1.

Kas komisjoni rakendusmäärus (EL) 2017/2324 ( 2 ), millega on pikendatud glüfosaadi heakskiitu ja tunnistatud see sisuliselt ohutuks, puudutab otseselt liikmesriigi föderaalset üksust, millel on oma riigi põhiseaduse kohaselt pädevus kaitsta keskkonda ja keelata selle pädevuse teostamisel nimetatud toimeaine kasutamine oma territooriumil, kuna ta leiab, et see toimeaine on ohtlik?

2.

Üldkohus jõudis järeldusele, et taoline liidu meede ei puuduta otseselt sellist piirkonda, käesoleval juhul Région de Bruxelles-Capitale’i (pealinna Brüsseli piirkond). Seetõttu tunnistas ta nimetatud piirkonna esitatud tühistamishagi vastuvõetamatuks. ( 3 ) Olen seisukohal, et keeldudes pealinna Brüsseli piirkonnale kaebeõigust andmast, rikkus Üldkohus õigusnormi, tõlgendades vääralt ELTL artikli 263 neljandat lõiku ja mitut kohaldatavat teisese õiguse sätet.

3.

Nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ ühenduse nimel heaks kiidetud keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni ( 4 ) (edaspidi „Århusi konventsioon“) artikli 2 lõigetes 2 ja 4 sisalduvates määratlustes on sätestatud:

„Konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid,

[…]

2.   „avaliku võimu organ“ –

[…]

4.   „üldsus“ – üks või mitu füüsilist või juriidilist isikut ning siseriiklike õigusaktide või -praktika kohaselt ka nende isikute organisatsioonid, rühmad või muud ühendused;“.

4.

Århusi konventsiooni artikli 9, mis käsitleb õigust pöörduda kohtusse, lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„3.   […] konventsiooniosaline [tagab] siseriiklike õigusaktide nõuetele vastavale üldsuse esindajale, juhul kui need nõuded on sätestatud, juurdepääsu kohtulikule või haldusmenetlusele, et vaidlustada eraõigusliku isiku või avaliku võimu organi tegevus või tegevusetus, mis on vastuolus siseriiklike keskkonnaõigusnormidega.

4.   […] lõigetes 1, 2 ja 3 nimetatud menetlused [peavad] nägema ette kohased ja tõhusad õiguskaitsevahendid, sealhulgas vajadusel esialgse õiguskaitse, ning olema ausad, õiglased, õigeaegsed ja mitte takistavalt kallid. […].“

5.

Komisjoni 20. novembri 2001. aasta direktiiviga 2001/99/EÜ, millega muudetakse taimekaitsevahendite turuletoomist käsitleva nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ I lisa toimeainete glüfosaat ja metüültiofeensulfuroon lisamisega, ( 5 ) kanti toimeaine glüfosaat nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiivi 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite turuleviimise kohta ( 6 ) I lisasse ja kiideti seega vastavalt sellele direktiivile heaks alates 1. juulist 2002.

6.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 79/117/EMÜ ja 91/414, ( 7 ) tunnistati direktiiv 91/414 kehtetuks alates 14. juunist 2011, nähes ühtlasi ette teatavad üleminekumeetmed.

7.

Määruse nr 1107/2009 põhjendustes 10, 23 ja 29 on sätestatud:

[…]

[…]

8.

Määruse nr 1107/2009 artikli 20 lõike 2 teises lõigus on asjakohases osas sätestatud, et „kui heakskiit tagasi võetakse või kui heakskiitu ei pikendata otsese ohu tõttu inimeste või loomade tervisele või keskkonnale, kõrvaldatakse kõnealused taimekaitsevahendid viivitamata turult“.

9.

Määruse nr 1107/2009 artikli 36 lõike 3 teises lõigus on asjakohases osas sätestatud:

„Kui liikmesriigile muret tekitavaid aspekte, mis on seotud inimeste või loomade tervise või keskkonnaga, ei saa kontrollida esimeses lõigus osutatud riigisiseste riskide vähendamise meetmetega, võib liikmesriik keelduda taimekaitsevahendile loa andmisest oma territooriumi piires, juhul kui tal on spetsiifiliste keskkonna- või põllumajandustingimuste tõttu kaalukaid põhjusi arvata, et kõnealune vahend kujutab jätkuvalt vastuvõetamatut ohtu inimeste või loomade tervisele või keskkonnale.“

10.

Määruse nr 1107/2009 artikli 40 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas alajaos sätestatud vastastikuse tunnustamise menetluse alusel võib vastavalt artiklile 29 antud loa valdaja taotleda samale taimekaitsevahendile samasuguseks kasutuseks ja võrreldavate põllumajandustavade järgimiseks luba teiselt liikmesriigilt järgmistel juhtudel:

[…].“

11.

Sama määruse artikli 41 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriik, kellele esitatakse artikli 40 kohane taotlus, annab […] arvestades oma territooriumil valitsevaid tingimusi, asjaomase taimekaitsevahendi loa samadel tingimustel nagu taotlust läbivaatav liikmesriik, välja arvatud artikli 36 lõike 3 kohaldamisel.“

12.

Määruse nr 1107/2009 artiklis 43 on sätestatud:

„1.   Luba pikendatakse loa valdaja taotluse alusel, kui artiklis 29 osutatud nõuded on jätkuvalt täidetud.

[…]

5.   Liikmesriigid võtavad otsuse taimekaitsevahendi loa pikendamise kohta vastu hiljemalt 12 kuu jooksul pärast selles sisalduva toimeaine, taimekaitseaine või sünergisti heakskiidu pikendamist.

6.   Kui loa pikendamise otsust ei võeta enne loa kehtivusaja lõppu vastu loa valdajast mittesõltuvatel põhjustel, pikendab kõnealune liikmesriik loa kehtivust läbivaatamise lõpuleviimiseks ja pikendamisotsuse vastuvõtmiseks vajaliku ajavahemiku võrra.“

13.

Määruse nr 1107/2009 artikli 78 lõige 3 nägi ette, et võetakse vastu määrus, mis sisaldab direktiivi 91/414 I lisasse kantud toimeainete loetelu, mis loetakse määruse nr 1107/2009 alusel heakskiidetuks.

14.

Komisjoni 25. mai 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 540/2011, millega rakendatakse määrust nr 1107/2009 seoses heakskiidetud toimeainete loeteluga, ( 8 ) võeti vastu määruse nr 1107/2009 artikli 78 lõikes 3 sätestatud loetelu. Glüfosaat kanti sellesse loetellu ja selle heakskiidu kehtivusaeg lõppes 31. detsembril 2015.

15.

Selle heakskiidu pikendamise taotlus esitati ettenähtud tähtaja jooksul. Seejärel pikendas komisjon määruse nr 1107/2009 artikli 17 esimese lõigu alusel glüfosaadi heakskiidu kehtivusaega kaks korda, kuna pikendamismenetlus lükkus edasi. ( 9 )

16.

Seejärel võttis komisjon 12. detsembril 2017 vastu vaidlusaluse määruse, millega pikendati toimeaine glüfosaat heakskiitu teatavatel tingimustel kuni 15. detsembrini 2022.

17.

Belgia Kuningriigi põhiseaduse artikli 1 kohaselt on „Belgia liitriik, mis koosneb kogukondadest ja piirkondadest“. Põhiseaduse artiklis 3 on sätestatud, et „Belgia koosneb kolmest piirkonnast: Flaami piirkond, Vallooni piirkond ja Brüsseli piirkond“.

18.

Põhiseaduse artiklis 39 on sätestatud, et „seadusega antakse selle alusel loodud piirkondlikele organitele, mis koosnevad valitud esindajatest, pädevus lahendada küsimusi, mis määratakse kindlaks […] seaduses sätestatud ulatuses ja korras. […]“

19.

8. augusti 1980. aasta institutsiooniliste reformide eriseaduse (Loi spéciale de réformes institutionnelles) ( 10 ) (edaspidi „eriseadus“) artikli 6 lõike 1 punkti II esimese lõigu kohaselt kuuluvad piirkondade hallatavate küsimuste hulka „keskkonna, eelkõige pinnase, maapõue, vee ja õhu kaitsmine reostuse ja kahjuliku mõju eest […]“. Selle sätte kohaselt on piirkonnad pädevad reguleerima taimekaitsevahendite kasutamist oma territooriumil.

20.

Eriseaduse artikli 6 lõike 1 punkti II esimese lõigu kohaselt on keskvalitsus pädev „kehtestama tootestandardeid“. Sellest tulenevalt vaatab keskvalitsus Belgias läbi taimekaitsevahendite turuleviimise loa taotlusi ja annab välja vastavaid lube, mis on ette nähtud määruse nr 1107/2009 artikli 28 lõikes 1. Samas osalevad piirkonnad eriseaduse artikli 6 lõike 4 teise lõigu kohaselt selle pädevuse teostamises.

21.

Belgia 28. veebruari 1994. aasta kuningliku dekreedi põllumajanduses kasutatavate pestitsiidide säilitamise, turuleviimise ja kasutamise kohta (Arrêté royal relatif à la conservation, à la mise sur le marché et à l’utilisation des pesticides à usage agricole) ( 11 ) (edaspidi „kuninglik dekreet“) artikli 7 kohaselt on keelatud turule viia, ette valmistada, vedada, importida, pakkuda, välja panna, müügiks pakkuda, vallata, omandada või kasutada ministri poolt enne heaks kiitmata pestitsiide põllumajanduses kasutamiseks. Dekreedi artikli 8 kohaselt „annab minister või ministri poolt selleks määratud ametnik loa [artiklis 9 nimetatud heakskiidukomitee] nõuande alusel“. Dekreedi artikli 9 kohaselt koosneb heakskiidukomitee ministri määratud 12 liikmest, kelle hulgas on „Brüsseli piirkonna ekspert, kelle esitab pealinna Brüsseli piirkonna peaminister“.

22.

Pealinna Brüsseli piirkond võttis 20. juunil 2013 vastu korralduse pestitsiidide säästva kasutamise kohta pealinna Brüsseli piirkonnas (edaspidi „2013. aasta korraldus“). ( 12 ) Selle määruse artikli 1 esimese lõigu kohaselt võetakse selle määrusega üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/128/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva kasutamise saavutamiseks. ( 13 ) Nimetatud määruse artikli 1 kolmanda lõigu kohaselt võib pealinna Brüsseli piirkond „määrata kindlaks pestitsiidid, mille kasutamine on keelatud ohu tõttu, mida need kujutavad inimeste tervisele või keskkonnale“.

23.

10. novembril 2016 võttis pealinna Brüsseli piirkond 2013. aasta korralduse alusel vastu korralduse, millega keelatakse glüfosaati sisaldavate pestitsiidide kasutamine pealinna Brüsseli piirkonnas (edaspidi „2016. aasta korraldus“). ( 14 ) 2016. aasta korralduse artiklis 1 on sätestatud: „Glüfosaati sisaldava pestitsiidi kasutamine pealinna Brüsseli piirkonna territooriumil on keelatud“.

24.

Pealinna Brüsseli piirkond esitas 8. märtsil 2018 Üldkohtule hagi vaidlusaluse määruse tühistamiseks. Pealinna Brüsseli piirkond põhjendas oma hagi kahe väitega.

25.

Esiteks heitis pealinna Brüsseli piirkond ette inimeste tervise ja keskkonna kaitstuse kõrge taseme tagamise kohustuse rikkumist. Ta väitis, et määrus 2017/2324 põhineb sellisel tervise- ja keskkonnariskide teaduslikul hindamisel, mis ei vasta ettevaatuspõhimõtte nõuetele. Vaidlusaluse määrusega ei viidud läbi sellist poliitika hindamist ja riskijuhtimist, mis oleks kooskõlas ettevaatuspõhimõttega.

26.

Teiseks heitis pealinna Brüsseli piirkond ette põhjendamiskohustuse ja hea halduse põhimõtte rikkumist. Vaidlusalune määrus olevat sisemiselt ebajärjekindel. Pealinna Brüsseli piirkond väitis, et selle määruse preambul ja artiklid viitavad sellele, et glüfosaat ei avalda kahjulikku mõju inimeste või loomade tervisele ega lubamatut mõju keskkonnale, samas kui selle määruse I lisas sisalduvad konkreetsed sätted viitavad sellise mõju olemasolule.

27.

Üldkohus tunnistas 28. veebruari 2019. aasta kohtumäärusega pealinna Brüsseli piirkonna hagi kaebeõiguse puudumise tõttu vastuvõetamatuks. Täpsemalt leidis Üldkohus, et vaidlusalune määrus ei puuduta otseselt pealinna Brüsseli piirkonda ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

28.

Euroopa Kohtusse 1. mail 2019 esitatud apellatsioonkaebuses palub pealinna Brüsseli piirkond Euroopa Kohtul tunnistada apellatsioonkaebus tühistamise nõudes vastuvõetavaks ja põhjendatuks, tühistada vaidlustatud kohtumäärus, tunnistada tühistamishagi vastuvõetavaks, saata asi tagasi Üldkohtusse ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

29.

Komisjon omalt poolt palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja pealinna Brüsseli piirkonnalt.

30.

ELTL artikli 263 neljanda lõigu kohaselt võib füüsilise või juriidilise isiku poolt esitanud hagi akti peale, mille adressaat ta ei ole, olla vastuvõetav kahes olukorras. Esiteks võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab teda otseselt ja isiklikult. Teiseks võib ta esitada hagi sellise üldkohaldatava akti peale, mis puudutab teda otseselt ega vaja rakendusmeetmeid.

31.

Vaidlustatud kohtumääruses ei analüüsinud Üldkohus apellandi kaebeõigust seoses kummagagi neist olukordadest. Üldkohus lõpetas oma analüüsi järeldusega, et vaidlusalune määrus apellanti otseselt ei puuduta, mis on mõlema eespool nimetatud olukorra ühine tingimus.

32.

Apellant vaidlustab oma apellatsioonkaebuses selle järelduse ühel alusel, milleks on väidetav õigusnormi rikkumine ELTL artikli 263 neljanda lõigu tõlgendamisel ja kohaldamisel. Sel alusel esitab ta kaks väidet. Esiteks väidab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi sellega, et tõlgendas vääralt ega võtnud seetõttu kohaselt arvesse Århusi konventsiooni artiklit 9. Teiseks väidab apellant, et tõlgendades vääralt liidu teisese õiguse asjakohaseid sätteid (eelkõige määrust nr 1107/2009), jättis Üldkohus hindamata, mil määral vaidlusalune määrus apellanti mõjutab.

33.

Käesolev ettepanek on struktureeritud järgmiselt. Alustan oma analüüsi apellandi teise väitega, mis puudutab liidu teisese õiguse asjakohaste sätete väidetavat väärtõlgendamist, mis tõi kaasa ELTL artikli 263 neljanda lõigu väära kohaldamise (A). Olles jõudnud järeldusele, et apellandi sellekohased argumendid on põhjendatud, analüüsin seejärel täielikkuse huvides lühidalt esimest väidet (B). Seejärel kasutan võimalust lisada mõned üldised märkused kaebeõiguse tingimuste põhjendamatult piirava tõlgendamise kohta, millega seoses annab nende tingimuste automaatne ja mõneti formaalne kohaldamine liikmesriikide konkreetsete piirkondade või muude föderaalsete üksuste olukorra suhtes väga küsitavaid tulemusi, nagu näitab ilmekalt ka käesolev apellatsioonkaebus (C). Lõpuks käsitlen apellatsioonkaebusele antava hinnangu tagajärgi (D).

34.

Alustan apellatsioonkaebuse hindamist apellandi teise väitega. Seda apellatsioonkaebuse osa käsitlevad pooled oma vastavates seisukohtades põhjalikumalt ning see tõstatab ka teatavaid põhiseadusliku tähtsusega küsimusi.

35.

Pärast poolte argumentide esitamist (1) tuletan kõigepealt meelde kohtupraktikat „otsese puutumuse“ kontseptsiooni kohta (2). Seejärel keskendun ma täpsemalt sellele, kuidas seda kontseptsiooni on kohaldatud piirkondade ja muude kohalike üksuste suhtes (3). See annab taustateabe, mille põhjal ma hindan apellandi argumente sisuliselt (4).

36.

Oma teises väites väidab apellant, et Üldkohtu järeldus, et vaidlusalune määrus ei puuduta apellanti otseselt, tuleneb ELTL artikli 263 neljanda lõigu väärast tõlgendamisest koostoimes määruse nr 1107/2009 artikli 20 lõikega 2, artikli 32 lõikega 1, artikli 36 lõikega 3, artikli 41 lõikega 1 ning artikli 43 lõigetega 5 ja 6.

37.

Apellandi esmane ja üldine kriitika puudutab seda, et Üldkohus jättis väidetavalt tähelepanuta osa esimeses kohtuastmes vastuvõetavuse kohta esitatud argumentidest. Apellant väitis sisuliselt, et vaidlusalune määrus puudutab teda otseselt kahel viisil: 1) tema pädevuse tõttu reguleerida pestitsiidide kasutamist oma territooriumil ja 2) tema osalemise tõttu Belgias föderaalsel tasandil läbiviidavates menetlustes, mis käsitlevad taimekaitsevahendite turuleviimise lubade pikendamist. Siiski jättis Üldkohus vaidlustatud kohtumääruses esimese aspekti suures osas tähelepanuta, keskendudes ainult teisele aspektile. Seega ei käsitletud kõiki apellandi argumente.

38.

Teiseks kritiseerib apellant vaidlustatud kohtumääruse punkte 50–55: glüfosaadi heakskiidu pikendamisel oli vahetu mõju, mis seisnes glüfosaati sisaldavate toodete turuleviimiseks varem antud lubade kehtima jäämises. Vaidlusaluse määrusega lubati selliste lubade kehtima jäämist, samas kui ilma pikendamiseta oleksid need load ipso facto aegunud.

39.

Kolmandaks väidab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtumääruse punktides 56–59 õigusnormi, lükates tagasi tema argumendi, et vaidlusalune määrus puudutab teda otseselt, kuna ta on kohustatud osalema riigisisestes lubade pikendamise otsuste menetlustes. Lõpliku otsuse teeb pädev föderaalminister pärast seda, kui ta on ära kuulanud pestitsiidide põllumajanduses kasutamise heakskiidukomitee (edaspidi „heakskiidukomitee“) arvamuse, kuhu kaebaja kuulub.

40.

Neljandaks kritiseerib apellant põhjendusi, millega Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtumääruse punktides 60–63 tagasi tema argumendi, et arvestades määruses nr 1107/2009 ette nähtud vastastikuse tunnustamise menetlust, neutraliseerib vaidlusalune määrus heakskiidukomitee pädevuse ja seega ka tema pädevuse seista vastu glüfosaati sisaldava toote turustamisele, kui see toode on teises liikmesriigis juba turule lubatud. Määrus ei jäta riigisisestele ametiasutustele mingit kaalutlusõigust ja reguleerib ammendavalt küsimust, kas glüfosaat vastab määruse nr 1107/2009 nõuetele. Seega tulenevad vaidlusalusest määrusest automaatselt tootjate õigused ja neile vastavad ametiasutuste kohustused.

41.

Viiendaks vaidlustab apellant vaidlustatud kohtumääruse punktides 66–77 esitatud põhjendused, millega Üldkohus lükkas tagasi tema argumendi, mis põhines vaidlusaluse määruse mõjul 2016. aasta korralduse õiguspärasusele. Apellant leiab, et Üldkohus ajas „otsese puutumuse“ tuvastamise kriteeriumid segi „puudutatud isiku“ kindlakstegemise kriteeriumidega, kohaldades sellega vääralt liidu kohtute praktikat. Apellant väidab, et selle vea tõttu ei mõistnud Üldkohus, et vaidlusalune määrus kahjustab 2016. aasta korralduse kehtivust ja tõhusust.

42.

Komisjon kaitseb vaidlustatud kohtumäärust. Komisjon on seisukohal, et vaidlusaluse määruse mõju apellandi olukorrale ei ole otsene, kuna glüfosaati sisaldavate toodete turuleviimise lubamiseks on vaja föderaalasutuse otsust.

43.

Komisjon väidab, et apellandi osalemine müügilubade pikendamise otsustusmenetlustes tuleneb üksnes riigisisesest õigusest. Seega ei ole see käesolevas menetluses asjakohane. Igal juhul ei võta vaidlusalune otsus apellandilt mingil juhul õigust osaleda nõuandvas rollis Belgia loamenetlustes.

44.

Komisjon leiab, et vaidlustatud kohtumääruse punktis 61 on õigesti märgitud, et isegi juba välja antud müügiloa vastastikuse tunnustamise taotluse korral ei ole liikmesriik automaatselt kohustatud luba väljastama ega ole seega absoluutselt kaalutlusõigusest ilma jäetud. Määruse nr 1107/2009 artiklil 43 põhinev apellandi kriitika on komisjoni sõnul samuti väär. Selle sätte kohaselt peavad müügiloa omanikud taotlema müügiloa pikendamist ja liikmesriigid peavad tegema otsuse selliste pikendamistaotluste kohta kindlaksmääratud tähtaja jooksul.

45.

Lõpuks leiab komisjon, et Üldkohus tõlgendas õigesti liidu kohtute praktikat kaebeõiguse kohta ega ajanud segi kõnealust kahte, otsese ja isikliku puutumuse tingimust. Lisaks ei ole otsused, mida riigisisesed kohtud võivad teha 2016. aasta korralduse õiguspärasuse kohta, üle kantavad vaidlusalusele määrusele.

46.

Poolte argumentide nõuetekohaseks hindamiseks tuleb meenutada, et liidu akt „puudutab“ hagejat ELTL artikli 263 tähenduses, kui see akt mõjutab tema õiguslikku olukorda. Nii on see siis, kui muutuvad hageja era- või avalik-õiguslikud õigused ja kohustused. ( 15 )

47.

Samas puudutab käesolev apellatsioonkaebus kontseptsiooni „otsene puutumus“. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et „ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud tingimus, et hagi esemeks olev otsus peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, nõuab kahe kumulatiivse tingimuse täidetust, nimelt esiteks, et vaidlustatud meede avaldaks otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale, ja teiseks, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtalt automaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme“. ( 16 )

48.

See tähendab sisuliselt, et vaidlustatud akti õiguslikud tagajärjed peavad tulenema automaatselt aktist endast, ilma et selleks oleks vaja vastu võtta muid hilisemaid akte kas liidu või liikmesriikide poolt. ( 17 ) Seega on otsese puutumuse tingimus täidetud, kui on võimalik tõendada, et vaidlustatud liidu õigusakti ja hageja õigusliku olukorra muutumise vahel on otsene põhjuslik seos. Otsese puutumuse tingimus ei ole täidetud, kui liidu institutsioonid või riigisisesed ametiasutused sekkuvad täiendavalt, mis võib selle seose katkestada. ( 18 )

49.

Eeltoodud kaalutlusi kohaldades on liidu kohtud aeg-ajalt, kuigi mitte alati, jätnud kõrvale otsese puutumuse kahe kriteeriumi liiga jäiga tõlgenduse. Liidu kohtud on mõnikord vaadanud näivuse taha, lükates tagasi kostjaks olevate institutsioonide välja pakutud kunstlikud konstruktsioonid, ja hindavad konkreetselt seda, kuidas vaidlusalune liidu akt mõjutab hageja õiguslikku olukorda. ( 19 ) Nende analüüs keskendub sellele, kas vaidlusalune akt piiras hagejate materiaal- ( 20 ) või menetlusõigusi ( 21 ) või pani neile teatavad kohustused. ( 22 )

50.

Esiteks ei tähenda rakendusmeetmete puudumise kriteerium, et mis tahes rakendusakt välistaks kohe ja tingimata otsese puutumuse olemasolu. Eelkõige on liidu kohtud leidnud, et otsese puutumuse tingimus on täidetud, kui liidu või riigisisene rakendusmeede on olemas, kuid tegelikkuses ei ole liidu või liikmesriigi ametiasutustel reaalset kaalutlusõigust selle üle, kuidas põhiakti tuleb rakendada. ( 23 )

51.

Näiteks on Euroopa Kohus tunnistanud otsest puutumust olukorras, kus asjakohane liidu õigusakt reguleeris ammendavalt viisi, kuidas riigisisesed ametiasutused pidid oma otsused tegema, ( 24 ) või tulemust, mis tuleb saavutada, ( 25 )kui riigisiseste ametiasutuste roll oli äärmiselt väike ja tehnilist laadi ( 26 ) või puhtmehhaaniline ( 27 ) ning kui liikmesriigid võtsid peamiselt vaidlustatud liidu õigusaktiga kaasnevaid kõrvalmeetmeid, ( 28 ) isegi kui need meetmed olid asjaomases liidu õigusaktis sõnaselgelt ette nähtud. ( 29 )

52.

Lisaks on liidu kohtud juba otsustanud, et küsimust, kas hagejat puudutab otseselt liidu akt, mis ei ole talle adresseeritud, tuleb samuti analüüsida „seoses selle akti eesmärgiga“. ( 30 ) See tähendab, et ei ole oluline, kas vaidlustatud liidu aktil võib olla ka muid tagajärgi, mis tekivad üksnes rakendusmeetmete vastuvõtmise kaudu, kui hageja viidatud tagajärjed tulenevad otseselt ja automaatselt sellest aktist. ( 31 )

53.

Sarnast lähenemisviisi kasutati seoses kriteeriumiga, mille kohaselt liidu õigusakti rakendavatel asutustel ei ole sellega seoses kaalutlusõigust. Ka seda nõuet on tihti hinnatud tervemõistusliku realismiga. Näiteks on Euroopa Kohus järjepidevalt tunnistanud, et otsene puutumus on olemas, „kui liidu õigusakti adressaatidele jääb üksnes teoreetiline võimalus seda mitte rakendada ja nende soov luua sellele vastavaid tagajärgi on väljaspool kahtlust“. ( 32 ) See põhimõte nõuab igal üksikjuhul kõigi konkreetsete asjaolude hindamist, et kontrollida, kas asjaomase liidu õigusakti rakendamine on kindel. ( 33 )

54.

Üldkohus on sõnastanud selle kohtupraktika aluseks oleva loogika üsna tabavalt ühes oma otsustest: „kui institutsiooni poolt liikmesriigile adresseeritud õigusakti puhul on toimingud, mida liikmesriik selle akti tõttu peab tegema, automaatsed, või igal juhul kui nende toimingute tulemus ei ole ebaselge, puudutab see akt otseselt kõiki isikuid, keda need toimingud mõjutavad. Kui aga õigusakt jätab liikmesriigile vastupidi võimaluse tegutseda või mitte tegutseda, siis mõjutab puudutatud isikut liikmesriigi tegevus või tegevusetus, mitte õigusakt ise. Teisisõnu ei tohi asjasse puutuv õigusakt oma mõju saavutamiseks sõltuda kolmanda isiku kaalutlusõiguse kasutamisest, või vähemalt peab olema selge, et niisugust kaalutlusõigust saab kasutada ainult kindlal viisil.“ ( 34 )

55.

Samamoodi on liidu kohtud möönnud, et otsest puutumust ei välista asjaolu, et hageja võib pöörduda pädevatesse riigisisestesse kohtutesse, kui riigisisene rakendamine on puhtautomaatne ega tulene riigisisestest ülevõtmisnormidest, vaid üksnes liidu õigusnormidest. ( 35 ) Samuti ei välista otsese puutumuse tingimust asjaolu, et hageja õigusliku seisundi mõjutatus asjaomasest liidu aktist tuleneb ka teatud valikutest, mille on teinud akti adressaat. ( 36 )

56.

Need põhimõtted kehtivad ilmselgelt kõigi füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes on ELTL artikli 263 kohaldamisel „eesõiguseta“ hagejad. See hõlmab seega kõiki piirkondlikke või kohalikke üksusi, tingimusel et nad on riigisisese õiguse kohaselt õigusvõimelised. ( 37 )

57.

Samal ajal tuleb siiski tõele näkku vaadates tunnistada, et liikmesriikide föderaalüksused ei ole oma loomult samasugused nagu (eraõiguslikud) füüsilistest või juriidilistest isikutest eesõiguseta hagejad. Seetõttu on ettepaneku käesolevas etapis kasulik uurida, kuidas liidu kohtud on neid põhimõtteid kohaldanud piirkondade või muude kohalike üksuste suhtes.

58.

Kohtuotsuses Vlaams Gewest leidis Üldkohus, et komisjoni riigiabi otsusel oli otsene ja isiklik mõju Flandria piirkonna õiguslikule olukorrale. See otsus takistas maakonnal otseselt teostada oma pädevust, mis seisnes kõnealuse abi andmises vastavalt oma äranägemisele, ning kohustas teda muutma abisaajaga sõlmitud lepingut. ( 38 ) Sarnaseid otsustusi võib leida ka teistes liidu kohtute lahendites, nagu kohtuotsuses Diputación Foral de Guipúzcoa: „Vaidlusalused [komisjoni] otsused puudutavad hagejaid otseselt ja isiklikult, [niivõrd kui need puudutavad] maksumeetmeid, mille kehtestajad on hagejad ise. Lisaks takistavad need hagejatel vastavalt oma äranägemisele kasutada oma pädevust, mis neil on otseselt Hispaania õiguse alusel.“ ( 39 )

59.

Kohtuotsuses Freistaat Sachsen leidis Üldkohus, et komisjoni otsus, mis oli adresseeritud Saksamaa Liitvabariigile, puudutas Saksimaad otseselt, kuna liitvabariik ei kasutanud mingit kaalutlusõigust selle edasisuunamisel Saksimaale. ( 40 ) Samuti märkis Üldkohus kohtuotsuses Regione Friuli-Venezia Giulia, et komisjoni otsus takistas hagejast piirkonnal jätkata vaidlusaluste õigusnormide kohaldamist, tühistas nende õigusnormide mõju ning kohustas teda algatama haldusmenetlusi, et tagada komisjoni otsuse järgimine. Hagi esitanud piirkonnal oli seega õigus pöörduda liidu kohtutesse. ( 41 ) Samamoodi leidis Üldkohus kohtuotsuses Nederlandse Antillen, et kaks komisjoni määrust ülemeremaadest ja -territooriumidelt pärit riisi impordi kohta puudutasid hagejat otseselt, peamiselt seetõttu, et need määrused sisaldasid ammendavaid ja siduvaid eeskirju, mis ei jätnud liikmesriikide ametiasutustele mingit kaalutlusruumi. ( 42 )

60.

Eespool kirjeldatud kohtuotsustest nähtub, et piirkondlikul või kohalikul üksusel on puutumus liidu õigusaktiga, kui talle on antud volitused, mida teostatakse autonoomselt asjaomase liikmesriigi põhiseadusliku süsteemi piires, ning asjaomane liidu akt takistab sellel üksusel neid volitusi oma äranägemise järgi kasutada. ( 43 ) Näib, et liidu kohtud on kasutanud seda kriteeriumi (mida sageli nimetatakse „Vlaams Gewesti kriteeriumiks“), et tuvastada nii otsene kui ka isiklik puutumus, mis on piirkondadel ja muudel kohalikel üksustel.

61.

Kuigi need kaks tingimust peaksid teoreetiliselt olema eraldiseisvad, näib Vlaams Gewesti kriteerium eristavat meetmeid, mis mõjutavad piirkondlikku üksust otseselt (muutes automaatselt tema õiguslikku olukorda) ja isiklikult (spetsiifiliste asjaolude tõttu, mis eristavad seda üksust kõigist teistest juriidilistest ja füüsilistest isikutest). Mõlemad tingimused näivad olevat hõlmatud sama nimetusega: piirkondliku üksuse takistamine talle riigisisese õigusega antud konkreetsete volituste kasutamisel. Seega, ehkki seda ei ole võibolla selgelt välja öeldud, ei kohelda praktikas piirkondlikke ja kohalikke üksusi, mis vastavad Vlaams Gewesti kriteeriumile, tegelikult sama moodi nagu mõnda eesõiguseta eraõiguslikku hagejat. ( 44 )

62.

Siiski ei piisa ainuüksi asjaolust, et piirkonnal kui oma territooriumil majandus-, sotsiaal- või keskkonnaküsimustes pädeval organil on liidu üldkohaldatava aktiga reguleeritavas valdkonnas teatav pädevus, et seda piirkonda saaks pidada „puudutatuks“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. ( 45 ) Teisisõnu ei saa piirkonnad esitada hagi selliste liidu aktide peale, mis mõjutavad nende huve üldiselt. ( 46 ) Nõutav on midagi enamat, nimelt piirkonnale liikmesriigi põhiseaduslikul tasandil antud konkreetsete volituste teostamise otsene piirang. ( 47 )

63.

Järgmiseks analüüsin nende põhimõtete alusel käesoleva menetluse poolte argumente.

64.

Mitu apellandi esitatud argumenti on minu arvates põhjendatud. Nimelt on vaidlusaluse määruse ja apellandi õigusliku seisundi muutumise vahel automaatne ja otsene põhjuslik seos.

65.

Eeskätt leian, et üldine kriitika, mille apellant esitas vaidlustatud kohtumääruse vastu seoses sellega, et teatavaid tema argumente hagi vastuvõetavuse kohta on valesti tõlgendatud, on põhjendatud.

66.

Nimelt esitas apellant Üldkohtus kaks argumentide kogumit toetamaks väidet, et vaidlusalune määrus puudutab teda otseselt. Ühelt poolt rõhutas apellant vaidlusaluse määruse mõju tema pädevusele reguleerida pestitsiidide kasutamist oma territooriumil. Teiselt poolt viitas apellant mõjule, mida vaidlusalune määrus avaldab volitustele, mida ta kasutab pestitsiidide turustamisloa andmise menetluste raames.

67.

Arvestades esimest argumentide kogumit ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga ( 48 ) oleks Üldkohus pidanud analüüsima, kas vaidlusaluse määruse õiguslikud tagajärjed takistavad apellandil tema parema äranägemise järgi teostada teatavaid konkreetseid volitusi, mis on talle antud põhiseaduslikul tasandil.

68.

Üldkohus seda aga ei teinud. Ta jättis suuresti – või isegi täielikult – ebaolulisena tähelepanuta esimese argumentide kogumi (mis puudutas apellandi pädevust reguleerida pestitsiidide kasutamist oma territooriumil keskkonnakaitse raames) ja asus seejärel kiiresti analüüsima, kas apellandi osalemist loa andmise menetluses võib pidada otsese puutumuse jaatamiseks piisavaks. Nii ei kohaldanud Üldkohus selles kontekstis õiget õiguslikku kriteeriumi. Kui ta aga oleks seda kriteeriumi kohaldanud, oleks ta minu arvates leidnud, et see on täidetud järgmistel põhjustel.

69.

Eriseaduse artikli 6 lõike 1 punkti II esimese lõigu kohaselt koostoimes Belgia põhiseaduse artikliga 39 on kaebajal üldine ja autonoomne pädevus keskkonnakaitse valdkonnas. See pädevus hõlmab õigust reguleerida taimekaitsevahendite kasutamist oma territooriumil. Selle föderaalsest põhiseadusest tuleneva pädevuse kuulumist Belgia Kuningriigi piirkondadele kinnitati hiljuti kahes Cour Constitutionelle’i (Belgia konstitutsioonikohus) otsuses. ( 49 )

70.

Kas vaidlusalune määrus piirab apellandi pädevust neid volitusi teostada?

71.

Loomulikult on see nii. Neid volitusi kasutades soovis apellant keelata oma territooriumil kõigi taimekaitsevahendite kasutamise, mis sisaldavad konkreetset toimeainet: glüfosaati. Apellant peab selles osas glüfosaati kahjulikuks aineks, mis ei vasta määruses nr 1107/2009 sätestatud nõuetele.

72.

Vaidlusalune määrus piirab ilmselgelt apellandi õigust sellist otsust teha. Nimelt on see määrus eelkõige akt, mis kinnitab, et toimeaine glüfosaat vastab määruse nr 1107/2009 artikli 4 lõigetes 2 ja 3 sätestatud nõuetele: praegusi teaduslikke ja tehnilisi teadmisi silmas pidades leitakse, et sel toimeainel ei ole mingit kahjulikku mõju inimeste tervisele ega lubamatut mõju keskkonnale. ( 50 ) Ei ole kahtlust, et vaidlusaluses määruses on see küsimus lõplikult ja ammendavalt ära otsustatud.

73.

Kas apellandi pädevus reguleerida pestitsiidide kasutamist oma territooriumil saaks veel otsesemalt ja selgemalt olla vastuolus õiguslike tagajärgedega, mis tulenevad sellisest määrusest, nagu on vaidluse all käesolevas menetluses, arvestades, et liidu tasandil ollakse seisukohal, et „glüfosaat on ohutu“, aga kohalikul tasandil väidetakse, et „glüfosaat ei ole ohutu“? Vaidlusaluse määruse puudumisel oleks apellant saanud õiguspäraselt kasutada oma konkreetseid volitusi keelustamaks kõik glüfosaati sisaldavad tooted oma territooriumil.

74.

Üldkohtu arutluskäik keskendus apellandi rollile taimsetele saadustele lubade andmise menetluses, jättes seega kõrvale selle teema keskkonnaalase aspekti. Teatava, üsna küsitava tõlgenduse korral võib tõepoolest väita, et määrus nr 1107/2009 on siseturumeede, mis on seotud üksnes kaupade ja toodete lubadega, kuid mitte keskkonnaga. Seega ei ole asjaolul, et apellandil on keskkonnakaitse valdkonnas konkreetne ja autonoomne pädevus, mingit tähtsust tema õiguse osas pöörduda liidu kohtusse.

75.

Pean tunnistama, et minu arvates on sellises väites sisalduv instrumentaalne formaalsus vägagi rabav.

76.

Esiteks, mis puudutab õigusvaldkonda, siis on selge, et määrus nr 1107/2009 ei ole üksnes toodetele lubade andmist käsitlev meede, mis käsitleb vaid siseturu reguleerimist. Määrus puudutab suuresti rahvatervist ja keskkonnakaitset, seda mitte ainult eesmärkide ja kaalutluste tasandil, ( 51 ) vaid ka õiguslike aluste tasandil. ( 52 ) Mõju, mida toimeainete lubade andmise süsteem avaldab rahvatervise ja keskkonna kaitsele, on ilmne.

77.

Teiseks, mis puudutab seda konkreetset mehhanismi, siis on toimeainetele lubade andmine määruse nr 1107/2009 loogika kohaselt toodetele lubade andmise menetluse esimene etapp. Kuid samuti on selge, et sellel on olulised eraldiseisvad õiguslikud tagajärjed, sõltumata riigisisesest otsusest, millega antakse luba teatavatele toodetele. Asjaolu, et otsused glüfosaati sisaldavate toodete konkreetsete lubade pikendamise kohta ei ole automaatsed ja et neid teevad föderaalasutused, ei muuda asjaolu, et nimetatud aine ohutuse kindlaksmääramine ei vaja oma õiguslike tagajärgede tekkimiseks mingeid rakendusmeetmeid. ( 53 )

78.

Nende kahe aspekti eristamine kajastub sõnaselgelt ka määruse nr 1107/2009 tekstis. Määruse artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on täpsustatud, et määruses sätestatakse nii„eeskirjad kaubanduslikus vormis taimekaitsevahendite turule lubamise, nende turulelaskmise, kasutamise ja kontrolli kohta ühenduse piires“kui ka„taimekaitsevahendites sisalduvate või neid moodustavate toimeainete […] heakskiitmise kohta“. Sarnaselt on määruse nr 1107/2009 põhjenduses 10 seoses reguleerimise tasemega märgitud, et „selliste ainete lubatavuse või mittelubatavuse üle [tuleks] otsustada ühenduse tasandil ühtlustatud kriteeriumide alusel“, samas kui põhjenduses 23 märgitakse, et „taimekaitsevahendite lubasid [peaksid] andma liikmesriigid“. ( 54 ) Jällegi ei kajastu erinevad menetlused mitte ainult erinevates kriteeriumides, vaid neid rakendatakse ka erinevatel valitsemistasanditel.

79.

Kolmandaks, 2016. aasta korralduse „saaga“, mis hõlmab Conseil d’État’ (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) poolt käsitletud kahte selle korralduse õiguspärasust puudutavat vaidlust, mille algatasid seotud toodete turustamisega tegelevad äriühingud, ( 55 ) korduvaid kohtuvaidlusi Cour constitutionnelle’is (Belgia konstitutsioonikohus) Vallooni regiooni ja Flaami regiooni sarnaste korralduste üle ( 56 ) ja komisjoni ametlikku vastuseisu samaväärsele korralduse eelnõule, mille eesmärk oli tunnistada 2016. aasta korraldus kehtetuks, ( 57 ) illustreerib vaidlusaluse määruse otsest, märkimisväärset ja sõltumatut mõju apellandi reguleerimispädevusele. ( 58 ) Samuti näitab see üsna hästi, et määrusega nr 1107/2009 kehtestatud süsteemi „siseturu“ mõõdet ei ole võimalik lahutada selle põllumajanduse, keskkonna ning inimeste ja loomade tervisega seotud mõõtmetest ja mõjudest.

80.

Nendel põhjustel leian, et Üldkohtu argumentatsiooni üldine ülesehitus, milles on jäetud kõrvale vaidlusaluse määruse ja määruse nr 1107/2009 teised mõõtmed ning milles analüüsitakse ainuüksi taimekaitsevahendite lubade andmise menetlust, keeldudes sellest tulenevalt apellandi kaebeõiguse tunnustamisest, on väga küsitav ja üsna instrumentaalne. Liikmesriikidelt ja nende osadelt, sealhulgas föderaalsetelt üksustelt liidu õiguse nõuetekohane kohaldamise ja järgimise tagamiseks nõutavat lojaalset ja siirast koostööd tuleb teha mõlemas suunas. See ei saa toimida ainult piirangute ja kohustuste kehtestamisel ja kaduda kummalisel kombel siis, kui kõne all on kaebeõigus ja õigus pöörduda liidu kohtutesse.

81.

Kokkuvõttes on apellandil õigus, et Üldkohus ei käsitlenud tema argumente selle kohta, et vaidlusalune määrus iseenesest takistas tal teostada oma autonoomset pädevust oma parema äranägemise järgi. Apellandil on nende argumentide osas ka sisuliselt õigus.

82.

Nendest õigusnormi rikkumistest iseenesest piisab vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks. Täielikkuse huvides ja selleks, et Euroopa Kohut käesolevas apellatsioonkaebuses täielikult abistada, käsitlen ma siiski ka teisi argumente, mille apellant esitas teise väite raames.

83.

Vaidlustatud kohtumääruse punktides 50–55 välistas Üldkohus vaidlusaluse määruse võimaliku automaatse mõju olemasolevatele lubadele. Üldkohus märkis sisuliselt, et vaidlusaluse määruse alusel ei pikendata kehtivaid lube automaatselt. Nimelt saavad riigisisesed ametiasutused loa kehtivust pikendada üksnes loa omaniku konkreetse taotluse alusel. Belgias on nendeks asutusteks föderaalasutused.

84.

Apellant ei ole aga kunagi väitnud, et olemasolevaid lube vaidlusalusest määrusest tulenevalt automaatselt uuendatakse või kinnitatakse. ( 59 ) Apellant piirdus märkimisega, et olemasolevad load jääksid automaatselt kehtima ajavahemikuks, mille jooksul peab liikmesriik läbi viima riigisisese menetluse nende lubade pikendamiseks.

85.

Selles suhtes on apellandil õigus. Määruse nr 1107/2009 artikli 43 lõike 6 kohaselt „pikendab […] liikmesriik loa kehtivust läbivaatamise lõpuleviimiseks ja pikendamisotsuse vastuvõtmiseks vajaliku ajavahemiku võrra“. ( 60 ) Vaidlusaluse määruse puudumisel oleksid olemasolevad load viivitamata aegunud. Nimelt on määruse nr 1107/2009 artikli 20 lõike 2 teises lõigus sätestatud: „Kui heakskiit tagasi võetakse või kui heakskiitu ei pikendata otsese ohu tõttu inimeste või loomade tervisele või keskkonnale, kõrvaldatakse kõnealused taimekaitsevahendid viivitamata turult“. ( 61 )

86.

Mõju, mis seisneb olemasolevate lubade ajutises kehtima jätmises, tuleneb seega otseselt vaidlusalusest määrusest. Iga akt, mille liikmesriigid peavad selleks vastu võtma, on puhtautomaatne, kuna neil ei ole selles osas mingit kaalutlusruumi. Seetõttu on Üldkohtu põhjenduskäigus – lisaks apellandi argumendi väärale tõlgendamisele – tehtud ka loogikaviga: asjaolu, et lube automaatselt ei pikendata, ei tähenda sugugi, et need ei jää automaatselt ajutiselt kehtima.

87.

Järelikult rikkus Üldkohus õigusnormi, tõlgendades vääralt määruse nr 1107/2009 artikli 20 lõiget 2 ja artikli 43 lõiget 6.

88.

Vaidlustatud kohtumääruse punktides 56–59 leidis Üldkohus, et apellandi kohustuslik osalemine riigisisestes loa pikendamise menetlustes ei ole asjakohane. Üldkohus märkis, et heakskiidukomitee, milles apellant osaleb, esitab üksnes mittesiduva arvamuse, kuna lõpliku otsuse teeb keskvõim. Teiseks märkis ta, et apellandi argument seab tegelikult kahtluse alla pigem määruse nr 1107/2009, mitte vaidlusaluse määruse kehtivuse.

89.

Kuigi ma ei arva, et heakskiidukomitees osalemine oleks iseenesest otsustav argument, pean nõustuma osaga apellandi kriitikast vaidlustatud kohtumääruse suhtes.

90.

Alustuseks ei näe ma, miks oleks selles kontekstis määrav asjaolu, et heakskiidukomitee arvamus on üksnes mittesiduvat laadi. Pooled ei vaidle vastu sellele, et taolise arvamuse vastuvõtmine on Belgia põhiseadusest tulenev oluline menetlusnõue. Ilma selle komitee arvamuseta ei saa föderatsioon lihtsalt ühes või teises mõttes asjaga edasi minna. Arvamuse mittesiduvus ei tähenda seega, et see arvamus ei oleks asjakohane. ( 62 )

91.

Üldkohtu arutluskäik selles küsimuses on seda üllatavam, et seda ei ole võimalik ühitada Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb sarnaseid menetlusi liidu tasandil. Selle kohtupraktika kohaselt on juhul, kui teatava institutsiooni või organi sekkumine on seadusega nõutav, selle institutsiooni või organi osalemine menetluse seaduspäraseks kulgemiseks hädavajalik. Tähtsust ei ole asjaolul, et asjaomasel institutsioonil või organil on oma laadilt või vastava menetluse eripära tõttu puhtalt konsultatiivne või nõuandev roll. Euroopa Kohtu lähenemisviis on olnud järjepidev, olenemata sellest, mis liiki institutsioonilt või asutuselt nõutakse menetluses osalemist. ( 63 )

92.

Vaidlusaluse määruse vastuvõtmine käivitab riigisisesel tasandil liikmesriikides lubade pikendamise menetluse. Belgias nõuab see menetlus apellandi osalemist. Seega toob vaidlusalune määrus apellandi jaoks kaasa menetluslikku laadi konstitutsioonilise tähtsusega kohustuse.

93.

Lisaks läheb see kohustus kaugemale pelgast nõudest, et apellant oleks heakskiidukomitee liige. Kindlasti on õige, nagu väidab komisjon, et vaidlusalune määrus ei võta apellandilt õigust selles komitees osaleda. See vastuväide ei ole siiski asjakohane. Sellega seoses on määrava tähtsusega, et vaidlusalune määrus piirab väga palju apellandi huvide teostamist heakskiidukomitees.

94.

Apellant – Belgia Kuningriigi piirkond – on ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada vaidlusalusest määrusest tulenevate kohustuste täitmine, ning hoiduma kõigist meetmeist, mis võiksid ohustada selle määrusega taotletava eesmärgi saavutamist.

95.

Järelikult ei ole heakskiidukomiteel ja selle liikmetel pärast vaidlusaluse määruse vastuvõtmist tehtavate otsuste osas tegelikku manööverdamisruumi. Kuna vaidlusaluses määruses on glüfosaat tunnistatud „ohutuks“ aineks, siis on nende riigisiseste menetluste tulemus suures osas ette ära otsustatud ( 64 )ning apellandi osalemine ei saa sellele mingit tegelikku mõju avaldada. Igasugune vastupidine seisukoht või vastuväide võib selles kontekstis olla käsitatav ELTL artikli 4 lõike 3 rikkumisena, mis võib muu hulgas kaasa tuua Belgia vastu ELTL artiklite 258 ja 259 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamise ( 65 ) ja/või riigivastutuse tuvastamise hagide esitamise loaomanike poolt vastavalt Francovichi kohtupraktikale. ( 66 )

96.

Komisjon väidab siiski lisaks, et apellandi osalemine komitees ei ole käesolevas menetluses asjakohane, kuna see põhineb üksnes riigisisesel õigusel.

97.

Selle vastuväitega ei saa nõustuda. Liidu õigusega ei reguleerita ega saagi reguleerida pädevuste liikmesriikide sisest jaotust, näiteks kesk-, piirkondlike või kohalike asutuste vahel. ( 67 ) Kui liidu õigusnormid annavad liikmesriikidele pädevuse või panevad neile kohustusi liidu õiguse rakendamiseks, on üksnes iga riigi põhiseadusliku süsteemi pädevuses kindlaks määrata, kuidas liikmesriigid võivad selliste volituste kasutamise ja selliste kohustuste täitmise anda konkreetsetele riigisisestele organitele. ( 68 ) ELL artikli 4 lõikes 2 nõutakse, et liit austaks muu hulgas liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele. ( 69 ) Seega näib, et käesolevas menetluses kannatab komisjon „piirkondliku pimetähni“ all ( 70 ) – tema vastuväide tähendab Belgia põhiseadusliku põhistruktuuri eiramist ja on seega vastuolus ELL artikli 4 lõikega 2.

98.

Lõpuks pean lisama, et vaidlustatud kohtumääruse punkt 58 on ekslik, nagu märgib apellant. Käesolevas menetluses ei vaidlusta apellant sugugi määruses nr 1107/2009 ette nähtud raamistikku. Apellant ei väida näiteks, et selles määruses ette nähtud menetlus on õigusvastane või käesoleval juhul kohaldamatu. Apellant vaidlustab tegelikult selle menetluse tulemuse ainult ühel konkreetsel juhul teatavate väidetavate vigade tõttu, mis tulenevad määruse nr 1107/2009 sätete ebaõigest kohaldamisest.

99.

Samuti leian, et apellandi argumendid vaidlustatud kohtumääruse punktide 60–64 kohta on veenvad. Sisuliselt ei võtnud Üldkohus nendes punktides arvesse määruse nr 1107/2009 artiklites 40–42 ette nähtud vastastikuse tunnustamise menetlusele omast automaatsust. Tõlgendus, mille Üldkohus nendele sätetele andis, on minu arvates ekslik.

100.

Määruse nr 1107/2009 artikli 40 lõike 1 kohaselt võib liikmesriik keelduda tunnustamast teise liikmesriigi antud luba, kuid kui viimane kuulub samasse tsooni, ( 71 )peab liikmesriik andma sellele (kohustuslikus korras) loa samadel tingimustel kui viidatav liikmesriik.

101.

Vastab tõele, et selle määruse artikli 36 lõike 3 kohaselt on liikmesriigil võimalus keelduda samasse tsooni kuuluvate liikmesriikide loa tunnustamisest. See on siiski võimalik vaid juhul, kui 1) muud meetmed ei ole tõhusad ja 2) „kui tal on spetsiifiliste keskkonna- või põllumajandustingimuste tõttu kaalukaid põhjusi arvata, et kõnealune vahend kujutab jätkuvalt vastuvõetamatut ohtu inimeste või loomade tervisele või keskkonnale“. ( 72 )

102.

Seega ei luba määrus nr 1107/2009 ühelgi Belgia kesksel või piirkondlikul ametiasutusel olla vastu vastastikuse tunnustamise süsteemi kohaldamisele sellistel juhtudel, nagu on vaidluse all käesolevas asjas, kui nad leiavad, et kõnealune toode on oma olemuselt kahjulik inimeste või loomade tervisele või keskkonnale (vastuolus nende territooriumil valitsevate spetsiifiliste keskkonna- või põllumajandustingimustega). Määruse nr 1107/2009 I lisa kohaselt kuulub Belgia piirkonda „B-tsoon – keskosa“, mis ei näi olevat eriti väike, kuivõrd sellesse kuuluvad Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Iirimaa, Luksemburg, Ungari, Madalmaad, Austria, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Slovakkia (kuni 31. jaanuarini 2020 hõlmas see piirkond ka Ühendkuningriiki).

103.

Selleks et olla vastu vastastikusele tunnustamisele, kui loa on andnud samasse tsooni kuuluv liikmesriik, peaksid Belgia ametiasutused seega tegelikult määruse nr 1107/2009 sätetest mööda minema. Nad peaksid välja mõtlema näiliku argumendi ja väitma, et glüfosaat ei ole teatud spetsiifiliste põllumajandus- või keskkonnaolude tõttu Belgias ohutu, olles teadlikud, et see argument on väär ja kunstlik. Lühidalt öeldes peaksid need ametiasutused rikkuma liidu õigust, et huvitatud isikud saaksid alustada menetlust riigisisestes kohtutes, ( 73 ) ning need kohtud saaksid omakorda esitada ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse määruse nr 1107/2009 kehtivuse kohta. Just seda olukorda soovisid aluslepingute koostajad vältida, kui nad otsustasid muuta (nüüdset) ELTL artiklit 263 sõnaselgelt just seoses eesõiguseta hagejatega. ( 74 ) Võib vist eeldada, et kui seaduse rikkumist ei peeta füüsiliste või eraõiguslike juriidiliste eraisikute jaoks heaks teguviisiks, on see seda veelgi vähem liikmesriikide avaliku võimu kandjate jaoks.

104.

Ei tohi jätta tähelepanuta, nagu Üldkohus seda vaidlustatud kohtumääruses tegi, nende õiguslike tagajärgede tähtsust, mis tulenevad liikmesriikide ametiasutustele liidu õiguses ette nähtud vastastikuse tunnustamise mehhanismidest. Taoliste vastastikuse tunnustamise mehhanismidega silmitsi seistes on liidu kohtud neid tagajärgi tegelikult nõuetekohaselt arvesse võtnud seoses hindamisega, kas apellant on otseselt seotud kõnealuste mehhanismide kohaldamist nõudva liidu õigusaktiga. ( 75 )

105.

Eeltoodut arvestades olen seisukohal, et Üldkohus tõlgendas ja kohaldas ELTL artikli 263 neljandat lõiku otsese puutumuse tingimuse hindamisel vääralt.

106.

Kokkuvõttes tekitas vaidlusalune määrus õiguslikke tagajärgi, mis muutsid apellandi õiguslikku olukorda vähemalt neljas aspektis. Esiteks ei saanud apellant vastavalt oma äranägemisele teostada oma autonoomset pädevust reguleerida taimekaitsevahendite kasutamist oma territooriumil. Teiseks kohustas vaidlusalune määrus Belgia ametiasutusi, sealhulgas apellanti, säilitama olemasolevate lubade kehtivuse kogu selle aja jooksul, mis on vajalik nende lubade pikendamise menetluse lõpuleviimiseks. Kolmandaks algatati vaidlusaluse määrusega menetlus, milles apellant pidi osalema ja milles ta ei saanud de jure ega de facto kasutada talle Belgia põhiseadusega antud õigusi. Neljandaks kohustas vaidlusalune määrus apellanti tunnustama vastastikuse tunnustamise süsteemi raames kõiki lubasid, mille on andnud samasse tsooni kuuluv liikmesriik. Hoolimata kahtlustest, mis apellandil on üldiselt glüfosaadi kahjulikkuse suhtes, ei ole tal õigust tunnustamisest keelduda, välja arvatud juhul, kui ta eirab oma liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

107.

Oluline on see, et kõik need tagajärjed tulenevad vaidlusalusest määrusest. Puudub „vahepealne“ rakendusmeede, mis katkestaks põhjusliku seose vaidlusaluse määruse ja apellandi õigusliku olukorra muutmise vahel.

108.

Kuna ma olen jõudnud järeldusele, et Üldkohus on tõlgendanud ekslikult ELTL artikli 263 neljandat lõiku ja määruse nr 1107/2009 sätteid, ei ole enam vaja käsitleda apellandi esimeses väites tõstatatud küsimusi. Juhuks, kui Euroopa Kohus minuga selles küsimuses ei nõustu, esitan siiski lühidalt mõned kaalutlused apellandi argumentide kohta, mis põhinevad Århusi konventsioonil.

109.

Oma esimeses väites heidab apellant Üldkohtule ette, et nimetatud kohus ei võtnud hagi vastuvõetavuse hindamisel vaidlustatud kohtumääruse punktides 34–37 arvesse Århusi konventsiooni artiklit 9. Apellant leiab, et kuna tema hagi kuulub selle konventsiooni kohaldamisalasse, peab ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimusi tõlgendades arvesse võtma Århusi konventsiooni artiklit 9, mis käsitleb kohtusse pöördumise õigust. Sellega seoses tugineb apellant vastavuskomitee (Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni komitee, mille ülesanne on kontrollida kõnealuse konventsiooni järgimist) 2011. ja 2017. aasta aruandele, mille kohaselt ei ole Euroopa Kohtu praktika kaebeõigust puudutavas osas kooskõlas nimetatud konventsiooni artikli 9 lõigetega 3 ja 4. ( 76 )

110.

Apellandi arvates eksis Üldkohus, kui ta leidis, et konventsiooni artikli 2 lõigetes 2 ja 4 kasutatud mõisted „üldsus“ ja „avaliku võimu organ“ on teineteist välistavad ning et apellant kuulub viimati nimetatud mõiste kohaldamisalasse. Apellant on seisukohal, et selline jäik eristamine on vastuolus konventsiooni sätte ja mõttega. Seda tõlgendust kinnitavad kaudselt ka artikli 2 lõike 2 punktid b ja c, mis laiendavad avaliku võimu organi mõistet teatud eraõiguslikele isikutele: seega peab apellandi väitel ka vastupidine olema tõsi.

111.

Viimasena väidab apellant, et vastupidi vaidlustatud kohtumääruses märgitule oli ta piisavalt selgitanud, kuidas ELTL artikli 263 neljanda lõigu tõlgendamine Århusi konventsiooni arvestades võiks käesoleval juhul mõjutada küsimust, kas apellant on vaidlusalusest määrusest otseselt puudutatud.

112.

Komisjon omalt poolt leiab, et tühistamishagi vastuvõetavuse tingimused ei saa sõltuda nende tõlgendamisest Århusi konventsiooni sätete valguses. Igal juhul nõustub komisjon Üldkohtuga, et esimeses kohtuastmes ei olnud apellant piisavalt ja konkreetselt selgitanud, kuidas Århusi konventsiooni sätted võisid mõjutada vastuvõetavuse hindamist käesolevas asjas.

113.

Lisaks on vastavuskomitee viidatud kahele aruandele tuginemine komisjoni väitel kohatu. Esiteks ei ole konventsiooniosalised neid aruandeid kunagi ametlikult vastu võtnud. Teiseks on nende ratione materiae kohaldamisala apellandi kirjeldatust kitsam. Kolmandaks ei ole neis aruannetes selgelt esitatud nõuet laiendada valitsusvälistele organisatsioonidele ja muudele ühendustele antavaid õigusi kohalikele omavalitsusüksustele.

114.

Euroopa Kohus on olnud järjepidevalt seisukohal, et Århusi konventsiooni artikli 9 lõikel 3 ei ole vahetut õigusmõju. ( 77 ) Käesolevas asjas ei ole aga liidu kohtutel palutud kontrollida liidu akti kehtivust Århusi konventsiooni suhtes, vaid üksnes tõlgendada ELTLi kaebeõigust käsitlevaid sätteid seda konventsiooni arvestades. Seega ei ole vaja kooskõlalise tõlgendamise (kohustuse) suhtes arvestada sellega, et vaidlusalusel sättel on vahetu õigusmõju.

115.

Euroopa Kohus on leidnud, et riigisisesed kohtud peavad „tõlgendama riigisisest menetlusõigust, milles sätestatakse tingimused haldus- või kohtuliku kaebuse esitamiseks, niipalju kui võimalik kooskõlas nii Århusi konventsiooni artikli 9 lõike 3 eesmärkidega kui ka nende õiguste tõhusa kohtuliku kaitse eesmärkidega, mis on liidu õigusega antud selleks, et võimaldada [keskkonnakaitseorganisatsioonidel] vaidlustada haldusmenetluses tehtud otsus, mis võib olla vastuolus liidu keskkonnaõigusega“. ( 78 ) Mõnel juhul Euroopa Kohus lausa tunnistas, et teatavad riigisiseses õiguses kohtusse pöördumist piiravad nõuded rikuvad liidu õiguse sätteid tõlgendatuna Århusi konventsiooni arvestades. ( 79 )

116.

Kuigi Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust teha sarnaseid avaldusi liidu kohtumenetluste kohta, ei näe ma põhjust, miks need põhimõtted ei peaks olema võrdselt kehtivad. Komisjonil on õigus, et rahvusvahelised lepingud ei tohi liidu esmasest õigusest lahkneda ega olla selle suhtes ülimuslikud. Ent esmase õiguse akte saab ja tulebki kohasel juhul tõlgendada nii palju kui võimalik kooskõlas rahvusvahelise õigusega. ( 80 )

117.

Nii ei jää mul muud üle kui ühineda kohtujurist Jääskineni seisukohaga, milles rõhutatakse vajadust järjepideva lähenemisviisi järele selles küsimuses. ( 81 ) Seda, mida nõutakse riigisisestelt kohtutelt, tuleb nõuda ka liidu kohtutelt. ELTL artikkel 263 väljendab tõhusa kohtuliku kontrolli põhimõtet, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47. Århusi konventsiooni artikli 9 lõige 3 on oma spetsiifilises valdkonnas samuti sama põhimõtte väljendus. Euroopa Kohus on neid sätteid oma kohtupraktikas sõnaselgelt seostanud. ( 82 )

118.

Ma ei näe siiski, et see oleks käesolevas asjas väga oluline, ja seda üsna lihtsal põhjusel.

119.

Århusi konventsioonis eristatakse selgelt õiguste omajaid („üldsus“ või „asjast huvitatud üldsus“, nagu on määratletud konventsiooni artikli 2 lõigetes 4 ja 5) ja „avaliku võimu organeid“ (määratletud konventsiooni artikli 2 lõikes 2), kellel on teatavad vastavad kohustused.

120.

Teatud „üldsuse“ osade staatus võib tõepoolest teinekord transformeeruda ja neid võidakse spetsiifilistes olukordades pidada „avaliku võimu organiteks“ konventsiooni artikli 2 lõike 2 punkti b või c tähenduses. Näiteks võib võtta (füüsilise) isiku olukorra, kellele keskkonnakaitseasutus on delegeerinud teatavad ülesanded. See isik võib samal ajal olla: 1) „avaliku võimu organ“, kui ta täidab ametialaselt avaliku võimu delegeeritud ülesandeid, ja 2) „asjast huvitatud üldsus“, kui ta tegutseb eraisikuna keskkonnaküsimustes, mis ei ole seotud tema ametiülesannetega.

121.

Ent vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei tähenda see siiski, et vastupidine stsenaarium oleks samavõrra võimalik. Ma ei näe Århusi konventsioonis alust seisukohaks, et teatud spetsiifilistes olukordades võiks „asjast huvitatud üldsuseks“ saada ka ametiasutus – rääkimata piirkondliku tasandi valitsusest, mis kuulub selgelt selle konventsiooni artikli 2 lõike 2 punkti a alla.

122.

Nii on see eriti siis, kui asutus tegutseb avalik-õigusliku isikuna, nagu see on selgelt käesolevas menetluses, kehtestades sama esemega seotud keelde ja kohustusi teistele isikutele. Ma jätan kõrvale kahtlemata intrigeeriva arutelu selle üle, kas avalik-õiguslik juriidiline isik võib määratluse kohaselt üldse kunagi olla „(asjast huvitatud) üldsus“ küsimustes, millega seoses ta ei saa tegutseda avaliku võimu kandjana. ( 83 ) Minu arvates on igal juhul aksioomina välistatud, et ametiasutus võib olla ühtlasi „asjast huvitatud üldsus“ küsimuses, mis kuulub tema pädevusse tegutsemisel avaliku võimu organina.

123.

Nii aga see just ongi pealinna Brüsseli piirkonna puhul seoses keskkonnakaitse, pestitsiidide kasutamise reguleerimise ja glüfosaatide keelustamisega tema territooriumil. Nagu eelmises osas tõdeti, on nimetatud piirkond nendes küsimustes pädev avaliku sektori asutus. Seega ei saa ta olla samal ajal (asjast huvitatud) üldsus.

124.

Seega, kuigi ei ole kahtlust, et Århusi konventsiooni koostajad pidasid tõepoolest silmas kõige laiemat osalemist keskkonnaasjade otsustamises ja kõige laiemat keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise õigust, ei arva ma, et see eesmärk on mõeldud ka hõlmama üksteist või isegi iseennast kohtusse kaebavaid avaliku võimu organeid.

125.

Kokkuvõttes leian, et erinevalt apellandi teisest väitest tuleb esimene väide tagasi lükata.

126.

Leian, et apellandi esimene väide ei saa ilmselgelt olla edukas. See argument viitab siiski laiemale probleemile. Esmapilgul on tõepoolest kummaline, et avaliku võimu organ, kellele on tehtud ülesandeks rakendada ja kohaldada oma valitsemistasandil liidu õigust (st tegemist on avaliku võimuga), kasutab äkitselt vahendit, mis on mõeldud üksikisikutele ja valitsusvälistele organisatsioonidele (nimelt neile, kes soovivad mõnes mõttes end selle võimu eest kaitsta).

127.

Aga kui veel kord põhjalikumalt järele mõelda, siis ei tundugi see mõte enam nii veider. Pigem näib see üsna murettekitav. Sest mis jääb siis tegelikult üle sellisel piirkonnal, mis seisab silmitsi kaua aega tagasi (peamiselt eraõiguslike) füüsiliste ja juriidiliste isikute jaoks kavandatud kaebeõiguse eeskirjade mehaanilise ja formaalse kohaldamisega ja jääb seetõttu sisuliselt kahe tooli vahele: ta ei ole liikmesriik stricto sensu, mis tähendab liidu kohtutesse pöördumise õiguse kontekstis alati üksnes keskvalitsust, ning ta ei ole ka (asjast huvitatud) üldsus.

128.

Kasutaksin siinkohal võimalust korraks peatuda ja lühidalt kaaluda käesolevast apellatsioonkaebusest tulenevaid laiemaid küsimusi. Eelmistes punktides arutatud „tehnilised“ argumendid ei tohiks varjutada teatud laiemaid esiletõstmist väärivaid küsimusi: millised peaksid siis ikkagi olema reeglid liikmesriikide piirkondade ja teiste föderaalüksuste õiguse kohta pöörduda liidu kohtutesse (1) ja kuidas see, ilmselt laiem õigus, sobiks liidu kohtute praeguse struktuuriga (2).

129.

ELL artikli 4 lõikes 2 sätestatakse pühalikult, et „liit austab liikmesriikide võrdsust aluslepingute ees ning nende rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas piirkondlikule ja kohalikule omavalitsusele“.

130.

Seega ei ole üllatav, et vastavalt mitmele teisele esmase õiguse konkreetsele sättele peavad liidu institutsioonid lisaks sellele, et Euroopa eri piirkondade eripärad on liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ( 84 ) poliitika keskmes, neid arvesse võtma ka paljude poliitikavaldkondade, sealhulgas keskkonnapoliitika käsitlemisel. ( 85 )Euroopa piirkondadel on Euroopa projektis oluline roll. Nende osalemine liidu õigusloomeprotsessis Regioonide Komitee kaudu on vaid üks näide sellest. Lisaks võib liikmesriikide piirkondade või muude föderaalüksuste ülesandeks olla liidu õiguse rakendamine nende pädevusse kuuluvates valdkondades.

131.

Ma ei väida, et selle alusel tuleks piirkonnad või muud riigi tasandist madalama tasandi üksused automaatselt liikmesriigiga võrdsustada. Aluslepingute kohaselt ei ole nad liikmesriigid. Ent siiski kujutavad need liikmesriigi üksused endast riigi põhiseaduse kohaselt praktikas ja teatavaid volitusi teostades sisuliselt liikmesriiki. Mida tähendavad neile üksustele antud spetsiifilised ja konkreetsed pädevused, mida nad kasutavad autonoomselt ja mille kaudu just need üksused liidu avalikku võimu teostavad? Kas aluslepingute raames saab seoses õigusega pöörduda liidu kohtutesse arvesse võtta sellist riigi põhiseaduslikku valikut?

132.

Muidugi saab seda teha. Tegelikult on seda valikut osaliselt juba aktsepteeritud. Vastus on minu arvates märkimisväärselt lihtne: Vlaams Gewesti kriteeriumi kohaldamine lojaalse ja siira koostöö avatud vaimus. ( 86 ) Kui liikmesriigi föderaalüksusele on esmapilgul antud liikmesriigi põhiseaduse alusel konkreetne autonoomne pädevus küsimuses, mida ta ei saa kasutada otseselt liidu õigusakti tõttu, peaks sellel üksusel olema õigus taoline akt vaidlustada.

133.

Kaks elementi väärivad selget rõhutamist: esmapilgul ning avatud lojaalse ja siira koostöö vaimus.

134.

Esmapilgul tähendab lihtsalt tuvastamist, et on olemas pädevus, mille teostamine on otseselt takistatud: kas föderaalne üksus võib antud küsimuses kehtivalt õigusakte vastu võtta? Ei ole vaja ega ka asjakohane, et liidu kohtud arutaksid üksikasjalikult pädevuse jaotust liikmesriigi sees ja lahkaksid üksikasjalikult küsimusi, mille üle otsustamine on tegelikult liikmesriigi (põhiseadus)kohtu ülesanne. Lisaks näib võrdlevas ja struktuurilises mõttes üsna imelik selline kohtuliku kontrolli süsteem, mille puhul kulutatakse oluliselt palju rohkem energiat vastuvõetavuse küsimustele kui sisulistele teemadele.

135.

Avatud vaimus tähendab sedaliiki vaidlustuste võtmist sellena, mis nad tegelikult on: tegemist on sui generis liidusisese organivaidlusega, milles liikmesriigi avaliku võimu üksus, kellele on tehtud ülesandeks liidu õiguse ülevõtmine ja rakendamine, – st tegelik regulaator, mitte (lihtsalt üks) liidu õigusaktide adressaat – soovib väljendada oma vastuseisu. Seega on eesõiguseta hagejate kaebeõigust käsitleva piirava kohtupraktika mehaaniline ja formalistlik kohaldamine sellistele üksustele kontseptuaalselt väär.

136.

Kokkuvõttes, kui laiendada veidi sotsiaalteooriast tuttavaid kontseptsioone: kui nõutakse lojaalsust (või tegelikult agentsust), siis tuleb anda ka hääl (voice) või arvestada lahkumise võimalusega. ( 87 )

137.

Meil on ju olemas üldine arusaam õigusest pöörduda liidu kohtutesse. Ma ei soovita kaugeltki, et otsese ja isikliku puutumuse kategooriaid tuleks radikaalselt uuesti tõlgendada ja väravad äkitselt pärani lahti teha. Mitmed õigussüsteemid, sealhulgas liikmesriikide õigussüsteemid, näevad ette teatud tingimused, mis nõuavad üksikisiku puutumuse tõendamist selleks, et ta saaks vaidlustada üldkohaldatavat õigusakti.

138.

Muret aga tekitab suundumus kõnealuseid eeskirju liialt piiravalt tõlgendada ja kohaldada, seda eriti 10 aastat pärast Lissaboni lepingu jõustumist, mis pidi vähemalt mõningaid neist probleemidest leevendama. Vaadates kriitilise pilguga üle liidu kohtute praktikat, eelkõige Üldkohtu arvukaid kohtumäärusi, on vägagi hämmastav see kirglikkus ja loovus, millega püütakse tuvastada otsese puutumuse või isegi huvitatuse puudumist. Käesolev apellatsiooniasi on järjekordne näide selle üldise lähenemisviisi ja vaimu kohta. See tekitab järgmise küsimuse: kui liidu meetmed, mille rakendamine ja järgimise tagamine on antud ülesandeks liikmesriikide piirkondadele, neid piirkondi mingilgi viisil ei puuduta, siis keda need üldse puudutavad?

139.

Muidugi on sellele tavapäraselt vastatud, et liidu õiguskord pakub täielikku õiguskaitsevahendite süsteemi. Nii ei takista ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud kaebeõiguse puudumine lõppkokkuvõttes vaidluse võimalikku toomist Euroopa Kohtu ette sellise eelotsusetaotluse kaudu, mille esitab liikmesriigi kohus. ( 88 )

140.

Ma ei hakka kordama argumente selle kohta, miks see ei ole põhimõtteliselt täielikult võimalik. ( 89 ) Samuti ei too ma välja üksikjuhtumeid, mille puhul see dogma on osutunud korrapäraselt vääraks. Samuti ei soovi ma uuesti alustada arutelu topeltstandardite üle ega selle üle, mil määral selline ELTL artikli 263 neljanda lõigu tõlgendus on vastavuses harta artiklis 47 sätestatud õigusega pöörduda kohtusse ja ELL artikli 19 lõikes 1 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.

141.

Esitan selle asemel kaks struktuurset argumenti, mis toetavad otsese ja isikliku puutumuse kriteeriumide avatumat tõlgendamist vähemalt teatavate selliste ebatüüpiliste eesõiguseta hagejate kategooriate puhul, nagu on piirkonnad taolistes asjades nagu käesolev.

142.

Esiteks on olemas liidu kohtute uus struktuur. Võibolla oli 2000. aastate alguses hea mõte piirata kohtupraktikas õigust pöörduda otse kohtusse, kuid samas võimaldada seda heldelt kaudsel moel eelotsusemenetluse kaudu. Kuid kuna liidu kohtute struktuur on oma 20 aasta möödumisel radikaalselt muutunud, ( 90 ) viib suure läbilaskevõimega värava kaudu kohtusse pöördumise piiramine ja samal ajal samades küsimustes takistamatu pöördumise võimaldamine teise värava kaudu, millel on nüüdseks piiratud läbilaskevõime, paratamatult ummikuteni ja liikluse kvaliteedi ilmse halvenemiseni.

143.

Teiseks peaks see olema nii eriti keeruliste, regulatiivsete ja tehniliste küsimuste puhul, mis nõuavad üsna ulatuslikku tõendite, ekspertarvamuste või (teaduslike) andmete kogumist. Teatud pestitsiidide ohutuse küsimus on selles kategoorias parim näide. Kas seda küsimust ei peaks kõigepealt enne Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse esitamist sisuliselt arutama esimese astme kohtuna tegutsevas Üldkohtus, vaadates seal läbi kõik kogutud tõendid ja andmed ning kuulates ära asjast huvitatud menetlusse astujad? Kas eelistada ei tuleks sellist õigusteed, selle asemel et arutada taolisi küsimusi, mis lõpuks puudutavad ju liidu õigustloovate aktide kehtivust, eelotsusemenetluses?

144.

Eriti sellistel keerulistel juhtudel satub tavapärane dogma eelotsusetaotluse kujul täiesti toimivast alternatiivsest kohtuteest tõsistesse raskustesse. Võib meenutada, et eelotsusemenetluses ei kogu Euroopa Kohus tõendeid ega kuula peaaegu kunagi ära eksperte, vaid faktiliste asjaolude tuvastamine on üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne (mis küll selliste tehniliselt keeruliste juhtumite puhul pahatihti unarusse jäetakse). Kuna võimalike menetlusse astujate arv on piiratud, on Euroopa Kohus sageli sunnitud tegema otsuse sügavalt teaduslikes ja faktilistes küsimustes, saamata selleks menetlusse astujatelt või eelotsusetaotluse esitanud kohtult kuigi palju andmeid.

145.

Kas seetõttu ei oleks mõistlikum lubada taoliste kohtuasjade algatamist Üldkohtus, kus kogutakse nõuetekohaselt kokku ja kuulatakse ära kõik vajalikud tõendid ja teaduslikud seisukohad, selle asemel et avada glüfosaadi teema kaudselt eelotsusetaotluse abil? ( 91 ) Lisaks ekspertteadmiste ja põhjenduste nõutava põhjalikkuse küsimusele tekivad ka laiemad kaebeõiguse ja legitiimsuse küsimused: kuidas ei ole keskkonnaasjades pädevust omaval piirkonnal kaebeõigust vaidlustada liidu poolt glüfosaatidele antud luba, kui üksikisikutel, kes lõhuvad kaupluste aknaid ja väljapanekuriiuleid, on samas nii huvi kui ka kaebeõigus? ( 92 )

146.

Kindlasti on need kaks eriliigilist menetlust. Siiski on murettekitav just see laiem pilt, sealhulgas Euroopa Kohtu menetlusliikide ja kohtusse pöördumise õiguste omavaheline suhe. Kas pealinna Brüsseli piirkonnale on tõesti, selle asemel et esitada Üldkohtule korrakohaselt hagi, parim lahendus (loomulikult täiesti hüpoteetiliselt) anda mõnele oma töötajale korraldus minna välja ja vandaliseerida Brüsselis mõned kauplused? ( 93 )

147.

Kokkuvõttes võib öelda, liites omavahel käesolevas jaos esitatud kaks üldist argumenti, et selle asemel, et ära oodata ELTL artikli 256 lõikes 3 ette nähtud võimaluse elluviimine, mille keerukus muudab selle lähitulevikus ebatõenäoliseks, ( 94 ) on lühikese ja keskpika tähtajaga elujõuline alternatiiv suunata ELTL artikli 263 neljanda lõigu kriteeriumide mõistlikuma tõlgendamise kaudu seda liiki kohtuasjad Üldkohtusse vähemalt mõne sellise eesõiguseta hageja puhul, nagu need, kellega on tegemist käesolevas kohtuasjas.

148.

Olen jõudnud järeldusele, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tunnistas esimeses kohtuastmes esitatud hagi vastuvõetamatuks põhjusel, et apellant ei olnud otseselt puudutatud. Kui Euroopa Kohus jõuab samale järeldusele, tuleb tal analüüsida, kas teised ELTL artikli 263 neljandast lõigust tulenevad apellandi kaebeõiguse tingimused on täidetud. Nimelt kui teised selles sättes ette nähtud kaebeõiguse tingimused ei oleks täidetud, tuleks vaatamata õigusnormi rikkumisele Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtumäärus kehtima ja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. ( 95 )

149.

Apellant väidab, et vaidlusalune määrus puudutab teda nii otseselt kui ka isiklikult. Lisaks väidab ta, et selline määrus kujutab endast üldkohaldatavat akti, mis ei sisalda rakendusmeetmeid. Komisjon vaidleb neile mõlemale argumendile vastu.

150.

Hindan neid kahte olukorda järjekorras.

151.

Olen juba viidanud kohtupraktikale, mille kohaselt puudutab liidu õigusakt – nii otseselt kui ka isiklikult – piirkondlikku või kohalikku üksust, kui talle on antud volitused, mida ta teostab autonoomselt asjaomase liikmesriigi põhiseadusliku süsteemi raames, ning kui see liidu õigusakt takistab taolisel üksusel neid volitusi oma äranägemise järgi teostamast (nn Vlaams Gewesti kriteerium). ( 96 )

152.

Samuti olen selgitanud, miks see kriteerium näib käesoleval juhul täidetud olevat. Seejärel tõin välja, kuidas mõju apellandi õigustele tulenes automaatselt vaidlusalusest määrusest. ( 97 )

153.

Kui seda ei loeta vastupidi minu seisukohale Vlaams Gewesti kriteeriumi kohaldamiseks piisavaks, siis oleks ainus lahtine asjaolu see, kuidas vaidlusalune määrus muudab apellandi õiguslikku seisundit tema konkreetse olukorra tõttu (nimelt isikliku puutumuse kriteerium).

154.

Belgia piirkondadele antud volitused reguleerida pestitsiidide kasutamist oma territooriumil on ilmselgelt seotud Belgia põhiseadusliku korraga. Olukord on erinev (vähemalt mõnes) teises liikmesriigis. Mitte kõigil piirkondadel või muudel kohalikel üksustel teistes liikmesriikides ei ole võrreldavaid autonoomseid volitusi. Piirkondlikud või kohalikud üksused, kellel on erivolitused pestitsiidide kasutamise reguleerimiseks oma territooriumil, moodustavad suletud, eelnevalt kindlaks määratud ja kindlasti üsna väikese (juriidiliste) isikute rühma.

155.

Sama loogika kehtib ka muud liiki mõjude kohta, mida vaidlusalune määrus apellandi olukorrale avaldab. Eelkõige muudab samaväärselt apellandi õiguslikku olukorda asjaolu, et vaidlusalune määrus annab teatud õigused äriühingutele või üksikisikutele (muu hulgas toimeaine tootjatele ja tootjate ühendustele ning loaomanikele). Näiteks loaomanikel, kes taotlevad oma loa pikendamist, on õigus saada ametiasutustelt otsus 12 kuu jooksul ning vajaduse korral säilitada oma load selleks vajaliku aja jooksul. ( 98 ) Neid õigusi saab igal juhul kasutada nende vastutavate Belgia asutuste vastu, kelle hulka erinevalt teistest liikmesriikidest kuuluvad piirkondlikud üksused, kuna neil on konkreetne pädevus pestitsiidide reguleerimise valdkonnas.

156.

Lisaks tuleneb vaidlusalusest määrusest ka apellandi menetluslik kohustus. Keskvalitsus ei saa loa andmise üle otsustada ilma, et ta kuulaks ära heakskiidukomitee, mille liige on apellant. Ka sellega seoses tuleneb Belgia põhiseaduslikust struktuurist nõue, et pealinna Brüsseli piirkonna ametiasutused peavad muu hulgas käivitama järeltoimingud, läbi töötama asjaomased materjalid ja osalema otsustamismenetlustes.

157.

Niivõrd kui kogu seda struktuuri ja loogikat saab tegelikkuses kohaldada reguleerivatele asutustele, mitte õigusaktide adressaatidele, ( 99 )eristavad need elemendid nii üksikult kui ka (veelgi enam) kogumis selgelt apellanti kõigist teistest liidu piirkondlikest või kohalikest omavalitsusüksustest, kes võivad olla mõjutatud ainult kaudselt, kuivõrd nende ülesanne on hoolitseda oma kodanike üldise heaolu või korra eest oma territooriumil. A fortiori eristavad need asjaolud apellanti teistest juriidilistest või füüsilistest isikutest, kes tegutsevad keskkonna valdkonnas või keda vaidlusalune määrus võib mõjutada (näiteks kodanikud, kes kõnealuse toimeainega kokku puutuvad).

158.

Seetõttu leian, et vaidlusalune määrus puudutab apellanti nii otseselt kui ka isiklikult ning tal on seega kaebeõigus, st õigus vaidlusalune määrus ELTL artikli 263 neljanda lõigu alusel vaidlustada. Täielikkuse huvides hindan ma siiski ka tema kaebeõigust seoses ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud kolmanda lauseosaga.

159.

Esiteks on üsna selge, et vaidlusalune määrus on „üldkohaldatav akt“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses.

160.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab see kontseptsioon „kõiki üldkohaldatavaid akte, mis ei ole seadusandlikud aktid“. ( 100 ) Vaidlusalune määrus vastab selgelt sellele nõudele. Tegemist ei ole seadusandliku aktiga, vaid ELTL artikli 291 tähenduses rakendusaktiga, mille komisjon on vastu võtnud määruse nr 1107/2009 rakendamiseks. Lisaks hõlmab vaidlusalune määrus objektiivselt määratletud olukordi ning tekitab õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriatele. ( 101 )

161.

Teiseks olen samuti seisukohal, et vaidlusalune määrus „ei sisalda rakendusmeetmeid“ ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses. [Käesolevas tekstis kasutatakse ELTL artikli 263 neljanda lõigu kontekstis teiste keeleversioonide põhjal sõna „sisaldama“ asemel sõna „vajama“.]

162.

Euroopa Kohus märkis selgelt, et hinnates küsimust, kas üldkohaldatav akt vajab rakendusmeetmeid, tuleb lähtuda hagi esitanud isiku seisundist ja hagi esemest. ( 102 ) See tähendab, et ei ole oluline, kas kõnealune akt vajab rakendusmeetmeid teiste isikute suhtes ( 103 ) ja kas vaidlusaluse akti teised osad, mida hageja ei ole vaidlustanud, vajavad rakendusmeetmeid. ( 104 ) Selles kontekstis on määrava tähtsusega see, kas konkreetsed õiguslikud tagajärjed, mis muudavad hageja olukorda, tulenevad sellele isikule vaidlusalusest liidu õigusaktist või mõnest muust liidu või asjaomase liikmesriigi poolt vastu võetud õigusaktist. ( 105 )

163.

Seda arvestades ei vaja vaidlusalune määrus seoses apellandi olukorra ja käesoleva menetluse esemega rakendusmeetmeid ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa tähenduses. Nagu käesolevas ettepanekus on korduvalt mainitud, ei vaidle apellant vastu ühele või mitmele glüfosaati sisaldavale tootele antavale (või pikendatavale) konkreetsele loale. Apellant vaidlustab määruse nr 1107/2009 artikli 4 lõigete 2 ja 3 kohaselt kõnealuse toimeaine ohutuse, mille kohta tehakse vaidlusaluses määruses lõplik otsus. Sellega seoses ei ole vaja ega ole ette nähtud mingeid rakendusmeetmeid.

164.

Asjaolul, et vaidlusaluse määruse rakendusmeetmeid tuleb võtta teiste isikute suhtes (näiteks loaomanikud ja glüfosaadi tootjad) või vaidlusaluse määruse muude aspektide suhtes (eelkõige konkreetsete glüfosaati sisaldavate toodete ohutus), ei ole eespool viidatud kohtupraktika kohaselt mingit tähtsust.

165.

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu. Ta väidab, et hiljutine kohtupraktika toetab väljendi „ei vaja rakendusmeetmeid“ eriti kitsast tõlgendamist.

166.

Ma nõustun komisjoni lähtekohaga, kuid ma ei tõlgenda komisjoni viidatud kohtupraktikat samamoodi ja seega ei nõustu järeldustega, mida komisjon sellest käesolevas asjas teeb.

167.

Esiteks nõustun, et seda tingimust, mille kohaselt vaidlustatud akt ei tohi „vajada rakendusmeetmeid“, ei tohi segi ajada „otsese puutumuse“ tingimusega. ( 106 ) Neil kahel tingimusel on tõepoolest sama eesmärk: vältida tarbetuid kohtuvaidlusi liidu kohtutes, tagades samal ajal tõhus kohtulik kaitse kõigile isikutele, keda liidu meede otseselt mõjutab. ( 107 ) Nende kohaldamisala ja tähendus ei ole siiski identsed.

168.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandas lauseosas kasutatud väljendi „mis ei vaja rakendusmeetmeid“ tõlgendamisel tuleb arvesse võtta selle sätte eesmärki, mis nähtuvalt sätte kujunemisloost seisneb sellise olukorra vältimises, kus isik peab käituma õigusvastaselt, et saada seejärel võimalus kohtusse pöörduda. Kui aga halduse üldakt mõjutab otseselt füüsilise või juriidilise isiku õiguslikku olukorda, vajamata selleks rakendusmeetmeid, võib isik jääda tõhusast kohtulikust kaitsest ilma, kui tal puudub võimalus esitada hagi liidu kohtule, et vaidlustada halduse üldakti õiguspärasus. Nimelt võib rakendusmeetmete puudumise korral füüsiline või juriidiline isik, ehkki asjaomane akt puudutab teda otseselt, saavutada akti kohtuliku kontrollimise alles siis, kui ta on rikkunud akti sätteid ja viitab nende õigusvastasusele tema suhtes liikmesriigi kohtus algatatud menetluses. ( 108 )

169.

Nõustun komisjoniga ka selles, et peamine erinevus nende kahe kontseptsiooni vahel on järgmine: erinevalt otsesest puutumusest piisab järeldamaks, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandas lauseosas ette nähtud tingimus ei ole täidetud, üksnes liidu õigusakti rakendusmeetmete olemasolust, isegi kui need meetmed on puhtmehaanilist laadi ja liidu õigusakti adressaatidele ei ole selles osas jäetud mingit kaalutlusõigust. ( 109 ) Teisisõnu peab vaidlusalune liidu akt iseenesest tekitama kaebuse esemeks olevaid õiguslikke tagajärgi. ( 110 ) Seega järgib rakendusmeetmete puudumise tingimus otsese puutumuse tingimuse aluseks olevat loogikat, kuid muudab selle tingimuse mõnel määral rangemaks. ( 111 )

170.

Põhiseadusliku valikuga lisada see tingimus ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandasse lauseossa soovitakse tõenäoliselt tasakaalustada asjaolu, et 1) liidu kohtutes muutub vahetult vastuvõetavaks hagi kõikide üldkohaldatavate aktide peale (st selliste aktide peale, mis mõjutavad potentsiaalselt väga paljusid isikuid) ja 2) kaebeõigus laiendatakse kõikidele isikutele, keda need aktid otseselt puudutavad (kuna seoses taoliste olukordadega loobuti isikliku puutumuse tingimusest). Vajadus vältida actio popularis’t liidu kohtutes sundis Lissaboni lepingu koostajaid seega tugevdama nõuet, et hageja poolt vaidlustatud akti õiguslikud tagajärjed tuleneksid täpselt ja vahetult vaidlustatud liidu aktist.

171.

Seda tingimust ei saa aga nüüd muuta ega (uuesti) tõlgendada viisil, mis toob tegelikult kaasa varasemaga võrreldes veelgi väiksema kohtusse pöördumise õiguse, jättes seeläbi aluslepingu kõnealuse selge muudatuse ilma igasugusest sisust. See oleks vastuolus liidu põhiseadusliku seadusandja selge tahtega. ( 112 )

172.

Seetõttu ei nõustu ma komisjoni pakutud tõlgendusega Euroopa Kohtu hiljutise praktika kohta. Selle asemel nõustun täielikult kohtujurist Cruz Villalóni seisukohaga, kes argumenteeris, et „mitteolulisi või abistavaid akte“ ei peaks lugema rakendusmeetmeteks. Pigem peaks liidu kohus uurima, kas vaidlustatud akt on „täielikult ja iseseisvalt rakendatav“, võttes arvesse selle eesmärki, sisu ja mõju hageja õiguslikule olukorrale. ( 113 )

173.

Minu arvates kohtupraktika suuresti kajastab seda seisukohta. Euroopa Kohus märkis selgelt, et ei ole oluline, kas vaidlustatud akt vajab rakendusmeetmeid teiste isikute suhtes ja kas vaidlustatud akti teised osad, mida hageja ei ole vaidlustanud, vajavad rakendusmeetmeid. ( 114 ) Lisaks leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Montessori, et hagejatel oli õigus tugineda ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandale lauseosale, kuna neilt ei saanud eeldada, et nad algataks kunstliku kohtuvaidluse selliste riigisiseste aktide vaidlustamiseks, mida ei oleks ilma õigusrikkumiseta kunagi kehtestatud, käivitades sellega eelotsusemenetluse liidu alusakti kehtivuse suhtes. ( 115 )

174.

Sama loogikat on mitmes hiljutises kohtuasjas järginud ka Üldkohus. Kohtuotsuses Gazprom Neft märkis Üldkohus, et oleks kunstlik või ülemäärane nõuda ettevõtjalt, et ta taotleks rakendusakti vaid selleks, et ta saaks seda riigisisestes kohtutes vaidlustada, kui on ilmne, et selline taotlus jäetakse tingimata rahuldamata, mistõttu seda ei oleks asjade normaalse käigu juures esitatud. ( 116 ) Lisaks leidis Üldkohus kohtuotsustes Tilly-Sabco ja Doux, et rakendusmeetmed ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa tähenduses võivad olla ainult need meetmed, mille liidu organid või asutused ja riigisisesed ametiasutused tavaliselt võtavad. Kui need asutused ei võta tavaliselt ühtegi meedet üldkohaldatava akti rakendamiseks ja sellele konkreetsete tagajärgede andmiseks hageja suhtes, siis ei vaja see akt rakendusmeetmeid. ( 117 )

175.

Kokkuvõttes lisati ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmas lauseosa aluslepingusse selleks, et täita lünk õiguskaitsevahendite süsteemis seoses kõigi juhtumitega, kus liidu õigusaktide kaudne kontroll (s.o eelotsusemenetluse kaudu) on: 1) võimatu, kuna liidu õigusakt on isetäituv (nagu kohtuasjas Microban ( 118 )), või 2) puhtalt kunstlik ja ebamõistlik, kuna puuduvad rakendusmeetmeid hageja suhtes (näiteks kohtuasjades Montessori, Gazprom, Tilly-Sabco ja Doux) ( 119 ) ja/või seoses hageja poolt vaidlustatud mõjuga (kohtuotsuses Telefónica ( 120 ) käsitletud olukord).

176.

Sisuliselt kuulub käesolev kohtuasi kas eelmises punktis kirjeldatud esimesse rühma (seoses glüfosaadi ohutuse kindlaksmääramisega puudub rakendusmeede) või igal juhul teise rühma (apellant peaks kunstlikult vaidlustama mõne keskvalitsuse sellekohase otsuse, et tal tekiks võimalus tõstatada riigisiseses kohtumenetluses vaidlusaluse määruse kehtivuse küsimus, lootuses, et liikmesriigi kohus esitab selle küsimuse kohta eelotsusetaotluse ELTL artikli 267 alusel).

177.

Nendel põhjustel leian, et apellandil on õigus vaidlustada vaidlusalune määrus ka ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa alusel: vaidlusalune määrus on üldkohaldatav akt, mis ei vaja rakendusmeetmeid.

178.

Olen jõudnud järeldusele, et hagi on vastuvõetav ning kuna seda ei ole esimeses kohtuastmes sisuliselt analüüsitud, siis tuleb käesolev kohtuasi saata vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 61 tagasi Üldkohtusse ning kohtukulude kandmine otsustada edaspidi.

179.

Olen siiski seisukohal, et Euroopa Kohtul on kogu vajalik materjal selleks, et lükata tagasi komisjoni poolt esimeses astmes esitatud sissejuhatav väide vastuvõetamatuse kohta. Tõhususe ja menetlusökonoomia huvides teen Euroopa Kohtule ettepaneku seda teha.

180.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku: