1.

Euroopa Kohtule on viimasel ajal esitatud mitu eelotsusetaotlust, mis hõlmavad liidu õigusega tarbijatele tagatud kaitse ajalist piiramist ( 2 ). Kuivõrd Euroopa Kohus on juba selgitanud teatavat hulka aspekte, mis puudutavad tarbijate õiguste rikkumise tuvastamist ja kaasnevaid õiguslikke tagajärgi, palutakse Euroopa Kohtul nüüd vastata küsimustele, mis käsitlevad nende õiguste rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks hagide esitamist.

2.

Käesolev eelotsusetaotlus asetub sellesse kohtupraktika suunda. Kuuest eelotsuse küsimusest neljaga palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult selgitusi, mis võimaldaksid tal teha otsuse selle kohta, kas Slovakkia õiguse kohaselt tarbijate esitatud hagide suhtes kohaldatav aegumistähtaeg on liidu õigusega kooskõlas.

3.

Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele on käesolevas ettepanekus analüüsitud üksnes kaht esimest eelotsuse küsimust. Nende küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, millega nähakse ette esiteks kolme aasta pikkune aegumistähtaeg, mida arvestatakse alusetu rikastumise hetkest, ja teiseks kümne aasta pikkune aegumistähtaeg, mida kohaldatakse siiski üksnes juhul, kui tarbija tõendab, et alusetu rikastumine oli tahtlik.

4.

Vastavalt direktiivi 93/13/EMÜ artikli 6 lõikele 1 ( 3 ):

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

5.

Vastavalt direktiivi 2008/48/EÜ ( 4 ) artiklile 1 on selle direktiivi eesmärk ühtlustada tarbijakrediiti käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.

6.

Direktiivi 2008/48 artikli 3 punktis i on mõiste „krediidi kulukuse aastamäär“ määratletud kui „krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana krediidi kogusummast ja sisaldab kohaldataval juhul kulusid, millele on osutatud artikli 19 lõikes 2“.

7.

Direktiivi 2008/48 artikli 10 „Krediidilepingus sisalduv kohustuslik teave“ lõikes 2 on sätestatud:

„Krediidilepingus täpsustatakse selgelt ja kokkuvõtlikult järgmine:

[…]

Tagasimaksetabelis näidatakse ära võlgu olevad summad ning selliste summade tagasimaksmisega seotud tähtajad ja tingimused; tabelis esitatakse iga tagasimakse jaotus, näidates ära laenu põhiosa tagasimakse, laenuintressi alusel arvutatud intressi ning vajaduse korral lisakulud; kui intressimäär ei ole fikseeritud või kui krediidilepingu alusel võib lisakulusid muuta, sisaldab tagasimaksetabel selgel ja kokkuvõtlikul viisil viidet asjaolule, et tabelis sisalduvad andmed kehtivad ainult seni, kuni laenuintressi või lisakulusid krediidilepingu kohaselt muudetakse;

[…]“.

8.

Slovakkia tsiviilseadustiku (Občiansky zákonník) § 53 lõike 1 kohaselt on tarbijalepingus sisalduvad ebaõiglased tingimused kehtetud.

9.

Selle seadustiku § 107 kohaselt:

„1.   Õigus üleantu alusetu rikastumise tõttu tagasi nõuda aegub kahe aasta jooksul alates hetkest, kui asjaomane isik sai teadlikuks alusetust rikastumisest ning avastas, kes tema arvel alusetult rikastus.

„2.   Õigus üleantu alusetu rikastumise tõttu tagasi nõuda aegub hiljemalt kahe aasta jooksul ning tahtliku alusetu rikastumise korral kümne aasta jooksul alates alusetu rikastumise toimumisest.

[…]“.

10.

Kõnealuse seadustiku § 451 lõike 2 kohaselt tuleb „alusetu rikastumisena“ käsitada „rahalist eelist, mis on saadud õigusliku aluseta soorituse läbi, kehtetul õigusaktil põhineva soorituse läbi või sooritusega, mis tugineb ära langenud õiguslikul alusel, või eelist, mis pärineb ebaausatest allikatest“.

11.

Seadusega nr 129/2010, mis käsitleb tarbijakrediiti ning muid krediite ja tarbijalaene ja millega muudetakse teatud seadusi (zákon č. 129/2010 Z. z. o spotrebiteľských úveroch a o iných úveroch a pôžičkách pre spotrebiteľov a o zmene a doplnení niektorých zákonov, edaspidi „seadus nr 129/2010“) põhikohtuasja suhtes kohaldatavas redaktsioonis, võeti direktiiv 2008/48 üle Slovakkia õigusesse.

12.

Seaduse nr 129/2010 § 11 lõikes 1 on sätestatud, et tarbijakrediidi suhtes „ei kohaldata intresse ega muid kulusid“, kui sellega seotud leping ei sisalda eelkõige kõnealuse seaduse § 9 lõike 2 punktides a–k osutatud kohustuslikke elemente või kui selles ei ole nõuetekohaselt ära näidatud krediidi kulukuse aastamäära, nii et see kahjustab tarbijat.

13.

2011. aastal sõlmisid põhikohtuasja hageja ja krediidiasutus PROFI CREDIT Slovakia s.r.o. tarbijakrediidilepingu summale 1500 eurot.

14.

Pärast kogu krediidisumma, st 3698,40 eurot tagasimaksmist sai põhikohtuasja hageja 2017. aasta veebruaris ühe juristi käest teada, et tagasimakse edasilükkamist käsitlev lepingusäte on ebaõiglane ning et talle edastatud andmed krediidi kulukuse aastamäära kohta ei vastanud tõele.

15.

2017. aasta mais esitas põhikohtuasja hageja hagi, nõudes, et talle makstaks tagasi temalt alusetult sissenõutud summad. PROFI CREDIT Slovakia väitis enda kaitseks, et asjaomase isiku õigus esitada hagi on aegunud.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kellele esitati edasikaebus, ( 5 ) leiab, et teatud asjaolud annavad tunnistust sellest, et vaadeldav krediidileping võib mitmes aspektis olla vastuolus tarbijakrediidi valdkonnas kohaldatavate liidu õigusnormidega ( 6 ).

17.

Esimene asjaolu seisneb selles, et vaidlusaluse lepingu tingimuste kohaselt võis PROFI CREDIT Slovakia alates lepingulise suhte esimesest päevast võtta 367,49 euro suurust tasu vastusooritusena tarbijale jäetud võimaluse eest tulevikus krediidisumma tagasimaksmist edasi lükata. Selle tasu kohaldamise tõttu ei saanud põhikohtuasja hageja mitte kokkulepitud 1500 euro suurust summat, vaid jääksumma 1132,51 eurot ehk 24% võrra vähem, ehkki ei olnud kindel, et tarbija kasutab tasulist võimalust tagasimaksetega viivitamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kõnealune tasu on ebaõiglane, ning tundub olevat seisukohal, et krediidiandja võttis seda tasu ebaõiglase lepingutingimuse alusel. Lisaks sellele osutab ta kohtuotsusele Radlinger ja Radlingerová, ( 7 ) milles Euroopa Kohus otsustas, et direktiivi 2008/48 artikli 10 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et krediidi kogusumma ja kasutusele võetud krediidi suurus tähistavad üheskoos summasid, mis on antud tarbija käsutusse. Kohus märkis, et välistada tuleb summad, mis krediidiandja on määranud asjaomase krediidiga seotud kulude tasumiseks ja mida ei ole sellele tarbijale tegelikult välja makstud.

18.

Teine asjaolu seisneb selles, et lepingus märgitud krediidi kulukuse aastamäär (66,31%) on väiksem kui intressimäär (70%), mis võib olla seotud asjaoluga, et krediidi kulukuse aastamäära ei arvutatud PROFI CREDIT Slovakia tegelikult makstud summa alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Slovakkia õiguse kohaselt jätab valesti näidatud krediidi kulukuse aastamäär krediidiandja ilma õigusest saada krediidiga seotud intresse ja tasusid.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib samuti, et Slovakkia õiguse kohaselt on tarbijate esitatud hagide puhul ette nähtud kaht liiki aegumistähtajad, st subjektiivne aegumistähtaeg ja objektiivne aegumistähtaeg.

20.

Subjektiivne aegumistähtaeg on kaks aastat ning see hakkab kulgema hetkest, mil tarbija saab teada alusetust rikastumisest ( 8 ). Tundub, et vaadeldaval juhul on seda tähtaega järgitud. Põhikohtuasja hagejat teavitati tekitatud kahjust 2017. aasta veebruaris ning ta esitas hagi 2017. aasta mais.

21.

Objektiivne aegumistähtaeg hakkab kulgema alusetu rikastumise tegeliku toimumise hetkest ning selle kestus varieerub ( 9 ): Slovakkia õiguse kohaselt on see kestus kümme aastat tahtliku rikastumise korral ning kolm aastat niisuguse tahtluse puudumise korral ( 10 ). Kõnealune teine tähtaeg tundub juba olevat möödunud, kuna kõnealuse tasu maksmise aja (ilmselt 2011. aasta jooksul) ning põhikohtuasja hageja poolt hagi esitamise vahel (2017. aasta mais) on möödunud enam kui kolm aastat.

22.

Niisuguses kontekstis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Slovakkia kohtud kohaldavad aegumistähtaegadega seotud sätteid viisil, mis on tarbijale soodsam. Kõnealused kohtud tõlgendavad alusetu rikastumise tahtluse aspekti „paindlikult“ ning kohaldavad seetõttu objektiivset kümne aasta pikkust aegumistähtaega. Samas on see põhimõte seatud kahtluse alla Najvyšší súd Slovenskej republiky (Slovaki Vabariigi kõrgeim kohus) 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsusega. Selle kohtuotsuse kohaselt, mis põhineb eeskätt analoogial Slovakkia karistusseadustikus (zákon 300/2005 Z.z., Trestný zákon) ( 11 ) sisalduva mõiste „eksimus“ määratlusega, peab hageja, kes tugineb „tahtliku“ alusetu rikastumisega seotud spetsiaalsele kümne aasta pikkusele objektiivsele aegumistähtajale, tõendama, et laenu andjal tõesti oli kavatsus tema kulul alusetult rikastuda. Kui sellekohased tõendid puuduvad, tuleb väidetavalt kohaldada üldist objektiivset kolme aasta pikkust aegumistähtaega. Ent vastavalt seaduse nr 99/1963 tsiviilmenetluse seadustiku kohta (zákon č. 99/1963 Zb., Občiansky súdny poriadok) põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavale redaktsioonile peavad alama astme kohtute otsused olema kooskõlas 18. oktoobri 2018. aasta otsusel põhineva kohtupraktikaga.

23.

Neil asjaoludel otsustas Krajský súd v Prešove (Prešovi maakonnakohus, Slovakkia) 12. juuni 2019. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 25. juunil 2019, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kuus eelotsuse küsimust, millest kaks esimest, mida hõlmab Euroopa Kohtu taotlus, ( 12 ) on sõnastatud järgmiselt:

24.

Esimese eelotsuse küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiividega 93/13 ja 2008/48, harta artikliga 47 ja tõhususe põhimõttega on vastuolus, et ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimuse alusel tehtud soorituse tagasinõudehagi esitamise suhtes kohaldatakse kolme aasta pikkust aegumistähtaega, mis hakkab kulgema alates hetkest, kui toimus alusetu rikastumine, st alates nende soorituste tegemise hetkest. Teise küsimusega soovib kõnealune kohus teada saada, kas nende liidu õigusaktidega ja tõhususe põhimõttega on vastuolus, et kümne aasta pikkust aegumistähtaega, mis hakkab samuti kulgema alates hetkest, mil toimus alusetu rikastumine, kohaldatakse üksnes juhul, kui tarbija tõendab, et see rikastumine oli tahtlik.

25.

Nende kahe küsimuse sõnastus võib tekitada teatud kahtlusi nende küsimuste seotuse ning nende konteksti ja eesmärgi kohta. Need kahtlused ilmnevad muuseas teataval määral ka mõne menetlusosalise märkustes, millega seatakse kahtluse alla nende küsimuste vastuvõetavus. Enne kõnealuste küsimuste vastuvõetavuse analüüsi ja sisulist analüüsi esitan seetõttu mõned sissejuhatavad märkused.

26.

Tuleb märkida, et seos esimese ja teise eelotsuse küsimuse vahel ei ole väga selge.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et teine küsimus kerkib üles ainult juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav. Kõnealune kohus leiab, et teisele küsimusele tuleks keskenduda üksnes juhul, kui liidu õigusega ei ole vastuolus kolme aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamine, st juhul, kui tarbija esitatud tagasinõudehagi aegumistähtaeg on kolm aastat alates alusetu rikastumise toimumisest.

28.

Käsitletaval juhul tundub vaadeldava tasu maksmise ja põhikohtuasja hageja hagi esitamise vahel olevat möödunud enam kui kolm aastat. Lisaks sellele märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et põhikohtuasja hagejal on põhimõtteliselt võimatu tõendada alusetu rikastumise tahtlikkust ning saavutada, et kohaldataks objektiivset kümne aasta pikkust aegumistähtaega.

29.

Neil asjaoludel tundub objektiivne kolme aasta pikkune aegumistähtaeg olevat juba möödunud. Selle tähtaja kohaldamisel on põhikohtuasja hageja esitatud tagasinõudehagi a priori aegunud. Teisiti oleks see juhul, kui riigisiseseid sätteid, millega nähakse ette objektiivne kolme aasta pikkune aegumistähtaeg (esimene küsimus) või sõltuvalt olukorrast sätteid, millega eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel kehtestatakse üle jõu käiv tõendamiskoormis selleks, et kohaldada kümne aasta pikkust aegumistähtaega (teine küsimus), käsitataks sellistena, millele ei saa põhikohtuasja hageja vastu tugineda, kuna need ei ole kooskõlas liidu õigusega. Järeldan küsimuste sõnastusest, et esimese eelduse kohaselt tundub eelotsusetaotluse esitanud kohus lähtuvat sellest, et põhikohtuasja hageja esitatava hagi suhtes ei tuleks kohaldada mingit objektiivset aegumistähtaega. Seevastu teise eelduse kohaselt võib põhikohtuasja hageja nõuda kümne aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamist.

30.

Seetõttu ma analüüsin eelotsuse küsimusi järjekorras, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus need on esitanud.

31.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud kahes esimeses küsimuses ei nimetata muid liidu õigusakte peale harta. Ent eelotsusetaotluse põhistusest ning eeskätt seal osutatud Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kõnealune kohus leiab, et põhikohtuasja poolte vahel sõlmitud krediidileping jääb direktiivide 93/13 ja 2008/48 kohaldamisalasse ning et põhikohtuasja hageja esitatud hagi on seotud nende direktiividega. Seda silmas pidades analüüsib Euroopa Komisjon neid kaht küsimust lähtuvalt direktiivist 93/13 ning Slovakkia valitsus lähtuvalt direktiividest 93/13 ja 2008/48.

32.

Et asetada kõnealused kaks küsimust asjakohasesse konteksti, tuleb märkida, et need on seotud sellega, millised on liikmesriikide menetlusautonoomia piirid liidu tarbijakaitsesätete rikkumisel rajanevate hagide esitamise eeskirjade osas.

33.

Kuid ei direktiivis 93/13 ega direktiivis 2008/48 ei ole selliseid eeskirju paika pandud. Niisugused eeskirjad tuleb menetlusautonoomia põhimõtte alusel kehtestada iga liikmesriigi riigisiseses õiguskorras, kuid siiski tingimusel, et need ei oleks vähem soodsad kui normid, mis reguleerivad riigisisese õigusega reguleeritavaid sarnaseid olukordi (võrdväärsuse põhimõte) ega muuda praktikas võimatuks või ülemäära raskeks liidu õigusega tarbijatele antud õiguste kasutamist (tõhususe põhimõte).

34.

Samuti tuleb esiteks täpsustada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei palu Euroopa Kohtul esitada selgitusi, mis võimaldaks tal teha otsuse selle kohta, kas Slovakkias kohaldatav aegumise kord vastab võrdväärsuse põhimõttele. Igal juhul ei anna mitte miski tunnistust sellest, et tegemist on erikorraga liidu õiguse alusel esitatud hagide menetlemiseks. Seega ei ole mingit põhjust järeldada, et käsitletaval juhul ei ole võrdväärsuse põhimõtet järgitud.

35.

Järgmiseks, mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis võib eelotsuse küsimuste sõnastuse põhjal jääda mulje, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul teha otsuse selle põhimõtte kohta üksnes seoses teise küsimusega. Esimene küsimus ei sisalda tõepoolest ühtegi sõnaselget viidet sellele põhimõttele. Samas osutab eelotsusetaotluse esitanud kohus teise küsimuse sissejuhatavas lauses, et see küsimus on esitatud ainult eeldusel, et objektiivne kolme aasta pikkune aegumistähtaeg on kooskõlas tõhususe põhimõttega.

36.

Neid asjaolusid silmas pidades tuleb käsitleda põhjuseid, mis viisid eelotsusetaotluse esitanud kohtu kõnealuste kahe küsimuse esitamiseni, pidades samal ajal silmas tõhususe põhimõtet ja harta artiklit 47.

37.

Euroopa Kohus osutab oma hiljutises, menetlusautonoomia ja direktiivi 93/13 konteksti paigutuvas kohtupraktikas pigem võrdväärsuse põhimõttele ja õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile ( 13 ) või harvemini tõhusale kohtulikule kaitsele ( 14 ), mitte niivõrd võrdväärsuse põhimõttele ja tõhususe põhimõttele. Lisaks sellele on keeruline kindlaks määrata, kuidas harta artiklist 47 tulenevad nõuded seostuvad tarbijakaitse valdkonna direktiivide kontekstis tõhususe põhimõttest tulenevate nõuetega ( 15 ).

38.

Euroopa Kohus on oma kohtupraktikas õigust tõhusale õiguskaitsevahendile käsitledes aga keskendunud küsimusele, kas riigisiseses õiguses sätestatud menetluseeskirjad, kui neid analüüsida harta artiklit 47 arvestades, tekitavad arvestatava riski, et need võivad tarbijat heidutada tulemuslikult pöördumast oma õiguste kaitseks müüja või teenuste osutaja valitud kohtusse ( 16 ). Nagu ma märkisin seoses aegumistähtaegadega, ( 17 ) on sellise vaatenurga alt keeruline eristada lähenemist, mis põhineb õigusel tõhusale õiguskaitsevahendile või kohtulikule kaitsele, lähenemisest, mis põhineb tõhususe põhimõttel ( 18 ).

39.

Siiski tundub mulle, et tõhususe põhimõttele tuginemine on aegumistähtaegadega seotud küsimuste puhul asjakohasem, arvestades asjaolu, et aegumistähtaegade süsteemi tuleb hinnata tervikuna, nii nagu riigisisene seadusandja on selle kehtestanud, arvestades et teiseses tarbijakaitseõiguses ei ole liidu õigusega vastuolus olevate lepingutingimuste alusel tehtud soorituste tagasinõudehagidega seoses selles osas midagi sätestatud.

40.

Esitatud põhjustel tuleb analüüsida esimest ja teist eelotsuse küsimust lähtuvalt tõhususe põhimõttest.

41.

Esimese ja teise küsimuse sõnastuse vahel tundub olevat teatav vastuolu, kuna need küsimused kirjeldavad hagi, mille suhtes kohaldatakse kõnealuseid aegumistähtaegu.

42.

Kui esimene küsimus on sõnaselgelt seotud aegumistähtajaga, mis on kohaldatav „tarbija õigusele ebaõiglasest lepingutingimusest tuleneva soorituse tagasitäitmisele“, siis teises küsimuses on nimetatud aegumistähtaega, mida kohaldatakse hagi suhtes, mis tugineb tõigal, et krediidiandja ei ole ära näidanud „õiget“ krediidi kulukuse aastamäära, olles seetõttu rikkunud õigusnormi ja intresse sisse nõudes alusetult rikastunud. Selles kontekstis tuleb märkida ühelt poolt, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgituse kohaselt kohaldatakse ebaõige krediidi kulukuse aastamäära näitamise eest krediidiandja suhtes hoiatavat sanktsiooni, mis hõlmab muu hulgas seda, et krediidiandja kaotab õiguse tasude sissenõudmiseks. Riigisisestest õigusaktidest tuleneb, et see kehtib ka krediidiandja õiguse suhtes saada intresse. Teiselt poolt nõuab põhikohtuasja hageja sanktsioonina tasude tagasimaksmist ning nagu võib eeldada teise küsimuse sõnastusest, ka krediidiandja saadud intresside tagasimaksmist.

43.

Seega võib esimest küsimust seostada direktiiviga 93/13 ja teist küsimust direktiiviga 2008/48.

44.

Kahe eelotsuse küsimuse mõistmine kirjeldatud viisil peegeldab eelotsusetaotluse sisu. Eelotsusetaotluse põhistuses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et lisaks ebaõiglastele tasudele tundub ka ebaõige krediidi kulukuse aastamäära äranäitamise näol olevat tegemist tarbijakrediidi andmise valdkonna eeskirjade rikkumisega. Nii identifitseerib kõnealune kohus kaks põhjust, mille tõttu põhikohtuasja poolte vahel sõlmitud krediidileping võib olla vastuolus tarbijakrediidi valdkonnas kohaldatavate liidu õigusnormidega ( 19 ).

45.

Seejuures tundub siiski, et kaks esimest eelotsuse küsimust on seotud aegumistähtaegadega, mida kohaldatakse sama hagi suhtes, mille põhikohtuasja hageja esitas Slovakkia kohtule. Kõnealune hagi tundub olevat seotud Slovakkia õigussüsteemis sätestatud alusetu rikastumisega ja ma leian, et kõnealuse kahe küsimuse puhul on alusetu rikastumise põhjus sama. Seega tuleb teise küsimuse puhul keskenduda sellele, et selgitada välja, kas direktiivides 93/13 ja 2008/48 on toonitatud müüja või teenuste osutaja rikastumise tahtlikkuse küsimust. Ei saa siiski välistada, et käsitletaval juhul võib vaidlustatud lepingutingimus tuua kaasa õiguslikke tagajärgi, mis on vastuolus direktiivide 93/13 ja 2008/48 sätetega. Seetõttu analüüsin neid kaht küsimust nimetatud direktiivide vaatepunktist.

46.

Esmalt analüüsin esimese ja teise eelotsuse küsimuse vastuvõetavust (B osa). Et anda neile küsimustele tarvilikud vastused, esitan seejärel esiteks üldised kaalutlused liikmesriikide menetlusautonoomia kohta seoses tagasinõudehagide aegumisega tarbijakaitse valdkonna direktiivide alusel (C osa) ning teiseks analüüsin neid küsimusi selles järjekorras, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus need esitas (D ja E osa).

47.

PROFI CREDIT Slovakia väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on Euroopa Kohtule eelotsusetaotlust esitades rikkunud menetlusnormi, kuna tal ei olnud võimalust esitada oma seisukohta menetluse peatamise põhjenduste kohta ning et sellega on rikutud kohtuvaidluse poolte õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

48.

Lisaks sellele käsitlevad eeskätt esimene ja teine eelotsuse küsimus väidetavalt tegelikult riigisiseste õigusnormide tõlgendamist, kuna ühegi liidu õigusnormiga ei ole ühtlustatud aegumisega seotud liikmesriikide õigusnorme. Samuti piirab harta artikkel 51 väidetavalt selle instrumendi kohaldamise üksnes olukordadega, kus liikmesriigid kohaldavad liidu õigust. Viimaseks ei ole need küsimused nimetatud äriühingu hinnangul tarvilikud põhikohtuasja lahendamiseks.

49.

Slovakkia valitsus väidab, et eelotsusetaotluse esimese küsimuse osas ei vasta see taotlus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 punktis c sätestatud nõuetele. Kõnealuses taotluses ei ole ära näidatud, millistel põhjustel kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus üldise objektiivse kolme aasta pikkuse aegumistähtaja kokkusobivuses liidu õigusega. Lisaks sellele, kui esimene küsimus ei ole vastuvõetav, ei ole põhjust keskenduda sealhulgas teisele küsimusele.

50.

Ma ei nõustu ei PROFI CREDIT Slovakia ega Slovakkia valitsuse esitatud väidetega.

51.

Esiteks, seoses PROFI CREDIT Slovakia kahtlustega eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluse nõuetelevastavuse kohta, tuleb märkida, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole kontrollida, kas otsus eelotsusetaotluse esitamise kohta on tehtud kooskõlas kohtukorraldust ja -menetlust reguleerivate riigisiseste õigusnormidega ( 20 ).

52.

Mis järgmiseks puudutab PROFI CREDIT Slovakia esitatud kahtlusi eelotsuse küsimuste kohta, mis väidetavalt ei ole seotud liidu õigusega, siis vastab muidugi tõele, et kahes esimeses küsimuses ei nimetata muid liidu õigusakte peale harta. Samas, nagu ma juba märkisin käesoleva ettepaneku punktides 31–33, on kõnealuse kahe küsimuse eesmärk saada selgitusi, mis võimaldaksid eelotsusetaotluse esitanud kohtul teha otsuse selle kohta, kas riigisisesed aegumistähtaegu reguleerivad õigusnormid, mis on kehtestatud menetlusautonoomia põhimõtte alusel, on direktiividega 93/13 ja 2008/48 kooskõlas ( 21 ).

53.

Ent Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on üksnes kohtuvaidlust menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval riigisisesel kohtul kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata nii eelotsuse vajadust kohtuotsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust ( 22 ).

54.

Sellest tulenevalt eeldatakse liikmesriigi kohtute esitatud küsimuste asjakohasust ja seega saab Euroopa Kohus jätta need küsimused läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletav tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on oletuslik või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda neile küsimustele tarvilik vastus. Võttes arvesse käesoleva ettepaneku punktides 31–33 esitatud kaalutlusi, ei saa käsitletaval juhul sellist järeldust teha.

55.

Seoses Slovakkia valitsuse esitatud reservatsiooniga tuleb märkida, et kuigi põhistus, millest lähtudes eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas oma esimese küsimuse, ei kuulu kõige selgemate hulka, võimaldab see siiski aru saada selle küsimuse taustal olevatest probleemidest.

56.

Nagu ma õieti juba ka märkisin käesoleva ettepaneku punktis 29, kohaldatakse põhikohtuasja hageja esitatud hagi suhtes üldjuhul objektiivset kolme aasta pikkust aegumistähtaega. Tundub, et käsitletaval juhul on see tähtaeg juba möödunud. Selleks et kõnealune menetlus ei oleks aegunud, tuleb seda tähtaega käsitada sellisena, millele ei saa põhikohtuasja hageja vastu tugineda. Selline võimatus tugineda võib tuleneda sellest, et kõnealune aegumistähtaeg on vastuolus liidu õigusega. Niisuguses kontekstis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et võrreldes kümne aasta pikkuse aegumistähtajaga, mida Slovakkia kohtud kasutasid tarbijate kaitseks lähtuvalt kohtuotsusest Gutiérrez Naranjo jt, ( 23 ) on kolme aasta pikkune aegumistähtaeg tarbija jaoks ebasoodus ja piirab tema õigusi või jätab tarbija neist ilma. Eelotsusetaotluse esitanud kohus tundub seega olevat seisukohal, et objektiivne kolme aasta pikkune aegumistähtaeg võib tegelikkuses muuta võimatuks liidu õigusega tarbijale antud õiguste rakendamise või vähemalt, et selle aegumistähtajaga kaasneb märkimisväärne risk, et see heidutab tarbijat tulemuslikult kaitsmast oma õigusi riigisiseses kohtus.

57.

Nagu märkisin käesoleva ettepaneku punktis 33, ei ole liidu seadusandja reguleerinud küsimust, milliste eeskirjade kohaselt tuleb esitada hagi, et nõuda tagasi direktiividega 93/13 ja 2008/48 vastuolus olevate lepingutingimuste alusel saadud summad; seega peavad sellised eeskirjad kehtestama liikmesriigid. Viimati nimetatud võivad seega allutada niisugused hagid aegumistähtaegadele.

58.

Vastab muidugi tõele, et kohtuotsuses Gutiérrez Naranjo jt ( 24 ) otsustas Euroopa Kohus, et lepingutingimuse ebaõigluse kohtulik tuvastamine peab põhimõtteliselt tooma kaasa selle õigusliku ja faktilise olukorra taastamise, milles tarbija oleks olnud selle lepingutingimuse puudumisel. Samuti leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kohtu kohustusega jätta kohaldamata ebaõiglane lepingutingimus, mis näeb ette teatavate summade alusetu maksmise, kaasneb tagajärjena põhimõtteliselt samade summade tagasimaksmise kohustus.

59.

Samas tõin ma oma hiljutises ettepanekus liidetud kohtuasjades Raiffeisen Bank ja BRD Groupe Société Générale ( 25 ) välja mitu argumenti, mis toetavad seisukohta, et kõnealune kohtuotsus ei välista seda, et ebaõiglaste lepingutingimuste alusel tehtud maksete tagasinõudehagide suhtes võib kohaldada aegumist. Sellega seoses märgin ainult, et Euroopa Kohus, kellel tuli selles kohtuotsuses teha otsus riigisisese kohtupraktika kohta, millega piirati ajaliselt tagasitäitmise mõju, eristas selles kohtuotsuses liidu õigusnormi tõlgendamise mõju ajalist piiramist ja niisuguse menetluseeskirja, nagu mõistlik aegumistähtaeg, kohaldamist ( 26 ).

60.

Sama kehtib ka teiste kohtuotsuste kohta, milles Euroopa Kohus on otsustanud, et direktiividel 93/13 ja 2008/48 põhinevate tagasinõudehagide suhtes on võimalik kohaldada aegumist.

61.

Nii on see kohtuotsuse OPR-Finance ( 27 ) puhul. Euroopa Kohus küll sedastas, et tõhususe põhimõttega on vastuolus tingimus, mille kohaselt krediidilepingu tühisuse sanktsiooni kohaldamist, millega kaasneb kohustus põhisumma tagasi maksta ja mida kohaldatakse juhul, kui krediidiandja on rikkunud direktiivi 2008/48 artiklis 8 ette nähtud kohustust, peab nõudma tarbija ja seda kolmeaastase aegumistähtaja jooksul. Niisugust tõdemust tuleb siiski mõista, arvestades eelotsusetaotluse aluseks olnud kohtuvaidluse tausta. Kõnealuse vaidluse raames, mis oli suunatud tarbija vastu, ei saanud eelotsusetaotluse esitanud kohus omal algatusel tugineda krediidilepingu tühisusele ning pidi seetõttu rahuldama krediidiandja taotluse. Selline olukord oli tingitud asjaolust, et riigisiseste õigusnormide vastuolu põhjustas keeld omal algatusel kontrollida direktiivi 2008/48 artiklis 8 ette nähtud kohustuse täidetust ( 28 ).

62.

See kehtib ka kohtuotsuse Cofidis ( 29 ) puhul, kus Euroopa Kohus otsustas direktiivi 93/13 kontekstis, et menetlusnorm, millega liikmesriigi kohtul keelatakse õigust lõpetava tähtaja möödumisel tuvastada omal algatusel või tarbija esitatud vastuväite alusel, et lepingutingimus, mille täitmist müüja või teenuse osutaja nõuab, on ebaõiglane, võib vaidlustes, kus tarbijad on kostjateks, muuta neile kõnealuse direktiiviga anda soovitud kaitse kohaldamise ülemäära raskeks.

63.

Mis puudutab Slovakkia õigusnorme, nii nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus neid selgitas, siis ei anna miski tunnistust sellest, nagu keelaks objektiivsete aegumistähtaegade kulgemine omal algatusel esile tuua krediidi kulukuse aastamäära ebaõiget äranäitamist – see asjaolu eristab käesolevat eelotsusetaotlust kohtuotsuse OPR-Finance ( 30 ) aluseks olnud eelotsusetaotlusest. Seaduse nr 129/2010 § 11 lõike 1 kohaselt tundub, et krediidi kulukuse aastamäära ebaõige äranäitamisega kaasneb sanktsioonina automaatselt intressist ja tasudest vabastamine.

64.

Lisaks sellele ei tulene neist õigusnormidest, et objektiivse aegumistähtaja möödumine keelab liikmesriigi kohtul kontrollida omal algatusel, kas lepingutingimused on ebaõiglased, mis samuti eristab käesolevat eelotsusetaotlust kohtuotsuse Cofidis ( 31 ) aluseks olnud eelotsusetaotlusest. Nimelt on tsiviilseadustiku § 53 lõike 1 järgi tarbijaga sõlmitud lepingus sisalduvad ebaõiglased tingimused kehtetud. Komisjon saab sellest sättest aru nii, et tegemist on absoluutse kehtetusega ning et Slovakkia õiguse kohaselt võtab kohus seda kehtetust arvesse isegi poolte taotluse puudumisel ja ilma igasuguse ajalise piiranguta. Igal juhul tuleb märkida, et tsiviilseadustiku § 107 tundub mitte hõlmavat hagisid lepingutingimuste ebaõigluse tuvastamiseks, vaid üksnes alusetu rikastumise valdkonda jäävaid tagasinõudehagisid.

65.

Asjaolu, et liikmesriikidel on õigus kohaldada tagasinõudehagide suhtes aegumistähtaegu, ei tähenda, et nende tegutsemisruum selles küsimuses oleks piiramatu. Aegumiste korra puhul tuleb järgida tõhususe põhimõttest tulenevaid nõudeid. Euroopa Kohtu praktikas on esitatud mitmeid selgitusi selle põhimõtte järgimise kohta seoses tarbijakaitse valdkonnas esitatud hagide aegumisega. Kuivõrd mul avanes hiljuti juhus analüüsida seda kohtupraktikat käesoleva kohtuasjaga sarnases kontekstis ( 32 ), piirdun sellega, et esitan järgnevalt kokkuvõtte järeldustest, mida sellest on võimalik teha.

66.

Suundudes analüüsi juurde, kas riigisisesed õigusnormid on kooskõlas tõhususe põhimõttega, tuleb vajaduse korral arvesse võtta selliseid riigisisese kohtusüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane kulgemine. Teatud valvsust võib tarbijalt oma huvide kaitsmisel seega nõuda, ilma et see kahjustaks tõhususe põhimõtet. Sellest vaatepunktist ei muuda liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks see, kui õiguskindluse huvides määratakse hagi esitamise õigust lõpetav mõistlik tähtaeg. Seevastu ei saa niisugust tähtaega pidada mõistlikuks juhul, kui see toob kaasa märkimisväärse riski, et tarbija võib loobuda oma õiguste tõhusast kaitsmisest kohtusse pöördunud müüja või teenuse osutaja vastu. Teisisõnu peab mõistlik tähtaeg olema sisuliselt piisav selleks, et tarbija saaks tõhusa hagi ette valmistada ja esitada ( 33 ).

67.

Tähtaja mõistlikkust – ja seega selle vastavust tõhususe põhimõttele – ei saa kindlaks teha üksnes selle kestuse järgi. Tuleb arvesse võtta kõiki selle tähtajaga seotud tingimusi ja eeskätt sündmust, millest alates hakkab tähtaeg kulgema ( 34 ).

68.

Aegumistähtaega koos kõigi asjakohaste tingimustega peetakse tõhususe põhimõtet järgivaks, kui see on kohandatud asjaomase valdkonna eripäraga, et mitte muuta asjakohaste liidu õigusnormide täieulatuslikku toimet olematuks.

69.

Just nende kohtupraktika põhjal tehtud selgituste pinnalt tuleb eelotsuse küsimusi käsitleda. Konkreetsemalt tuleb kindlaks määrata, kas Slovakkia õiguses sätestatud aegumistähtaegu saab Euroopa Kohtu praktikat arvestades käsitada mõistlikena.

70.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest ilmneb, et objektiivne kolme aasta pikkune aegumistähtaeg hakkab kulgema hetkest, mil alusetu rikastumine tegelikult toimus. Järeldan sellest, et sündmus, millest alates see tähtaeg kulgema hakkas oli tarbija poolt lepingu täitmise kavatsusega tehtud makse. Aegumistähtaega tuleb seega arvestada eraldi tarbija poolt lepingu täitmiseks tehtud iga makse puhul ( 35 ).

71.

Tuleb aga arvestada, et krediidilepinguid, nagu põhikohtuasja poolte vahel sõlmitud leping, täidetakse üldreeglina pikema ajaperioodi jooksul. Krediidilepingute majanduslik roll on nimelt muu hulgas anda kohe kasutusse teatav rahasumma, mille laenu võtja maksab tagasi järk-järgult koos lisatasude ja intressiga.

72.

Kuigi niisuguses kontekstis on sündmus, millest hakkab kulgema kolme aasta pikkune aegumistähtaeg, mis tahes laenu saaja tehtud makse pikema aja kui kolme aasta jooksul täidetava lepingu raames, võivad laenuvõtja mõned nõuded aeguda enne lepingu kehtivuse lõppemist ( 36 ). See kehtib ennekõike vahetult pärast lepingu sõlmimist tehtud maksete puhul, mis võib innustada ettevõtjaid „edasi lükkama“ suurema hulga nende klientide tehtavaid makseid.

73.

Sellistel tingimustel võib aegumise kord jätta tarbijad süstemaatiliselt ilma võimalusest nõuda tarbijakaitsedirektiividega vastuolus olevate lepingutingimuste alusel tehtud maksete tagasimaksmist enne kõnealuse lepingu lõppemist. Ei saa nimelt välistada seda, et tarbija, kes ei ole täielikult teadlik lepingu mittevastavusest liidu õigusele ja kardab, et müüja või teenuste osutaja võib tema vastu esitada hagi, püüab täita oma lepingulisi kohustusi. Sellistel asjaoludel ei tundu ebaharilik, et tarbija pöördub pärast lepingu lõppemist sellise mittevastavuse kohta teabe saamiseks advokaadi või õigusnõustaja poole. Eriti on see nii lepingute puhul, mida täidetakse mitme aasta jooksul, mis ei ole piisavalt pikk periood, et tarbijalt saaks nõuda, et ta peaks – ilmutades teatud valvsust oma huvide kaitsmisel – taotlema teavet sellise mittevastavuse kohta.

74.

Eespool esitatut arvestades tuleb asuda seisukohale, et tõhususe põhimõttega on vastuolus riigisisesed õigusnormid või nende tõlgendus, mis näevad ette, et kolmeaastane aegumistähtaeg, mida kohaldatakse direktiivi 93/13 alusel ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimustel ja/või direktiivis 2008/48 sätestatud nõuetele mittevastavatel lepingutingimustel rajanevate tagasinõudehagide suhtes, hakkab kulgema hetkest, mil alusetu rikastumine tegelikult toimub.

75.

Võttes arvesse esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vastamine enam vajalik, kuna see on esitatud ainult juhuks, kui vastus esimesele küsimusele oleks olnud eitav. Jätkan siiski analüüsi juhuks, kui Euroopa Kohus ei nõustu minu analüüsiga esimese küsimuse osas.

76.

Selleks et aru saada teise küsimusega tõstatatud probleemi kontekstist, tuleb meelde tuletada, et Slovakkia õiguses kohaldatakse, erinevalt objektiivsest kolme aasta pikkusest aegumistähtajast, kümne aasta pikkust aegumistähtaega üksnes juhul, kui on tõendatud, et alusetu rikastumine oli tahtlik. Seega tundub, et tegemist ei ole üldiselt ja automaatselt kohaldatava aegumistähtajaga, vaid erijuhul kohaldatava aegumistähtajaga.

77.

Sellest eeldusest lähtudes märgib Slovakkia valitsus, et teine küsimus, mis on esitatud üksnes juhuks, kui üldine objektiivne kolme aasta pikkune aegumistähtaeg leitakse olevat kooskõlas liidu õiguse nõuetega, ei ole asjakohane, kuna erijuhul kohaldatav kümne aasta pikkune aegumistähtaeg võimaldab saada täiendava eelise, mida teoreetiliselt võiks ka üldse mitte olemas olla. Slovakkia valitsus väidab, et igal juhul ei ole liidu õigusega vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega seatakse sellise eelise andmine sõltuvusse asjaolust, et tarbija tõendab alusetu rikastumise tahtlikkust. Lisaks sellele ei sea sellist kaalutlust kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu nimetatud kohtuotsus CA Consumer Finance, ( 37 ) kuna selle kohtuotsuse aluseks olnud olukord ei sarnane käesolevas kohtuasjas käsitletavaga.

78.

Komisjon märkis omakorda, et olukord, milles tarbija peab tõendama laenuandja tahtlikku eksimust, selleks et oleks võimalik kohaldada objektiivset kümne aasta pikkust aegumistähtaega, on vastuolus liidu õigusega tarbijakaitse valdkonnas.

79.

Komisjon väidab esiteks, et lepingutingimus loetakse direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 tähenduses ebaõiglaseks, kui selle osas ei ole eraldi läbi räägitud ja kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat. Komisjon järeldab sellest sättest, et ebaõiglase lepingutingimuse eest on vastutav üksnes krediidiandja ning et sellise lepingutingimuse olemasolu näitab, et krediidiandja ei ole tegutsenud heauskselt.

80.

Osutades kohtuotsusele Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, ( 38 ) märgib komisjon seejärel, et see, kui tarbijale jäetakse vastutus pikema kui kolme aasta pikkuse aegumistähtaja kohaldamise tingimuste eest, on vastuolus Euroopa Kohtu otsustatuga, nimelt võttes arvesse direktiiviga 93/13 tarbijatele tagatud kaitse aluseks oleva avaliku huvi olemust ja olulisust, tuleb direktiivi artiklit 6 pidada võrdväärseks riigisiseste normidega, mis on riigisiseses õiguskorras avaliku korra normide tasemel.

81.

Viimasena leiab komisjon erinevalt Slovakkia valitsusest, et kohtuotsus CA Consumer Finance ( 39 ) on käsitletava kohtuasja kontekstis asjakohane.

82.

Seega väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlusi, milline vastus anda teisele küsimusele seoses kolme valdkonnaga, mis tekitavad poolte vahel vaidlusi: tahtluse roll direktiivide 93/13 ja 2008/48 alusel kehtestatud süsteemides, erinevate objektiivsete aegumistähtaegade samaaegne esinemine Slovakkia õiguses ja kohtuotsuse CA Consumer Finance ( 40 ) asjakohasus.

83.

Väited, mille komisjon esitab direktiivi 93/13 artikli 3 lõike 1 alusel, tunduvad tuginevat selle direktiivi tõlgendusele, mille kohaselt selle direktiiviga kehtestatud süsteemis eeldab ebaõiglase lepingutingimuse olemasolu, et selle tingimuse tarbijaga sõlmitud lepingusse lisanud müüja või teenuste osutaja rikkumine oli tahtlik.

84.

Vastab tõele, et direktiivi 93/13 artikli 3 lõikes 1 on sätestatud kriteerium, mis on seotud heausksusega (või pigem selle puudumisega). Samas ei ole seda kriteeriumi kasutatud seoses lepingu sõlmimisega kaasnevate psühholoogiliste nähtustega. Selles sättes osutatakse kõnealusele kriteeriumile selleks, et kirjeldada tulemust, mis peab olema lepingutingimusel, et seda saaks käsitada ebaõiglasena. Kõnealuse sätte kohaselt peab selline lepingutingimus olema vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsuma esile olulise tasakaalustamatuse.

85.

Seega ei ole tegemist subjektiivse kriteeriumiga, vaid objektiivse kriteeriumiga ( 41 ). Selline tõlgendus vastab direktiivi 93/13 kuueteistkümnendale põhjendusele, milles rõhutatakse heausksuse nõude hindamise objektiivseid tegureid ( 42 ). Sama loogika kohaselt on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud et selle nõudega seoses peab riigisisene kohus kontrollima, kas müüja või teenuste osutaja, kes kohtleb tarbijat ausalt ja õiglaselt, võis mõistlikult eeldada, et tarbija eraldi läbirääkimise korral sellise tingimusega nõustub ( 43 ).

86.

Samuti vastab tõele, et direktiivi 93/13 artikli 3 lõikest 1 tuleneb, et mis tahes ebaõiglase lepingutingimuse osas ei ole eraldi läbi räägitud. Sellest tuleneb, et ebaõiglase lepingutingimuse lepingusse lisamine ja selle tingimuse sisu ei ole tarbija kontrolli all. Võib muidugi vaielda selle üle, kas need kaks tegurit on müüja või teenuste osutaja ainukontrolli all. Samas ei saa selle põhjal järeldada, et selle direktiivi kohaselt on nõutav, et müüja või teenuste osutaja oleks tarbijaga sõlmitud lepingusse lisanud ebaõiglase lepingutingimuse tahtlikult või et direktiiv eeldaks seda.

87.

Direktiiviga 93/13 kehtestatud süsteemi kohaselt ei ole lepingusse ebaõiglase lepingutingimuse lisamise või tarbijat kahjustava olulise tasakaalustamatuse esilekutsumise tahtlus asjakohane tegur. Selline süsteem tõhustab tarbijakaitset, kuna see välistab võimaluse isegi käivitada arutelu selle üle, kas müüja või teenuste osutaja on kõnealuse direktiivi artikli 6 kohaselt rikkumise toime pannud või õnnestub tal ümber lükata selles sätestatud eeldus ( 44 ). Müüja või teenuste osutaja vastutust tuleb nimelt käsitada objektiivse vastutusena üksnes seetõttu, et ta on kasutanud ebaõiglast lepingutingimust.

88.

Lisaks sellele, isegi kui eeldada, et direktiivi 93/13 alusel kehtestatud süsteem tugineb seisukohale, et lepingutingimuse ebaõiglane laad on tingitud müüja või teenuste osutaja tahtlikust rikkumisest, ei kattu selline rikkumine kõnealuse direktiivi tähenduses tingimata „tahtliku eksimuse“ mõistega liikmesriigi õiguse tähenduses. Seega ei tähenda ebaõiglase lepingutingimuse olemasolu kõnealuse direktiivi tähenduses tingimata seda, et on täidetud tingimused, mis võimaldavad kohaldada Slovakkia õiguses sätestatud objektiivset kümne aasta pikkust aegumistähtaega.

89.

Sama kehtib ka direktiivi 2008/48 artikli 10 lõike 2 kohta, mille kohaselt ebaõige krediidi kulukuse aastamäära näitamine on kõnealuse sättega vastuolus, ilma et müüja või teenuste osutaja kavatsus võiks mõjutada tema enda või tarbija õigusi.

90.

Järelikult ei tugine direktiivi 93/13 alusel kehtestatud süsteem põhimõttele, et kõik ebaõiglased lepingutingimused tulenevad müüja või teenuste osutaja tahtlikust või ekslikust käitumisest. See direktiiv ei nõua seega, et tarbija saaks tugineda spetsiaalsele aegumistähtajale, mida kohaldatakse tahtliku alusetu rikastumise korral. Sama kehtib direktiivi 2008/48 alusel kehtestatud süsteemi puhul ja seoses krediidi kulukuse aastamäära ebaõige äranäitamisega.

91.

Slovakkia valitsus ja komisjon rõhutavad asjaolu, et objektiivse kümne aasta pikkuse aegumistähtaja näol on tegemist kolme aasta pikkuse aegumistähtaja täiendusega. Nad ei nõustu sellega, et kahe kõnealuse aegumistähtaja samaaegne esinemine võib mõjutada pikema aegumistähtaja kokkusobivust liidu õigusega.

92.

Kui eeldada, et üldine kolme aasta pikkune aegumistähtaeg, kui seda vaadelda eraldi, ei muuda tegelikkuses võimatuks või ülemäära keerukaks tarbijale liidu õigusega antud õiguste rakendamist, ( 45 ) on raske asuda seisukohale, et erijuhul kohaldatav kümne aasta pikkune tähtaeg, mis on kolme aasta pikkuse aegumistähtaja täiendus, ei vasta tõhususe põhimõttest tulenevatele nõuetele.

93.

Iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm vastab tõhususe põhimõttele, tuleb nimelt analüüsida, võttes arvesse selle sätte kohta menetluses tervikuna, ning menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Sellele põhimõttele vastavuse järelevalve raames tuleb võtta arvesse kõiki aegumistähtajaga seotud tingimusi ( 46 ). Niisugust põhjenduskäiku järgides ei saa sellise järelevalve raames jätta arvesse võtmata asjaolu, et tegemist on aegumistähtajaga, mis täiendab üldist aegumistähtaega, mille vastavust tõhususe põhimõttele on kontrollitud.

94.

Lisaks, erinevalt sellest, mida väidab komisjon, ei saa selle avaliku huvi olemus ja olulisus, millele tugineb direktiivi 93/13 alusel tarbijatele pakutav kaitse, seada kahtluse alla seisukohta, mille kohaselt on vähe tõenäoline, et erijuhul kohaldatav kümne aasta pikkune aegumistähtaeg, mis täiendab tõhususe põhimõttele vastavat kolme aasta pikkust aegumistähtaega, ei vasta sellest põhimõttest tulenevatele nõuetele. Kuigi müüja või teenuste osutaja tahtlus seoses rikastumisega ei ole liidu õiguse seisukohalt asjakohane, ( 47 ) tuleb märkida, et liidu õigus ei nõua seoses tahtliku rikastumisega, et tarbijal peab olema võimalus nõuda erijuhul kohaldatavat aegumistähtaega, mis on pikem kui üldiselt kohaldatav aegumistähtaeg.

95.

Kohtuotsuses CA Consumer Finance ( 48 ) sedastas Euroopa Kohus, et direktiiviga 2008/48 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt on kõnealuse direktiivi artiklites 5 ja 8 (lepingueelse teabe esitamine ja tarbija krediidivõimelisuse hindamine) ette nähtud kohustuste täitmata jätmise tõendamise koormis pandud tarbijale, kuna sellised õigusnormid ei ole kooskõlas tõhususe põhimõttega. Nimelt leidis Euroopa Kohus ühelt poolt, et tarbijal ei ole vahendeid, mis võimaldaksid tal tõendada, et laenu andja ei ole täitnud oma kohustusi. Teiselt poolt märkis Euroopa Kohus, et kõnealuse direktiiviga antud õiguste tõhusa kasutamise tagab riigisisene õigusnorm, mille kohaselt on krediidiandja üldjuhul kohustatud kohtus tõendama, et ta on kõnealused kohustused täitnud ( 49 ).

96.

Esiteks tuleb märkida, et kohtuotsuse CA Consumer Finance ( 50 ) puhul oli kontekst, milles tõendamiskohustusega seotud õiguslik probleem tekkis, erinev käesoleva kohtuasja omast. Nii nagu kohtuasjas OPR-Finance, ( 51 ) mida analüüsiti lühidalt käesoleva ettepaneku punktis 61, oli tegemist müüja või teenuse osutaja esitatud hagiga tarbija vastu.

97.

Selle kohtuotsuse aluseks olnud tõendamiskoormisega seotud õiguslik küsimus hõlmas müüja või teenuse osutaja tegematajätmisi, mis võivad olla tarbija esitatud hagi aluseks, või vastuväidet, mille riigisisene kohus tõstatas omal algatusel. Seevastu müüja või teenuse osutaja toimingute tahtluse küsimus ei ole direktiivide 93/13 ja 2008/48 alusel kehtestatud süsteemide puhul asjakohane, osas, milles viimane puudutab krediidi kulukuse aastamäära ebaõiget äranäitamist.

98.

Juhul kui Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, et esimese küsimuse esemeks olev objektiivne kolme aasta pikkune aegumistähtaeg on käesoleva kohtuasja asjaolusid arvesse võttes tõhususe põhimõttega kooskõlas, teen ma ettepaneku otsustada, et üldjuhul ei ole selle põhimõttega vastuolus ka objektiivne kümne aasta pikkune aegumistähtaeg, mis täiendab kolme aasta pikkust aegumistähtaega, nii nagu seda on käsitletud teises küsimuses.

99.

Seda arvestades, ilma et see kahjustaks eelnevaid täiendavaid märkusi teise küsimuse kohta, jään seisukohta juurde, mida väljendasin käesoleva ettepaneku punktis 74.

100.

Eespool esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Krajský súd v Prešove (Prešovi maakonnakohus, Slovakkia) esitatud esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Tõhususe põhimõttega on vastuolus riigisisesed õigusnormid või nende tõlgendus, mis näevad ette, et kolmeaastane aegumistähtaeg, mida kohaldatakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ (mis käsitleb ebaõiglaseid tingimusi tarbijalepingutes) tähenduses ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimustel ja/või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ) nõuetega vastuolus olevatel lepingutingimustel rajanevate tagasinõudehagide suhtes, hakkab kulgema hetkest, mil alusetu rikastumine tegelikult toimub.