1. 

Tribunalul Bucureşti (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) palub eelotsusetaotluses tõlgendust määruse (EL) nr 1259/2010 ( 2 ) artiklile 10, mida Euroopa Kohus seni veel tõlgendanud ei ole. ( 3 ) Põhikohtuasi puudutab menetlust, mille pooled on JE ja KF seoses nende abielulahutusega seotud menetlusele kohaldatava õigusega. Nimetatud määrust, mille puhul on tegemist liidu ajaloo esimese rahvusvahelise eraõiguse instrumendiga, mis on vastu võetud „tõhustatud koostöö“ menetluse raames, on õiguskirjanduses kirjeldatud kui edulugu ja liidu tulevase perekonnaõiguse nurgakivi. ( 4 ) Rumeenia on üks 17st liikmesriigist, kes selles tõhustatud koostöös osaleb.

2.

Määruse nr 2201/2003 ( 5 ) artikli 3 lõike 1 punktis b on sätestatud:

„Abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega seotud asjad on selle liikmesriigi kohtu alluvuses,

[…]

3.

Määruse nr 1259/2010 ( 6 ) artiklis 5 „Kohaldatava õiguse valik abikaasade poolt“ on sätestatud:

„1.   Abikaasad võivad abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse määramises kokku leppida, tingimusel et selleks on üks järgmistest õigustest:

2.   Ilma et see piiraks lõike 3 kohaldamist, võib kohaldatava õiguse määramise kokkuleppe sõlmida ja seda muuta igal ajal, kuid hiljemalt kohtu poole pöördumise ajaks.

3.   Abikaasad võivad määrata kohaldatava õiguse ka kohtus menetluse käigus, kui see on kohtu asukohariigi õigusega ette nähtud. Sellisel juhul kannab kohus selliselt määratud kohaldatava õiguse protokolli kooskõlas asukohariigi õigusega.“

4.

Nimetatud määruse artiklis 8 „Poolte valikuvõimaluse kasutamata jätmise korral kohaldatav õigus“ on sätestatud järgmist:

„Kui artiklist 5 tulenev valikuvõimalus jäetakse kasutamata, kohaldatakse abielulahutuse ja lahuselu suhtes selle riigi õigust:

5.

Selle määruse artiklis 10 „Kohtu asukohariigi õiguse kohaldamine“ on sätestatud:

„Kui artiklist 5 või 8 tulenevalt kohaldatava õiguse kohaselt ei ole abielulahutust ette nähtud või kui see ei taga ühele abikaasadest tema soo tõttu võrdset võimalust abielulahutust või lahuselu taotleda, kohaldatakse kohtu asukohariigi õigust.“

6.

Määruse artiklis 12 „Avalik kord“ on ette nähtud järgmist:

„Käesoleva määruse alusel määratud riigi õiguse sätte kohaldamisest võib keelduda üksnes siis, kui selle kohaldamine on ilmselgelt vastuolus kohtu asukohariigi avaliku korraga.“

7.

Rumeenia tsiviilseadustiku artikli 2600 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„(2)   Kui nii kindlaks määratud välisriigi õiguses ei ole abielulahutus lubatud või on lubatud väga piiravatel tingimustel, kohaldatakse Rumeenia õigust juhul, kui üks abikaasadest on abielu lahutamise nõude esitamise kuupäeval Rumeenia kodanik või tema alaline elukoht on Rumeenias.

(3)   Lõikes 2 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui abielulahutuse suhtes kohaldatakse abikaasade valitud õigust.“

8.

JE ja KF sõlmisid abielu Rumeenias Iașis 2. septembril 2001 ja sellest abielust sündis laps, kes tuli ilmale 23. juunil 2005 Itaalias Veronas.

9.

JE esitas Judecătoria Iașisse (Iași esimese astme kohus, Rumeenia) 13. oktoobril 2016. hagi, taotledes abielulahutust KF‑st.

10.

Nimetatud kohus otsustas 31. mai 2017. aasta kohtuotsusega tsiviilasjas, et asi ei allu talle, vaid hoopis Judecătoria Sectorului 5 Bucureștile (Bukaresti viienda ringkonna esimese astme kohus, Rumeenia), kelle kohtuasjade nimekirja see asi 9. augustil 2017 kantigi.

11.

See kohus tuvastas 20. veebruari 2018. aasta kohtuotsusega tsiviilasjas määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti b alusel, et asjasse puutuv lahutusmenetlus allub üldise kohtualluvuse eeskirjade kohaselt Rumeenia kohtutele. Lisaks sellele tuvastas ta, et vaidluse suhtes kohaldatakse vastavalt määruse nr 1259/2010 artikli 8 punktile a Itaalia õigust, sest abielu lahutamise hagiga kohtu poole pöördumise ajal oli poolte alaline elukoht Itaalias (pooled on Itaalias elanud juba päris pikka aega).

12.

Sellega seoses tõi Judecătoria Sectorului 5 Bucureșt (Bukaresti viienda ringkonna esimese astme kohus, Rumeenia) välja, et Itaalia õigusnormide kohaselt saab sellist abielu lahutamise hagi, nagu on esitanud JE, esitada üksnes juhul, kui eelnevalt on kohus tuvastanud või määranud abikaasade lahuselu ning lahuselu alguse ja abielu lahutamise hagiga kohtusse pöördumise vahel on möödunud vähemalt kolm aastat.

13.

Kuivõrd ei olnud tõendatud, et oli tehtud kohtuotsus poolte lahuselu kohta ja et Rumeenia õiguses ei ole nähtud ette lahuselu menetlust, tegi eespool nimetatud kohus otsuse, et see menetlus peab toimuma Itaalia kohtutes ning seega on Rumeenia kohtutele esitatav vastav nõue vastuvõetamatu.

14.

JE esitas selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule apellatsioonkaebuse, väites, et esimese astme kohus oleks pidanud kohaldama Rumeenia tsiviilseadustiku artikli 2600 lõiget 2, millega „võetakse Rumeenia õigusesse üle määruse nr 1259/2010 artikkel 10“.

15.

Samuti tugines JE määruse nr 1259/2010 artiklile 12, väites, et Itaalia õigusnormide kohaldamine on ilmselgelt vastuolus pädeva kohtu asukohariigi avaliku korraga, mille tõttu tuleb lahutusmenetlusele kohaldamisele kuuluva välisriigi õiguse kohaldamine välistada ja kohaldada selle asemel Rumeenia õigusnorme.

16.

Neid asjaolusid arvestades otsustas Tribunalul Bucureşti (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse nr 1259/2010 artikli 10, milles on nähtud ette, et „[k]ui artiklist 5 või 8 tulenevalt kohaldatava õiguse kohaselt ei ole abielulahutust ette nähtud või kui see ei taga ühele abikaasadest tema soo tõttu võrdset võimalust abielulahutust või lahuselu taotleda, kohaldatakse kohtu asukohariigi õigust“, õige tõlgenduse korral tuleb väljendit „kui artiklist 5 või 8 tulenevalt kohaldatava õiguse kohaselt ei ole abielulahutust ette nähtud“: tõlgendada kitsalt, st sõna-sõnalt, st nii, et mõeldakse ainult olukorda, mil kohaldatav välisriigi õigus ei näe ette mitte mingis vormis lahutust, või tuleb seda tõlgendada laialt, st nii, et see hõlmab ka olukorda, kus kohaldatava välisriigi õiguse kohaselt on lahutus ette nähtud, kuid väga piiravatel tingimustel – mis eeldab, et enne lahutamist tuleb kindlasti läbi viia menetlus, milles arutatakse abikaasade lahuselu küsimust ja mille kohta ei sisalda kohtu asukohariigi õigus samaväärseid menetlusnorme?“

17.

Euroopa Kohtule esitasid oma kirjalikud seisukohad Rumeenia, Saksamaa ja Portugali valitsus ning Euroopa Komisjon. Pooled ei taotlenud kohtuistungit ja istungit ei toimunud.

18.

On oluline rõhutada, et kõik käesolevasse menetlusse astunud pooled leiavad, et määruse nr 1259/2010 artiklit 10 tuleb tõlgendada kitsalt, nii et selles sisalduv väljend „[k]ui artiklist 5 või 8 tulenevalt kohaldatava õiguse kohaselt ei ole abielulahutust ette nähtud“ on seotud üksnes olukordadega, kus kohaldamisele kuuluvates välisriigi õigusnormides ei ole lahutust ühelgi kujul ette nähtud; seega kui selles ei tunta abielulahutuse instituuti.

19.

Olen käesolevas ettepanekus jõudnud järelduseni, et selline tõlgendus on ilmselgelt õige.

20.

Määruse nr 1259/2010 artiklis 10 välistatakse sama määruse artikli 5 või artikli 8 alusel kindlaks määratud õigusnormide kohaldamine juhtumitel, mille puhul ei ole nendes õigusnormides lahutust ette nähtud (artikli 10 esimene alternatiiv, edaspidi ka „asjassepuutuv säte“). Praktikas on selle alternatiivi sage kasutamine ebatõenäoline, sest selle eesmärk on näha ette õiguskaitsevahend harvaesineva juhtumi puhuks, mil puudub riigisisene õigus, mis reguleerib lahutust (ELi piires oli Malta viimane liikmesriik, kes kehtestas lahutusõiguse pärast 2011. aastal toimunud rahvahääletust ( 7 )). Praegu on lahutust reguleerivad õigusaktid olemas sisuliselt kõigis riikides peale Filipiinide ja Vatikani, kus on lubatud üksnes abielu kehtetuks tunnistamine. Artikkel 10 kaitseb õigust lahutusele ja rõhutan, et sarnased sätted (mis samamoodi näevad justkui miinimumstandardina ette õiguse lahutusele) on olemas ka riigisisestes kollisiooninormides ja on andnud inspiratsiooni selle normi loomiseks. ( 8 )

21.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimus lähtub asjaolust, et põhikohtuasjale kohaldatavaks õiguseks on määruse nr 1259/2010 artikli 8 punkti a kohaselt Itaalia õigus. Itaalia õigusnormide kohaselt on abielulahutust võimalik kohaldada üksnes siis, kui kohus on eelnevalt tuvastanud või määranud lahuselu, samas kui kohtu asukohariigi õigus (st Rumeenia õigus) sellist menetlust ette ei näe.

22.

Lisaks käesoleva ettepaneku punktis 14 välja toodud väitele rõhutaksin, et määrus nr 1259/2010 on vahetult kohaldatav ega vaja liikmesriigi õigusesse ülevõtmist või samaväärseid liikmesriigi õigusnorme. Seega selleks, et teha kindlaks õigusnormid, mida kohaldada sellisele abielulahutuse taotlusele nagu on käsitlusel põhikohtuasjas, võivad Rumeenia kohtud kohaldada üksnes määrust nr 1259/2010 ja eelotsusetaotluse esitanud kohus ei peaks sellega seoses viitama Rumeenia tsiviilseadustikule ( 9 ), kuivõrd see ei ole praegustel asjaoludel asjakohane.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et riigisisesest kohtupraktikast tulenevalt jätavad Rumeenia kohtud sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, nimelt kui Rumeenia kohtutele esitatakse lahuselu või abielulahutuse taotlus, millele ei ole eelnenud Itaalia õigusnormide kohaselt tuvastatud või määratud lahuselu, sellised taotlused rahuldamata kui: a) vastuvõetamatud (sest Rumeenia õigusnormides ei ole lahuselu menetlust ette nähtud); b) enneaegsed (tuginedes sellele, et Rumeenia kohtutes taotletakse abielulahutust, ilma et Itaalia kohtud oleks eelnevalt teinud otsuse lahuselu kohta); või c) põhjendamatud, nagu ka käesoleval juhul (tuginedes nende kahe põhjuse kombinatsioonile ( 10 )).

24.

Teisisõnu selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et menetluslike takistuste (mis tulenevad sellest, et Rumeenia õiguses ei ole lahuselu menetlust ette nähtud) tulemusel jõuti nendes kohtuasjades selliste menetluslike lahendusteni, mis ei võimaldanud nende taotluste sisu analüüsida.

25.

Nagu ma järgmiseks selgitan, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastata, et määruse nr 1259/2010 artikli 10 esimest alternatiivi tuleb tõlgendada kitsalt.

26.

Määruse nr 1259/2010 artiklis 10 sisalduva esimese alternatiivi sõnastus on selge. Kohtu asukohariigi õigust kohaldatakse üksnes juhul „kui artiklist 5 või 8 tulenevalt kohaldatava õiguse kohaselt ei ole abielulahutust ette nähtud“ (seega olukorras, kus abielupaaril ei ole võimalik abielu lahutada). Miski ei viita sellele, et seda alternatiivi saaks kohaldada ka olukorras, kus kohaldamisele kuuluvad välisriigi õigusnormid näevad ette lahutuse, kuid seavad sellele piiravaid eeltingimusi (näiteks eelneva lahuselu).

27.

Seega ei saa sõnad „ei ole abielulahutust ette nähtud“ tähendada, et kohaldamisele kuuluvas õiguses „on abielulahutus ette nähtud teatud (materiaal- või menetlusõiguslikel) tingimustel“.

28.

Nagu ka komisjon välja tõi, ei tähenda see, kui kõigil liikmesriikidel on oma abielulahutuse normid, tingimused on liikmesriigiti erinevad, ja asjaolu, et kohaldamisele kuluv õigus on piiravam (kui kohtu asukohariigi õigus), mingil juhul seda, et „abielulahutust ei ole ette nähtud“, kui teatud tingimuste täidetuse korral on võimalik abielulahutus välja kuulutada.

29.

Seega tuleneb sellest, et määruse nr 1259/2010 artikli 10 esimese alternatiivi sõnastus puudutab üksnes neid juhtumeid, mille puhul kohaldamisele kuuluvas välisriigi õiguses ei tunnustata abielulahutuse õiguslikku režiimi. ( 11 )

30.

Seda kinnitab ka nimetatud määruse põhjendus 24 ( 12 ), milles on öeldud, et selle riigi õigust, kus on kohtu poole pöördutud, tuleks kohaldada üksnes olukorras, kus kohaldatavas õiguses „ei ole abielulahutust ette nähtud“. Sellest põhjendusest tulenevalt ei viita miski sellele, et artikkel 10 puudutab ka olukordi, kus lahutus on lubatud, kuid sellele kohaldatakse kitsendavaid tingimusi.

31.

Määruse nr 1259/2010 artikli 10 esimene alternatiiv tuleneb liidu kollisiooninormide üldisest kohaldatavusest seoses lahutuse ja lahuseluga kooskõlas sama määruse artikliga 4: „käesoleva määruse alusel määratud õigust kohaldatakse ka juhul, kui tegu ei ole osaleva liikmesriigi õigusega“. Selles õigusnormis tunnustatakse „lahutuse võimalikkust“ kui liidu abielulahutuse ja lahuseluga seotud kollisiooninormide ning konkreetsemalt rahvusvahelise perekonnaõiguse üldist ja normatiivset aspekti. Määruses nr 1259/2010 ette nähtud favor divortii põhimõtet toetavad ka poolte autonoomia ja pooltega tihedaima seose põhimõtted. Nimetatud liidu õigusnormidega on nõutav „tõhus ja vältimatu abielulahutuse põhiõigus“. ( 13 )

32.

Minu pakutud tõlgendust määruse nr 1259/2010 artiklile 10 toetab õiguskirjandus, mille kohaselt hõlmab see säte olukorda, kus nimetatud määruse artikli 5 või 8 alusel kohaldamisele kuuluv õigus ei tunnusta üldse abielulahutuse õiguslikku režiimi ja kus abielulahutus lihtsalt ei oleks võimalik. Seega ei hõlma see säte olukorda, kus abielu ei ole võimalik lõpetada seetõttu, et teatud eeltingimused on täitmata: näiteks, kui kohaldamisele kuuluvas õiguses on sätestatud lahutuse piiravad alused, näiteks pik(em)a lahuselu perioodi nõue. Artiklit 10 ei saa kohaldada ka juhul, kui riigi õigusnormides on lahutuse jaoks ette nähtud ülemäära ranged tingimused. ( 14 )

33.

Kui määruse nr 1259/2010 artikli 5 või 8 alusel kindlaks tehtud kohaldamisele kuuluvas õiguses „ei ole abielulahutust ette nähtud“, ületab artikli 10 esimene alternatiiv selle lünga, valides kohtu asukohamaa õiguse. Näitena ja erinevalt praegusest kohtuasjast, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevale lahutusmenetlusele oleks kohaldatav Filipiinide õigus (milles on ette nähtud üksnes lahuselu ja mitte abielulahutus), oleks sel kohtul võimalik kohaldada Rumeenia õigust, et abielulahutus välja kuulutada. ( 15 )

34.

Nõustun Saksamaa valitsuse seisukohaga, et kui tõlgendada eespool viidatud sätteid koosmõjus määruse nr 1259/2010 teiste sätetega, siis toetab see tõlgendust, mille kohaselt ei ole nimetatud määruse artikli 10 esimene alternatiiv kohaldatav olukorras, kus kohaldamisele kuuluvas välisriigi õiguses lubatakse lahutust tingimusel, et sellele eelneb kohustuslik lahuselu.

35.

Määruse nr 1259/2010 artikli 1 lõikest 1 tuleneb, et see määrus on kohaldatav abielulahutusele ja lahuselule. Juhul, kui selle määruse üksikud sätted on kohaldatavad (ka) lahuselule, on see nende artiklite sõnastuses sõnaselgelt välja toodud. ( 16 )

36.

Seetõttu ei aseta määrus nr 1259/2010 lahuselu vähemtähtsasse positsiooni. Juhul, kui selle määruse artikli 10 esimene alternatiiv oleks kohaldatav ka olukordadele, kus lahutus on lubatud, kuid selle eelduseks on eelnev lahuselu, siis peame eeldama, et liidu seadusandja oleks seda sõnaselgelt välja toonud.

37.

Käesoleval juhul ei keela Itaalia õigusnormid kohaldamisele kuuluvate õigusnormidena abielulahutust, vaid üksnes seavad sellele teatud tingimused, mis on seoses perekonnaõiguse materiaalõigusnormidega riigi pädevuses. Seetõttu tuleks käesoleval juhul kohaldamisele kuuluv õigus teha kindlaks kooskõlas määruse nr 1259/2010 artikliga 5 või 8, mitte lähtudes artiklist 10.

38.

Leian (samamoodi nagu ka Portugali valitsus), et on asjakohane viidata ka määruse nr 1259/2010 artiklile 13 ja põhjendusele 26. Nimetatud sätted räägivad vastu väljendi „ei ole abielulahutust ette nähtud“ tõlgendusele, mille kohaselt seab kohaldamisele kuuluv välisriigi õigus sellele teatud tingimused, ja toetavad asjasse puutuva sätte sellist tõlgendust, mille kohaselt ei ole kohaldamisele kuuluvas õiguses lahutust ühelgi tingimusel ette nähtud.

39.

Määruse nr 1259/2010 artiklis 13 on sätestatud, et selles määruses ei kohusta miski selle osaleva liikmesriigi kohtuid, mille õiguses ei ole abielulahutust ette nähtud, kuulutama välja abielulahutust. Leian (nagu ka komisjon), et selle sätte väärtus on deklaratiivne, mitte normatiivne. Selle asjassepuutuvus seoses käesoleva kohtuasjaga peitub sõnades „ei ole abielulahutust ette nähtud“, mille sõnastus on sama kui artiklis 10.

40.

Artiklit 13 selgitatakse määruse nr 1259/2010 põhjenduses 26. Selles on öeldud: „kui käesolevas määruses on viidatud asjaolule, et osaleva liikmesriigi, kelle kohtu poole pöörduti, õiguse kohaselt ei ole abielulahutust ette nähtud, tuleks seda tõlgendada nii, et selle liikmesriigi õiguses puudub abielulahutuse [instituut]“.

41.

Põhjendus 26 annab väljendile „ei ole abielulahutust ette nähtud“ lihtsa selgituse, mis ulatub kaugemale artikli 13 konkreetsest kontekstist. Selles põhjenduses sisalduv selgitus on kohaldatav ka artiklile 10, milles kasutatakse sama väljendit.

42.

Õiguskirjanduses väidetakse tõepoolest, et kuigi põhjendus 26 on seotud määruse nr 1259/2010 artikliga 13, muutub artikli 10 tõlgendamine selgemaks, kui seda sätet tõlgendatakse koosmõjus nimetatud põhjendusega. Põhjendusest 26 tuleneb, et kui kohaldatavas õiguses küll tuntakse lahutust, kuid see ei ole abikaasadele nende suhte erilistest asjaoludest tulenevalt kättesaadav, siis ei kuulu artikkel 10 kohaldamisele ja seda juhtumit saab hinnata üksnes selle määruse artikli 12 alusel. ( 17 )

43.

Seetõttu ei puuduta artikkel 10 olukordi, kus abielu ei ole võimalik lahutada seetõttu, et teatud tingimused on täitmata, näiteks seetõttu, et ei ole täidetud piiravaid eeldusi (näiteks pikk (pikem) lahuseluperiood, mis on ette nähtud kohaldamisele kuuluvates abielulahutust reguleerivates õigusnormides). Lisaks sellele ei ole artikkel 10 kohaldatav juhul, kui riigi õigusnormides on lahutuseks ette nähtud ebamõistlikult ranged tingimused. ( 18 ) Arvestades seda, et abielulahutuse institutsioon on Itaalia õiguses olemas, ei ole artikkel 10 käesoleval juhul kohaldatav.

44.

Ajaloolisel tõlgendamisel tuleks sätet tõlgendada, tuginedes tema saamisloole, võttes arvesse tema vastuvõtmisele eelnenud erinevaid etappe.

45.

Esialgne määruse ettepanek määruse nr 2201/2003 ( 19 ) muutmiseks ei sisaldanud ühtegi sätet, mis oleks sarnane praeguse määruse nr 1259/2010 artikliga 10. Järgnevate läbirääkimiste käigus kaitses mitu liikmesriiki seisukohta, mille järgi on abielulahutus õigus, mis peab nende riigisisestes õigussüsteemides olema tagatud. ( 20 ) Kuivõrd selle ettepaneku suhtes kokkuleppele ei jõutud, võttis komisjon 2010. aastal vastu ettepaneku seoses nõukogu määrusega tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas. ( 21 )

46.

Praeguse artikli 10 tekst oli komisjoni 2010. aasta ettepanekus eelnõu artikkel 5 ja selle artikli sisu jäi õigusloomeprotsessis muutumatuks. Preambulis nimetatakse selle lisamise põhjusena soovi vältida diskrimineerimist. Ettepaneku põhjendus 20 oli sama sõnastusega kui praegune põhjendus 24, kuid ei sisaldanud ühtegi viidet avaliku korra sättele. ( 22 )

47.

Ka ajalooline tõlgendamine kinnitab kõnealuse sätte kitsast tõlgendust, mida käesolevas ettepanekus kaitsen. Tõepoolest, artikli 10 esimene alternatiiv kehtestati eelkõige Malta õigust silmas pidades (arvestades seda, et määruse koostamise ajal ei olnud Maltal abielulahutust ühelgi kujul ette nähtud). ( 23 )

48.

Nagu Portugali valitsus on rõhutanud, väljendab asjassepuutuv säte favor divortii-põhimõtet seeläbi, et keelab sellise materiaalõiguse kohaldamise, milles ei ole lahutust ette nähtud, isegi kui pooled on selle õiguse kohaldamises kokku leppinud.

49.

Lisaks sellele ei sisalda ettevalmistavad materjalid ega ka määruse põhjendus 24 ühtegi viidet, millest tulenevalt peaks artikkel 10 olema kohaldatav ka siis, kui välisriigi õiguses on lahutus ette nähtud, ent seotud piiravate tingimustega.

50.

Pigem on liidu seadusandja, nagu on välja toodud ka käesoleva ettepaneku punktis 40 ja rõhutanud komisjon, määruse põhjenduses 26 selgitanud, et artiklis 13 ja 10 kasutatud väljendit „ei näe ette abielulahutust“ tuleks artikli 10 kontekstis tõlgendada nõnda, et kohtu asukohariigi õigus on kohaldatav, kui kohaldamisele kuuluvas õiguses ei ole abielulahutuse institutsiooni ette nähtud.

51.

Jagan Saksamaa ja Rumeenia valitsuse seisukohta, et määruse nr 1259/2010 artikli 10 esimese alternatiivi kitsas tõlgendus tuleneb eelkõige selle sätte erandlikkusest (st et see kaldub kõrvale selle määruse artiklis 5 ja 8 sätestatud reeglitest) ja samuti määruse põhjendustest 24 ja 26.

52.

Seetõttu ei anna artikkel 10 pädevale kohtule mingit hindamisruumi ja annab talle lihtsa ning objektiivse valikuvõimaluse: kas kohaldatavas õiguses on lahutuse institutsioon ette nähtud või ei ole.

53.

Sellist tõlgendust kinnitavad ka määruse nr 1259/2010 eesmärgid, mis on selgelt välja toodud põhjendustes 9 ja 29.

54.

Nendega püütakse ühtlustada abielulahutuse ja lahuseluga seotud kollisiooninorme, et tagada õiguskindlus (määruse nr 1259/2010 artiklid 5 ja 8 määratlevad selgelt, millist õigust tuleb lahutusele või lahuselule kohaldada), etteaimatavus ja paindlikkus, vältides samal ajal meelepärase liikmesriigi kohtualluvuse valimist (forum shopping) ja seetõttu on nende eesmärk lihtsustada inimeste vaba liikumist Euroopa Liidus. Osalevate liikmesriikide kohaldamisele kuuluvate õigusaktide etteaimatavus võib vähendada ka soovi valida meelepärane kohtualluvus, mida võimaldas määruse nr 2201/2003 artiklis 3 ette nähtud avar kohtuinstantside valik.

55.

On oluline sarnaselt komisjoniga rõhutada, et ühiste kollisiooninormide vastuvõtmise kaudu nõustusid osalevad liikmesriigid põhimõttega, mille kohaselt võivad nende kohtud olla kohustatud kohaldama välisriigi õigusnorme, olenemata erinevustest võrreldes nende oma riigisisese õigusega ja et selle põhimõtte ainsateks eranditeks on need, mis on ette nähtud määruse nr 1259/2010 artiklites 10, 12 ja 13. Seetõttu kujutab selle määruse artiklis 10 ette nähtud võimalus kohaldada kohtu asukohariigi õigust endast selle põhimõtte erandit, mida seetõttu tuleb kohaldada kitsalt. ( 24 )

56.

Seevastu asjassepuutuva sätte lai tõlgendus, millele on viidatud eelotsuse küsimuses, rikuks poolte autonoomiat seoses abielulahutuse ja lahuseluga (mis on sätestatud määruse artiklis 5) ja takistaks ka nendega kõige lähemalt seotud õiguse kohaldamist (vastavalt määruse artiklile 8, kui pooled on jätnud valikuvõimaluse kasutamata).

57.

Samuti oleks lai tõlgendus vastuolus määruse eesmärgiga tagada kodanikele õiguskindlus ja see võiks aidata kaasa meelepärase kohtualluvuse valimisele, arvestades et lahutust taotlev pool võiks esitada taotluse sellise liikmesriigi kohtusse, mille õigusnormides on abielulahutuse tingimused vähem ranged. Tegelikult oleks see vastuolus ka määrusega taotletava etteaimatavuse põhimõttega, kuivõrd selle puhul oleks vajalik juhtumipõhiselt analüüsida tingimusi, mille puhul on lahutus kohaldamisele kuuluvate õigusnormide alusel võimalik, ja hinnata subjektiivselt ulatust, milles neid tingimusi võib pidada piiravateks.

58.

Lisaks sellele, nagu on välja toonud Saksamaa valitsus, on see, et lahutust lubatakse üksnes teatud tingimustel, pigem reegel kui erand, ja minu hinnangul ei ole Itaalia õigusnormides ette nähtud tingimused sel määral piiravad, et muudaks lahutuse saamise praktikas võimatuks.

59.

Arvestades i) asjaolu, et eelotsuse küsimuses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus keerukusele, mis tuleneb sellest, et Rumeenia õigusnormides ei tunta lahuselu mõistet ja seetõttu puuduvad seal ka sellise menetluse suhtes kohaldatavad menetlusnormid; ii) Rumeenia kohtute lähenemist, mida on nimetatud käesoleva ettepaneku punktis 23; ja iii) vajadust anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule täielik ja tarvilik vastus, leian, et Euroopa Kohus peaks andma juhiseid ka eelotsuse küsimuse vastuse tagajärgede kohta.

60.

Usun, et „siseriiklikule kohtule tema menetluses oleva vaidluse lahendamisel [ELi] õiguse kohaldamiseks tarviliku [ja kasuliku] vastuse andmiseks“ ( 25 ) tuleb analüüsida küsimust, millises ulatuses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kohaldama abielulahutust reguleerivaid Itaalia õigusnorme, juhul kui viimased nõuavad kohustuslikku lahuselu, mille puhul Rumeenia õigusnormides samalaadsed sätted või meetmed puuduvad.

61.

Euroopa Kohus peab liikmesriigi kohtule esitama „kogu tõlgendusliku teabe, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte“. ( 26 )

62.

Esmalt, kui liikmesriigi kohtule on esitatud abielulahutuse taotlus, ei või ta määruse nr 2201/2003 II peatüki 1. jao kohaselt asja lahendada võtmisest keelduda (erinevalt kohtust, kelle poole on pöördutud vanemliku vastutuse valdkonnas, kellel on selle määruse artikli 15 kohaselt õigus pöörduda teise liikmesriigi kohtute poole) ja tal on kohustus selle abielulahutuse taotluse suhtes otsus langetada.

63.

Nõustun Saksamaa valitsuse seisukohaga, et määrusega nr 1259/2010 rakendatud tõhustatud koostöös osalevad riigid peavad tagama, et nende kohtutes on võimalik nii abielu lahutada kui ka teha otsust lahuselu kohta. Seetõttu selle asemel, et leida, et Itaalia kohtud peaksid esmalt tuvastama või määrama lahuselu, peaksid Rumeenia kohtud minu hinnangul sellist menetlust võimaldama ja kohaldama analoogia alusel riigisiseseid abielulahutust reguleerivaid menetlusnorme või isegi kohandama lahuselu reguleerivaid välisriigi (Itaalia) menetlusnorme (koosmõjus Rumeenia riigisiseste õigusnormidega). Muidu oleksid määruse nr 1259/2010 sätted osaliselt ebatõhusad.

64.

Esmalt kujutab lahuselu endast määruse nr 1259/2010 põhielementi ja teiseks ei ole midagi ebatavalist selles, kui soovitakse, et kohus teeks selle määruse kohaselt kohaldamisele kuuluva õiguse alusel otsuse lahuselu kohta. Seega ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus keelduda põhikohtuasja taotlust lahendamast eespool nimetatud määruse artikli 12 (mis on mõeldud erandlike juhtumite jaoks ( 27 )) alusel, tuginedes sellele, et tema riigisiseses õiguses ei ole lahuselu või lahuseluga seotud menetlusnorme ette nähtud.

65.

Selleks, et pakkuda konkreetset lahendust käesolevas kohtuasjas, tegi komisjon ettepaneku, mille kohaselt kohaldab asja menetlev kohus kohaldamisele kuuluvas õiguses sätestatud sisulisi tingimusi ja loobub selles õiguses ette nähtud mis tahes menetluslike tingimuste kohaldamisest olukorras, kus kohtu asukohariigi menetlusnormid ei võimalda nende menetluslike tingimuste täitmist. Seega, kui konkreetsel juhul on lahuselu kohta otsuse tegemise sisulised tingimused täidetud, võib asja menetlev kohus lahendada olukorra, kus ta ise ei saa sellist otsust teha, nii, et ta jätab kohaldamata selle välisriigi menetlusliku tingimuse.

66.

Olen samal arvamusel. Minu hinnangul oleks tegemist tasakaaluka lahendusega ja see oleks vastavuses liidu seadusandja kaudse tahtega. Esmalt ei aitaks see liigselt kaasa meelepärase kohtualluvuse valimisele, sest nõuaks, et kohaldamisele kuuluva õiguse sisulised tingimused oleksid täidetud. Taotleja ei saaks neid tingimusi vältida, pöördudes määruse nr 2201/2003 äärmiselt soodsate sätete alusel teise kohtusse ja taotledes, et kohaldataks tema oma õigust (neid tingimusi saavad pooled hõlpsasti vältida, kui nad lepivad kokku kohtu asukohariigi õiguse kohaldamises).

67.

Teiseks oleks see lahendus kooskõlas kollisiooninormide aluspõhimõttega, mille kohaselt lahendatakse menetlusküsimused kohtu asukohariigi õiguse raames. See põhimõte peegeldub ELi õiguse põhimõttes, mille kohaselt kuuluvad menetlusküsimused juhul, kui ei ole osutatud teisiti, asjaga tegelevatele kohtute ja ametiasutuste pädevusse, lähtuvalt võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetest. ( 28 )

68.

Mitmes hiljutises õigusaktis on liidu seadusandja tõepoolest seisnud silmitsi küsimusega, kuidas parimal viisil tagada lugupidamine kohaldamisele kuuluva õiguse sisu vastu kohtu asukohariigis, isegi kui viimati nimetatud õiguses ei ole võrdväärset (materiaalõiguslikku) mõistet. Nendes õigusaktides on ette nähtud mehhanismid riigisisese materiaal- ja menetlusõiguse kohandamiseks, et tagada kohaldamisele kuuluva õiguse alusel õige tulemus. Näiteks võib viidata eeskirjadele kohaldatava õiguse kohta määruses (EL) nr 650/2012 ( 29 ), mis puudutavad asjaõiguse kohandamist (artikkel 31), pärandi hooldaja määramist ja tema volitusi teatavates olukordades (artikkel 29), ning samuti määruses (EL) 2016/1103 ( 30 ) ja määruses (EL) 2016/1104 ( 31 ), mis puudutavad asjaõiguse kohandamist (artikkel 29).

69.

Kuigi määruses nr 1259/2010 ei ole sellist kohandamist konkreetselt ette nähtud, ei ole seda sõnaselgelt ka keelatud.

70.

Neil põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunalul Bucureşti (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 20. detsembri 2010. aasta määruse (EL) nr 1259/2010 tõhustatud koostöö rakendamise kohta abielulahutuse ja lahuselu suhtes kohaldatava õiguse valdkonnas artikli 10 õige tõlgenduse korral on väljend „kui artiklist 5 või 8 tulenevalt kohaldatava õiguse kohaselt ei ole abielulahutust ette nähtud“ kohaldatav üksnes juhul, kui kohaldamisele kuuluvates välisriigi õigusnormides ei ole lahutust mingil kujul ette nähtud; teisisõnu juhul, kui need ei tunnusta abielulahutuse instituuti.

Kui aga kohaldamisele kuuluvas õiguses on ette nähtud tingimus, mis tuleneb selle menetlusõigusest – mida asja menetlev kohus ei saa tema enda menetlusõigusest tulenevate piirangute tõttu kohaldada –, võib asja menetlev kohus selle tingimuse kohaldamisest loobuda, kui materiaalõigusnormides ette nähtud lex causae tingimused on tema menetluses olevas asjas täidetud.

Käesoleval juhul ei pea asja menetlev kohus eraldi menetluses tunnustama poolte lahuselu lahutusele eelneva kolme aasta pikkuse ajavahemiku vältel. Sellegipoolest peab ta lahutusmenetluses tehtavas otsuses kinnitama, et lahuselu tingimus oli täidetud. Selleks, et saada tõendeid selle tingimuse täitmise kohta, peab asja menetlev kohus vajalikul määral kohandama kohtu asukohariigi menetlusõigust.