1

Deutsche Telekom AG palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. detsembri 2018. aasta otsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑827/14, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2018:930), millega Üldkohus jättis osaliselt rahuldamata tema hagi nõudega esimese võimalusena tühistada tervikuna või Deutsche Telekom AG-d puudutavas osas komisjoni 15. oktoobri 2014. aasta otsus C(2014) 7465 final ELTL artiklis 102 ja EMP lepingu artiklis 54 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39523 – Slovak Telekom), mida parandati komisjoni 16. detsembri 2014. aasta otsusega C(2014) 10119 final ja komisjoni 17. aprilli 2015. aasta otsusega C(2015) 2484 final (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ning teise võimalusena tühistada apellandile selle otsusega määratud trahvid või vähendada nende suurust.

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 2887/2000, mis käsitleb eraldatud juurdepääsu kliendiliinile (EÜT 2000, L 336, lk 4; ELT eriväljaanne 13/26, lk 83) põhjendustes 3, 6 ja 7 oli märgitud:

[…]

3

Nimetatud määruse artiklis 1 „Eesmärgid ja reguleerimisala“ oli sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse eesmärk on tõhustada konkurentsi ja stimuleerida tehnoloogilisi uuendusi kliendiliinijuurdepääsu turul, sätestades eraldatud kliendiliinijuurdepääsu suhtes ühtlustatud tingimused, et edendada elektroonilise side teenuste laia valiku konkurentsivõimelist pakkumist.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse artikli 2 punktis a määratletud teavitatud operaatorite eraldatud kliendiliinijuurdepääsu ja sellega seotud vahendite suhtes.

[…]“.

4

Määruse artiklis 2 oli toodud järgmised määratlused:

„[…]

[…]

[…]“.

5

Määruse artikkel 3 oli sõnastatud järgmiselt:

„1.   Teavitatud operaatorid avaldavad alates 31. detsembrist 2000 oma kliendiliinidele ja seotud vahenditele eraldatud juurdepääsu käsitleva standardpakkumise, mis hõlmab vähemalt lisas loetletud teenuseid ja mida nimetatud operaatorid ajakohastavad. Pakkumine on piisavalt komplektist eraldatud, nii et kasutusõiguse saanu ei pea maksma teenuste osutamiseks mittevajalike võrguelementide või ‑vahendite eest, ning kirjeldab pakkumise osi ja asjakohaseid tingimusi, sealhulgas tariife.

2.   Teavitatud operaatorid täidavad alates 31. detsembrist 2000 kasutusõiguse saanute mõistlikud taotlused eraldatud juurdepääsu saamiseks kliendiliinidele ja seotud vahenditele läbipaistvatel, õiglastel ja mittediskrimineerivatel tingimustel. Taotlused võib tagasi lükata ainult tehnilise teostatavusega või võrgu terviklikkuse säilitamise vajadusega seotud objektiivsete kriteeriumide alusel. […] Teavitatud operaatorid pakuvad kasutusõiguse saanutele nende enda teenistustele või sidusettevõtjatele pakutavatega samaväärseid vahendeid samadel tingimustel ja sama aja jooksul.

[…]“.

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiivi 2009/140/EÜ, millega muudetakse direktiive 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta, 2002/19/EÜ elektroonilistele sidevõrkudele ja nendega seotud vahenditele juurdepääsu ja vastastikuse sidumise kohta ning 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (ELT 2009, L 337, lk 37), artiklite 4 ja 6 alusel tunnistati määrus nr 2887/2000 alates 19. detsembrist 2009 kehtetuks.

7

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/21/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta (raamdirektiiv) (EÜT 2002, L 108, lk 33; ELT eriväljaanne 13/29, lk 349), direktiiviga 2009/140 (ELT 2009, L 337, lk 37) muudetud redaktsioonis, artiklis 8 on sätestatud:

„[…]

2.   Riigi reguleerivad asutused toetavad konkurentsi elektrooniliste sidevõrkude, elektrooniliste sideteenuste ning nendega seotud vahendite ja teenuste pakkumisel muu hulgas järgmiselt:

[…]

[…]

5.   Riigi reguleerivad asutused kohaldavad lõigetes 2, 3 ja 4 nimetatud üldiste eesmärkide saavutamiseks objektiivseid, läbipaistvaid, mittediskrimineerivaid ja proportsionaalseid reguleerimispõhimõtteid muu hulgas järgmiselt:

[…]

8

Vaidluse taust on välja toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–53 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.

9

Apellant Deutsche Telekom AG on turgu valitsev telekommunikatsioonioperaator Saksamaal ja Deutsche Telekomi kontserni juhtiv äriühing. Ajavahemikus 12. augustist 2005 kuni 31. detsembrini 2010 oli apellandil 51% osalus turgu valitsevas telekommunikatsioonioperaatoris Slovakkias, kelleks oli Slovak Telekom a.s. (edaspidi „ST“).

10

ST, kellel oli kuni 2000. aastani Slovakkia telekommunikatsiooniturul seaduslik monopol, on suurim telekommunikatsioonioperaator ja lairibaühenduse juurdepääsu pakkuja Slovakkias. ST vasepõhised ja mobiilsidevõrgud katavad peaaegu kogu Slovakkia territooriumi.

11

Turuanalüüsi tulemusel võttis Slovakkia telekommunikatsioonivaldkonna riigi reguleeriv asutus (edaspidi „TUSR“) 2005. aastal vastu otsuse, milles määratles ST määruse nr 2887/2000 tähenduses märkimisväärse turujõuga operaatoriks kliendiliinile eraldatud juurdepääsu pakkumise hulgiturul.

12

TUSR kehtestas seetõttu ST-le muu hulgas kohustuse rahuldada kõik oma kliendiliini eraldamise taotlused, mida peetakse mõistlikuks ja põhjendatuks, et võimaldada alternatiivsetel operaatoritel seda liini kasutada, et pakkuda oma teenuseid fikseeritud lairibaühenduse teenuste jaemüügi massiturul (või laiale üldsusele suunatud turul) Slovakkias. Selle kohustuse täitmiseks avaldas ST eraldamisega seotud standardpakkumise, milles määrati kindlaks tema kliendiliinile juurdepääsu lepingulised ja tehnilised tingimused.

13

Arvestades omal algatusel läbiviidud uurimist, mille ese oli eelkõige ST kliendiliinile eraldatud juurdepääsu tingimused, ST‑le ja apellandile vastavalt 7. ja 8. mail 2012 saadetud vastuväiteteatist, kohustuste võtmise ettepanekut ning kirjavahetusi ja koosolekuid, võttis komisjon 15. oktoobril 2014 vastu vaidlusaluse otsuse.

14

Selles otsuses leidis komisjon, et ST ja apellandi moodustatud ettevõtja on pannud toime ELTL artikli 102 ja 2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3) artikli 54 ühe ja vältava rikkumise seoses lairibaühenduse teenustega Slovakkias ajavahemikus 12. augustist 2005 kuni 31. detsembrini 2010.

15

Eelkõige märkis ta, et ajavahemikus 2005–2010 kattis ST kliendiliinivõrk, mida võidakse kasutada lairibaühenduse teenuste osutamiseks pärast selle operaatori asjaomaste liinide eraldamist, 75,7% Slovakkia majapidamistest. Siiski eraldati sel perioodil juurdepääs vaid mõnele üksikule ST kliendiliinile alates 18. detsembrist 2009 ning seda kasutas vaid üks alternatiivne operaator ettevõtjatele ülikiire interneti jaeteenuste osutamiseks.

16

Komisjoni sõnul seisneb apellandi ja ST moodustatud ettevõtja rikkumine järgmistes tegudes: esiteks alternatiivsete operaatorite eest kliendiliinide eraldamiseks vajaliku võrguteabe varjamine, teiseks ST kliendiliinide eraldamise kohustuste ulatuse vähendamine, kolmandaks eraldamisega seotud ST standardpakkumises ebaõiglaste tingimuste ja korra kehtestamine seoses ühispaiknemise, kvalifitseerimise, prognooside, remondi ja pangagarantiidega, neljandaks ebaõiglaste hindade kohaldamine, mis ei võimalda sama tõhusal operaatoril kui ST, kes tugineb selle operaatori kliendiliinile eraldatud juurdepääsu pakkumisele hulgitasandil, dubleerida selle operaatori pakutavaid jaeteenuseid kahju kandmata.

17

Vaidlusaluses otsuses määras komisjon selle rikkumise eest esiteks apellandile ja ST‑le solidaarselt trahvi suuruses 38838000 eurot ning teiseks apellandile 31070000 euro suuruse trahvi.

18

Apellant esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 24. detsembril 2014 ning milles ta palus esimese võimalusena tühistada vaidlusalune otsus tervikuna või osaliselt ning teise võimalusena tühistada talle määratud trahvid või vähendada nende suurust.

19

Hagi põhjendamiseks esitas apellant viis väidet, millest esimese kohaselt on ELTL artikli 102 kohaldamisel tehtud faktivigu ja rikutud õigusnorme seoses ST kuritarvitusega ning rikutud on kaitseõigusi, teiseks on rikutud õigusnorme ja tehtud faktivigu seoses ST kuritarvituse kestusega, kolmandaks on rikutud õigusnorme ja tehtud faktivigu apellandile ST kuritarvituse süükspanemisel, sest komisjon ei ole tõendanud, et apellant tegelikult avaldas ST‑le otsustavat mõju, neljandaks on rikutud mõistet „ettevõtja“ liidu õiguse tähenduses ja karistuste individuaalsuse põhimõtet, ning puuduvad põhjendused, ning viiendaks on tehtud vigu ST‑le ja apellandile solidaarselt määratud trahvi arvutamisel.

20

Vaidlustatud kohtuotsuses lükkas Üldkohus tagasi kõik apellandi väited, välja arvatud esiteks teine väide, millega ta osaliselt nõustus põhjusel, et komisjon ei olnud esitanud tõendeid selle kohta, et ST tegevus, mis tõi kaasa hinnakruvi, leidis aset 12. augustist kuni 31. detsembrini 2005, ja teiseks neljas väide, millega ta nõustus niivõrd, kuivõrd komisjon tõlgendas vaidlusaluses otsuses vääriti ettevõtja mõistet liidu õiguse tähenduses, kui ta määras apellandile trahvi, mille summa arvutamisel kohaldas ta hoiatava mõju eesmärgil kordajat 1,2. Seega tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse osaliselt ja määras trahvisummaks, mille maksmise kohustus määrati ST‑le ja apellandile solidaarselt, 38061963 eurot, ning trahvisummaks, mille maksmise kohustus oli ainult apellandil, 19030981 eurot. Ülejäänud osas jättis Üldkohus hagi rahuldamata.

21

Täpsemini heitis apellant oma esimese väite esimeses osas komisjonile ette, et viimane jättis selle tuvastamisel, kas ST on oma võrgule juurdepääsuks alternatiivsetele operaatoritele pakutud tingimustega kuritarvitanud turgu valitsevat seisundit, ekslikult analüüsimata tingimuse, mis puudutab neil operaatoritel juurdepääsu hädavajalikkust tegutsemiseks ja mida on käsitletud 26. novembri 1998. aasta kohtuotsuse Bronner (C‑7/97, edaspidi „Bronneri kohtuotsus“, EU:C:1998:569) punktis 41. Üldkohus lükkas esimese väite selle osa vaidlustatud kohtuotsuse punktides 92–116 tagasi, leides sisuliselt, et käesolevas asjas kohaldatavad telekommunikatsioonisektori õigusnormid on ELTL artikli 102 kohaldamise seisukohast asjasse puutuv tegur ning et nendes õigusnormides on tunnustatud vajadust saada juurdepääs ST kliendiliinile, et võimaldada tõhusa konkurentsi tekkimist ja arendamist Slovakkia lairibaühenduse teenuste turul, mistõttu ei olnud enam nõutav, et komisjon tõendaks, et selline juurdepääs on hädavajalik.

22

Esimese väite teises osas väitis apellant, et tema õigust olla ära kuulatud rikuti esiteks seeläbi, et tal oli võimalik tutvuda teatava hulga teabega, mida hinnakruvi arvutamisel arvesse võeti, alles 29. septembri 2014. aasta koosolekul, ja teiseks, et tal oli väga lühike tähtaeg selle teabe kohta oma seisukoha esitamiseks. Üldkohus lükkas selle väite teise osa vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–145 tagasi, leides sisuliselt, et kõnealune teave ei muutnud ST‑le ja apellandile vaidlusaluses otsuses esitatud vastuväidete laadi ega puudutanud asjaolusid, millele neil ei olnud võimalik vastu vaielda.

23

Apellandi kolmas väide puudutas eelkõige seda, et komisjon rikkus õigusnormi ja tegi faktivigu, kui pani talle süüks ST tegevuse, tuginedes asjaolule, et tal oli võimalus seda äriühingut otsustavalt mõjutada, eeldades, et ta tegelikult seda äriühingut otsustavalt mõjutas, ning kui komisjon ei tõendanud, et ta oli sellele äriühingule otsustavat mõju avaldanud. Üldkohus lükkas need etteheited vaidlustatud kohtuotsuse punktides 227–473 tagasi eelkõige põhjusel, et emaettevõtja otsustava mõju tegelikku avaldamist tütarettevõtja tegevusele saab järeldada kokkulangevate tõendite kogumist ja et vaidlusaluses otsuses oli see nii, kuna komisjon tõi muu hulgas esile asjaolu, et ST juhatuse liikmete seas oli apellandi juhtkonda kuuluvaid isikuid, et apellandi töötajaid lähetati ST juurde tööle ja et ST esitas regulaarselt apellandile aruandeid enda kui tütarettevõtja äripoliitika kohta. Üldkohus leidis, et apellandi ja ST vaheliste majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete analüüs on võimaldanud tõendada, et ST üldise strateegia Slovakkia lairibaühenduse teenuste turul määras kindlaks apellant.

24

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

25

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

26

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust nelja väitega. Esimese väite kohaselt on valesti tõlgendatud ja kohaldatud põhimõtet, mille kohaselt peab selleks, et juurdepääsu keelamine oleks ELTL artikli 102 tähenduses kuritarvituslik, juurdepääs olema taotluse esitaja jaoks „hädavajalik“. Teise väite kohaselt on vääralt tõlgendatud ja kohaldatud põhimõtet, mille kohaselt peab tütarettevõtja rikkumise emaettevõtjale süüks panemisel emaettevõtja tegelikult avaldama oma tütarettevõtjale otsustavat mõju. Kolmanda väite kohaselt on valesti kohaldatud põhimõtet, mille kohaselt peab tütarettevõtja rikkumise emaettevõtjale süüks panemisel tütarettevõtja olema rakendanud peamiselt emaettevõtja poolt talle antud juhiseid. Neljas väide puudutab seda, et on rikutud apellandi õigust olla ära kuulatud.

27

Lisaks palub apellant, et temale laiendataks soodsat kohtuotsust, mille Euroopa Kohus võib teha seotud kohtuasjas C‑165/19 P, mis puudutab ST apellatsioonkaebust Üldkohtu 13. detsembri 2018. aasta otsuse Slovak Telekom vs. komisjon (T‑851/14, EU:T:2018:929) peale.

28

Apellant leiab, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–115 õigusnormi, kui ta leidis, et komisjon ei olnud kohustatud tõendama alternatiivsete operaatorite jaoks ST kliendiliinile juurdepääsu hädavajalikkust, et kvalifitseerida selle äriühingu kliendiliinile juurdepääsu piirangud ELTL artikli 102 tähenduses „kuritarvituslikeks“.

29

Apellandi sõnul järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 97, 98, 101 ja 103 valesti, et Bronneri kohtuotsuses kehtestatud kriteeriumid ei ole käesolevas asjas kohaldatavad, kuna ST‑l oli õigusnormidega kehtestatud kohustus anda oma kliendiliinile juurdepääs. See kohustus ei saa asendada Bronneri kohtuotsuses käsitletud juurdepääsu hädavajalikkust järgmistel põhjustel.

30

Esiteks on õigusnormidega kehtestatud kohustus võimaldada juurdepääsu ning selle juurdepääsu hädavajalikkus eraldiseisvad küsimused. ST‑le oma kliendiliinile juurdepääsu andmise kohustuse kehtestamisel võttis TUSR arvesse üksnes ST turgu valitsevat seisundit kliendiliinile eraldatud juurdepääsu pakkumise hulgiturul. Ta ei analüüsinud selle juurdepääsu hädavajalikkust järelturul toimuva tegevuse jaoks ega teinud seega ka kindlaks, mil määral oleks kliendiliinile eraldatud juurdepääsu saanud asendada omaenda alternatiivse infrastruktuuri rajamisega. Seevastu oli Bronneri kohtuotsuse tähenduses juurdepääsu „hädavajalikkuse“ analüüsimisel oluline just välja selgitada, kas on olemas tegelik või potentsiaalne asendus sellele juurdepääsule. Apellant tõendas aga Üldkohtus, et käesoleval juhul oli see nii.

31

Teiseks on õigusnormidega kehtestatud juurdepääsu andmise kohustus – erinevalt ELTL artikli 102 tähenduses turgu valitseva seisundi kuritarvitamise eest süüdimõistmisest – kehtestatud ex ante. Sellest järeldub, et selle kohustuse aluseks olevad sisulised järeldused võivad kiiresti osutuda aegunuks. Nii on see eriti telekommunikatsiooniteenuste turu puhul, mis areneb väga kiiresti.

32

Kolmandaks põhineb õigusnormidega kehtestatud juurdepääsu andmise kohustus ekstrapolatsioonil, samas kui turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ELTL artikli 102 tähenduses tuleb tuvastada eelkõige kliendiliinile juurdepääsu hädavajalikkuse konkreetse hindamise tulemusel.

33

Neljandaks on telekommunikatsiooni valdkonna õigusnormidel ja Bronneri kohtuotsuse kriteeriumidel erinev eesmärk. Telekommunikatsiooni valdkonnas pädevate riiklike reguleerivate asutuste ülesanne ei ole mitte ainult edendada konkurentsi, vaid ka aidata kaasa siseturu arengule ja toetada kodanike huve. See lähenemisviis kajastub 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsuses Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑280/08 P, EU:C:2010:603), millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97.

34

Lisaks leiab apellant, et ei ole võimalik loobuda kliendiliinile juurdepääsu hädavajalikkuse konkreetsest hindamisest, kui on olemas õigusnormidega kehtestatud juurdepääsu andmise kohustus, kuna see lihtsustaks kuritarvituse tuvastamist ja muudaks Euroopa Kohtu praktika sisutühjaks.

35

Lisaks, vastupidi sellele, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–112, ei erine kliendiliinile juurdepääsu andmisest vaikimisi keeldumine, nagu see, mida heidetakse ette ST‑le, sellest, millele tuginedes tehti Bronneri kohtuotsus, sest mõlemal juhul on infrastruktuuri omanikul õigustatud huvi oma investeeringut kaitsta, kuna oleks keeruline eristada ühte neist kahest juurdepääsu andmisest keeldumise viisist, ning kuna vähem rasket rikkumist, st juurdepääsu andmisest vaikimisi keeldumine, oleks lihtsam tõendada kui raskemat rikkumist, st juurdepääsu andmisest otsene keeldumine.

36

Lõpetuseks, Euroopa Kohtu poolt 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsuse TeliaSonera Sverige (C‑52/09, EU:C:2011:83, edaspidi „TeliaSonera kohtuotsus“) punktis 55 kasutatud sõnastus ei võimalda järeldada, et Bronneri kohtuotsuse kriteeriumid ei ole kohaldatavad juurdepääsu andmisest vaikimisi keeldumisele.

37

Komisjon leiab sisuliselt, et vaidlusaluses otsuses tuvastatud kuritarvitus erineb Bronneri kohtuotsuses käsitletud kuritarvitusest põhimõtteliselt, mistõttu viimati nimetatud kohtuotsuses kindlaks määratud kriteeriumid ei ole käesolevas asjas kohaldatavad.

38

Esimeses väites kritiseerib apellant, kes on ST emaettevõtja ja kellele on pandud süüks ST tegevus, eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkte 86–115, milles Üldkohus kinnitas vaidlusaluse otsuse põhjendatust, kuna komisjon ei olnud kohustatud tõendama, et juurdepääs ST kliendiliinile on alternatiivsetele operaatoritele hädavajalik, et ta saaks kvalifitseerida „kuritarvituseks“ ST tegevuse, mida nimetatud institutsioon pidas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 365 juurdepääsu andmisest vaikimisi keeldumiseks, mis seisnes esiteks alternatiivsete operaatorite eest kliendiliinide eraldamiseks vajaliku võrguteabe varjamises, teiseks tema kliendiliinide eraldamise õigusnormidega kehtestatud kohustuste ulatuse vähendamises, ja kolmandaks eraldamisega seotud standardpakkumises ebaõiglaste tingimuste ja korra kehtestamises (edaspidi „vaidlusalune tegevus“).

39

Eeskätt leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 101, et kuna telekommunikatsioonivaldkonnas kohaldatavas õiguslikus raamistikus oli selgesti tunnustatud vajadust saada ST kliendiliinile juurdepääs, et võimaldada tõhusa konkurentsi teket ja arengut Slovakkia lairibaühenduse teenuste turul, siis ei olnud nõutav, et komisjon tõendaks, et selline juurdepääs oli Bronneri kohtuotsuse punktis 41 osutatud viimase tingimuse tähenduses hädavajalik. Ta lisas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–114 sisuliselt, et Bronneri kohtuotsusest tulenevad tingimused ja täpsemini tingimus, mis puudutab turgu valitsevas seisundis ettevõtja teenuse või infrastruktuuri hädavajalikkust, ei kehti muu tegevuse suhtes peale juurdepääsu andmisest keeldumise – nagu on vaidlusalune tegevus.

40

Selleks et hinnata, kas nende kaalutluste puhul on rikutud õigusnormi, nagu väidab apellant, on oluline meelde tuletada, et ELTL artikli 102 kohaselt on keelatud – juhul kui see võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust – see, kui üks või mitu ettevõtjat kuritarvitavad turgu valitsevat seisundit siseturul või selle olulises osas. Seega lasub turgu valitseva seisundiga ettevõtjal eriline kohustus mitte kahjustada oma tegevusega tõhusat ja moonutamata konkurentsi siseturul (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 153 ning seal viidatud kohtupraktika).

41

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikas on leitud, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamise mõiste ELTL artikli 102 tähenduses on objektiivne mõiste, mis viitab turgu valitseva seisundiga ettevõtja tegevusele, mis takistab turul, kus just kõnealuse ettevõtja tegutsemise tulemusel on konkurentsi tase juba nõrgenenud, veel alles oleva konkurentsi säilitamist või tõhustamist, ja seda vahendite abil, mis erinevad vahenditest, mida kasutatakse kaupade või teenuste tavapärases konkurentsis, mis rajaneb ettevõtjate sooritustel (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Generics (UK) jt, C‑307/18, EU:C:2020:52, punkt 148 ning seal viidatud kohtupraktika).

42

Turgu valitsevas seisundis ettevõtja tegevuse kuritarvitavat laadi tuleb ELTL artikli 102 tähenduses hinnata juhtumi kõiki konkreetseid asjaolusid arvesse võttes (vt selle kohta TeliaSonera kohtuotsus, punkt 68; 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Post Danmark, C‑23/14, EU:C:2015:651, punkt 68, ning 19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus MEO – Serviços de Comunicações e Multimédia, C‑525/16, EU:C:2018:270, punktid 27 ja 28).

43

Nagu nähtub Bronneri kohtuotsuse punktist 37, puudutas selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasi küsimust, kas asjaolu, et ühe liikmesriigi territooriumil eksisteeriva ainsa üleriigilise kojukandesüsteemi käitaja, kes kasutab seda süsteemi omaenda päevalehtede levitamiseks, keeldub lubamast seda kasutada konkureeriva päevalehe väljaandjal, kujutab endast ELTL artikli 102 tähenduses kuritarvitust, kuna nimetatud keeldumisega jääb see konkurent ilma levitamisviisist, mida loeti tema kaupade müügiks oluliseks.

44

Sellele küsimusele vastates otsustas Euroopa Kohus otsuse punktis 41, et selleks, et nimetatud keeldumine oleks turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, ei ole vaja mitte üksnes seda, et sellise teenuse nagu kojukandeteenuse osutamisest keeldumine võiks teenuse taotleja päevalehtede turul konkurentsist täiesti kõrvaldada ning et seda ei saaks objektiivselt põhjendada, vaid ka seda, et teenus ise oleks taotleja tegevuseks hädavajalik selles mõttes, et nimetatud kojukandesüsteemile ei oleks ühtegi tegelikku ega potentsiaalset alternatiivi.

45

Nende tingimuste ette nägemine oli põhjendatud selle kohtuasja konkreetsete asjaoludega, mis seisnesid turgu valitsevas seisundis ettevõtja keeldumises anda konkurendile juurdepääs infrastruktuurile, mille ta oli välja arendanud oma tegevuse tarbeks, mitte mis tahes muus tegevuses.

46

Nagu sisuliselt märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 68, 73 ja 74, toob tõdemus, et turgu valitsevas seisundis olev ettevõtja on konkurendiga lepingu sõlmimisest keeldumise tõttu oma seisundit kuritarvitanud, kaasa selle, et see ettevõtja on sunnitud selle konkurendiga lepingu sõlmima. Selline kohustus kahjustab aga oluliselt turgu valitsevas seisundis ettevõtja lepingu sõlmimise vabadust ja omandiõigust, kuna ettevõtjal, isegi kui see on turgu valitsevas seisundis ettevõtja, on põhimõtteliselt vabadus keelduda lepingu sõlmimisest ja kasutada omaenda vajadusteks arendatud infrastruktuuri (vt analoogia alusel 5. oktoobri 1988. aasta kohtuotsus Volvo, 238/87, EU:C:1988:477, punkt 8).

47

Lisaks, kuigi lühiajalises perspektiivis soodustab turgu valitsevat seisundit konkurendiga lepingu sõlmimisest keeldumise tõttu kuritarvitanud ettevõtja süüdimõistmine konkurentsi, on seevastu pikaajalises perspektiivis konkurentsi arengut ja tarbijate huve üldiselt soodustav lubada äriühingul hoida oma kasutuses seadmeid, mille ta on välja arendanud oma tegevuse tarbeks. Nimelt, kui juurdepääs tootmis-, ostu- ja turustamisseadmetele antaks liiga lihtsalt, puuduks konkurentidel huvi konkureerivaid seadmeid välja töötada. Lisaks sellele oleks turgu valitsevas seisundis ettevõtja vähem huvitatud investeerima tõhusatesse seadmetesse, kui ta oleks sunnitud pelgalt oma konkurentide nõudmisel omaenda investeeringutest saadavaid eeliseid jagama.

48

Järelikult, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja keeldub andmast juurdepääsu infrastruktuurile, mille ta on välja arendanud oma tegevuse tarbeks, saab otsus kohustada seda ettevõtjat juurdepääsu andma olla konkurentsipoliitika seisukohast põhjendatud vaid siis, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtjal on asjaomasel turul kindel kontroll.

49

Nende tingimuste konkreetsel juhul kohaldamine, mille Euroopa Kohus nägi ette käesoleva kohtuotsuse punktis 44 osutatud Bronneri kohtuotsuses ja eelkõige selle tingimuse kohaldamine, mille kohaselt peab juurdepääs turgu valitsevas seisundis ettevõtja infrastruktuurile olema hädavajalik, võimaldab pädeval riigisisesel asutusel või kohtul kindlaks teha, kas vastaval ettevõtjal on tänu sellele infrastruktuurile selline kontroll. Seega võib selline ettevõtja olla sunnitud andma konkurendile juurdepääsu infrastruktuurile, mille ta on välja arendanud oma tegevuse tarbeks, ainult siis, kui selline juurdepääs on sellise konkurendi tegevuseks hädavajalik, st juhul, kui see infrastruktuur ei ole tegelikult või potentsiaalselt asendatav.

50

Seevastu juhul, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja annab oma infrastruktuurile juurdepääsu, kuid näeb selle juurdepääsu, teenuste osutamise või toodete müügi suhtes ette ebaõiglased tingimused, ei ole Bronneri kohtuotsuse punktis 41 seatud tingimused kohaldatavad. On tõsi, et kui juurdepääs sellisele infrastruktuurile või isegi teenusele või sisendile on hädavajalik, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja konkurendid saaksid järelturul kasumlikult tegutseda, on seda tõenäolisem, et ebaõiglasel tegevusel on sellel turul vähemalt potentsiaalsed konkurentsivastased tagajärjed ja see kujutab endast ELTL artikli 102 tähenduses kuritarvitust (vt selle kohta 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, C‑280/08 P, EU:C:2010:603, punkt 234, ning TeliaSonera kohtuotsus, punktid 70 ja 71). Mis aga puutub muusse tegevusse peale juurdepääsu andmisest keeldumise, siis ei ole sellise hädavajalikkuse puudumine iseenesest määrava tähtsusega turgu valitseva seisundiga ettevõtja võimaliku kuritarvitusliku tegevuse hindamisel (vt selle kohta TeliaSonera kohtuotsus, punkt 72).

51

Kuigi selline tegevus võib kujutada endast üht kuritarvituse vormi, kui see võib tekitada asjaomastel turgudel vähemalt potentsiaalset konkurentsivastast mõju või isegi väljatõrjuvat mõju, ei saa seda samastada pelga keeldumisega anda konkurendile infrastruktuurile juurdepääs, kuna pädeval konkurentsiametil või liikmesriigi kohtul ei ole vaja turgu valitsevas seisundis ettevõtjat kohustada andma oma infrastruktuurile juurdepääsu, sest selline juurdepääs on juba antud. Meetmed, mida tuleb sellises kontekstis võtta, riivavad seega vähem turgu valitsevas seisundis ettevõtja lepingu sõlmimise vabadust ja omandiõigust kui asjaolu, et ettevõtjat kohustatakse andma oma infrastruktuurile juurdepääsu, kui ta on hoidnud seda oma tegevuse tarbeks.

52

Selle kohta on Euroopa Kohus 10. juuli 2014. aasta kohtuotsuse Telefónica ja Telefónica de España vs. komisjon (C‑295/12 P, EU:C:2014:2062) punktides 75 ja 96 juba otsustanud, et tingimused, mille Euroopa Kohus nägi ette Bronneri kohtuotsuse punktis 41, ja eelkõige juurdepääsu hädavajalikkuse tingimus, ei ole kohaldatavad kuritarvitamise korral, milleks on konkureerivate operaatorite hinnakruvi järelturul.

53

Samamoodi otsustas Euroopa Kohus TeliaSonera kohtuotsuse punktis 58 sisuliselt, et ei saa nõuda, et seda, kas turgu valitsevas seisundis ettevõtja igat liiki tegevus tema konkurentide suhtes on kuritarvituslik, analüüsitaks süstemaatiliselt, lähtudes tingimustest, mille Euroopa Kohus kehtestas Bronneri kohtuotsuses, mis puudutas teenuse osutamisest keeldumist. Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 108–110 õigesti, et TeliaSonera kohtuotsuse punktides 55–58 ei viidanud Euroopa Kohus üksnes kuritarvituse konkreetsele vormile, milleks on konkurentidest operaatorite hinnakruvi järelturul, kui ta hindas tegevust, mille suhtes Bronneri kohtuotsuse tingimused kohaldamisele ei kuulunud.

54

Käesolevas kohtuasjas on ST olukorrale omane eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 osutatud asjaolu, et tal oli telekommunikatsioonivaldkonna õigusnormidega kehtestatud kohustus anda oma kliendiliinile juurdepääs. Nimelt oli ST‑l kohustus tulenevalt TUSRi 8. märtsi 2005. aasta otsusest, mille sama asutuse direktor jättis 14. juuni 2005. aasta otsusega muutmata, rahuldada märkimisväärse turujõuga ettevõtjana kõik alternatiivsete operaatorite esitatud tema kliendiliini eraldamise taotlused, mida saab pidada mõistlikuks ja põhjendatuks, et võimaldada neil seda kasutades pakkuda Slovakkia fikseeritud lairibaühenduse teenuste jaemüügi massiturul enda teenuseid.

55

Selline kohustus vastab liidu seadusandja kehtestatud tõhusa konkurentsi arendamise eesmärkidele telekommunikatsiooniturul. Nagu on täpsustatud määruse nr 2887/2000 põhjendustes 3, 6 ja 7, on sellise juurdepääsu andmise kohustuse kehtestamine õigustatud esiteks asjaoluga, et kuna märkimisväärse turujõuga ettevõtjad on suhteliselt pika aja jooksul saanud rajada kohalikku juurdepääsuvõrku, saades kasu ainuõiguste kaitsest, ning nad on saanud rahastada oma investeerimiskulusid tänu monopoolsetele kasutustasudele, ei oleks uutel turuletulijatel majanduslikult tasuv rajada väljakujunenud operaatorite kohalikku juurdepääsuinfrastruktuuri dubleeriv infrastruktuur, ning teiseks muud infrastruktuurid ei ole kohaliku juurdepääsuvõrgu sobivad asendajad. Eraldatud juurdepääs kliendiliinile võimaldab seega uutel turuletulijatel konkureerida märkimisväärse turujõuga operaatoritega. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 märkis, tulenes juurdepääsu andmise kohustus, mille TUSR käesolevas asjas ette nägi, soovist innustada ST‑d ja tema konkurente investeerima ja uuendusi tegema, tagades samas, et konkurents turul säilib.

56

See õigusnormidega kehtestatud kohustus kehtis ST suhtes kogu rikkumisperioodil, mille komisjon vaidlusaluses otsuses tuvastas, st 12. augustist 2005 kuni 31. detsembrini 2010. Lisaks asjaolule, et direktiivi 2002/21, direktiiviga 2009/140 muudetud redaktsioonis võivad artikli 8 lõike 5 punkti f kohaselt telekommunikatsioonivaldkonna reguleerivad asutused kehtestada juurdepääsu andmise kohustuse ainult juhul, kui puudub tõhus ja jätkusuutlik konkurents, lõdvendades või kaotades selle kohustuse niipea, kui see tingimus on täidetud, ei ole apellant väitnud ega tõendanud, et ta on vaielnud vastu asjaolule, et rikkumisperioodil kehtis ST-le selline kohustus. Lisaks põhjendas komisjon vaidlusaluse otsuse jaos 5.1 sellise juurdepääsu andmise kohustuse olemasolu alust ja märkis otsuse punktis 377, et ta viis ise läbi asjaomaste turgude ex post analüüsi, mille tulemusel ta järeldas, et olukord nendel turgudel ei olnud rikkumisperioodil selles osas märkimisväärselt muutunud.

57

Analoogselt sellega, mida Euroopa Kohus on juba märkinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 viidatud 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (C‑280/08 P, EU:C:2010:603) punktis 224, tuleb asuda seisukohale, et õigusnormidega kehtestatud kohustus võib olla asjakohane selleks, et hinnata sektoripõhistele eeskirjadele allutatud turgu valitseva ettevõtja kuritarvitavat tegevust ELTL artikli 102 tähenduses. Kuigi käesoleva asja kontekstis ei vabasta ST‑le pandud kliendiliinile juurdepääsu andmise kohustus komisjoni talle kehtestatud nõudest tõendada ELTL artikli 102 tähenduses kuritarvitamist, võttes eelkõige arvesse kohaldamisele kuuluvat kohtupraktikat, toob selle kohustuse ette nägemine kaasa selle, et kogu käesolevas asjas tuvastatud rikkumisperioodil ei tohtinud ST keelduda ning ta tegelikult ka ei keeldunud juurdepääsu andmisest oma kliendiliinile.

58

Siiski säilitas ST sellel perioodil, vaatamata eespool nimetatud õigusnormidega kehtestatud kohustusele, sellise juurdepääsu tingimuste osas sõltumatuse otsuste tegemisel. Nimelt ei olnud peale teatavate juhtpõhimõtete määruse nr 2887/2000 artiklis 3 sätestatud standardpakkumise kohustuslikku sisu eraldatud kliendiliinide valdkonnas ette kirjutatud ei õigusnormide raamistikus ega TUSRi otsustes. ST kasutas vaidlusaluse tegevuse puhul just seda sõltumatust otsuste tegemisel.

59

Kuna vaidlusalune tegevus ei kujutanud endast ST kliendiliinile juurdepääsu keelamist, vaid puudutas käesoleva kohtuotsuse punktides 45–51 esitatud põhjustel sellise juurdepääsu tingimusi, ei olnud käesolevas asjas siiski kohaldatavad tingimused, mille Euroopa Kohus nägi ette käesoleva kohtuotsuse punktis 44 osutatud Bronneri kohtuotsuse punktis 41.

60

Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 101, et komisjon ei olnud kohustatud tõendama „hädavajalikkust“ Bronneri kohtuotsuse punktis 41 ette nähtud viimase tingimuse tähenduses, selleks et tuvastada, et ST kuritarvitas vaidlusaluse tegevuse tõttu turgu valitsevat seisundit.

61

Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide, mis põhineb õiguslikult vääral eeldusel, seega tervikuna tagasi lükata.

62

Teises väites, mis koosneb kahest osast, väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta pani talle süüks ST toime pandud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise.

63

Teise väite esimeses osas märgib apellant, et talle ST kuritarvituse süüks panemiseks leidis Üldkohus valesti, et asjaolusid, mis võivad tõendada üksnes apellandi võimalust ST‑d otsustavalt mõjutada, võib kasutada kaudsete tõenditena sellise mõju tegeliku avaldamise kohta. Apellant väidab, et kui nõustuda, et asjaoludest, millest ilmneb vaid emaettevõtja võimalus avaldada oma tütarettevõtjale otsustavat mõju, piisaks selle mõju tegeliku avaldamise tõendamiseks, tooks see kaasa selle, et kaotatakse mis tahes vormis vahetegemine mõju võimaliku avaldamise ja selle mõju tegeliku avaldamise vahel ning see kujutaks endast emaettevõtja 100% osalusega tütarettevõtjatele kohaldatava eelduse õigusvastast laiendamist.

64

Apellant leiab seega, et faktilised asjaolud, mis on esitatud esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 233 ja 249 jj ning mille kohaselt ST juhtkonda kuuluvad isikud täidavad ka apellandi juhtimise ülesandeid või on esindatud tema juhatuses, teiseks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 280–285, mille kohaselt lähetas apellant ST juurde tööle enda töötajad, ning kolmandaks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 294, mille kohaselt ST esitas talle oma äripoliitikaga seotud aruandeid, võivad tõendada üksnes seda, et apellandil võis olla võimalik ST‑le otsustavat mõju avaldada, mitte aga seda, et ta tegelikult sellist mõju avaldas.

65

Lisaks väidab apellant, et käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud eristamine ei takista komisjonil arvesse võtmast kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, mis võivad viia otsustava mõju tegeliku avaldamise tuvastamiseni. Lisaks vaidlustab ta selle viite asjakohasuse, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuses ja komisjon oma kostja vastuses 18. jaanuari 2017. aasta kohtuotsusele Toshiba vs. komisjon (C‑623/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:21), sest selle kohtuotsuse aluseks olnud asi puudutas ühisettevõttes otsuste tegemise eeskirjade järgimist, mitte otsustava mõju avaldamise võimalust. Apellant leiab samuti, et vastupidi komisjoni vastuses esitatud väidetele ei leidnud Euroopa Kohus 24. juuni 2015. aasta kohtuotsuse Fresh Del Monte Produce vs. komisjon ja komisjon vs. Fresh Del Monte Produce (C‑293/13 P ja C‑294/13 P, EU:C:2015:416) punktis 93, et teabevahetus on kaudne tõend otsustava mõju tegeliku avaldamise kohta.

66

Teise väite teises osas väidab apellant, et kvalifitseerides õiguslikult neid faktilisi asjaolusid, millest komisjon lähtus, kohaldas Üldkohus valesti põhimõtet, mille kohaselt peab otsustavat mõju olema tegelikult avaldatud, kui ta tuvastas otsustava mõju tegeliku avaldamise ainuüksi sellise mõju avaldamise võimaluse pinnalt. Nii väidab apellant, et õigusnormi ei ole rikutud mitte üksnes selle väite esimeses osas kritiseeritud vaidlustatud kohtuotsuse punktides, vaid ka esiteks selle kohtuotsuse punktis 262, kuna Üldkohus arvestas asjaolusid, et ST juhtkond esitas apellandi juhatusele aruandeid ja et apellandi juhatus kiitis ST juhtkonna äriplaani heaks, teiseks selle kohtuotsuse punktides 273 ja 274, kuna Üldkohus leidis, et juhatusse kuuluvate isikute lojaalsuskohustus aktsionäride ees või apellandi poolt ST‑le osutatud nõustamisteenuste mittesiduv laad ei välistanud apellandi otsustava mõju avaldamist ST-le, ja kolmandaks kõnealuse kohtuotsuse punktis 278, kuivõrd Üldkohus leidis, et aktsionäride kokkulepe võimaldas apellandi esindajatel avaldada ST juhatuses otsustavat mõju viimase kõigile ärilistele otsustele. Lisaks vaidleb apellant vastu vastuvõetamatuse vastuväitele, mille komisjon esitas tema teise väite teise osa vastu, kuna selles väiteosas ei sea ta kahtluse alla Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, vaid piirdub väitega, et otsustava mõju tegelikult avaldamise põhimõtte valesti kohaldamisega on rikutud õigusnormi.

67

Komisjon leiab, et teise väite teine osa on vastuvõetamatu, kuna see seab kahtluse alla Üldkohtu tehtud faktilised järeldused ja tingib tõendite uue hindamise Euroopa Kohtu poolt. Igal juhul ei ole teine väide põhjendatud, sest otsustava mõju tegeliku avaldamise tuvastamise saab, nagu käesolevas asjas, järeldada kokkulangevate tõendite kogumi pinnalt, võttes arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid.

68

Mis puutub teise väite teise osa vastuvõetavusse, siis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu järjepidevast kohtupraktikast ilmneb, et kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima üksnes nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Seega, kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast õigusküsimust kui sellist, mida saab Euroopa Kohus kontrollida (vt eelkõige 17. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Alcogroup ja Alcodis vs. komisjon, C‑403/18 P, EU:C:2019:870, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Apellant ei väitnud teises väites, et Üldkohus on moonutanud analüüsitud tõendeid, mis näitavad, et teda võib pidada ST tegevuse eest vastutavaks, ning Euroopa Kohus ei pea nende tõendite tõenduslikku väärtust uuesti hindama.

70

Selle väite teises osas märgib apellant samas, et Üldkohus asus väärale seisukohale, et komisjon võis põhjendatult tugineda teatavale hulgale faktilistele asjaoludele selle tuvastamiseks, et apellant avaldas tegelikult otsustavat mõju ST‑le, kuigi need asjaolud võisid tõendada üksnes sellise mõju võimalikkust. Sellest tuleneb tema väitel, et Üldkohus kvalifitseeris need asjaolud vääralt apellandi tegeliku otsustava mõju avaldamiseks ST‑le. Seega ei palu apellant teise väite selles osas Euroopa Kohtul mitte asjaolusid uuesti hinnata, vaid kontrollida neile Üldkohtu antud õiguslikku kvalifikatsiooni.

71

Sellest tulenevalt on apellatsioonkaebuse teise väite teine osa vastuvõetav.

72

Sisuliste küsimuste osas tuleb meelde tuletada, et aluslepingute koostajad otsustasid kasutada mõistet „ettevõtja“, et tähistada konkurentsiõiguse rikkumise toimepanijat, kellele saab ELTL artiklite 101 ja 102 alusel karistada. See liidu õiguse autonoomne mõiste tähistab isikulistest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnevat majandustegevusega tegelevat üksust, sõltumata selle üksuse õiguslikust vormist ja rahastamisviisist (vt selle kohta 14. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Skanska Industrial Solutions jt, C‑724/17, EU:C:2019:204, punktid 29, 36 ja 47). Nii tuleb ELTL artiklites 101 ja 102 esitatud ettevõtja mõistet asjaomase konkurentsivastase tegevuse eesmärgi seisukohast käsitada ühe majandusüksusena, isegi kui õiguslikus mõttes koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust (vt selle kohta 12. juuli 1984. aasta kohtuotsus Hydrotherm Gerätebau, 170/83, EU:C:1984:271, punkt 11, ja 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika).

73

Sellest valikust tuleneb esiteks, et juhul, kui selline majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, tuleb tal isikliku vastutuse põhimõtte kohaselt selle rikkumise eest ka vastutada (vt selle kohta 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 53 ning seal viidatud kohtupraktika), ja teiseks, et juriidiline isik võib teatavatel tingimustel olla samasse majandusüksusesse kuuluva juriidilise isiku konkurentsivastase tegevuse eest isiklikult ja solidaarselt vastutav (vt selle kohta 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑516/15 P, EU:C:2017:314, punkt 57 ning seal viidatud kohtupraktika).

74

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tütarettevõtja tegevuse võib emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad (vt eelkõige 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P,EU:C:2009:536, punkt 58; 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 30, ning 18. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, C‑623/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:21, punkt 45). Sellisel juhul võivad emaettevõtja antud juhised kujutada endast teatavat emaettevõtja poolt tütarettevõtjale otsustava mõju avaldamise viisi.

75

Selleks et uurida küsimust, et kas emaettevõtja võib oma tütarettevõtja tegevust turul otsustavalt mõjutada, tuleb arvesse võtta kogu asjakohast teavet majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete kohta, mis seda tütarettevõtjat tema emaettevõtjaga seovad, ja seega võtta arvesse majanduslikku reaalsust (24. juuni 2015. aasta kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon ja komisjon vs. Fresh Del Monte Produce, C‑293/13 P ja C‑294/13 P, EU:C:2015:416, punkt 76, ning 18. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, C‑623/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:21, punkt 46).

76

Seetõttu, kuigi emaettevõtja poolt tütarettevõtjale antud juhised, mis mõjutavad viimase tegevust turul, võivad olla piisav tõend sellise otsustava mõju kohta, ei ole need juhised ainus vastuvõetav tõend. Emaettevõtja tegelikku otsustava mõju avaldamist tütarettevõtja tegevusele saab lisaks tuletada kokkulangevate tõendite kogumist, isegi kui ükski neist tõenditest eraldi võetuna ei ole sellise mõju tõendamiseks piisav (24. juuni 2015. aasta kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon ja komisjon vs. Fresh Del Monte Produce, C‑293/13 P ja C‑294/13 P, EU:C:2015:416, punkt 77, ning 18. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, C‑623/15 P, ei avaldata, EU:C:2017:21, punkt 47).

77

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 75 ja 76, võib tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjatele süüks panemiseks piisata selle analüüsimisest, kas viimasel on võimalik oma tütarettevõtjale otsustavat mõju avaldada. Järelikult võib vastupidi sellele, mida väidab apellant, komisjon asjaomase olukorra igakülgsel hindamisel arvesse võtta ka asjaolu, mis aitab tõendada, et emaettevõtjal on võimalus oma tütarettevõtjale otsustavat mõju avaldada, kui selline asjaolu, mida analüüsitakse selle olukorraga seotud muid asjaolusid arvesse võttes või koostoimes teiste asjaoludega, kuulub kooskõlaliste kaudsete tõendite hulka, mis puudutavad emaettevõtja tegelikku ja otsustavat mõju oma tütarettevõtjale.

78

Sellest tuleneb, et apellant väidab vääralt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et asjaolusid, mis tõendavad, et tal oli võimalik ST‑d otsustavalt mõjutada, ei saa selle mõju tegelikkust tõendada aitavate kaudsete tõenditena arvesse võtta.

79

Mis puutub küsimusse, kas Üldkohus kvalifitseeris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 233, 249–262, 273, 274, 278, 280–285 ja 294 välja toodud konkreetsed asjaolud vääralt kaudseteks tõenditeks selle kohta, et apellant, kellele kuulus 51% osalus ST kapitalis, avaldas tegelikult ST‑le otsustavat mõju, siis tuleb märkida järgmist.

80

Esiteks, mis puutub apellandi juhtivtöötajate kohalolu arvessevõtmisse ST juhatuses, siis ei teinud Üldkohus viga, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 233, et selleks, et hinnata, kas emaettevõtja tegelikult avaldas oma tütarettevõtjale otsustavat mõju, tuleb võtta arvesse seda, kas tütarettevõtja juhtkonnas oli emaettevõtjas juhtivaid ülesandeid täitvaid isikuid. Selline kohalolu tütarettevõtja juhtkonnas on kaudne tõend, mis võib – kui seda kinnitavad teised tõendid – tõendada, et emaettevõtja avaldas oma tütarettevõtja tegevusele asjaomasel turul tegelikult otsustavat mõju.

81

Käesolevas asjas tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 250–256 eelkõige, et rikkumisperioodil oli R. R. esiteks ST juhatuse liige ja samal ajal kuulus ta apellandiks oleva äriühingu juhtkonda, ning teiseks, et R. R. kontrollis ST raamatupidamisaruandeid, et konsolideerida need Deutsche Telekomi kontserni tasandil. Vaidlustatud kohtuotsuse nendest punktidest nähtub samuti, et R. R. osales ST finantskava ja investeerimispoliitika väljatöötamises, et tagada nende kooskõla kontserni eesmärkidega, ning et ta kontrollis, kas asjaomane tütarettevõtja saavutas oma finantseesmärgid igal võrdlusperioodil. Üldkohus täpsustas veel, et R. R-i selline osalus ST‑s on tingimata tihedalt seotud ST äripoliitikaga.

82

Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta kvalifitseeris need faktilised asjaolud kaudseteks tõenditeks selle kohta, et apellant avaldas ST‑le otsustavat mõju. Nimelt on see, et R. R. täitis ülesandeid nii apellandi juhi kui ka ST juhatuse liikmena, ning tema mitu lähetust ST juurde kaudsed tõendid apellandi osaluse kohta ST äripoliitika kindlaksmääramises ja kontrollimises.

83

Mis puudutab apellandi seisukohta, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 262 kvalifitseeris Üldkohus teatavad faktilised asjaolud vääralt kaudseteks tõenditeks ST‑le otsustava mõju tegeliku avaldamise kohta, siis tuleb tõdeda, et selle punkti lõik, millele apellant vastu vaidleb, puudutas põhjenduse vastavas etapis konkreetselt ST juhatuse kontrolli ST juhtkonna üle, mitte aga kontrolli, mida apellant teostab ST üle oma juhatuse kaudu. Lisaks ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et ST juhtkonnal lasuv kohustus esitada juhatusele korrapäraselt aruandeid selle äriühingu ja tema tütarettevõtjate tegevuse ning selle äriühingu ja tema tütarettevõtjate seisu kohta nagu ka juhatuse pädevus seoses juhtkonna koostatud äriplaani heakskiitmisega, on kaudsed tõendid selle kohta, et ST juhatus kontrollib ST juhtkonda. Seega ei ole vastupidi apellandi väidetele vaidlustatud kohtuotsuse selles punktis tehtud kvalifitseerimisel viga.

84

Samuti tuleb märkida, et osas, milles apellant kritiseerib esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punkti 273, mille kohaselt ei takista Slovakkia õiguses ette nähtud juhatuse liikmete lojaalsuskohustus aktsionäride ees õiguslikult seda, et oma tütarettevõtja aktsiakapitalis enamusosalust omav emaettevõtja avaldab tütarettevõtja tegevusele turul otsustavat mõju, teiseks vaidlustatud kohtuotsuse punkti 274, mille kohaselt apellandi poolt ST‑le osutatud nõustamisteenuste mittesiduv laad ei välistanud apellandi otsustava mõju avaldamist ST-le nende vahel sõlmitud strateegilise koostöö raamkokkuleppe põhjal, ja kolmandaks selle kohtuotsuse punkti 278, milles viidatakse komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses osutatud põhjustele, miks lubas aktsionäride kokkulepe apellandi esindajatel avaldada ST juhatuses otsustavat mõju ST kõigile äriotsustele, sh eelarve heakskiitmine, siis tuleb nentida, et kuna apellant ei ole viidanud sellele, et vaidlustatud kohtuotsuse nendes punktides on Üldkohus analüüsitud asjaolusid moonutatud, siis oli Üldkohtul alust ilma õigusnormi rikkumata tuvastada, et apellandi juhtivtöötajate selline kohalolu ST juhatuses on kaudne tõend asjaolu kohta, et apellant avaldas ST‑le tegelikku otsustavat mõju, nagu Üldkohus tõdes eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 250–256.

85

Teiseks, mis puutub apellandi töötajate lähetamisse ST juurde kui kaudsesse tõendisse selle kohta, et apellant avaldas ST‑le tegelikku otsustavat mõju, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 285, et mõistlikult oli alust asuda seisukohale, et need töötajad, isegi kui nad ei allunud ST juurde lähetamise ajal enam otseselt apellandile, olid väga hästi teadlikud apellandi äripoliitikast ja ‑eesmärkidest ning neil olid seega iseäranis head eeldused jälgida seda, et ST tegutseks kooskõlas tema huvidega. Sellised järeldused on asjakohased, et kvalifitseerida see lähetamine kaudseks tõendiks selle kohta, et apellant avaldas ST‑le tegelikku otsustavat mõju, kuna neid järeldusi tuleb mõista koostoimes Üldkohtu kaalutlustega, mida apellant ei ole vaidlustanud ja mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 281 ja 287 ning mille kohaselt ST juurde lähetusse saadetud juhtkonda kuuluvad isikud töötasid ametikohal, millel oli suur vastutus ST‑s, mis võimaldas mõjutada ST äripoliitikat ja ‑eesmärke, ning et nad olid lähetuse ajal jätkuvalt apellandi töötajad ning sõltusid seega apellandist, et seejärel jätkata karjääri Deutsche Telekomi kontsernis. Lisaks tõi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 374 ja 417 esile asjaolud, mis tõendavad, et isikud, kelle apellant ST juurde lähetusse saatis, võimaldasid apellandil olla informeeritud ja seotud ST äriliste valikutega.

86

Kolmandaks, mis puutub ST aruannete esitamisse apellandile, siis ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 294, et tütarettevõtja poolt oma emaettevõtjale enda äripoliitika kohta regulaarselt üksikasjaliku teabe edastamine võimaldas tõendada, et emaettevõtja oli teadlik oma tütarettevõtja tegevusest turul ja andis järelikult sellele emaettevõtjale võimaluse sekkuda teadlikumalt ja seega tõhusamalt asjaomase tütarettevõtja äripoliitikasse. Lisaks olgu märgitud, et kuigi asjaolu, et tütarettevõtja on kohustatud esitama oma emaettevõtjale aruandeid enda äripoliitika ja tulemuste kohta, ei saa iseenesest olla kaudne tõend emaettevõtja poolt tütarettevõtjale tegeliku otsustava mõju avaldamise kohta, võib see asjaolu selliseid kaudseid tõendeid toetada. Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 294, et see, kui ST äripoliitika kohta edastati apellandile regulaarselt teavet, võis koos muude kaudsete tõenditega aidata tõendada, et need äriühingud moodustasid ühe majandusüksuse.

87

Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

88

Apellant põhjendab oma kolmandat väidet sellega, et Euroopa Kohtu praktikast seoses tütarettevõtja rikkumise süüks panemisega tema emaettevõtjale ja 16. novembri 2000. aasta kohtuotsuses Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (C‑286/98 P, EU:C:2000:630) esitatud eeldusest nähtuvalt kehtivad sellise rikkumise süüks panemise suhtes neli kumulatiivset tingimust: nimelt esiteks peab emaettevõtja olema võimeline otsustavat mõju avaldama, teiseks peab emaettevõtja olema tegelikult sellist otsustavat mõju avaldanud, kolmandaks ei ole tütarettevõtja sel põhjusel oma tegevust asjaomasel turul sõltumatult kindlaks määranud, ja neljandaks on tütarettevõtja peamiselt kohaldanud emaettevõtja antud juhiseid. Viimati nimetatud tingimuse eesmärk on kontrollida, kas emaettevõtja otsustav mõju on asjakohane, ning see on proportsionaalsuse põhimõtte väljendus. Apellandi sõnul on ebaproportsionaalne määrata emaettevõtjale trahv rikkumise eest, mille on pannud toime üks tema tütarettevõtjatest, kui emaettevõtja avaldab tütarettevõtjale otsustavat mõju üksnes määral, mis ei ole oluline ja kui viimane ei järgi peamiselt emaettevõtja antud juhiseid.

89

Käesolevas asjas ei tuvastanud Üldkohus siiski, et ST oli saanud ja järginud peamiselt apellandi juhiseid. Apellandi arvates piirdus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 470 tõdemusega, et esiteks ei ole tütarettevõtja teatav sõltumatus ühitamatu sellega, et tütarettevõtja kuulub emaettevõtjaga samasse majandusüksusesse, ja kohtuotsuse punktis 471 tõdemusega, et ST üldise strateegia Slovakkia sideturul määras kindlaks apellant. Seoses nimetatud teise tõdemusega täpsustab apellant, et seda ei kinnita vaidlustatud kohtuotsuse punktid 237–464, millele Üldkohus viitas nimetatud kohtuotsuse punktis 471. Apellandi väitel piirdus Üldkohus nendes punktides sellega, et tõdes mitme kaudse tõendi olemasolu selle kohta, et apellant avaldas ST‑le otsustavat mõju, ilma et Üldkohus oleks siiski tuvastanud, et apellant andis ST‑le konkreetseid juhiseid.

90

Seetõttu leiab apellant, et Üldkohus ei tuvastanud, et käesolevas asjas on süüks pandavust kindlaks määrava põhimõtte tingimused täidetud.

91

Apellant väidab samuti, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust, kui ta jättis esitamata põhjused, miks ta leidis, et ST järgis peamiselt tema juhiseid.

92

Komisjon leiab sisuliselt, et Üldkohus ei rikkunud põhjendamiskohustust ega teinud viga, kui ta pani ST rikkumise süüks apellandile, sest ST ei määranud oma tegevust asjaomasel turul kindlaks apellandist sõltumatult.

93

Vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei ole Euroopa Kohus leidnud, et tütarettevõtja tegevuse süükspanemine emaettevõtjale sõltub kõigi käesoleva kohtuotsuse punktis 88 nimetatud nelja tingimuse täitmisest.

94

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 72, on võimalus panna tütarettevõtja konkurentsivastane tegevus süüks emaettevõtjale üks aluslepingute koostajate valiku tagajärg kasutada ettevõtja mõistet, et määratleda konkurentsiõiguse rikkumise toimepanija, keda saab ELTL artiklite 101 ja 102 alusel karistada. Nimelt võib nimetatud juriidilisi isikuid pidada nendes sätetes viidatud konkurentsivastase tegevuse eesmärgi seisukohast üheks majandusüksuseks, kui emaettevõtja teostab nende sätete rikkumise toime pannud tütarettevõtja tegevuse üle asjaomasel turul kontrolli. Neil asjaoludel ei saa emaettevõtja ja tütarettevõtja formaalne eraldamine, mis tuleneb sellest, et nad on kaks eraldiseisvat õigussubjekti, takistada nende turul tegutsemise ühtsust seoses ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamisega (vt selle kohta 14. juuli 1972. aasta kohtuotsus Imperial Chemical Industries vs. komisjon, 48/69, EU:C:1972:70, punkt 140).

95

Selle kontrolli teostamist võib, nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 156 märkis, komisjon tõendada, tehes kindlaks, et emaettevõtjal on võimalik tütarettevõtja tegevust otsustavalt mõjutada ja et ta on ka tegelikult seda mõju avaldanud (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus The Dow Chemical Company vs. komisjon, C‑179/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:605, punkt 55, ja 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus EI du Pont de Nemours vs. komisjon, C‑172/12 P, ei avaldata, EU:C:2013:601, punkt 44), või tõendades, et tütarettevõtja ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid täidab peamiselt talle emaettevõtja antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kaht üksust ühendavad (26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Global Steel Wire jt vs. komisjon, C‑457/16 P ja C‑459/16 P–C‑461/16 P, ei avaldata, EU:C:2017:819, punkt 83 ning seal viidatud kohtupraktika).

96

Selle kontrolli neid kahte tõendamisviisi ei tule pidada mitte kumulatiivseteks, vaid alternatiivseteks ja seega võrdväärseteks. Äärmisel juhul võib asuda seisukohale, et tütarettevõtja poolt tema emaettevõtja antud juhiste kohaldamine turul, mida kõnealune konkurentsivastane tegevus puudutas, võib potentsiaalselt kujutada endast otsustavat mõju, mida viimane oma tütarettevõtjale avaldas, mitte aga – nagu väidab apellant – lisatingimust, mida komisjon peab tõendama, et selle tütarettevõtja tegevus oleks tema emaettevõtjale süüks pandav.

97

Eeltoodut arvestades ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 470 ja 471 sisuliselt, et apellant ja ST moodustasid rikkumisperioodi vältel ühe majandusüksuse, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktides 237–464 esitatud asjaolusid arvestades avaldas apellant ST‑le otsustavat mõju, määrates kindlaks viimase üldise strateegia asjaomasel turul. Komisjoni tõend selle kohta, et lisaks järgis ST peamiselt apellandi juhiseid, ei olnud nõutav selleks, et panna ST toime pandud rikkumine talle süüks.

98

Mis puutub lõpetuseks apellandi väitesse, et Üldkohus rikkus oma põhjendamiskohustust, siis tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab põhjendustest selgesti ja ühemõtteliselt selguma Üldkohtu arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel tehtud otsuse põhjuseid mõista ja Euroopa Kohtul teostada kohtulikku kontrolli (11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Gosselin Group vs. komisjon, C‑429/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:463, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

99

Käesolevas asjas ilmnevad põhjused, miks Üldkohus leidis, et ST kuritarvituse võib apellandile süüks panna, selgesti ja ühemõtteliselt vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 227–473. Need põhjused võimaldasid apellandil neid Euroopa Kohtus vaidlustada ja Euroopa Kohtul kohtulikku kontrolli teostada. Seetõttu ei ole etteheide põhjenduste puudulikkuse kohta põhjendatud.

100

Kõigil eespool toodud põhjustel tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

101

Apellant leiab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144, et hinnakruvi arvutamise osas ei ole rikutud tema õigust olla ära kuulatud.

102

Apellant märgib, et 29. septembri 2014. aasta koosolekul esitas komisjon talle kolm uut asjaolu: esiteks uued arvandmed ST hinnakruvi arvutuste kohta, teiseks asjaolu, et 2005. aasta marginaal oli positiivne hinnakruvi arvutuse alusel aasta kaupa, ja kolmandaks komisjoni kavatsus kohaldada lisaks mitmeaastast marginaalide arvutamise meetodit, mis võimaldab tal järeldada, et ka 2005. aasta marginaal oli negatiivne. Apellant väidab, et Üldkohus tunnistas kahe viimase asjaolu asjakohasust vaidlusaluse otsuse tegemisel, kuna ta just neid asjaolusid arvestades osaliselt nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 198–221 teise väitega, mille apellant esitas esimeses kohtuastmes.

103

Vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, väidab apellant aga, et talle antud kokku 36tunnine aeg oma seisukohtade esitamiseks nende uute asjaolude kohta, mida võeti vaidlusaluses otsuses seega arvesse, ei võimaldanud tal oma seisukohta tõhusalt esitada. Apellant vaidleb vastu ka sellele, et võiks asuda seisukohale, et ta oli nendest teadlik enne 29. septembri 2014. aasta koosolekut, kuna need asjaolud esitas ST.

104

Komisjon väidab, et neljas väide on vastuvõetamatu, kuna apellant ei väida ega tõenda, et Üldkohus moonutas faktilisi asjaolusid, mille alusel ta otsustas, et apellant oli juba teadlik uutest asjaoludest, mida 29. septembri 2014. aasta koosolekul arutati. Ta väidab samuti, et vastuvõetamatu on apellandi argument, mille ta esitas esimest korda repliigis ja mille kohaselt ei saa ST poolt teadasaamist võrdsustada apellandi poolt teadasaamisega. Lõpetuseks väidab komisjon, et neljas väide on põhjendamatu eelkõige seetõttu, et ta oli andnud pooltele võimaluse oma seisukohti väljendada 29. septembri 2014. aasta koosolekul ja lühikese aja jooksul pärast seda.

105

Kaitseõigused on põhiõigused, mis moodustavad lahutamatu osa õiguse üldpõhimõtetest, mille järgimise Euroopa Kohus tagab (25. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Solvay vs. komisjon, C‑109/10 P, EU:C:2011:686, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika). See liidu õiguse üldpõhimõte on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punktides a ja b ning neid tuleb kohaldada, kui ametivõim kavatseb teha isiku suhtes talle ebasoodsa otsuse (vt selle kohta 16. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. United Parcel Service, C‑265/17 P, EU:C:2019:23, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

106

Konkurentsiõiguse kontekstis tähendab kaitseõiguste järgimine, et konkurentsieeskirjade rikkumist tuvastava otsuse adressaadile tuleb haldusmenetluse jooksul anda võimalus teha tulemuslikult teatavaks oma seisukoht nende faktiliste asjaolude ja olukordade tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta, mida talle ette heidetakse, ning samuti dokumentide kohta, millele tuginedes komisjon väidab, et selline rikkumine on aset leidnud (vt selle kohta 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus SNIA vs. komisjon, C‑448/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:801, punkt 41, ning 14. septembri 2017. aasta kohtuotsus LG Electronics ja Koninklijke Philips Electronics vs. komisjon, C‑588/15 P ja C‑622/15 P, EU:C:2017:679, punkt 43).

107

Käesolevas asjas otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144, et komisjon ei rikkunud apellandi kaitseõigusi, andes talle vaid lühikese tähtaja oma seisukohtade esitamiseks uute asjaolude kohta, mis talle 29. septembri 2014. aasta teabekoosolekul teatavaks tehti. Üldkohus leidis nimelt, et see lühike aeg ei võtnud apellandilt võimalust olla tõhusalt ära kuulatud, arvestades esiteks seda, et 29. septembri 2014. aasta koosolek toimus haldusmenetluse väga hilises staadiumis, ja et teiseks oli mõistlik asuda seisukohale, et apellandile oli toimiku sisu selleks ajaks väga hästi teada.

108

Lisaks, nagu vaidlustatud kohtuotsuse sellest punktist sõnaselgelt nähtub, on selles punktis toodud Üldkohtu kaalutlused esitatud ammendavuse huvides. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–143 otsustas Üldkohus esimese võimalusena sisuliselt, et kõnealused tõendid, mis tehti apellandile teatavaks 29. septembri 2014. aasta teabekoosolekul, olid tingitud sellest, et komisjon võttis arvesse andmeid, arvutusi ja meetodit puudutavat kriitikat, mille ST ise esitas enne seda koosolekut.

109

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa Üldkohtu otsuse ammendavuse huvides esitatud põhjenduste kohta esitatud väited tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist ning seega on need tulemusetud (vt selle kohta 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon, C‑413/14 P, EU:C:2017:632, punkt 105, ja 17. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Alcogroup ja Alcodis vs. komisjon, C‑403/18 P, EU:C:2019:870, punkt 52). Neljas apellatsioonkaebuse väide tuleb seega tunnistada edutuks.

110

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla apellandi väide, et mitte tema, vaid ST sai kõnealustest uutest asjaoludest enne 29. septembrit 2014. aasta koosolekut teada. Nimelt tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika põhjal ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et kohtuotsuse saab edasi kaevata ainult õigusküsimustes. Seega on Üldkohtul ainupädevus tuvastada ja hinnata talle esitatud olulisi fakte ning hinnata esitatud tõendeid. Faktide ja tõendite hindamine ei ole seega niisugune õigusküsimus, mis sellisena kuulub Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele, välja arvatud juhul, kui fakte või tõendeid on moonutatud (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus TV2/Danmark vs. komisjon, C‑649/15 P, EU:C:2017:835, punkt 36 ning seal viidatud kohtupraktika). Ka selgub väljakujunenud kohtupraktikast, et moonutamine peab selgelt nähtuma kohtuasja toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata (12. juuli 2012. aasta kohtuotsus Cetarsa vs. komisjon, C‑181/11 P, EU:C:2012:455, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

111

Apellant ei ole aga väitnud ega tõendanud, et Üldkohus moonutas fakte, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 18 ja 21, et ST ja apellant olid mõlemad vastanud vastuväiteteatisele ja asjaolusid käsitlevale kirjale. Lisaks ei ole apellant väitnud ega tõendanud faktiliste asjaolude moonutamist vaidlustatud kohtuotsuse punktides 133, 138 ja 139, milles Üldkohus leidis esiteks, et komisjon ei muutnud vaidlusaluses otsuses oma hinnangut hinnakruvi kohta, pannes ST‑le ja apellandile süüks asjaolud, mille kohta neil ei olnud võimalust oma seisukohta väljendada, ning teiseks, et ST oli hinnakruvi kindlakstegemiseks mitmeaastase analüüsi arvessevõtmisele vaidlusaluses otsuses esitanud vastuväiteteatisele antud vastuses vastuväiteid, mida toetas ka apellant, mistõttu mitmeaastase analüüsi põhjal ei saa apellandile ja ST‑le süüks panna asjaolusid, mille kohta nad ei ole saanud selgitusi anda.

112

Järelikult tuleb tõendatuks lugeda Üldkohtu hinnang, mille kohaselt olid apellant ja ST teadlikud uutest asjaoludest, mida komisjon arvesse võttis, enne 29. septembri 2014. aasta koosolekut. See asjaolu toetab käesoleva kohtuotsuse punktis 109 esitatud hinnangut.

113

Kõigil eespool toodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebuse neljas väide edutuna tagasi lükata.

114

Apellant palub, et kui nõustutakse kohtuasjas C‑165/19 P Üldkohtu 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsuse Slovak Telekom vs. komisjon (T‑851/14, EU:T:2018:929) peale esitatud apellatsioonkaebuse põhjendamiseks ST esitatud väitega, milles ta leiab, et pikaajaliste keskmiste täiendkulude arvutamisel on tehtud vigu, et tõendada temapoolset hinnakruvi kuritarvitamist, võetaks seda ka tema puhul arvesse. Selle taotluse põhjendamiseks viitab apellant asjaolule, et ta esitas Üldkohtus sama esemega väite ja et tingimused, mida Euroopa Kohus loetles 22. jaanuari 2013. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Tomkins (C‑286/11 P, EU:C:2013:29), on käesoleval juhul täidetud.

115

Komisjon väidab, et selline taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest tegemist ei ole apellatsioonkaebuse väitega, kõik selles Euroopa Kohtu praktikas nimetatud tingimused ei ole käesoleval juhul täidetud ning igal juhul tuleb ST poolt selle apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väide tagasi lükata.

116

Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et tänase otsusega Slovak Telekom vs. komisjon (C‑165/19 P) jättis Euroopa Kohus ST apellatsioonkaebuse selles kohtuasjas rahuldamata, mistõttu apellandi taotlus on eseme puudumise tõttu edutu.

117

Järelikult tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

118

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

119

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

120

Kuna apellant on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista talt välja komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: