selle kohta eeskätt 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Vereniging tot Behoud van Natuurmonumenten in Nederland jt vs. komisjon, C‑817/18 P, EU:C:2020:637, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika), ei takista see asjaolu liikmesriigi kohtul küsida eelotsust Euroopa Kohtult mõiste „abi“ tõlgendamise kohta. Seega võib Euroopa Kohus anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu õiguse tõlgendamiseks juhiseid, mis võimaldavad viimasel kindlaks teha, kas riiklikku meedet saab käsitada „riigiabina“ ELTL artikli 107 tähenduses (18. mai 2017. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑150/16, EU:C:2017:388, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Selleks et tagada ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud riigiabi kehtestamise või muutmise plaanidest teatamise kohustuse soovitav toime ning riigiabi asjakohane ja täielik kontroll komisjoni poolt, on liikmesriigi kohtud kohustatud tegema selle kohustuse rikkumisest kõik järeldused ja võtma sobivad meetmed selle olukorra parandamiseks, isegi kui ebaseadusliku abi saaja on ettevõtja, kes vastutab üldist majandushuvi pakkuva teenuse eest ELTL artikli 106 lõike 2 tähenduses (vt selle kohta 24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Viasat Broadcasting UK, C‑445/19, EU:C:2020:952, punkt 43).

35

Samuti tuleb täpsustada, et küsimust, kas kõnealune meede tuleb kvalifitseerida „riigiabiks“ ELTL artikli 107 tähenduses, mis võib tähendada 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tulenevas kohtupraktikas kehtestatud tingimuste täitmise kontrollimist, tuleb analüüsida enne abimeetme analüüsimist ELTL artikli 106 lõike 2 alusel. See küsimus eelneb nimelt küsimusele, mille sisuks on vajaduse korral kontrollida, kas siseturuga kokkusobimatu abi on siiski vajalik asjaomasest meetmest kasu saanud isikule antud ülesande täitmiseks vastavalt ELTL artikli 106 lõikele 2 (vt selle kohta 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Viasat Broadcasting UK vs. komisjon, C‑660/15 P, EU:C:2017:178, punkt 34, ja 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 102).

36

Esimesele ja teisele küsimusele vastamiseks tuleb seega kõigepealt analüüsida, kas põhikohtuasjas kõne all olev meede tuleb kvalifitseerida „riigiabiks“ ELTL artikli 107 tähenduses.

37

ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimine eeldab, et on täidetud järgmised neli tingimust: peab esinema riigi sekkumine või sekkumine riigi ressurssidest; see sekkumine peab suutma kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust; see peab andma selle saajale valikulise eelise ning peab kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Mis puudutab esimesena riigi poolt või riigi ressurssidest toimuva sekkumise tingimust, tuleb täpsustada, et asjaolu, et ELTL artikli 107 lõikes 1 tehakse vahet „riigi poolt“ antaval abil ja „riigi ressurssidest“ antaval abil, ei tähenda, et kõik riigi nõusolekul antud eelised kujutavad endast abi, olgu need siis riigi ressurssidest rahastatud või mitte, vaid selle mõistega on soovitud üksnes hõlmata vahetult nii riigi antud eeliseid kui ka neid eeliseid, mida antakse riigi poolt kindlaks määratud või asutatud avalik‑õigusliku või eraõigusliku isiku kaudu (21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Eco TLC, C‑556/19, EU:C:2020:844, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Järelikult selleks, et eeliseid saaks lugeda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „abiks“, peavad need ühest küljest olema vahetult või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teisest küljest peavad need olema riigile omistatavad (15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Mis puudutab esiteks abimeetme riigile omistatavuse tingimust, siis tuleb esimesena analüüsida seda, kas riigiasutused on osalenud selle meetme võtmises (21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Eco TLC, C‑556/19, EU:C:2020:844, punkt 23).

41

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlustest, et põhikohtuasjas kõne all olev meede kehtestati õigus- ja haldusnormidega. Kontsessionääride kohustus omada Poste Italianes ICI kogumiseks arvelduskontot kehtestati seadusandliku dekreediga nr 504/1992, samas kui selle ettevõtja õigus saada selle konto haldamiseks vahendustasu on ette nähtud seadusega nr 662/1996. Selles kontekstis, mida tuleb kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul, võib riigile omistatavaks lugeda sellist meedet, mis kohustab kontsessionääre omama Poste Italianes nende nimel avatud arvelduskontot, et maksukohustuslased saaksid tasuda ICId, ja tasuma nimetatud arvelduskonto haldamise eest vahendustasu.

42

Teiseks, seoses riigi ressursside ülekandmisega tuleb täpsustada, et „riigi ressursid“ hõlmavad kõiki rahalisi vahendeid, mida avaliku võimu organid saavad reaalselt ettevõtjate toetamiseks kasutada, sõltumata sellest, kas need vahendid kuuluvad või ei kuulu püsivalt riigivara hulka. Isegi juhul, kui abimeetmele vastavad summad ei ole alaliselt riigikassa valduses, piisab asjaolust, et need on pidevalt avaliku kontrolli all ja seega pädevate riigiasutuste käsutuses, et kvalifitseerida need „riigi ressurssideks“ (21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Eco TLC, C‑556/19, EU:C:2020:844, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 10. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Comune di Milano vs. komisjon, C‑160/19 P, EU:C:2020:1012, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Võttes arvesse eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmeid ja Euroopa Kohtu käsutuses olevat toimikut, tuleb selles osas täpsustada, et meede, millega riigi osalusega või erakapitalil põhinevatele ettevõtjatele on pandud asjade või teenuste ostmise kohustus, kasutades oma rahalisi vahendeid, ei kujuta endast riigiabi. Nimelt ei tähenda see kohustus põhimõtteliselt riigi ressursside kaasamist ELTL artikli 107 tähenduses. Olukord oleks aga erinev, kui neid ettevõtjaid peaks käsitama nii, et nad on riigi poolt määratud riigi ressursse haldama, mis toimuks siis, kui selle asjade või teenuste ostmise kohustusega kaasnev ülekulu tuleks tervikuna üle kanda lõppkasutajale, selle ülekulu rahastamine oleks ette nähtud liikmesriigi kehtestatud kohustusliku osamaksega või selle ülekulu tervikliku hüvitamise mehhanismiga (vt selle kohta 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punktid 26 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 68).

44

Lisaks võib riigi osalusega äriühingute vahendeid käsitada riigi ressurssidena siis, kui riigil on oma valitsevat mõju teostades võimalik suunata nende vahendite kasutamist, et rahastada eeliseid teiste ettevõtjate kasuks (vt selle kohta 13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Käesoleval juhul nähtub riigisisestest õigusnormidest, mida on mainitud eelotsusetaotlustes, et põhikohtuasjas kõne all olevat meedet võib pidada selliseks, mis sisaldab teenuste ostmise kohustust, kuna seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artikli 10 lõike 3 kohaselt on kontsessionääridel kohustus omada Poste Italianes arvelduskontot, et koguda maksukohustuslaselt ICId, ning et vastavalt seaduse nr 662/1996 artikli 2 lõikele 18 võib Poste Italiane nõuda kontsessionäärilt selle konto haldamise eest vahendustasu.

46

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et ainuüksi asjaolu, et kontsessionäärid olid 2006. aastal muutunud riigi osalusega äriühinguteks, ei võimalda järeldada, et kontsessionääridel lasuvat teenuste ostmise kohustust rahastatakse riigi ressurssidest.

47

Nimelt ei nähtu eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt esile toodud asjaoludest, et põhikohtuasjas kõne all olev meede tuleneks sellest, et riik kasutas valitsevat mõju nende ettevõtjate üle, et suunata nende ressursside kasutamist käesoleva kohtuotsuse punktis 44 viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna kohustus omada Poste Italianes arvelduskontot, mis avati maksumaksjalt ICI kogumiseks, tuleneb õigusnormidest, mitte aga riigi sekkumisest nende kontsessionääride kaubanduspoliitikasse, ja et seda kohaldati kontsessionääridele sarnaselt nii enne kui ka pärast 2006. aastat, kui nad läksid üle avaliku sektori kontrolli alla.

48

Siiski tuleb vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 43 märgitule kontrollida, kas ICI sissenõudmise eest vastutavad kontsessionäärid on riigi poolt riigi ressursside haldamiseks volitatud ettevõtjad, mis oleks nii eelkõige juhul, kui esineks sellest kohustusest tulenevate lisakulude täieliku hüvitamise mehhanism.

49

Euroopa Kohtu käsutuses olevatest andmetest ei ilmne kindlalt, et selline mehhanism oleks olemas.

50

Eelotsusetaotlustest nähtub tõepoolest, et seadusandliku dekreedi nr 504/1992 artikli 10 lõike 3 kohaselt on maksustavatel omavalitsustel kohustus maksta kontsessionääridele vahendustasu viimaste osutatava ICI kogumise tegevuse eest. Kuigi need summad on selgelt avalikud, ei viita siiski miski sellele, et need on mõeldud kompenseerima ülekulusid, mis kontsessionääridel võivad tekkida kohustusest omada Poste Italianes arvelduskontot, ja et riik tagab seega nende ülekulude täieliku katmise. Eelotsusetaotlused esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas see on nii.

51

Lisaks tuleb märkida, et ei eelotsusetaotlustest ega Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ei nähtu, et võimalikku ülekulu, mis tuleneb põhikohtuasjas kõne all olevast kohustusest osta teenust Poste Italianelt, peaksid täies ulatuses maksma maksumaksjad või et seda ülekulu rahastatakse muud liiki kohustuslikest maksetest, mille kehtestab riik.

52

Samas, isegi kui esmapilgul ei tundu, et vahendustasud, mida kontsessionäärid maksid Poste Italianele seoses nende arvelduskontode avamise ja haldamisega, mida nad peavad seal omama, on otseselt või kaudselt riigi ressurssidest antud, peab eelotsusetaotlused esitanud kohus seda kontrollima, kuna Euroopa Kohus ei saa põhikohtuasja asjaolusid vahetult hinnata.

53

Mis puudutab teisena tingimust, et vaidlusalune meede peab saajale eelise andma, siis tuleb märkida, et riigiabiks loetakse ka kõik riigi sellised sekkumised, mis võivad oma vormist sõltumata otseselt või kaudselt soodustada ettevõtjaid või mida tuleb pidada majanduslikuks eeliseks, mida abisaajast ettevõtja tavalistes turutingimustes ei oleks saanud (15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Sellega seoses võib liikmesriigi õigusnormidega ettevõtjale antud õigust saada vahendustasu sellise teenuse haldamise eest, mille seaduslik monopol tal on, a priori pidada valikuliseks eeliseks üksnes selle ettevõtja kasuks.

55

Eelotsusetaotlustest ja muudest Euroopa Kohtu käsutuses olevatest toimikumaterjalidest nähtub, et just dekreetseadusega nr 504/1992, millega kehtestati Poste Italianele seaduslik monopol, nähti ette kontsessionääride kohustus avada selle ettevõtja juures arvelduskonto, et koguda maksumaksjalt ICI makseid. Kuni dekreetseaduse nr 70/2011 vastuvõtmiseni sai Poste Italiane ainsana seda soodustust, mida põhjendati postkontorite väga laia territoriaalse levikuga, mis võimaldas hõlpsamini maksukohustuslasteni jõuda.

56

Samas tuleb märkida, et põhikohtuasja asjaolusid arvestades küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult täpsemalt kriteeriumide kohta, mis on toodud 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) seoses hüvitisega, mida ettevõtja maksab avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmise eest.

57

Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et kui riigi sekkumist tuleb pidada hüvitiseks teenuste eest, mida osutavad hüvitist saavad ettevõtjad avaliku teenuse osutamise kohustuste täitmiseks, mistõttu need ettevõtjad ei saa tegelikult rahalist soodustust ja see sekkumine ei anna neile ettevõtjatele paremat konkurentsipositsiooni võrreldes nendega konkureerivate ettevõtjatega, ei kuulu see sekkumine ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse (24. juuli 2003. aasta kohtuotsus Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg, C‑280/00, EU:C:2003:415, punkt 87; 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Viasat Broadcasting UK vs. komisjon, C‑660/15 P, EU:C:2017:178, punkt 25, ja 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 100).

58

Vastavalt 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) punktidele 88–93 peavad selleks, et niisugust sekkumist ei saaks kvalifitseerida „riigiabiks“, olema täidetud teatud tingimused. Esiteks peab abi saav ettevõtja olema reaalselt vastutav avaliku teenuse kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud. Teiseks peavad parameetrid, mille alusel hüvitis arvutatakse, olema enne objektiivselt ja läbipaistvalt kindlaks määratud. Kolmandaks ei tohi hüvitis olla suurem, kui on vajalik avaliku teenuse osutamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks. Neljandaks, kui avaliku teenuse osutamise kohustust täitev ettevõtja ei ole valitud avaliku hanke tulemusel, mis võimaldaks valida üldsusele kõige väiksemate kulutustega teenuseid osutava pakkuja, peab vajaliku hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjasse puutuva avaliku teenuse nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate vahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud.

59

Mis puudutab 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) esitatud esimest tingimust, siis leidis Euroopa Kohus, et selle eesmärk on saavutada läbipaistvus ja õiguskindlus, mis nõuab, et täidetud oleks miinimumkriteeriumid, mis eeldavad avaliku võimu ühte või mitut akti, millega on piisavalt täpselt määratletud vähemalt ettevõtjale täitmiseks antud avaliku teenuse kohustuste laad, kestus ja ulatus. Kui selliseid objektiivseid kriteeriume ei ole selgelt määratletud, ei saa kontrollida, kas konkreetne tegevus võib kuuluda üldist majandushuvi pakkuva teenuse mõiste alla (20. septembri 2018. aasta kohtuotsus Hispaania vs. komisjon, C‑114/17 P, EU:C:2018:753, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

60

Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et põhikohtuasjad ei puuduta Poste Italiane pakutavaid postiteenuseid ja et eelotsusetaotluse esitanud kohus eristab ICI kogumise osas ühelt poolt suhet, mis halduskontsessiooni alusel – kasutades hankemenetlust – seob maksustavat omavalitsusüksust ja selle kogumise eest vastutavat kontsessionääri, ning teiselt poolt eraõiguslikku suhet, mis seob seda kontsessionääri ja Poste Italianet seoses kohustusega avada postikonto nimetatud maksu kogumiseks ja tasuda vahendustasu selle konto haldamise eest. Põhikohtuasjad puudutavad ainult teist nendest kahest suhtest.

61

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 45 märkis, ei tõenda miski, et Poste Italiane oleks oma suhetes nende kontsessionääridega ametlikult kohustatud osutama teatud teenuseid avaliku teenuse osutamise kohustuste raames tingimustel, millega määratakse piisavalt täpselt kindlaks nende teenuste laad ja ulatus.

62

Vastupidi, isegi kui kontsessionääride nimel postikontode avamine ja haldamine on nende tegevuste hulgas, mis on kontsessionäärile ülesandeks tehtud seoses ICI kogumise avaliku teenuse korraldamise ja täitmise korra kehtestamisega, nähtub eelotsusetaotlustest ja Euroopa Kohtu käsutuses olevas toimikus olevatest muudest andmetest, et peale kohustuse sõlmida leping kõigi kontsessionääridega ei kehti Poste Italiane suhtes rohkem kohustusi kui need, mida kohaldatakse pangateenuste sektorile.

63

Eelkõige on Poste Italiane vaba määrama oma tariife ja peale kohustuse sõlmida leping kontsessionääridega ei erista ükski konkreetne asjaolu tema suhet nende kontsessionääridega sellest suhtest, mis tal on oma teiste klientidega, kellel on postikontod. Poste Italiane märkis, et tal on kontsessionääridega tavaline arvelduskonto suhe ja et ta pakub alati ühte postikontot, mille põhipakkumine on kõigi klientide jaoks sama. Agenzia kinnitas ka seda, et Poste Italiane kohaldas kontsessionääride arvelduskontodele samu majanduslikke tingimusi nagu üldiselt kõigile teistele juriidilistele isikutele.

64

Neil asjaoludel ei ole 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuse Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) esimene tingimus käesoleval juhul täidetud ning puudub vajadus analüüsida teisi selles kohtuotsuses sedastatud tingimusi, kuna need on kumulatiivsed.

65

Sellest tuleneb, et asjaomastes riigisisestes õigusnormides Poste Italianele antud õigust saada vahendustasu postikontode haldamise eest, mille kontsessionäärid olid seaduse alusel kohustatud avama enda nimel, et koguda ICId maksukohustuslastelt, võib pidada valikuliseks eeliseks, mida tuleb siiski kontrollida eelotsusetaotluse esitanud kohtul.

66

Mis puudutab kolmandana tingimusi, mille kohaselt peab sekkumine olema selline, mis võib kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja peab kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi, siis kuigi eelotsusetaotlustes ei ole selle kohta midagi märgitud, võib asuda seisukohale, et need tingimused on siinses asjas täidetud; seda peab siiski kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

67

Esiteks on oluline märkida, et riigisisese meetme „riigiabiks“ lugemiseks ei tule tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega tegelikku konkurentsi moonutamist, vaid tuleb üksnes kontrollida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Azienda Napoletana Mobilità, C‑659/17, EU:C:2019:633, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Lisaks, kui liikmesriigi antud abi tugevdab mõne ettevõtja positsiooni liikmesriikidevahelises kaubanduses võrreldes teiste konkureerivate ettevõtjatega, tuleb viimaseid käsitada ettevõtjatena, keda see abi mõjutab. Seejuures ei ole vajalik, et abi saav ettevõtja osaleks ise liikmesriikidevahelises kaubanduses. Kui liikmesriik annab ettevõtjale abi, võib riigisisene tegevus säilida või suureneda, mille tagajärjel vähenevad teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused siseneda selle liikmesriigi turule (29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Azienda Napoletana Mobilità, C‑659/17, EU:C:2019:633, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Käesoleval juhul ei saa välistada, et kohustades kontsessionääre avama postikontot ICI kogumiseks maksukohustuslastelt ja tasuma vahendustasu nende kontode haldamise eest Poste Italianes, tugevdavad põhikohtuasjas kõne all olevad Itaalia õigusnormid selle riigi osalusega ettevõtja seisundit võrreldes teiste konkureerivate ettevõtjatega panga- ja finantsteenuste sektoris ning need võivad samuti mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

70

Siiski peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama põhikohtuasjas kõne all oleva meetme mõju Poste Italiane ja teiste pangandusasutuste tegevusele, mis vähemalt kuni dekreetseaduse nr 70/2011 vastuvõtmiseni jättis üksnes Poste Italianele eelise, mis tuleneb kontsessionääride kohustusest avada enda nimel arvelduskonto selle ettevõtja juures selleks, et koguda maksukohustuslastelt ICId, lisaks maksukohustuslastele jäetud võimalusele tasuda ICId otse kontsessionäärile.

71

Neljandana tuleb märkida, et eelotsusetaotlustest nähtub, et seadusandliku dekreediga nr 504/1992 kehtestatud meetmest, mille eesmärk on anda Poste Italianele monopol hallata arvelduskontosid, mis on avatud kontsessionääride nimel, kes vastutavad ICI sissenõudmise eest, ei teavitatud komisjoni ELTL artikli 108 alusel.

72

Sellest järeldub, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab käesoleva kohtuotsuse punktides 37–70 esitatud asjaolusid arvestades järeldusele, et põhikohtuasjas käsitletav meede kujutab endast riigiabi, peab see kohus vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 34 viidatud kohtupraktikale tegema kõik järeldused ELTL artikli 108 lõike 3 rikkumisest.

73

Ülejäänud osas tuleb märkida, et kuna 24. juuli 2003. aasta kohtuotsusest Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) tuleneva kohtupraktika esimene tingimus, et abi saav ettevõtja peab olema täitnud avaliku teenuse osutamise kohustust, mis peab olema selgelt määratletud, on kohaldatav ka juhul, kui tuginetakse ELTL artikli 106 lõikes 2 ette nähtud erandile (20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Comunidad Autónoma del País Vasco jt vs. komisjon, C‑66/16 P–C‑69/16 P, EU:C:2017:999, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika), siis ei saa ELTL artikli 106 lõiget 2 põhikohtuasjadele kohaldada, kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 64 tuvastati, et see tingimus ei ole siinses asjas täidetud. Kuna käesoleva kohtuotsuse punktis 33 mainitud kohtupraktikast tulenevalt on komisjon ainsana pädev hindama abi kokkusobivust siseturuga, siis ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus igal juhul pädev analüüsima, kas ELTL artikli 106 lõike 2 kohaldamise tingimused on täidetud.

74

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 107 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte tähenduses „riigiabiks“ võib lugeda liikmesriigi meedet, mis kohustab ICI kogumise eest vastutavaid kontsessionääre avama Poste Italianes enda nimel arvelduskonto, et võimaldada maksumaksjatel seda maksu tasuda, ja tasuda selle konto haldamise eest vahendustasu, tingimusel et see meede on omistatav riigile, sellega antakse Poste Italianele valikuline eelis riigi ressurssidest ning see võib kahjustada konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust; seda peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

75

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ELTL artikliga 102 on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peavad ICI kogumise eest vastutavad kontsessionäärid maksma Poste Italiane ühepoolselt kindlaks määratud tasu postikonto haldamise eest, mille nad on kohustatud selle ettevõtja juures avama.

76

Poste Italiane väidab, et see küsimus on vastuvõetamatu, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud mingit analüüsi või selgitust põhjuste kohta, miks põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei ole ELTL artikliga 102 kooskõlas. Isegi kui eeldada, et esitatud küsimus puudutab ELTL artikli 106 lõike 1 tõlgendamist koostoimes ELTL artikliga 102, on ka see küsimus vastuvõetamatu. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esitanud selgeid andmeid asjaomaste teenuste turu, asjakohase geograafilise ulatuse, kõnealuseid teenuseid osutavate ettevõtjate arvu ega nende turuosa kohta.

77

Selles osas tuleb meenutada, et vajadus anda liikmesriigi kohtule selline liidu õiguse tõlgendus, mis oleks talle kasulik, eeldab, et liikmesriigi kohus määratleks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi hüpoteese. Eriti kehtivad need nõuded konkurentsiõiguse valdkonnas, kus on tihti tegemist faktiliselt ja õiguslikult keerukate olukordadega (12. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Ragn-Sells, C‑292/12, EU:C:2013:820, punkt 39, ja 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Põhikohtuasjades ei ole kolmanda küsimuse eesmärk sisuliselt teada saada mitte ainult seda, kas põhikohtuasjas kõne all olevate liikmesriigi õigusnormidega anti Poste Italianele eri- või ainuõigused ELTL artikli 106 lõike 1 tähenduses, vaid ka seda, kas sellised õigusnormid võisid viia turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseni.

79

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 92 märkis, oleks eelotsusetaotluse esitanud kohus pidanud esitama täpse teabe asjaomase turu omaduste, geograafilise ulatuse või samaväärsete teenuste võimaliku olemasolu kohta.

80

Täpsemalt puuduvad eelotsusetaotlustes aga andmed, mis põhikohtuasja kontekstis võimaldaksid tuvastada ELTL artikli 102 tähenduses turgu valitseva seisundi koosseisu tunnused. Sellega seoses tuleb märkida, et vaatamata teabele, mille esitasid Euroopa Kohtu menetluses osalenud pooled vastuseks selle kohtu küsimustele, ei ole võimalik piisavalt täpselt määratleda asjaomast turgu põhikohtuasjas kõne all olevate teenuste ja selle geograafilise ulatuse seisukohast ning sellel turul tegutsevate eri ettevõtjate turuosasid, ega kindlalt järeldada, et asjaolu, et kontsessionäärid pidid ICI kogumiseks avama Poste Italianes arveldusarve, andis Poste Italianele siseturu olulises osas turgu valitseva seisundi.

81

Eelotsusetaotlustes ei ole ka selgitatud põhjusi, miks võivad põhikohtuasjas kõne all olevad Itaalia õigusnormid viia Poste Italiane turgu valitseva seisundi kuritarvitamiseni.

82

Kuna Euroopa Kohtul puudub vajalik teave tarviliku vastuse andmiseks, tuleb tõdeda, et kolmas küsimus on vastuvõetamatu.

83

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

ELTL artiklit 107 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte tähenduses „riigiabiks“ võib lugeda liikmesriigi meedet, mis kohustab imposta comunale sugli immobili (munitsipaalne kinnisvaramaks) kogumise eest vastutavaid kontsessionääre avama Poste Italiane SpA-s enda nimel arvelduskonto, et võimaldada maksukohustuslastel seda maksu tasuda, ja tasuda selle konto haldamise eest vahendustasu, tingimusel et see meede on omistatav riigile, sellega antakse Poste Italianele valikuline eelis riigi ressurssidest ja see võib kahjustada konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust; seda peab aga kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.