–

Dexia Nederland BV, esindajad: advocaten J. de Bie Leuveling Tjeenk, J.M. K. P. Cornegoor ja P. W. Post,

–

XXX, esindaja: advocaat J. B. Maliepaard,

–

Z, esindaja: advocaat J. B. Maliepaard,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García, P. Vanden Heede ja M. van Beek, hiljem N. Ruiz García ja P. Vanden Heede,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud kahes Dexia Nederland BV (edaspidi „Dexia“) ja tarbijate vahelises kohtuasjas, milles vaieldakse keeldumise üle tasuda lõpparved, mille see äriühing koostas pärast päras seda, kui oli üles öelnud aktsiate liisingulepingud, mille olid sõlminud need tarbijad ja äriühing, kelle õigusjärglane Dexia on.

3

Direktiivi 93/13 kolmeteistkümnes põhjendus on sõnastatud järgmiselt:

„eeldatakse, et liikmesriikide põhikirjasätted või õigusnormid, millega vahetult või kaudselt määratakse kindlaks tarbijalepingute tingimused, ei sisalda ebaõiglasi tingimusi; seetõttu tundub, et käesoleva direktiiviga ei ole vaja reguleerida tingimusi, mis tulenevad kohustuslikest põhikirjasätetest või õigusnormidest või rahvusvahelistest konventsioonidest, millega liikmesriigid või [Euroopa Liit] on ühinenud; sõnastus „kohustuslikud põhikirjasätted või õigusnormid“ artikli 1 lõikes 2 hõlmab ka lepinguosaliste suhtes seadusega ettenähtud korras kohaldatavaid eeskirju, kui ei ole kokku lepitud teisiti“.

4

Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.

2.   Lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel põhikirjasätetel või õigusnormidel ning nende rahvusvaheliste konventsioonide sätetel või põhimõtetel, millega liikmesriigid või [Euroopa Liit] on ühinenud, eelkõige transpordi valdkonnas, ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.“

5

Direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

[…]

3.   Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.“

6

Nimetatud lisa punkti 1 alapunkti e kohaselt kuuluvad selliste tingimuste hulka muu hulgas tingimused, mille eesmärk või tagajärg on „ülemäära suure hüvitussumma nõudmine tarbijalt, kes ei täida oma kohustust“.

7

Sama direktiivi artikli 4 lõikes 1 on täpsustatud:

„Ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist, võetakse lepingutingimuse hindamisel arvesse lepingu sõlmimise objektiks oleva kauba või teenuse laad ning viidatakse lepingu sõlmimisel kõigile sellega kaasnevatele asjaoludele ning kõigile teistele kõnealuse või muu lepingu tingimustele, millest see sõltub.“

8

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

9

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

10

Tsiviilseadustiku (Burgerlijk Wetboek, edaspidi „BW“) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni artiklis 6:271 on sätestatud:

„Lepingu ülesütlemine vabastab lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Ülesütlemine ei mõjuta juba täidetud lepinguliste kohustuste õiguslikku kehtivust, kuid pooltel tekib kohustus lepingu alusel juba ette üleantu tagastada või hüvitada.“

11

BW artikkel 6:277 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Lepingu täieliku või osalise ülesütlemise korral on pool, kelle rikkumine annab aluse leping üles öelda, kohustatud teisele poolele hüvitama kahju, mis talle tekib selle tõttu, et pooled ei jätka lepingu täitmist, vaid leping öeldakse üles.

[…]“.

12

BW artikkel 7A:1576e on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Ostjal on alati õigus tasuda enne tähtaega üks või mitu osamakset kogu tasumisele kuuluvast müügihinnast.

2.   Kui kogu jääksumma tasutakse ühe ennetähtaegse maksena, tekib õigus teha igast sel viisil enne tähtaega tasutud osamaksest mahaarvutus määraga 5% aastas.

3.   Pooled võivad käesolevas artiklis sätestatust ostja kasuks kõrvale kalduda.“

13

Põhikohtuasjad said alguse sellest, et XXX ja Z keeldusid tasumast jääksummasid, mis kajastusid lõpparvetel, mille Dexia koostas pärast seda, kui oli talle tasumisele kuuluvate osamaksete tasumata jätmise tõttu üles öelnud aktsiate liisingulepingud, mille need tarbijad olid sõlminud Dexia õiguseellasega.

14

Selliste lepingute korral võtab liisinguvõtja, kes tavaliselt on tarbija, pangalt kindlaksmääratud ajavahemikuks laenuks rahasumma, mida nimetatakse „põhisummaks“ ja mida pank kasutab aktsiate omandamiseks liisinguvõtja arvel ja tema kasuks. Pank jääb aktsiate omanikuks seni, kuni laen on täielikult tagasi makstud, kuid võimalikud dividendid makstakse liisinguvõtjale. Liisinguvõtja maksab lepingu kogu kehtivusaja jooksul igakuist osamakset, mis vastab laenu põhisummalt arvutatud intressile ja mõnel juhul ka laenu põhisumma tagasimaksetele. Lepingu kehtivusaja lõppemisel aktsiad võõrandatakse ning aktsiate müügist saadud tulu, millest arvatakse maha tasumata põhisumma ja veel järelejäänud võimalikud igakuised osamaksed pangale, jääb liisinguvõtjale.

15

Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ilmneb, et Dexia ütles liisingulepingud maksekohustuse täitmisega hilinemise tõttu enne tähtaega üles vastavalt põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimustele. Lepingute ülesütlemisel koostas Dexia lepingute eritingimuste punktide 6 ja 15 alusel lõpparved. Nimetatud punktid on sõnastatud järgmiselt:

„6. Kui (a) liisinguvõtja pärast kirjaliku hoiatuse saamist hilineb ühe või mitme igakuise osamakse tegemisega või muude lepingust või mõnest muust käesoleva lepingu sarnasest liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmisega või kui (b) liisinguvõtja suhtes on esitatud kohtule nõue võlgnevuse väljamaksmiseks või kui ta tunnistatakse maksejõuetuks, on pangal õigus leping ja kõik muud sarnased liisingulepingud kohe lõpetada ja liisingu kokkulepitud kogusumma jääk kõikide kehtivate, käesoleva lepingu sarnaste liisingulepingute alusel sisse nõuda ning väärtpaberid panga määrataval ajal börsil või muul viisil võõrandada. Pank arvab kõnealusest võõrandamisest saadud summa maha liisinguvõtja võlast panga ees. Võimaliku ülejäägi maksab pank seejärel liisinguvõtjale välja.

15. […] Lepingu ülesütlemise korral koosneb liisinguvõtja nõue summast, mis on võrdne väärtpaberite müügihinnaga ülesütlemise ajal, millest on maha arvatud liisingu kokkulepitud kogusumma jäägi nüüdisväärtus. Nüüdisväärtus arvutatakse BW artikli 7A:1576e lõikes 2 sätestatud korra kohaselt.“

16

Eelotsusetaotlused esitanud kohtud täpsustavad, et Hoge Raad der Nederlandenil (Madalmaade kõrgeim kohus) on hiljuti tulnud käsitleda nende tingimuste kooskõla direktiiviga 93/13 ning 21. aprilli 2017. aasta kohtuotsuses (ECLI:NL:HR:2017:773, Dexia vs. Tijhuis) otsustas ta, et põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punkt 6 tekitab tarbijat kahjustava olulise tasakaalustamatuse poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste vahel.

17

Peale selle ilmneb eelotsusetaotlustest, et Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) hinnangul ei võta meetod, mille abil arvutatakse summa, mida Dexial on õigus põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punkti 6 alusel nõuda, arvesse eelist, mille Dexia saab lepingu ülesütlemise korral, sest summa, mille ta saab, teenib uuesti intressi, ja asjaolu, et Dexia teeb veel tasumata osamaksetelt eritingimuste punkti 15 alusel mahaarvamise määraga 5% aastas, kompenseerib ainult väga väikese osa sellest eelisest. Selle arvutusmeetodi tulemuseks on see, et kasumiks, mille Dexia võiks enne tähtaega saadud summasid kapitaliturul taasinvesteerides teenida, on määratud 5% aastas. Seega kui turuintressimäär on suurem kui 5%, saab Dexia kindla suurusega määra ja tegeliku määra vahest kasu. Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) rõhutab, et olenevalt intressimäärast ja lepingu lõpetamise või ülesütlemise ajast võib eelis, mille Dexia võib ennetähtaegse ülesütlemise tõttu saada, olla väga suur.

18

Viimaks, Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) on esile toonud, et maksmata jätmise korral säilib Dexial võimalus leping üles öelda ja sel juhul võib ta BW artikli 6:277 alusel nõuda kahju hüvitamist.

19

XXX sõlmis 1999. aastal äriühinguga, kelle õigusjärglane Dexia on, kaks liisingulepingut.

20

Kuna XXX hilines maksetega, lõpetas Dexia lõpetas pärast seda, kui ta oli esitanud XXX‑ile maksenõude, 6. juunil 2005 liisingulepingud enne tähtaega ja koostas lõpparved.

21

Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust ilmneb, et Dexia koostas lõpparved põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punktide 6 ja 15 alusel ja nõudis XXX‑ilt vastava negatiivse jääksumma tasumist.

22

XXX esitas kohtule hagid, milles nõuab, et kaks liisingulepingut tunnistataks tühiseks või üles öelduks ja Dexiale makstud summad makstaks talle tagasi. Dexia esitas vastuhagi, nõudes, et XXX‑ilt mõistetaks välja kõik kahe liisingulepingu alusel veel maksmata summad koos viivisega.

23

Kantonrechter (kantonikohtunik, Madalmaad) mõistis Dexialt 19. novembri 2008. aasta otsusega XXXi kasuks välja 2507,69 euro suuruse hüvitise ühe liisingulepingu kohta koos seadusest tulenevate intressidega ja jättis Dexia vastuhagi rahuldamata.

24

Mõlemad kohtuasja C‑229/19 pooled esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Gerechtshof te Amsterdamile (Amsterdami apellatsioonikohus, Madalmaad). Dexia nõuab XXXi hagi rahuldamata jätmist ja oma vastuhagi rahuldamist. XXX omalt poolt nõuab suuremat kahjuhüvitist kui see, mis tema kasuks esimeses kohtuastmes välja mõisteti.

25

Gerechtshof te Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) rõhutab selles kontekstis, et kuna tema lahendada olev vaidlus puudutab finantsteenuste osutaja ja tarbijate vahel sõlmitud lepinguid, peab ta omal algatusel hindama, kas mõni põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimustest on direktiivis 93/13 ette nähtud kriteeriume arvestades ebaõiglane, ja kui see on nii, siis peab ta selle tingimuse omal algatusel tühistama. Kuid pärast Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) kohtuotsust, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 16–18 ja millega põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punkt 6 tunnistati direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglaseks, on Gerechtshof te Amsterdamil (Amsterdami apellatsioonikohus) kahtlusi seoses sellega, kuidas neid kriteeriume tuleks kohaldada.

26

Kohtuasjas C‑229/19 eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul analüüsis Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) nimelt üksnes abstraktselt, kas liikmesriigi õigusnormidega võrreldes võib mõni lepingutingimus tuua tarbijale kaasa ebasoodsaid tagajärgi, ja jõudis järeldusele, et ka lihtsalt tarbija jaoks ebasoodsa olukorra võimalikkusest piisab selleks, et lugeda niisugune tingimus ebaõiglaseks direktiivi 93/13 tähenduses.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab siiski, et muu hulgas tuleb arvesse võtta asjaolu, et aktsiate liisingulepingud on kestvuslepingud, mis sõlmitakse kuni 20 aastani ulatuda võivaks ajaks, see aga tähendab, et üldjuhul ei ole nende lepingute sõlmimise ajal veel teada, kas selline finantsteenuste osutaja nagu Dexia saab lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel mingigi eelise. Selle eelise suurus sõltub nimelt lepingu ennetähtaegse lõpetamise ajal kehtivast intressimäärast, millega enne tähtaega saadud summa on lepingu tähtpäevani jäänud ajaks võimalik investeerida.

28

Käesoleval juhul määrab põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punkt 15 liisinguandja võimalikuks eeliseks lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korra 5% aastas liisingu kokkulepitud kogusumma tasumata jäägist lepingu ülejäänud kestuse jooksul. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas kõiki käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on kõnealuse võimaliku eelise andmine Dexiale põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute sõlmimise aja seisuga ebaõiglane, näiteks kui võrrelda seda tingimust tingimustega, mida tavaliselt kasutatakse sarnastel juhtudel järelmaksuga müügi lepingutes, või intressimääraga, mida kohtumenetlustes kasutatakse praegusel juhul kõne all olevate lepingutega võrreldava laenusumma ja kestusega lepingute summade nüüdisväärtuse hindamisel.

29

Järgmiseks, Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb kindlaks teha, kas keskmine tarbija, kes on piisavalt informeeritud ning mõistlikult tähelepanelik ja arukas, oleks kõne all oleva lepingu sõlmimisel võinud nõustuda sellega, et lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral ei määrata Dexia eelist kindlaks mitte kohaldatavate õigusnormide alusel, vaid põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punktide 6 ja 15 alusel, võttes arvesse selle panga kogemusi ja teadmisi intressimäära võimaliku muutumise kohta ning pidades silmas, et BW artiklis 6:277 sätestatud õigusnormi kohaldamisel ei oleks sellist eelist kindlaks määratud (vt selle kohta 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punktid 68 ja 69, ning 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punktid 57 ja 58).

30

Lisaks leiab kohtuasjas C‑229/19 eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) kohtuotsus, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 16–18, on vastuolus 7. augusti 2018. aasta kohtuotsusega Banco Santander ja Escobedo Cortés (C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:643). Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) ei määranud oma otsuses nimelt kindlaks konkreetseid kriteeriume, mille põhjal saaksid Madalmaade kohtud hinnata, kas põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punkt 6 on ebaõiglane, vaid leidis hoopis, et see tingimus on igal juhul direktiiviga 93/13 vastuolus, kuna sellel võivad olenevalt teatavatest lepingu kehtivusajal ilmnevatest asjaoludest olla tarbija jaoks ebasoodsad tagajärjed.

31

Viimaks tekib kohtuasjas C‑229/19 eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, mis on põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punktide 6 ja 15 tühistamise tagajärjed. Ta märgib sellega seoses esiteks, et aktsiate liisinguleping jääb ka pärast kõnealuste lepingutingimuste tühiseks tunnistamist poolte jaoks siduvaks, kuna see leping saab kehtida ka ilma nende tingimusteta. Teiseks leiab see kohus, et Dexia ei tohiks saada tugineda BW sätetele, mis käesoleva juhtumi asjaoludel on tarbija jaoks veelgi ebasoodsamad.

32

Neil asjaoludel otsustas Gerechtshof Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et lepingutingimus tuleb lugeda selles direktiivis ette nähtud kriteeriumide seisukohast juba siis ebaõiglaseks, kui kõiki lepingu sõlmimisega kaasnenud asjaolusid arvesse võtval hindamisel selgub, et see tingimus võib kaasa tuua olulise tasakaalustamatuse sõltuvalt asjaoludest, mis võivad lepingu kehtivuse ajal ilmneda eelkõige seetõttu, et see tingimus määrab võimaliku eelisena, mis tekib kauplejal lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel, juba ette kindlaks teatud protsendimäära järelejäänud liisingusummast, kaldudes kõrvale kohaldatavatest liikmesriigi õigusnormidest, mille kohaselt ei määrata seda eelist kindlaks etteulatuvalt, vaid see tuleb kindlaks määrata lepingu lõpetamisega kaasnevate asjaolude, eelkõige intressimäära alusel, mida enne tähtaega saadud summa lepingu ülejäänud kehtivuse ajaks investeerimise korral võib teenida?“

33

Z sõlmis 17. märtsil 2000 liisinguvõtjana Dexia õiguseellasega kaks aktsiate liisingulepingut.

34

Dexia lõpetas Z‑iga sõlmitud liisingulepingud maksetega hilinemise tõttu 2006. aastal enne tähtaega ja koostas põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punktide 6 ja 15 alusel lõpparved, millel kajastuvad negatiivsed jääksummad, mida Z keeldus tasumast.

35

Eelotsusetaotlusest ilmneb veel, et Dexia ja Z‑i vahelise kohtuvaidluse käigus möönis Dexia, et Z‑i rahalise olukorra tõttu kujutavad nendest lepingutest tulenevad maksekohustused Z‑i jaoks ülemäära suurt finantskoormust, ja seetõttu pidi Dexia vastavalt riigisisesele kohtupraktikale, mis käsitleb panga hoolsuskohustuse rikkumise tagajärgi, maksma Z‑ile kahjuhüvitist. Dexia väitis, et selle kohtupraktika kohane kahjuhüvitis moodustub kahest kolmandikust tasutud igakuistest osamaksetest, millest tuleb maha arvata juba makstud dividendid, ja kahest kolmandikust laenujäägist, kuid leidis siiski, et temal on ikkagi õigus ühele kolmandikule tasumata osamaksetest.

36

Kantonrechter (kantonikohtunik) mõistis 21. mai 2013. aasta otsusega Dexialt Z‑i vastuhagi alusel viimase kasuks välja 18804,60 eurot. Dexia esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse kohtuasjas C‑289/19 eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peatas 29. novembri 2016. aasta määrusega kohtuasjas menetluse, kuni Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) lahendab kohtuasja, milles tehtud otsusele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 16–18.

38

Arvestades Hoge Raad der Nederlandeni (Madalmaade kõrgeim kohus) antud vastuseid on Z‑i ja Dexia eelotsusetaotluse esitanud kohtus nüüdsest eri meelt küsimuses, kas juhul, kui Dexia ei saa tugineda põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punktile 6, võib ta siiski nõuda hüvitist kohaldatavate riigisiseste õigusnormide alusel.

39

See kohus märgib, et küsimust, kas liikmesriigi kohus võib ebaõiglase lepingutingimuse asendada liikmesriigi dispositiivse õigusnormiga, on juba käsitletud kohtujurist Wahli ettepanekus liidetud kohtuasjades Banco Santander ja Escobedo Cortés (C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:216), milles leiti, et see õigus peaks piirduma olukordadega, kus ebaõiglase tingimuse tühisuse tuvastamine kohustaks kohut kogu lepingut tühistama, tuues tarbija jaoks kaasa selliseid tagajärgi, mis oleksid talle ebasoodsad. Kuna aga Euroopa Kohus ei pidanud nendes liidetud kohtuasjades vajalikuks seda aspekti puudutavale küsimusele vastata, oleks seda vaja selgitada.

40

Neil asjaoludel otsustas Gerechtshof Den Haag (Haagi apellatsioonikohus, Madalmaad) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

41

Esitatud eelotsuse küsimusega palub Gerechtshof te Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 sätete kohaselt tuleb sellises ettenägematust sündmusest sõltuvas lepingus nagu põhikohtuasjades vaidluse all olevad aktsiate liisingulepingud sisalduvat tingimust, mis määrab juba ette kindlaks eelise, mille kaupleja saab lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral, pidada ebaõiglaseks ainuüksi asjaolu tõttu, et kui seda tingimust hinnata üksnes kõnealuse lepingu sõlmimisega kaasnenud asjaolusid silmas pidades, siis võib see tingimus lepingu täitmise käigus tekitada olulise tasakaalustamatuse poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste vahel.

42

Nagu on märgitud siinse kohtuotsuse punktis 15, tuleneb Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust käesoleval juhul, et põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punkti 6 alusel on Dexial nende lepingute ennetähtaegse ülesütlemise korral õigus nõuda alates ülesütlemise kuupäevast intressi, mis on jäänud maksmata kuni kõnealuse lepingu ennetähtaegse lõpetamise kuupäevani, ning samuti on tal õigus nõuda põhisumma tasumist ja intressi, mida oleks tulnud tasuda alates sellest ennetähtaegse lõpetamise kuupäevast kuni lepingus esialgu kokku lepitud lõpptähtpäevani. Nende eritingimuste punkt 15 näeb ette põhisumma ja intressi diskonteerimise 5% aastamääraga, määrates seega ette kindlaks eelise, mille Dexia saab lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral, kuna põhisumma ja intress laekub talle varem ja ta saab need taasinvesteerida.

43

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et Gerechtshof te Amsterdami (Amsterdami apellatsioonikohus) esitatud küsimus lähtub eeldusest, et põhikohtuasjades vaidluse all olevate lepingute eritingimuste punkte 6 ja 15 tuleb tõlgendada koos, olgugi et pooled ei ole selles osas ühel arvamusel.

44

Siinkohal piisab tõdemisest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus pädev tuvastama ja hindama faktilisi asjaolusid tema menetletavas kohtuasjas ning tõlgendama ja kohaldama liikmesriigi õigust (8. juuni 2016. aasta kohtuotsus Hünnebeck, C‑479/14, EU:C:2016:412, punkt 36). Euroopa Kohus peab aga Euroopa Liidu ja liikmesriikide kohtute pädevuse jaotuse raames arvesse võtma eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti, nii nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on seda kirjeldanud (6. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Preindl, C‑675/17, EU:C:2018:990, punkt 24).

45

Veel olgu täpsustatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on Euroopa Kohtul selles valdkonnas pädevus tõlgendada direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 ja direktiivi lisas kasutatud mõistet „ebaõiglane lepingutingimus“ ning selgitada, milliseid kriteeriume liikmesriigi kohus võib või peab kohaldama, kui ta hindab lepingutingimust selle direktiivi sätete seisukohalt, kusjuures see kohus peab neid kriteeriume arvesse võtma, kui ta juhtumi asjaolusid arvestades otsustab mõne lepingutingimuse konkreetse kvalifitseerimise üle. Sellest tuleneb, et Euroopa Kohus peab piirduma eelotsusetaotluse esitanud kohtule selliste juhtnööride andmisega, millega viimane peab arvestama, hinnates, kas asjaomane tingimus on ebaõiglane (3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska, C‑84/19, C‑222/19 ja C‑252/19, EU:C:2020:631, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 kohaselt loetakse lepingutingimus ebaõiglaseks, kui see kutsub esile tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

47

Kuigi direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 on kasutatud mõisteid „heausksus“ ning tarbijat kahjustav „oluline tasakaalustamatus“ poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste vahel, on selles siiski ainult abstraktselt määratletud asjaolud, mis muudavad ebaõiglaseks lepingutingimuse, mida ei ole eraldi kokku lepitud (14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Seetõttu on Euroopa Kohus otsustanud, et selleks, et kindlaks teha, kas tingimus tekitab tarbijat kahjustava „olulise tasakaalustamatuse“ poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste vahel, tuleb eelkõige arvesse võtta riigisisese õiguse sätteid, mis kuuluvad kohaldamisele juhul, kui pooled ei ole selles küsimuses kokku leppinud. Sellise võrdleva analüüsi abil saab liikmesriigi kohus hinnata, kas ning kui jah, siis millises ulatuses seab leping tarbija ebasoodsamasse õiguslikku olukorda võrreldes sellega, mis on ette nähtud kehtivas riigisiseses õiguses. Samuti oleks selleks vaja uurida tarbija õiguslikku olukorda, võttes seejuures arvesse vahendeid, mis liikmesriigi õigus talle annab ebaõiglaste tingimuste kasutamise lõpetamiseks (26. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Banco Primus, C‑421/14, EU:C:2017:60, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Võimaliku „olulise tasakaalustamatuse“ esinemise uurimisel ei saa piirduda kvantitatiivse majandusliku hinnanguga, mis põhineb lepingu esemeks oleva tehingu kogusumma ja selle lepingutingimusega tarbijale pandud kulude võrdlemisel. Euroopa Kohus on nimelt juba selgitanud, et oluline tasakaalustamatus võib tuleneda ka üksnes asjaolust, et õiguslikku olukorda, millesse kohaldatavad liikmesriigi õiguse sätted tarbija kui puudutatud lepingupoole asetavad, on piisavalt rängalt kahjustatud kas sellega, et on piiratud tarbijale nende sätete alusel nimetatud lepingust tulenevate õiguste sisu või takistatud nende õiguste kasutamist või siis sellega, et tarbija kanda on jäetud täiendav kohustus, mida riigisisestes õigusnormides ei ole ette nähtud (3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Kiss ja CIB Bank, C‑621/17, EU:C:2019:820, punkt 51).

50

Euroopa Kohus on veel otsustanud, et lepingus peab olema selgelt kirjeldatud, kuidas konkreetselt toimib mehhanism, millele kõnealune tingimus viitab, ning vajaduse korral selle mehhanismi ja teistes tingimustes kehtestatud mehhanismide vahelist suhet, mistõttu asjaomasel tarbijal oleks selgete ja arusaadavate kriteeriumide põhjal võimalik hinnata talle sellest tingimusest tulenevaid majanduslikke tagajärgi (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

Direktiivi 93/13 artikli 4 lõikes 1 on täpsustatud, et lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel võetakse arvesse lepingu objektiks oleva kauba või teenuse laadi, kõiki lepingu sõlmimisega kaasnenud asjaolusid ning kõiki teisi kõnealuse või muu lepingu tingimusi, millest see leping sõltub.

52

Sellest sättest ning samuti direktiivi artiklist 3 – nii nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus – tuleneb, et lepingutingimuse ebaõiglust hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑452/18, EU:C:2020:536, punkt 48).

53

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on direktiivi artikli 4 lõikes 1 silmas peetud asjaolud nimelt kõik need asjaolud, millest kaupleja võis lepingu sõlmise ajal teadlik olla ning mis võisid mõjutada lepingu hilisemat täitmist, kuivõrd lepingutingimus võib tingida poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste tasakaalustamatuse, mis saab ilmsiks alles lepingu täitmise käigus (vt selle kohta 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punkt 54; 5. juuni 2019. aasta kohtuotsus GT, C‑38/17, EU:C:2019:461, punkt 40, ning 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑452/18, EU:C:2020:536, punkt 48).

54

Niisiis ilmneb sellest kohtupraktikast, et direktiivi 93/13 kohaldamisel peab liikmesriigi kohus lepingutingimuse ebaõigluse hindamisel lähtuma ainult lepingu sõlmimise ajast ja hindama kõiki lepingu sõlmimisega kaasnenud asjaolusid silmas pidades, kas see tingimus ise tõi kaasa lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaalustamatuse kaupleja kasuks. Kuigi selline hinnang võib arvesse võtta lepingu täitmist, ei või see mingil juhul sõltuda pärast lepingu sõlmimist aset leidnud sündmustest, mis on poolte tahtest sõltumatud.

55

Seega, kuigi on vaieldamatu, et teatud juhtudel võib direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 mainitud tasakaalustamatus avalduda ainult lepingu täitmise käigus, tuleb siiski kontrollida, kas lepingu tingimused sisaldasid sellise tasakaalustamatuse võimalust juba lepingu sõlmimise ajal ja seda ka juhul, kui see tasakaalustamatus saab avalduda ainult teatud asjaolude asetleidmise korral või kui teistsuguste asjaolude korral võiks see tingimus tarbijale isegi kasu tuua.

56

Esiteks seaks vastupidine arutluskäik lepingutingimuse ebaõigluse kohta antava hinnangu sõltuvusse lepingu täitmist ümbritsevatest asjaoludest ja täitmist mõjutavate asjaolude võimalikust tulevasest muutumisest, mistõttu kauplejad saaksid täitmise asjaolude ja nende muutumisega spekuleerida ning lisada lepingusse potentsiaalselt ebaõiglase tingimuse, lootes, et teatud asjaolude korral ei loeta seda tingimust ebaõiglaseks.

57

Teiseks tuleb meeles pidada, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõige 1 näeb ette, et ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad ja neid tuleb seetõttu käsitada nii, nagu need ei oleks kunagi eksisteerinud. Kui aga hinnang lepingutingimuse ebaõiglusele saaks sõltuda lepingu sõlmimisest hilisemate ning poolte tahtest sõltumatute sündmuste asetleidmisest, saaks liikmesriigi kohus piirduda vaidlusaluse tingimuse kohaldamata jätmisega ainult sellistel ajavahemikel, mille puhul tuleb see tingimus ebaõiglaseks lugeda.

58

Ühtlasi tuleb silmas pidada, et Euroopa Kohus on oma väljakujunenud praktikas öelnud, et liikmesriigi kohus peab tema menetluses oleva nõude aluseks oleva lepingutingimuse võimalikku ebaõiglust hinnates võtma arvesse kõiki teisi asjasse puutuva lepingu tingimusi (10. septembri 2020. aasta kohtuotsus A (sotsiaaleluruumi allüürimine), C‑738/19, EU:C:2020:687, punkt 25).

59

Seega juhul, kui kaupleja ja tarbija on sõlminud lepingu, mis paratamatult sõltub ettenägematust sündmusest, nii nagu põhikohtuasjades vaidluse all olevad aktsiate liisingulepingud, peab liikmesriigi kohus kontrollima ka seda, et tulenevalt mõne lepingutingimuse koostoimest lepingu teiste tingimustega ei jaguneks selle lepingu poolte kantav risk väga ebavõrdselt.

60

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑229/19 esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 sätteid tuleb tõlgendada nii, et sellises kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud ettenägematust sündmusest sõltuvas lepingus nagu põhikohtuasjades vaidluse all olevad aktsiate liisingulepingud sisalduvat tingimust tuleb pidada ebaõiglaseks, kui kõnealuse lepingu sõlmimisega kaasnenud asjaolusid silmas pidades ja lepingu sõlmimise aja seisuga hinnates võib see tingimus lepingu täitmise käigus tekitada poolte lepinguliste õiguste ja kohustuste vahel olulise tasakaalustamatuse, ja seda isegi juhul, kui see tasakaalustamatus võib tekkida ainult juhul, kui leiavad aset teatud asjaolud, või kui see tingimus võib teistsuguste asjaolude korral tarbijale isegi kasulik olla. Seejuures peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas sellise lepingutingimuse puhul, mis määrab juba ette kindlaks eelise, mille kaupleja saab lepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral, esines lepingu sõlmimisega kaasnenud asjaolusid silmas pidades lepingu sõlmimisest saadik võimalus, et see tekitab niisuguse tasakaalustamatuse.

61

Gerechtshof Den Haag (Haagi apellatsioonikohus) palub oma kahe eelotsuse küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, sisuliselt selgitusi selle kohta, kas kaupleja, kes müüjana on kehtestanud tarbijale lepingutingimuse, mille liikmesriigi kohus tunnistab ebaõiglaseks ja seega tühiseks, saab nõuda hüvitist, mille näeb ette liikmesriigi dispositiivne õigusnorm, mis oleks selle lepingutingimuse puudumisel olnud kohaldatav.

62

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriigi kohus vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 jätma ebaõiglased lepingutingimused kohaldamata, et need ei tekitaks tarbijale siduvaid tagajärgi, välja arvatud juhul, kui tarbija ise on sellele vastu (vt selle kohta 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Gómez del Moral Guasch, C‑125/18, EU:C:2020:138, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika). Leping peab aga üldjuhul sellegipoolest kehtima jääma, ilma ühegi muudatuseta peale selle, mis tuleneb ebaõiglaste tingimuste tühistamisest, kui riigisiseste õigusnormide kohaselt on lepingu selline jätkumine õiguslikult võimalik (vt selle kohta 5. juuni 2019. aasta kohtuotsus GT, C‑38/17, EU:C:2019:461, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Järelikult ei saa liikmesriigi kohus juhul, kui ta tuvastab, et kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu ebaõiglane tingimus on tühine, lepingut täiendada, muutes selle tingimuse sisu (vt selle kohta 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Gómez del Moral Guasch, C‑125/18, EU:C:2020:138, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Euroopa Kohus on nimelt leidnud, et kui liikmesriigi kohtul oleks lubatud sellises lepingus sisalduvate ebaõiglaste tingimuste sisu muuta, võiks selline õigus kahjustada direktiivi 93/13 artikli 7 pikaajalist eesmärki. Niisugune õigus aitaks nimelt kaasa selle heidutava mõju kõrvaldamisele, mida kauplejale avaldab juba ainuüksi võimalus, et tarbija suhtes selliseid tingimusi ei kohaldata, kuna kaupleja üritaks neid tingimusi endiselt kasutada, teades, et isegi kui need tunnistatakse kehtetuks, võib liikmesriigi kohus lepingut siiski vajaduse piires täiendada, mistõttu kaupleja huvid oleksid kaitstud (14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 69; 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai, C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 79; 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 54, ning 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Gómez del Moral Guasch, C‑125/18, EU:C:2020:138, punkt 60).

65

Käesoleval juhul ilmneb Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et põhikohtuasjades vaidluse all olevad aktsiate liisingulepingud saavad kehtima jääda ka ilma ebaõiglase tingimuseta.

66

Selles küsimuses tuleb märkida, et käesoleva kohtuotsuse punktides 62–64 viidatud kohtupraktikast tuleneb, et sellisel juhtumil, nagu on kõne all kohtuasjas C‑289/19, puudub liikmesriigi kohtul vastavalt direktiivi 93/13 artikli 6 lõikele 1 pädevus asendada ebaõiglane lepingutingimus riigisisese dispositiivse õigusnormiga, sest selle tingimuse tühistamine ei kohusta kohut lepingut tervikuna tühistama, mis tooks tarbija jaoks kaasa eriti kahjulikke tagajärgi ja seeläbi seaks ta ebasoodsasse olukorda.

67

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kohtuasjas C‑289/19 esitatud eelotsuse küsimustele tuleb vastata, et direktiivi 93/13 sätteid tuleb tõlgendada nii, et kaupleja, kes müüjana on kehtestanud tarbijale lepingutingimuse, mille liikmesriigi kohus tunnistab ebaõiglaseks ja seega tühiseks, ei saa juhul, kui see leping saab ilma selle tingimuseta kehtima jääda, nõuda seadusjärgset hüvitist, mille näeb ette liikmesriigi dispositiivne õigusnorm, mis oleks olnud kohaldatav selle lepingutingimuse puudumisel.

68

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: