1.

Käesolev eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ( 2 ), artikli 2 ja artikli 6 lõike 1 tõlgendamist.

2.

See eelotsusetaotlus on esitatud AB ja Olympiako Athlitiko Kentro Athinoni – Spyros Louisi (edaspidi „OAKA“) vahelises vaidluses, mis puudutab liikmesriigi kehtiva õiguse alusel AB arvamist tööjõureservi enne tema pensionile jäämist.

3.

Põhikohtuasjas käsitletav meede seisneb tööjõureservi loomises tähtajatu eraõigusliku töölepingu alusel töötavatest avaliku sektori töötajatest. Tööjõureservi arvamist käsitatakse töölepingu ülesütlemisest etteteatamisena ning reservi arvatud töötajale makstav vähendatud töötasu arvatakse maha võimalikust tasumisele kuuluvast töölepingu ülesütlemise hüvitisest reservis oleku perioodi lõpus. Põhikohtuasjas käsitletavates liikmesriigi õigusnormides on sätestatud, et töötaja, kellel teatud ajavahemiku jooksul täituvad täispensioni saamise tingimused, arvatakse 1. jaanuarist 2012 kuni temaga töösuhte lõpetamiseni automaatselt tööjõureservi. Vastavalt neile õigusnormidele lõpeb töötaja tähtajatu eraõiguslik tööleping seejuures automaatselt seaduse alusel, kui töötajal täituvad täispensionile jäämise õiguse tekkimiseks nõutavad tingimused, tingimusel, et see õigus tekib hiljemalt 31. detsembril 2013.

4.

Tööjõureservi regulatsioon on üks osa meetmete kogumist, mille Kreeka Vabariik võttis vastu avaliku sektori ümberkorraldamiseks ja avalike kulutuste vähendamiseks seda riiki tabanud majandus- ja finantskriisi kontekstis. Käesolev kohtuasi annabki Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 ulatust sellises kontekstis.

5.

Käesolevas ettepanekus soovitan Euroopa Kohtul asuda seisukohale, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a ning artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mille kohaselt arvatakse avaliku sektori töötaja, kellel täituvad kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul täispensioni saamise tingimused, kuni töölepingu lõpetamiseni tööjõureservi, kuna ühelt poolt on neil õigusnormidel tööhõivepoliitikaga seotud õigustatud eesmärk ning teisalt on selle eesmärgi saavutamise vahendid asjakohased ja vajalikud.

6.

Direktiivi 2000/78 artiklis 1 on sätestatud, et selle direktiivi eesmärk on kehtestada üldine raamistik, et võidelda eelkõige vanuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.

7.

Selle direktiivi artikli 2 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2.   Lõike 1 kohaldamisel:

8.

Direktiivi 2000/78 artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„[Liidule] antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

[…]“.

9.

Direktiivi 2000/78 artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

[…]

2.   Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et vanusepiiride kehtestamist kutsealaste sotsiaalkindlustuskavade pensioni- või invaliidsushüvitiste saamiseks, sealhulgas töötajatele või töötajate rühmadele või kategooriatele eri vanusepiiride kehtestamist nende kavade raames, ning vanusekategooriate kasutamist kindlustusstatistikas ei peeta vanuseliseks diskrimineerimiseks, kui sellest ei tulene soolist diskrimineerimist.“

10.

27. oktoobri 2011. aasta seaduse nr 4024/2011 pensionisüsteemide, töötasude ja palgaastmete ühtse tabeli, tööjõureservi ning muude aastate 2012–2015 keskpika eelarvestrateegia raamistiku rakendamise sätete kohta (Nómos 4024/2011: Syntaxiodotikés rythmíseis, eniaío misthológio – vathmológio, ergasiakí efedreía kai álles diatáxeis efarmogís tou mesopróthesmou plaisíou dimosionomikís stratigikís 2012-2015) ( 3 ), mida on muudetud 16. detsembri 2011. aasta dekreetseadusega, mis kinnitati seadusena 23. veebruari 2012. aasta seaduse nr 4047/2012 (Nómos 4047/2012) ( 4 ) artikliga 1, artikli 34 „Eraõiguslike lepingutega töökohtade kaotamine ja tööjõureserv“ lõigetes 1–4 ja 8 on sätestatud:

„1.   Seaduse nr 3986/2011 (FEK A’ 152) artikli 37 lõige 7 asendatakse järgmise tekstiga:

[…]

[…]

[…]

2.   Eraõiguslikus tähtajatus töösuhtes olevate töötajate töökohad täidesaatva riigivõimu asutustes, avalik‑õiguslikes juriidilistes isikutes, esimese ja teise tasandi kohalikes omavalitsustes ja nende asutustes, eraõiguslikes juriidilistes isikutes, mis kuuluvad riigile, avalik‑õiguslikele juriidilistele isikutele või kohalikele omavalitsustele selles tähenduses, et nad täidavad riigi, täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse antud ülesannet või et nad alluvad riigi, täidesaatva riigivõimu asutuse või kohaliku omavalitsuse järelevalvele või et nende juhatuse nimetab ja seda kontrollib enamjaolt riik, täidesaatva riigivõimu asutus või kohalik omavalitsus või et vähemalt 50% nende aastaeelarvest moodustavad eelnimetatute vahenditest asjasse puutuvate sätete kohaselt alaliselt makstavad subsiidiumid, samuti seaduse nr 3429/2005 (A’ 314) I peatüki sätete (mida on muudetud seaduse nr 3899/2010 (A’ 212) [artikli 1] lõike 1 punktiga a) kohaldamisalasse kuuluvates ettevõtjates, asutustes ja avalik‑õiguslikes aktsiaseltsides kaotatakse, kui need on käesoleva seaduse jõustumise ajal täitmata […]

3.   Eelnimetatud asutuste struktuuris oleval töökohal töötava töötaja eraõiguslik tähtajatu tööleping […] lõpeb automaatselt seaduse alusel, kui nimetatud töötajal täituvad täispensionile jäämise õigust andvad tingimused – mis on täidetud, kui ta on olnud sotsiaalkindlustussüsteemiga liitunud 35 aastat – tingimusel, et see õigus on tal asjasse puutuvate sätete kohaselt tekkinud hiljemalt 31. detsembril 2013 […].

4.   Eelmises lõikes nimetatud töötajad arvatakse automaatselt tööjõureservi 1. jaanuarist 2012 kuni nende töösuhte lõpetamiseni eelmises lõikes sätestatud korras […]

[…]

8.   Lõikes 4 nimetatud töötajad […] arvatakse tööjõureservi mitte rohkem kui 24 kuuks.“

11.

Lisaks sellele on 23. aprilli 1955. aasta seaduse nr 3198/1955, millega muudetakse ja täiendatakse töösuhte lõpetamist käsitlevaid sätteid (Nómos 3198/1955: Perí tropopoiíseos kai sympliróseos ton perí katangelías tis schéseos ergasías diatáxeon) ( 5 ), artikli 8 teise lõigu põhikohtuasja asjaolude aset leidmise ajal kehtinud redaktsioonis sätestatud, et töötajatel, kelle puhul on täidetud asjasse puutuvalt sotsiaalkindlustusasutuselt täismääras vanaduspensioni maksmise taotlemise tingimused, on õigus saada 40% töölepingu ülesütlemise hüvitisest, millele neil asjasse puutuvate sätete kohaselt õigus on, kui neil on täiendav kindlustuskaitse või 50% sellest hüvitisest, kui neil täiendavat kindlustuskaitset ei ole, olenemata sellest, kas nad lahkuvad töölt ise või ütleb tööandja nende töölepingu üles.

12.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et AB asus OAKAs, mis on avalikku sektorisse kuuluv eraõiguslik juriidiline isik ( 6 ), tähtajatu töölepingu alusel tööle 1982. aastal ning 1998. aastal viidi ta seal tehnilise konsultandi töökohale. Sel töökohal töötades sai ta üksuse juhi töötasu ning kuni vastava hüvitise kaotamiseni 2010. aastal ka ametikohaga seotud hüvitist.

13.

OAKA arvas AB 1. jaanuarist 2012 automaatselt tööjõureservi vastavalt seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 1 punktile c, lõike 3 esimesele lõigule ning lõigetele 4 ja 8, millega kaasnes tema töötasu vähenemine 60%ni tema põhitöötasust.

14.

OAKA ütles 30. aprillil 2013 AB töölepingu üles ning kuna tal olid täitunud täispensioni saamise õigust andvad tingimused, ei maksnud talle töölepingu ülesütlemise hüvitist vastavalt seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 1 punktile e, kus on sätestatud, et tasumisele kuuluvast töölepingu ülesütlemise hüvitisest arvatakse maha töötajale tema tööjõureservis olemise ajal makstud töötasu.

15.

Monomeles Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme kohus ainuisikulises koosseisus, Kreeka) esitatud hagis vaidlustas AB eelkõige seaduse nr 4024/2011 eelviidatud artikli 34 sätete alusel enda tööjõureservi arvamise kehtivuse, leides, et need sätted toovad kaasa direktiiviga 2000/78 vastuolus oleva ebavõrdse kohtlemise vanuse alusel, ilma et selline erinev kohtlemine oleks objektiivselt põhjendatud mis tahes õigustatud eesmärgiga või et sellise eesmärgi saavutamise vahendid oleksid asjakohased ja vajalikud. Seetõttu palus ta OAKA-lt välja mõista 50889,91 eurot, mis vastas enne tööjõureservi arvamist tema poolt saadud töötasu ning pärast seda saadud töötasu vahele. Samuti nõudis AB seaduse nr 3198/1955 artikli 8 teisele lõigule tuginedes OAKA-lt töölepingu ülesütlemise hüvitisena 32108,04 euro maksmist.

16.

Kuna nimetatud kohus rahuldas hagi osaliselt, esitas OAKA apellatsioonkaebuse Monomeles Efeteio Athinonile (Ateena apellatsioonikohus üheliikmelises koosseisus, Kreeka), kes tühistas esimese astme kohtuotsuse ning jättis AB hagi selles osas, milles see selle kohtuotsusega rahuldati, rahuldamata.

17.

AB esitas kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule ehk Areios Pagosele (Kreeka kassatsioonikohus).

18.

See kohus märgib, et sätetes, millega tööjõureservi regulatsioon kehtestatud on, ei ole sätestatud reservi arvatava töötaja piirvanust, erinevalt avaliku sektori ametnikest kitsas tähenduses, kes lubatakse eelpensionile, milleks on konkreetne piirvanus kindlaks määratud.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab sellest, et tööjõureservi arvamine ei ole käsitatav otsese diskrimineerimisena vanuse alusel direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses.

20.

See kohus märgib, et liikmesriigi õigusnormides, millega see regulatsioon kehtestatud on, lähtutakse peatse täispensionile jäämise kriteeriumist ehk sellest, et töötajal täituvad tingimused, mis annavad talle õiguse nõuda asjaomaselt kindlustusasutuselt täispensioni maksmist (mis eeldab seda, et töötaja eest on tehtud 35 aasta jooksul sissemakseid), kui need tingimused täituvad 2012. aasta 1. jaanuari ja 2013. aasta 31. detsembri vahelisel ajal.

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel tuleneb sotsiaalkindlustust reguleerivatest liikmesriigi õigusnormidest lisaks vähemalt 35aastasele sissemaksete tegemise perioodile vältimatu tingimus, et töötaja, kes on liitunud Sotsiaalkindlustusameti – Töötajate kindlustuskassaga (Idryma Koinonikon Asfaliseon – Eniaio Tameio Asfalissis Misthoton (IKA-ETAM)) ( 7 ) peab selleks, et tal oleks õigus taotleda pärast 35 aastat töötamist täismääras vanaduspensioni, olema saanud kindlustusasutusele taotluse esitamise kuupäeval 58aastaseks vastavalt 13. novembri 1978. aasta seaduse nr 825/1978, millega asendatakse, muudetakse ja täiendatakse IKAd reguleerivate õigusaktide sätted ning mis käsitleb sellega seotud sätteid (Nómos 825/1978: Perí antikatastáseos, tropopoiíseos kai sympliróseos diatáxeon tis diepoúsis to IKA Nomothesías kai rythmíseos synafón themáton) ( 8 ) põhikohtuasjas käsitletavate asjaolude aset leidmise ajal kehtinud redaktsiooni artikli 10 lõikele 1.

22.

Juhul kui seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 1 punktiga c, lõike 3 esimese lõigu ja lõikega 4 kaasneb kaudne diskrimineerimine vanuse alusel direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selle seaduse seletuskirjas esitatud põhjused on käsitatavad objektiivselt ja mõistlikult õigustatud eesmärgina, millega on põhjendatav erinev kohtlemine, ning kas osa töötajate tööjõureservi arvamine kujutab endast asjakohast ja vajalikku meedet selle eesmärgi saavutamiseks.

23.

Seejuures märgib see kohus, et seaduse 4024/2011 artikli 34 sätete eesmärk on reageerida edasilükkamatule vajadusele vähendada palgakulusid vastavalt Kreeka Vabariigi ja tema võlausaldajate kokkuleppele ning tugevdada riigi ja laiemas tähenduses avaliku sektori finantsolukorda, et tulla toime seda liikmesriiki tabanud majanduskriisiga.

24.

Neil asjaoludel otsustas Areios Pagos (kassatsioonikohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25.

AB, OAKA, Kreeka valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad ning vastasid ette nähtud tähtaja jooksul kirjalikku vastamist nõudnud Euroopa Kohtu küsimustele.

26.

Nende eelotsuse küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt otsustada, kas direktiivi 2000/78 artiklit 2 ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt arvatakse avaliku sektori töötajad, kellel täituvad teatud kindlaksmääratud ajavahemikul täispensioni saamise tingimused, tööjõureservi, millega kaasneb nende töötasu vähenemine ning mille tagajärjel väheneb või jääb sootuks saamata töölepingu ülesütlemise hüvitis, millele neil oleks õigus olnud töösuhte lõpetamise korral.

27.

Juhin tähelepanu, et seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 1 punkti c, lõike 3 esimese lõigu ja lõikega 4 on kehtestatud regulatsioon, mis reguleerib täidesaatva riigivõimu asutustes, kohalikes omavalitsustes, avalik-õiguslikes juriidilistes isikutes ning laias tähenduses avalikku sektorisse kuuluvates eraõiguslikes juriidilistes isikutes eraõigusliku töösuhte raames töötavate töötajate tööjõureservi arvamist kõige rohkem kaheaastaseks perioodiks (1. jaanuarist 2012 kuni 31. detsembrini 2013), lähtudes peatse täispensionile jäämise kriteeriumist ehk juhul, kui töötajal täituvad selle perioodi jooksul sellise pensioni taotlemiseks nõutavad tingimused ehk 35 aastat sissemaksete tegemist.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et nimetatud perioodil ning kuni pensionile jäämise tingimuste täitumiseni vähendatakse reservi arvatud töötajatele makstavat töötasu drastiliselt, ent nad ei ole kohustatud asjasse puutuvas avalik-õiguslikus asutuses töötama. Lisaks sellele arvatakse töölepingu ülesütlemise hüvitisest, millele neil töötajatel õigus oleks olnud, maha vähendatud töötasu, mida nad saavad reservis oleku ajal. Nende reservi arvamist loetakse töölepingu ülesütlemisest etteteatamiseks. Mõistan seega, et tööjõureservi arvamisega öeldakse töötaja tööleping üles, ent ülesütlemine jõustub alles siis, kui töötajal on võimalik hakata saama täispensioni. See selgitab asjaolu, et sel perioodil makstavad töötasud arvatakse töölepingu ülesütlemise hüvitisest maha.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele vastamiseks on oluline kontrollida, kas põhikohtuasjas käsitletavad liikmesriigi õigusnormid kuuluvad direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse, ning kui jah, siis kas need näevad ette erineva kohtlemise vanuse alusel, mis võib sellisel juhul olla põhjendatud vastavalt direktiivi artiklile 6.

30.

Mis puudutab esimesena küsimust, kas põhikohtuasjas kõne all olev liikmesriigi õigusnorm kuulub direktiivi 2000/78 kohaldamisalasse, siis ilmneb nii selle direktiivi pealkirjast ja preambulist kui ka sisust ja eesmärgist, et see on mõeldud üldise raamistikuna kõikide isikute võrdse kohtlemise tagamiseks „töö saamisel ja kutsealale pääsemisel“, pakkudes tõhusat kaitset diskrimineerimise vastu direktiivi artiklis 1 viidatud põhjustel, mille seas on ka vanus ( 10 ).

31.

Lisaks sellele tuleneb direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punktist c, et seda direktiivi kohaldatakse liidule antud pädevuse piires „kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes“, kui kõne all on „töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu“.

32.

Kuivõrd põhikohtuasjas käsitletavates liikmesriigi õigusnormides on sätestatud, et asjaomastes asutustes olevatel töökohtadel töötavate töötajate eraõiguslikud tähtajatud töölepingud lõpevad automaatselt seaduse alusel, kui neil töötajatel täituvad täispensionile jäämise õiguse saamiseks nõutavad tingimused ning sellised töötajad arvatakse kuni nende tingimuste täitumiseni tööjõureservi, tuleb neid käsitada normidena, mis puudutavad „töö saamise ja töö tingimusi, kaasa arvatud töölt vabastamist ja töötasu“ direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses.

33.

Neil asjaoludel kuuluvad põhikohtuasjas käsitletavad liikmesriigi õigusnormid selle direktiivi kohaldamisalsse.

34.

Teisena, mis puudutab küsimust, kas põhikohtuasjas käsitletavad liikmesriigi õigusnormid näevad ette erineva kohtlemise vanuse alusel direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 1 tähenduses, siis tuleb tähele panna, et nimetatud sätte sõnastuse kohaselt „tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte“, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi [selle direktiivi] artiklis 1 nimetatud põhjusel“. Kõnealuse direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis a on täpsustatud, et selle artikli lõike 1 kohaldamisel peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel selle direktiivi artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini kui teist inimest samalaadses olukorras. Vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti b alapunktile i on kaudseks diskrimineerimiseks see, kui väliselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab konkreetses vanuses isikud teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

35.

Käesoleval juhul juhin tähelepanu sellele, et seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 3 esimeses lõigus on sätestatud, et asjaomastes asutustes olevatel töökohtadel töötavate töötajate eraõiguslik tähtajatu tööleping lõpeb, kui neil töötajatel täituvad täispensionile jäämise õiguse saamiseks nõutavad tingimused – seejuures on seal viidatud sotsiaalkindlustussüsteemiga liitumisele 35 aasta jooksul – juhul, kui see õigus tekib asjasse puutuvate sätete kohaselt enne 31. detsembrit 2013. Viidates sellele liitumisega seotud tingimusele, põhineb seadus nr 4024/2011 väliselt neutraalsel kriteeriumil, mis võib ebasoodsamasse olukorda seada eelkõige töötajad, kes tulenevalt sellest, et nende tööaastate arv on selline, et nad on olnud sotsiaalkindlustussüsteemiga liitunud 35 aasta jooksul, kuuluvad peatselt pensionile jäävate töötajate kategooriasse ning on seega kõige vanemad. Nähes ette sellise kriteeriumi alusel sellesse kategooriasse kuuluvate töötajate tööjõureservi arvamise, kohtleb seadus nr 4024/2011 viimaseid ebasoodsamalt võrreldes sellega, kuidas koheldakse kõiki töötajaid, kes jätkavad oma tööalast tegevust tavatingimustel.

36.

Seega, kuivõrd see põhineb kaudselt vanusega seotud kriteeriumil, näib seadus nr 4024/2011 esmapilgul ette nägevat kaudse diskrimineerimise vanuse alusel sellises tähenduses, nagu see tuleneb direktiivi 2000/78 artikli 1 ning artikli 2 lõike 2 punkti b koosmõjust.

37.

Kaudse diskrimineerimise esinemine eeldab minu arvates aga seda, et väidetav erinev kohtlemine põhineb üksnes väliselt neutraalsel kriteeriumil, mis seab teatud vanuses isikud ebasoodsamasse olukorda, ja mitte samas otseselt vanusega seotud kriteeriumil. Eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadest nähtub aga, et sellise töötaja puhul nagu põhikohtuasja hageja, peab selleks, et tal oleks õigus saada täispensioni, olema täidetud tingimus, et ta on saanud 58aastaseks, mis tuleneb seaduse nr 825/1978 artikli 10 lõikest 1. Sellest järeldub, et töötaja arvamine tööjõureservi eeldab samuti seda, et tema puhul oleks täidetud tingimus, et ta saab 2012. aasta 1. jaanuari ja 2013. aasta 31. detsembri vahelisel ajal vähemalt 58aastaseks. Kuivõrd viitamine pensionile jäämise õigust andvatele tingimustele hõlmab tingimata ka viidet seaduse nr 825/1978 artikli 10 lõikele 1, kus on sätestatud vanusega seotud tingimus, tuleb minu meelest lugeda tuvastatuks, et tegemist on otsese diskrimineerimisega vanuse alusel. Asjaolu, et see vanusega seotud tingimus peab olema täidetud samal ajal 35 aasta jooksul sissemaksete tegemist puudutava tingimusega, ei muuda seejuures midagi, kuna erineva kohtlemise kvalifitseerimise seisukohast on oluline see, et tööjõureservi regulatsiooni ei näi olevat võimalik kohaldada töötajatele, kes ei ole asjasse puutuva ajavahemiku jooksul saanud vähemalt 58aastaseks. Teisisõnu saab tööjõureservi regulatsioon puudutada üksnes töötajaid, kes saavad 2012. aasta 1. jaanuari ja 2013. aasta 31. detsembri vahelisel ajal vähemalt 58aastaseks, tingimusel, et nad on teinud sissemakseid 35 aasta jooksul või kauem.

38.

Eeltoodust tuleneb, et töötajate tööjõureservi arvamisel kohaldatakse kahte kumulatiivset tingimust, millest üks on otseselt seotud vanusega.

39.

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et põhikohtuasjas käsitletavad liikmesriigi õigusnormid – kuivõrd neis on sätestatud, et tööjõureservi arvatakse töötajad, kes lisaks sellele, et nad on olnud sotsiaalkindlustussüsteemiga liitunud 35 aasta jooksul, saavad 2012. aasta 1. jaanuari ja 2013. aasta 31. detsembri vahelisel ajal vähemalt 58aastaseks – põhinevad kriteeriumil, mis on lahutamatult seotud nende töötajate vanusega. Kuivõrd asjaolu, et töötaja on jõudnud neis õigusnormides täispensioni saamiseks kehtestatud vanusesse ning vastab samas 35 aasta jooksul sissemaksete tegemisega seotud tingimusele, toob kaasa tema tööjõureservi arvamise, tuleb asuda seisukohale, et need õigusnormid näevad otseselt ette sellesse vanusesse jõudnud töötajate ebasoodsama kohtlemise võrreldes kõigi teiste töötavate inimestega. Sellised õigusnormid kujutavad enesest seetõttu otsest diskrimineerimist vanuse alusel direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 2 punkti a tähenduses ( 11 ).

40.

Minu arvates ei räägi sellele, et selle regulatsiooniga kaasneb otsene diskrimineerimine vanuse alusel, vastu asjaolu, et 58 eluaastaga seotud tingimust ei ole sõnaselgelt sätestatud neis liikmesriigi õigusnormides, millega kehtestati tööjõureservi regulatsioon, vaid seaduse nr 825/1978 artikli 10 lõikes 1. Oluline on see, et tuginedes läheneva täispensioni kriteeriumile, viitab seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 3 esimene lõik tingimata ka neile liikmesriigi õigusnormidele, kus on sätestatud sellise täispensioni saamise tingimusena see, et töötaja on saanud 58aastaseks. Lisaks sellele ei näi mulle tõdemusega, et see regulatsioon toob kaasa otsese diskrimineerimise vanuse alusel, vastuollu minevat ka asjaolu, et tööjõureservi arvamine ei puuduta kõiki asjasse puutuval perioodil vähemalt 58aastaseks saanud töötajaid, vaid ainult neid sellesse kategooriasse kuuluvaid töötajaid, kes on sissemakseid teinud 35 aastat.

41.

Olles teinud need täpsustused, rõhutan siiski, et liikmesriigi õigusnormide tõlgendamine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, kuna see pädevus on pädevatel liikmesriigi kohtutel ( 12 ).

42.

Seetõttu peab seda, kas tööjõureservi arvamine tõesti vastab eelnimetatud kahele kumulatiivsele tingimusele, kontrollima ning selle kohta, kas vanuse alusel erinev kohtlemine on otsest või kaudset laadi, kohase järelduse tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes ainsana on pädev hindama põhikohtuasjas faktilisi asjaolusid ning tõlgendama kohaldamisele kuuluvat liikmesriigi õigust.

43.

Mis puudutab kolmandana küsimust, kas see erinev kohtlemine võib olla põhjendatud, siis tuleb tähelepanu juhtida sellele, et direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 lubab liikmesriikidel olenemata direktiivi artikli 2 lõikest 2 ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on „siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud“.

44.

Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 lubab liikmesriikidel kehtestada riigisiseses õiguses sätteid, millega nähakse ette erinev kohtlemine vanuse alusel, mis on käsitatav selle direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis a määratletud otsese diskrimineerimisena. Ent kuivõrd nimetatud võimalus on erand diskrimineerimise keelu põhimõttest, on selle kasutamine artikli 6 lõikes 1 ette nähtud tingimustega rangelt piiritletud ( 13 ).

45.

Samuti tuleb tähelepanu juhtida sellele, et liikmesriikidel on laiaulatuslik kaalutlusruum nii selles osas, millist kindlat eesmärki teiste hulgas peaksid nad tööhõive- ja sotsiaalpoliitika vallas järgima, kui ka selle eesmärgi saavutamise vahendite valikul ( 14 ).

46.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et seaduse nr 4024/2011 seletuskirjast ilmneb, et tööjõureservi regulatsiooni eesmärk on tagada Kreeka Vabariigi poolt oma võlausaldajate ees võetud kohustuste täitmine ning selleks peavad sellel olema kohesed avaliku sektori korraldust, toimimist ja eelarvet puudutavad tulemused, mis aitavad liikuda riigi rahanduse olukorra parandamise strateegilise eesmärgini. Nimetatud seletuskirja kohaselt tuleb selle eesmärgi poole püüdlemisel tagada, et enamik tööjõureservi arvatavatest töötajatest ei jääks mitte tööta, vaid et neil oleks kindlus, et nad saavad jääda pensionile, et avalikus halduses ja laias tähenduses avalikus sektoris töötavate inimeste jaoks ei toimuks suuri muudatusi ning et avaliku sektori asutuste jaoks ei kaasneks enamikul juhtudest töölepingu ülesütlemise hüvitiste maksmisega kaasnevat koormust, mis oleks eriti kahjulik eelarve seisukohast.

47.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, on tööjõureservi regulatsiooni eesmärk seega reageerida vajadusele vähendada palgakulusid vastavalt Kreeka Vabariigi ning tema võlausaldajate vahel sõlmitud kokkuleppele ning parandada riigi ja laias tähenduses avaliku sektori rahanduse olukorda, et tulla toime seda liikmesriiki tabanud terava majandus- ja finantskriisiga.

48.

Kreeka valitsuse hinnangul on tööjõureservi regulatsioon kooskõlas vajadusega vähendada palgakulusid ning ratsionaliseerida avalikku teenistust ja avalikku sektorit laias tähenduses, võimaldades samas rahuldada reservi arvatavatel töötajatel oma elutähtsad vajadused kuni ajani, mil nad hakkavad saama täispensioni. Võttes arvesse erakorralist eelarvekriisi, millesse Kreeka Vabariik sattunud oli, märgib see liikmesriik, et selle regulatsiooni eesmärk oli kaitsta ülekaalukaid avalikke huve, nagu avalike kulutuste konsolideerimine ning avaliku sektori ratsionaliseerimine ja kokku tõmbamine, jälgides samas, et see ei kahjustaks tööjõureservi arvatavate isikute isiklike ja sotsiaalsete õiguste põhiolemust.

49.

Kreeka valitsus lisab, et seaduse nr 4024/2011 seletuskirjast tulenevalt ei ole tööjõureservi regulatsiooni eesmärk seotud üksnes eelarvega, vaid see puudutab ka avaliku teenistuse ja laias tähenduses avaliku sektori ratsionaliseerimist ja kokku tõmbamist ning nende poolt osutatavate teenuste ümber korraldamist – see eesmärk on aga otseselt seotud tööhõivepoliitikaga.

50.

Samuti täpsustab Kreeka valitsus, et kuivõrd eelotsusetaotlusest tulenevalt võib tööandjaks olev asutus tähtajatu eraõigusliku töösuhte raames töötavate töötajate töölepingud mis tahes ajal üles öelda, lubas osa töötajate tööjõureservi arvamine säilitada tööhõive kõrge taseme, vältides nende töötajate töölepingute kohest ülesütlemist.

51.

Liiati saavutati nõnda eesmärk luua tasakaalustatult nii noortest kui ka eakamatest töötajatest koosnev vanuseline struktuur, kuna põhikohtuasjas käsitletav meede puudutas töötajaid, kes vastasid pensioni saamise õiguse peatse tekkimise tingimusele.

52.

Neid asjaolusid silmas pidades ning seoses hinnangu andmisega põhikohtuasjas käsitletavate liikmesriigi õigusnormidega taotletava eesmärgi õiguspärasusele märgin, et Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et samal ajal mitme eesmärgi taotlemine, mis on kas omavahel seotud või pandud tähtsuse järjekorda, ei ole takistuseks sellele, et võiks eksisteerida õigustatud eesmärk direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses ( 15 ).

53.

Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õigus ei takista liikmesriikidel arvestamast eelarvekaalutlusi rööbiti poliitiliste, sotsiaalsete või demograafiliste kaalutlustega, kui need seejuures järgivad eeskätt vanuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõtet. Kuigi eelarvekaalutlused võivad olla liikmesriigi sotsiaalpoliitiliste valikute aluseks ning mõjutada nende tööhõivekaitse meetmete laadi või ulatust, mida liikmesriik soovib kasutusele võtta, ei saa need kaalutlused üksi olla õiguspäraseks eesmärgiks direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses ( 16 ). Lisaks sellele ei tähenda asjaolu, et liikmesriigis valitseb terav majanduskriis, et liikmesriik võiks võtta selle direktiivi sätetelt soovitava toime ( 17 ).

54.

Seoses liikmesriigi õigusnormiga, mis kuulus üldises majanduskontekstis nende meetmete hulka, mis olid vajalikud Itaalia valitsussektori liigse eelarvepuudujäägi vähendamiseks ja millega sooviti vältida riiklikest vahenditest makstavate palkade ja pensionide kumuleerumist, asus Euroopa Kohus hiljuti seisukohale, et avaliku halduse tegevuskulude tegeliku vähendamise eesmärk võib mõjutada tööhõivekaitse meetmete laadi või ulatust, kuid ei saa iseenesest olla õigustatud eesmärk ( 18 ).

55.

Üldiselt märgin, et käesoleva kohtuasja kontekstis on eesmärk, mis seisneb riigieelarves avalike kulutuste vähendamise teel riigieelarve konsolideerimises, lahutamatu liidu poolt taotletavatest üldise huviga seotud eesmärkidest ehk eesmärkidest, mis seisnevad eurot kasutavate liikmesriikide eelarvedistsipliini kindlustamises ja euroala finantsstabiilsuse tagamises ( 19 ).

56.

Lisan, et Kreeka Vabariigi kaalutlusruum oli võrdlemisi piiratud, kuna ta pidi avaliku sektori palgakulusid piirama vastavalt oma võlausaldajate nõudmistele, et tulla toime terava majandus- ja finantskriisiga, millesse ta sattunud oli, ning lähtudes soovitustest ja otsustest, mille liit oli vastu võtnud selleks, et tugevdada ja süvendada eelarvejärelevalvet ning luua sellele liikmesriigile võimalus võtta eelarvepuudujäägi vähendamise meetmed, mida peeti vajalikuks ülemäärase eelarvepuudujäägi olukorra parandamiseks ( 20 ).

57.

Seega pidid Kreeka asutused võtma meetmed selleks, et viia oma majandus- ja eelarvepoliitika kooskõlla majandus- ja rahaliidu üldiste eesmärkidega, likvideerides kõik selle liidu toimimist kahjustavad ohud ( 21 ). Seda silmas pidades paluti Kreeka Vabariigil eelkõige „vähenda[da] avaliku sektori palgakulusid“ ( 22 ).

58.

Tööandjaks oleva riigi avaliku sektori palgakulude vähendamise eesmärgiga seoses juhin tähelepanu sellele, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et eesmärgid, mida võib direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses „õigustatuks“ pidada, ning millega võib seega olla põhjendatav erandi tegemine vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttest, on sotsiaalpoliitikast tulenevad eesmärgid, mis on seotud näiteks tööhõivepoliitika, tööturu või kutseõppega ( 23 ). Need eesmärgid eristuvad üldiste huvide arvestamise poolest konkreetse tööandja olukorraga seotud eesmärkidest nagu kulude vähendamine või konkurentsivõime parandamine, ent samas ei saa välistada, et riigisisene õigusnorm annab eelnimetatud õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks tööandjatele teatud paindlikkuse ( 24 ).

59.

Erinevalt AB seisukohast ei saa Kreekat tabanud terava majandus- ja finantskriisi kontekstis avalikku sektorisse kuuluva eraõigusliku juriidilise isiku palgakulude vähendamist vaadelda kui puhtalt individuaalset ehk üksnes tööandja kasust lähtuvat põhjust, ning seda mitte üksnes seetõttu, et eelarve konsolideerimise meetmete võtmine oli vältimatu, nagu ma eespool märkisin, euroala stabiilsuse seisukohast, vaid ka avaliku sektori elujõulisuse ja sellesse sektorisse kuuluvate asutuste poolt tagatavate üldise huviga seotud ülesannete jätkuvuse seisukohast.

60.

Riigi kui tööandja eesmärk vähendada avalikke kulutusi, mis võib tähendada palgakulude vähendamist avalikus sektoris, on seega käsitatav üldise huvi eesmärgina, kuivõrd see võimaldab leida tasakaalu kvaliteetsete avalike teenuste säilitamise ja riigil lasuvatest eelarvepiirangutest kinni pidamise vahel. Selline üldise huvi eesmärk ei ole aga iseenesest piisav selleks, et põhjendada erinevat kohtlemist vanuse alusel vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikele 1, kui sellega ei kaasne tööhõivepoliitika, tööturu ja kutseõppega seotud kaalutlusi ( 25 ).

61.

Sellest järeldub, et avalike kulutuste vähendamise eesmärk, mille saavutamiseks püütakse vähendada riigi kui tööandja palgakulusid, peab kokku langema asjaomase liikmesriigi tööhõive- ja tööturupoliitiliste kaalutlustega seotud muude eesmärkidega, nagu tööhõive soodustamine ning tasakaalustatult nii noortest kui ka eakamatest töötajatest koosneva vanuselise struktuuri loomine ( 26 ).

62.

Rõhutan seejuures, et tööjõureservi regulatsioon on üks osa meetmetest, mille eesmärk on avaliku sektori ümberkorraldamine riigi rahanduse olukorra parandamiseks ja kulude vähendamiseks. Selles piiratud eelarveraamistikus hakkas Kreeka Vabariik avalikus sektoris rakendama tööhõivepoliitikat, mille eesmärk oli leida tasakaal ühelt poolt avaliku sektori palgakulude vähendamise vajaduse ning teiselt poolt avalikus sektoris kõrge tööhõive määra ning tasakaalustatud vanuselise struktuuri säilitamise vahel. Kõrge tööhõive taseme edendamine on aga üks liidu eesmärkidest ( 27 ). Seetõttu on meetmetel, mis võimaldavad tööhõivet suurendada ( 28 ) või vähemalt seda mitte vähendada, „õigustatud eesmärk“ direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses. Samuti on see nende meetmete puhul, mille eesmärk on luua tasakaalustatult nii noortest kui ka eakamatest töötajatest koosnev vanuseline struktuur ( 29 ).

63.

Mulle näib, et avaliku sektori tööhõivepoliitika seisukohast analüüsituna on tööjõureservi regulatsioonil „õigustatud eesmärk“ direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tähenduses.

64.

Märgin pealegi, et Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et nende töötajate töölepingute automaatne lõppemine, kes vastavad vanaduspensioni saamiseks vajalikele vanuse ja tehtud sissemaksete tingimustele, on pikka aega olnud paljude liikmesriikide tööõiguse osa ning see on töösuhetes laialt levinud. See mehhanism põhineb poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete, demograafiliste ja/või eelarveliste kaalutluste tasakaalul ning sõltub valikust, kas pikendada töötajate tööelus osalemist või näha hoopis ette nende varasem pensionile jäämine ( 30 ).

65.

Võttes eeskujuks Euroopa Kohtu seisukoha, mis puudutas pensioniikka jõudnud töötajate töölepingute automaatse lõpetamisega seotud sätteid ( 31 ), leian, et sedalaadi eesmärke, millele osutab Kreeka Vabariik, tuleb põhimõtteliselt käsitada „siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud“ eesmärkidena, mis õigustavad – nagu direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikes 1 sätestatud – sellist erinevat kohtlemist vanuse alusel, nagu tuleneb põhikohtuasjas käsitletavatest liikmesriigi õigusnormidest.

66.

Tööjõureservi regulatsioon tuleneb Kreeka Vabariigi poolt tehtud valikust hakata töölepinguid lõpetama nende töötajatega, kes valmistuvad saama asendussissetulekut oma tööalase karjääri lõpus. Kreeka Vabariiki tabanud terava majandus- ja finantskriisi kontekstis soovis see liikmesriik vältida tööandjatele tekkivat survet öelda töölepingud üles teistesse kategooriatesse kuuluvate töötajatega, kaitstes seeläbi töö säilitamist eelkõige kõige nooremate puhul. Kuigi see on osa avalike kulude vähendamise strateegiast, vastab tööjõureservi regulatsioon nii ka tööhõivepoliitikaga seotud eesmärkidele.

67.

Järgmiseks on oluline hinnata seda, kas põhikohtuasjas käsitletavate liikmesriigi õigusnormidega taotletava tööhõivepoliitika eesmärgi saavutamiseks valitud vahendid on asjakohased ja vajalikud, arvestades liikmesriikidele jäetud avarat kaalutlusõigust, millele on osutatud käesoleva ettepaneku punktis 43.

68.

Esiteks näib tööjõureservi regulatsioon olevat asjakohane vahend sellise eesmärgi saavutamiseks.

69.

Võttes nimelt arvesse asjaolu, et tööandjad võinuks asjaomaste töötajate töölepingud mis tahes ajal üles öelda, näib, et tööjõureserviga seotud meetme kehtestamine võimaldas vältida nende töötajate töötuks jäämist. Lisan, et Kreeka seadusandja valik arvata tööjõureservi peatselt pensionile jäävate töötajate kategooria, lubas kindlasti vältida teiste kategooriate töötajate töötuks jäämist.

70.

Keskendudes samal ajal sellele osale töötajatest, kes vastasid pensionile jäämise õiguse peatse tekkimise tingimusele, on tööjõureservi regulatsioon käsitatav asjakohase vahendina ka selle eesmärgi saavutamiseks, milleks on tasakaalustatult nii noortest kui ka eakamatest töötajatest koosneva vanuselise struktuuri loomine, kuna see soodustas töökoha säilimist kõige noorematel iseäranis olukorras, kus uute töötajate värbamine oli peatunud. Mulle näib, et palgakulude vähendamise vältimatu vajaduse juures ei ole poliitika, mis seisneb noorte töötajate töökohtade säilitamiseks vanemate töötajate tööjõureservi arvamises, põhimõtteliselt erinev sellisest poliitikast, mis seisneb teatud vanuses töötajate kohustuslikus pensionile saatmises selleks, et soodustada noorte värbamist.

71.

Rõhutan ka, et Euroopa Kohus on juba möönnud, et tööhõivepoliitika eesmärgi saavutamiseks on asjakohane selline meede, mille kohaselt makstakse erilist töölepingu ülesütlemise hüvitist üksnes neile töötajatele, kes ei hakka nende töölt vabastamise päeval saama üldises korras vanaduspensioni ( 32 ).

72.

Neid asjaolusid silmas pidades saab põhikohtuasjas käsitletavat meedet minu arvates vaadelda asjakohase vahendina personalijuhtimise optimeerimiseks olukorras, kus avaliku sektori asutused peavad toime tulema tõsise majandus- ja finantskriisiga, säilitades samas kvaliteetsed avalikud teenused ( 33 ) ning kaitstes võimalikult palju tööhõivet avalikus sektoris.

73.

Teiseks näib mulle, et tööjõureservi regulatsioon ei lähe kaugemale kui Kreeka Vabariigi poolt taotletava tööjõupoliitika eesmärgi saavutamiseks vajalik.

74.

Sellega seoses tuleb hinnata seda, kas kõnealune meede võimaldab saavutada sellise eesmärgi, kahjustamata ülemäära nende töötajate, keda see puudutab, õiguspäraseid huve ( 34 ).

75.

Õige tasakaalu leidmine erinevate asjasse puutuvate huvide vahel on liikmesriikide pädevate asutuste ülesanne ( 35 ). Selleks, et kindlaks teha, kas niisugune meede, nagu põhikohtuasjas käsitletav, läheb kaugemale sellest, mis on vajalik taotletava eesmärgi saavutamiseks ja kas see kahjustab ülemäära nende töötajate huve, keda see meede puudutab, tuleb seda meedet vaadelda nende õigusnormide kontekstis, kuhu see asetub ning võtta arvesse nii meetmest puudutatud isikutele tekkida võivat kahju kui kasu, mida sellest saab ühiskond üldiselt ja sellesse kuuluvad üksikisikud ( 36 ).

76.

Lisaks tuleb vanuse alusel diskrimineerimise keeldu tõlgendades lähtuda Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 15 lõikes 1 tunnustatud õigusest tööle. Seetõttu tuleb pöörata erilist tähelepanu eakamate töötajate osalemisele tööelus ning ka majanduslikus, kultuuri‑ ja ühiskondlikus elus. Nende isikute hoidmine tööelus soodustab eelkõige tööjõu mitmekesisust. Nimetatud isikute tööelus hoidmise eesmärki tuleb siiski arvestada muid võimalikke lahknevaid huvisid austades ( 37 ).

77.

Seega on oluline kindlaks teha, kas Kreeka seadusandjal on õnnestunud tal tööhõivepoliitika valkonnas olevat avarat kaalutlusõigust teostades saavutada avaliku sektori ratsionaliseerimise tahte juures tasakaal erinevate asjasse puutuvate huvide vahel.

78.

Mis puudutab tööjõureservi regulatsioonist saadavat kasu, siis see võib seisneda selles, et lubab avaliku sektori asutustel jätkuvalt tagada oma ülesannete täitmine ja parandada enda tõhusust range eelarve ja palgakulude vähendamise kontekstis ( 38 ).

79.

Peale selle kujutab see regulatsioon – nagu ma enne märkisin – endast personalijuhtimise vahendit, mis on avaliku sektori asutustele antud selleks, et nad range eelarve ja palgakulude vähendamise kontekstis majanduslikel põhjustel töötajaid koondama ei asuks. On ilmne, et hinnates põhikohtuasjas käsitletava meetme vajalikkust taotletavate eesmärkide seisukohast, tuleb arvesse võtta teravat majandus- ja finantskriisi konteksti, milles see meede võeti ( 39 ). Lisaks sellele seondub meetme vajalikkusega küsimus, kas sellises kontekstis on see meede alternatiivide ees eelistatav ( 40 ). Seda erilist konteksti silmas pidades leian, et töökohtade säilitamise eesmärgi seisukohast oli selline meede nagu põhikohtuasjas käsitletav eelistatud alternatiiv võrreldes meetmetega, mille puhul ei jäänuks töötuks mitte üksnes peatselt pensionile jäävad töötajad, vaid ka muudesse kategooriatesse kuuluvad töötajad.

80.

Töötajatele tekitatud kahjuga seoses tuleneb eelotsusetaotlusest, et osa töötajate tööjõureservi arvamisega kaasnevad viimastele ebasoodsad tagajärjed seoses töötasu ja töölepingu ülesütlemise hüvitisega. Seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 1 punkti c kohaselt väheneb tööjõureservi arvatud töötaja töötasu 60%ni tema poolt saadud põhipalgast ning ta kaotab võimaluse tööjõureservis oleku ajal tõusta kõrgemasse ametijärku või palgaastmele, kusjuures olgu täpsustatud, et selline töötaja ei ole enam kohustatud asjaomases asutuses töötama.

81.

Lisaks sellele kaasneb tööjõureservi arvamisega seaduse nr 4024/2011 artikli 34 lõike 1 punkti e kohaselt kas täielik või osaline ilma jäämine seaduse nr 3198/1955 artikli 8 teise lõigu kohaselt töölepingu ülesütlemise või täispensioni saamise tingimuste täitmisega seoses töötaja lahkumise korral ette nähtud hüvitisest.

82.

Seejuures tuleb aga märkida, et tööjõureservi regulatsioon hõlmab endas meetmeid, mis sellega asjasse puutuvatele töötajatele kaasnevaid ebasoodsaid mõjusid leevendavad, võimaldades viimastel katta oma esmavajadused kuni ajani, mil nad hakkavad pensioni saama. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et liikmesriigi õigusnormides on sätestatud kaitsemeetmed reservi arvatavatele isikutele. Eelotsusetaotluse esitanud kohus osutab seejuures võimalusele otsida uus töökoht või tegutseda iseseisva äri- või kutsetegevusega, kaotamata õigust eelnimetatud osale põhipalgast; asutuse või asutusel vastava võimaluse puudumise korral riikliku tööhõiveameti kohustusele maksta pädevale kindlustusorganisatsioonile kuni töötaja pensionile jäämiseni tööandja ja töötaja poolt tasumisele kuuluvaid sotsiaalmakseid, lähtudes viimase eelnevast palgast; kaitset vajavate haavatavate ühiskonnarühmade reservi mittearvamisele; võimalusele viia kõnealused töötajad üle teistele avaliku sektori asutustes olevatele vabadele töökohtadele ning kõnealuste töötajate poolt võetud kinnisvaralaenude tagasimakseid puudutavate meetmete võtmisele.

83.

Toetamaks oma seisukohta, mille kohaselt ei koorma põhikohtuasjas käsitletav meede reservi arvatavaid töötajaid ülemäära, toob Kreeka valitsus lisaks eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt osutatud kaitsemeetmetele esile ka asjaolu, et avaliku sektori asutuses töötamise staažist tulenevalt on asjasse puutuva töötaja jaoks kõrgemasse ametijärku ja kõrgemale palgaastmele tõusmise võimalused enamasti ammendunud ning seetõttu ei mõjuta meede nende tõusu kõrgemasse ametijärku või kõrgemale palgaastmele.

84.

Leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Kreeka valitsuse näidatud kaitsemeetmed võimaldavad tööjõureservi regulatsioonist töötajatele tingitud ebasoodsaid mõjusid leevendada.

85.

Võttes arvesse neid kaitsemeetmeid, selle regulatsiooni ajutist laadi ning asjaolu, et see puudutab neid töötajaid, kes on jõudmas oma tööalase karjääri lõppu ning kellele on tagatud peatselt, ehk pärast nende tööjõureservi arvamise perioodi lõppu, täispensioni ehk stabiilse ja püsiva asendussissetuleku saamine ( 41 ), leian, et põhikohtuasjas käsitletav meede ei kahjusta ülemäära asjasse puutuvate töötajate õigustatud ootusi ( 42 ) ega lähe seega terava majandus- ja finantskriisi kontekstis kaugemale kui liikmesriigi seadusandja poolt taotletava tööhõivepoliitilise eesmärgi saavutamiseks vajalik.

86.

Sellest järeldub, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõiget 1, lõike 2 punkti a ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada minu arvates nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mille kohaselt arvatakse avaliku sektori töötajad, kelle puhul täituvad teatud kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul täispensioni saamise tingimused, tööjõureservi kuni nende töölepingu ülesütlemiseni, kuivõrd ühelt poolt on sellel meetmel tööhõivepoliitiline õigustatud eesmärk ning teiselt poolt on selle eesmärgi saavutamise vahendid asjakohased ja vajalikud.

87.

Pidades silmas kõiki eeltoodud kaalutlusi, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Areios Pagose (Kreeka kassatsioonikohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, artikli 2 lõiget 1, lõike 2 punkti a ja artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu põhikohtuasjas käsitletavad, mille kohaselt arvatakse avaliku sektori töötajad, kelle puhul täituvad teatud kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul täispensioni saamise tingimused, tööjõureservi kuni nende töölepingu ülesütlemiseni, kuivõrd ühelt poolt on sellel meetmel tööhõivepoliitiline õigustatud eesmärk ning teiselt poolt on selle eesmärgi saavutamise vahendid asjakohased ja vajalikud.