1

Credito Fondiario SpA palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 19. novembri 2018. aasta määruse Credito Fondiario vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu (T‑661/16, ei avaldata, edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus“, EU:T:2018:806), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti esiteks tühistada apellanti puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 15. aprilli 2016. aasta täitevistungil tehtud otsus 2016. aasta ex ante osamaksete kohta ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) (SRB/ES/SRF/2016/06) (edaspidi „esimene vaidlusalune otsus“) ja kriisilahendusnõukogu 20. mai 2016. aasta täitevistungil tehtud otsus kriisilahendusfondi 2016. aasta ex ante osamaksete korrigeerimise kohta, millega täiendati esimest vaidlusalust otsust (SRB/ES/SRF/2016/13) (edaspidi „teine vaidlusalune otsus“ ja koos esimese vaidlusaluse otsusega „vaidlusalused otsused“), ning teiseks tunnistada komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44), artikli 5 lõike 1 punkt f, selle I lisa või vajadusel see delegeeritud määrus tervikuna õigusvastaseks.

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), artikli 54 lõige 1 näeb ette:

„Kriisilahendusnõukogu täitevistung teeb järgmist:

3

Määruse nr 806/2014 artikli 70 „Ex ante osamaksed“ lõikes 2 on sätestatud:

„Igal aastal arvutab kriisilahendusnõukogu pärast konsulteerimist EKP või liikmesriigi pädeva asutusega ja tihedas koostöös liikmesriikide kriisilahendusasutustega individuaalsed osamaksed tagamaks, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% sihttasemest.

Igal aastal põhineb üksikute asutuste osamaksete arvutamine järgmisel:

Kindlasummalise osamakse ja riskipõhise osamakse suhte puhul võetakse arvesse osamaksete tasakaalustatud jaotumist eri liiki pankade vahel.

Punktide a ja b kohaselt arvutatav kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud asutuste tasutavate individuaalsete osamaksete aastane summa ei ületa ühelgi juhul 12,5% sihttasemest.“

4

Nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused (ELT 2015, L 15, lk 1), artiklis 5 on sätestatud:

„1.   Ühtne kriisilahendusnõukogu teavitab asjaomaseid liikmesriikide kriisilahendusasutusi oma otsustest, millega arvutatakse vastavate riikide territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutuste ja investeerimisühingute iga-aastased osamaksed.

2.   Pärast lõikes 1 osutatud teate saamist teavitab iga liikmesriigi kriisilahendusasutus igat oma territooriumil tegevusloa saanud krediidiasutust või investeerimisühingut ühtse kriisilahendusnõukogu otsusest, millega arvutatakse selle krediidiasutuse või investeerimisühingu poolt tasumisele kuuluv iga-aastane osamakse.“

5

Määruse 2015/63 artikli 5 lõige 1 sätestab:

„Direktiivi 2014/59/EL artikli 103 lõikes 2 osutatud osamaksete arvutamisel arvatakse välja järgmised kohustused:

[…]

6

Vaidluse tausta on kirjeldatud vaidlustatud kohtumääruse punktides 1–10 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

7

Esimese vaidlusaluse otsusega kiitis kriisilahendusnõukogu oma 15. aprilli 2016. aasta täitevistungil heaks 2016. aasta ex ante osamaksed kriisilahendusfondi. See otsus tehti teatavaks liikmesriikide kriisilahendusasutustele (edaspidi „kriisilahendusasutused“), kes vastutavad pankadelt individuaalsete osamaksete kogumise eest oma vastavatel territooriumidel.

8

Selles kontekstis teatas Banca d’Italia (Itaalia keskpank) kui Itaalia riiklik kriisilahendusasutus apellandile 3. mai 2016. aasta teatisega nr 585762/16, mis saadi kätte samal päeval, et kriisilahendusnõukogu oli kehtestanud tema 2016. aasta ex ante osamakse kriisilahendusfondi, ning andis talle teada selle summa suuruse.

9

Teise vaidlusaluse otsusega korrigeeris kriisilahendusnõukogu oma 20. mai 2016. aasta täitevistungil 2016. aasta ex ante osamakseid kriisilahendusfondi ja suurendas apellandi makset.

10

Ka teine otsus tehti kriisilahendusasutustele teatavaks ning 27. mai 2016. aasta teatisega nr 709489/16, mis saadi kätte 30. mail 2016, teavitas Itaalia keskpank apellanti vajadusest tasuda otsustatud suurendamise summa.

11

Apellant palus Itaalia keskpangalt selgitusi tema makse arvutamise viisi ja põhjenduste kohta.

12

15. juunil 2016 teatas apellant Itaalia keskpangale ja kriisilahendusnõukogule, et ta esitas Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia) kaebuse, milles ta palus pärast ajutiste meetmete võtmist tühistada Itaalia keskpanga teatised nr 585762/16 ja nr 709489/16. Selles menetluses lisas Itaalia keskpank vaidlusalused otsused vastustaja vastusele, mille ta esitas 8. juulil 2016.

13

Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) jättis 14. juuli 2016. aasta määrusega apellandi esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse rahuldamata.

14

Apellant esitas 19. septembril 2016 Üldkohtu kantseleisse käesoleva kohtuotsuse punktis 1 viidatud hagi.

15

Hagi põhjendamiseks esitas apellant seitse väidet, millest esimene tugines vaidlusaluste otsuste teatavaks tegemata jätmisele, teine nende otsuste põhjendamata jätmisele ja võistlevuse põhimõtte rikkumisele, kolmas delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõike 1 punkti f väärale kohaldamisele, neljas kõnealuse delegeeritud määruse artikli 4 lõike 1 ja artikli 6 rikkumisele, viies Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklite 20 ja 21 rikkumisele, kuues proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumisele ning seitsmes põhiõiguste harta artikli 16 rikkumisele.

16

Ilma et Üldkohus oleks apellandi esitatud väidete üle otsustanud, jättis ta vaidlustatud kohtumäärusega oma kodukorra artikli 126 alusel hagi ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja mõistis apellandilt välja kohtukulud.

17

Apellant palub Euroopa Kohtul:

18

Kriisilahendusnõukogu palub Euroopa Kohtul:

19

Itaalia Vabariik palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus rahuldada ja vaidlustatud kohtumäärus tühistada.

20

Euroopa Komisjon palub Euroopa Kohtul:

21

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust viie väitega. Esimene väide tugineb faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel tehtud veale seoses kuupäevaga, mil apellant vaidlusalustest otsustest teada sai, ja faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel tehtud veale järelduse tegemisel, et aeg, mille jooksul ta oma kaebeõigust kasutas, oli ebamõistlik. Teise väite kohaselt on rikutud õigusnormi selle kohtupraktika tõlgendamisel ja kohaldamisel, mis käsitleb mõistlikku aega, mille jooksul peab huvitatud isik vaidlustatava akti avaldamata või teatavaks tegemata jätmise korral taotlema selle talle edastamist. Kolmas väide tugineb Üldkohtu kodukorra artikli 126 ja apellandi kaitseõiguste rikkumisele. Neljanda väite kohaselt on ELTL artikli 277 alusel esitatud nõude hindamisel rikutud õigusnormi. Lõpuks, viienda väitega, mis on esitatud teise võimalusena, palutakse juhul, kui Euroopa Kohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tühistada vaidlustatud kohtumäärus osas, milles Üldkohus jättis apellandi kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja kriisilahendusnõukogu kohtukulud.

22

Esimese ja teise väitega, mida tuleb käsitleda koos, väidab apellant, keda toetab sisuliselt Itaalia Vabariik, et Üldkohus rikkus õigusnormi selle kohtupraktika tõlgendamisel ja kohaldamisel, mis käsitleb mõistlikku aega, mille jooksul peab huvitatud isik vaidlustatava akti avaldamata või teatavaks tegemata jätmise korral taotlema selle talle edastamist, ning eksis kahel korral faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel.

23

Esiteks tegi Üldkohus valedele tõenditele tuginedes vea faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel seoses kuupäevaga, mil apellant sai teada vaidlusaluste otsuste olemasolust. Lisaks, kuna Üldkohus ei märkinud, millistel põhjustel ei oma selles osas tähtsust „tihe koostöö“ kriisilahendusnõukogu ja kriisilahendusasutuste vahel, siis on vaidlustatud kohtumäärus ebapiisavalt põhjendatud.

24

Teiseks ei ole asjakohane Üldkohtu viidatud kohtupraktika mõistliku aja kohta, mille jooksul peab huvitatud isik vaidlustatava akti avaldamata või teatavaks tegemata jätmise korral taotlema selle edastamist, ning Üldkohus tegi faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel vea, kui ta leidis, et apellant ei tegutsenud mõistliku aja jooksul, et nõuda vaidlusaluste otsuste edastamist.

25

Kriisilahendusnõukogu väidab, et esimene ja teine väide on vastuvõetamatud, kuna apellant esitab nende väidete põhjendamiseks samad argumendid ja vaidlustab Üldkohtu tuvastatud faktilised asjaolud, väitmata, et faktilisi asjaolusid või tõendeid oleks moonutatud.

26

Kriisilahendusnõukogu väidab, et igal juhul ei ole need väited põhjendatud. Nimelt lisaks sellele, et Üldkohus ei eksinud, kui ta leidis, et apellant sai vaidlusaluste otsuste olemasolust teada Itaalia keskpanga teatistega nr 585762/16 ja nr 709489/16, on vaidlustatud kohtumäärus selles osas piisavalt põhjendatud ja apellant ei väida, et ta oleks taotlenud nende otsuste edastamist või astunud selleks konkreetseid samme.

27

Lisaks meenutas Üldkohus õigesti kohtupraktikat, mis käsitleb mõistlikku aega, mille jooksul huvitatud isik peab taotlema vaidlustatava akti edastamist, kuid ta ei kohaldanud seda käesolevas asjas ega eksinud selles osas.

28

Komisjon toetab kriisilahendusnõukogu, kuid sisulises osas jätab ta teise vaidlusaluse otsuse Euroopa Kohtu hinnata.

29

Esimese ja teise väite vastuvõetavuse suhtes tuleb esiteks märkida, et apellant esitab viidatud õigusnormi rikkumise põhjendamiseks iseseisvad argumendid. Teiseks ei vaidlusta ta Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid asjakohaste kuupäevade kohta, vaid ta väidab sisuliselt, et Üldkohus ei saanud neid kuupäevi pidada kuupäevadeks, mil ta sai teada vaidlusaluste otsuste olemasolust ELTL artikli 263 eesmärkidel. Järelikult tugineb ta kahele veale, mille Üldkohus tegi faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel, mis on õigusküsimus, mida saab apellatsioonkaebuses tõstatada ja mis allub Euroopa Kohtu kontrollile (vt 1. juuni 1994. aasta kohtuotsus komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, C‑136/92 P, EU:C:1994:211, punkt 49, ja 23. novembri 2017. aasta kohtuotsus Bionorica ja Diapharm vs. komisjon, C‑596/15 P ja C‑597/15 P, EU:C:2017:886, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Sellest järeldub, et esimene ja teine väide on vastuvõetavad.

31

Sisu osas tuleb meenutada, et ELTL artiklil 263 põhineva ja vaidlusaluste otsuste tühistamiseks esitatud hagi ilmselge vastuvõetamatuse tuvastamisel märkis Üldkohus pärast seda, kui ta oli kindlaks teinud, et neid otsuseid ei olnud avaldatud ega apellandile, kes ei olnud nende adressaat, teatavaks tehtud, et kohtupraktika kohaselt hakkab sellisel juhul hagi esitamise tähtaeg kulgema alles hetkest, mil huvitatud isik saab asjaomase akti sisust ja põhjendustest täielikult teada, tingimusel et ta taotleb mõistliku aja jooksul kogu akti edastamist. Seda arvestades tõdes Üldkohus, et apellant sai vaidlusaluste otsuste olemasolust teada 3. ja 30. mail 2016 Itaalia keskpanga teatistega nr 585762/16 ja nr 709489/16 ning et ta ei taotlenud nende otsuste talle edastamist, tegemata seda kindlasti mõistliku aja jooksul. Kuna apellant ei toonud esile ega tõendanud ettenägematute asjaolude või vääramatu jõu olemasolu, mis võimaldaks hagi esitamise tähtajast kõrvale kalduda, leidis Üldkohus, et ELTL artikli 263 alusel 19. septembril 2016 esitatud hagi oli esitatud ilmselgelt hilinenult ning see tuli ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

32

Esimesena tuleb selleks, et teha kindlaks, kas Üldkohus tegi vea faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel seoses kuupäevadega, mil apellant vaidlusaluste otsuste olemasolust teada sai, meenutada, et ta tugines vaidlustatud kohtumääruse punktides 38 ja 39 kahele asjaolule.

33

Üldkohus rõhutas esmalt, et dokumentides ja küsimustikes, mille apellant sai selleks, et ta esitaks andmeid, mis võimaldavad arvutada välja tema isikliku osamakse kriisilahendusfondi, olid märgitud kohaldatavad õiguslikud alused ja need teavitasid apellanti sellest, et asjaomase osamakse arvutab välja kriisilahendusnõukogu. Seejärel viitas Üldkohus Itaalia keskpanga teatistele nr 585762/16 ja nr 709489/16, mis tehti apellandile teatavaks vastavalt 3. ja 30. mail 2016 ning milles oli märgitud, et tema osamakse, mille kriisilahendusnõukogu oli välja arvutanud, kantakse kriisilahendusfondi.

34

Üldkohus võis aga nendest teatistest, mis saadeti apellandile siis, kui ta oli juba saanud ja täitnud dokumendid ning küsimustikud, mis olid vajalikud selleks, et kriisilahendusnõukogu saaks välja arvutada tema individuaalse osamakse, ilma viga tegemata õiguslikult järeldada, et apellant sai vaidlusaluste otsuste olemasolust teada vastavalt 3. ja 30. mail 2016.

35

Apellandi argumendid seda järeldust kahtluse alla ei sea.

36

Esiteks asjaolu, et apellant sai vaidlusaluste otsuste põhjendustest täielikult teada alles 8. juulil 2016, st siis, kui Itaalia keskpank esitas apellandi poolt Tribunale amministrativo regionale per il Lazios (Lazio maakonna halduskohus) algatatud menetluses oma vastustaja vastuse, millele need otsused olid lisatud, ei tähenda kuidagi, et ta ei olnud enne seda kuupäeva nende otsuste olemasolust teadlik.

37

Teiseks ei ole oluline, et Itaalia keskpank ei märkinud oma teatistes nr 585762/16 ja nr 709489/16 täpselt vaidlusaluste otsuste vastuvõtmise kuupäevi ega maininud kohaldatavaid liidu õigusnorme ega õigeid õiguslikke aluseid. Nimelt ei ole need asjaolud mitte ainult asjakohatud apellandi poolt vaidlusaluste otsuste olemasolust teadasaamise küsimuses, vaid eelkõige ei välista need seda, et apellant võis olla nende otsuste olemasolust teadlik asjaolude tõttu, mida Üldkohus mainis vaidlustatud kohtumääruse punktides 38 ja 39.

38

Kolmandaks, kuna Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtumääruse punktis 30, et vaidlusalused otsused võttis vastu kriisilahendusnõukogu, tegemata sellest mingeid järeldusi kuupäeva kohta, mil apellant nendest otsustest teada sai, siis ei ole apellandi väidetud põhjenduse puudumine faktiliste asjaolude õigusliku kvalifitseerimise osas asjakohane.

39

Sellest järeldub, et Üldkohus tegi omaenda tuvastatud faktilistest asjaoludest õiged järeldused ega eksinud faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel, kui ta leidis, et apellant sai vaidlusaluste otsuste olemasolust teada 3. ja 30. mail 2016.

40

Teisena tuleb käsitleda apellandi väidet, et Üldkohus rikkus esiteks õigusnormi, kuna ta tõlgendas ja kohaldas valesti kohtupraktikat, mis käsitleb mõistlikku aega, mille jooksul peab huvitatud isik vaidlustatava akti avaldamata või teatavaks tegemata jätmise korral taotlema selle edastamist, ning teiseks eksis ta faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel, leides, et apellant ei olnud taotlenud vaidlusaluste otsuste edastamist mõistliku aja jooksul.

41

Selles osas piisab, kui märkida, et Üldkohus ei tuginenud tühistamishagi vastuvõetamatuse üle otsustamisel asjaolule, et apellant oli taotlenud vaidlusaluste otsuste edastamist väljaspool mõistlikku aega, ega kohaldanud seega seda kohtupraktikat. Nimelt rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 47, et pärast nende otsuste olemasolust teada saamist ei taotlenud apellant, et need talle edastataks.

42

Sellest järeldub, et nimetatud kohtupraktikat arvestades ei saanud Üldkohus eksida.

43

Neil asjaoludel tuleb apellatsioonkaebuse esimene ja teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

44

Kolmanda väitega, mis käsitleb Üldkohtu kodukorra artikli 126 ja apellandi kaitseõiguste rikkumist, vaidleb apellant vastu sellele, et tema esimeses kohtuastmes esitatud hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu, ning lisab, et see jäeti läbi vaatamata, ilma et tal oleks olnud võimalik võtta seisukohta vastuvõetamatuse suhtes, millele kriisilahendusnõukogu pealegi ei tuginenud.

45

Kriisilahendusnõukogu kahtleb selle väite vastuvõetavuses ja leiab, et see on igal juhul põhjendamatu. Komisjon väidab, et see väide ei saa olla edukas.

46

Kolmanda väite vastuvõetavuse suhtes tuleb märkida esiteks, et apellant esitas üksikasjalikud argumendid selle kohta, et tema esimeses kohtuastmes esitatud hagi ei ole ilmselgelt vastuvõetamatu ja et tema kaitseõigusi on rikutud, ning teiseks, et küsimus, kas Üldkohus rikkus oma kodukorra artiklit 126, on õigusküsimus, mis allub Euroopa Kohtu kontrollile (vt analoogia alusel 1. juuli 1999. aasta kohtuotsus Alexopoulou vs. komisjon, C‑155/98 P, EU:C:1999:345, punktid 9–15; vt selle kohta 6. juuni 2018. aasta kohtuotsus Apcoa Parking Holdings vs. EUIPO, C‑32/17 P, ei avaldata, EU:C:2018:396, punktid 21–24).

47

Järelikult on väide vastuvõetav.

48

Esimesena, mis puudutab vaidlust sisuliselt ja Üldkohtu kodukorra artikli 126 väidetavat rikkumist, siis tuleb rõhutada, et kui Üldkohus leiab, et tal on toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet, võib ta igal ajal otsustada asja lahendada kõnealuse sätte alusel põhistatud määrusega (vt selle kohta 29. oktoobri 2004. aasta kohtumäärus Ripa di Meana vs. parlament, C‑360/02 P, EU:C:2004:690, punkt 35).

49

Samuti tuleb märkida, et ilmselge vastuvõetamatus Üldkohtu kodukorra artikli 126 kohaldamisel võib olla ilmne mitte ainult selles tähenduses, et see selgub menetluse varases staadiumis, eelkõige menetlust algatavast dokumendist, vaid ka selles tähenduses, et selles ei ole kahtlust, arvestades eriti Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikat.

50

Tuleb aga tõdeda, et käesolevas asjas tugines Üldkohus hagi ilmselgelt vastuvõetamatuks tunnistamisel vaidlustatud kohtumääruse punktides 36 ja 51 väljakujunenud kohtupraktikale.

51

Sellega seoses ei saa nõustuda apellandi argumendiga, et esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetamatus hilinemise tõttu ei olnud ilmselge, kuna see ei tulenenud mitte hagi esitamiseks ette nähtud kahekuulise tähtaja rikkumisest, vaid selle aja mõistlikkuse hindamisest, mille jooksul asjaomane isik peab vaidlustatud akti edastamist taotlema.

52

Nimelt nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktist 47 selgelt, et kuna apellant ei taotlenud vaidlusaluste otsuste edastamist, ei hinnanud Üldkohus käesolevas asjas tähtaja mõistlikkust.

53

Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei takistanud asjaolu, et Üldkohus juba menetles kohtuasja, et ta rahuldas menetlusse astumise avaldused ning et ta võttis menetlust korraldavaid meetmeid ja tegi uurimistoiminguid, tal teha oma kodukorra artikli 126 alusel määrust ilmselge vastuvõetamatuse kohta. Täpsemalt, selliste meetmete kasutamine, mille eesmärk on eelkõige võimaldada kohtuasjade ettevalmistamist ja menetluste läbiviimist, ei saa iseenesest olla takistuseks kohtumääruse tegemisele sel alusel (vt selle kohta 19. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus AIT vs. komisjon, C‑547/03 P, EU:C:2006:46, punktid 28–30).

54

Lõpuks, kuna hagi vastuvõetavus on avalikul huvil põhinev väide, mille Üldkohus peab tõstatama omal algatusel, ei sõltu Üldkohtu kodukorra artikli 126 alusel kohtumääruse tegemine hagi vastuvõetavuse vaidlustamisest kostja poolt. Seega ei ole käesolevas asjas ilmselge vastuvõetamatuse hindamisel tähtsust sellel, et kriisilahendusnõukogu, kes on Üldkohtule esitatud hagi menetluses kostja, ei ole väitnud, et hagi on esitatud hilinenult (vt selle kohta 17. juuli 2014. aasta kohtumäärus Melkveebedrijf Overenk jt vs. komisjon, C‑643/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:2118, punkt 38).

55

Järelikult ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas, et hagi on kodukorra artikli 126 tähenduses ilmselgelt vastuvõetamatu.

56

Teisena, mis puudutab apellandi kaitseõiguste väidetavat rikkumist, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kahjusta Üldkohtu kodukorra artiklis 126 ette nähtud menetluse kohaldamine iseenesest korrakohast ja tõhusat kohtumenetlust, kuna see säte on kohaldatav üksnes kohtuasjades, kus Üldkohtule esitatud hagi jäetakse ilmselgelt rahuldamata (vt analoogia alusel 19. veebruari 2009. aasta kohtuotsus Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament, C‑308/07 P, EU:C:2009:103, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Käesoleva kohtuotsuse punktidest 43 ja 55 tuleneb aga, et Üldkohus ei teinud viga, kui ta järeldas, et hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu. Seega ei saa nõustuda apellandi argumentidega, et esiteks tõi kohtumääruse vastuvõtmine Üldkohtu kodukorra artikli 126 alusel kaasa tema kaitseõiguste rikkumise ja et teiseks on Üldkohtu kodukorra artikkel 129 käesoleval juhul sobivam õiguslik alus, kuna see tagab kaitseõiguste järgimise.

58

Arvestades eeltoodud kaalutlusi, tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

59

Neljandas väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tunnistas ELTL artikli 277 alusel esitatud nõude vastuvõetamatuks põhjusel, et ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi oli ilmselgelt vastuvõetamatu.

60

Kriisilahendusnõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb käesoleva väite põhjendatusele vastu.

61

Olles meenutanud, et võimalus tugineda ELTL artikli 277 alusel üldkohaldatava akti õigusvastasusele ei kujuta endast iseseisvat kaebeõigust ning seda ei saa kasutada juhul, kui põhinõudes kaebeõigus puudub, leidis Üldkohus, et apellandi nõue, milles palutakse tuvastada delegeeritud määruse 2015/63 osaline või täielik õigusvastasus, on ilmselgelt vastuvõetamatu, kuna puudub iseseisev kaebeõigus üldkohaldatava akti õigusvastasusele tuginemiseks.

62

Lisaks rõhutas Üldkohus, et kuna sellise nõude eesmärk on kaudselt, kuid tingimata saavutada õigusvastasuse tuvastamine vaidlusaluste otsuste tühistamise nõude raames, toob tühistamishagi ilmselge vastuvõetamatus nende otsuste peale esitatud osas kaasa õigusvastasuse vastuväite vastuvõetamatuse.

63

Neljandas väites väidab apellant, viidates oma esimese kahe väite põhjendamiseks esitatud argumentidele, üksnes seda, et Üldkohus järeldas ekslikult, et ELTL artiklil 263 põhinev nõue on vastuvõetamatu. Ta järeldab sellest, et Üldkohus tugines väärale eeldusele, et jätta ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ELTL artikli 277 alusel esitatud nõue, milles paluti tuvastada delegeeritud määruse 2015/63 osaline või täielik õigusvastasus.

64

Apellatsioonkaebuse esimese kolme väite tagasilükkamisest tuleneb siiski, et Üldkohtu järeldust, mille kohaselt on ELTL artiklil 263 põhinev hagi ilmselgelt vastuvõetamatu, ei ole ümber lükatud. Seega järeldas Üldkohus väljakujunenud kohtupraktikale tuginedes õigesti, et põhinõude vastuvõetamatus toob kaasa ELTL artikli 277 alusel esitatud õigusvastasuse vastuväite vastuvõetamatuse (vt 28. juuni 1993. aasta kohtumäärus Donatab jt vs. komisjon, C‑64/93, EU:C:1993:266, punktid 19 ja 20, ning 8. detsembri 2006. aasta kohtumäärus Polyelectrolyte Producers Group vs. komisjon ja nõukogu, C‑368/05 P, ei avaldata, EU:C:2006:771, punkt 72).

65

Seetõttu tuleb neljas väide tagasi lükata.

66

Teise võimalusena ja juhuks, kui Euroopa Kohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, palub apellant tühistada vaidlustatud kohtumääruse osas, milles Üldkohus jättis apellandi kohtukulud tema enda kanda ja mõistis temalt välja kriisilahendusnõukogu kohtukulud. Kuna kriisilahendusnõukogu tegevus põhjustas Üldkohtu menetluse pikenemise ja kohtukulude suurenemise, oleks Üldkohus pidanud kasutama kodukorra artiklis 135 ette nähtud võimalusi.

67

Kriisilahendusnõukogu ja komisjon väidavad, et see väide on vastuvõetamatu. Kriisilahendusnõukogu leiab, et väide on igal juhul põhjendamatu.

68

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul, kui apellatsioonkaebuse kõik teised väited on tagasi lükatud, väited Üldkohtu kohtukulusid puudutava otsuse väidetava õigusvastasuse kohta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta, kohaldades Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 teist lõiku, mille kohaselt ei saa apellatsioonkaebuse aluseks olla üksnes kohtukulude summa või see, kumba poolt on kohustatud neid tasuma (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus České dráhy vs. komisjon, C‑538/18 P ja C‑539/18 P, ei avaldata, EU:C:2020:53, punktid 85 ja 86 ning seal viidatud kohtupraktika).

69

Kuna käesoleval juhul on apellatsioonkaebuse esimesed neli väidet tagasi lükatud, tuleb viies ja viimane väide kohtukulude jaotamise kohta seega vastuvõetamatuks tunnistada.

70

Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb käesolev apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

71

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

72

Kuna kriisilahendusnõukogu on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja ka kriisilahendusnõukogu kohtukulud.

73

Vastavalt nimetatud kodukorra artikli 104 lõikele 1, mille kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud, tuleb Itaalia Vabariigi ja komisjoni kohtukulud jätta nende endi kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: