EUROOPA KOHTU OTSUS (viies koda)

3. detsember 2020 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Keskkond – Direktiiv 2003/87/EÜ – Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem – Artikli 3 punkt h – Uued osalejad – Artikkel 10a – Üleminekueeskirjad lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks – Otsus 2011/278/EL – Artikli 18 lõike 1 punkt c – Kütusepõhine tootmistase – Artikli 18 lõike 2 teine lõik – Arvestatava võimsuskasutusteguri väärtus

Kohtuasjas C‑320/19,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Verwaltungsgericht Berlini (Berliini halduskohus, Saksamaa) 1. aprilli 2019. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. aprillil 2019, menetluses

Ingredion Germany GmbH

versus

Bundesrepublik Deutschland,

EUROOPA KOHUS (viies koda),

koosseisus: koja president E. Regan (ettekandja), kohtunikud M. Ilešič, E. Juhász, C. Lycourgos ja I. Jarukaitis,

kohtujurist: H. Saugmandsgaard Øe,

kohtusekretär: osakonna juhataja D. Dittert,

arvestades kirjalikku menetlust ja 12. märtsi 2020. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	Ingredion Germany GmbH, esindajad: Rechtsanwälte D. Lang ja L. Borchardt,

–	Bundesrepublik Deutschland, esindajad: J. Steegmann ja H. Barth,

–	Saksamaa valitsus, esindaja: D. Klebs,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: J.‑F. Brakeland ja A. Becker, hiljem A. Becker ja B. De Meester,

olles 18. juuni 2020. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (ELT 2011, L 130, lk 1), artikli 18 lõike 2 teist lõiku.

Taotlus on esitatud Ingredion Germany GmbH ja Bundesrepublik Deutschlandi (Saksamaa Liitvabariik), keda esindab Umweltbundesamt (Saksamaa Liitvabariigi keskkonnaamet), vahelises kohtuvaidluses selle üle, kuidas määrata kindlaks kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute (edaspidi „lubatud heitkoguse ühikud“) tasuta eraldamiseks arvestatav võimsuskasutustegur uuele osalejale, kellel on kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2003/87

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiviga 2003/87/EÜ, millega luuakse liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631; parandus ELT 2018, L 2, lk 16), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ (ELT 2009, L 140, lk 63) (edaspidi „direktiiv 2003/87“), loodi kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem Euroopa Liidu tasandil. Seda süsteemi kasutatakse alates 1. jaanuarist 2005 kõigis Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) riikides. Vastavalt selle direktiivi artikli 13 lõikele 1 kestab kolmas kauplemisperiood kaheksa aastat alates 2013. aastast kuni 2020. aastani (edaspidi „kolmas kauplemisperiood“).

Direktiivi 2003/87 põhjendused 5 ja 7 on sõnastatud järgmiselt:

„(5)

Ühendus ja liikmesriigid on leppinud kokku, et nad täidavad kooskõlas [nõukogu 25. aprilli 2002. aasta] otsusega 2002/358/EÜ [mis käsitleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli heakskiitmist Euroopa Ühenduse nimel ja sellega võetavate kohustuste ühist täitmist (EÜT 2002, L 130, lk 1)] ühiselt Kyoto protokollist tulenevat kohustust vähendada kasvuhoonegaaside inimtekkelisi heitkoguseid. Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa sellele, et Euroopa Ühendus ja liikmesriigid täidaksid oma kohustusi tulemuslikumalt, rajades tõhusa Euroopa turu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutele ja pidurdades võimalikult vähe majandusarengut ja tööhõivet.

[…]

(7)	Ühenduse sätted, mis käsitlevad lubatud heitkoguse ühikute eraldamist liikmesriikides, on olulised, et aidata kaasa siseturu terviklikkuse säilitamisele ja vältida konkurentsimoonutusi.“

Direktiivi 2003/87 artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

uus osaleja –

–	käitis, mis tegeleb ühe või mitme I lisas loetletud tegevusalaga ning mis on saanud kasvuhoonegaaside heiteloa esimest korda pärast 30. juunit 2011;

–	käitis, mis tegeleb artikli 24 lõike 1 või 2 kohaselt ühenduse süsteemi lisatud tegevusalaga esimest korda, või

–	käitis, mis tegeleb ühe või mitme I lisas loetletud tegevusalaga või artikli 24 lõike 1 või 2 kohaselt ühenduse süsteemi lisatud tegevusalaga ning kus on toimunud märkimisväärne laiendamine pärast 30. juunit 2011, üksnes nimetatud laiendamise osas.

[…]“.

6	Direktiivi artiklis 10 „Lubatud heitkoguse ühikute müük enampakkumisel“ lõikes 1 on sätestatud: „Alates 2013. aastast müüvad liikmesriigid enampakkumisel kõik lubatud heitkoguse ühikud, mida kooskõlas artiklitega 10a ja 10c ei eraldata tasuta. […]“.

Selle direktiivi artiklis 10a „Liidu üleminekueeskirjad lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil“ on sätestatud:

„1. Komisjon võtab 31. detsembriks 2010 vastu kogu ühenduses kohaldatavad ja täielikult ühtlustatud rakendusmeetmed […] lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks […]

[…]

Kuivõrd see on võimalik, määratakse esimeses lõigus osutatud meetmetega kindlaks kogu ühendust hõlmavad eelnevad võrdlusalused, et tagada lubatud heitkoguse ühikute eraldamine sellisel viisil, et kõige tõhusamaid tehnoloogiaid, asendajaid, alternatiivseid tootmisviise, suure tõhususega koostootmist, tõhusat heitgaaside energia taaskasutamist, biomassi kasutamist ning süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist – kus sellised seadmed on olemas – arvesse võttes ergutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energia seisukohast kõige tõhusamate tehnoloogiate kasutamist ega ergutata heitkoguste suurendamist. Elektritootmise eest tasuta lubatud heitkoguse ühikuid ei eraldata, välja arvatud artiklis 10c kirjeldatud juhtudel ning heitgaasidest toodetud elektrienergia puhul.

[…]

2. Konkreetsete sektorite või allsektorite eelnevate võrdlusaluste määramise põhimõtete kindlaksmääramisel on lähtepunktiks ühenduse sektori või allsektori 10% kõige tõhusama käitise keskmised näitajad ajavahemikul 2007–2008. Komisjon konsulteerib asjaomaste sidusrühmadega, kaasa arvatud asjaomaste sektorite ja allsektorite esindajatega.

Artiklite 14 ja 15 kohaste määrustega nähakse ette tootmises tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste seire, aruandluse ja tõendamise ühtlustatud eeskirjad, pidades silmas eelnevate võrdlusaluste kindlaksmääramist.

[…]

7. Viis protsenti ajavahemikul 2013–2020 vastavalt artiklitele 9 ja 9a kindlaks määratud ühenduse lubatud heitkoguse ühikute üldkogusest eraldatakse uutele osalistele kui suurim kogus, mille võib eraldada uutele osalistele käesoleva artikli lõike 1 kohaselt vastu võetud korras. Nimetatud ühenduse reservis olevad lubatud heitkoguse ühikud, mida ei anta uutele osalejatele ega kasutata käesoleva artikli lõike 8, 9 või 10 kohaselt ajavahemikus 2013–2020, panevad liikmesriigid müüki enampakkumisel, võttes arvesse määra, mil liikmesriigi käitised on sellest reservist kasu saanud, kooskõlas artikli 10 lõikega 2 ning üksikasjade ja ajastamise osas kooskõlas artikli 10 lõikega 4 ning asjakohaste rakendussätetega.

[…]

Komisjon võtab 31. detsembriks 2010 vastu ühtlustatud eeskirjad uue osaleja mõiste kohaldamise kohta, eelkõige seoses märkimisväärse laiendamise mõistega.

[…]

11. Kui artiklist 10b ei tulene teisiti, on käesoleva artikli lõigete 4–7 kohaselt tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute kogus 2013. aastal 80% lõikes 1 osutatud meetmete kohaselt kindlaks määratud kogusest. Seejärel vähendatakse tasuta lubatud heitkoguse ühikuid igal aastal võrdse koguse võrra, mistõttu 2020. aastal on tasuta saastekvoote 30%, kuni 2027. aastal enam tasuta lubatud heitkoguse ühikuid ei eraldata.

[…]“.

Direktiiv 2009/29

Direktiivi 2009/29 põhjendustes 8, 15 ja 23 on märgitud:

„(8)

Kuigi esimesel kauplemisperioodil saadud kogemused annavad tunnistust ühenduse süsteemi võimalustest ja siseriiklike lubatud heitkoguse ühikute eraldamise kavade väljatöötamine teiseks kauplemisperioodiks toob kaasa heitkoguste märkimisväärse vähendamise 2012. aastaks, on süsteemi 2007. aastal toimunud läbivaatamine kinnitanud seda, et lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise ühtlustatum süsteem on hädavajalik, et paremini ära kasutada lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise eeliseid, vältida siseturu moonutusi ning hõlbustada saastekvootidega kauplemise süsteemide sidumist. Lisaks sellele tuleks tagada parem prognoositavus ja laiendada süsteemi ulatust, lisades sellesse uusi majandusharusid ja gaase, selleks et tugevdada süsinikuhinnaga antavat signaali, mis on vajalik investeeringute stimuleerimiseks, pakkudes samas uusi vähendamisvõimalusi, mis omakorda toovad kaasa heitkoguste vähendamise väiksemad kulud ja süsteemi suurema tõhususe.

[…]

(15)

Ühenduse majanduse täiendav jõupingutus eeldab muu hulgas, et läbivaadatud ühenduse süsteem toimib majanduslikult võimalikult tõhusalt ja põhineb ühenduses täielikult ühtlustatud lubatud heitkoguse ühikute eraldamise tingimustel. Seepärast peaks lubatud heitkoguse ühikute eraldamise peamiseks meetodiks olema enampakkumised, kuna kõnealune meetod on lihtsaim ning seda peetakse üldiselt majanduslikult kõige tõhusamaks. Samuti peaks see kaotama juhusliku kasumi võimaluse ning looma uutele osalejatele ja keskmisest kiirema majanduskasvuga riikidele olemasolevate käitistega võrdsed võimalused.

[…]

(23)	Käitistele tasuta ühikute eraldamine üleminekuperioodil peaks toimuma ühenduse ühtlustatud eeskirjade alusel (edaspidi „eelnevad võrdlusalused“), et minimeerida konkurentsimoonutusi ühenduse turul. […]“.

Otsus 2011/278

Otsuse 2011/278 põhjendused 12, 16, 35 ja 36 on sõnastatud järgmiselt:

„(12)

Kui käitis tekitas kasvuhoonegaaside heidet, millele on õigus saada tasuta saastekvoote, kuid tootepõhise võrdlusaluse arvutamine ei olnud võimalik, tuleks kõnealused saastekvoodid eraldada üldiste varuvariantide alusel. Selleks et kasvuhoonegaaside heidet võimalikult palju vähendada ning energiat võimalikult palju säästa vähemalt asjaomase tootmisprotsessi osades, on välja töötatud kolm hierarhiliselt järjestatud varuvarianti. Soojuspõhist võrdlusalust kohaldatakse sellistele kütust tarbivatele protsessidele, milles kasutatakse mõõdetavat soojuskandjat. Kütusepõhist võrdlusalust kohaldatakse juhul, kui tarbitakse mõõdetamatut soojust. Soojus- ja kütusepõhiste võrdlusaluste väärtuste arvutamisel on lähtutud läbipaistvuse ja lihtsuse põhimõttest ning energiatõhusate tehnikate kaalumisel on etalonkasutustegurina kasutatud laialdaselt kättesaadava kütuse kasutustegurit, mida võib pidada paremuselt teiseks kasvuhoonegaaside heite seisukohast. Protsessiheitele tuleks saastekvoodid eraldada varasema heite alusel. Selleks et saastekvootide tasuta eraldamine protsessiheitele oleks piisav stiimul kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ning et vältida seda, et protsessiheidet, millele on eraldatud saastekvoote varasemate heitkoguste põhjal või mis jääb tootepõhise võrdlusaluse süsteemi piiresse, ei käsitletaks erinevalt, tuleks tasuta saastekvootide arvu kindlaksmääramiseks korrutada iga käitise varasem tootmistase koefitsiendiga, mille väärtus on 0,9700.

[…]

(16)

Tegevkäitistele tasuta eraldatavate saastekvootide kogus peaks põhinema varasematel tootmisandmetel. Selleks et võrdlusperiood kajastaks võimalikult täpselt tootmistsükleid, hõlmaks ajavahemikku, mille kohta on kättesaadavad kvaliteetsed andmed ning vähendaks selliste erandlike olukordade mõju nagu käitiste ajutine sulgemine, põhinevad varasemat tootmistaset käsitlevad andmed ajavahemiku 1. jaanuar 2005 kuni 31. detsember 2008 mediaansel toodangul, või kui see on suurem, siis ajavahemiku 1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2010 mediaansel toodangul. Samuti on asjakohane arvesse võtta kõiki võimsuse olulisi muutusi, mis on asjaomasel perioodil aset leidnud. Uute osalejate tootmistase tuleks kindlaks määrata sektorile eriomasel teabel põhineva standardse võimsuskasutuse või käitisele eriomase võimsuskasutuse alusel.

[…]

(35)

Investeeringud võimsuse oluliseks suurendamiseks, mis võimaldab kasutada direktiivi [2003/87] artikli 10a lõike 7 kohast uute osalejate reservi, peaksid olema selged ning kindla ulatusega, et vältida uutele osalejatele loodud saastekvootide reservi kiiret ammendumist, konkurentsimoonutusi ja tarbetut halduskoormust ning et tagada käitiste võrdne kohtlemine liikmesriikides. Seepärast on asjakohane määrata võimsuse olulise muutuse künniseks 10% käitise installeeritud võimsusest ning näha ette, et installeeritud võimsuse muutumise tagajärjel peab asjaomase käitise tootmistase märkimisväärselt tõusma või langema. Kui hinnatakse, kas nimetatud künnis on saavutatud, tuleks arvesse võtta võimsuse järkjärgulist suurenemist või vähenemist.

(36)

Arvestades seda, et saastekvootide arv uute osalejate reservis on piiratud, on juhul, kui uutele osalejatele eraldatakse sellest reservist märkimisväärne hulk saastekvoote, asjakohane hinnata, kas õiglane ja võrdne juurdepääs reservi alles jäänud saastekvootidele on tagatud. Lähtuvalt hindamise tulemustest võidakse ette näha järjekorrasüsteemi kehtestamise võimalus. Sellise süsteemi ülesehituse ning selles osalemise tingimuste kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta lubade andmise eri tavasid liikmesriikides, vältida süsteemi kuritarvitamist ning mitte soodustada saastekvootide reservis hoidmist liiga pika ajavahemiku jooksul.“

Selle otsuse artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas otsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

„tegevkäitis“ – käitis, mis tegutseb direktiivi [2003/87] I lisas loetletud ühel või mitmel tegevusalal või tegevusalal, mis on lisatud ELi süsteemi esimest korda vastavalt direktiivi artiklile 24 ning mis

i)	on saanud kasvuhoonegaaside heiteloa enne 30. juunit 2011 või

ii)

töötab tegelikult, on 30. juuniks 2011 saanud kõik asjakohased keskkonnaload, sealhulgas vajaduse korral [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta] direktiivis 2008/1/EÜ [saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (ELT 2008, L 24, lk 8)] osutatud loa, ning täitnud 30. juuniks 2011 kõik muud asjaomase liikmesriigi siseriiklikus õiguskorras ette nähtud tingimused, mille alusel on käitisel õigus saada kasvuhoonegaaside heiteluba;

[…]

„tavavõimsusega tegevuse algus“ – katkematu 90-päevase ajavahemiku tõendatud ja heakskiidetud esimene päev, või kui asjaomase sektori tavaline tootmistsükkel ei näe ette katkematut tootmist, siis esimene päev 90-päevasest ajavahemikust, mis on jaotatud sektorile eriomasteks tootmistsükliteks, mille jooksul käitis töötab, kasutades vähemalt 40% sellisest võimsusest, milleks tema seadmed on projekteeritud, võttes vajaduse korral arvesse käitisele eriomaseid käitamistingimusi;

[…]“.

Otsuse artiklis 6 „Käitiseosadeks jagamine“ on ette nähtud:

„1. Käesoleva otsuse kohaldamisel jagavad liikmesriigid direktiivi [2003/87] artikli 10a alusel tasuta saastekvootide saamise õigusega käitised nõuetekohaselt üheks või mitmeks järgmiseks käitiseosaks:

a)	tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa;

b)	soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa;

c)	kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa;

d)	protsessiheite käitiseosa.

[…]“.

12	Sama otsuse II peatükk „Tegevkäitised“ sisaldab artikleid 5–14.

Otsuse 2011/278 artikli 7 „Võrdlusandmete kogumine“ lõikes 3 on sätestatud:

„Liikmesriigid nõuavad käitajalt iga tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa esialgse installeeritud võimsuse esitamist, mis määratakse järgmiselt:

a)	põhimõtteliselt on esialgne installeeritud võimsus ajavahemiku 1. jaanuar 2005 kuni 31. detsember 2008 kahe kõige suurema tootmismahuga kuu keskmine, eeldades, et käitiseosa on töötanud sellise koormusega 720 tundi kuus ja 12 kuud aastas.

b)	Kui esialgset installeeritud võimsust ei ole võimalik punkti a kohaselt määrata, korraldatakse käitiseosa võimsuse katseline tõendamine tõendaja järelevalve all tagamaks, et kasutatud parameetrid on asjaomasele sektorile tüüpilised ning et katselise tõendamise tulemused on representatiivsed.“

Selle otsuse artiklis 9 „Varasem tootmistase“ on sätestatud:

„1. Liikmesriigid määravad artikli 7 kohaselt kogutud andmete põhjal iga tegevkäitise varasemad tootmistasemed võrdlusperioodiks 1. jaanuarist 2005 kuni 31. detsembrini 2008, või kui need on siis kõrgemad, võrdlusperioodiks 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010.

2. Varasem tootepõhine tootmistase viitab iga toote puhul, millele on määratud I lisas osutatud tootepõhine võrdlusalus, selle toote mediaansele aastasele varasemale toodangule, mis toodeti asjaomases käitises võrdlusperioodil.

3. Varasem soojuspõhine tootmistase viitab sellise mõõdetava soojuse mediaansele aastasele varasemale tootmisele või selle impordile ELi süsteemis osalevast käitisest (või tootmisele ja impordile mõlemale) võrdlusperioodi jooksul, mida tarbiti käitise süsteemipiirides toodete tootmiseks või mehaanilise energia tootmiseks (mida ei kasutatud elektri tootmiseks), soojendamiseks või jahutamiseks (mida ei tarbitud elektri tootmiseks) või eksporditi teise, ELi süsteemi välisesse käitisesse või muusse üksusesse (välja arvatud eksport elektri tootmiseks), väljendatuna teradžaulides aasta kohta.

4. Varasem kütusepõhine tootmistase viitab selliste kütuste mediaansele aastasele varasemale tarbimisele, mida kasutati sellise mõõdetamatu soojuse tootmiseks, mida tarbiti toodete tootmiseks, mehaanilise energia tootmiseks (mida ei kasutatud elektri tootmiseks), soojendamiseks või jahutamiseks (mida ei tarbitud elektri tootmiseks), sealhulgas ohutus-tõrvikpõletamiseks, võrdlusperioodi jooksul, väljendatuna teradžaulides aasta kohta.

[…]

6. Lõigetes 1–5 osutatud mediaansete väärtuste määramisel arvestatakse üksnes kalendriaastaid, mille jooksul asjaomane käitis on töötanud vähemalt ühe päeva.

Juhul, kui käitis on asjakohastel võrdlusperioodidel töötanud vähem kui kaks kalendriaastat, arvutatakse varasemad tootmistasemed iga käitiseosa esialgse installeeritud võimsuse põhjal, mis on määratud artikli 7 lõikes 3 osutatud metoodika järgi, korrutades seda võimsust artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud arvestatava võimsuskasutusteguriga.“

Otsuse artikkel 10 „Saastekvootide eraldamine käitisele“ on sõnastatud järgmiselt:

„1. Liikmesriigid arvutavad igaks aastaks artikli 7 kohaselt kogutud andmete põhjal selliste saastekvootide arvu, mis lõigete 2–8 kohaselt eraldatakse tasuta igale liikmesriigi territooriumil asuvale tegevkäitisele alates 2013. aastast.

2. Kõnealuse arvutuse tegemiseks määravad liikmesriigid esiteks esialgse aastase tasuta eraldatavate saastekvootide arvu iga käitiseosa jaoks eraldi järgmiselt:

a)	iga tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul saadakse antud aastaks eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide arv I lisas osutatud tootepõhise võrdlusaluse väärtuse korrutamisel asjaomase varasema tootepõhise tootmistasemega

ning

i)	soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul saadakse antud aastaks eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide arv I lisas osutatud mõõdetava soojuse jaoks kehtestatud soojuspõhise võrdlusaluse väärtuse korrutamisel mõõdetava soojuse tarbimise varasema soojuspõhise tootmistasemega;

ii)	kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul saadakse antud aastaks eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide arv I lisas osutatud kütusepõhise võrdlusaluse väärtuse korrutamisel tarbitud kütuse varasema kütusepõhise tootmistasemega;

iii)	protsessiheite käitiseosa puhul saadakse antud aastaks eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide arv varasema protsessiheitepõhise tootmistaseme korrutamisel 0,9700-ga.

[…]“.

16	Otsuse 2011/278 IV peatükk „Uued osalejad ja sulgemine“ sisaldab artikleid 17–24.

Otsuse artiklis 17 „Tasuta saastekvootide taotlemine“ on sätestatud:

„1. Pärast taotluse saamist uuelt osalejalt määravad liikmesriigid kehtivate eeskirjade kohaselt kindlaks saastekvootide koguse, mis asjaomasele käitisele tasuta eraldatakse, kui tema tavavõimsusega tegevus algab ja esialgne installeeritud võimsus on kindlaks määratud.

2. Liikmesriigid võtavad vastu üksnes sellised taotlused, mis esitatakse pädevale asutusele ühe aasta jooksul pärast asjaomase käitise või käitiseosa tavavõimsusega tegevuse algust.

3. Liikmesriigid jagavad asjaomase käitise vastavalt käesoleva otsuse artiklile 6 käitiseosadeks ja nõuavad käitajalt, et ta esitaks koos lõikes 1 osutatud taotlusega pädevale asutusele eraldi iga käitiseosa kohta kogu asjakohase teabe ja kõik andmed iga V lisas loetletud parameetri kohta. Vajaduse korral paluvad liikmesriigid käitajatel esitada üksikasjalikumat teavet.

4. Direktiivi [2003/87] artikli 3 [punktis] h osutatud käitiste puhul, välja arvatud pärast 30. juunit 2011 oluliselt suurenenud võimsusega käitised, nõuavad liikmesriigid käitajalt, et nad määraksid iga käitiseosa esialgse installeeritud võimsuse artikli 7 lõikes 3 osutatud metoodika kohaselt, kasutades võrdlusena tavavõimsusega tegevuse alguse määramisel aluseks olnud katkematut 90-päevast ajavahemikku. Enne käitisele saastekvootide arvutamist kiidavad liikmesriigid kõnealuse iga käitiseosa esialgse installeeritud võimsuse heaks.

[…]“.

Otsuse artiklis 18 „Tootmistasemed“ on nähtud ette:

„1. Direktiivi [2003/87] artikli 3 [punktis] h osutatud käitiste puhul, välja arvatud pärast 30. juunit 2011 oluliselt suurenenud võimsusega käitised, määravad liikmesriigid iga käitise tootmistasemed järgmiselt:

a)	tootepõhine tootmistase saadakse iga toote puhul, millele on määratud I lisas osutatud tootepõhine võrdlusalus, asjaomases käitises selle toote tootmiseks kasutatava esialgse installeeritud võimsuse korrutamisel standardse võimsuskasutusteguriga;

soojuspõhine tootmistase saadakse esialgse installeeritud võimsuse, mida kasutatakse sellise mõõdetava soojuse tootmiseks või impordiks ELi süsteemis osalevatest käitistest (või tootmiseks ja impordiks mõlemaks), mida tarbiti käitise süsteemipiirides toodete tootmiseks, mehaanilise energia tootmiseks (mida ei kasutata elektri tootmiseks), soojendamiseks või jahutamiseks (mida ei tarbitud elektri tootmiseks) või eksporditi teise, ELi süsteemi välisesse käitisesse või muusse üksusesse (välja arvatud eksport elektri tootmiseks), korrutamisel arvestatava võimsuskasutusteguriga;

kütusepõhine tootmistase saadakse asjaomase käitise esialgse installeeritud võimsuse, mida kasutati kütuste tarbimiseks sellise mõõdetamatu soojuse tootmiseks, mida tarbiti toodete tootmiseks, mehaanilise energia tootmiseks (mida ei kasutatud elektri tootmiseks), soojendamiseks või jahutamiseks (mida ei tarbitud elektri tootmiseks), sealhulgas ohutus-tõrvikpõletamiseks, korrutamisel arvestatava võimsuskasutusteguriga;

d)	protsessiheitepõhine tootmistase saadakse protsessiüksuse esialgse installeeritud võimsuse, millega tekitatakse protsessiheidet, korrutamisel arvestatava võimsuskasutusteguriga.

2. Lõike 1 punktis a osutatud standardse võimsuskasutusteguri määrab kindlaks komisjon andmete põhjal, mille liikmesriigid käesoleva otsuse artikli 7 kohaselt on kogunud, ja komisjon avaldab selle. Iga I lisas osutatud tootepõhise võrdlusaluse puhul on see 80 protsenti kõikide asjaomast toodet tootvate käitiste keskmistest aastastest võimsuskasutusteguritest. Iga asjaomast toodet tootva käitise keskmine aastane võimsuskasutustegur saadakse ajavahemiku 2005–2008 keskmise aastase toodangu jagamisel esialgse installeeritud võimsusega.

Lõike 1 punktides b–d osutatud arvestatava võimsuskasutusteguri määravad kindlaks liikmesriigid nõuetekohaselt põhjendatud ja sõltumatult tõendatud teabe põhjal, mis neil on käitise kavandatud tavavõimsusega tegevuse, hoolduse, tavalise tootmistsükli, energiatõhusate tehnoloogiate ja tüüpilise võimsuskasutuse kohta asjaomases sektoris, mida võrreldakse sektorile eriomase teabega.

[…]“.

Sama otsuse artiklis 19 „Saastekvoootide eraldamine uutele osalejatele“ on sätestatud:

„1. Saastekvootide eraldamiseks uutele osalejatele, välja arvatud direktiivi [2003/87] artikli 3 [punkti] h kolmandas taandes osutatud käitistele, arvutavad liikmesriigid välja käitisele tavavõimsusega tegevuse alguseks eraldatava esialgse aastase tasuta saastekvootide koguse, iga käitiseosa kohta eraldi, järgmiselt:

a)	iga tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul saadakse antud aastaks eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide kogus kõnealuse tootepõhise võrdlusaluse väärtuse korrutamisel asjaomase tootepõhise tootmistasemega;

b)	iga soojuspõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul saadakse eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide kogus mõõdetava soojuse jaoks kehtestatud I lisas osutatud soojuspõhise võrdlusaluse väärtuse korrutamisel soojuspõhise tootmistasemega;

c)	iga kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul saadakse eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide kogus I lisas osutatud kütusepõhise võrdlusaluse väärtuse korrutamisel kütusepõhise tootmistasemega;

d)	iga protsessiheitega seotud käitiseosa puhul saadakse antud aastaks eraldatav esialgne aastane tasuta saastekvootide kogus protsessiheitepõhise tootmistaseme korrutamisel 0,9700-ga.

Esialgse aastase tasuta saastekvootide koguse arvutamisel kohaldatakse koos vajalike muudatustega käesoleva otsuse artikli 10 lõikeid 4–6 ja 8 ning artikleid 11, 12, 13 ja 14.

[…]

4. Liikmesriigid teatavad komisjonile viivitamata esialgse aastase tasuta saastekvootide üldkoguse. Direktiivi [2003/87] artikli 10 lõike 7 kohaselt uute osalejate jaoks loodud reservist eraldatakse saastekvoote ajalises järjestuses, mis lähtub nimetatud teate kättesaamisest.

Komisjon võib keelduda asjaomasele käitisele esialgse aastase tasuta saastekvootide üldkoguse eraldamisest. Kui komisjon ei keeldu esialgse aastase tasuta saastekvootide üldkoguse eraldamisest, määrab asjaomane liikmesriik kindlaks tasuta saastekvootide lõpliku aastase koguse.

[…]“.

Otsus 2013/447/EL

Komisjoni 5. septembri 2013. aasta otsuse 2013/447/EL otsuse 2011/278/EL artikli 18 lõike 2 kohase standardse võimsuskasutusteguri kohta (ELT 2013, L 240, lk 23) lisas on loetletud standardsed võimsuskasutustegurid, mida kohaldatakse kolmandale kauplemisperioodile, et määrata kindlaks tootepõhise võrdlusaluse alla kuuluvate uute osalejate tootmistase.

Saksa õigus

Saksamaa 21. juuli 2011. aasta seaduse kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kohta (Treibhausgas-Emissionshandelsgesetz) (BGBl. 2011 I, lk 1475; edaspidi „TEHG“) § 9 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käitajatele eraldatakse lubatud heitkoguse ühikud tasuta vastavalt põhimõtetele, mis on sätestatud [direktiivi 2003/87] kehtiva redaktsiooni artikli 10a lõigetes 1–5, lõikes 7 ja lõigetes 11–20 ning [otsuses 2011/278].“

22	TEHG 18. jaanuari 2019. aasta redaktsiooni (BGBl. 2019 I, lk 37) § 34 lõikes 1 on sätestatud: „1. lisas nimetatud tegevustest tingitud kasvuhoonegaaside heite suhtes on [kolmandal kauplemisperioodil] endiselt kohaldatavad § 1–36 nende 24. jaanuarini 2019 kehtivas redaktsioonis. […]“.

Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute eraldamist kauplemisperioodiks 2013–2020 käsitleva 26. septembri 2011. aasta määruse (Verordnung über die Zuteilung von Treibhausgas-Emissionsberechtigungen in der Handelsperiode 2013 bis 2020) (BGBl. 2011 I, lk 1921; edaspidi „ZuV 2020“) §-s 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas määruses kasutatakse lisaks [TEHG] §-s 3 sisalduvatele mõistetele järgmisi mõisteid:

[…]

2. tavavõimsusega tegevuse algus

katkematu 90-päevase ajavahemiku esimene päev, või kui asjaomase sektori tavaline tootmistsükkel ei näe ette katkematut tootmist, siis esimene päev 90-päevasest ajavahemikust, mis on jaotatud sektorile eriomasteks tootmistsükliteks, mille jooksul käitis töötab, kasutades vähemalt 40% sellisest võimsusest, milleks tema seadmed on projekteeritud, võttes vajaduse korral arvesse käitisele eriomaseid käitamistingimusi;

[…]

10. uued käitised

kõik uued osalejad vastavalt direktiivi [2003/87] artikli 3 punkti h esimesele taandele;

[…]

27. kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa

kokkuvõetuna sellised sisendvood, väljundvood ja nendega seotud heited, mis ei kuulu punktis 28 või punktis 30 nimetatud käitiseosa alla, kui kütuste põletamise käigus toodetakse mõõdetamatut soojust, mida

a)	tarbitakse toodete tootmiseks, mehaanilise energia tootmiseks, soojendamiseks või jahutamiseks või

b)	toodetakse ohutus-tõrvikpõletamise käigus, kui sellega seotud katsekütuste ja väga muutlikes kogustes protsessi- või jääkgaaside põletamist on käitisele väljastatud asjakohastes lubades nõutud täielikuks töö peatamiseks häirete korral käitise töös või muudes erakorralistes olukordades;

välja on arvatud mõõdetamatu soojus, mida tarbitakse elektrienergia tootmiseks või eksporditakse elektrienergia tootmise tarbeks;

[…]“.

ZuV 2020 §-s 16 „Lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise taotlus“ on sätestatud:

(1) Uued osalejad peavad lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise taotluse esitama ühe aasta jooksul pärast käitise tavavõimsusega tegevuse algust, võimsuse olulise suurenemise korral ühe aasta jooksul pärast muutunud võimsusega tegevuse algust.

[…]

(4) Uute käitiste esialgne installeeritud võimsus on iga käitiseosa puhul erandina §-st 4 tavavõimsusega tegevuse alguse järgse katkematu 90-päevase ajavahemiku kahe kõige suurema tootmismahuga kuu keskmine, ümardatuna kalendriaastale.

[…]“.

ZuV 2020 §-s 17 „Uute osalejate tootmistasemed“ on nähtud ette:

(1) § 3 alusel määratavate uute käitiste käitiseosade puhul määratakse lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks aluseks võetavad tootmistasemed kindlaks järgmiselt:

[…]

3. kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul saadakse kütusepõhine tootmistase asjaomase käitiseosa esialgse installeeritud võimsuse korrutamisel arvestatava võimsuskasutusteguriga;

[…]

(2) Lõike 1 punktides 2–4 osutatud arvestatav võimsuskasutustegur määratakse kindlaks taotleja teabe põhjal, mis käsitleb:

1. käitiseosa tegelikku tegevust kuni taotluse esitamiseni ja käitise või käitiseosa kavandatud tegevust, kavandatud hooldusperioode ja tootmistsükleid,

2. energia ja kasvuhoonegaaside seisukohast tõhusate tehnoloogiate kasutamist, mis võivad käitise arvestatavat võimsuskasutustegurit mõjutada,

3. tüüpilist võimsuskasutust asjaomastes sektorites.

[…]“.

ZuV 2020 § 18 „Lubatud heitkoguse ühikute eraldamine uutele osalejatele“ on sõnastatud järgmiselt:

„(1) Lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks uutele osalejatele arvutab pädev asutus ajavahemikku 2013–2020 hõlmava kauplemisperioodi järelejäänud aastateks käitisele iga käitiseosa kohta eraldi välja esialgsed aastased tasuta lubatud heitkoguse ühikud, mida eraldatakse tavavõimsusega tegevuse alguseks; arvutamine toimub järgmiselt:

[…]

3. iga kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa puhul saadakse tasuta eraldatavate heitkoguse ühikute esialgne aastane kogus kütusepõhise võrdlusaluse väärtuse korrutamisel kütusepõhise tootmistasemega;

[…]“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

27	Ingredion Germany käitab Hamburgis (Saksamaa) tärklisetoodete tootmiseks ette nähtud käitist. Käitis hõlmab uute käitiseosadena kütteseadet ja aurugeneraatorit. Käitises kasutatakse tärklise tootmiseks vajaliku soojuse tootmiseks auru ja maagaasi.

8. augustil 2014 esitas Ingredion Germany kolmanda kauplemisperioodi kohta Deutsche Emissionshandelsstellele (Saksamaa lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise amet; edaspidi „DEHSt“) taotluse lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks uuele käitisele, mis ühe käitiseosa puhul põhines soojuspõhisel võrdlusalusel ja teise puhul kütusepõhisel võrdlusalusel.

Kütusepõhise võrdlusaluse puhul lähtus DEHSt vastavalt Ingredion Germany andmetele esmalt arvestatavast võimsuskasutustegurist 109%. Esialgne installeeritud võimsus määrati nimelt 90‑päevase ajavahemiku vältel pärast tavavõimsusega tegevuse algust saavutatud tootmismahu alusel hetkel, mil käitis ei olnud kavandatud võimsust veel saavutanud. Seepärast oli tegelik võimsus vaatlusalusel ajavahemikul 15. augustist 2013 kuni 20. juunini 2014 suurem kui 100% esialgsest installeeritud võimsusest.

DEHSt eraldas 1. septembri 2015. aasta otsusega Ingredion Germanyle kolmandaks kauplemisperioodiks tasuta 124908 lubatud heitkoguse ühikut. Põhjenduseks märgiti, et kõigepealt oli DEHSt teatanud lubatud heitkoguse ühikute koguse komisjonile, võttes aluseks arvestatava võimsuskasutusteguri 109%. Euroopa Komisjon keeldus 24. märtsi 2015. aasta otsuses [C(2015) 1733 final] andmast luba lähtuda kolme muu Saksa käitise puhul 100% suurusest või suuremast arvestatavast võimsuskasutustegurist. Seepärast võttis DEHSt nüüd aluseks 99,9% suuruse võimsuskasutusteguri.

31	Ingredion Germany esitas 30. septembril 2015 DEHStile tema 1. septembri 2015. aasta otsuse peale vaide, mis jäeti 7. juuli 2017. aasta otsusega rahuldamata.

32	Ingredion Germany jäi 9. augustil 2017 Verwaltungsgericht Berlinile (Berliini halduskohus, Saksamaa) esitatud kaebuses oma nõude juurde uutele osalejatele tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks.

33	Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et tema menetluses oleva vaidluse lahendus sõltub küsimusest, kas otsuse 2011/278 artikli 18 lõike 2 teise lõigu kohaselt on nimetatud ühikute eraldamise puhul arvestatav võimsuskasutustegur väiksem kui 100%.

Sellega seoses leiab nimetatud kohus, et selle sätte sõnastuses ei mainita kohaldatava võimsuskasutusteguri väärtuse võimalikku piiramist. Suurem arvestatav võimsuskasutustegur tulenes käesoleval juhul nõuetekohaselt põhjendatud ja sõltumatult tõendatud teabest mitte üksnes käitise kavandatud, vaid ka tegeliku tavavõimsusega tegevuse kohta ajavahemikul kuni niisuguse taotluse esitamiseni. Erinevalt tegevkäitistest lähtutakse uute osalejate puhul esialgse installeeritud võimsuse kindlaksmääramisel otsuse 2011/278 artikli 17 lõike 4 kohaselt 90-päevasest ajavahemikust pärast tavavõimsusega tegevuse algust, ja mitte neljast aastast, mis on põhimõtteliselt ette nähtud selle otsuse artikli 7 lõike 3 punktis a, mistõttu võib sageli esineda olukord, kus kavandatud tavavõimsusega tegevust ei ole selle 90 päeva jooksul veel saavutatud.

Siiski märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealuse otsuse artikli 18 lõike 2 teine lõik puudutab ka tüüpilist võimsuskasutust asjaomases sektoris, mis üldjuhul peaks olema väiksem kui 100%. Peale selle lähtutakse vastavalt otsuse 2011/278 artikli 18 lõike 1 punktile a tootepõhise võrdlusalusega käitiseosadega uute osalejate puhul standardsest võimsuskasutustegurist, mis on kindlaks määratud otsuses 2013/447 ning on igal juhul madalam kui 100%.

Nendel asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Berlin (Berliini halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas otsuse [2011/278] artikli 18 lõike 1 punkti c ja lõike 2 teist lõiku koostoimes direktiivi [2003/87] artikli 3 punktiga h ja artikliga 10a tuleb tõlgendada nii, et uutele osalejatele kütusepõhise tootmistaseme kindlaksmääramisel aluseks võetav võimsuskasutustegur peab olema väiksem kui 100%?“

Eelotsuse küsimuse analüüs

37	Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas otsuse 2011/278 artikli 18 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et uutele osalejatele lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks peab arvestatav võimsuskasutustegur olema väiksem kui 100%.

Sellega seoses olgu kõigepealt märgitud, et direktiivi 2003/87 eesmärk on luua lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem, mis on suunatud kasvuhoonegaaside õhku paisatud koguste vähendamisele tasemeni, mis võimaldab vältida inimtegevusest tulenevaid ohtlikke kliimahäireid, ning mille lõppeesmärk on keskkonnakaitse (20. juuni 2019. aasta kohtuotsus ExxonMobil Production Deutschland, C‑682/17, EU:C:2019:518, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

See süsteem põhineb majanduslikul loogikal, mis innustab iga süsteemiosalist tekitama talle esialgu eraldatud lubatud heitkoguse ühikutest madalamat kasvuhoonegaaside heitkogust, et ülejäägi saaks võõrandada teisele osalisele, kelle heitkogus ületab lubatud heitkoguse ühikuid (20. juuni 2019. aasta kohtuotsus ExxonMobil Production Deutschland, C‑682/17, EU:C:2019:518, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

Direktiivi 2003/87 vastuvõtmise eesmärk oli seega vähendada hiljemalt 2020. aastaks majanduslikult tõhusalt liidu kasvuhoonegaaside heitkoguseid kokku vähemalt 20% võrra võrreldes 1990. aasta tasemega (vt selle kohta 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus ExxonMobil Production Deutschland, C‑682/17, EU:C:2019:518, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sel eesmärgil on selle direktiivi artiklis 10a nähtud teatavate tegevusvaldkondade käitiste jaoks ette lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamine, mille kogust vähendatakse selle artikli lõike 11 kohaselt kolmandal kauplemisperioodil järk-järgult nii, et 2027. aastaks enam lubatud heitkoguse ühikuid tasuta ei eraldata (vt selle kohta 20. juuni 2019. aasta kohtuotsus ExxonMobil Production Deutschland, C‑682/17, EU:C:2019:518, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

Nagu nähtub eeskätt nimetatud direktiivi artikli 10 lõikest 1 ja direktiivi 2009/29 põhjendusest 15, on kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks nähtud ette, et lubatud heitkoguse ühikute eraldamise peamiseks meetodiks peaks olema enampakkumine, mida liidu seadusandja peab üldiselt majanduslikult kõige tõhusamaks (20. juuni 2019. aasta kohtuotsus ExxonMobil Production Deutschland, C‑682/17, EU:C:2019:518, punkt 66).

43	Direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 alusel võttis komisjon otsusega 2011/278 vastu liiduülesed ühtlustatud eeskirjad lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks. Sama artikli lõikest 2 tuleneb, et komisjon määrab selle raames kindlaks konkreetse sektori või allsektori võrdlusalused.

Selles kontekstis näeb nimetatud otsuse artikli 19 lõige 1 ette, et direktiivi 2003/87 artikli 3 punktis h määratletud uute osalejate puhul, välja arvatud selle sätte kolmandas taandes nimetatud käitised, arvutavad liikmesriigid esialgse aastase tasuta eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute arvu, korrutades nende võrdlusaluste väärtuse iga käitiseosa tootmistasemega. Selleks peavad liikmesriigid vastavalt selle sama otsuse artiklile 6 eristama käitiseosad vastavalt nende tegevusele, et saaks kindlaks määrata, kas neil tuleb kohaldada tootepõhist, soojuspõhist või kütusepõhist võrdlusalust, või hoopis eritegurit „protsessiheite käitiseosa“ puhul.

Vastavalt otsuse 2011/278 artikli 18 lõike 1 punktile c vastab kütusepõhine tootmistase, mis on põhikohtuasjas asjakohane, samamoodi nagu see, mis on ette nähtud soojus- ja protsessiheite puhul, selle artikli lõike 1 punktide b ja d kohaselt asjaomase käitise algsele installeeritud võimsusele, mida korrutatakse kohaldatava võimsuskasutusteguriga.

46	Selleks et hinnata, millise ulatusega on uute osalejate õigus saada lubatud heitkoguse ühikuid tasuta, tuleb seega analüüsida, kas arvestatav võimsuskasutustegur peab olema väiksem kui 100%.

47	Sellega seoses tuleb märkida, et otsuse 2011/278 artikli 18 lõike 2 teises lõigus on täpsustatud selle kasutusteguri kindlaksmääramise üksikasjalikud eeskirjad ja asjaolud, mida tuleb selleks arvesse võtta.

See säte näeb ette, et liikmesriigid määravad arvestatava võimsuskasutusteguri kindlaks nõuetekohaselt põhjendatud ja sõltumatult tõendatud teabe põhjal, ning nimetab sellega seoses käitise kavandatud tavavõimsusega tegevust, hooldust, tavalist tootmistsüklit, energiatõhusaid tehnoloogiaid ja vastava sektori tüüpilist võimsuskasutust võrreldes sektorile eriomase teabega. Siiski tuleb tõdeda, et nimetatud sättes ei ole täpsustatud selle kasutusteguri väärtust kui sellist.

49	Sellest järeldub, et otsuse 2011/278 artikli 18 lõike 2 teise lõigu sõnastus ei anna määrava tähtsusega teavet, mis võimaldaks lahendada küsimuse võimsuskasutusteguri võimalikust piiramisest alla 100%.

50	Neil asjaoludel tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt arvesse võtta direktiivi 2003/87 ja otsuse 2011/278 üldist ülesehitust ning nendega taotletavaid eesmärke (18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS, C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

Mis puudutab esiteks selle direktiivi ja otsuse üldist ülesehitust, siis sätteid, mis käsitlevad lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist niisugusele uuele osalejale nagu põhikohtuasja kaebuse esitaja, kellel on kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa, võib võrrelda sätetega, mida kohaldatakse ühelt poolt tegevkäitiste ja teiselt poolt uute osalejate suhtes, kellel on muu võrdlusaluse käitiseosa.

Kõigepealt tuleb märkida seoses tegevkäitistega, mis on määratletud selle otsuse artikli 3 punktis a, et sama otsuse põhjenduses 16 on mainitud, et neile tasuta eraldatavad lubatud heitkoguse ühikud peaksid tuginema varasematele tootmisandmetele võrdlusperioodi alusel, mis oleks võimaluse korral tööstustsükleid esindav, hõlmates asjakohast ajavahemikku, mille puhul on kvaliteetsed andmed kättesaadavad, ja vähendades erakorraliste asjaolude nagu käitiste ajutise sulgemise mõju.

53	Sellega seoses tuleb tõdeda, et tegevkäitiste algne installeeritud võimsus ei ole põhimõtteliselt teave, mida võetakse arvesse neile tasuta eraldatud lubatud heitkoguse ühikute esialgse aastase koguse arvutamisel.

54	Nimelt, vastavalt otsuse 2011/278 artikli 10 lõigetele 1 ja 2 tehakse arvutus asjaomase käitiseosa suhtes kohaldatava võrdlusaluse väärtuse korrutamisel selle varasema tootmistasemega.

55	Nagu on ette nähtud selle otsuse artikli 9 lõikes 1, määravad liikmesriigid kindlaks iga käitise varasemad tootmistasemed võrdlusperioodiks 1. jaanuarist 2005 kuni 31. detsembrini 2008 või, kui need tasemed on siis kõrgemad, võrdlusperioodiks 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010.

Lisaks on selle artikli lõigetes 2–5 täpsustatud, et varasem tootmistase vastab igale võrdlusalusele omase teguri mediaanväärtusele, mis vastavalt nimetatud artikli lõikele 4 seisneb selles sättes viidatud teatud tegevusaladel võrdlusperioodil tarbitud mõõdetamatu soojuse tootmiseks kasutatud kütuse varasemas aastases tarbimises.

57	Seega tuleb asuda seisukohale, et arvestades nende suhtes kohaldatavat korda, eraldatakse tegevkäitistele lubatud heitkoguse ühikuid tasuta andmete alusel, mis näitavad nende käitiste tegelikku käitamist.

58	Seevastu nähtub ka otsuse 2011/278 põhjendusest 16, et see kord ei laiene uutele osalejatele, kelle puhul on nähtud otsesõnu ette, et lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamisele kohaldatakse erinevat arvutusmeetodit.

59	Sellega seoses, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 44 ja 45, toimub eraldamine uutele osalejatele asjaomaste käitiste algse installeeritud võimsuse alusel.

Eelkõige tuleb märkida, et see algne installeeritud võimsus määratakse selle otsuse artikli 17 lõike 4 kohaselt kindlaks vastavalt artikli 7 lõikes 3 osutatud metoodikale, mis näeb ette, et põhimõtteliselt vastab algne võimsus konkreetsel perioodil kahe kõige suurema igakuise toodangumahu keskmisele, kasutades võrdlusena katkematut 90-päevast ajavahemikku, mille alusel määratakse kindlaks tavavõimsusega tegevuse algus.

Lisaks on tavavõimsusega tegevuse algus nimetatud otsuse artikli 3 punktis n määratletud kui katkematu 90-päevase ajavahemiku tõendatud ja heakskiidetud esimene päev, või kui asjaomase sektori tavaline tootmistsükkel ei näe ette katkematut tootmist, siis esimene päev 90-päevasest ajavahemikust, mis on jaotatud sektorile eriomasteks tootmistsükliteks, mille jooksul käitis töötab, kasutades vähemalt 40% sellisest võimsusest, milleks tema seadmed on projekteeritud, võttes vajaduse korral arvesse käitisele eriomaseid käitamistingimusi.

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 märkis, tuleneb võrdlusperioodi lühidusest ja valitud võimsuse künnisest madalamast tasemest ühemõtteliselt, et otsesõnu otsustati mitte seada lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamist uutele osalejatele sõltuvusse andmetest, mis tingimata esindavad asjaomaste käitiste tegelikku käitamist.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab liidu õiguse üldpõhimõtteks olev võrdse kohtlemise põhimõte, et võrreldavaid olukordi ei koheldaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei koheldaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui niisugune kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (20. juuni 2019. aasta kohtuotsus ExxonMobil Production Deutschland, C‑682/17, EU:C:2019:518, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

64	Võttes sellega seoses arvesse neile omaseid olukordi, kehtestati kaks eraldi korda: esiteks lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks tegevkäitistele ja teiseks uutele osalejatele.

Sellest järeldub, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 60, et ei saa väita, et arvestatava võimsuskasutusteguri eesmärk juhul, kui väärtus ületab 100%, on tagada, et samamoodi nagu tegevkäitiste puhul eraldatakse uutele osalejatele tasuta lubatud heitkoguse ühikuid andmete alusel, mis kajastavad asjaomase käitise võimsuse tegelikku kasutamist.

Seejärel tuleb selleks, et tõlgendada otsuse 2011/278 artikli 18 lõike 2 teist lõiku, arvestades direktiivi 2003/87 ja selle otsuse üldist ülesehitust, hinnata sellise uue osaleja olukorda, kellel – nagu Ingredion Germanyl – on kütusepõhise võrdlusaluse käitiseosa, võrreldes olukorraga, milles on uued osalejad, kellel on muude võrdlusaluste käitiseosad.

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, tuleb uutele osalejatele tasuta eraldatud esialgse aastase lubatud heitkoguse ühikute koguse arvutamisel kindlaks teha, kas asjaomaste käitiseosade suhtes kehtib tootepõhine võrdlusalus, soojuspõhine võrdlusalus või kütusepõhine võrdlusalus või kas tegemist on protsessiheite käitisega.

Selle kohta on Euroopa Kohus juba sedastanud, et otsuse 2011/278 artiklis 3 esitatud tootepõhise, soojuspõhise ja kütusepõhise võrdlusaluse ning protsessiheite käitiseosa määratlused on üksteist vastastikku välistavad (18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS, C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

Nagu nähtub selle otsuse põhjendusest 12, tuleb üksnes sellisele kasvuhoonegaaside heitele, millele on õigus saada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid, kuid tootepõhise võrdlusaluse arvutamine ei olnud võimalik, eraldada kõnealused lubatud heitkoguse ühikud kolme hierarhiliselt järjestatud varuvariandi alusel, et kasvuhoonegaaside heidet võimalikult palju vähendada ning energiat võimalikult palju säästa vähemalt asjaomase tootmisprotsessi osades (18. jaanuari 2018. aasta kohtuotsus INEOS, C‑58/17, EU:C:2018:19, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

70	Seoses lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamisega uutele osalejatele, ja eriti asjaomaste käitiste tootmistaseme kindlaks määramisega, tuleb eristada ühelt poolt tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa ja teiselt poolt soojuspõhise võrdlusaluse, kütusepõhise võrdlusaluse või protsessiheite käitisi.

Nimelt, kui viimaste puhul – nagu nähtub otsuse 2011/278 artikli 18 lõike 1 punktidest b–d – sõltub tootmistaseme kindlaksmääramine arvestatavast võimsuskasutustegurist, ei ole see nii uute osalejate puhul, kellel on tootepõhise võrdlusaluse käitis. Viimati nimetatute kohta on selle otsuse artikli 18 lõike 1 punktis a ette nähtud, et tootepõhine tootmistase vastab asjaomase käitise algsele installeeritud võimsusele selle toote valmistamiseks, mida on korrutatud standardse võimsuskasutusteguriga.

Nagu nähtub selle otsuse artikli 18 lõike 2 esimesest lõigust, määrab selle standardse võimsuskasutusteguri kindlaks ja avaldab komisjon. Sellega seoses tuleb tõdeda, et nagu otsuses 2013/447 on kolmanda kauplemisperioodi jaoks kindlaks määratud, on standardse võimsuskasutusteguri väärtus iga tootepõhise võrdlusaluse puhul väiksem kui 100%.

Sellest tuleneb, et otsuse 2011/278 artikli 18 lõike 2 teise lõigu tõlgendamine neid sätteid silmas pidades, mis käsitlevad tootepõhise võrdlusaluse käitiseosa omavate uute osalejate tootmistaseme kindlaksmääramist, ei võimalda väita, et arvestatava võimsuskasutusteguri väärtus võib olla suurem kui 100% või sellega võrdne.

Nimelt, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 43–46, ei saa nõustuda selle sätte tõlgendusega, mille kohaselt juhul, kui osutub võimatuks kohaldada tootepõhist võrdlusalust, mis on selles otsuses põhimõtteliselt ette nähtud, võib alternatiivse võrdlusaluse kohaldamine varuvariandina tuua kaasa selle, et lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamisel koheldakse uusi osalejaid, kes käitavad soojuspõhise võrdlusaluse, kütusepõhise võrdlusaluse või protsessiheite käitiseosasid, soodsamalt kui uusi osalejaid, kes käitavad tootepõhise võrdlusaluse käitiseosasid.

75	Neid kaalutlusi kinnitavad liidu seadusandja taotletavad eesmärgid.

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi direktiivi 2003/87 peamine eesmärk on – nagu on nimetatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 38 – märkimisväärselt vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, tuleb see saavutada mitme alameesmärgi täitmise kaudu. Nagu on välja toodud selle direktiivi põhjendustes 5 ja 7, on need alameesmärgid eelkõige majandusarengu ja tööhõive ning siseturu terviklikkuse ja konkurentsitingimuste säilitamine (22. juuni 2016. aasta kohtuotsus DK Recycling und Roheisen vs. komisjon, C‑540/14 P, EU:C:2016:469, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

77	Käesoleva kohtuotsuse punktis 74 nimetatud uute osalejate kategooriate ebavõrdne kohtlemine, mis ei ole objektiivselt põhjendatud, takistab aga nimetatud alameesmärkide saavutamist.

78	Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et otsuse 2011/278 artikli 18 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et uutele osalejatele lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks peab arvestatava võimsuskasutusteguri väärtus olema väiksem kui 100%.

Kohtukulud

79	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsuse 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks, artikli 18 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et uutele osalejatele lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks peab arvestatava võimsuskasutusteguri väärtus olema väiksem kui 100%.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.