1.

Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus) esitab rea eelotsuse küsimusi määruse (EL) nr 650/2012 ( 2 ) tõlgendamise kohta. Tema hinnangul on need vajalikud selleks, et lahendada kaebus, mis on esitatud ühe notari otsuse peale, millega selle riigi notar keeldus rahuldamast pärandi avamise ja riikliku pärimistunnistuse väljastamise avaldust.

2.

Vaidlus tekkis Saksamaa ( 3 ) residendist Leedu kodaniku pärimisasjas, kes oli teinud Leedus testamendi ja kelle pärandvara on selles riigis. Tema poeg, kes on samuti Leedu kodanik, esitas Kaunase (Leedu) notarile pärandi avamise ja pärimistunnistuse väljastamise avalduse, mille notar jättis rahuldamata põhjendusega, et surnu harilik viibimiskoht oli Saksamaal.

3.

Euroopa Kohtu juhiste järgi piirdub käesolev ettepanek neljanda kuni kuuenda eelotsuse küsimusega. Neid analüüsides viitan möödaminnes siiski ka mõne teise küsimuse sisule.

4.

Asjakohased on järgmised põhjendused:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

5.

Vastavalt artikli 3 lõikele 1 kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

6.

Artikli 3 lõikes 2 on märgitud:

„Käesoleva määruse kohaldamisel hõlmab mõiste „kohus“ kõiki kohtuasutusi ning kõiki teisi asutusi ja õigusala töötajaid, kellel on pädevus menetleda pärimisasju ning kes täidavad kohtulikke ülesandeid või tegutsevad kohtuasutuse poolt delegeeritud volituste alusel või tegutsevad kohtuasutuse alluvuses, tingimusel et tagatud on kõnealuste asutuste ja õigusala töötajate erapooletus ja poolte õigus olla ära kuulatud ning et kõnealuste asutuste poolt nende asukohaliikmesriigi õiguse alusel tehtud otsused vastavad järgmistele tingimustele:

[…]“.

7.

Artiklis 4 on sätestatud:

„Pärimisasja tervikuna lahendamiseks on pädevad isiku surma hetkel tema harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtud“.

8.

Artiklis 5 on märgitud:

„1.   Kui surnu oli artikli 22 kohaselt valinud oma pärandile kohaldatavaks õiguseks mõne liikmesriigi õiguse, võivad puudutatud isikud kokku leppida, et selle liikmesriigi kohtul või kohtutel on pärimisasja kõigis küsimustes ainupädevus.

2.   Kohtualluvuse kokkulepe sõlmitakse kirjalikus vormis, sellel märgitakse kokkuleppe sõlmimise kuupäev ja see peab olema asjaomaste poolte poolt allkirjastatud. […]“.

9.

Artiklis 7 on ette nähtud:

„Selle liikmesriigi kohtud, mille õiguse oli surnu artikli 22 kohaselt valinud, on pädevad pärimisasja lahendama, kui

[…]

10.

Artikli 9 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui artikli 7 kohaselt pädevas liikmesriigi kohtus ilmneb asja arutamise käigus, et kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimisel ei osalenud kõik asjaomase menetluse osalised, on kohus jätkuvalt pädev, kui menetlusosalised, kes kokkuleppe sõlmimisel ei osalenud, ilmuvad kohtusse kohtu pädevust vaidlustamata.“

11.

Artiklis 22 on sätestatud:

„1.   Isik võib pärimisasjale kui tervikule kohaldatavaks õiguseks valida selle riigi õiguse, mille kodanik ta on valiku tegemise ajal või surma hetkel.

[…]

2.   Valik tehakse sõnaselgelt surma puhuks tehtud korralduse vormis või see peab nähtuma kõnealuse korralduse tingimustest.

[…]“.

12.

Artikli 59 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigis koostatud ametlikul dokumendil on teises liikmesriigis sama tõendusjõud nagu dokumendi päritoluliikmesriigis, või võimalikult samalaadne toime, tingimusel et see ei ole ilmselgelt vastuolus asjaomase liikmesriigi avaliku korraga (ordre public).

[…]“.

13.

Vastavalt artikli 83 lõigetele 2 ja 4:

„2.   „Kui surnu oli enne 17. augustit 2015 valinud oma pärandile kohaldatava õiguse, on valik kehtiv, kui see vastab III peatükis sätestatud tingimustele või kui valik on kehtiv rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaldamisel, mis kehtisid valiku tegemise ajal riigis, kus oli surnu harilik viibimiskoht, või mis tahes riigis, mille kodakondsus surnul oli.

[…]

4.   Kui korraldus surma puhuks tehti enne 17. augustit 2015 õiguse kohaselt, mille surnu võinuks valida käesoleva määruse kohaselt, loetakse see valituks pärandile kohaldatavaks õiguseks“.

14.

Artikli 5 lõikes 4 on sätestatud:

„1.   Pärandi avanemise kohaks loetakse seadusjärgse või testamendijärgse pärandaja viimane elukoht (käesoleva seadustiku artikli 2 lõige 12).

[…]

4.   Vaidluse korral võib pärandi avanemise koha kindlaks määrata kohus huvitatud isikute taotlusel, võttes arvesse kõiki asjaolusid“.

15.

Artikli 5 lõige 66 on sõnastatud nii:

„1.   Seadusjärgsed või testamendijärgsed pärijad võivad taotleda pärandi avanemise koha notarilt pärimistunnistust […]“.

16.

Artiklis 1 on ette nähtud:

„Notariaati kuuluvad kõik notarid, kellele on antud käesoleva seaduse kohaselt õigus õiguslikult tõendada füüsiliste ja juriidiliste isikute vaidlustamata subjektiivseid õigusi ja nendega seotud õiguslikke asjaolusid ning tagada nende isikute ja riigi seaduslike huvide kaitse“.

17.

Artiklis 26 on ette nähtud:

„Notarid teevad järgmisi notariaaltoiminguid:

[…]

[…]

Notari tõestatud dokumentides märgitud faktilised asjaolud on tõendatud ega vaja tõendamist, niikaua kui neid dokumente (nende osi) ei peeta ühegi seadusliku menetluskorra kohaselt tühisteks“.

18.

Artikli 444 lõikes 2 on märgitud:

„Kohus vaatab läbi asjad:

[…]

19.

Artikli 511 lõikes 1 on ette nähtud:

„Notariaaltoimingu tegemise või sellest keeldumise võib vaidlustada käesolevas peatükis sätestatud korras“.

20.

E. E. on Leedu kodanik, kelle ema abiellus Saksamaa kodaniku K.‑D. E‑ga. Ema ja poeg (kes oli sündinud eelmisest abielust) asusid elama Saksamaale, kui poeg oli alaealine.

21.

E. E. ema koostas 4. juulil 2013 Garliava (Leedu) notari juures testamendi, määrates tema kogu oma vara ainupärijaks. ( 4 )

22.

E. E. taotles 17. juulil 2017 Kaunase (Leedu) notaribüroolt nr 4 pärimismenetluse algatamist ja pärimistunnistuse väljastamist. ( 5 )

23.

Notar jättis E. E. taotluse rahuldamata, tuginedes enda veendumusele, et pärandaja harilik viibimiskoht surma hetkel oli määruse tähenduses Saksamaal.

24.

E. E. vaidlustas notari keeldumise Kauno apylinkės teismases (Kaunase esimese astme kohus, Leedu). See kohus kinnitas 29. jaanuaril 2018, et kuigi E. E. ema oli tunnistanud, et ta on asunud elama Saksamaale, ei olnud ta sidemeid Leeduga katkestanud. Seepärast rahuldas see kohus mõistlikkuse ja hea usu põhimõtte alusel kaebuse, tühistas notari otsuse ja kohustas notarit notariaaltoimingut tegema.

25.

Notar esitas esimese astme kohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Kauno apygardos teismasele (Kaunase regionaalne kohus, Leedu), kes oma 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsusega selle otsuse tühistas. Apellatsioonikohus märkis, et kui surnud isiku harilik viibimiskoht vaidlustatakse, saab üksnes kohus õigusliku faktina tuvastada surnud isiku hariliku viibimiskoha tema päritoluriigis ning et käesolevas asjas ei viita miski sellele, et hageja oleks selles küsimuses ühegi kohtu poole pöördunud. Samuti leidis ta, et esimese astme kohus oli vaidlustatud notariaalotsust tühistades alusetult tuginenud üldpõhimõtetele.

26.

E. E. esitas kassatsioonkaebuse Lietuvos Aukščiausiasis Teismasele (Leedu kõrgeim kohus), kes esitab Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27.

Eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtus 4. veebruaril 2019. Oma seisukohad on esitanud Austria, Ungari, Leedu, Hispaania Kuningriigi ja Tšehhi Vabariigi valitsus ning komisjon.

28.

16. jaanuaril 2020 toimus kohtuistung, millel osalesid Leedu ja Hispaania Kuningriigi valitsuse ning Euroopa Komisjoni esindajad.

29.

Kõigepealt käsitlen (viiendat) küsimust, kas surnud isiku harilik viibimiskoht võis olla mitmes liikmesriigis. Sellele vastamiseks tuleb paratamatult lahendada küsimus, kas määrus on vaidlusele kohaldatav.

30.

Teiseks käsitlen (neljandat) küsimust pärimistunnistuse kohta, mis omakorda eeldab selle välja andnud notari kvalifitseerimist kohtuasutusena.

31.

Lõpuks piirdun viimase (kuuenda) küsimusega Leedu kohtute pädevuse ja selle riigi õiguse kohaldamise kohta vaidlusalusele pärimisasjale.

32.

Määrusega püütakse kaotada „isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad praegu kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjade puhul“ ( 6 ).

33.

Määruses ei ole „piiriülese mõjuga pärimisasju“ määratletud ega loetletud asjaolusid, mis võimaldaksid eri riikides hajutatult seda mõju täpselt kindlaks teha. Minu arvates tuleb lähtuvalt määruse eesmärgist, mille ma just ära tõin, neid mõisteid hinnata paindlikult, mistõttu need hõlmavad igasugust pärimisasja, mille korraldamisel (pärandaja poolt) või asjaajamisel (pärast pärandaja surma) tekib sidemete tõttu rohkem kui ühe riigiga takistusi.

34.

Määruse II ja III peatüki puhul on pärandaja harilik viibimiskoht surma hetkel ( 7 ) ühine kriteerium, mis määrab rahvusvahelise kohtualluvuse, ning kollisiooninormi ühenduspunkt. Sellest asjaolust lähtudes tulebki hinnata, kas seetõttu, et esineb veel muu asjaolu pärandaja elukohariigist erinevas riigis, ei ole pärimisasi puhtalt riigisisene.

35.

Selle kohta, milline võib olla see „muu asjaolu“, on määruse eri sätetes kirjeldatud pärimisjuhtumeid, mis omavad tähtsust rohkem kui ühes kohtualluvuses, andes mitteammendavad juhised nende piiriülese ulatuse tunnustamiseks. Tüüpilised andmed, millest võib lähtuda, on surnu vara, pärijate, annakusaajate või teiste lähedaste sugulaste olukord, nagu ka surnu kodakondsus.

36.

Määruse kohaldamine ei ole dispositiivne, s.t see ei sõltu ühegi poole tahtest. ( 8 ) See on õigusala töötajale kohustuslik, ilma et seda saaks välistada, kui selle sätete kohaselt tuvastatakse, et konkreetsel pärimisasjal võib olla tagajärgi rohkem kui ühes kohtualluvuses.

37.

Seevastu annab määrus huvitatud isikutele võimaluse olukorra piiriülesest laadist tingitud tagajärgi teatud määral leevendada.

38.

Eelkõige võimaldab määruse artikkel 22 pärandajal võtta oma elu ajal algatuse, et leevendada tagajärgi, mis tulenevad sellest, et harilik viibimiskoht asub mujal riigis kui see, kuhu on koondatud muud pärimisasjas (tõenäoliselt) tähtsust omavad asjaolud. Seda võib ta aga teha vaid määruses ette nähtud tingimustel: ainult siis, kui ta on teise riigi kodanik. Sellisel juhul võib ta valida, et kohaldatav on selle riigi õiguslik kord.

39.

See valikuvõimalus ei muuda asjaolu, et pärimisasi on rahvusvaheline: siiski on sellest lähtuvalt huvitatud pooltel pärast pärandaja surma pärast pärandaja surma võimalus anda rahvusvaheline kohtualluvus sama riigi ( 9 ) kohtutele (määruse artikkel 5 jj).

40.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib sisuliselt, kas surnu harilik viibimiskoht määruse tähenduses peab olema ainult üks, või kas võib, vastupidi, tunnistada, et tal on mitu harilikku viibimiskohta. ( 10 )

41.

Nagu ma juba märkisin, on harilik viibimiskoht määruse ülesehituses üldjuhul „üldine seos“ rahvusvahelise kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks. Sellist viibimiskohta saab minu arvates olla ainult üks, mitte mitu.

42.

Määruse põhjenduses 37 loetletud etteaimatavuse, õiguskindluse, vastuoluliste tulemuste vältimise või kogu pärimisasja killustamise vältimiseks pärimisasja suhtes kohaldatava õiguse argumendid räägivad selle poolt, et harilikku viibimiskohta peab olema üks. Põhjendus 27, mille kohaselt on määruses sätestatud eeskirjade eesmärk tagada, et pärimisega tegelev asutus kohaldab enamikul juhtudest oma õigust, ainult kinnitab seda mõtet.

43.

Määruses on, tõsi küll, vaadeldud võimalust, et „surnu elas vaheldumisi mitmes riigis või reisis ühest riigist teise ega asunud alaliselt elama ühtegi riiki“ ( 11 ). Kuid nendes olukordades, mida on määruses nimetatud keerulisteks, on välja pakutud lahenduses omavahel ühendatud mitu tegurit, et lõplikult hinnata kõiki objektiivseid asjaolusid, et kindlaks määrata, milline oli „harilik viibimiskoht“ ainsuses.

44.

Määruse sätted kaotaksid oma mõtte, kui nõustuda sellega, et nende probleemide seisukohast, mis tuleb lahendada, võib olla isiku harilik viibimiskoht samal ajal eri riikides. Selline võimalus jätaks mõtteta suure osa õigusnormi teksti enda sätetest, milles on – ma rõhutan – mitmes kohas nimetatud „harilikku viibimiskohta“ ainsuses, mitte mitmuses.

45.

Määruses ei ole ka määratletud, mis on „harilik viibimiskoht“ piiriüleses pärimisasjas: seal on ainult märgitud, et peab ilmnema „tihe ja kindel seotus“ ühe riigiga. ( 12 )

46.

Harilik viibimiskoht on liidu õiguse autonoomne mõiste, mis ei viita igale mõistele, mida kasutatakse sama nähtuse määratlemiseks liikmesriikide õiguses. Kui see nii ei oleks, seaks see ohtu määruse ühetaolise kohaldamise, võimaldades selle mõiste kohaldamise eest vastutavate ametiasutuste eri arvamusi.

47.

Kuigi ei ole välistatud kasutada „hariliku viibimiskoha“ määratlust, mida kasutatakse teistes liidu õigusnormides, tuleb sellist kohta, mida iseloomustab tihe ja stabiilne seos riigiga, hinnata, võttes arvesse selle määruse konkreetseid eesmärke, ( 13 ) mis on loetletud määruse põhjenduses 7.

48.

Seega peab õigusala töötaja kindlaks tegema pärandaja viimase hariliku viibimiskoha sellest perspektiivist lähtudes ja seega võttes arvesse viiteid, mida ta saab määrusest endast, kasutades muid viiteid ainult teisejärgulisena.

49.

Kuigi määruses ei ole mõistet „harilik viibimiskoht“ määratletud, on selle põhjendustes 23 ja 24 antud tarvilikud juhised selle kindlaksmääramiseks. Kõigepealt märgitakse, et hariliku viibimiskoha kindlaksmääramiseks peab igakülgselt hindama pärandaja eluga nii tema surmaeelsetel aastatel kui tema surma hetkel seotud tegureid.

50.

Selleks hindamiseks tuleb koguda kõik asjakohased tõendid, mis on seaduse kohaselt vastuvõetavad. Selles kontekstis näib mulle, et lihtsalt pärimisega seotud isikute avaldused, mis on omavahel kokku langevad ja tehtud pärimisasutusele, kes ei täida (nagu ma kohe selgitan) kohtulikke ülesandeid, ei ole piisavad kadunu hariliku viibimiskoha kindlakstegemiseks.

51.

Pärandaja eluga seotud faktilised asjaolud tervikuna, mida on nimetatud põhjenduses 23, võimaldavad otsustada, millise selles ja järgmises põhjenduses vaadeldud olukorraga on konkreetse pärandaja puhul tegemist.

52.

Esimene olukord on see, kus faktilised andmed, mis puudutavad eelkõige pärandaja riigis viibimise kestust ja regulaarsust (objektiivsed tegurid), nagu ka selle tingimusi ja põhjuseid (subjektiivsed tegurid), näitavad iseenesest, et selle riigiga on olemas „tihe ja stabiilne seos“ ( 14 ).

53.

Analüüsi esimeses etapis otsitakse kahtlemata stabiilsust. Leian siiski, et kui see on kord kinnitust leidnud, ei ole veel vaja teha lõplikke järeldusi surnud isiku hariliku viibimiskoha kohta. Lisaks võib olla vajalik hinnata asjaolusid, mis seda õigustavad, ( 15 ) et teha kindlaks tema huvide haldamise tavapärane koht.

54.

Kuigi ELi seadusandja on eelistanud hariliku viibimiskoha kriteeriumi, ei saa jätta tähelepanuta isikute üha kasvavat liikuvust. Siit tulenevalt ei ole ühes liikmesriigis viibimise aeg iseenesest otsustav kriteerium: õige on analüüsida iga juhtumit nii, et muud näitajad isiku perekondliku ja sotsiaalse integratsiooni kohta või tema läheduse kohta asjaomasele kohale kinnitavad tulemust, millele osutab ajaline element.

55.

Teist olukorda on kirjeldatud määruse põhjenduses 24 juhuks, kui ei tuvastata pärandaja regulaarset ja pikaajalist viibimist teatud kindlas riigis. ( 16 ) Sellest tulenevalt tekib kaks võimalust:

56.

Neil juhtudel võib oluliselt aidata kõiki faktilisi asjaolusid igakülgselt hinnata isiklik (surnud isiku kodakondsus) või majanduslik asjaolu (tema põhilise vara asukoht).

57.

Arvan, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arutluskäiku arvestades peaks Euroopa Kohus rõhutama, et surnu kodakondsus või tema vara asukoht on teise võimalusena harilikku viibimiskohta määravad tegurid. Teisisõnu saab pärandaja olukorra stabiilsust ja selle põhjendatust puudutavate faktiliste asjaolude koos analüüsimisel teada, kas tema olukord on põhjenduse 24 terminoloogia kohaselt „keeruline“.

58.

Seda tuleb tingimata analüüsida enne surnud isiku kodakondsuse ja põhilise vara asukoha arvessevõtmist, mida tehakse määrusega kehtestatud süsteemis erandkorras, et tagada õiguskindlus. ( 17 )

59.

Lõpuks tuletan meelde, et määruse põhjenduse 25 lõpuosas on kohaldatava õiguse kindlaksmääramisega seoses keelatud täiendava ühendava tegurina kasutada surnud isiku „ilmselgelt tihedamat seost“ muu kui tema viimase hariliku viibimiskoha õiguskorraga, isegi kui selle seose kindlaksmääramine osutub keeruliseks. ( 18 ) Selles on minu arvates selgelt öeldud, et ei ole võimalik vältida ühe hariliku viibimiskoha kindlakstegemist, kui raske see ka poleks.

60.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kinnitab, et pärandaja hariliku viibimiskoha andmed „on toimikus esitatud ebatäpselt või nende üle vaieldakse“ ( 19 ). Näib seega, et ta ei leia, et esimese astme kohus või apellatsioonikohus oleks selle küsimuse lahendanud.

61.

Kui see on nii, siis iseloomustab antud ülevaadet pigem teabe puudumine kui kahtlused, mida tekitavad vastuolulised andmed, mille tõttu ei saa kindlaks teha, kus on viimane harilik viibimiskoht.

62.

Kui kassatsioonkaebuse raames ei ole võimalik saada rohkem hindamisandmeid, tuleb vaidlus lahendada tuvastatud asjaolude põhjal, kuna pärimisasja ei saa käsitleda seda küsimust lahtiseks jättes. Lõpuks, kui kahtlused selle fakti osas on ületamatud, võib kaaluda määruse põhjenduses 24 kirjeldatud teist võimalust. Sel juhul tulevad kõikide objektiivsete asjaolude tervikuna hindamisel esiplaanile pärandaja kodakondsus ja peamise pärandvara asukoht.

63.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas juhul, kui surnu viimase hariliku viibimiskoha osas puudub kindlus, võimaldab teiste teadaolevate (pärimisega seotud) asjaolude koondumine ühte (Leedu) jurisdiktsiooni käsitada pärimisasja puhtalt riigisisese asjana. Sel juhul ei oleks määrus kohaldatav.

64.

Nagu ma juba märkisin, ei ole määruse kohaldamine dispositiivne. Sellest eeldusest tuleneb, et teatavate, näiteks pärandaja abikaasa (kes väljendas oma loobumist pärandist ja nõustus pärimise menetlemisega Leedus) avalduste või käitumise õiguslik tähendus antakse määrusega, kui määrus on kohaldatav, ja muu õiguskorraga, kui määrus ei ole kohaldatav.

65.

Kuigi selle küsimuse üle otsustamine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, on siin arutatava pärimisasja piiriülesest mõjust raske mööda minna, arvestades asjaolu, et üks võimalikest pärijatest asub Saksamaal, teine pärija ja pärandvara Leedus ning et pärandaja viimane viibimiskoht oli ühes nendest riikidest (tõenäoliselt Saksamaal, kus ta testamendi tegemise ajal väitis, et ta elab). Samamoodi reguleerib seda pärimisasja määrus.

66.

Vastus, mis seaks määruse kohaldatavuse sõltuvusse kummagi poole otsustest pärimisasja kohta neid puudutavates aspektides, tekitaks väga ebakindla olukorra. Erinev olukord on siis, kui on otsustatud määrust kohaldada: siis hinnatakse neid otsuseid vastavalt selle määruse nõuetele.

67.

Neljas küsimus tekib juhul, kui Leedu notareid ei saa pidada „kohtuteks“ määruse tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib selle eelduse põhjal teada, kas nendel notaritel on õigus väljastada pärimistunnistusi „ilma üldisi kohtualluvuse eeskirju järgimata“.

68.

Sama küsimuse teine osa puudutab pärimistunnistuste kvalifitseerimist „ametlikuks dokumendiks“ määruse tähenduses.

69.

Määruses on mõiste „kohus“ määratletud artikli 3 lõikes 2. Selle mõiste alla kuuluvad kohtuasutused ja teised õigusala töötajad, kellel on pädevus menetleda pärimisasju.

70.

Euroopa seadusandja, kes on teadlik, et liikmesriikides on pärimisasjade menetlemiseks erinevad pädevuse jagunemise mudelid, lisab selle asjaolu määrusesse. ( 20 ) Selliselt teeb ta selgeks, et süsteem on neutraalne, kooskõlas teiste eelnevate õigusaktidega, milles on otse või tõlgendamise teel võetud kasutusele mõiste „kohus“, ühendades institutsionaalse või organisatsioonilise perspektiivi ja funktsionaalse lähenemise.

71.

Euroopa Kohtul on olnud võimalus märkida käesoleva asjaga sarnases kontekstis, et „kohtulike ülesannete täitmine tähendab õigust teha oma pädevuse piires otsus asjaomaste poolte vahel tekkida võivates vaidlusküsimustes“ ( 21 ).

72.

Kohtuotsuses WB tugines Euroopa Kohus kõigepealt mõistele „otsus“, mida ta tõlgendas 1968. aasta Brüsseli konventsiooni raames seoses ühe kohtuliku kokkuleppega ja selle kvalifitseerimisega konventsiooni peatükis kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta. Teiseks kordas ta oma varasemat kohtupraktikat ELTL artikli 267 eesmärgi kohta.

73.

Neid asjaolusid silmas pidades tuvastas ta kohtuotsuses WB, et notar, kes võib teha ainult kõikide huvitatud isikute taotluse alusel pärimistunnistuse väljastamisega seotud toiminguid, ei ole „kohus“, kusjuures juhul, kui pooled kokkuleppele ei jõua, jäävad kohtu eesõigused puutumatuks. ( 22 )

74.

Asutuse, mis ei ole õigusasutus, (või õigusala töötaja) kvalifitseerimisel määruse tähenduses „kohtuks“ on kaks tagajärge: üks rahvusvahelise kohtualluvuse kontekstis, teine nende tegevuse tulemuse liikuvuse korra kontekstis.

75.

Üksnes juhul, kui asutus, mis ei ole õigusasutus, (või õigusala töötaja) tegutseb „kohtuna“, on talle kohaldatavad määruses sätestatud rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjad. ( 23 ) Selliselt tagatakse, et tema sekkumine vastab eesmärgile, et asutus on pärimisasja lähedal, mis on vajalik korrakohase õigusemõistmise tagamiseks, ja eesmärgile vältida pärimisasja sisulist killustatust. ( 24 )

76.

Muudel juhtudel peale selle ei kohaldata notarile määruses sätestatud rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirju. Sealt tulenevalt ei ole tema ülesanne ka kindlaks teha, kas selle jurisdiktsiooni kohtud, kus tema tegutseb, on üldiselt pädevad, et seejärel otsustada iseenda kui notari pädevuse üle vastavalt kohtu asukohariigi õigusega ette nähtud territoriaalsele jaotusele.

77.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus ( 25 ) näib mõistvat määrust nii, et notar ei pea riiklikku pärimistunnistust väljastama, kui selle õigussüsteemi kohtutel, milles ta tegutseb, puudub määruse kohaselt rahvusvaheline kohtualluvus. Seda seisukohta jagavad ka Austria ja Ungari valitsus ning selle sisu kommenteeriti kohtuistungil.

78.

Niisugune tõlgendus tagaks kindlasti mitme õiguskorraga seotud pärimisasja ühtselt käsitlemise. Määruse artikli 64 kohaselt on see säte asjakohane ka siis, kui taotletakse Euroopa pärimistunnistust. Määrus ei kohusta siiski seda väljastama, kui taotlus on esitatud riikliku tunnistuse saamiseks.

79.

Määruses on põhjenduses 32 selgitatud, et ühtsuse eesmärk on ühendatud eesmärgiga lihtsustada asja pärijate jaoks; nii on see sätestatud määruse sätetes, näiteks artiklis 13. Asjaolu, et dokumente pärija staatuse või pärimisõiguse kohta väljastavad eri liikmesriikide kohtuvälised asutused (näiteks notarid, kes ei täida kohtu ülesandeid), ei tohiks pärimisasja selle sisulise tulemuse osas killustada, kuna kõik kohaldavad sama seadust.

80.

Tunnistuste paljusus tekitab mõistagi aga killustatust pärimisasja haldamise seisukohast: kuid see (vältimatu) võimalus on määruses lubatud, kus seda on kirjeldatud põhjenduses 36, et viidata lahenduseks poolte vabatahtlikule kokkuleppele selles osas, kuidas toimida. Sellise kokkuleppe puudumisel – seega konfliktiolukorras – on vaja kohtu sekkumist: lõplik sõna jääb määruse alusel pädevale kohtule.

81.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu antud teabest, mida kinnitati kohtuistungil, nähtub, et Leedu notaril puudub pädevus lahendada poolte vahel vaidlust tekitavaid küsimusi. Tal ei ole õigust tuvastada faktilisi asjaolusid, mis ei ole selged ja ilmsed, ega võtta seisukohta vaidlusaluste faktiliste asjaolude suhtes; kui testamendi sisus on kahtlusi, ei ole tema ülesanne seda selgitada, ka ei või ta järgida ühe pärija välja pakutud tõlgendust ega pärijatevaheliste lahkarvamuste korral kindlaks määrata, milline arusaam tekstist väljendab pärandaja tegelikku tahet.

82.

Vaidluse või kahtluse korral peab Leedu notar hoiduma otsustamast, vaid asja peab lahendama kohus. Igal juhul on kohtud need, kes lahendavad vaidlusi muu hulgas pärandi avanemise koha, testamendi kehtivuse, selle täitmise või pärandvara haldamise üle. ( 26 )

83.

Sellest teabest nähtub (mida tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul kinnitada), et riikliku pärimistunnistuse väljastamine Leedu notarite poolt ei tähenda kohtu ülesannete täitmist. Need notarid ei ole seega „kohtud“ määruse nr 650/2012 artikli 3 lõike 2 tähenduses.

84.

Järelikult ei kohaldata Leedu notarile määruses sätestatud rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirju ning notar ei sõltu sellest, kas nende eeskirjadega määratakse või mitte kohtualluvus pärimisasjades vaidluste lahendamiseks Leedu kohtutele.

85.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas Leedu notari väljastatud tunnistus on „ametlik dokument“ määruse tähenduses, millel on teistes liikmesriikides õiguslikud tagajärjed. ( 27 )

86.

Euroopa Kohus on mitu korda võtnud seisukoha mõiste „ametlik dokument“ kohta, mis on määratletud määruse artikli 3 lõike 1 punktis i; hiljuti kohtuotsuses WB. ( 28 ) Ka „autentsust“, mis on ametliku dokumendi põhielement, ja selle ulatust on kirjeldatud määruses ja käsitlenud Euroopa Kohus samas kohtuotsuses. ( 29 )

87.

Selle kohtupraktika ja kättesaadava teabe ( 30 ) kohaselt tundub, et Leedu notari tunnistus vastab täpselt tunnustele selleks, et seda saaks kvalifitseerida „ametlikuks dokumendiks“ määruse tähenduses, kuna:

88.

Jällegi peab selles asjas lõpliku otsuse tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes saab tänu oma riigisisese õiguse tundmisele selle aspekti kõige paremini välja selgitada. Kui ta otsustab, et tunnistus on tõestatud dokument, tuleb selle tõendusjõudu teistes liikmesriikides vastavalt määruse artikli 59 lõikele 1 aktsepteerida.

89.

Asja menetlev kohus sõnastab tegelikult kaks omavahel seotud küsimust, lähtudes eelotsusetaotluses kirjeldatud asjaoludest. Ta soovib teada, kas nende faktiliste asjaolude kohaselt „asjaomased isikud nõustusid Leedu kohtute pädevusega ja Leedu õiguse kohaldamisega“.

90.

Vastamiseks on seega vaja tõlgendada määruse artikli 22 lõiget 2. Arvestades testamendi kuupäeva, mis on 17. augustist 2015 varasem, võtan arvesse ka üleminekusätteid.

91.

Määruse artikli 5 lõike 1 kohaselt annab see, kui pärandaja on valinud liikmesriigi õiguse, pärimisest huvitatud isikutele võimaluse määrata teatud tingimustel kokkuleppe teel ainupädevus selle riigi kohtutele. Artikli 7 punktis c laiendatakse valikuvõimalust, võimaldades neil sõnaselgelt valikut teha kohtus, mille poole on juba pöördutud. Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada ka neid sätteid.

92.

Konfliktse tahte autonoomia tunnustamine pärimisasjades on üks määruse kõige olulisemaid aspekte. Valiku kehtivus sõltub siiski subjektiivsetest, objektiivsetest ja vorminõuetest.

93.

Valikuõigust tunnustatakse ilmsetel põhjustel ainult pärandajale. Ta võib määruse artikli 22 lõike 1 alusel määrata ainult selle riigi õiguse, mille kodanik ta on. ( 32 )

94.

Selleks et tagada, et valik tehti tahtlikult, ja selgus selle eseme suhtes, on määruse artikli 22 lõikes 2 kehtestatud vorminõuded: valik tuleb teha sõnaselgelt surma puhuks tehtud korralduse vormis või see peab nähtuma kõnealuse korralduse tingimustest. See teine võimalus tekitab praktikas kõige rohkem raskusi.

95.

Küsimuse, kas pärimisasjas kohaldatava õiguse valik on tehtud, lahendamine nõuab erilist hoolsust, selleks et tagada, et austatakse isiku (pärandaja) tahet, kes põhimõtteliselt ei saa siis, kui pärand avaneb, seda kinnitada ega vaidlustada.

96.

Seepärast ja vorminõuete tõttu, mida ma juba nimetasin, leian, et professio iuris’t ei või järeldada muudest välistest andmetest peale testamentaarse korralduse enda. Seda enam, et testament on tehtud notari juures ja seega on (või võib eeldada, et on) toimunud nõustamine pärandi suhtes kohaldatava õiguse asjus.

97.

Seega ei ole testamentaarsete korralduste välised tegurid (näiteks pärandaja suundumine testamendi tegemiseks teatud teise riiki, akti andnud asutuse riikkondsus või õiguskord, millest tema pädevus tuleneb) määrava tähtsusega. Vajaduse korral kehtivad need ad abundantiam argumentidena, s.t selleks, et toetada järeldust selle kohta, kas õiguse valik on tehtud või mitte, mis tuleneb testamentaarsest korraldusest endast.

98.

Selle viimase puhul võib vastavalt määruse põhjendusele 39 asuda seisukohale, et õiguse valik nähtub „[…] surma puhuks tehtud korraldusest […], kui […] surnu viitas korralduses oma kodakondsuse riigi õiguse konkreetsetele sätetele või nimetas muul viisil [sõnaselgelt] seda õigust“.

99.

See järeldus sõltub suurel määral sellest, millised need nimetatud konkreetsed sätted on. Võrdlus hariliku viibimiskoha õigusega, kui see on kohaldatav vaikimisi, on vajalik selleks, et teha kindlaks, millises ulatuses on need nimetatud sätted tüüpilised ainult sellele õigusele, mille valiku üle vaieldakse.

100.

Seni sedastatu võib aga olla teisiti testamentide puhul, mis on tehtud enne määruse täieliku kohaldatavuse kuupäeva.

101.

Määruse artikkel 83 näeb enne 17. augustit 2015 tehtud testamentaarsete korralduste puhul ette üleminekukorra. Üleminekukorra eesmärk on kaitsta neid testamentaarseid korraldusi seadusemuudatuste eest, mis tehakse pärast seda, kui pärandaja on teinud korraldused oma vara kasutamiseks pärast surma.

102.

Testaatori tahte säilitamise eesmärgist lähtuvalt reguleerib artikli 83 lõige 2 enne 17. augustit 2015 tehtud kodakondsusjärgse riigi või muu õiguse valiku kehtivust (kui pärandaja sureb nimetatud kuupäeval või hiljem). See valik on kehtiv, kui see vastab määruse III peatüki tingimustele või tingimustele, mis kehtisid valiku tegemise ajal selles riigis, kus oli pärandaja harilik viibimiskoht, või ühes riigis, mille kodanik ta oli.

103.

Määruse artikli 83 lõikest 4 tuleneb, et kui enne 17. augustit 2015 tehtud korraldus surma puhuks on kehtiv „õiguse kohaselt, mille surnu võinuks valida käesoleva määruse kohaselt, loetakse see valituks pärandile kohaldatavaks õiguseks“.

104.

Selles sättes esitatud fiktsioon kaotab vajaduse uurida, kas enne 17. augustit 2015 tehtud testamendis tehti õiguse valik, kui see ei ilmne tekstist selgelt (mille korral tuleb lähtuda artikli 83 lõikest 2): tingimusel mõistagi, et selles artiklis endas sätestatud tingimus on täidetud.

105.

Vaidlust ei ole selles, et testament tehti Leedus notari juures 4. juulil 2013. Juba sel ajal esines pärimisasjas välismaiseid asjaolusid, mis olid pärandajale teada: tema Leedu kodakondsus, püsiv viibimine Saksamaal, vara asukoht Leedus ning tema abikaasa ja lapse vastav erinev kodakondsus.

106.

Lisaks oli määrus sel kuupäeval juba jõustunud. Artikli 83 lõike 2 alusel oleks olnud võimalik valida õigus sõnaselgelt või see valik oleks võinud tuleneda testamentaarse korralduse sõnastusest.

107.

Igal juhul, kui testament oli vastavalt pärandaja kodakondsusjärgse riigi õigusele selle tegemise ajal või surma hetkel kehtiv, siis lubab määruse artikli 83 lõige 4 kasutada lihtsalt fiktsiooni, et see õigus on tegelikult valitud.

108.

Määruse artikli 4 kohaselt kuulub rahvusvaheline kohtualluvus piiriüleste elementidega pärimisasjade mis tahes aspektidega seotud küsimuste lahendamiseks ainult pärandaja surma hetkel tema harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtutele.

109.

Eeldatavalt on selliselt määratud kohtute ja pärandvara ning sellest huvitatud isikute vahel tugev seos. Ja kuna kohaldatav õigus on vaikimisi pärandaja viimase hariliku viibimiskoha õigus, tekib automaatselt ka vastastikune seos forum/ius. Mõlemad on määruse kesksed eesmärgid, nagu on selgitatud määruse põhjendustes 23 ja 27.

110.

Isikute üha kasvav liikuvus koos võimalusega valida tulevase pärimise suhtes kohaldatavaks õiguseks kodakondsusjärgse riigi õigus seavad ohtu või otseselt takistavad just mainitud eesmärke. Sellest teadlikuna on Euroopa seadusandja vastu võtnud rahvusvahelise kohtualluvuse eeskirjad, mis teatud tingimustel kehtivad määruse artikli 4 eeskirjade asemel.

111.

Üks nendest eeskirjadest annab pärimisega seotud isikutele õiguse määrata kohtualluvus pärandaja kodakondsusjärgse riigi kohtutele, kui pärandaja on valinud kohaldatavaks õiguseks oma kodakondsusjärgse riigi õiguse.

112.

Võib tekkida küsimus, kas valikuvõimalus, mis on jäetud huvitatud pooltele ja mis – ma kordan – sõltub sellest, kas pärandaja on enne valinud õiguse, on ka siis, kui ei ole kindel, kas on tehtud sõnaselge valik, kuid pärandaja kodakondsusjärgse riigi õigus on kehtiv tulenevalt määruse artikli 83 lõikes 4 sätestatud fiktsioonist (enne 17. augustit 2015 tehtud testamentide puhul).

113.

Minu arvates peab vastus olema jaatav. Määruse formalistlik tõlgendus tuleb kõrvale jätta (kuigi määruses on alati viidatud pärandaja „valitud“ õigusele) ja laiendada kohtualluvuse määramist asutusele, kes tunneb kohaldatavat sisulist õiguskorda kõige paremini. Mulle näib, et selline lahendus on kõige paremini kooskõlas määruse põhjenduses 27 esitatud eesmärgiga.

114.

Kui pärandaja valitud õigus oma pärandi suhtes on liikmesriigi õigus, siis on määruse artiklis 5 ette nähtud, et huvitatud pooled võivad määrata ainupädevuse kõikide pärimisasjas tekkivate küsimuste lahendamiseks selle riigi kohtule.

115.

See sõnaselge kohtualluvus sõltub siiski vastavalt artikli 5 lõikele 2 rangetest vorminõuetest. Sel viisil tahetakse tagada, et ainupädevuse määramise kokkuleppele alla kirjutanud isik teab selle kokkuleppe sisu, annab selleks oma nõusoleku ja on teadlik selle tagajärgedest: pärandaja valitud kohtute pädevuse pikendamine ja tema viimase hariliku viibimiskoha järgsete kohtute pädevusest erandi tegemine.

116.

Määruse artikli 7 punktis c on samuti ette nähtud, et menetlusosalised (tuleb mõista kui menetlust, mis on juba pooleli) nõustuvad sõnaselgelt selle kohtu alluvusega, kelle poole on pöördutud. Artikliga 9 laiendatakse kokkuleppega valitud kohtu pädevust, kes juba asja menetleb, menetlusosalistele, kes selles kokkuleppes ei osalenud, kui nad ilmuvad sellesse kohtusse ilma selle kohtu pädevust vaidlustamata.

117.

Määruses ei ole muid kohtualluvuse määramise võimalusi. See, et isik, kellele on pärimismenetluse algatamisest teatatud, ei ilmu kohtusse, ei võrdu tema vaikiva allumisega sellele kohtule. Seda õigusmõju ei ole ka avaldusel, mille teeb huvitatud isik väljaspool igasugust menetlust oma õiguste või kohustuste kohta seoses pärimisasjaga.

118.

Euroopa seadusandja ei kehtesta artiklis 5 samu rangeid vorminõudeid, nagu on kehtestatud artiklis 7. Sellel teisel juhul on menetlus pooleli: asjaomastele isikutele, kes on kutsutud menetluses osalema ja kes sel ajal tunnistavad selle kohtu pädevust, kelle menetlusse on asi antud, on tehtud teatavaks kõik olulised asjaolud selleks, et nende nõusolekut saaks pidada teavitatud nõusolekuks.

119.

Pädevuse tunnistamine peab siiski olema sõnaselge, et vältida kahtlusi selle olemasolus. Liikmesriigi seadusandja ülesanne on täpsustada muid tähtaja- ja vorminõudeid avatud menetluses osalemiseks, järgides seejuures tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid.

120.

Eelotsusetaotluse andmete põhjal näib, et poolte vahel ei ole tehtud kokkulepet pädevuse määramiseks Leedu kohtutele. Seevastu on olemas pärandaja abikaasa ühepoolsed avaldused, mis on tehtud Saksamaal ja milles ta loobub igasugusest nõudest pärimisasjas, tunnistab Leedu kohtu pädevust ja keeldub ilmumast sellesse kohtusse selles riigis pooleli olevates menetlustes.

121.

Nendest avaldustest omab tähtsust ainult teine, kuna see võib vastata määruse artikli 7 punktis c kirjeldatud olukorrale. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kindlaks tegema, kas see on nii, võttes arvesse selle avalduse sõnastust, eelkõige selles antud nõusoleku ulatust. Ta peab kontrollima ka muid tema õiguskorras ette nähtud tähtaja- ja vorminõudeid, et niisugusel avaldusel oleks pooleli olevates menetlustes kohtualluvust määrav õigusmõju.

122.

Mis puutub kohtualluvusse poolte kokkuleppel, siis näib kohane meenutada, et määrust ei tohi tõlgendada nii, et see takistab pooltel pärimisasja lahendada igasuguse vaidluse väliselt liikmesriigis, mille nad on valinud, kui see on selle liikmesriigi õiguse kohaselt võimalik. See peaks olema võimalik ka juhul, kui pärimisasjas ei ole kohaldatav selle liikmesriigi õigus. See kriteerium, mida on selgelt väljendatud määruse põhjenduses 29, võib olla eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik.

123.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku vastata Lietuvos Aukščiausiasis Teismasele (Leedu kõrgeim kohus) järgmiselt: