1.

Millised õigus- ja eetikanormid reguleerivad Euroopa Kontrollikoja liikme käitumist ja millised on asjakohased karistused nende normide rikkumise eest? Need on põhiküsimused, mille Euroopa Kontrollikoda käesoleva, Euroopa Kohtule esitatud hagiga tõstatab.

2.

Kontrollikoda palub Euroopa Kohtul tuvastada, et K. Pinxten ei ole kontrollikoja liikmena tegutsedes täitnud oma ametikohast tulenevaid kohustusi. Kontrollikoda väidab, et K. Pinxten on rikkunud ELTL artiklitest 285 ja 286 tulenevaid kohustusi. Seepärast palub ta Euroopa Kohtul määrata K. Pinxtenile karistus ELTL artikli 286 lõike 6 alusel.

3.

Käesolev kohtuasi on esimene, mis on seotud kontrollikoja (endise) liikmega ja mis on algatatud viitega ELTL artikli 286 lõikele 6. See sätestab, et „[k]ontrollikoja liiget võib ametist vabastada või ilma jätta õigusest saada pensioni või muid seda asendavaid soodustusi ainult juhul, kui Euroopa Kohus Kontrollikoja taotluse põhjal leiab, et ta ei vasta enam oma ametikoha nõuetele või ei täida sellest tulenevaid kohustusi“. Üldisemalt võib märkida, et Euroopa Kohus on aluslepingu sarnase, kuid volinike tegevust käsitleva sätte alusel seni teinud ainult ühe otsuse, nimelt 11. juuli 2006. aasta kohtuotsus komisjon vs. Cresson (C‑432/04, EU:C:2006:455).

4.

Seega on Euroopa Kohtul käesolevas asjas uus võimalus ühelt poolt selgitada selle menetlusliigi eripärasid ning teiselt poolt viidata käitumisnormidele, mida Euroopa Liidu institutsioonide kõrged ametnikud peavad järgima. Praegusel ajal, kui Euroopa Liidu, selle institutsioonide ja neis töötavate inimeste töö legitiimsuses parimal juhul kaheldakse, saab Euroopa Kohus selles kohtuasjas teha otsuse, mida hakatakse kahtlemata pidama väga tähtsaks.

5.

Euroopa Kontrollikoda on üks Euroopa Liidu seitsmest institutsioonist. Euroopa Liidu toimimise lepingus on tema kohta kolm artiklit: artiklid 285, 286 ja 287.

6.

Esiteks sätestab ELTL artikli 285 teine lõik, et „[l]iidu üldistes huvides on kontrollikoja liikmed oma kohustuste täitmisel täiesti sõltumatud“. Teiseks sätestab ELTL artikli 286 lõige 3, et „[o]ma kohustuste täitmisel ei taotle ega võta kontrollikoja liikmed vastu juhiseid üheltki valitsuselt ega mingilt muult organilt“ ning „hoiduvad kõigest, mis on kokkusobimatu nende kohustustega“. ELTL artikli 286 lõige 4 lisab, et „[k]ontrollikoja liikmed ei või oma ametiaja jooksul töötada ühelgi teisel tasustataval ega mittetasustataval ametikohal. Oma kohustusi täitma asudes kohustuvad nad pidulikult nii ametiaja jooksul kui ka pärast selle lõppemist austama sellest tulenevaid kohustusi ning eriti oma kohustust käituda ausalt ja diskreetselt teatud ametissenimetamiste suhtes või soodustuste vastuvõtmisel pärast oma ametiaja lõppemist“.

7.

Nõukogu (EMÜ, Euratom, ESTÜ) 18. oktoobri 1977. aasta määruse nr 2290/77 Euroopa Kontrollikoja liikmete rahaliste tasude kindlaksmääramise kohta, ( 2 ) mida on muudetud nõukogu (EÜ, Euratom) 30. aprilli 2004. aasta määrusega nr 1293/2004, ( 3 ) artikkel 7 sätestas:

„Kontrollikoja liikmele, kes peab ametikohustuste täitmisel kontrollikoja ajutisest asukohast mujale reisima:

8.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999, ( 4 ) artikli 4 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Amet korraldab artiklis 1 osutatud valdkondades haldusjuurdlust institutsioonides, organites, ametites ja asutustes (edaspidi „sisejuurdlus“).

Neid sisejuurdlusi korraldatakse vastavalt käesolevas määruses ning asjaomaste institutsioonide, organite, ametite ja asutuste otsustes ettenähtud tingimustele.

2.   Tingimusel et järgitakse lõikes 1 osutatud sätteid:

[…]“.

9.

Euroopa Kontrollikoda tegi oma 26. oktoobri 2011. aasta otsusega nr 66‑2011 Euroopa Kontrollikoja eetikajuhiste kehtestamise kohta otsuse, et otsusele lisatud juhised kehtivad kontrollikojale.

10.

Juhised näevad ette eelkõige järgmist:

„[…]

2.2. Me kasutame kontrollikoja ressursse vastavalt seaduslikkuse, korrektsuse ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtetele. Kontrollikoda peaks olema finantsjuhtimise alal eeskujuks: selle ressursside kasutus peab täielikult vastama finantsmäärusele ja teistele kohaldatavatele eeskirjadele ning selle eesmärgid tuleb saavutada säästlikult, tõhusalt ja mõjusalt.

[…]

3.2. Me täidame oma ülesandeid, allumata ühelegi poliitilisele, riiklikule või muule mõjule.

3.3. Me hoidume igasugusest, nii tegelikust kui näilikust huvide konfliktist. See võib üles kerkida näiteks seoses kuulumisega mõnda poliitilisse organisatsiooni, poliitilise ametikohaga, kuulumisega auditeeritava üksuse juhatusse või selles muul viisil finantshuvide omamisega. Me oleme sellistes küsimustes eriti tähelepanelikud, võttes ühtlasi arvesse, kuidas need kolmandatele isikutele näida võivad.

[…]“.

11.

K. Pinxten oli kontrollikoja liige 1. märtsist 2006 kuni oma ametiaja lõppemiseni 30. aprillil 2018. Ta oli määratud kontrollikoja III auditikotta, mis auditeerib Euroopa Liidu kulusid välistegevusele, laienemisele ja humanitaarabile. 4. aprillist 2011 kuni 30. aprillini 2018 oli K. Pinxten III auditikoja eesistuja.

12.

K. Pinxteni käsutuses oli tema ametiaja jooksul kontrollikoja auto ja kütusekaart, mille kasutamise eest maksis arved kontrollikoda. Peale selle oli tal veel kaks kütusekaarti, millega ta sai kütust osta käibe- ja aktsiisimaksuvabalt.

13.

Aastatel 2006–2014 oli K. Pinxtenil kontrollikoja poolt autojuht. Alates 2014. aasta aprillist oli K. Pinxtenil võimalus taotleda autojuhti kontrollikoja autojuhtide andmebaasist, mida haldab kontrollikoja finantsjuht. Kuni 6. oktoobrini 2016 pidi K. Pinxten selleks, et kontrollikoda saaks hüvitada tema autojuhile viimase lähetuskulud ja maksta päevaraha, kirjutama alla tellimuslehele. Hiljem täitis seda ülesannet kontrollikoja peasekretär.

14.

K. Pinxtenile hüvitati tema ametiaja jooksul esinduskulud, mitmesugused kulud seoses lähetustega, mille oli tema palvel kinnitanud kontrollikoja president, ning talle maksti nendes lähetustes viibimise ajal päevaraha.

15.

2016. aastal laekus kontrollikotta teave, mille kohaselt olla K. Pinxteni mitmesuguste lähetuste ajal toimunud rasked eeskirjade eiramised.

16.

18. juulil 2016 andis kontrollikoja peasekretär K. Pinxtenile suuliselt teada tema vastu esitatud süüdistustest. Lisaks analüüsisid kontrollikoja talitused K. Pinxteni ja tema autojuhtide lähetusi, et selgitada välja võimalikke eeskirjade eiramisi. Olles talitustega sõnumeid vahetanud, eitas K. Pinxten 30. septembril 2016 saadetud kirjas igasugust kohustust hüvitada oma lähetustega seotud kulud või oma autojuhtide kulud. Järgnes suhtlus kontrollikoja juhtkonna ja K. Pinxteni vahel.

17.

Lisaks sai kontrollikoda 26. juulil 2016 teada ühest 2011. aastal K. Pinxteni ameti- ja isikliku autoga toimunud liiklusõnnetusest, mille puhul võis kahtlustada kindlustuspettust.

18.

Kontrollikoja president andis need väited 1. septembril 2016 K. Pinxtenile suuliselt teada. Samal päeval vastas K. Pinxten kirjaga, et kõnealuses õnnetuses põrkas tema ametiauto, mida juhtis tema autojuht, kokku tema isikliku autoga, mida juhtis tema poeg.

19.

Kontrollikoja peasekretär saatis 14. oktoobril 2016 kontrollikoja presidendi korraldusel Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) toimiku K. Pinxteni võimalike põhjendamatute kulutuste kohta Euroopa Liidu eelarvest.

20.

Pärast OLAFi esimest koosolekut 31. jaanuaril 2017 andis OLAFi peadirektor kontrollikoja presidendile 31. märtsil 2017 ametlikult teada, et OLAF on algatanud juurdluse, et selgitada välja liidu rahalisi huve kahjustav eeskirjade võimalik eiramine, mis on seotud K. Pinxteniga, kontrollikoja vahendite kasutamisega tema poolt ja tema lähetustega, kus ta viibis või mille ta kinnitas vastuolus kehtivate eeskirjadega.

21.

22. septembril 2017 teatas OLAF K. Pinxtenile juurdluse algatamisest ja sellest, et ta on „juurdlusalune isik“.

22.

20. novembril 2017 inspekteeris OLAF K. Pinxteni kabinetti ja võttis kaasa mitmesuguseid dokumente. Pärast selle info esialgset analüüsimist andis OLAF 15. detsembril 2017 K. Pinxtenile teada, et juurdlust on laiendatud ja et edaspidi uuritakse selle raames ka tema kui kontrollikoja liikme õiguste ja privileegide võimalikku kuritarvitamist, võimalikke huvide konflikte või muid ELTL artiklitega 285 ja 286 hõlmatud rikkumisi ning Euroopa Kontrollikoja liikmete käitumisjuhendi (edaspidi „kontrollikoja liikmete käitumisjuhend“) rikkumisi.

23.

OLAFi uurijad kuulasid K. Pinxteni ära 22. detsembril 2017. OLAF esitas K. Pinxtenile juurdluse tulemuste kokkuvõtte 6. aprillil 2018 ning K. Pinxten esitas selle kohta 15. mail 2018 oma kirjalikud seisukohad.

24.

2. juulil 2018 esitas OLAF kontrollikojale juurdluse lõpparuande. Selles järeldas OLAF, et K. Pinxten on väärkasutanud kontrollikoja ressursse eesmärkidel, mis ei olnud seotud tema ametikohustustega, väärkasutanud kütusekaarte ning oma ametiauto kindlustust. Lisaks järeldas OLAF aruandes, et K. Pinxten on põhjendamatult töölt puudunud, jätnud deklareerimata teatavad töövälised tegevused, edastanud konfidentsiaalset teavet lubamatul viisil ja et tema puhul on tuvastatud huvide konflikt.

25.

Konkreetselt on aruandes märgitud, et K. Pinxteni kinnitatud 332 lähetust ei olnud seotud tema ametikohustustega ning et ta on kontrollikoja vahenditest rahastanud eraüritusi, mis ei toimunud institutsiooni huvides.

26.

Nende aruande järelduste tõttu tegi OLAF kontrollikojale soovituse algatada K. Pinxteni suhtes distsiplinaarmenetlus. Lisaks soovitas OLAF kontrollikojal võtta asjakohaseid meetmeid, et nõuda K. Pinxtenilt välja kontrollikojale põhjendamatult tekitatud kulud 472869,09 euro ulatuses ning kaaluda talle põhjendamatult puudumise ajal makstud töötasule vastava 97954,52 euro väljanõudmist.

27.

Kuna mõned juurdluse tulemusel tuvastatud asjaolud viitasid võimalikele kriminaalkuritegudele, saatis OLAF oma info ja soovitused ka Luksemburgi õiguskaitseasutustele.

28.

OLAFilt saadud teabe põhjal saatis Tribunal d’arrondissement de Luxembourgi (Luxembourgi piirkondlik kohus, Luksemburg) riiklik prokurör 1. oktoobril 2018 kontrollikojale kirja palvega võtta K. Pinxtenilt kohtulik puutumatus. 15. novembril 2018 rahuldas kontrollikoda selle palve.

29.

12. juulil 2018 andis kontrollikoda oma presidendile ülesande koostada esialgne aruanne OLAFi aruandes K. Pinxteni vastu esitatud rikkumisväidete kohta.

30.

President saatis esialgse aruande 5. oktoobril 2018 kontrollikoja liikmetele. Selles soovitas president kontrollikojal paluda Euroopa Kohtul „tuvastatud asjaolud läbi vaadata ja otsustada, kas K. Pinxten on oma ametikohustusi rikkunud“. Aruanne saadeti koos OLAFi aruandega samal päeval K. Pinxtenile.

31.

K. Pinxten saatis 19. novembril 2018 kontrollikojale oma kirjalikud seisukohad. 26. novembril 2018 toimus kontrollikojas kinnine koosolek, kus kontrollikoja liikmed K. Pinxteni ära kuulasid.

32.

29. novembril 2018 toimus kontrollikojas teine kinnine koosolek, kus otsustati, et arvestades OLAFi aruannet, kontrollikoja presidendi esialgset aruannet, otsust võtta K. Pinxtenilt kohtulik puutumatus ning tema kirjalikke ja suulisi seisukohti, tuleb K. Pinxteni küsimus anda ELTL artikli 286 lõike 6 alusel lahendamiseks Euroopa Kohtule.

33.

24. juunil 2019 esitas K. Pinxten Üldkohtule tühistamishagi kontrollikoja peasekretäri 11. aprilli 2019. aasta otsuse peale, millega K. Pinxtenile välja makstud 153407,58 eurot oli tunnistatud ebakohaseks tasuks ja määratud selle tagasinõudmine. ( 5 )

34.

See menetlus on käesolevaga sarnane selle poolest, et vaidlusalune summa on seotud käesolevas menetluses esitatud esimese väite asjaoludega. Üldkohus on oma menetluse peatanud, et ära oodata Euroopa Kohtu otsus käesolevas asjas.

35.

Kontrollikoda esitas oma hagi 15. veebruaril 2019. Hagile ja kostja vastusele on lisatud repliik ja vasturepliik. Poolte kohtukõned kuulati ära 29. septembri 2020. aasta kohtuistungil.

36.

Kontrollikoda palub Euroopa Kohtul:

37.

K. Pinxten palub Euroopa Kohtul:

38.

Pean sissejuhatuseks märkima, et pooled on esitanud väga suures mahus kirjalikke seisukohti ja viidanud neis lisade enam kui 25000 leheküljele. Kõigist nendest väidetest lühikokkuvõtte koostamine oleks üpris tulutu ettevõtmine. Seepärast esitan siin vaid väited, mille kontrollikoda on esitanud oma hagi põhjendamiseks, ning K. Pinxteni tõstatatud menetluslikud väited. Ülejäänud väidete puhul piisab siinkohal märkusest, et K. Pinxteni arvates on kontrollikoja kõik väited alusetud ja et suurem osa neist on tõendamata.

39.

Kontrollikoda esitab oma nõude põhjenduseks viis väidet.

40.

Kontrollikoja esimene väide on, et K. Pinxten on väärkasutanud kontrollikoja vahendeid, et rahastada tegevust, mis ei olnud tema kui kontrollikoja liikme ametikohustustega seotud või oli nendega kokkusobimatu, näiteks vabaajategevused (Crans Montana foorumi suvisel istungjärgul osalemiseks toimunud reis Crans Montana (Šveits) mägikuurortisse 21.–26. augustini 2013), vabaajaüritused (mitmesugused jahiretked, nende hulgas kolm jahiretke Chambordis (Prantsusmaa)), huvireisid (konkreetselt üks, 30. märtsist kuni 14. aprillini 2015 toimunud reis Kuubale) ning tuttavate üritustel ja pulmades osalemine.

41.

Lisaks väidab kontrollikoda, et K. Pinxten on kontrollikojal lasknud kinni maksta oma tööväliseid tegevusi, eriti seoses ühe viinamarjaistanduse ostmisega. Kontrollikoja väitel on K. Pinxten kontrollikoja lähetusteks lugenud ka tegevust, mis tema ametikohustustega kokku ei sobi, näiteks erakonna Open VLD poliitilises tegevuses osalemine. Lõpetuseks oli K. Pinxten kontrollikoja väitel tegevuse jaoks, mis tema ametikohustustega seotud ei olnud, välja mõelnud „tasuta lähetused“, mis tagasid, et ta ei pidanud oma lähetuste ajal kasutuses olnud ametiauto sõidukilomeetrite eest maksma, ning kasutanud oma ametiautot ja kontrollikoja autojuhtide teenuseid tegevuseks, mis tema ametikohustustega seotud ei olnud või oli nendega kokkusobimatu, sealhulgas lähetused, kus ta ise ei viibinud.

42.

Sedasi toimides on K. Pinxten kontrollikoja väitel rikkunud kõigi kontrollikoja liikmete suhtes kehtivat kohustust olla ametikohustuste täitmisel omakasupüüdmatu, sõltumatu, erapooletu, pühendunud, aus, vastutustundlik, eeskujulik ja läbipaistev. Kontrollikoda väidab, et K. Pinxten on sedasi käitudes rikkunud ELTL artikleid 285 ja 286 ning mitmesuguseid teisese õiguse norme. ( 6 )

43.

Teiseks väidab kontrollikoda, et K. Pinxten on nõuete- ja õigusvastaselt kasutanud maksusoodustusi. Sellega väidab kontrollikoda, et K. Pinxten ei ole talle kasutamiseks antud kütusekaarte nõuete- ja õigusvastaselt kasutades täitnud kohustust olla oma ametikohustuste täitmisel aus, eeskujulik ja omakasupüüdmatu. Kontrollikoja väitel on K. Pinxten sellega rikkunud ELTL artikleid 285 ja 286 ning mitut teisese õiguse normi. ( 7 )

44.

Kolmandaks väidab kontrollikoda, et K. Pinxten on esitanud valesid kindlustusnõudeid väidetavate õnnetuste kohta oma ametiautoga ja on nende põhjal väidetavalt saanud kaks alusetut kindlustushüvitist. Üks neist on seotud väidetava õnnetusega, kus tema isiklik auto, mida juhtis tema poeg, põrkas kokku tema ametiautoga, mida juhtis tema autojuht. Teine on seotud õnnetusega, kus tema autojuht sõitis üle kohvri, kus oli pudel veini ja mitmesugused rõivaesemed. Uurimise ajal juhilt saadud ütluste põhjal otsustades aga juht esimeses õnnetuses ei osalenudki ning teine ei viinud kindlustusseltsile avaldatud tagajärgedeni.

45.

Kui see konkreetne väide on tõene, oleks ilmne, et K. Pinxten on rikkunud kohustust olla oma ametikohustuste täitmisel aus, eeskujulik ja omakasupüüdmatu ning seeläbi rikkunud ELTL artikleid 285 ja 286 ning mitut teisese õiguse normi. ( 8 )

46.

Neljandaks heidab kontrollikoda K. Pinxtenile ette, et ta tegutses oma kontrollikoja ametiaja jooksul äriühingu juhina ning osales ühe erakonna kaudu aktiivselt poliitikas. Kontrollikoda kordab, et sellega on K. Pinxten rikkunud kohustust olla oma ametikohustuste täitmisel omakasupüüdmatu, sõltumatu, erapooletu, aus, vastutustundlik ja eeskujulik. Seda silmas pidades on K. Pinxten rikkunud ELTL artikleid 285 ja 286 ning mitmesuguseid teisese õiguse norme. ( 9 )

47.

Viiendaks väidab kontrollikoda, et K. Pinxten tekitas huvide konflikti, pakkudes teenust ühe sellise organisatsiooni juhile, mida kontrollikoda auditeeris. Täpsemalt süüdistatakse teda selles, et ta pakkus oma erakorterit üüriks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ajal, mil kontrollikoja III auditikoda, mille eesistuja ta sellel ajal oli, seda auditeeris. See oleks võinud avaldada mõju tema sõltumatusele ja erapooletusele või vähemalt jätta sellise mulje.

48.

Kontrollikoja väitel oleks K. Pinxten seega endale tekitanud huvide konflikti ja jätnud täitmata kohustuse olla oma ametikohustuste täitmisel omakasupüüdmatu, sõltumatu, erapooletu, aus ja eeskujulik. Seda silmas pidades on K. Pinxten väidetavalt rikkunud ELTL artikleid 285 ja 286 ning mitut teisese õiguse normi. ( 10 )

49.

Nagu eespool märgitud, on K. Pinxteni arvates kontrollikoja kõik väited alusetud ja valdavas enamuses tõendamata. Lisaks on ta esitanud mitu väidet käesoleva menetluse aspektide ja oma kaitseõiguste kohta.

50.

K. Pinxten väidab sissejuhatuseks, et käesolevas asjas tuleb järgida põhimõtet, mille kohaselt tuleb enne distsiplinaarmenetluse algatamist ära oodata kriminaalmenetluse tulemus. Seepärast leiab ta, et Euroopa Kohus peaks enne otsuse tegemist laskma kõnealusel kriminaalmenetlusel lõpuni jõuda.

51.

K. Pinxteni esimene väide on, et kui tema vastu esitatakse hagi ELTL artikli 286 lõike 6 alusel, ei ole tal õigust pöörduda kohtusse (droit au juge) ega juurdepääsu kahele kohtuastmele, mis on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47 ning 22. novembril 1984 Strasbourgis allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) protokolli nr 7 artikliga 2.

52.

K. Pinxteni väitel tegutseb Euroopa Kohus ELTL artikli 286 lõike 6 alusel toimides distsiplinaarasutusena, mitte kohtuna. Sellest järeldab K. Pinxten, et tal puudub igasugune kohtulik kaitse. Seega ei saa kontrollikoda oma hagi esitada ELTL artiklis 286 osutatud menetluse alusel.

53.

Teiseks on K. Pinxtenil kaks menetluslikku väidet otsuse kohta, millega kontrollikoda otsustas anda käesoleva asja lahendamiseks Euroopa Kohtule.

54.

Nii leiab ta ühelt poolt, et käesoleva asja Euroopa Kohtule lahendamiseks andmise poolt ei hääletanud piisavalt palju kontrollikoja liikmeid. Kontrollikoja kodukorra artikli 4 lõige 4 näeb ette, et selle otsuse poolt peab hääletama neli viiendikku kontrollikoja liikmetest ehk 23 liiget, aga tegelikult hääletas selle poolt ainult 22 liiget.

55.

Teiselt poolt leiab K. Pinxten, et kuigi kontrollikoja kodukorra rakenduseeskirjade artikkel 8 ja artikli 49 lõige 3 näevad ette, et koosolekud kontrollikoja asjasse puutuva liikme ärakuulamiseks peetakse ilma tõlkide ja kontrollikoja personali juuresolekuta, viibis K. Pinxteni ärakuulamiseks korraldatud koosolekul selle institutsiooni peasekretär ja õigustalituse juhataja.

56.

Kolmandaks väidab K. Pinxten, et kontrollikoda on seadnud kahtluse alla tema poolt alates 2006. aastast esitatud taotluste õiguspärasuse ja seeläbi rikkunud tema õigust sellele, et tema asja arutatakse mõistliku aja jooksul, kuigi kontrollikojal oli tema ametiaja algusest peale olemas kogu teave, millega ta oleks saanud kontrollida tema taotluste õiguspärasust või vähemalt paluda nende kohta selgitusi.

57.

Liidu eelarve suhtes kehtivatele finantseeskirjadele tuginedes leiab K. Pinxten, et kontrollikoda ei tohiks oma nõudeid esitada asjaolude põhjal, mis ulatuvad ajas tagasi kolm kuni viis aastat enne 5. oktoobrit 2018 ehk kontrollikoja esialgse aruande kuupäeva.

58.

OLAFi juurdluse kohta on K. Pinxten esitanud kolm rikkumist, mis mõjutaksid juurdluse aruannet, mille alusel kontrollikoda on oma hagi esitanud.

59.

Esiteks väidab K. Pinxten sisuliselt, et OLAF laiendas tema vastu algatatud juurdlust tema kabineti inspekteerimise käigus kogutud andmete põhjal alusetult. Teiseks väidab K. Pinxten, et OLAF on rikkunud tema õigust eraelu puutumatusele, võttes ära tema isiklikke faile, millest mõned sisaldasid kirjavahetust tema advokaadiga. Kolmandaks on OLAF K. Pinxteni väitel neljal moel rikkunud tema kaitseõigusi. Esiteks oli asjaolude kokkuvõte ülilühike, sellele lisatud tabelid arusaamatud ning esitatud ei olnud kõik tõendavad dokumendid. Teiseks ei kuulatud K. Pinxteni tema väitel ära kõigi asjaolude ja teiste, aruandeni viinud küsimuste suhtes. Kolmandaks ei olnud tema väiteid analüüsitud, vaid need olid kõigest aruande lõppu kopeeritud. Neljandaks ei saanud tema endine abi tema ärakuulamise protokolli.

60.

Kontrollikoja hagiga seoses tekib rida menetluslikke ja sisulisi küsimusi. Arvan aga, et neist mitme vastus sõltub käesoleva menetluse ning kontrollikoja ülesannete ja selle liikmete ametikohustuste laadist. Seepärast jagan oma analüüsi nelja ossa. Esiteks püüan teha kindlaks ELTL artikli 286 lõikes 6 osutatud taotluse ja kontrollikoja liikmete ametikohustuste laadi kontrollikoja ülesandeid silmas pidades. Seejärel käsitlen menetlusküsimusi. Lõpetuseks analüüsin käesolevat asja sisuliselt ja võimalikke karistusi.

61.

ELTL artikli 286 lõike 5 kohaselt lõpevad kontrollikoja liikme kohustused – kui tavaline asendamine või surm välja arvata – ametist lahkumisel või Euroopa Kohtu otsusega ametist tagandamisel lõike 6 alusel.

62.

See säte näeb ette, et kontrollikoja liiget võib ametist vabastada või ilma jätta õigusest saada pensioni või muid seda asendavaid soodustusi ainult juhul, kui Euroopa Kohus kontrollikoja taotluse põhjal leiab, et ta ei vasta enam oma ametikoha nõuetele või ei täida sellest tulenevaid kohustusi. Aluslepingus on ELTL artiklis 245 sarnane säte komisjoni liikmete kohta. Euroopa Kohus on kõnealuse sätte kohase menetluse kohta märkinud, et see on „iseseisev menetlus“, mida ei saa võrrelda liidu ametniku või teenistuja vastu algatatud distsiplinaarmenetlusega. ( 11 ) Konkreetsemalt on kohtujurist Geelhoed ainsas käesoleva asjaga võrreldavas kohtuasjas komisjon vs. Cresson ( 12 ) märkinud, et „[k]una komisjoni liikme käitumise ning selle institutsiooni avaliku maine ja tegevuse vahel, milles ta oma ametiülesandeid täidab, on otsene seos, siis on [ELTL artikli 245 teises lõigus] ette nähtud menetlus oma laadilt konstitutsiooniline“. ( 13 ) Olen ise samal seisukohal, sest on selge, et need sätted aitavad tagada Euroopa Liidu kui ELL artiklis 2 rõhutatud õigusriigi väärtusel rajaneva ühenduse demokraatlikkust.

63.

Ühest küljest sai kontrollikoda Euroopa Liidu institutsiooniks Maastrichti lepinguga ja tema ülesanne on algul väga üldiselt määratletud ELTL artiklis 285. See sätestab, et kontrollikoda tagab liidu auditeerimise. ELTL artikkel 287, mis käsitleb nimetatud ülesannet üksikasjalikumalt ja täpsustab, kuidas kontrollikoda seda täidab, näeb konkreetselt lõikes 1 ette, et kontrollikoda kontrollib liidu kõigi institutsioonide, organite, ametite ja asutuste tulude ja kulude raamatupidamiskontosid ning teeb parlamendile ja nõukogule avalduse, mis kinnitab raamatupidamiskontode usaldatavust ja nende aluseks olevate tehingute seaduslikkust ja korrektsust, ning et sellele avaldusele võib lisada konkreetse hinnangu liidu iga suurema tegevusvaldkonna kohta.

64.

Seega on kontrollikoja ülesanne aidata kaasa ELi finantsjuhtimise parandamisele, edendada aruandekohuslust ja läbipaistvust ning toimida liidu kodanike finantshuvide sõltumatu kaitsjana. ( 14 ) Seega on kontrollikoda, kui kasutada Euroopa Kohtu presidendi poolt kontrollikoja esimeste liikmete vande andmisel 1977. aasta oktoobris väljendatud sõnu, Euroopa Liidu „rahanduse südametunnistus“. ( 15 )

65.

Teisest küljest tuleb meeles pidada, et aluslepingutega on loodud liidu institutsioonide vahelise pädevuse jaotuse süsteem, kus igal institutsioonil on oma roll liidu institutsioonilises struktuuris ja liidule usaldatud ülesannete täitmisel. ( 16 ) Seda silmas pidades lõi kontrollikoja asutamine tasakaalu ja erapooletuse tagatise liidu institutsioonilises ülesehituses. ( 17 )

66.

Lisaks ollakse üldjoontes nõus avalike asutuste sõltumatu auditeerimise vajadusega ja seda peetakse demokraatia üheks sambaks. ( 18 ) On igati kohane, et ELi kodanikud ja maksumaksjad teavad, mismoodi avalikke tulusid eraldatakse ja kulutatakse. Mittemajoritaarse järelevalveasutusena on kontrollikojal demokraatlikus juhtimises tähtis osa, isegi kui ta, nagu liidu kohtusüsteemgi, ei allu otseselt poliitilisele või rahva kontrollile. ( 19 ) Kontrollikoja legitiimsus tuleneb seega tema sõltumatusest, tema tähtsusest heade valitsustavade edendamisel ning avalikkuse usalduse suurendamisel küsimuses, kuidas ja kui tõhusalt kulutatakse liidu maksu- ja muid tulusid. ( 20 )

67.

Kuid nagu Montesquieu arvas juba 1748. aastal, on selge, et kõigil ametnikel on kalduvus oma võimu kuritarvitada ja nad teevad seda seni, kuni põrkuvad takistustele. Seetõttu tuli ta järeldusele, et „võimu kuritarvitamise ennetamiseks peavad võimud olema lahutatud ja üksteist kontrollima“. ( 21 ) Võimude lahususe põhimõtet on sealtpeale pidevalt edasi arendatud, mistõttu kõikide, s.o nii valitud kui ka määratud koosseisuga institutsioonide üle teostatakse kontrolli ja järelevalvet. Tänaseks on aktsepteeritud seisukoht, et demokraatias peab igal võimul olema vastuvõim, mis seda kontrollib ja pehmendab. ( 22 )

68.

ELTL artikli 286 lõige 6 aitab seega tagada Euroopa Liidu kui ELL artiklis 2 rõhutatud õigusriigi väärtusel rajaneva ühenduse demokraatlikkust. See näeb sisuliselt ette liidu institutsiooni liikme (või, nagu käesolevas asjas, endise liikme) ametist tagandamise menetluse Euroopa Kohtus olukorras, kus asjaomase isiku käitumine ei vasta asjakohastele demokraatlikele normidele. Sarnased sätted on paljude liikmesriikide põhiseaduses ja põhiõigusnormides oma riigiametnike kohta. ( 23 ) Sellisena on see menetlus seega konstitutsiooniline.

69.

Lõpetuseks näitab tõsiasi, et ELTL artikli 286 lõikes 6 osutatud menetlus on ainus, mida Euroopa Kohtu põhikirja kohaselt peab menetlema Euroopa Kohtu täiskogu – nagu ka ELTL artikli 228 lõike 2 kohane menetlus Euroopa ombudsmani puhul ning ELTL artiklid 245 ja 247 komisjoni liikmete puhul – vajaduse korral selle menetluse tähtsust ja erakordsust. ( 24 ) Juba see nõue ise näitab, et see menetlus ei ole distsiplinaarne, sest „distsiplinaarõigus“ viib üldjuhul isikuga otse sõlmitud lepingu alusel määratava karistuseni, mitte kohtunikuameti pidajate avaliku kohtuotsuseni. ( 25 ) Vastupidi, distsiplinaarmenetluses ei ole karistust määrav institutsioon harta artikli 47 tähenduses kohus, vaid pigem haldusasutus. ( 26 )

70.

Nagu Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses komisjon vs. Cresson (C‑432/04, EU:C:2006:455), peavad komisjoni liikmed, olgugi et ELTL artikli 245 kohaldamiseks on vajalik teatava raskusastmega rikkumise olemasolu, „hoolitsema selle eest, et nende käitumine oleks laitmatu“. ( 27 ) See nõue kehtib ka kontrollikoja liikmetele.

71.

Nagu kohtujurist Geelhoed selgitas oma ettepanekus selles kohtuasjas, on „[liidu] institutsioonide nõuetekohaseks toimimiseks […] oluline, et kõrgeid ametnikke ei peeta mitte ainult oma eriala asjatundjateks, vaid et nad on ka laitmatu käitumisega. Nende ametnike isikuomadused mõjutavad otseselt üldsuse usaldust [liidu] institutsioonide vastu, nende endi usaldusväärsust ja seega tulemuslikkust“. ( 28 )

72.

Seda eesmärki silmas pidades tulebki tõlgendada ELTL artikleid 285 ja 286, kus on loetletud mõned kohustused, mida kontrollikoja liikmed ametisse asudes pühalikult täita tõotavad.

73.

Esimene neist on olla oma tööülesannete täitmisel täiesti sõltumatu ja tegutseda liidu üldistes huvides. Kontrollikoja liikmed ei tohi oma kohustuste täitmisel taotleda ega vastu võtta juhiseid üheltki valitsuselt ega mingilt muult organilt. Lisaks peavad nad nii oma ametiaja jooksul kui ka pärast selle lõppemist hoiduma igasugusest tegevusest, mis nende ametikohustustega kokku ei sobi. Seega peavad nad austama oma ametist tulenevaid kohustusi. Nagu ELTL artikli 286 lõikes 4 sätestatud, kuulub nende kohustuste hulka „eriti […] kohustus[…] käituda ausalt ja diskreetselt teatud ametissenimetamiste suhtes või soodustuste vastuvõtmisel pärast oma ametiaja lõppemist“. ( 29 )

74.

Juhin tähelepanu, et need kohustused on sõnastatud samamoodi kui komisjoni liikmete kohustused, mida Euroopa Kohus tõlgendas kohtuasjas komisjon vs. Cresson (C‑432/04, EU:C:2006:455). Kuna mõiste „[kontrollikoja liikme ametist] tulenevad kohustused“ ei ole ka ELTL artikli 286 lõikes 4 piiritletud, tuleb seda tõlgendada sama laialt kui komisjoni liikmete puhul. ( 30 )

75.

Arvestades kontrollikoja liikmetele usaldatud ülesannete tähtsust, on seega „oluline, […] et nad järgivad kõige rangemaid käitumisnorme“. Seega tuleb kõnealust mõistet tõlgendada nii, et see ei hõlma ainult [ELTL artikli 286 lõikes 4] sõnaselgelt nimetatud kohustust käituda ausalt ja diskreetselt, vaid ka kõiki teisi [kontrollikoja] liikme ametist tulenevaid kohustusi. Seega peavad [liidu] üldised huvid olema [kontrollikoja] liikmete jaoks igal hetkel „mitte ainult siseriiklikest huvidest, vaid ka isiklikest huvidest kõrgemal“. ( 31 )

76.

Konkreetselt tähendab see, et kontrollikoja liikmed peavad olema sõltumatud, ausad ja diskreetsed, nagu sätestatud ELTL artiklites 285 ja 286, ja täitma ka kõige kõrgemaid erapooletuse ( 32 ) ja omakasupüüdmatuse nõudeid. Arvestades, et kontrollikoda on, nagu eespool märgitud, liidu „rahanduse südametunnistus“, lasub kontrollikoja liikmetel sellest tulenevalt ka täielik vastutus selle eest, milleks ja kui läbipaistvalt nad avalikke vahendeid kulutavad.

77.

K. Pinxten leiab sissejuhatuseks, et käesoleva menetluse puhul tuleb järgida põhimõtet, mille kohaselt tuleb enne distsiplinaarmenetluse algatamist ära oodata kriminaalmenetluse tulemus.

78.

Mina aga arvan, et seda väites ei ole aru saadud ELTL artikli 286 lõikes 6 ette nähtud menetluse laadist, mis on, nagu ma eespool märkisin, konstitutsiooniline. Kui Euroopa Kohus nõustuks enne otsuse tegemist ära ootama kriminaalmenetluse tulemuse, õõnestaks see ELTL artikli 286 lõike 6 konkreetset eesmärki, millel on tähtis osa aluslepinguga ette nähtud võimude lahususe tagamisel. Nagu kohtujurist Geelhoed selgitas kohtuasjas komisjon vs. Cresson, on liikmesriigi kriminaalmenetlusel ja ELTL artikli 286 lõike 6 kohasel menetlusel riigisiseses ja liidu õiguskorras oma eesmärk: „Kui esimesena nimetatud menetluse eesmärk on tagada liikmesriigi tasandil ühiskonna toimimiseks vajalike normide täitmine, siis viimati nimetatu tagab ühenduse institutsioonide nõuetekohase toimimise asutamislepingust tulenevate eesmärkide saavutamisel“, ( 33 ) millele mina lisaksin liidu demokraatliku toimimise tagamise.

79.

Lisandub asjaolu, et kuigi käitumine, mille tõttu kumbki menetlus võidakse algatada, võib olla sama, ei saa seda öelda asjaomase isiku süüdimõistmiseks vajalike asjaolude tõendamise reeglite ja kohustuste kohta. Seega ei ole Euroopa Kohus seotud kriminaalmenetluses asjaoludele antud juriidilise kvalifikatsiooniga ning tema pädevuses on oma täie hindamispädevuse raames uurida, kas ELTL artikli 286 lõikel 6 põhinevas menetluses ette heidetud asjaolud kujutavad endast kontrollikoja liikme ametist tulenevate kohustuste rikkumist. ( 34 ) Niisiis ei ole oluline, milline on liikmesriigi kohtutes toimuva kriminaalmenetluse tulemus – ELTL artikli 286 lõike 6 kohase menetluse tulemus ei sõltu muudes menetlustes saavutatud tulemustest. ( 35 ) Sama saab väita vastupidi: Luksemburgis poolelioleva menetluse tulemus ei sõltu kuidagi käesoleva menetluse tulemusest.

80.

Neil kaalutlustel olen seega seisukohal, et praegu Luksemburgi kohtutes pooleli oleva menetluse tulemust ei ole vaja ära oodata.

81.

K. Pinxten väidab, et kui tema vastu esitatakse hagi ELTL artikli 286 lõike 6 alusel, ei ole tal õigust pöörduda kohtusse ega juurdepääsu kahele kohtuastmele, mis on vastuolus harta artikliga 47 ning EIÕK protokolli nr 7 artikliga 2.

82.

Sellega seoses on Euroopa Kohus märkinud, et isegi kui oletada, et viimasena nimetatud säte on ELTL artiklil 245 põhineva menetluse korral kohaldav, „piisab, kui meelde tuletada, et nimetatud protokolli artikli 2 lõike 2 kohaselt võivad selles õiguses olla erandiks eelkõige juhud, kus asjasse puutuva isiku üle mõistis esimeses astmes kohut kõrgeim kohtuinstants“. ( 36 ) Arvestades mõlema menetluse sarnasusi, peab see paika pidama ka ELTL artikli 286 lõikega 6 ette nähtud menetluse puhul.

83.

K. Pinxten ütleb oma repliigis, et Euroopa Kohus tegutseb ELTL artikli 286 lõike 6 alusel toimides distsiplinaarasutusena, mitte kohtuna. Sellest järeldab ta, et tal puudub igasugune tõhus kohtulik kaitse. Seega ei saa kontrollikoda oma hagi esitada nimetatud sättes osutatud menetluse alusel.

84.

See väide on sisuliselt aluslepingu sätte kehtivuse vaidlustamine; esmase õiguse kehtivuse kontrollimine ei ole aga Euroopa Kohtu pädevuses. ( 37 ) Kuid nagu olen juba märkinud, ei ole kõnealune menetlus laadilt distsiplinaarne, vaid konstitutsiooniline.

85.

Lisan, et kogu ELTL artikli 286 lõike 6 alusel Euroopa Kohtus toimuv menetlus on kooskõlas Euroopa Kohtu kodukorras sisalduvate sätetega hagide kohta. Lisaks on tähelepanuväärne, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 16 kohaselt peab Euroopa Kohus sellise asja arutamiseks kokku tulema täiskoguna. Sedasi on tagatud, et isiku, kelle suhtes menetlus on algatatud, kuulab ära sõltumatute kohtunike täiskogu, kes ise kuuluvad liidu institutsiooni, mille ülesanne on tõlgendada ja kohaldada aluslepinguid. Seega on selge, et Euroopa Kohus on käesolevas menetluses, nagu kohtujurist seda väljendas kohtuasjas komisjon vs. Cresson, ( 38 )„erapooletu [liidu] kohus“.

86.

K. Pinxtenil on kaks menetluslikku väidet otsuse kohta, millega kontrollikoda otsustas anda käesoleva asja lahendamiseks Euroopa Kohtule.

87.

Esiteks väidab ta, et käesoleva asja Euroopa Kohtule lahendamiseks andmise poolt ei ole hääletanud nii palju kontrollikoja liikmeid, kui on ette nähtud kontrollikoja kodukorra artikli 4 lõikes 4. Teiseks väidab ta, et tema ärakuulamiseks korraldatud koosolekul osalesid kontrollikoja peasekretär ja õigustalituse juhataja, mis on vastuolus kontrollikoja kodukorra rakenduseeskirjade artikli 49 lõikega 3. ( 39 ) Käsitlen neid väiteid ükshaaval.

88.

Kontrollikoja kodukorra artikli 25 lõige 3 näeb ette, kontrollikoja otsused võetakse vastu istungil viibivate kontrollikoja liikmete häälteenamusega. Selle sätte erandina näeb kontrollikoja kodukorra artikli 4 lõige 4 ette, et otsus asja üleandmise kohta Euroopa Kohtule ELTL artikli 286 lõike 6 alusel „tehakse salajase hääletuse teel nelja viiendiku kontrollikoja liikmete häälteenamusega“.

89.

Hääletamise ajal oli kontrollikojal 28 liiget. Neist kaks taandasid ennast: üks oma sõpruse pärast K. Pinxteniga, teine sellepärast, et pidi Belgia liikmena pärast K. Pinxteni lahkumist tema ametikohale asuma. Istungil ei osalenud veel neli liiget ja nende puudumine oli põhjendatud.

90.

Seega tasub kontrollikoja kodukorra artikli 4 lõike 4 sõnastust võrrelda kodukorra artikli 25 lõikes 3 sätestatud põhimõttega. Esimene näeb ette, et otsuse vastuvõtmiseks on vajalik nelja viiendiku liikmete häälteenamus, artikli 25 lõige 3 aga, et selleks on vajalik ainult istungil viibivate liikmete häälteenamus. Arvestades nende sätete sõnastuserinevusi, on seega selge, et nelja viiendiku liikmete häälteenamus puudutab kogu kontrollikoja liikmete, mitte ainult hääletamise ajal istungil viibivate liikmete arvu.

91.

Kuna kontrollikojal oli vaidlusaluse otsuse tegemise ajal 28 hääleõiguslikku liiget, oli selle tegemiseks teoreetiliselt vajalik 23 liikme häälteenamus. Kui aga arvata kontrollikoja liikmete arvust maha hääletamisest taandatud liikmete arv, on tulemuseks 26 liiget ja otsuse vastuvõtmiseks vajalik 21 liikme häälteenamus.

92.

Tõsi, kontrollikoja kodukorras ei ole ühtki sätet taandamise kohta. Kuid nagu kohtujurist Wahl on Euroopa Kohtu kohta märkinud, ei takista asjaolu, et kodukorras ei ole konkreetselt liikmete taandamist käsitlevaid sätteid, sellele põhimõttele tuginemast. ( 40 ) Taandamine ei ole tegelikult midagi muud kui vaid osa erapooletuse nõudest, millele peab vastama iga harta artiklis 47 nimetatud kohus. ( 41 )

93.

Kuna aga harta artikkel 41 näeb ette õiguse heale haldusele, kehtib see erapooletuse nõue loomulikult ka ELi institutsioonidele. ( 42 ) Järelikult on taandamine võimalik ka kontrollikoja otsuste vastuvõtmiseks kokkukutsutud istungitel, eriti kui arutusel on kellegi suhtes haldusmenetluse algatamine ja istungil võidakse vastu võtta otsus selle isiku kahjuks.

94.

Arvestades, et taandamise mõte on vältida huvide konflikti, on samuti selge, et taandatav või end ise taandav isik ei tohi mitte mingil moel menetlusse sekkuda. Teatud mõttes ei ole end ise taandav isik vähemalt ajutiselt, asjaomase probleemiga seoses, enam oma institutsiooni liige. Taandamist ei saa seega võrdsustada puudumisega. Vastasel juhul arvestataks taandatud isikud kvoorumisse. Kui seda tehtaks, võib see mõjutada asjaomase otsuse vastuvõtmist ja tekitada erapoolikuse mulje.

95.

Nendel kaalutlustel olen seisukohal, et neid kaht kontrollikoja liiget, kes end taandasid, ei tuleks kontrollikoja kodukorra artikli 4 lõikes 4 ette nähtud arvutamisel arvesse võtta. Sellisel juhul on nimetatud sättes ette nähtud nelja viiendiku liikmete häälteenamuse nõue täidetud.

96.

Kontrollikoja kodukorra rakenduseeskirjade artikkel 8 näeb ette, et kodukorra artiklis 4 sätestatud korra alusel peetavad koosolekud on rakenduseeskirjade artikli 49 lõike 3 tähenduses „kinnised“. See tähendab konkreetselt seda, et sellise kontrollikoja liikme ärakuulamiseks kokku kutsutud koosolekud, kelle kohta kaebus on esitatud, peetakse ilma tõlkide ja kontrollikoja personali juuresolekuta.

97.

Tuleb aga märkida, et kontrollikoja kodukorra rakenduseeskirjade artikli 39 lõike 1 kohaselt kuulub kontrollikoja peasekretäri vastutusalasse ka kontrollikoja koosolekute protokollimine ja protokollide säilitamine. Kontrollikoja kodukorra rakenduseeskirjade artikli 50 lõige 1 kinnitab, et kontrollikoja koosoleku protokolli projekti koostab peasekretär või muu seda ülesannet täitma nimetatud isik. Kuigi aga sama artikli lõikes 5 on säte, et kinniste koosolekute protokolle levitatakse piiratult, ei ole samas täpsustatud, kes kinniseid koosolekuid protokollib, ning kontrollikoja kodukorra artikkel 23 näeb ette, et eranditult kõik kontrollikoja istungid protokollitakse.

98.

Kuna selles olukorras on selge, et kontrollikoja liikme ärakuulamiseks seoses kontrollikoja kodukorra artikli 4 kohase menetlusega kokku kutsutud koosolek tuleb protokollida, tuleb eeldada, et ei kontrollikoja kodukorra rakenduseeskirjade artikkel 8, artikli 49 lõige 3 ega isegi artikkel 50 ei moodusta erandit rakenduseeskirjade artiklist 39. Seepärast tuleb kontrollikoja kodukorra rakenduseeskirjade artikli 49 lõiget 3 tõlgendada nii, et see ei viita rakenduseeskirjade artikli 50 lõike 1 kohaselt kontrollikoja peasekretärile ega koosolekut protokollima nimetatud isikule.

99.

Sellega seoses võib lisada, et kontrollikoda on oma 12. veebruari 2015. aasta otsusega ( 43 ) ette näinud, et õigustalituse juhatajale anti kontrollikoja kodukorra rakenduseeskirjade artikli 50 lõike 1 alusel ülesanne abistada peasekretäri seoses koosolekute järelmeetmetega, ja et seal on sõnaselgelt nimetatud protokollimist. Seega võib järeldada, et õigustalituse juhataja ja peasekretäri viibimine K. Pinxteni ärakuulamiseks kokku kutsutud koosolekul oli kontrollikoja suhtes kehtivate normidega kooskõlas.

100.

Lisaksin kõrvalmärkusena veel vaid nii palju, et põhimõtteliselt tagab õigustalituse juhataja koosolekul viibimine normidest kinnipidamise, mis on kasulik ka asjasse puutuvale liikmele. Seepärast tuleb kontrollikoja kodukorra rakenduseeskirjade artikli 49 lõiget 3 tõlgendada nii, et see ei viita ka õigustalituse juhatajale.

101.

Kolmandaks väidab K. Pinxten, et kontrollikoda on seadnud kahtluse alla tema poolt alates 2006. aastast esitatud taotluste õiguspärasuse ja seeläbi rikkunud tema õigust sellele, et tema asja arutatakse mõistliku aja jooksul, kuigi kontrollikojal oli tema ametiaja algusest peale olemas kogu teave, millega ta oleks saanud kontrollida tema taotluste õiguspärasust või vähemalt paluda nende kohta selgitusi.

102.

Liidu eelarve suhtes kehtivatele finantseeskirjadele tuginedes leiab K. Pinxten, et kontrollikoda ei tohiks oma nõudeid esitada asjaolude põhjal, mis ulatuvad ajas tagasi kolm kuni viis aastat enne 5. oktoobrit 2018 ehk kontrollikoja esialgse aruande kuupäeva.

103.

Tahan kõigepealt meenutada väljakujunenud kohtupraktikat, mis ütleb, et „kui menetluse kestust ei ole liidu õigusnormiga sätestatud, siis tuleb seda, kas aeg, mis institutsioonil kulus vaidlusaluse akti võtmiseks, on „mõistlik“, hinnata kõigi kohtuasjale omaste asjaolude alusel, võttes eelkõige arvesse vaidluse tähtsust huvitatud isiku jaoks, asja keerukust[, mitmesuguseid menetlusetappe, mille ELi institutsioon on läbinud,] ning poolte käitumist“. ( 44 ) Sellest konkreetse hindamise nõudest tuleneb järelikult, et seda, kas tegemist on mõistliku ajaga, ei tule kindlaks teha lähtuvalt täpsest, abstraktselt määratletud ajalisest piirist, vaid seda tuleb hinnata iga üksikjuhtumi asjaoludest lähtuvalt. ( 45 )

104.

Seda arvestades on K. Pinxteni osutatud viieaastane tähtaeg kohaldatav ainult, nagu Euroopa Kohus on sõnaselgelt sedastanud, liidu võlgade sissenõudmise kontekstis ja konkreetsemalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määruse (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, ( 46 ) suhtes. Lisaks meenutan, et Euroopa Kohus on ise selgitanud, et kõnealust viieaastast tähtaega tuleb isegi selles konkreetses olukorras käsitada ümberlükatava eeldusena. ( 47 )

105.

Käesolevas asjas tuleb läbitud menetlusetappide kohta märkida esmalt seda, et käesoleva asja aluseks oleva hagi esitamiseni viinud sisemenetlus algas 18. juulil 2016 ja 1. septembril 2016, kui K. Pinxtenile esitati väited tema mitme võimaliku raske rikkumise kohta. Seejärel, 14. oktoobril 2016, saadeti toimik OLAFile, kes algatas oma juurdluse 15. novembril 2016. OLAF saatis oma juurdluse lõpparuande kontrollikojale 2. juulil 2018. Kontrollikoda otsustas 12. juulil 2018 anda oma presidendile kooskõlas kontrollikoja kodukorra artikli 4 lõigetega 1 ja 2 ülesande koostada OLAFi juurdluse lõpparuande põhjal esialgne aruanne. Esialgne aruanne koos OLAFi juurdluse lõpparuandega edastati liikmetele ja K. Pinxtenile 5. oktoobril 2018. K. Pinxten esitas oma kirjalikud seisukohad 19. novembril 2018 ja tema ärakuulamine toimus 26. novembril 2018. Kõike seda arvesse võttes otsustas kontrollikoda asja kolm päeva hiljem ELTL artikli 286 lõike 6 alusel Euroopa Kohtule üle anda. K. Pinxteni kohta väidete esitamisest kuni asja Euroopa Kohtule üleandmiseni kulus seega igatahes ainult pisut üle kahe aasta.

106.

Arvestades, kui palju menetlustoiminguid selle aja jooksul tehti – alustades väidete esitamise järgselt institutsioonisisestest sammudest seoses K. Pinxteniga, millele järgnes asja suunamine OLAFile uurimiseks, sellele omakorda asjaolude kokkuvõte ja OLAFi juurdluse lõpparuanne ning kontrollikoja esialgne aruanne, millele lisandub aeg, mille jooksul oli K. Pinxtenil võimalus oma kaitseõigusi kasutada (kirjalike seisukohtade esitamine nii OLAFile kui ka kontrollikojale ning ärakuulamine OLAFi ja kontrollikoja poolt) –, ei saa minu arvates väita, et see, mismoodi kontrollikoda K. Pinxteni juhtumit menetles ja kui palju aega tal selleks kulus, on vastuolus mõistliku aja põhimõttega.

107.

Teiseks tuleb asjaolude puhul tunnistada, et mõned neist on pärit aastast 2006, kui algas K. Pinxteni esimene ametiaeg kontrollikojas. Juhin aga tähelepanu, et suur osa K. Pinxteni vastu esitatud väidetest puudutavad sündmusi, mis toimusid pärast 2013. aasta oktoobrit, ( 48 ) s.o ajal, millega K. Pinxten on ise nõustunud, või sündmusi, mis juhul, kui need toimusid varem, kordusid pärast seda „tähtpäeva“. ( 49 ) Pealegi ei saa mõistliku aja nõuet, nagu see on nüüd sõnaselgelt ette nähtud harta artiklitega 41 ja 47, võrdsustada kriminaalasjades kohaldatava aegumistähtajaga, mida Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“) määratleb kui õigusrikkuja seaduslikku õigust, et talle ei esitataks süüdistust ja tema suhtes ei algatataks kohtumenetlust õigusrikkumise eest, millest on möödunud teatav hulk aega. ( 50 ) Mõistliku aja nõue on isiku õigus sellele, et tema küsimusi „käsitletakse mõistliku aja jooksul“, ehk harta artiklis 47 kasutatud sõnastusest selgemini väljendatud õigus sellele, et kohus menetleb tema asja mõistliku aja jooksul. Teisisõnu on mõistlik aeg distsiplinaar- või kriminaalasjades see aeg, mille jooksul tuleb rikkuja kohtusse anda ja mis ei alga asjaolude tekkimise ajal, vaid päevast, mil asjaomase isiku vastu esitatakse süüdistus. ( 51 )

108.

Kui mõistliku aja nõuet tuleb ELTL artikli 286 kohase erimenetluse raames käsitada aegumistähtajana, tuleb igatahes arvesse võtta ka nende rikkumiste raskust, mida võidakse ELTL artikli 286 lõike 6 alusel hindama hakata. Nende liikmesriikide õigussüsteemides, kes on oma kriminaalõiguses ette näinud süütegude aegumistähtaja, on igatahes aegumistähtaeg otseses sõltuvuses rikkumise raskusest. ( 52 ) Seda silmas pidades paistab, et esimese etteheidetava teo toimepanemisest kuni asjaomase institutsiooni esimeste aktide vastuvõtmiseni nende kohta kulunud kümme aastat – või isegi 12 aastat, kui võtta käesolevas asjas K. Pinxteni nõudel arvesse kontrollikoja presidendi esialgset aruannet – ei ole ülemäära pikk aeg.

109.

OLAFi juurdluse kohta on K. Pinxten esitanud kolm rikkumist, mis tema väitel mõjutavad OLAFi juurdluse lõpparuannet kontrollikojale.

110.

Esiteks väidab K. Pinxten sisuliselt, et OLAF laiendas tema vastu algatatud juurdlust tema kabineti inspekteerimise käigus kogutud andmete põhjal alusetult.

111.

Tõsi, OLAFi esimeses kirjas K. Pinxtenile tema suhtes juurdluse algatamise kohta on nimetatud ainult „[tema] kui [kontrollikoja] liikmega seotud võimalikke rikkumisi kontrollikoja varade kasutamisel [tema poolt] ja [asjaomaseid] lähetusi, mille [tema olevat] läbi viinud ja/või kinnitanud vastuolus kehtivate eeskirjadega ja mis on kahjustanud Euroopa Liidu rahalisi huve“. ( 53 ) Alles teises etapis (s.o OLAFi 15. detsembri 2017. aasta kirjas K. Pinxteni advokaadile) andis OLAF K. Pinxteni advokaadile teada, et OLAFi peadirektor on pärast inspekteerimise käigus kogutud andmete esialgset analüüsi otsustanud laiendada juurdlust võimalikele huvide konfliktidele ja muudele ELTL artiklite 285 ja 286 ning kontrollikoja liikmete käitumisjuhendi rikkumistele. ( 54 )

112.

K. Pinxten väidab, et inspekteerimise eesmärk või tulemus ei saa olla selliste võimalike rikkumiste väljaselgitamine, mis enne inspekteerimist ei saa teatavad olla olnud, sest inspekteerimise eesmärk ja ulatus tulenevad uurijatele antud ülesandest. ( 55 )

113.

Minu arvates on OLAFi uurimistegevuse sel moel tõlgendamine liiga kitsas.

114.

Meenutan ennekõike, et OLAFi ülesannete hulka, nagu need on sõnaselgelt nimetatud määruse nr 883/2013 põhjenduses 6, kuuluvad „peale finantshuvide kaitse […] ka kõik meetmed, mis on seotud liidu huvide kaitsega eeskirjade eiramise eest, mille tulemuseks võib olla haldus- või kriminaalmenetlus“. Nende ülesannete täitmiseks näeb nimetatud määruse artikli 4 lõige 2 ette, et OLAFil on „õigus saada viivitamata ja ette teatamata juurdepääs institutsioonide, organite, ametite ja asutuste valduses olevale mis tahes asjakohasele teabele, sealhulgas andmebaasides sisalduvale teabele, ning nende tööruumidele […]. Amet võib teha koopia ja väljavõtte kõikidest institutsioonide ja asutuste valduses olevatest dokumentidest või andmekandja sisust ning vajaduse korral võtta need oma järelevalve alla, et vältida nende kadumise ohtu“. Lõpetuseks tuleb meeles pidada ka seda, et ELi institutsioonide liikmetel on kohustus OLAFiga koostööd teha määruse nr 883/2013 artikli 7 lõike 3 kohaselt, mis sätestab, et „[i]nstitutsioonid[…] tagavad, et nende [liikmed] osutavad [OLAFi] töötajatele nende ülesannete tõhusaks täitmiseks vajalikku abi“. Sama kohustuse näeb kontrollikoja liikmetele ette ka kontrollikoja otsuse nr 99‑2004 eeskirjade kohta, millega reguleeritakse kontrollikoja liikmete koostööd pettuste, korruptsiooni ja muu ühenduste finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamisega seotud sisejuurdlustes, artikli 3 teine lõik, mis sätestab, et „[OLAFi j]uurdluse raames teevad kontrollikoja liikmed ametiga täielikku koostööd“. ( 56 )

115.

Arvestades OLAFi ülesannete ulatust, talle nende täitmiseks antud volitusi ja kontrollikoja liikmete kohustust teha OLAFiga koostööd, võib OLAFi poolt inspekteerimise tagajärg olla minu arvates ka selliste võimalike rikkumiste väljaselgitamine, mida juurdlus alguses ei hõlmanud. Kui see oleks OLAFile keelatud, tähendaks see, et OLAF peab jätma võimalikud rasked rikkumised tähelepanuta, see aga oleks OLAFi ülesannetega, volitustega ja kontrollikoja liikmete koostöökohustusega täiesti vastuolus, samal ajal kui OLAFi uurimistegevuse tõhusus on ELi finantshuvide kaitsmise üldisema avaliku huvi kaudu avalikkuse huvides. ( 57 )

116.

Igasugune muu järeldus piiraks OLAFi sõltumatust selles mõttes, et see piiraks OLAFi peadirektori juurdluste algatamise ja ka laiendamise õigust. Nagu ka Üldkohus on märkinud seoses OLAFi sisejuurdluse laiendamisega välisjuurdlusele, „oleks tagajärg selline juhul, kui OLAFi peadirektor ei saaks piisavalt tõsiste kahtluste korral sisejuurdluse käigus ilmnenud asjaoludes […] esimest […] laiendada“. ( 58 )

117.

Neil kaalutlustel olen seisukohal, et kuna OLAF viis oma inspekteerimise läbi kooskõlas kehtivate normidega, teatas K. Pinxtenile juurdluse laiendamisest ja andis talle võimaluse selgitada kõiki lõpparuandes ette heidetud asjaolusid, ( 59 ) võib OLAFi juurdluse laiendamise tõttu avastatud rikkumisi arvesse võtta ka käesolevas menetluses.

118.

Teiseks väidab K. Pinxten, et OLAF on tema isiklikke faile kaasa võttes ja tema advokaadiga peetud kirjavahetust kopeerides rikkunud tema õigust eraelu puutumatusele.

119.

Harta artikli 7 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust. See õigus ei ole aga absoluutne. Harta artikli 52 lõike 1 kohaselt tohib seda piirata, kui seda tehakse seadusega ja see vastab tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele ega kujuta endast taotletavat eesmärki arvestades ebaproportsionaalset sekkumist. ( 60 )

120.

OLAFi õigus teha asjakohastest dokumentidest koopiaid on ette nähtud määruse nr 883/2013 artikli 4 lõike 2 punktiga a. See õigus on vajalik ELi finantshuvide kaitsmiseks, mis on kahtlemata harta artikli 52 lõike 1 tähenduses „liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuv eesmärk“. ( 61 ) Nagu Euroopa Kohus on juba rõhutanud, on liikmesriikide kohustus võidelda liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu hoiatavate ja tõhusate meetmetega kohustus, mis tuleneb muu hulgas liidu esmasest õigusest, nagu ELTL artikli 325 lõige 1. ( 62 )

121.

Asjaolu, et juurdlusalune isik peab teatavaid dokumente isiklikeks, ei ole sellega seoses oluline. Eelkõige on OLAFi töötajatele kehtivaid juurdlusmenetlusi käsitlevate juhiste punktis 13.5 konkreetselt sätestatud, et „ruumide inspekteerimise ajal on juurdlusüksuse liikmetel õigus pääseda ligi asjaomase ELi institutsiooni, organi, ameti või asutuse mis tahes teabele, kaasa arvatud elektrooniliste andmete koopiad, eradokumentide koopiad (kaasa arvatud meditsiinilised dokumendid), kui need võivad olla juurdluse jaoks olulised“. ( 63 ) Minu arvates on OLAFi volituste selline tõlgendamine kooskõlas määrusega nr 883/2013, kuna see annab OLAFile õiguse teha koopia kõikidest ELi institutsioonide, organite, ametite ja asutuste valduses olevatest dokumentidest või andmekandjatest kui need on seotud asjakohase teabega.

122.

Lisaks tuleb märkida, et K. Pinxteni eraelu puutumatuse õigusega seotud väiteid seoses tema ametiajal kogunenud materjalidega – peale puhtisiklike kirjade – ei saa tema ametialaste väärkasutuste uurimise kontekstis eriti tugevaks pidada. Igasugune muu järeldus oleks vastuolus ELi institutsioonide kohustusega võidelda kelmuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse vastu tõkestavate meetmetega.

123.

Pealegi on OLAFi volitused formuleeritud nii, et tagatud oleks nende proportsionaalne kasutamine. OLAFi töötajatele kehtivate juurdlusmenetlusi käsitlevate juhiste punkti 13.4 kohaselt võib inspekteerimine toimuda asjaomase ELi institutsiooni liikme eemalolekul. Sellisel juhul peab aga kohal viibima „asjaomase ELi institutsiooni […] muu töötaja või turvameeskonna liige“.

124.

Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et inspekteerimine toimus kontrollikoja turvatalituse ametniku ning infoturbe- ja andmekaitseametniku juuresolekul. Mis puudutab K. Pinxteni erasõnumeid, on 22. novembri 2017. aasta OLAFi digitaalse ekspertiisi aruandes ( 64 ) sõnaselgelt märgitud, et „OLAFi uurijad vaatasid kõik need andmed läbi kooskõlas andmekaitsenõuetega, nagu oli palunud [andmekaitseametnik]. Eraelulised e‑kirjad ja e‑kirjad, mis ei olnud ilmselgelt juurdluse eesmärgiga seotud, kustutati kõigist kopeeritud kaustadest […]. Läbivaatamise ja kustutamise eest vastutas [andmekaitseametnik] […]. [Andmekaitseametnik] andis OLAFile üle ka varem läbi vaadatud e‑dokumendid, mis olid valitud ja kopeeritud ketastelt U\: ja S\:“.

125.

Mis puudutab konkreetselt K. Pinxteni kirjavahetust oma advokaadiga, on selge, et advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsus on Euroopa Liidu õiguse kohaselt kaitstud, kuid seda tingimusel, et see teabevahetus on seotud kliendi kaitseõiguse teostamisega ja toimunud sõltumatute advokaatidega. ( 65 ) Käesolevas asjas aga piisab märkimisest, et nagu ka kontrollikoda on täheldanud, ei ole K. Pinxten esitanud ühtki tõendit selle kohta, et OLAF on kasutanud advokaadi ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsusega kaitstud dokumente. K. Pinxten ei ole ühtki sellist dokumenti leidnud ka OLAFi juurdluse lõpparuandest või selle lisadest. Vastupidi, 22. novembri 2017. aasta digitaalse ekspertiisi aruande 6. lisas on hoopis märgitud, et „e‑kirjade filtreerimisega seoses […] kustutati kõik 2010. aastast varasemad Outlooki kirjad“. Lisaks on aruandes märgitud, et kustutati ka muud materjalid, näiteks teabevahetus K. Pinxteni õigusnõunikuga ja viited sellele. ( 66 )

126.

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et OLAF ei ole oma juurdluse käigus K. Pinxteni õigust eraelu puutumatusele rikkunud.

127.

Kolmandaks väidab K. Pinxten, et OLAF on rikkunud tema kaitseõigusi. Nii oli tema väitel esiteks talle saadetud asjaolude kokkuvõte ülilühike, sellele lisatud tabelid arusaamatud ning esitatud ei olnud kõik tõendavad dokumendid. Teiseks ei olnud K. Pinxteni väitel teda ära kuulatud kõigi asjaolude ja aruande koostamiseks ära kuulatud tunnistajate ütluste kohta. Kolmandaks ei olnud OLAF tema väiteid analüüsinud, vaid need kõigest aruande lõppu kopeerinud. Neljandaks ei saanud tema endine abi tema ärakuulamise protokolli.

128.

On selge, et nagu näeb ette ka harta artikkel 41, kätkeb õigus heale haldusele igaühe õigust ühelt poolt sellele, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada, ja teiselt poolt sellele, et tal on õigus tutvuda teda puudutavate andmetega.

129.

Nagu Euroopa Kohus on meenutanud 11. juuli 2006. aasta otsuses komisjon vs. Cresson (C‑432/04, EU:C:2006:455), „õigus[e] […] olla ära kuulatud tagamine kõigis menetlustes, mis võivad viia asjaomast isikut kahjustava meetmeni, kujutab endast [liidu] õiguse üldpõhimõtet, mida tuleb järgida isegi siis, kui asjaomast menetlust ei ole kuidagi reguleeritud. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kaitseõiguse järgimine nõuab, et isikule, kelle vastu [on alustatud] haldusmenetlust, antakse tegelik võimalus selle menetluse jooksul teha teatavaks oma seisukoht väidetud asjaolude ja olukordade asetleidmise ja asjakohasuse kohta ning dokumentide kohta, millele [ELi institutsioon, organ, asutus või amet] tugineb oma põhjendustes [liidu] õiguse rikkumise olemasolu kohta“. ( 67 ) OLAFi juurdlusega seoses võib siin lisada, et ka määruse nr 883/2013 artikli 9 lõige 4 näeb ette, et „pärast juurdluse lõpetamist ja enne teda nimeliselt käsitlevate järelduste tegemist [antakse] kõnealusele isikule võimalus esitada oma märkused temaga seotud asjaolude kohta“.

130.

Käesolevas asjas tuleb seega kõigepealt kindlaks teha, kas K. Pinxtenit teavitati aegsasti tema vastu esitatud väidetest ning kas tal oli võimalus olla ära kuulatud. ( 68 )

131.

Mina ise ei ole nõus K. Pinxteni väitega, et tema kaitseõigusi ei ole austatud. Toimikus olevatest materjalidest nähtub hoopis, et K. Pinxtenile saadeti 7. detsembril 2017 kutse ilmuda 22. detsembril 2017 vestlusele võimalike rikkumiste teemal, millest oli talle teatatud 22. septembril 2017. ( 69 ) Samuti on selge, et K. Pinxtenile teatati juurdluse laiendamisest ja vestlusele kutsumisest 15. detsembril 2017 tema advokaadile saadetud kirja teel. ( 70 ) Tõsi, K. Pinxteni advokaat vastas sellele kirjale nii, et tema klient on nõus käsitlema 22. detsembriks 2017 kavandatud vestlusel OLAFiga ainult asjaolusid, millele on viidatud teates, millega tema klient nimetati „juurdlusaluseks isikuks“. ( 71 ) Toimunud vestluse protokollist aga nähtub, et vestluse käigus käsitleti vabatahtlikult ja tagasi hoidmata suurt hulka asjaoludest, mille OLAF oli oma juurdluse käigus välja selgitanud ja oma lõpparuandesse lisanud. ( 72 ) Pealegi lisati küsimused, mis jäid selle vestluse ajal käsitlemata, sellegipoolest hiljem K. Pinxtenile saadetud kokkuvõttesse (näiteks tema viibimine Crans Montanas või osalemine erakonna juhatuses või (väidetavad) kindlustuspettused). Mis puutub sellesse kokkuvõttesse, siis väidab K. Pinxten küll, et see oli ülilühike ja sellele lisatud tabelid arusaamatud, kuid tegelikult on selge, et see oli nii kehtivate eeskirjade kui ka K. Pinxtenile ette heidetava kirjelduse poolest piisavalt põhjalik. Asjaolude kokkuvõtte täpsust ja täielikkust K. Pinxten vaevalt ette heita saab, kui ta on ise koostanud kõigi kokkuvõttes nimetatud asjaolude kohta tervelt 36 lehekülge märkusi, mille menetlemiseks anti kümme tööpäeva juurde. ( 73 )

132.

Lisaks juhin tähelepanu, et OLAFi lõpparuanne sisaldab ainult peadirektori soovitusi. Määruse nr 883/2013 artikli 11 lõike 4 kohaselt peab aruande saanud institutsioon võtma sisejuurdluse tulemustest tingitud meetmeid, eelkõige distsiplinaar- või õiguslikke meetmeid. Sellegipoolest on tõsi, et institutsioon, kellele OLAF on oma lõpparuande adresseerinud, teeb otsuse, mis on asjaomasele isikule kahjulik.

133.

Neil kaalutlustel olen seisukohal, et asjaolu, et K. Pinxten sai pärast seda, kui ta oli juba esimest korda OLAFi poolt ära kuulatud ja talle oli antud võimalus esitada asjaolude kohta oma märkused, koopia OLAFi lõpparuandest koos lisadega kontrollikoja haldusmenetluse kohta, mis algas enne hagi esitamist K. Pinxteni vastu ELTL artikli 286 lõike 6 alusel, ei saa eirata küsimuses, kas K. Pinxteni õigust olla ära kuulatud on rikutud.

134.

Sellega seoses juhin tähelepanu, et K. Pinxtenile anti võimalus esitada OLAFi lõpparuande ja kontrollikoja presidendi esialgse aruande kohta mitte ainult kirjalikud märkused – mida ta ka tegi –, ( 74 ) vaid ka neis dokumentides käsitletud asjaolusid suuliselt selgitada. ( 75 )

135.

Neil asjaoludel pean järeldama, et kontrollikoja haldusmenetluses ei ole midagi sellist, millega oleks võidud rikkuda K. Pinxteni kaitseõigusi.

136.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et kõik K. Pinxteni poolt enda kaitseks esitatud väited, mis puudutavad menetlusküsimusi ja erinevate õiguste, eriti kaitseõiguse järgimist, tuleb tagasi lükata.

137.

Täielikkuse huvides lisan, et kuigi kontrollikoda tugineb oma väidete tõendamisel väga palju OLAFi lõpparuandele, on tema hagi selge ja arusaadav ka ilma selle aruandeta ja selle lisadeta. Lisaks on hagist näha, et kontrollikoda on asjaolusid ka ise hinnanud ja mõnel juhul OLAFist teistsuguste järeldusteni jõudnud.

138.

Enne kui hakkan analüüsima küsimust, kas K. Pinxten on rikkunud kontrollikoja liikme kohustusi, on ehk kasulik üle korrata kolm käesolevas ettepanekus juba tehtud märkust.

139.

Esiteks saab ELTL artiklist 286 järeldada, et liidu üldised huvid peavad olema kontrollikoja liikmete jaoks igal hetkel mitte ainult riigisisestest huvidest, vaid ka isiklikest huvidest kõrgemal. ( 76 ) Teiseks ei pea kontrollikoja liikmed olema ainult sõltumatud, ausad ja diskreetsed, nagu on sätestatud ELTL artiklites 285 ja 286, vaid täitma ka kõige kõrgemaid erapooletuse ja omakasupüüdmatuse nõudeid. Sellega kaasneb vältimatult täielik vastutus selle eest, kuidas nad avalikke vahendeid kulutavad. ( 77 ) Kolmandaks ei ole aluslepingus midagi öeldud selle kohta, mis laadi või kui sagedased rikkumised võivad viia ELTL artikli 286 lõike 6 kohaldamiseni. Ainus tingimus on, et kontrollikoja liige ei vasta enam oma ametikoha nõuetele või ei täida sellest tulenevaid kohustusi.

140.

Arvestades, et aluslepingu sätted kehtivad ühtmoodi nii komisjoni kui ka kontrollikoja liikmetele, on selge, et ka viimased peavad hoolitsema selle eest, et nende käitumine oleks laitmatu. Sellegipoolest saab ELTL artikli 286 lõike 6 kohaldamine olla põhjendatud ainult teatava raskusastmega rikkumise olemasolu korral. ( 78 ) Seda tingimust tõendab üheselt see, kui suure karistuse võib Euroopa Kohus asjaomasele (või, nagu käesolevas asjas, endisele) liikmele määrata, kui selle vastu esitatud kohatu käitumise väited õigeks osutuvad. Teiselt poolt võib ELTL artikli 286 lõike 6 üldisest sõnastusest ja selle rollist liidu institutsioonilises arhitektuuris järeldada, et kõnealune rikkumine võib tuleneda nii ühest raskest teost kui ka vähem raskete tegude jadast, mis väljendab selget lugupidamatust kehtivate eeskirjade vastu.

141.

Nende kaalutluste põhjal saab järeldada, et selleks, et ELTL artikli 286 lõike 6 alusel esitatud hagi saaks põhjendatuks tunnistada, on piisav – ja sellegipoolest vajalik –, et asjaomase rikkumise puhul oleks põhjendatud teatav raskusaste. See rikkumine peab tulenema kas ühestainsast raskest teost või ühesuguste tegude jadast, isegi kui need ei ole üksikult võttes piisavalt rasked. Teisalt võib asjaomase teo või tegude jada või isegi mitme teo raskus mõjutada seda, kuivõrd võib asjaomast isikut pensioni või muude seda asendavate soodustuste asendamise õigusest ilma jätta. ( 79 )

142.

Kontrollikoja hagi toetub viiele väitele, mis on ainuüksi esimese väite puhul seotud vähemalt 332 asjaoluga. Nagu ma äsja selgitasin, ei ole ELTL artikli 286 lõikes 6 osutatud rikkumise tõendamiseks siiski vaja tugineda kõigile nendele asjaoludele. Seepärast piirdun oma analüüsis iga väite puhul asjaoludega, mis minu arvates viitavad kõige selgemalt kontrollikoja liikme kohustuste rikkumisele, ilma et see piiraks ülejäänud asjaolude kehtivust.

143.

Määruse nr 2290/77 artikkel 7 sätestab, et kontrollikoja liikmele, „kes peab ametikohustuste täitmisel [kontrollikoja asukohast] mujale reisima, […] hüvitatakse sõidukulud [ja] majutuskulud [ning] makstakse päevaraha“. Juba selle sätte sõnastusest nähtub, et nende hüvitiste ja päevaraha saamiseks peab asjaomase kulu tekkimise kohas toimuv tegevus olema seotud kontrollikoja liikme ametikohustuste täitmisega.

144.

Olles läbi vaadanud tõendid, mida sisuliselt vaidlustatud ei ole, on mul raske mitte tulla järeldusele, et K. Pinxten on oma teatavaid tegevusi deklareerinud ebapiisavalt, et saada määrusega nr 2290/77 ette nähtud hüvitisi, ja seeläbi seda süsteemi kuritarvitanud. Kahjutundega pean nentima, et seda tõendavad rohked tõendid tema reiside kohta Crans Montanasse (Šveits) ja Kuubale ning tema osalemise kohta teatavatel jahiüritustel Chambordis (Prantsusmaa) ja Ciergnonis (Belgia).

145.

K. Pinxten on ühes 11. juulil 2013 kontrollikoja presidendile saadetud kirjas selgitanud, et „Crans Montana foorum on tema kui kontrollikoja III auditikoja eesistuja kutsunud foorumi suvisele istungjärgule, mis toimub 22.–25. augustini 2013“. ( 80 ) Kirjas on lisatud, et „Crans Montanasse kogunevad aktuaalseid rahvusvahelisi poliitilisi küsimusi arutama riikide valitsuste ja parlamentide, rahvusvaheliste organisatsioonide ja erakondade tähtsad esindajad ning diplomaadid kogu maailmast“. Ta lisab, et „kuna [ta oli] üritusele kutsutud kontrollikoja liikmena, palub ta kontrollikojal hüvitada üritusel osalemisega seotud majutuskulud ja osalemistasu ([3570,00 eurot])“.

146.

Kuigi kontrollikoda selle lähetuse kinnitas ja K. Pinxteni taotletud summad välja maksis, nähtub toimikust, et K. Pinxteni kirjas nimetatud kolm asjaolu – et teda on kutsutud, ürituse eesmärk ja osalemiskulu – ei ole päris õiged.

147.

Esiteks tuleb välja, et K. Pinxten ei olnud sellele üritusele kutsutud ei kontrollikoja III auditikoja eesistujana ega isegi lihtsalt selle liikmena. Vastupidi: K. Pinxteni abi oli 29. mail 2013 saatnud aadressile info@cmf.ch küll e‑kirja, et K. Pinxten oleks üritusel osalemisest huvitatud, kuid saanud samal päeval vastuse, et „Crans Montana foorumi suvine istungjärk, mis toimub selles eksklusiivses mägikuurordis, on üritus, millel on piiratud osalejate arv (40 isikut)“. Alles siis, kui üks endine Belgia minister oli asjasse sekkunud ja korraldajatele K. Pinxtenit soovitanud, sai viimane umbes kaks nädalat hiljem korraldajatelt kirja, et ta on teretulnud üritusel osalema, ilma et seejuures oleks aga viidatud tema ametiülesannetele või nimetatud tema ametinimetust. ( 81 )

148.

Teiseks nähtub Crans Montana foorumi korraldusbüroo 29. mai 2013. aasta e‑kirjast, et nn erakorralisel suvisel istungjärgul ei olnud mingit konkreetset kava. Seda kinnitab ka tolle iga-aastase ürituse kutse ja selle kava, mis hiljem järele saadeti. Selles dokumendis on märgitud, et „suvisele istungjärgule kutsutakse ainult kuni 60 foorumi toetajat, kes saavad jagada selle erakordse ja väga privilegeeritud kuurordi lõõgastavat ja sõprust toetavat õhkkonda“. ( 82 ) Ürituse täielikust kavast nähtub lisaks, et seminare või isegi formaalseid arutelusid ürituse raames ette nähtud ei olnud. Kõik hommikud ja pärastlõunad olid täidetud jalutuskäikudega, ekskursioonidega ja osturetkedega. Kavas on pealegi üsna otsekoheselt öeldud, et „see on nädalavahetuse puhkusereis mägedes! Rõivastusetiketti ei ole“. Kava kohaselt pidid osalejad „tundma end nagu puhkusel ja rõivastuma vastavalt“. ( 83 )

149.

Kolmandaks taotles K. Pinxten majutuskulude ja osalemistasu katteks küll 3570,00 eurot, aga registreerimislehelt ja arvelt nähtub, et K. Pinxteni osalemistasu oli ainult 2950,00 eurot. ( 84 ) Nende kahe summa vahe – 620 eurot – on täpselt see summa, mis läks K. Pinxtenile ja tema abikaasale maksma Crans Montanas viibimine päev enne ja päev pärast üritust, kusjuures ürituse esimene osa oli määratud algama 22. augustil 2013 kl 19 ja pärast 25. augusti hommikusööki kl 9.30 ei olnud enam midagi ette nähtud. Isegi kui arvestada autoga Luxembourgist kohale ja tagasi sõitmiseks kuluvat aega, ei olnud seega need kaks ööd üritusel osalemiseks vajalikud. ( 85 )

150.

Ürituse hõredat kava arvestades tekib küsimus, kas K. Pinxteni osalemine sellel üldse kontrollikojale mingit kasu tõi. Paistab hoopis, et K. Pinxtenile oli see lihtsalt võimalus ilusas kohas asuvas peenes hotellis puhata. Seda arvestades oleks pidanud tema sõidu sinna lugema hoopis erareisiks.

151.

Seda arvamust väljendades ei ole mulle jäänud märkamata asjaolu, et kontrollikoda oleks ehk pidanud enne K. Pinxteni osalemise kinnitamist ürituse kava tähelepanelikumalt lugema ja seal toimuva kohta mõned täiendavad küsimused esitama. Sellegipoolest ei arva ma, et seda on aus kontrollikojale ette heita. Kontrollikojal on õigus eeldada oma liikmetelt laitmatut käitumist ja konkreetselt seda, et kui liige osaleb üritusel, mis ei ole tegelikkuses midagi muud kui vaid puhkus, osaleb liige sellel enda, mitte Euroopa maksumaksja kulul.

152.

K. Pinxten viibis 30. märtsist 2015 kuni 14. aprillini 2015 koos abikaasaga Kuubal. K. Pinxten oli selle reisi deklareerinud kontrollikoja ametilähetuseks ja sai selle eest lähetuskulude hüvitisi ja päevaraha kogusummas 10042,71 eurot.

153.

24. märtsil 2015 kontrollikoja presidendile saadetud kirjas kirjeldas ta eesseisvat Kuuba-lähetust järgmiselt: „[see] peaks andma põhjalikuma ülevaate ELi-Kuuba suhetest, arvestades selle riigi potentsiaalselt kiiret arengut. See võib viia Kuuba kaasamiseni ELi välistegevuse auditeerimise eest vastutava III auditikoja tulevastesse tööprogrammidesse. Lähetuse põhirõhk on kohtumistel kodanikuühiskonna esindajatega (vabaühendused, teadlased, ajakirjanikud, […]) ja ELi-UNDP projektide külastamisel. Vaatamata kõigile Luxembourgist ja Brüsselist tehtud ettevalmistustele saab enamiku kokkusaamisi ja külastusi Kuuba autoritaarsust arvestades kokku leppida alles pärast Havannasse jõudmist“. ( 86 )

154.

Kontrollikoja toimikust aga nähtub selle kirjeldusega vastuolus, et kogu see lähetus oli algusest peale kavandatud erareisina. Nii on K. Pinxteni abi Kuuba suursaadikule ELis saadetud esimeses e‑kirjas kirjutanud, et K. Pinxten kavandab koos abikaasaga erareisi Kuubale, kuna nad ei ole seda maad veel avastanud. ( 87 ) E‑kirjas palus Pinxten soovitusi hotellide, linnade ja saarte kohta ja muud kasulikku infot. Järgmisel päeval järgnes sellele teine e‑kiri linnade kohta, millele K. Pinxten oli ise mõelnud ja mida ta lõpuks oma reisil koos abikaasaga ka külastas. ( 88 )

155.

Tõsi, kümme päeva enne reisi avaldas K. Pinxten soovi kohtuda ajakirjanikega, vabaühenduste esindajatega, ELi rahalise toetuse saajatega ja/või lepinguosalistega ning ka külastada teatavaid projekte. ( 89 ) Nii pidas K. Pinxteni kantselei kõige tähtsamaks lepinguosaliseks ÜRO arenguprogrammi (UNDP) ja oli seepärast sellele saatnud e‑kirja, et uurida, kas ajal, mil K. Pinxten abikaasaga asjaomases piirkonnas viibib, on tal võimalik projekte külastada. ( 90 )

156.

Sellele palvele antud vastused aga olid selged ja ühesed. Kuuba suursaadik ELis vastas, et „sellega võib Kuubal tekkida rida probleeme […]. Üldjuhul on Kuubal raske ühendada turismi ametliku tegevusega“. ( 91 ) UNDP Kuuba-esindaja kinnitas, et „UNDP Cuba on selle hinnanguga täiesti nõus“. ( 92 ) Pealegi vastas Belgia suursaadik Kuubas, et on ELi suursaadikuga täiesti nõus, lisades, et „ametlik kohtumine on väga ebatõenäoline [ja et] sama kehtib mitteametliku kohtumise kohta, [sest ü]ldiselt ei võta Kuuba ametiisikud seda laadi kutseid vastu, [e]riti mitte välisriikide või ‑organisatsioonide kõrgetelt ametiisikutelt“. ( 93 )

157.

Kuigi K. Pinxteni abi saatis mõlemad esimesed e‑kirjad oma ülemusele edasi 18. märtsil 2015 ( 94 ) – mis tähendab, et K. Pinxten pidi teadma, et tema idee ühendada oma valdavalt turismiks mõeldud reisi paari ametliku üritusega ei meeldinud Kuuba ametivõimudele –, kirjutas K. Pinxten 24. märtsi 2015. aasta memorandumis kontrollikoja presidendile sõnaselgelt, et „lähetuse põhirõhk on kohtumistel kodanikuühiskonna esindajatega (vabaühendused, teadlased, ajakirjanikud, […]) ja ELi-UNDP projektide külastamisel“. Lisatud oli, et „enamik kokkusaamisi ja külastusi tuleb kokku leppida pärast Havannasse jõudmist“.

158.

On raske uskuda, et K. Pinxten võis neid kohtumisi ja külastusi võimalikuks pidada, kui teda oli korduvalt hoiatatud, et iga külastuse ja kohalike ametiisikutega kohtumise jaoks on vaja tööviisat, ja ta oli samal ajal ikkagi otsustanud Kuubale sõitmiseks taotleda turistiviisat. ( 95 ) Igatahes nähtub K. Pinxteni reisikavast, et Kuubal olles oli tal ainult üks mitteametlik kohtumine ELi suursaadikuga ja see toimus 31. märtsil 2015, s.o esimesel päeval pärast Kuubale jõudmist, ning järgmisel päeval üks mõnetunnine varem kokkuleppimata kohtumine ELi Kuuba-delegatsiooni liikmega. ( 96 )

159.

Mis puudutab K. Pinxteni ülejäänud aega Kuubal, siis oli ELi suursaadik ta koos abikaasaga kutsunud 2. aprillil 2015 oma residentsi kõigest mitteametlikule tervituslõunale, kus osales ka Belgia suursaadik koos abikaasaga, UNDP alaline esindaja ning Kuuba Kirjanike ja Kunstnike Liidu esindaja. Et see lõunasöök oli mitteametlik, seda kinnitas OLAFile tolle uurimise käigus ka ELi suursaadik ( 97 ) ja ka ELi Kuuba-delegatsiooni liige, kellega K. Pinxten oli kohtunud päev varem. ( 98 ) Viimane oli kõnealuse lõunasöögi mitteametlikkust kinnitanud K. Pinxteni visiidi lühikokkuvõttes, mis oli kirjutatud in tempore non suspecto. ( 99 ) Kokkuvõte kinnitab samuti, et1. aprillil 2015 toimunud kohtumine oli „vaba ja sõbralik mõttevahetus […] pigem üldpoliitilistes kui tehnilistes küsimustes“. Lõpetuseks võib samuti märkida, et kuigi reisi ülejäänud osa suhtes poolte vahel vaidlust ei ole, ei toimunud sellel ajal rohkem ametlikke või isegi poolametlikke kohtumisi ega külastusi.

160.

Seda arvestades on üsnagi ilmne, et see reis oli üldjoontes eraviisiline. Igatahes on selge, et need kaks kohtumist ja üks lõunasöök, mis toimusid kolme päeva jooksul Havannas, ei saa põhjendada kahenädalast ringreisi kogu Kuubal. Selle asemel, et tunnistada, et tema 24. märtsi 2015. aasta kirjas kontrollikojale nimetatud eesmärgid jäid täitmata, väitis K. Pinxten oma lähetuse aruandes, et „[tal] õnnestus kohtuda mitme väga huvitava ja asjatundliku inimesega“. ( 100 ) Parimal juhul saab selle reisi kohta öelda vaid seda, nagu ka kontrollikoja esindaja kohtuistungil kinnitas, et K. Pinxten täitis tööülesandeid kõigist neist päevadest vaid kahel.

161.

Kontrollikoja toimikust ja OLAFi uurimise tulemustest nähtub selgesti, et K. Pinxten käib korrapäraselt jahil. OLAFi juurdluse lõpparuandes nimetatud 40 jahiretkest mõnel osales ta just nagu lähetuse raames ning sai nende eest seepärast lähetushüvitisi ja päevaraha. Chambordis (Prantsusmaa) toimus vähemalt kolm ja Ciergnonis (Belgia) kaks sellist retke.

162.

Chambordis 25. jaanuaril 2013, 13. veebruaril 2015 ja 12. veebruaril 2016 toimunud jahiretkedel osalemist põhjendas K. Pinxten enda sõnul nii, et ta oli neil päevadel kutsutud koos teiste Euroopa ja Prantsusmaa juhtivate isikutega kontrollikoja liikmena „Euroopa päevadele“. Vaatamata sellele, et seda väidet kinnitas – K. Pinxteni palvel seoses OLAFi juurdlusega – Chambordi riigivara majandamise keskuse peadirektor, ( 101 ) on „Euroopa jahti“ (une battue européenne) nimetatud veel ainult Chambordi jahi- ja metsaameti direktori e‑kirjas, millega too kutsus K. Pinxtenit osalema 13. veebruariks 2015 kavandatud jahile. E‑kiri oli saadetud 7. detsembril 2014 ja selle saajaks oli märgitud minister (mitte kontrollikoja liige) Pinxten. ( 102 )

163.

Lisaks paistab, et K. Pinxten kutsuti nendele jahiretkedele tema enda algatusel ja ühe isikliku sõbra abil. ( 103 ) Ennekõike ei ole üheski Chambordi retkega seoses vahetatud e‑kirjas ega üheski kõigist kolmest saadud kutsest „Euroopa päeva“ või „Euroopa jahti“ mainitud. Vastupidi, kutsetes või vastusekaartidel oli nimetatud ainult „metsseapopulatsiooni arvukuse reguleerimise jahti“, ( 104 )„hirve- ja metsseajahti“ ( 105 ) või ainult „arvukuse reguleerimise jahti“ ( 106 ).

164.

Samal ajal tuleb märkida, et kuigi ametlike lähetuste ajal võivad toimuda ka seltskondlikud üritused ja mitteametlikud kohtumised, nähtub 2013., 2015. ja 2016. aastal K. Pinxteni osalusel Chambordis toimunud retkede kavast, et kõigil päevadel tegeldi hommikust kuni õhtusöögini jahipidamisega. ( 107 ) Kõike seda arvestades on raske aru saada, mismoodi oli need üritused seotud K. Pinxteni tegevusega kontrollikoja liikmena.

165.

Ciergnonis toimunud jahiretkede seost K. Pinxteni tööga või ametikohustustega kontrollikojas on veel raskem mõista. Vastupidi K. Pinxteni poolt 29. septembril 2020 toimunud kohtuistungil väidetule oli Belgia kuningakoja protokolliülem kutsed nendele jahiretkedele saatnud K. Pinxteni isiklikule aadressile Belgias. Kontrollikoda või mingit „Euroopa päeva“ nendes kutsetes mainitud ei ole. ( 108 ) OLAFi aruandele lisatud tabelist aga on näha, et K. Pinxten sai 2014. ja 2015. aastal nende jahiretkede eest päevaraha ja/või majutuskulude hüvitist. ( 109 )

166.

Teiseks väidab kontrollikoda, et K. Pinxten on rikkunud nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ, ( 110 ) artiklit 12 ning Luksemburgi 7. veebruari 2013. aasta määrust diplomaatiliste lähetuste päevarahade ja erandite kohta. Täpsemalt on K. Pinxten kontrollikoja väitel võimaldanud teatavatel isikutel lubamatult kasutada Luksemburgis diplomaatidele kehtivat käibemaksu- ja aktsiisivabastust ning seeläbi kasutanud talle antud kütusekaarte nõuete- ja õigusvastaselt.

167.

Nagu kõigil kontrollikoja liikmetel, oli ka K. Pinxtenil kaks kütusekaarti kuni kahele Luksemburgis registreeritud eraautole. Üht kasutas ta oma eraauto jaoks, millega sõitis tema abikaasa, ja teist oma eraauto jaoks, millega sõitis tema poeg. Asjaolu, et kõnealuseid kütusekaarte kasutati konkreetselt selleks, et saada soodsamaid hindu ja käibemaksuvabastus, on sõnaselgelt välja öeldud 18. märtsi 2009. aasta e‑kirjas, millele K. Pinxten on ise enda kaitseks viidanud. ( 111 ) Lisaks on ühes 3. novembri 2010. aasta kirjas kontrollikoja presidendile ja liikmetele selgitatud, et kütusekaartidel on turvakood, millest üks osa tähistab kontrollikoda ja teine kaardi kasutajat ja mille abil on võimalik tuvastada iga tehingu tegija. Kirjas on lisatud, et „iga kaart [on] ühe konkreetse auto jaoks ja peaks seepärast olema selles autos“. ( 112 )

168.

Käesolevas analüüsis ei ole vaja lähemalt käsitleda asjaolu, et K. Pinxteni üks poeg ei olnud enam oma vanemate ülalpeetav (ja seega ei olnud tal enam õigust ühte kütusekaartidest kasutada). Sellegipoolest on seda teemat puudutamata selge, et kõnealuseid kütusekaarte ei kasutatud kooskõlas eespool kirjeldatud eeskirjadega.

169.

Mõlemad asjaomased autod töötasid diislikütusega. Kaartide väljavõtetest nähtub siiski mitu anomaaliat. Kütusetarnija arvetelt on esiteks näha, et ühe kütusekaardiga osteti korrapäraselt (17 kuu jooksul vähemalt 11 korda) bensiini. ( 113 ) Lisaks on nendelt arvetelt näha, et ühe kaardiga osteti diislit, teisega aga samal päeval põhimõtteliselt sama auto jaoks bensiini ( 114 ). Mõnel päeval osteti ühes ja samas bensiinijaamas 2–4-minutiliste vahedega nii bensiini kui ka diislit, ( 115 ) mis on ilmselgelt võimatu. Neid asjaolusid silmas pidades ei ole asendusauto kasutamise väide usutav. Vastupidi, need arved tõendavad, et K. Pinxten on talle antud täiendavaid kütusekaarte ilmselgelt kasutanud vastuolus eeskirjadega, mida on mitmes talle adresseeritud dokumendis selgelt mainitud. Ainuüksi asjaolu, et kõnealuste kaartidega on tangitud korraga kaht erinevat kütust, millest üks kaardiga seotud autole ei sobi, tõendab, et K. Pinxten on neid kütusekaarte andnud kasutamiseks volitamata kolmandatele isikutele, kes on seeläbi omandanud maksusoodustusi.

170.

Kolmandaks väidab kontrollikoda, et K. Pinxten on esitanud vale kindlustusnõude kahe liiklusõnnetuse kohta oma ametiautoga, mille eest on ta alusetult saanud kaks kindlustushüvitist. Esimene õnnetus toimus 14. jaanuaril 2010, kui tema juht sõitis üle kohvri, kus oli pudel veini ja mitmesugused rõivaesemed. Teine toimus 17. jaanuaril 2011, kui tema eraauto, mida juhtis tema poeg, põrkas kokku tema ametiautoga, mida juhtis tema autojuht. Autojuhi poolt OLAFi juurdluse ajal antud ütlustest aga nähtub, et esimesel õnnetusel ei olnud sellised tagajärjed, nagu K. Pinxten oli deklareerinud, ja et teises autojuht ise ei osalenudki.

171.

Esimese õnnetuse eest hüvitati K. Pinxtenile liiklusõnnetuse protokolli alusel, millele on alla kirjutanud tema autojuht, ( 116 ) K. Pinxteni enda allakirjutatud avalduse alusel ( 117 ) mitu rõivaeset, nende hulgas kaks ülikonda. Arvestades aga K. Pinxteni autojuhi ütlusi OLAFi juurdluse ajal, ei ole selle õnnetuse asjaolud täiesti selged. Pealegi oli purunenud veinipudeliga kohver nende samade ütluste kohaselt liiga väike, et sinna oleks ära mahtunud kaks ülikonda, nagu K. Pinxten kindlustusseltsile on väitnud. ( 118 ) Samal ajal paistab, et kindlustusselts maksis hüvitise välja ilma vastuväideteta.

172.

Mis puudutab teist liiklusõnnetust, siis jääb segaseks K. Pinxteni roll selles. Õnnetusest teatas alguses K. Pinxten ise. Kindlustusselts keeldus hüvitist maksmast põhjendusega, et õnnetus oli toimunud pereliikmete vahel. Seda kinnitab nii e‑kiri, mille kindlustusseltsi töötaja saatis kontrollikojale autosid liisiva firma tegevjuhile 28. jaanuaril 2011, s.o vähem kui kaks nädalat pärast õnnetust, ( 119 ) kui ka K. Pinxten ise kirjas, mille ta saatis 11. jaanuaril 2012 kindlustusseltsi direktorile. ( 120 ) Selles kirjas kirjutab ta sõnaselgelt, et õnnetus toimus täpselt nii, nagu ta oli varem kirjeldanud, ja et tema arvates on kindlustusselts teinud ebaausa otsuse, kui ta põhjendab hüvitise andmata jätmist ainult sellega, et õnnetuses ei saanud osaleda kaks protokollis nimetatud pereliiget. K. Pinxteni 1. septembri 2016. aasta memos kontrollikoja peasekretärile sisalduvad selgitused, et „see kiri võib tekitada teistsuguse mulje inimesele, kes ei ole ise asjaolude kokkuvõtet näinud ega tea, et S.G. on [tema] ametlik autojuht, [kuid ta] ei ole mitte mingil moel püüdnud jätta muljet, et ta juhtis oma ametiautot ise“, ( 121 ) ei ole veenvad. Ühelt poolt on see dokument koostatud sellel ajal, kui kontrollikoda esitas oma esimesed väited. Teiselt poolt ei ole arusaadav, miks peaks K. Pinxten kasutama asesõnu „mina“ või „meie“ (ta enda ja ta poja kohta), kui õnnetuses osalenud isik on keegi kolmas.

173.

Lisan aga, et kindlustusseltsile esitatud liiklusõnnetuse teatele on alla kirjutanud K. Pinxteni poeg ja autojuht. Tõsi küll, toimikus olevate materjalide põhjal ei saa välistada, et õnnetuse protokollile kirjutas K. Pinxteni autojuht lõpuks alla kontrollikoja autojuhtide eest vastutava isiku algatusel ( 122 ) või isegi kindlustusseltsi peale pahandanud K. Pinxteni enda mahitusel. ( 123 ) Neil asjaoludel tuleb järeldada, et puuduvad ühesed tõendid selle kohta, kuidas K. Pinxten õnnetuses osales ja mida ta teadis talle hüvitise maksmiseni viinud pettusest.

174.

Kõiki neid asjaolusid arvestades ei pea ma kolmandat väidet tõendatuks.

175.

Neljanda väitega heidab kontrollikoda K. Pinxtenile ette sisuliselt kaht asja. Esiteks on K. Pinxten kontrollikoja väitel alates 2016. aastast, kui ta ostis Burgundias krundi koos maja ja viinamarjaistandusega, tegutsenud äriühingu juhina. Teiseks on K. Pinxten sellel ajal, kui ta oli kontrollikoja liige, aktiivselt osalenud poliitikas.

176.

Äriühingus tegutsemise kohta väidab K. Pinxten, et tegemist ei ole äri- ega kutsetegevusega. Ta olevat – koos oma abikaasa ja lastega – olnud kõigest nn société civile immobilière’i liige. Selle juhina tegutsemine ei olnud kutsetegevus. Asjaomane ühing kogus ainult kinnisvararenti.

177.

Sellele rahalisele aspektile vaatamata nähtub toimikust, et K. Pinxten ei deklareerinud seda olukorda õigel ajal ja et selleks ei olnud seega luba antud. See tuli välja alles siis, kui K. Pinxten, kelle ametiaeg oli lõppenud 2018. aasta aprillis, teatas 2018. aasta septembris kontrollikojale, et kaks kuud varem oli ta määratud vahepeal groupement foncier agricole’iks muudetud Chambolle Musigny (Prantsusmaa) viinamarjaistanduse gérant’iks (tegevjuhiks). ( 124 ) Kontrollikoja kodukorra rakenduseeskirjade artikli 6 kohaselt aga peavad kontrollikoja kõik liikmed hoiduma igasugusest tööalasest tegevusest väljaspool kontrollikoda ning kontrollikoja liikmete käitumisjuhendi artikli 2 lõige 2 näeb ette, et „[d]eklareerima peab mis tahes otse või mõne kinnisvaraettevõtte kaudu omatava kinnisvara“, välja arvatud ainult kinnisvara, mida kasutavad üksnes omanik või tema perekond. Seega on K. Pinxten selle kohustuse oma ametiajal täitmata jätnud.

178.

Kontrollikoja eeskirjad poliitikas osalemise kohta on eriti selged. Esiteks näeb kontrollikoja liikmete käitumisjuhendi artikli 4 lõige 1 ette, et kontrollikoja liikmed pühendavad end oma ametikohustuste täitmisele ja et „[n]ad ei tohi töötada ühelgi poliitilisel ametikohal“. Teiseks on kontrollikoja eetikajuhiste punktis 3.2 sätestatud, et kontrollikoja liikmed täidavad oma ülesandeid, allumata ühelegi poliitilisele, riiklikule või muule mõjule. Kolmandaks on kõigi kahtluste hajutamiseks eetikajuhiste punktis 3.3 sätestatud, et kontrollikoja liikmed peavad„hoidum[a] igasugusest, nii tegelikust kui näilikust huvide konfliktist. See võib üles kerkida näiteks seoses kuulumisega mõnda poliitilisse organisatsiooni, poliitilise ametikohaga, […]“. ( 125 )

179.

Kahtlemata oli K. Pinxten neist eeskirjadest teadlik. Juba 2006. aasta mais oli ta küsinud, kas ta võib kontrollikoja liikmena tegutsedes jääda ka Overpelti (Belgia) linnapeaks. See palve lükati aga ELTL artiklile 286 ja kontrollikoja liikmete käitumisjuhendile viidates tagasi, isegi kui K. Pinxten oli tegelikult juba kõik oma ametikohustused linnapeana edasi delegeerinud ja tahtis säilitada ainult selle poliitilise ametikohaga seotud tiitlit. ( 126 )

180.

Tõendid aga näitavad, et nii hämmastav kui see ka ei oleks, kuulus K. Pinxten aastatel 2006–2017 ühe Belgia erakonna juhatusse. K. Pinxten väidab enda kaitseks sellele vastu, et ta oli alates 2008. aastast ainult selle erakonna „laiendatud“ juhatuse, s.o ilma hääleõiguseta liige. See on nõrk väide ja asjaolu, et K. Pinxten selle üldse esitanud on, näitab ise, kuidas K. Pinxten suhtus kontrollikoja liikmetelt eeldatavasse kohustusse olla täiesti objektiivne ja hoiduda poliitilisest tegevusest.

181.

Pole vist vaja lisada, et hääleõiguse puudumine ei takista asjaomasel isikul väljendamast oma seisukohti arutusel olevates küsimustes ning seega mõjutamast mis tahes hääletuse tulemust või vastupidi – laskmast end arutelust mõjutada. Nii või teisiti on K. Pinxteni aktiivne osalemine erakonna tegevuses laiduväärne.

182.

On selge, et K. Pinxten tahtis kindlasti jääda oma erakonna mõjukaks liikmeks ning seepärast osaleda selle juhatuses. Nii näiteks soovitas K. Pinxten ise erakonna juhile parimat meediastrateegiat ühes majandusküsimuses. ( 127 ) Lisaks tahtis ta siis, kui ta juhatuse koosolekul osaleda ei saanud, tingimata kohtuda ka erakonna juhiga, et arutada juhile ja erakonnale huvi pakkuvaid küsimusi. ( 128 ) Samal ajal on tõendeid ka selle kohta, et K. Pinxten osales korrapäraselt erakonna juhatuse koosolekutel. Näiteks 2009. aasta veebruarist kuni 2010. aasta aprillini toimus 57 koosolekut, millest K. Pinxten osales 30‑l, mõnikord isegi ühe nädala jooksul kaks korda. Veel kõnekam kui K. Pinxteni osalemine nendel koosolekutel on aga asjaolu, et koosolekute protokollide kohaselt arutati neil küsimusi, mis võisid ilmselgelt mõjutada K. Pinxteni tööd või sõltumatust kontrollikoja liikmena. Asjaomasel ajal, mil K. Pinxten oli kontrollikoja ja Belgia valitsuserakonna liige, arutati neil koosolekutel tema osalusel näiteks piirkondlikke ja Euroopa valimiskampaaniaid ning otsust, mille Belgia kahe suure panga aktsionärid pidid tegema oma pankade ühinemise kohta, ( 129 ) riiklike valimiste tulemuste mõju Belgia institutsioonilise süsteemi tulevikule, ( 130 ) komisjonile esitatavat mitmeaastast kava, ( 131 ) komisjoni märkusi Belgia eelarve kohta, ( 132 ) võimalust, et Euroopa Ülemkogu esimeseks eesistujaks saab belglane ja Belgia järgmine peaminister ( 133 ), uue peaministri ametisse nimetamist ( 134 ) ja erakonna prioriteete juhuks, kui Belgia saab Euroopa Ülemkogu eesistujaks. ( 135 )

183.

Kõnealuses küsimuses aga on kõige selgem alusleping ise: kontrollikoja liikmete sõltumatus peab olema väljaspool kahtlust (ELTL artikli 286 lõige 1) ning oma kohustuste täitmisel ei taotle ega võta kontrollikoja liikmed vastu juhiseid üheltki valitsuselt ega mingilt muult organilt (ELTL artikli 286 lõige 3). See tähendab, et seda laadi aktiivne osalemine erakonna tegevuses on kontrollikoja liikme ametikohustustega täiesti kokkusobimatu. Iga kontrollikoja liige peaks kõike seda pidama enesestmõistetavaks ja ma ei saa hoiduda märkusest, et K. Pinxteni sellekohane käitumine ei ole lihtsalt üldse vabandatav.

184.

Viiendaks väidab kontrollikoda, et K. Pinxten on tekitanud huvide konflikti sellega, et pakkus oma erakorterit üüriks liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale (F. Mogherini) ajal, mil kontrollikoja auditikoda, mille eesistuja ta sel ajal oli, seda auditeeris.

185.

Toimikust on näha, et K. Pinxten saatis 20. novemberil 2014 F. Mogherinile sisuliselt sellekohase pakkumise, kus ei olnud ühtki viidet sellele, et ta on kontrollikoja liige, kui välja arvata tema allkirja alla lisatud e‑aadress. ( 136 ) K. Pinxteni ametikohta arvestades oli see samm kahtlemata kohatu ja tekitas üheselt huvide konflikti.

186.

Olles poolte väiteid ja toimikuid analüüsinud, pean järeldama, et enamik põhiasjaolusid, mida kontrollikoda oma esimese, teise ja neljanda väitega K. Pinxtenile ette heidab, on igatahes tõendatud. Nendega on K. Pinxten rikkunud kehtivaid eeskirju, s.o vähemalt määruse nr 2290/77 artiklit 7, direktiivi 2008/118 artiklit 12, Luksemburgi 7. veebruari 2013. aasta määrust diplomaatiliste lähetuste päevarahade ja erandite kohta, kontrollikoja liikmete käitumisjuhendi artikli 4 lõiget 1 ning kontrollikoja eetikajuhiste punkte 2.2, 3.2 ja 3.3. Viiendas väites osutatud teguviis, s.o erakorteri pakkumine üüriks, oli kahtlemata samuti eeskirjadevastane ja selles mõttes kohatu.

187.

Kuigi mõnda tõendatud asjaolu ennast saab pidada teatava raskusastmega rikkumiseks, on igatahes selge, et üheskoos viitavad nad kehtivate eeskirjade täielikule eiramisele. Kõik need mitmesugused teguviisid viitavad sellele, et K. Pinxteni põhihoiak kontrollikoja liikme ametis olles oli kasutada oma ametikohta selleks, et oma hüvesid liidu eelarve kulul kasvatada. ( 137 )

188.

Toimikus olevate materjalide põhjal otsustades on ilmne, et K. Pinxtenil ei olnud raskusi ainult oma ametikohaga kaasnevate nõuete mõistmisega, vaid ka oma isiklike ja avalike kulude lahushoidmisega. Toimikust nähtub niisiis ühelt poolt tema kui kontrollikoja liikme eeliste ja privileegide korduv – kui mitte pidev – ja iseloomulik kuritarvitamine eelkõige selle eesmärgiga, et ta ei peaks ise maksma enda kui kontrollikoja liikme töö väliste ürituste eest, ning teiselt poolt võimetus loobuda oma varasemast poliitilisest tegevusest ja mõjuvõimust Belgia poliitikas.

189.

Sellise käitumisega on K. Pinxten kahtlemata raskelt rikkunud kontrollikoja liikmena tegutsemise aluspõhimõtteid, mida ta tõotas ametisse asudes pühalikult järgida: jääda oma tegevuses ausaks, diskreetseks ja sõltumatuks.

190.

Mõned käesolevas menetluses kõne all olevad sündmused, näiteks nädalavahetus Crans Montanas või Kuuba-reis, Chambordis ja Ciergnonis toimunud jahiretked või see, kui hooletult käis K. Pinxten ümber talle antud kütusekaartidega, on aga veel rohkem vastuvõetamatud seepärast, et kontrollikoda peab olema Euroopa Liidu „rahanduse südametunnistus“. Võib ju tekkida küsimus, et kuidas saab kontrollikoja auditit usaldada, kui auditeerija ise avalike vahendite kasutamisel kehtivaid reegleid ei täida. Kontrollikoja väidetud asjaolud on seda tõsisemad, et K. Pinxten ise oli see inimene, kes de facto meelitas välja kutseid, millega ta oma kulusid tõendas, kuigi kontrollikoja liikme kohus on tagada, et liidu üldised huvid peavad tema jaoks igal hetkel olema kõrgemal tema isiklikest huvidest. ( 138 )

191.

K. Pinxten õigustab oma käitumist sellega, et asjakohased eeskirjad ei olnud selged või et ta on igatahes täitnud kontrollikoja enda eeskirju sellisel kujul, nagu need asjaolude esinemise ajal kehtisid; ta olevat alati saanud kontrollikoja presidendilt kinnituse ja kontrollikoja teised liikmed olevat käitunud samamoodi. Isegi kui see on tõsi – ja kui aus olla, siis need väited peale selle, et presidendilt saadi kinnitused, ei ole tõendatud –, ei saa need tema käitumist vabandada.

192.

Esiteks olen kehtivate eeskirjade selguse küsimuses tõendanud, et need põhieeskirjad, mida K. Pinxten on rikkunud – ametilähetuste ja kütusekaartide kasutamise juhised või poliitikas osalemise keeld –, olid talle mitte ainult selged, vaid ka täiesti tuttavad. Lisaks on minu arvates selge seegi, et aususe, diskreetsuse ja sõltumatuse põhimõtted, mida K. Pinxten on samuti rikkunud, ei pea nende sisu mõistmiseks olema teiseste õigusaktidega täpsustatud. Selles küsimuses jagan arvamust, mida kohtujurist Geelhoed väljendas oma ettepanekus kohtuasjas komisjon vs. Cresson: „Püüe sätestada ammendavalt avaliku võimu kandja kohase käitumise norme ei ole võimalik ega ka vajalik. Alati on olukordi, mille puhul on võimatu kindlaks määrata, millist normi rikuti, kuigi samas võib järeldada, et käitumine on igal juhul vastuolus üldise huviga.“ ( 139 ) Sellega seoses võib lisada, et ELTL artikliga 286 vastuolus olevaid käitumisviise ei saagi ammendavalt loetleda.

193.

Teiseks, mis puudutab asjaolu, et kontrollikoja president on kõik K. Pinxteni taotlused kinnitanud, pean märkima, nagu seda on teinud ka Euroopa Kohus otsuses komisjon vs. Cresson, et K. Pinxten ei saa end vastutusest vabastada kellegi teise loa taha varjudes. ( 140 ) Lisaks ei tohi selles küsimuses ära unustada asjaolu, et saadud kinnitused ja load olid antud sageli puuduliku või isegi vale teabe põhjal. Seepärast ei saa kahtluste korral lisateabe palumata jätmist kontrollikoja presidendile ette heita. Kontrollikoja president ja liikmed ei ole ju omavahel hierarhilises, vaid võrdses ning heal usul ja usaldusel põhinevas suhtes. Seda arvestades ei olnud asi selles, et kontrollikoja president ei kahtlustanud K. Pinxtenit valetamises, vaid selles, et K. Pinxten ei olnud aus.

194.

Sellega seoses võib meelde tuletada et ELL artikli 4 lõike 3 esimeses lõigus sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet, mille kohaselt „abistavad liit ja liikmesriigid täielikus vastastikuses austuses üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel“. Liit ei ole aga mingi teoreetiline idee. Ta on tegelik ja esineb täpselt sellisel kujul, mille on talle andnud tema moodustavad inimesed, nende hulgas tema institutsioonide kõige kõrgemad liikmed. Igatahes tuleb öelda, et isegi kui kontrollikoja enda eeskirjad lähetusloa taotlustele lisatava teabe kohta ei olnud käesolevas asjas kõne all olevate asjaolude esinemise ajal võib-olla väga ranged ja tuli täidetuks lugeda, on ikkagi selge, et nende taotlustega seotud käitumine oli vastuolus aluspõhimõtetega, mille järgimiseks K. Pinxten vande andis.

195.

Kolmandaks, mis puudutab kontrollikoja teiste liikmete käitumist, siis meenutan, et isegi kui oleks tõendatud, et mõned neist käitusid samamoodi nagu K. Pinxten – ja kordan üle, et ühtki tõendit selle kohta esitatud ei ole –, tuleneb seaduslikkuse põhimõttest, et mitte keegi ei saa enda huvides tugineda kellegi teise kasuks toimepandud õigusvastasele teole. ( 141 )

196.

Neil asjaoludel pean järeldama, et K. Pinxteni käitumine ei vastanud kaugeltki kontrollikoja liikmete suhtes kehtivatele õigusnormidele ja eetilistele nõuetele. Sellega on ta toime pannud oma eetiliste kohustuste rikkumise, mis on teatava raskusastmega.

197.

Nagu Euroopa Kohus on märkinud 11. juuli 2006. aasta otsuses komisjon vs. Cresson (C‑432/04, EU:C:2006:455) seoses komisjoni liikmete ja ELTL artikli 245 teise lõiguga, tuleb kontrollikoja liikme ametist tulenevate kohustuste rikkumise eest põhimõtteliselt määrata karistus ELTL artikli 286 lõike 6 alusel. ( 142 ) Kuigi kontrollikoda on selle karistuse laadi ja suuruse jätnud Euroopa Kohtu otsustada, lisab ta, et selle karistuse määramisel tuleks arvestada proportsionaalsuse põhimõttega.

198.

Karistuste proportsionaalsuse põhimõte on selgelt tagatud konstitutsioonilisel tasandil harta artikli 49 lõikega 3. Selle sätte kohaselt ei tohi karistuste raskus olla toimepandud kuriteo suhtes ebaproportsionaalne. ( 143 ) Kuigi käesolevas asjas ei ole muidugi küsimus selles, kas K. Pinxten on süüdi mõnes kuriteos, on sellegipoolest selge, et proportsionaalsuse põhimõte on ELi õiguse üldpõhimõte, mis kehtib karistuste määramisel kõigis ELi õiguse valdkondades. ( 144 )

199.

Karistuste proportsionaalsuse põhimõtet tunneb ka EIK praktika. Eelkõige on Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) esimese lisaprotokolli artiklis 1 sätestatud, et „[i]gal füüsilisel ja juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada“.

200.

Et tuvastada, kas seda õigust on rikutud, on EIK oma praktikas hinnanud küsimust, kas rahalist laadi karistused, nende hulgas pensioni vähendamine või sellest ilmajätmine, on proportsionaalsed. Sellega seoses on ta hinnanud küsimust, kas ühiskonna üldiste huvide ja isiku põhiõiguste kaitse kohustuslike nõuete vahel on saavutatud õiglane tasakaal. ( 145 ) Kohtupraktika kohaselt ei ole seda tasakaalu saavutatud siis, kui karistus on asjaomasele isikule endale liiga koormav. ( 146 )

201.

Konkreetselt pensioni vähendamise või sellest ilmajätmisega seoses on EIK märkinud, et ta ei pea iseenesest ebamõistlikuks määrata sobival juhul karistuseks pensioni vähendamine või isegi sellest ilmajätmine. ( 147 ) Teisalt sõltub õige tasakaalu saavutamine väga paljuski konkreetsetest asjaoludest ja teguritest, mis võivad kaalukausse nii ühele kui ka teisele poole kallutada. ( 148 )

202.

Harta artikli 52 lõike 3 kohaselt on hartas sätestatud selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKs tagatud õigustele, samad, mis neile nimetatud konventsiooniga ette on nähtud. Kuna harta artikli 17 lõige 1 sätestab, et „[i]gaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit“, tuleb seega harta artikliga 17 tagatud õiguse jaoks vajaliku minimaalse kaitse hindamisel paratamatult arvesse võtta ka EIK praktikast tulenevaid nõudeid, mida ma just eespool kirjeldasin. ( 149 )

203.

Et hinnata, kas karistus on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, tuleb asjakohase kohtupraktika kohaselt arvesse võtta muu hulgas asjaomase isiku käitumist, ( 150 ) karistatava rikkumise laadi ja raskust, ( 151 ) asjaomaste eeskirjade rikkumise kestust ( 152 ) ja ka kontrollikojale kui ELi institutsioonile tekitatud kahju. ( 153 ) Viimaseks võib määratava karistuse proportsionaalsuse küsimuses roll olla ka asjaolul, et asjaomast isikut pensionist ilma jättes ei jää see isik ilma igasugusest elatisest ehk üldisemalt väljendudes ei mõjuta see oluliselt selle isiku üldist rahalist olukorda. ( 154 )

204.

Nende põhimõtete põhjal võib kontrollikoja puhul öelda, et tema ametnikelt, näiteks K. Pinxtenilt, oodatakse käitumises kõige suuremat moraalikindlust ja ausust. On tähtis, et see oleks selge. Inimesed on loomult nõrgad ja ekslikud ning isegi kõige kohusetundlikumad ja väärikamad neist võivad eksida. Seega tuleb proportsionaalsuse hindamisel pisut ruumi jätta ka inimloomuse nõrkusele, sest kui kõrgetele ametikohtadele tohiks võtta ainult täiuslikke inimesi, siis jääksidki need täitmata.

205.

Käesolevas asjas aga on üks proportsionaalsuse element seoses ELTL artikli 286 lõike 6 alusel esitatava hagiga juba olemas, sest nagu olen juba märkinud, saab seda hagi esitada ainult juhul, kui kontrollikoja asjaomane liige on toime pannud raske rikkumise. Samal ajal juhtisin pisut eespool tähelepanu ka sellele, et karistuse proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka kahju, mida asjaomane liige on oma institutsioonile tekitanud või tekitab. Isikutel, kes võtavad vastu kõrge ametikoha, on eriline kohustus hoiduda käitumisest viisil, mis võib õõnestada nende institutsiooni eesmärke. Kontrollikoja põhieesmärk on tagada, et liidu tulusid kulutatakse tõhusalt ja kooskõlas kehtivate õigusnormidega; seda eesmärki ei toeta kontrollikoja liikme käitumine, mis on nende eesmärkidega selgelt vastuolus ja õõnestab avalikkuse usku kontrollikoja võimesse või isegi tahtesse oma ülesandeid täita.

206.

Meenutan veel, et tegeliku karistuse määramise küsimuses on peale kõnealuste põhimõtete ainus pretsedent veel vaid kohtuotsus komisjon vs. Cresson. Selles kohtuasjas tunnistati komisjoni endine liige süüdi selles, et ta käitus soosivalt isikliku tuttava suhtes, kelle ta määras vastutavale ametikohale, millele too oma kvalifikatsiooni poolest ei sobinud. Kuigi kohtujurist Geelhoed tuli oma ettepanekus järeldusele, et see käitumine oli piisavalt selge rikkumine, et jätta É. Cresson ilma kogu pensionist, leidis ta samuti, et on piisavalt leevendavaid tegureid, millest tulenevalt on kohane karistus É. Cressoni pensioniõiguste ja seotud soodustuste vähendamine 50% võrra. ( 155 ) Euroopa Kohus siiski nii kaugele ei läinud, vaid piirdus märkusega, et rikkumise tuvastamine ise on juba piisav karistus. Seepärast ei määranudki ta É. Cressonile karistuseks pensioniõiguste vähendamist.

207.

Milline karistus tuleks niisiis käesolevas asjas määrata, kui võtta arvesse seda pretsedenti ja põhimõtteid, mille kohaselt tuleb hinnata karistuste proportsionaalsust?

208.

Pean kõigepealt meenutama, et kohtuotsus komisjon vs. Cresson ise oli murranguline lahend. Nii kohtujuristi ettepanekus kui ka Euroopa Kohtu otsuses määrati siiski kindlaks nõuded, millest kõrged ametnikud, nagu K. Pinxten peavad eeldatavasti teadlikud olema. Sellega seoses tuleb tunnistada, et käesolevas asjas kõne all oleva väärkäitumiseni ei ole viinud ainult hulk üksikuid raskeid tegusid, vaid ka korduvad teod, mis viitab kahetsusväärselt nende nõuete ilmsele eiramisele.

209.

Teisisõnu viitavad käesolevas asjas tuvastatud asjaolud tavaliste käitumisnormide pidevale ja teadlikule eiramisele, mille näol on tegemist kõigi ELi institutsioonide liikmete tegevuse aluspõhimõtete raske rikkumisega; kontrollikoja liikmete puhul on need põhimõtted – ausus, diskreetsus ja sõltumatus – sätestatud ELTL artiklites 285 ja 286.

210.

Järgmiseks juhin tähelepanu sellele, et kui kohtuasjas komisjon vs. Cresson oli kõne all üksainus, kuigi küll väga raske tegu – soosiv käitumine –, siis K. Pinxteni käitumine viitab sellele, et ta kasutas oma ametikohta paljude aastate jooksul korduvalt ära rikastumiseks või isiklike huvidega tegelemiseks. Seepärast on K. Pinxteni pidev osalemine Belgia erakonnapoliitikas andestamatu; sama halb on tema käitumine mitmesuguste kulude hüvitamist nõudes, näiteks kogu Kuuba reisi, Crans Montanas veedetud nädalavahetuse ja mitmesuguste jahiretkede kulud. K. Pinxten kasutas kontrollikoja kütusekaarte ilmselgelt isiklikel eesmärkidel ning ka kõige õilsam selgitus, miks ta pakkus oma korterit ilmselge huvide konflikti olukorras üüriks F. Mogherinile, tõendab ainult tema erakordselt viletsat otsustusvõimet.

211.

Kuigi mõned neist asjaoludest on mõjutanud ELi eelarvet, on kõik nad kahjustanud ka liidu ja eelkõige kontrollikoja usutavust ja avalikku mainet. Need tagajärjed on seda raskemad, et kontrollikoja legitiimsus tuleneb tema sõltumatusest, tema tähtsusest heade valitsustavade edendamisel ning avalikkuse usaldusest küsimuses, kuidas ja kui tõhusalt kulutatakse liidu tulusid. Kui mõni kontrollikoja liige ei ole võimeline rahaasjades laitmatult käituma, õõnestab see kogu liidu finantsjärelevalve süsteemi ja kahjustab selle liikme enda institutsiooni.

212.

Lõpetuseks saab K. Pinxteni toetuseks lisada ainult seda, et ta oli ametis ikkagi 12 aastat ja tegi sellel ajal usutavasti ka head tööd. Nagu olen aga esiteks näidanud, olid põhireeglid, mida on rikutud, sellisel positsioonil olevale isikule nagu K. Pinxten selged ning täiesti tuttavad ja arusaadavad. Teiseks sai K. Pinxten oma teatavatele lähetustele või kuludele küll kontrollikoja kinnituse, kuid seda sageli puuduliku või isegi vale teabe põhjal. Kolmandaks, isegi kui oleks vastuväiteks võimalik tõendada, et mõned teised kontrollikoja liikmed käitusid samamoodi nagu K. Pinxten, ei muudaks see tema käitumist vastuvõetavamaks. Neljandaks lisan, et kuigi pensionist ilmajätmine mõjutab arvatavasti reaalselt K. Pinxteni rahalist olukorda – ja kas see polegi ELTL artikli 286 lõike 6 eesmärk? –, tuleb meeles pidada, et kõne all olev pension puudutab ainult osa K. Pinxteni kutsetegevusest, mis on vaatamata sellele, et ta oli kontrollikoja liikmena ametis kaks ametiaega, kogu tema tööeluga võrreldes suhteliselt lühike aeg. Seda arvestades ei usu ma, et kui vähendada tema kui kontrollikoja liikme pensioni – või ta sellest isegi täielikult ilma jätta –, kaotab K. Pinxten igasuguse elatisallika.

213.

Kõik need asjaolud räägivad K. Pinxteni range karistamise kasuks. Seepärast olen seisukohal, et eespool kirjeldatud ja tuvastatud rikkumised on piisavalt rasked, et vähendada oluliselt tema õigust saada pensioni või muid seda asendavaid soodustusi. Ja nagu eespool märgitud, olen küll nõus tunnistama, et K. Pinxten on oma ametiajal ka head tööd teinud – asjaolu, mida tuleb samuti proportsionaalsuse kontrollimisel arvesse võtta –, aga samamoodi ei saa eitada asjaolu, et ta on oma käitumisega tekitanud kontrollikojale suurt kahju.

214.

Kõik see viitab selle, et K. Pinxtenit tuleb tema käitumise eest rangelt karistada. Seepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vähendada K. Pinxteni pensioniõigust ELTL artikli 286 lõike 6 alusel kahe kolmandiku võrra.

215.

Esiteks nõuab K. Pinxten kontrollikojalt siseauditi aruannet, mis käsitleks kontrollikoja liikmete lähetuskulusid aastatel 2012–2018 ja nende ametiautode kasutamist. Pean seda nõuet alusetuks, sest sellel ei ole mingit seost tema enda käitumise üle otsustamisega.

216.

Teiseks pean tema kahju hüvitamise nõuet ELTL artikli 286 lõikega 6 ette nähtud menetluse raames vastuvõetamatuks. Kui Euroopa Kohus mu analüüsiga nõustub, on see nõue igatahes põhjendamatu.

217.

Mis puudutab kohtukulusid, siis on kohtuvaidluse kaotanud pool Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kontrollikoda on kohtukulude hüvitamist K. Pinxtenilt nõudnud ja kui viimane peaks kohtuvaidluse kaotama, tuleb kohtukulud välja mõista temalt.

218.

Eespool esitatud põhjendusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku: