1. 

Euroopa Kohus on korduvalt võtnud seisukoha mõiste „õigusasutus“ kohta raamotsuse 2002/584/JSK ( 2 ) artikli 6 lõike 1 tähenduses, täpsustades tingimusi, millel peab vastama asutus, kes teeb Euroopa vahistamismääruse. ( 3 )

2. 

See eelotsusetaotlus annab talle võimaluse tõlgendada seda mõistet, kuid nüüd raamotsuse artikli 6 lõike 2 seisukohast, koostoimes raamotsuse artikliga 27. Seda taotleb Belgia kohus, kes soovib sisuliselt teada, kas Madalmaade prokuratuuri saab kvalifitseerida „õigusasutuseks“, kes nõustub eelmisse, juba täidetud Euroopa vahistamismäärusesse kantud süütegude laiendamisega.

3.

Põhjendustes 5, 6 ja 8 on märgitud:

[…]

4.

Artiklis 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ on sätestatud:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6“.

5.

Artiklis 6 „Pädevate õigusasutuste määramine“ on ette nähtud:

„1.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev tegema Euroopa vahistamismääruse selle riigi õiguse alusel.

2.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus, mis on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma selle riigi õiguse alusel.

3.   Iga liikmesriik teatab nõukogu peasekretariaadile, milline on tema õiguse alusel pädev õigusasutus“.

6.

Artiklis 14 „Tagaotsitava ülekuulamine“ on ette nähtud:

„Kui vahistatu ei ole nõus oma üleandmisega nagu see on osutatud artiklis 13, on tal õigus, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ta üle kuulaks vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele“.

7.

Artiklis 15 „Üleandmisotsus“ on sätestatud:

„1.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.

[…]“.

8.

Artiklis 19 „Isiku ülekuulamine enne otsuse tegemist“ on ette nähtud:

„1.   Tagaotsitava kuulab üle õigusasutus, keda abistab vastavalt taotluse esitanud kohtu liikmesriigi seadustele abiks määratud isik.

2.   Tagaotsitav kuulatakse üle vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi seadustele ning tingimustel, milles on vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitev õigusasutus omavahel kokku leppinud.

3.   Pädev vahistamismäärust täitev õigusasutus võib nimetada tagaotsitava ülekuulamisel osalema teise oma liikmesriigi õigusasutuse, et tagada käesoleva artikli ja ettenähtud tingimuste nõutav kohaldamine“.

9.

Artiklis 27 „Kohtu alla andmise võimalused muude süütegude eest“ on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik võib teatada nõukogu peasekretariaadile, et tema suhetes teiste liikmesriikidega, kes on esitanud samasuguse teatise, eeldatakse nõusolekut seoses vastutusele võtmise, karistuse määramise või vahistamisega süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus ei osuta konkreetse juhtumi puhul teisiti oma üleandmisotsuses.

2.   Välja arvatud lõigetes 1 ja 3 osutatud juhtudel, ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadus süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.

3.   Lõiget 2 ei kohaldata järgmistel juhtudel:

[…]

4.   Nõustumistaotlus koos artikli 8 lõikes 1 osutatud teabe ja artikli 8 lõikes 2 osutatud tõlkega esitatakse täitvale õigusasutusele. Nõusolek antakse, kui nõusoleku taotlemise aluseks oleva süüteo suhtes on kohaldatav üleandmine vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele. Nõusolekut ei anta artiklis 3 nimetatud alustel ning muudel juhtudel võib keelduda ainult artiklis 4 osutatud alustel. Otsus tehakse hiljemalt 30 päeva jooksul pärast taotluse saamist.

[…]“.

10.

Artiklis 37 on sätestatud:

„1.   Isikut, kes on üle antud Belgia õigusasutuse tehtud Euroopa vahistamismääruse alusel, ei tohi kohtu alla anda, karistada või temalt muul viisil vabadust võtta süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on eraldiseisev sellest, mille eest ta üle anti.

2.   Lõiget 1 ei kohaldata järgmistel juhtudel:

[…]

Kui eeluurimiskohtunik, prokurör või kohus soovivad – välja arvatud esimeses lõigus nimetatud juhtudel – vastavalt olukorrale üle antud isikut kohtu alla anda, süüdi mõista või võtta talt vabadust võtta süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja eraldiseisev süüteost, milleeest ta üle anti, tuleb vahistamismäärust täitvale õigusasutusele esitada nõusolekutaotlus koos artikli 2 lõikes 4 osutatud teabega ja vajaduse korral tõlkega“.

11.

Artiklis 14 on sätestatud:

„1.   Üleandmine on lubatud vaid tingimusel, et tagaotsitavat ei võeta vastutusele, karistata või temalt ei võeta vabadust süütegude eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muud süüteod kui need, mille eest ta üle anti, välja arvatud juhul, kui:

[…]

[…]

3.   Vahistamismääruse teinud õigusasutuse taotluse alusel ja tuginedes edastatud Euroopa vahistamismäärusele, millele on lisatud tõlge, annab prokurör nõusoleku lõike 1 punkti f tähenduses […] süütegude osas, mille eest oleks käesoleva seaduse kohast üleandmist saanud lubada […]“.

12.

Artikli 35 lõikes 1 on sätestatud:

„Isik, kelle üleandmist taotletakse, antakse tegelikult üle pärast üleandmisega täielikult või osaliselt nõustumise otsust niipea kui võimalik. Prokurör määrab pärast vahistamismääruse teinud õigusasutusega kokku leppimist üleandmise aja ja koha“.

13.

Enne 13. juulit 2019 kehtinud redaktsioonis nägi artikkel 44 ette:

„Prokurör võib tegutseda vahistamismääruse teinud õigusasutusena“.

14.

Alates 13. juulist 2019 kehtivas redaktsioonis on artikkel 44 sõnastatud järgmiselt:

„Kohtunik-uurija [rechter-commissaris] võib tegutseda vahistamismääruse teinud õigusasutusena“.

15.

Vastavalt artiklile 127 võib justiits- ja julgeolekuminister anda üld- ja erijuhiseid prokuratuuri ülesannete täitmise ja pädevuse kohta.

16.

Rechtbank van eerste aanleg te Leuveni (Leuveni esimese astme kohus, Belgia) eeluurimiskohtunik tegi 26. septembril 2017 Belgia kodaniku AZi suhtes Euroopa vahistamismääruse kriminaalmenetluse läbiviimiseks seoses Belgias 2017. aastal toime pandud võltsimise ja kelmusega.

17.

AZ, kes oli selle Euroopa vahistamismääruse alusel Madalmaades vahi alla võetud, anti Rechtbank Amsterdami (Amsterdami esimese astme kohus, Madalmaad) otsusega 13. detsembril 2017 üle Belgia ametiasutustele.

18.

Leuveni eeluurimiskohtunik väljastas 26. jaanuaril 2018 ühe (teise) Euroopa vahistamismääruse, millega taotleti AZi üleandmist seoses võltsimise ja kelmusega, mida ei ole esimesse vahistamismäärusesse kantud.

19.

Arrondissementsparket Amsterdami (Amsterdami ringkonnaprokuratuur, Madalmaad) officier van justitie (prokurör) andis 13. veebruaril 2018 oma nõusoleku AZi vastutusele võtmiseks seoses kõikide mõlemasse Euroopa vahistamismäärusesse kantud süütegudega.

20.

Lõpuks määrati AZile karistuseks kolmeaastane vabadusekaotus.

21.

AZ esitas süüdimõistva kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Hof van beroep te Brusselile (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia), vaidlustades selle, et Madalmaade prokuratuuri võiks käsitada „õigusasutusena“ raamotsuse artikli 6 lõike 2 ning artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 tähenduses.

22.

Neil asjaoludel otsustas Hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Eelotsusetaotlus esitati Euroopa Kohtule 4. juulil 2019.

24.

Kirjalikud seisukohad on esitanud AZ, Openbaar Ministerie, Saksamaa, Hispaania, Ungari ja Madalmaade valitsus ning komisjon.

25.

Kohtuistungi pidamist ei peetud vajalikuks.

26.

Saksamaa valitsus kahtleb eelotsusetaotluse vastuvõetavuses (ehkki ei ole formaalselt selle menetlusse võtmise vastu), sest esitatud küsimused ei ole tema arvates asjakohased eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva kriminaalasja lahendamiseks.

27.

Need küsimused puudutavad pigem Madalmaades vastu võetud lõplikke õigusakte (AZi üleandmine ja Madalmaade prokuröri nõusolek enne üleandmist toime pandud tegude eest vastutusele võtmiseks) kui menetlust eelotsusetaotluse esitanud Belgia kohtus. Viimane ei saa tema sõnul Madalmaade (see tähendab Euroopa vahistamismääruse täitmise riigi) kohtu tehtud otsust üleandmise kohta läbi vaadata.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei saa küll otsustada Madalmaade ametiasutuste otsuste kehtivuse üle, mis tuleb kindlaks määrata vahistamismäärust täitva liikmesriigi (Madalmaad) riigisisese õiguse alusel ja selle riigi enda kohtute poolt.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on aga pädev hindama mõju, mis peab Madalmaade ametiasutuste otsustel, mille nad on teinud Belgia ametiasutuste väljastatud Euroopa vahistamismääruse täitmiseks, olema Belgia õiguses. Kordan, et lähtudes nende otsuste kehtivusest – mida tuleb vastastikuse usalduse põhimõttest tulenevalt pidada enesestmõistetavaks –, võib eelotsusetaotluse esitanud kohus kaaluda nende otsuste mõju riigisiseses õiguses.

30.

Isikul, kelle üle mõistetakse kohut Belgia kohtutes, on raamotsuse artiklis 27 ette nähtud õigus sellele, „et teda ei anta kohtu alla, ei määrata talle karistust ega võeta talt muul viisil vabadust muu süüteo eest kui see, mille eest ta üle anti“, kui selles sättes ette nähtud eranditest ei tulene teisiti. ( 7 )

31.

Sellest eeldusest lähtuvalt ei saa AZi Belgias karistada ega temalt vabadust võtta muude tegude eest kui need, mida on silmas peetud (esimeses) Euroopa vahistamismääruses, mille täitis Amsterdami esimese astme kohus, välja arvatud juhul, kui Madalmaade ametiasutused on nõustunud (teise) Euroopa vahistamismäärusesse kantud laiendamisega, mida taotlesid Belgia ametiasutused.

32.

AZ, kellel on see raamotsuses tunnustatud õigus, võib õiguspäraselt sellele tugineda Belgia kohtutes, kes on pädevad teda vastutusele võtma, talle karistust määrama või temalt vabadust võtma. Ta võib seega enda huvides tugineda tagajärgedele, mis kaasneb Belgia õiguses sellega, kui täidesaatva riigi otsusega, millega anti nõusolek Euroopa vahistamismääruses märgitud süütegudele laiendamiseks, eirati eeskirju.

33.

AZi vastuväite võib mõistagi esitada Madalmaade ametiasutustele, kellel vaidlusaluse nõusoleku ( 8 ) andnud asutustena on seega võimalik see algusest peale tühistada. Kuna AZ on juba Belgia ametiasutustele üle antud, võiks see, kui teda kohustatakse vaidlustama nõusolekut selle liikmesriigi (Madalmaad) kohtus, kes vahistamismäärust täidab ja kust ta on juba lahkunud, raskendada tal kasutada õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja kriminaalmenetlust pikendada.

34.

Belgia kohtud võivad – ilma et oleks vaja hinnata Madalmaade ametiasutuste antud nõusoleku kehtivust – seda hinnata liidu õiguse alusel, kahtluste korral koostöös Euroopa Kohtuga. Teisisõnu võivad nad analüüsida selle nõusoleku aspekte, mille tingimused on seatud ainult raamotsuses.

35.

Siinkohal on eelkõige oluline, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võib kontrollida, kas nõusoleku on andnud „õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 2 ja artikli 27 tähenduses, kuna see mõiste (nagu ma pärast selgitan) on liidu õiguse autonoomne mõiste.

36.

Kui selle kontrolli tulemusel selgub, et oleks õigusvastane tunnistada Madalmaade prokuröri õigust tegutseda raamotsuse artikli 6 lõike 2 ja artikli 27 kohaselt vahistamismäärust täitva õigusasutusena, võib eelotsusetaotluse esitanud kohus teha sellest asjakohased järeldused Belgia õiguses.

37.

Kokkuvõttes arvan, et kui vaidlust piirata küsimusega, kas Madalmaade ametiasutust, kes andis Belgia ametiasutuste taotlusel nõusoleku, võib pidada Euroopa vahistamismääruse kontekstis ja liidu õiguse kohaselt „õigusasutuseks“, on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

38.

Eelotsusemenetluses osalejad – peale Ungari valitsuse, kes ei ole selles asjas sõnaselgelt seisukohta avaldanud – on ühel meelel selles, et raamotsuse artikli 6 lõike 2 väljend „õigusasutus“ on liidu õiguse autonoomne mõiste.

39.

Ma nõustun täielikult selle seisukohaga. Kuigi Euroopa Kohus on seni selle mõiste kohta seisukoha võtnud raamotsuse artikli 6 lõike 1 raames (vahistamismääruse teinud asutus), olen arvamusel, et need argumendid on ülekantavad selle artikli lõike 2 tõlgendamisele (vahistamismäärust täitev asutus).

40.

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi vastavalt menetlusautonoomia põhimõttele võivad liikmesriigid nimetada kooskõlas oma riigisisese õigusega „õigusasutuse“, kes on pädev Euroopa vahistamismäärust tegema, ei saa selle mõiste tähendust ja ulatust jätta liikmesriikide otsustada, sest seda mõistet „tuleb kõikjal liidus tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt, võttes arvesse nii raamotsuse […] artikli 6 lõike 1 sõnastust ja konteksti kui ka raamotsuse eesmärki“. ( 9 )

41.

Samad alused on kohaldatavad mõiste „õigusasutus“ puhul, kes on pädev täitma Euroopa vahistamismäärust ja laiemalt raamotsuse artikli 27 lõike 3 punkti g ja lõike 4 kohaselt andma nendes sätetes viidatud nõusolekut.

42.

Järelikult tuleb eelotsuse küsimuse esimesele osale vastata jaatavalt, mis annab võimaluse analüüsida selle ülejäänud osi, mida ma käsitlen koos.

43.

Euroopa Kohus on juba kindlaks määranud tingimused, millele peab Euroopa vahistamismäärust tegema pädev õigusasutus vastama. Need tingimused tulenevad kolme teguri tõlgendamisest: raamotsuse artikli 6 lõike 1 sõnastus; b) selle sätte kontekst ja c) raamotsuse enda eesmärk. ( 10 )

44.

Eespool öeldust lähtudes on Euroopa Kohus märkinud, et väljend „õigusasutus“„ei viita mitte ainult liikmesriigi kohtunikele või kohtutele, vaid võimaldab laiemas tähenduses katta need ametiasutused, kes asjaomases õiguskorras osalevad kriminaalkohtumenetluses“. ( 11 )

45.

Selleks et täpsustada, keda nende hulgast, kes osalevad õigusemõistmises, tuleks pidada „õigusasutuseks“, on Euroopa Kohus lähtunud sellest, et raamotsus on „kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö vahend ning raamotsus ei rajane mitte ainult kriminaalkohtute lõplike otsuste, vaid laiemalt selliste otsuste vastastikusel tunnustamisel, mille on teinud liikmesriikide õigusasutused kriminaalmenetluses, sealhulgas selle menetluse ühes etapis, milleks on süüdistuse esitamine“. ( 12 )

46.

Ta jätkab, et eelkõige „[m]õiste „menetlus“, mida tuleb mõista laias tähenduses, võib hõlmata kriminaalmenetlust tervikuna, see tähendab kohtueelset menetlust, kohtumenetlust ja kuriteos süüdi mõistetud isiku suhtes kriminaalkohtu lõpliku otsuse täitmist“. ( 13 )

47.

Kuna Euroopa vahistamismäärus on õigusalase koostöö vahend, võib seda teha kriminaalmenetluses laias tähenduses, sh kriminaalmenetlustes, mille jaoks peavad prokuratuurid „looma […] kriminaalkohtute poolt kohtuvõimu teostamiseks vajalikud eeltingimused“. ( 14 )

48.

Mõiste „õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 1 tähenduses hõlmab seega põhimõtteliselt prokuratuuri.

49.

Kuna vastastikuse usalduse ning vastastikuse tunnustamise põhimõte on raamotsuse süsteemis väga olulised, ( 15 )„peab vahistamismääruse teinud õigusasutusel olema võimalik anda vahistamismäärust täitvale õigusasutusele tagatis, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi õiguskorras ette nähtud tagatisi arvestades tegutseb ta Euroopa vahistamismääruse tegemisega seotud ülesannete täitmisel sõltumatult“. ( 16 )

50.

Prokuratuuri võib seega kvalifitseerida „õigusasutuseks“ Euroopa vahistamismääruse tegemiseks, kui tal on staatus, mis tagab tema sõltumatuse, isegi kui see ei pea Euroopa Kohtu hinnangul olema identne kohtuvõimu sõltumatusega.

51.

Sellest aspektist vaadelduna piisab, et „on olemas põhikirjalised ja korralduslikud eeskirjad, mis tagaksid, et vahistamismääruse teinud õigusasutuse puhul ei esine mingit ohtu, et ta saab vahistamismääruse tegemise otsuse vastuvõtmisel eelkõige täitevvõimult individuaalseid juhiseid“ ( 17 ).

52.

Kahele eespool nimetatud tingimusele – osalemine õigusemõistmises ja sõltumatus, mis väljendub selles, et on välistatud täitevvõimult individuaalsete juhiste saamine – lisab Euroopa Kohus kolmanda, mis puudutab menetlust, milles prokuratuur on pädev tegema Euroopa vahistamismääruse: Euroopa vahistamismääruse tegemist prokuröri poolt peab saama kohtulikult kontrollida. ( 18 )

53.

Kokkuvõttes loetakse prokuratuuri, kes osaleb õigusemõistmises, „vahistamismääruse teinud õigusasutuseks“ üksnes siis, kui tal on organisatsiooniline staatus, mis välistab võimaluse, et ta saab täitevvõimult individuaalseid juhiseid. Kui see on nii, on tal õigus teha Euroopa vahistamismäärus, tingimusel et tema otsust saab kohtus vaidlustada. ( 19 )

54.

Kas eespool kirjeldatud tingimused, mis kehtivad vahistamismääruse teinud asutuse staatuse kohta, on kohaldatavad ka prokuratuuri suhtes, et teda saaks käsitada Euroopa „vahistamismäärust täitva õigusasutusena“?

55.

Kui AZ ning Saksamaa ja Hispaania valitsus vastavad sellele küsimusele jaatavalt, siis Madalmaade valitsus pooldab sõltumatuse ja kohtulikule kontrollile allumise nõuete paindlikumat kohaldamist.

56.

Meenutagem, et eelotsusetaotluse kohaselt:

57.

Nende faktiliste asjaolude tõttu soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus konkreetselt teada, kas Madalmaade prokuratuur võib Euroopa vahistamismäärust täita, see tähendab tegutseda „õigusasutusena“ raamotsuse artikli 6 lõike 2 tähenduses.

58.

Sellel küsimusel on mõtet ainult siis, kui „nõusoleku andnud õigusasutus“ (raamotsuse artikkel 27) langeb kokku „vahistamismäärust täitva õigusasutusega“ (raamotsuse artikli 6 lõige 2). Selgitasin just, et käesoleval juhul otsustas Euroopa vahistamismääruse täitmise üle Madalmaade kohus, samas kui Madalmaade prokuratuur andis hiljem ainult nõusoleku, mida taotlesid Belgia ametiasutused, AZile süüks pandavatele süütegudele laiendamiseks.

59.

Siin ei ole seega oluline mitte see, kas Madalmaade prokuratuuril oli abstraktselt „vahistamismäärust täitva õigusasutuse“ staatus, vaid kas ta võis anda vastavalt raamotsuse artikli 27 lõike 3 punktile g nõusoleku sellisele karistatavate süütegude laiendamisele.

60.

Raamotsuse artikli 27 lõike 2 punkti g grammatiline tõlgendamine räägib selle poolt, et nõusoleku tohib anda ainult see, kes on Euroopa vahistamismääruse täitnud. Eeldatakse, et nõusoleku, millele seadusandja selles sättes viitab, annab just nimelt „isiku üleandnud täitev õigusasutus“. Sõnastus on nii selge, et selles ei saa minu arvates eriti vaielda.

61.

Raamotsuse artikkel 27 välistab seega võimaluse, et käesoleva kohtuasja asjaoludel võiks prokuratuur anda nõusoleku nende süütegude laiendamiseks, mille tõttu AZ üle anti. Selle sätte kohaselt oleks pidanud nõusoleku andma vahistamismäärust täitev Madalmaade asutus (käesoleval juhul Amsterdami esimese astme kohus), kes oli selle isiku juba Belgia ametivõimudele üle andnud.

62.

Kui see on nii, siis langeb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse seos vaidluse konkreetsete asjaoludega ära. Milline prokuratuuri positsioon vahistamismäärust täitva õigusasutusena abstraktselt võttes ka ei oleks, ei saanud raamotsuse artikli 27 lõike 2 punktis g ette nähtud nõusolekut anda Amsterdami prokurör, kuna käesoleval juhul andis nõutud isiku üle Madalmaade kohus.

63.

Openbaar Ministerie (prokuratuur) väidab vastupidi, et liikmesriikide menetlusautonoomia võimaldab neil raamotsuse artikli 27 lõike 2 punkti g sõnastusest kaugemale ulatuvalt määrata „õigusasutuseks, kes annab nõusoleku“ vahistamismäärust täitvast asutusest erineva „õigusasutuse“.

64.

Ma ei arva, et seda sätet saaks nii tõlgendada. Pigem välistab see niisuguse tõlgendamise.

65.

Liikmesriigid võivad mõistagi oma õiguses vabalt otsustada, milline õigusasutus on pädev Euroopa vahistamismäärust täitma. Kui aga see küsimus on lahendatud, ei või (raamotsuse artikli 27 lõike 2 punktis g ette nähtud) seost selle õigusasutuse ja asutuse vahel, kes annab nõusoleku Euroopa vahistamismääruse laiendamiseks, menetlusautonoomia põhimõttele tuginedes katkestada.

66.

Raamotsusega luuakse nende kahe asutuse vahel samasusseos, mis ei ole liikmesriikide seadusandjate jaoks dispositiivne. Nende seadusandjate autonoomia piirdub vahistamismäärust täitva õigusasutuse määramisega, kuid ei ulatu nii kaugele, et eirata raamotsuses kehtestatud reeglit (ka nõusoleku peab andma vahistamismäärust täitev asutus ise).

67.

See samasusseos on pealegi põhjendatud mõistlike põhjustega:

68.

Kuigi ma lõppkokkuvõttes ei nõustu eeldusega, millest lähtub Openbaar Ministerie (prokuratuur), analüüsin ma tema argumenti teise võimalusena, alustades tingimustest, millele ta peaks Euroopa vahistamismääruse täitmiseks vastama. Käsitlen seejärel tingimusi, millele ta peaks vastama selleks, et anda nõusolek juba täidetud Euroopa vahistamismäärusesse kantud süütegude laiendamiseks.

69.

Leian, et eespool esitatud kolm tingimust selleks, et prokuratuur saaks teha Euroopa vahistamismääruse (nimelt: osalemine õigusemõistmises, sõltumatus ja kohtuliku läbivaatamise võimalus) ( 21 ) on ülekantavad Euroopa vahistamismääruse täitmisele.

70.

Tuletan meelde, et Euroopa Kohus on seisukohal, et „[s]eoses meetmega, mis nagu Euroopa vahistamismääruse tegemine võib kahjustada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 6 ette nähtud isiku õigust vabadusele, eeldab see kaitse, et [võetakse vastu] otsus, mis vastab tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele […]“. ( 22 )

71.

Sama kriteerium peab kehtima Euroopa vahistamismääruse täitmise puhul, kuna ka sellega võidakse jätta asjaomane isik ilma tema õigusest isikuvabadusele. Nii on see eelkõige juhul, kui täitmisega kaasneb kaudselt pärast üle antud isiku suhtes algatatud menetlust vanglakaristus. Kuid see on nii isegi enne, nimelt (ajutise) vabadusekaotuse tõttu, mille võib määrata vahistamismäärust täitev õigusasutus niikauaks, kuni ta teeb otsuse üleandmise kohta, nagu on sätestatud raamotsuse artiklis 12.

72.

Erinevalt sellest, mis on ette nähtud Euroopa vahistamismääruse tegemisel, ei ole vahistamismääruse täitmisel sellest puudutatud isiku kohtulik kaitse tagatud kahel tasandil: Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses ei ole riigisisese vahistamismääruse vastuvõtmise formaalsusega samaväärset formaalsust ette nähtud. ( 23 ) Kuid ainsal olemasoleval tasandil, s.o täitmise üle otsustamise tasandil peab tõhusa kohtuliku kaitse õigus olema tagatud.

73.

Järelikult peab „vahistamismäärust täitev õigusasutus“ raamotsuse artikli 6 lõike 2 tähenduses olema võimeline täitma seda ülesannet objektiivselt ja sõltumatult. See tähendab, et vahistamismäärust täitva õigusasutuse puhul ei tohi samamoodi, nagu ei tohtinud ka vahistamismääruse teinud õigusasutuse puhul, „[esineda ohtu], et tema otsustuspädevust piiraks väljastpoolt, eelkõige täitevvõimult tulevad korraldused või juhised, mistõttu ei ole mingit kahtlust, et otsus teha Euroopa vahistamismäärus on selle asutuse, mitte aga lõppkokkuvõttes täitevvõimu pädevuses“. ( 24 )

74.

Eeltoodust tuleneb, et prokuratuur võib liidu õiguse alusel olla volitatud Euroopa vahistamismäärust täitma vaid siis, kui ta ei saa täitevvõimult korraldusi või juhiseid. Käesoleva kohtuvaidluse asjaolude toimumise ajal see Madalmaades nii ei olnud, sest Wet RO artikli 127 kohaselt võis Madalmaade prokuratuur saada täitevvõimult individuaalseid juhiseid.

75.

Siinkohal ei ole tarvis lisaks kontrollida, kas Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses, mida viib läbi Madalmaade prokuratuur, on ette nähtud samaväärne kohtulik kontroll, nagu nõuab Euroopa Kohus Euroopa vahistamismääruse puhul, mida võiks see institutsioon teha, kui ta oleks täitevvõimust sõltumatu. ( 25 )

76.

Sellisel juhul oleks sama nõue ülekantav Euroopa vahistamismääruse täitmisele prokuratuuri poolt. Prokuratuuri otsuste peale kohtule kaebuse esitamise eesmärk oleks samuti „tagada, et […] Euroopa vahistamismääruse [täitmise] tingimuste täitmist kontrollitakse ja […] järgitakse tõhusa kohtuliku kaitsega seotud nõudeid“. ( 26 )

77.

Mis puutub raamotsuse artikli 27 lõike 2 punktis g ette nähtud nõusolekusse, siis leian, et sellele peavad kehtima samad tingimused, mida kohaldatakse Euroopa vahistamismääruse täitmisele, millest teisele tingimusele (täielik sõltumatus täitevvõimust) Madalmaade prokuratuur ei vasta.

78.

Seega ei saaks Madalmaade prokuratuur ka seda nõusolekut anda, ilma et väheneks sõltumatuse nõue, mis tuleneb juba Euroopa Kohtu praktikast raamotsuse artikli 6 lõike 1 kohta. ( 27 )

79.

Samuti ei saa jätta arvestamata kohtuliku kontrolli nõuet, kui nõusoleku annab täitevvõimust sõltumatu staatusega prokuratuur.

80.

Vahistamismäärust täitvale õigusasutusele esitatud taotlusega, et ta annaks nõusoleku selleks, et juba üle antud isiku võiks kohtu alla anda, talle karistust määrata või temalt muul viisil vabadus võtta muu süüteo eest kui see, mis oli kantud üleandmise aluseks olevasse Euroopa vahistamismäärusesse, menetleb vahistamismääruse teinud õigusasutus materiaalõiguslikult või sisuliselt uut Euroopa vahistamismäärust.

81.

Seda nõusolekut küsitakse seoses „muu süüteoga“ (see tähendab süüteoga, mida ei võetud mis tahes põhjusel arvesse Euroopa vahistamismääruses, mille alusel tagaotsitav isik üle anti), mistõttu selle saab anda ainult selle Euroopa vahistamismääruse täitmiseni viinud menetlusega samaväärses menetluses.

82.

Neil asjaoludel antakse nõusolekuga tegelikult luba sellele isikule süüks pandavaid rikkumisi (oluliselt) laiendada ( 28 ). Seega on loogiline, et prokuratuur peab selleks, et nõusolekut anda, vastama samadele nõuetele, mida ta oleks pidanud järgima algse Euroopa vahistamismääruse osas, sealhulgas nõuet, et tema otsust peab olema võimalik vaidlustada. ( 29 )

83.

Kokkuvõttes, olgugi et Madalmaade prokuratuur osaleb õigusemõistmises ja tema otsuseid saab kohtulikult kontrollida, tähendab oht, et ta võib täitevvõimult individuaalseid korraldusi või juhiseid saada, et teda ei saa kvalifitseerida „õigusasutuseks“ raamotsuse artikli 6 lõike 2 tähenduses ja ta ei saa anda selle artikli 27 lõike 3 punktis g ette nähtud nõusolekut.

84.

Vastus, mille ma soovitan anda eelmistele küsimustele, muudab sellele küsimusele vastamise ülearuseks. Ammendavuse huvides esitan siiski seisukoha kahest eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud probleemist ka viimase kohta.

85.

Openbaar Ministerie (prokuratuur) ja Madalmaade valitsus leiavad, et raamotsus ei anna juba üle antud isikule õigust sellele, et vahistamismäärust täitev asutus ta ära kuulaks, enne kui asutus otsustab, kas ta nõustub laiendama süütegusid, mille eest võib isiku üle kohut mõista.

86.

Raamotsuse artiklis 14 on ette nähtud selle isiku õigus olla ära kuulatud, kes „ei ole nõus oma üleandmisega“, milleks näeb artikkel 19 ette ärakuulamise. Selles ei ole seevastu midagi öeldud juba üle antud isiku nõustumise kohta süütegude laiendamise taotlusega. Kuna see taotlus on esitatud vahistamismäärust täitvale õigusasutusele, võiks arvata, et see eeldab ainult selle asutuse nõusolekut.

87.

Minu arvates ei saa asjaolu, et raamotsus selle koha pealt vaikib, jätta üleantavat isikut ilma õigusest olla ära kuulatud (mis on osa kaitseõigustest, mis on omane tõhusa kohtuliku kaitse õigusele), enne kui algsesse Euroopa vahistamismäärusesse kantud süütegusid laiendatakse.

88.

Selline laiendamine, kui sellega nõustutakse, võib tähendada, et asjaomane isik antakse kohtu alla, talle määratakse karistus või talt võetakse vabadus muu süüteo eest kui see, mille vastu tal oli varem võimalus ennast kaitsta. Nende üksikasjade üle vaidluse lahendamisest sõltub seega koguni nende süütegude piiritlemine, mille eest võib selle isiku üle lõpuks kohut mõista, mis toob ilmsiks, et tema õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on tingimata vajalik.

89.

Ma ei näe põhjust, miks võiksid need kaitseõigused kaduda teise menetluse raames, mille tagajärjed – rõhutan – võivad olla sama ebasoodsad või veelgi ebasoodsamad kui esimesel (mis viis välja algse Euroopa vahistamismääruseni).

90.

Kaitseõiguste järgimise võib süütegude laiendamise menetluses tagada ühel nendest viisidest:

91.

Openbaar Ministerie (prokuratuur) palus, et kui Euroopa Kohus peaks leidma, et teda ei saa käsitada „õigusasutusena“ raamotsuse artikli 6 lõike 2 tähenduses, ei oleks seda eelotsusemenetlust lõpetaval kohtuotsusel vahetut õigusmõju.

92.

Euroopa Kohus võib üksnes erandjuhtudel, kohaldades liidu õiguskorrale omast õiguskindluse üldpõhimõtet, piirata kõikide huvitatud isikute võimalust tugineda mõnele tema tõlgendatud õigusnormile, et vaidlustada heauskselt loodud õigussuhteid. Sellise piiramise otsustamiseks peab olema täidetud nõue, et huvitatud isikud on heausksed ja esineb oluliste häirete oht. ( 30 )

93.

Madalmaade ametiasutuste heausksust tuleb pidada enesestmõistetavaks, sest nad ei kõhelnud viimast oma õigusnorme viivitamata vastavusse Euroopa Kohtu praktikaga raamotsuse artikli 6 lõike 1 kohta. Sama ei kehti siiski oluliste häirete ohu kohta: ei ole põhjust, miks peaks käesolevas ettepanekus välja pakutud raamotsuse artikli 6 lõikes 2 esitatud tõlgenduse viivitamatu kohaldamine kaasa tooma selliseid häireid, mida ei ole Openbaar Ministerie (prokuratuur) pealegi ka täpselt välja toonud.

94.

Eespool öeldut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hof van beroep te Brusselile (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) järgmiselt:

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK muudetud redaktsioonis, artikli 6 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „õigusasutus“ kui liidu õiguse autonoomne mõiste ei hõlma liikmesriigi prokuratuuri, mille puhul esineb oht, et täitevvõim võib talle anda otseselt või kaudselt individuaalseid korraldusi või juhiseid.

Raamotsuse 2002/584/JSK artikli 27 lõike 2 punkti g ja lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi prokuratuur, kelle puhul esineb oht, et täitevvõim võib talle anda otseselt või kaudselt individuaalseid korraldusi või juhiseid, ei või anda selles sättes nimetatud nõusolekut.