Liidetud kohtuasjad C‑245/19 ja C‑246/19
État luxembourgeois
versus
B jt
(eelotsusetaotlused,
mille on esitanud Cour administrative (Luksemburg))
Euroopa Kohtu (suurkoda) 6. oktoobri 2020. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2011/16/EL – Maksustamisalane halduskoostöö – Artiklid 1 ja 5 – Nõue väljastada teave liikmesriigi pädevale asutusele, kes tegutseb teise liikmesriigi pädeva asutuse teabevahetustaotluse alusel – Teabe valdaja, keda esimesena nimetatud liikmesriigi pädev asutus kohustab väljastama teabe – Maksumaksja, kelle suhtes käimasolevast uurimisest tingituna on teisena nimetatud liikmesriigi pädeva asutuse taotlus esitatud – Kolmandad isikud, kellega maksumaksja on õigus‑, pangandus‑, finants‑ või laiemalt majandussuhetes – Kohtulik kaitse – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 47 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Artikli 52 lõige 1 – Piirang – Õiguslik alus – Õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile põhiolemuse järgimine – Sellise õiguskaitsevahendi olemasolu, mis võimaldab asjaomastel õigussubjektidel saavutada tõhusa kontrolli kõigis tähtsust omavates faktilistes ja õiguslikes küsimustes ning neile liidu õigusega tagatud õiguste tõhusa kohtuliku kaitse – Üldist huvi pakkuv eesmärk, mida liit tunnustab – Rahvusvahelise maksupettuse ja maksustamise vältimise vastane võitlus – Proportsionaalsus – Teabe väljastamise nõudes osutatud teabe „eeldatav olulisus“ – Kohtulik kontroll – Ulatus – Isikulised, ajalised ja sisulised asjaolud, mida tuleb arvesse võtta
Põhiõigused – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Kohaldamisala – Liidu õiguse rakendamine – Liikmesriigi õigusnormid, mis täpsustavad direktiiviga 2011/16 kehtestatud teabevahetusmenetluse korda – Hõlmamine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 51 lõige 1; nõukogu direktiiv 2011/16)
(vt punktid 45 ja 46)
Põhiõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Õigus eraelu puutumatusele – Õigus isikuandmete kaitsele – Põhiõiguste kaalumine – Hartaga tagatud õiguste ja vabaduste teostamise piiramine – Lubatavus – Tingimused
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7, 8 ja 47)
(vt punktid 47–51)
Põhiõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Tuginemise võimalikkus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
(vt punktid 54 ja 55)
Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Kaitse avaliku võimu meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise eest – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Ulatus – Juriidilised isikud – Kohustav otsus, millega lahendatakse direktiivi 2011/16 alusel esitatud teabetaotlust, ja meede, millega karistatakse selle otsuse täitmata jätmise eest – Hõlmamine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47 ja artikli 52 lõige 1)
(vt punktid 57–59)
Põhiõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile teostamise piiramine liikmesriigi õigusega – Tingimused – Õiguse põhiolemuse järgimine – Mõiste „õiguse põhiolemus“ – Õigus pöörduda kohtusse, kes kindlustab liidu õigusega tagatud õiguste järgimise – Õigustatud isikul vajaduse puudumine rikkuda liikmesriigi õigust ja lasta endale määrata sanktsioon selle rikkumise eest – Hõlmamine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
(vt punktid 60 ja 66)
Põhiõigused – Eraelu puutumatus – Isikuandmete kaitse – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 7 ja 8 – Kohaldamisala – Teave, mis puudutab füüsilist isikut, kelle isik on kindlaks tehtud või kindlaks tehtav – Teave pangakontode ja finantsvara ning õigus‑ või majandussuhete kohta kolmandate isikutega – Hõlmamine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7 ja 8)
(vt punktid 73 ja 74)
Põhiõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile – Kohaldamisala – Juriidilisest isikust kolmandad isikud – Hõlmamine
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47)
(vt punktid 96 ja 97)
Õigusaktide ühtlustamine – Maksustamisalane halduskoostöö – Direktiiv 2011/16 – Teabevahetus taotluse alusel – Teabevahetusmenetluse rakendamise taotlus, mille üks liikmesriik on saatnud teisele liikmesriigile – Viimasena nimetatud liikmesriigi pädeva asutuse otsus, millega lahendatakse teabetaotlust – Juriidilisest isikust teabe valdajale teabe väljastamiseks pädevale asutusele sellise kohustuse panemine, mille täitmata jätmise eest on ette nähtud sanktsioon – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Liikmesriigi õigusnormid, mis ei luba esitada kaebust otse kohustava otsuse peale – Juriidilisest isikust teabe valdaja – Lubamatus – Füüsilisest isikust maksumaksja, kelle suhtes on algatatud uurimine, millest tingituna on esitatud taotlus, ja juriidilisest isikust kolmandad isikud, keda asjaomane teave puudutab – Lubatavus
(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artiklid 7, 8 ja 47; nõukogu direktiiv 2011/16)
(vt punktid 69, 76, 78–85, 87–93, 98, 101, 104, 105 ja resolutsiooni punkt 1)
Õigusaktide ühtlustamine – Maksustamisalane halduskoostöö – Direktiiv 2011/16 – Teabevahetus taotluse alusel – Teabe valdajale saadetud teabetaotlus – Liikmesriigi poolt õigussubjektile saadetud kohustava otsuse õiguspärasus – Tingimus – Taotletud teabe eeldatav olulisus – Taotluse saanud asutuse kohustus seda hinnata – Kohtulik kontroll – Piirid – Kriteeriumid, millest tuleb lähtuda
(Nõukogu direktiiv 2011/16, artikli 1 lõige 1 ja artikkel 5)
(vt punktid 110–116, 124 ja resolutsiooni punkt 2)
Kokkuvõte
Põhiõiguste hartaga tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile nõuab, et sellise teabe valdajatel, mille väljastamist riigisisene asutus taotleb liikmesriikidevahelise koostöö raames, oleks lubatud esitada kaebus otse selle taotluse peale. Seevastu võivad liikmesriigid jätta sellisest otsesest õiguskaitsevahendist ilma maksumaksja, kelle suhtes on algatatud maksualane uurimine, ja kolmandad isikud, keda asjaomane teave puudutab, kui on olemas muud õiguskaitsevahendid, mis võimaldavad neil saavutada taotluse kontrolli vahemenetluses
Ühtlasi võib teabetaotlus õiguspäraselt hõlmata teabekategooriaid, mitte täpset teavet, kui need kategooriad on piiritletud kriteeriumidega, mis tagavad, et teave on „eeldatavasti oluline“
Luksemburgi otseste maksude ameti direktor, lahendades kahte teabevahetustaotlust, mille Hispaania maksuhaldur oli esitanud Hispaanias elavat füüsilist isikut F. Cd puudutava uurimise raames, saatis äriühingule B ja pangale A otsused, millega ta kohustas neid väljastama teabe pangakontode ja finantsvara kohta, mis kuuluvad F. C‑le või millega seoses ta on tulusaaja, samuti erinevate õiguslike, panga‑, finants‑ või majandustehingute kohta, mille võisid olla teinud F. C. või tema nimel või huvides tegutsevad kolmandad isikud.
Vastavalt Luksemburgi seadustele, mis käsitlevad teabevahetusmenetlust taotluse alusel maksustamise valdkonnas, ei saanud faktiliste asjaolude asetleidmise ajal selliste kohustavate otsuste peale kaebust esitada. Sellele vaatamata esitasid äriühingud B, C ja D ning F. C. tribunal administratif du Luxembourgile (Luksemburgi halduskohus) kaebused, milles taotlesid esimese võimalusena nende otsuste muutmist ja teise võimalusena tühistamist. Tribunal administratif (Luksemburgi halduskohus) asus seisukohale, et ta on pädev neid kaebusi lahendama, leides, et Luksemburgi õigusnormid ei ole kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47, mis tunnustab igaühe õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kui on rikutud talle liidu õigusest tulenevaid õigusi ja vabadusi, ning et need õigusnormid tuleb seetõttu jätta kohaldamata. Sisulistes küsimustes tühistas nimetatud kohus kohustavad otsused osaliselt, leides, et osa küsitud teabest ei ole eeldatavasti oluline.
Luksemburgi riik esitas nende kohtuotsuste peale apellatsioonkaebuse Cour administrative’ile (Luksemburgi kõrgeim halduskohus), kes otsustas pöörduda Euroopa Kohtu poole muu hulgas harta artikli 47 tõlgendamise küsimustes. Eelotsusetaotlused esitanud kohus küsib seega, kas selle artikliga on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis jätavad teabe valdaja (nagu äriühing B), maksumaksja, kelle suhtes on algatatud maksualane uurimine (nagu F. C.), ja kolmandad isikud, keda teave puudutab (nagu äriühingud C ja D) ilma võimalusest esitada kaebus otse kohustava otsuse peale. Lisaks on eelotsusetaotlused esitanud kohtul küsimus selle kohta, millise ulatusega on direktiiviga 2011/16 ( 1 ) liikmesriikidele antud võimalus vahetada teavet tingimusel, et see on „eeldatavasti oluline“ liikmesriigi maksuõigusnormide haldamiseks ja kohaldamiseks.
Euroopa Kohus (suurkoda) selgitas 6. oktoobri 2020. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C‑245/19 ja C‑246/19 esimesena, et harta artikliga 47 koostoimes artiklitega 7 ja 8 (mis käsitlevad vastavalt õigust eraelu puutumatusele ja õigust isikuandmete kaitsele) ning artikli 52 lõikega 1 (mis lubab teatavatel tingimustel teatavate põhiõiguste teostamist piirata):
– on vastuolus, kui liikmesriigi õigusnormid, millega rakendatakse direktiivis 2011/16 sätestatud teabevahetusmenetlus, välistavad selle, et otsuse peale, millega selle liikmesriigi pädev asutus kohustab teabe valdajat väljastama talle teabe, eesmärgiga lahendada teise liikmesriigi pädeva asutuse teabevahetustaotlus, saaks esitada kaebuse see isik, kuid
– ei ole vastuolus, kui sellised õigusnormid välistavad võimaluse, et nimetatud otsuse peale saaks esitada kaebuse maksumaksja, kelle suhtes on algatatud uurimine, millest teabetaotlus on tingitud, ja kolmandad isikud, keda asjaomane teave puudutab.
Euroopa Kohus tuvastas, et harta on kohaldatav, kuna põhikohtuasjas vaidlusaluste õigusnormidega rakendatakse liidu õigust, ja toonitas seejärel esiteks seoses õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, et füüsiliste ja juriidiliste isikute kaitse avaliku võimu meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise eest nende privaatsfääri kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet ning sellele tuginedes saab juriidiline isik, kes on maksuametile teabe väljastamiseks kohustava otsuse adressaat, selle otsuse kohtus vaidlustada.
Euroopa Kohus selgitas samas, et õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile teostamist võib vastavat valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide puudumise korral riigisiseste õigusnormidega piirata, kui harta artikli 52 lõikes 1 ette nähtud tingimused on täidetud. See säte nõuab nimelt hartaga tagatud õiguste ja vabaduste olemuse järgimist.
Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus, et harta artiklis 47 sätestatud õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile olemus hõlmab muu hulgas ka seda, et isik, kellele see õigus kuulub, saab pöörduda kohtusse, kellel on pädevus tagada liidu õigusega garanteeritud õiguste järgimine, ning sel eesmärgil saab kohus kontrollida kõiki õiguslikke ja faktilisi küsimusi, mis on tema menetluses oleva vaidluse lahendamisel tähtsad. Lisaks ei saa see isik olla sunnitud selleks, et ta saaks kohtusse pöörduda, rikkuma õigusnormi või õiguslikku kohustust ega laskma endale määrata sanktsiooni selle rikkumise eest. Euroopa Kohus tuvastas aga, et käesoleval juhul kohaldatavate õigusnormide alusel on kohustava otsuse adressaadil üksnes juhul, kui ta otsust ei täida ja talle hiljem sel põhjusel sanktsioon määratakse, võimalik nimetatud otsust vahemenetluses vaidlustada kaebuse raames, mille ta saab esitada selle sanktsiooni peale. Seega on sellised riigisisesed õigusnormid vastuolus harta artikliga 47 koostoimes artikli 52 lõikega 1.
Teisena, mis puudutab kohustava otsuse aluseks olnud uurimise all oleva maksumaksja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, siis tuvastas Euroopa Kohus, et sellisel maksumaksjal kui füüsilisel isikul on harta artikliga 7 tagatud õigus eraelu puutumatusele ja harta artikliga 8 tagatud õigus isikuandmete kaitsele, et teda puudutava teabe väljastamine ametiasutusele võib rikkuda tema õigusi ja et sellises olukorras on põhjendatud tunnustada asjaomase isiku õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.
Euroopa Kohus lisas siiski, et selle õiguse olemuse järgimise nõue ei tähenda, et maksumaksjal peab olema otsene õiguskaitsevahend, mille peamine eesmärk on vaidlustada konkreetne meede, tingimusel et erinevatele liikmesriigi pädevatele kohtutele saab esitada ühe või mitu õiguskaitsevahendit, mis võimaldavad tal saavutada vahemenetluses selle meetme tõhusa kohtuliku kontrolli, ilma et ta peaks selle eesmärgi saavutamiseks seadma end sanktsiooni määramise ohtu. Kui maksumaksjal puudub õigus esitada kaebus otse kohustava otsuse peale, peab tal seega olema õiguskaitsevahend, millega vaidlustada uurimise tulemusena vastu võetud maksu korrigeerimise või ümberarvutamise otsus, ja selle raames vahemenetluses neist otsustest esimene ning selle tulemusel saadud tõendite kogumise tingimused ja nende tõendite kasutamine. Euroopa Kohus leidis seega, et õigusnormid, mis ei võimalda sellisel maksumaksjal esitada kaebust otse kohustava otsuse peale, ei riku õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile olemust.
Lisaks tõi Euroopa Kohus esile, et sellised õigusnormid vastavad liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvale eesmärgile võidelda rahvusvahelise maksupettuse ja maksustamise vältimise vastu, tõhustades pädevate riigisiseste asutuste omavahelist koostööd selles valdkonnas, ja et need järgivad proportsionaalsuse põhimõtet.
Kolmandana järeldas Euroopa Kohus analoogia alusel nende kolmandate isikute olukorra kohta, keda teave puudutab, et õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile teostamist võib kohustava otsuse korral, mis võib rikkuda nende õigust kaitsele avaliku võimu meelevaldse või ebaproportsionaalse sekkumise eest nende privaatsfääri, riigisiseste õigusnormidega piirata, välistades kaebuse esitamise otse selle otsuse peale, tingimusel et neil isikutel on muu õiguskaitsevahend, mis võimaldab neil saavutada oma põhiõiguste tõhusa järgimise, näiteks kahju hüvitamise nõue.
Teiseks leidis Euroopa Kohus, et otsust, millega liikmesriigi pädev asutus kohustab teabe valdajat väljastama talle teabe, et lahendada teabevahetustaotlus, tuleb pidada hõlmavaks sellist teavet, mis „eeldatavasti on oluline“ direktiivi 2011/16 tähenduses, kuna selles on näidatud asjaomase teabe valdaja isik, maksumaksja, kelle suhtes on algatatud uurimine, millest tingituna on esitatud teabevahetustaotlus, ja selle taotlusega hõlmatud ajavahemik, ning kuna see käsitleb lepinguid, arveid ja makseid, mis ei ole küll täpselt määratletud, kuid mis on piiritletud isikuliste, ajaliste ja sisuliste kriteeriumidega, millest nähtub seos uurimise ja maksumaksjaga, keda see puudutab. Selliste kriteeriumide kogum on nimelt piisav järeldamaks, et küsitud teave ilmselgelt ei ole eeldatavasti ebaoluline, mistõttu selle täpsem piiritlemine ei ole vajalik.
( 1 ) Nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiiv 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2011, L 64, lk 1), muudetud nõukogu 9. detsembri 2014. aasta direktiiviga 2014/107/EL (ELT 2014, L 359, lk 1).