1.

Wikingerhof GmbH & Co. KG sõlmis Booking.com BVga lepingu selle kohta, et viimase ärinime kandval majutusteenuse broneerimise veebiplatvormil oleks esindatud tema hallatav hotell. Esimesena nimetatud äriühingu leiab siiski, et teisena nimetatud äriühingu kehtestab oma platvormil registreeritud hotellipidajatele ebaõiglasi tingimusi, mis kujutab endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist, mis võib neile kahju tekitada.

2.

Neil asjaoludel esitas Wikingerhof Saksa kohtule Booking.comi vastu Saksa konkurentsiõiguse normide alusel nõude rikkumise lõpetamiseks. Põhikohtuasja kostja väidab seevastu, et see kohus ei ole pädev seda hagi lahendama. Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), kellele esitati selles küsimuses kassatsioonkaebus, palub Euroopa Kohtul tõlgendada määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ) (edaspidi „Brüsseli Ia määrus“).

3.

Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas niisugust hagi nagu Wikingerhofi poolt Booking.comi vastu esitatud hagi, mille õiguslikuks aluseks on õigusnormid, mida riigisiseses õiguses loetakse „lepinguvälise kahju“ regulatsiooniks, tuleb käsitada hagina seoses „lepinguvälise kahjuga“ ( 3 ) kõnealuse määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses – ja sel juhul peaks kohus, kellele hagi esitati, saama tuletada oma pädevuse sellest sättest – või tuleb seda käsitada „lepinguid puudutava asjana“ kõnealuse määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses, kuna esimese äriühingu poolt teisele äriühingule etteheidetava konkurentsi kahjustava tegevuse tagajärjed tulenevad nendevahelisest lepingulisest suhtest – ja sel juhul peaks Wikingerhof kõnealuse hagi viimati nimetatud sätte alusel esitama tõenäoliselt Madalmaade kohtule. Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) palub seega Euroopa Kohtul täpsustada nende kahe hagide kategooria sisu ning seda, kuidas need kategooriad omavahel seostuvad.

4.

Eelmises punktis esitatud küsimused ei ole kaugeltki uued. Neid on käsitletud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas ( 4 ) juba ligi kolmkümmend aastat, alustades kohtuotsustest Kalfelis ( 5 ) ja kohtuotsusest Handte ( 6 ). Vaatamata sellele püsib kõnealuste kategooriate äärealadel asuvate teatavate hagide, näiteks lepingu poole algatatud tsiviilvastutuse tuvastamise hagi liigitamise küsimuse osas teatav ebakindlus. Selline ebakindlus tuleneb eeskätt kohtuotsusest Brogsitter, ( 7 ) milles Euroopa Kohus püüdis sõnastada abstraktse meetodi viimati nimetatud hagide liigitamiseks, kuid mille tingimusi on õiguskirjanduses ja riigisisestes kohtutes korduvalt arutatud ( 8 ).

5.

Käesolev eelotsusetaotlus annab seega Euroopa Kohtule võimaluse võtta suurkojas see kohtupraktika kokku ja selgitada seeläbi siiani püsivaid ebaselgeid küsimusi. See oleks põhjendatud seda enam, et alates määruste (EÜ) nr 593/2008 (lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta) ( 9 ) (edaspidi „Rooma I määrus“) ja (EÜ) nr 864/2007 (lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta) ( 10 ) (edaspidi „Rooma II määrus“) jõustumisest keskenduvad Euroopa Kohtu lahendused kohtualluvuse küsimuses sageli kollisiooninormide valdkonnale. Nimelt kuuluvad need määrused selles valdkonnas samasse süsteemi Brüsseli Ia määruse artikli 7 punktiga 1 ja artikli 7 punktiga 2, ning seda õigusnormide kogumit tuleb võimaluse piires tõlgendada järjepidevalt ( 11 ). Lisaks sellele annavad Euroopa Kohtu selgitused nende üldiste küsimuste kohta täpsustusi rahvusvahelise eraõiguse normide kohta, mida kohaldatakse konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva vastutuse tuvastamise hagide suhtes ( 12 ).

6.

Selgitan käesolevas ettepanekus, et üldiselt sõltub vastutuse tuvastamise nõude seostamine „lepinguid puudutavate asjadega“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses või „lepinguvälise kahjuga“ selle määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses selle põhjusest, milleks on „lepingust“ või „lepinguvälisest kahjust“ tulenev kohustus, millel see hagi põhineb ja millele hageja kostja vastu tugineb. Sama loogika kehtib ka lepingu poole esitatud tsiviilvastutuse hagi puhul. Selgitan seega, miks nende põhimõtete alusel kuulub niisugune konkurentsiõiguse normide rikkumisel põhinev rikkumise lõpetamise hagi, nagu Wikingerhof esitas Booking.comi vastu, teise sätte kohaldamisalasse, ehk tuleneb „lepinguvälisest kahjust“.

7.

Brüsseli Ia määruse põhjenduses 16 on märgitud:

„Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvuse määramisel olema ka muid aluseid, mis toetuksid tihedale seosele kohtu ja menetluse vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele. Tihe seos peaks tagama õiguskindluse ja hoidma ära võimaluse, et kostja vastu esitatakse hagi liikmesriigi kohtusse, mida ta ei saanud mõistlikult ette näha. […]“.

8.

Selle määruse II peatüki 2. jagu „Valikuline kohtualluvus“ sisaldab muu hulgas kõnealuse määruse artiklit 7. Selle artikli punktides 1 ja 2 on sätestatud:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

9.

Saksa õiguse alusel asutatud äriühing Wikingerhof, mille asukoht on Kropp (Saksamaa), peab Schleswig-Holsteini liidumaal (Saksamaa) asuvat hotelli. Booking.com, mille peakorter asub Amsterdamis (Madalmaad), käitab ettevõtja ärinime kandvat veebipõhist majutuse broneerimisplatvormi.

10.

Wikingerhof allkirjastas 2009. aasta märtsis Booking.comi esitatud tüüplepingu. Selles lepingus on sätestatud, et viimati nimetatud äriühingu kohaldatavad tüüptingimused on lepingu lahutamatu osa. Kõnealuses lepingus on samuti sätestatud, et allkirjastades kinnitab hotellipidaja, et ta on saanud nendest tüüptingimustest koopia, on need tingimused läbi lugenud, neist aru saanud ja nendega nõustunud.

11.

Booking.comi tüüptingimustes on muu hulgas sätestatud, et see äriühing teeb oma platvormil registreerunud hotellipidajatele kättesaadavaks ekstranetis, mis võimaldab ajakohastada nende majutusasutustega seotud teavet ja tutvuda andmetega selle platvormi vahendusel tehtud broneeringute kohta. Need tüüptingimused hõlmavad ka kohtualluvuse kokkulepet, mis annab lepingust tulenevate vaidluste lahendamiseks põhimõtteliselt Amsterdami kohtutele ainupädevuse.

12.

Booking.com on oma tüüptingimusi mitmel korral muutnud. 30. juuni 2015. aasta kirjaga vaidlustas Wikingerhof ühe neist muudatustest. Seejärel esitas nimetatud äriühing kohtule Landgericht Kiel (Kieli esimese astme kohus, Saksamaa) Booking.comi vastu Saksa konkurentsiõiguse normide alusel rikkumise lõpetamise nõude ( 13 ). Sellega seoses väitis Wikingerhof, et väiksemad hotelliettevõtjad, nagu tema, on sunnitud sõlmima ettevõtjaga Booking.com lepinguid, kuna sellel äriühingul on hotelliteenuste vahendamise ja broneerimisportaalide turul turgu valitsev seisund. Wikingerhof leiab, et Booking.comi teatud tegevust hotellibroneeringute vahendamisel tuleb pidada ebaõiglaseks ja see kujutab endast selle seisundi kuritarvitamist, mis on vastuolus konkurentsiõigusega. Wikingerhof palus sellega seoses keelata hoiatustrahvi ähvardusel äriühingul Booking.com:

13.

Booking.com väitis, et Landgericht Kielil (Kieli esimese astme kohus) ei ole rahvusvahelises ega territoriaalses plaanis pädevust seda hagi lahendada. Nimetatud kohus tunnistas 27. jaanuaril 2017 Wikingerhofi esitatud hagi sel põhjusel vastuvõetamatuks. Konkreetsemalt leidis kohus, et Booking.comi tüüptingimustes sisalduv kohtualluvuse kindlaksmääramise kokkulepe, millega antakse ainupädevus Amsterdami kohtutele, on lepinguosaliste vahel Brüsseli Ia määruse artikli 25 alusel nõuetekohaselt kokku lepitud ning seda tuleb sellise hagi suhtes kohaldada.

14.

Apellatsioonimenetluses jättis Oberlandesgericht Schleswig (liidumaa kõrgeim üldkohus Schleswigis, Saksamaa) 12. oktoobri 2018. aasta kohtuotsusega esimeses kohtuastmes tehtud otsuse muutmata, kuid tugines erinevatele põhjendustele. Kõnealune kohus leidis sisuliselt, et Landgericht Kiel (Kieli esimese astme kohus) ei saa tuletada oma päevust Brüsseli Ia määruse artikli 7 punktis 2 sätestatud „lepinguvälise kahju“ normist, kuna Wikingerhofi esitatud hagi kuulub „lepinguid puudutavate asjade“ alla kõnealuse määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses. Selle kohtu pädevust, kelle poole pöördutakse, ei saa samuti kindlaks teha kõnealuse määruse artikli 7 punkti 1 alusel, kuna „paik, kus tuli täita asjaomane kohustus“ viidatud sätte tähenduses ei asu kõnealuse kohtu tegevuspiirkonnas ( 14 ). Sellest tulenevalt ei pidanud apellatsioonikohus vajalikuks vaadelda küsimust, kas Booking.comi tüüptingimustes sisalduv kohtualluvuse kokkulepe on põhikohtuasja poolte vahel nõuetekohaselt sõlmitud.

15.

Wikingerhof esitas selle otsuse peale Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kassatsioonkaebuse, millele kohus andis menetlusloa. Selles kaebuses väidab kõnealune äriühing, et apellatsioonikohus rikkus õigusnormi, välistades selle äriühingu esitatud hagi suhtes Brüsseli Ia määruse artikli 7 punktis 2 ette nähtud „lepinguvälise kahju“ kohtualluvuse normi kohaldamise.

16.

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) märgib, et talle esitatud kassatsioonkaebus ei ole suunatud apellatsioonikohtu järelduse vastu, mille kohaselt Landgericht Kiel (Kieli esimese astme kohus) ei ole Brüsseli Ia määruse artikli 7 lõike 1 alusel pädev Wikingerhofi esitatud hagi lahendama. See kassatsioonkaebus ei käsitle ka Booking.comi tüüptingimustes sisalduva kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse küsimust ( 15 ). Kõnealuse kassatsioonkaebuse rahuldamine sõltub üksnes sellest, kas sellise hagi suhtes võib kohaldada kõnealuse määruse artikli 7 punkti 2 sätteid.

17.

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [Brüsseli Ia määruse] artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et teatud tegevuse lõpetamise nõudega hagi saab esitada selle paiga kohtusse, kus lepinguvälise kahju tekitanud juhtum on toimunud, kui tegevus, mille lõpetamist nõutakse, võib põhineda lepingutingimustel, ent hageja väitel tulenevad need tingimused turgu valitseva seisundi kuritarvitavast ärakasutamisest kostja poolt?“.

18.

11. detsembri 2018. aasta kuupäevaga eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2019. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad Booking.com, Tšehhi valitsus ja Euroopa Komisjon. Wikingerhof, Booking.com ja komisjon olid esindatud kohtuistungil, mis toimus 27. jaanuaril 2020.

19.

Käesoleva kohtuasja taustaks on eraõiguslike isikute vahelised vaidlused, kus konkurentsiõiguse rikkumisest tuleneva tsiviilvastutuse tuvastamiseks esitatakse hagi, mis on iseloomulik valdkonnale, mille kohta tavaliselt kasutatakse nimetust „private enforcement“. Wikingerhofi hagi Booking.comi vastu põhineb konkreetsemalt turgu valitseva seisundi kuritarvitamist keelavate ELTL artiklile 102 vastavate Saksa õigusnormide rikkumisel. Esimene äriühing väidab sisuliselt, et teine äriühing kuritarvitab turgu valitsevat seisundit, mis tal väidetavalt on vahendusteenuste ja hotellimajutuse broneerimise portaalide turul, kehtestades oma platvormil registreerunud väikeettevõtjatest hotellipidajatele ebaõiglasi tehingutingimusi ( 16 ). Selles kontekstis ei ole Euroopa Kohtul palutud täpsustada kõnealuse artikli 102 ulatust. Seevastu palutakse kohtul selgitada sellise hagi puhul kohaldatavaid kohtualluvuse norme.

20.

Euroopa Kohus on varem otsustanud, et konkurentsiõiguse normide rikkumisest tulenevad tsiviilvastutuse tuvastamise hagid kuuluvad „tsiviil- ja kaubandusasjade“ alla Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses ning kuuluvad seega kõnealuse määruse esemelise kohaldamisalasse ( 17 ).

21.

Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõikes 1 nähakse üldnormina ette kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtute pädevus. Käesoleval juhul on ilmne, et Booking.comi asukoht kõnealuse määruse tähenduses ( 18 ) on Madalmaades ning et Wikingerhof ei saanud seega selle sätte alusel pöörduda Saksa kohtusse.

22.

Brüsseli Ia määruses on siiski sätestatud ka eeskirjad, mis võimaldavad hagejal teatud eelduste korral esitada kostja vastu hagi mõne teise liikmesriigi kohtule ( 19 ). Kõnealune määrus sisaldab muu hulgas eri „valdkondadega“ seotud valikulist kohtualluvust, millega antakse nõude esitajale võimalus esitada hagi ühele või mitmele täiendavale kohtule.

23.

Sellist valikulist kohtualluvust kohaldatakse seejuures eelkõige „lepinguid puudutavate asjade“ ja „lepinguvälise kahju“ puhul. Esimesse kategooriasse kuuluvate hagide puhul võimaldab Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkt 1 hagejal pöörduda „selle paiga kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus“. Teise kategooria puhul on kõnealuse määruse artikli 7 punktis 2 sätestatud, et hagi võib esitada „selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda“.

24.

Seega sõltub hagejale pakutud kohtualluvuse valik kõnealuse hagi liigitusest. Kuid käsitletaval juhul on põhikohtuasja pooled eriarvamusel küsimuses, millisesse eelmises punktis nimetatud kategooriasse tuleb liigitada Wikingerhofi hagi. Booking.comi esitatud pädevuse puudumise vastuväite edukus sõltub nimelt sellest liigitusest: sellal kui koht, „kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses, võib asuda selle Saksa kohtu tööpiirkonnas, kuhu põhikohtuasja hageja pöördus, ( 20 ) on apellatsioonimenetluses tuvastatud, et see ei ole nii selle koha puhul „kus tuli täita asjaomane kohustus“ kõnealuse määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses ( 21 ).

25.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et konkurentsiõiguse rikkumisel põhinevad tsiviilvastutuse tuvastamise hagid kuuluvad põhimõtteliselt „lepinguvälise kahju“ alla Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses ( 22 ).

26.

Samas on käesolevas kohtuasjas käsitletava hagi eripäraks asjaolu, et see on esitatud lepingu poolte vahelises vaidluses ning et väidetav konkurentsivastane tegevus, mida Wikingerhof ettevõtjale Booking.com ette heidab, avaldub nende lepingulise suhte raames, kuna see tegevus seisneb selles, et teine äriühing kehtestas selle suhte raames esimesele äriühingule ebaõiglased tehingutingimused. Pealegi on võimalik, et kõnealuse lepingu tüüptingimused hõlmavad mõnd vaidlustatud tegu või isegi neid kõiki ( 23 ). Seega tuleb välja selgitada, kas sellistel asjaoludel tuleb Brüsseli Ia määruse alusel hagi liigitada pigem „lepinguid puudutavaks asjaks“ kui „lepinguvälise kahjuga“ seotud hagiks.

27.

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Samalaadselt Wikingerhofi ja komisjoniga jagan ma seda arvamust. Ettevõtja Booking.com ja Tšehhi valitsuse vastupidine seisukoht peegeldab minu arvates ebakindlust, mis valitseb Euroopa Kohtu praktikas seoses „lepinguid puudutavate asjade“ ja „lepinguvälise kahju“ vahelise piiriga. Nagu ma käesoleva ettepaneku sissejuhatuses märkisin, annab käesolev kohtuasi Euroopa Kohtule hea võimaluse seda kohtupraktikat kokku võtta ja kõrvaldada see ebakindlus. Ma meenutan üldpõhimõtteid (A osa) ning seejärel analüüsin konkreetselt lepingu poolte vahelises vaidluses esitatud tsiviilvastutusel põhinevate hagide kvalifitseerimise erijuhtu (B osa). Selles kontekstis arendan ma edasi mõningaid Bosworth ja Hurley kohtuasjas ( 24 ) esitatud ettepanekus visandatud kaalutlusi. Viimasena kohaldan ma sellest kohtupraktikast edasi arendatud analüüsi tulemusi olukorrale, kus konkurentsiõiguse normide rikkumise tõttu esitatakse vastutuse tuvastamise hagi, nagu käesoleval juhul on Wikingerhof esitanud Booking.comi vastu (C osa).

28.

Kõigepealt tuleb meenutada, et Brüsseli Ia määruses ei ole määratletud selle määruse artikli 7 punktis 1 osutatud „lepinguid puudutavaid asju“ ega artikli 7 punktis 2 nimetatud „lepinguvälist kahju“. Nende kahe kategooria sisu ei ole aga kaugeltki ilmselge. Kuigi need kajastavad hästi tuntud tsiviilõiguslikke mõisteid – „leping“ ja „lepinguväline kahju“ –, on nende mõistete piirid eri liikmesriikides erinevad. Lisaks esinevad kõnealuse määruse erinevate keeleversioonide vahel, mis puudutavad nii ühte ( 25 ) kui ka teist ( 26 ) mõistet, märkimisväärsed lahknevused.

29.

Selles kontekstis on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et „lepinguid puudutavad asjad“ ja „lepinguväline kahju“ Brüsseli Ia määruse tähenduses on liidu õiguse autonoomsed mõisted, mida tuleb tõlgendada peamiselt lähtudes selle määruse ülesehitusest ja eesmärkidest, et tagada selles määruses ette nähtud kohtualluvuse eeskirjade ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides ( 27 ). Nõude seotus ühe või teise kategooriaga ei sõltu seega lahendustest, mis tulenevad asja menetleva kohtu siseriiklikust õigusest (nn lex fori).

30.

Seoses Brüsseli Ia määruse süsteemiga on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et see põhineb selle määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud üldpõhimõttel, mille kohaselt on kohtualluvus kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtutel, ning et selle määruse artiklis 7 ette nähtud valikuline kohtualluvus on erand sellest üldreeglist ja sellisena tuleb seda tõlgendada kitsalt ( 28 ).

31.

Seoses Brüsseli Ia määruse eesmärkidega tuleb meenutada, et üldiselt on selles määruses ette nähtud kohtualluvuse normide eesmärk tagada õiguskindlus ja tugevdada sellega seoses liikmesriikide territooriumil elavate isikute õiguskaitset. Need normid peavad seetõttu olema hästi ootuspärased: hagejal peab olema võimalik hõlpsasti kindlaks määrata kohtud, kuhu tal on võimalik hagi esitada, ning kostjal peab olema võimalik mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse võidakse tema vastu hagi esitada. Lisaks on nende normide eesmärk tagada tõrgeteta õigusemõistmine ( 29 ).

32.

Brüsseli Ia määruse artikli 7 punktis 1 ja artikli 7 punktis 2 ette nähtud valikuline kohtualluvus „lepinguid puudutavates asjades“ ja „lepinguvälise kahju puhul“ taotlevad konkreetselt läheduse eesmärki, mis konkretiseerib kaht eelmises punktis nimetatud nõuet. Sellega seoses on Euroopa Kohus mitu korda otsustanud, et nende sätetega hagejale pakutav võimalus on antud tulenevalt asjaolust, et nendes sätetes silmas peetud „valdkondades“ on menetluse otstarbeka korraldamise seisukohast eriti tihe seos nõude ja kohtu vahel, kes võib asja lahendada ( 30 ). Nimelt loetakse „lepinguid puudutavates asjades“ kohtuks, kellel on kõige paremad tingimused kohtuasja lahendamiseks „selle paiga [kohut], kus tuli täita asjaomane kohustus“ eelkõige tänu tihedale seosele vaidluse esemega ning kergemale tõendite kogumise võimalusele. Sama kehtib „lepinguvälise kahju“ puhul „paiga […], kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda“ kohtu kohta ( 31 ). See tiheda seose olemasolu tagab samas õiguskindluse ja hoiab ära võimaluse, et kostja vastu esitatakse hagi kohtusse, mida ta ei saanud mõistlikult ette näha.

33.

Neid üldisi kaalutlusi arvestades on Euroopa Kohus oma praktikas lähtunud „lepinguid puudutavate asjade“ ja „lepinguvälise kahju“ autonoomsetest määratlustest. Analüüsin neid määratlusi teineteise järel kahes järgmises alajaos.

34.

Esimese määratluse „lepinguid puudutavate asjade“ kohta Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses on Euroopa Kohus sõnastanud Handte kohtuotsuses, mille kohaselt „ei saa mõistet „lepinguid puudutavad asjad“ kõnealuse sätte tähenduses mõista nii, et sellega peetakse silmas olukorda, kus pool ei ole võtnud vabatahtlikult teise poole ees mingit kohustust“ ( 32 ).

35.

Euroopa Kohus kinnitas seda määratlust kohtuotsuses Engler ( 33 ). Lähtudes järeldusest, et kohustuse kindlakstegemine on nimetatud artikli 7 punkti 1 kohaldamiseks möödapääsmatu, kuna kohtualluvus määratakse selle sätte alusel paiga järgi, kus „asjaomane kohustus täideti või tuleb täita“, otsustas Euroopa Kohus, et nimetatud sätte kohaldamine eeldab „selle juriidilise kohustuse määratlemist, mille isik on endale vabatahtlikult teise isiku ees võtnud ja millel põhineb hageja nõue“ ( 34 ).

36.

Sellest määratlusest, mis nüüd on Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud, tuleneb kaks kumulatiivset tingimust ( 35 ): nõue kuulub Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses „lepinguid puudutavate asjade“ alla, kui 1) see hõlmab „lepingulist kohustust“, mida tuleb mõista kui „õiguslikku kohustust, mille on isik endale vabatahtlikult teise isiku ees võtnud“, ( 36 ) ja 2) see nõue põhineb konkreetsemalt sellel „kohustusel“.

37.

Esimese tingimuse kohta on Euroopa Kohus täpsustanud, et „lepingulised kohustused“ hõlmavad kõigepealt kohustusi, mis tulenevad ( 37 ) lepingust, ( 38 ) see tähendab sisuliselt kahe isiku vahelisest vastastikusest tahteavaldusest ( 39 ). Seejärel lisas Euroopa Kohus, et „lepinguid puudutavate asjade“ hulka kuuluvad analoogia alusel suhted, mis sarnanevad lepingutele, kuna need loovad asjaomaste isikute vahel „tihedad seosed, mis on samaliigilised“ lepingupoolte vahel tekkivate suhetega. See kehtib eelkõige isikute ühenduse ja selle liikmete vaheliste seoste ning isikute ühenduse liikmete omavaheliste seoste kohta, ( 40 ) äriühingu aktsionäride vaheliste seoste ning aktsionäride ja nende asutatava äriühingu vaheliste seoste kohta, ( 41 ) äriühingu juhataja ja tema juhitava äriühingu vaheliste suhete kohta, mis on ette nähtud äriühinguõiguses, ( 42 ) või kohustuste kohta, mis kinnisasja kaasomanikel on vastavalt seadusele kaasomandi suhtes ( 43 ). Lõpuks, kuna Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 kohaldamine „ei eelda lepingu sõlmimist“, vaid üksnes „kohustuse [kindlakstegemist]“, ( 44 ) on Euroopa Kohus otsustanud, et „lepinguid puudutavad asjad“ hõlmavad ka kohustusi, mis tekivad mitte sellise tahteavalduse tõttu, vaid ühe isiku ühepoolse vabatahtliku kohustuse tõttu teise isiku ees. Nii on see muu hulgas võidulubaduse puhul, mille kaupleja on andnud tarbijale, ( 45 ) ja vekslikäendaja kohustuste puhul selle veksli saaja ees ( 46 ).

38.

Kokkuvõttes tõlgendab Euroopa Kohus mõistet „lepinguline kohustus“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses, „leebelt“. ( 47 ) Selline järeldus võib esmapilgul näida üllatav, arvestades väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt seda sätet tuleb tõlgendada kitsalt. Minu arvates keelab selline nõue tegelikult üksnes Euroopa Kohtul eirata selle sätte selget sõnastust ja anda sellele laiemat tähendust, kui nõuab selle eesmärk ( 48 ). Selles kontekstis võib seega minu arvates pidada põhjendatuks „lepinguid puudutavate asjade“ kategooria tõlgendust, mille kohaselt see hõlmab rahvusvahelise kohtumenetluse korrakohase haldamise huvides ka lepinguõiguse naabervaldkondi ( 49 ).

39.

Seoses teise tingimusega tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et nõue ei kuulu „lepinguid puudutavate asjade“ hulka Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses üksnes seetõttu, et see hõlmab enamal või vähemal määral „lepingulisi kohustusi“. Lisaks sellele on veel vaja, et see nõue põhineks nimetatud kohustusel. Nagu Euroopa Kohus on hiljuti otsustanud, sõltub selle sätte kohaldamine seega „hagi alusest“ ( 50 ). Teisisõnu peab hageja oma nõuete põhjendamiseks sellele kohustusele tuginema ( 51 ).

40.

Selle tingimusega jätab Euroopa Kohus minu arvates õigustatult Brüsseli Ia määruse artikli 7 punktis 1 ette nähtud kohtualluvuse normi kohaldamise „lepinguid puudutavate asjade“ hulka kuuluvatele nõuetele, mis on lepingulist laadi, see tähendab nõuetele, mis tõstatavad sisuliselt peamiselt lepinguõiguse küsimusi ( 52 ) või teisisõnu lepinguõiguse (nn lex contractus) valdkonda kuuluvaid küsimusi Rooma I määruse tähenduses ( 53 ). Euroopa Kohus tagab seega – kooskõlas selle sätte aluseks oleva läheduse eesmärgiga –, et lepingu suhtes pädev kohus teeb põhiliselt otsuse sellistes küsimustes ( 54 ). Põhimõttelisemalt tagab Euroopa Kohus „lepinguid puudutavate asjade“ sisemise ühtsuse, nagu see on seoses kohtualluvuse eeskirjadega ette nähtud selles artikli 7 punktis 1 ja seoses kollisiooninormidega Rooma I määruses ( 55 ).

41.

Konkreetsemalt vastavad nendele kahele tingimusele ja kuuluvad seega „lepinguid puudutavate asjade“ alla artikli 7 punkti 1 tähenduses muu hulgas „lepingulise kohustuse“ sundtäitmise hagid ( 56 ) või sellise kohustuse täitmata jätmisest tulenevad tsiviilvastutuse tunnustamise või lepingu lõpetamise hagid ( 57 ). Kõigil neil juhtudel vastab kõnealune kohustus „lepingulisele õigusele“, mis põhjendab nõude esitamist. Nõude põhjendatuse kindlaksmääramine tähendab asja menetleva kohtu jaoks seda, et ta lahendab peamiselt lepingulist laadi küsimusi, nagu kõnealuse kohustuse sisu, viis, kuidas seda tuli täita, selle täitmata jätmise tagajärjed jne. ( 58 ) Samuti kuuluvad „lepinguid puudutavate asjade“ hulka lepingu tühisuse tuvastamise hagid, kuna selline hagi põhineb lepingu sõlmimist reguleerivate normide rikkumisel ja eeldab kohtu jaoks sellest tulenevate „lepinguliste kohustuste“ kehtivuse üle otsustamist ( 59 ). Lugeja jaoks, kes soovib „lepinguid puudutavate asjade“ kohta teada rohkem üksikasju, viitan seda teemat käsitlevale ulatuslikule õiguskirjandusele ( 60 ).

42.

Euroopa Kohtu kohtuotsusest Kalfelis tuleneva väljakujunenud praktika kohaselt hõlmab mõiste „lepinguväline kahju“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses „kõiki nõudeid, milles palutakse kostja vastutuse tuvastamist ja mis ei ole „lepinguid puudutav asi““ selle määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses ( 61 ).

43.

Sellest määratlusest tuleneb kaks kumulatiivset tingimust: neist üks positiivne, mille kohaselt tuleb nõude puhul tuvastada kostja vastutus; teine negatiivne, mille kohaselt see nõue ei tohi olla seotud „lepinguid puudutavate asjadega“.

44.

Esimene tingimus on seotud nõude esemega. Nõude eesmärk peab põhimõtteliselt olema kohustada kostjat kohtu korraldusel lõpetama tegevus, mis võib tekitada kahju – eeldusel, et esitatud on rikkumise lõpetamise nõue, nagu seda on teinud Wikingerhof käesolevas asjas –, või hüvitama kahju, kui esitatud on kahju hüvitamise nõue ( 62 ).

45.

Euroopa Kohus lähtub siiski ka selles küsimuses selle tingimuse „leebemast“ tõlgendusest. Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 kohaldamisalasse võib kuuluda ka tuvastushagi, milles hageja palub kohtul tuvastada kostja poolt seadusest tuleneva kohustuse rikkumise, või lepinguvälise võlasuhte puudumise tuvastamise hagi, milles hageja palub tuvastada, et ta ei ole toime pannud tegu või tegevusetust, mis tooks kaasa lepinguvälise vastutuse kostja ees ( 63 ).

46.

Teine tingimus on minu arvates peegelpilt sellest, mille Euroopa Kohus on sõnastanud oma „lepinguid puudutavaid asju“ käsitlevas kohtupraktikas. Ka selle puhul tuleb kindlaks määrata vastutuse tuvastamise nõude põhjus. „Lepinguvälise kahju“ alla kuulumiseks peab see nõue põhinema mitte „vabatahtlikult võetud juriidilisel kohustusel“, vaid „lepinguvälisel kohustusel“, st mitte vabatahtlikul kohustusel, mis eksisteerib ilma, et kostjal oleks olnud kavatsust võtta hageja ees mis tahes kohustusi, ning mis tuleneb kahju tekitavast sündmusest, mis seisneb seadusega kõigile kehtestatud kohustuse rikkumises ( 64 ). Selle tingimusega tagab Euroopa Kohus – kooskõlas Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 eesmärgiks oleva läheduse kriteeriumiga –, et lepinguvälise vastutuse asja lahendav kohus käsitleb ainult lepinguvälise vastutusega seotud nõuet, st nõuet, mille aluseks on põhimõtteliselt küsimused, mis puudutavad neid kohustusi sisaldavaid õigusnorme. See tingimus tagab ka „lepinguvälise kahju“ sisemise ühtsuse, nagu see on kohtualluvuse normide suhtes ette nähtud selle artikli 7 punktis 2 ja kollisiooninormide suhtes Rooma II määruses ( 65 ).

47.

Seega ei saa asuda seisukohale, nagu on mõnikord märgitud erialakirjanduses, et Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkt 2 kujutab endast ainult subsidiaarselt kohaldatavat sätet, mis hõlmab kõiki nõudeid, mis ei kuulu „lepinguid puudutavate asjade“ hulka selle määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses. Vastupidi, eksisteerivad nõuded, mis ei kuulu kummagi sätte kohaldamisalasse, kuna need põhinevad kohustustel, mis ei ole ei „lepingulised“ ega seotud „lepinguvälise kahjuga“ ( 66 ).

48.

Ülejäänud osas on Euroopa Kohus otsustanud, et Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkt 2 hõlmab suurt hulka erinevaid vastutuse liike ( 67 ) – süüline, mittesüüline jne. Lisaks konkurentsiõiguse rikkumisest tulenevatele vastutuse tuvastamise hagidele, millele on juba viidatud, on hõlmatud ka nõuded, milles nõutakse vastutust kõlvatu konkurentsi ( 68 ) või intellektuaalomandi õiguse rikkumise eest ( 69 ) või puudusega toodete põhjustatud kahju hüvitamist ( 70 ). Ka siin viitan lugeja jaoks, kes soovib „lepinguvälise kahju“ kohta rohkem üksikasju teada saada, seda teemat käsitlevale ulatuslikule materjalile ( 71 ).

49.

Eelnimetatud kaalutlustest tuleneb, et teatavad tsiviilvastutuse tuvastamise nõuded kuuluvad „lepinguid puudutavate asjade“ alla Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses ning teised „lepinguvälise kahju“ alla selle määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses. Samuti nähtub sellest, et teoreetiliselt sõltub sellise nõude seostamine ühe või teise kategooriaga selle põhjusest, milleks on kohustus, millel see nõue põhineb. Kui see kohustus tekib lepingu või mõnel muul kujul ühe isiku vabatahtliku kohustuse võtmise alusel teise isiku suhtes, on nõue „lepinguline“. Kui aga kõnealune kohustus tuleneb sellise kõigi suhtes kohaldatava kohustuse rikkumisest, mis on seadusega kehtestatud sõltumata mis tahes vabatahtlikult võetud kohustusest, kuulub nõue „lepinguvälise kahju“ alla ( 72 )

50.

Kui aga kaks isikut on lepinguga seotud ja üks neist esitab teise vastu tsiviilvastutuse tuvastamise nõude, võib praktikas osutuda keeruliseks eristada „lepinguid puudutavaid asju“ ja „lepinguvälist kahju“.

51.

Sellega seoses tuleb märkida, et niisugune nõue ei pruugi tingimata olla „lepinguid puudutav asi“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses ( 73 ). Lepingu pool võib teise poole vastu esitada ka „lepinguvälise kahju“ nõude. Selline olukord võib kergesti tekkida nõuete puhul, mis ei puutu üldse lepingusse, mis pooli seob ( 74 ) ja mille puhul selle määruse artikli 7 punkti 2 kohaldamine on ilmselge.

52.

Eristamine ei ole nii kerge siis, kui nõudel on – nagu põhikohtuasjas – lepinguga teatav seos, eelkõige seetõttu, et nõue on seotud lepingu täitmisel tekitatud kahjustava sündmusega. Sellisel juhul on võimalik, et kahjustav sündmus, millele tuginetakse, kujutab endast samal ajal nii „lepingulise kohustuse“ täitmata jätmist kui ka seadusega kõigile kehtestatud kohustuse rikkumist. Sel juhul on tegu mitme võimaliku vastutuse konkurentsiga või teisisõnu „lepingulise“ kohustuse ja „lepinguvälise kahju“ tekitamisest tuleneva kohustuse konkurentsiga, kuivõrd mõlemad võivad olla nõude põhjuseks ( 75 ).

53.

Selliste olukordade arv, kus sama kahjustav sündmus võib anda alust sarnaseks menetluseks, varieerub sõltuvalt siseriiklikest õigussüsteemidest, olenevalt sellest, kuidas need käsitavad lepingulist vastutust ja lepinguvälist vastutust ( 76 ). Käesoleva ettepaneku punktis 48 viidatud tsiviilvastutuse tuvastamise hagid – mis tulenevad konkurentsiõiguse rikkumisest, kõlvatu konkurentsi valdkonda kuuluvatest asjaoludest, puudustega toodete põhjustatud kahjust ja intellektuaalomandi õiguse rikkumisest – võivad juhul, kui need esitatakse ühe lepingu poole poolt teise vastu, anda alust selliseks vastutuste konkurentsiks.

54.

Nagu Wikingerhof väga õigustatult märkis, võib näiteks tarnija müügist keeldumine olla turustaja suhtes mitte ainult turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, vaid ka nendevahelisest raamlepingust tulenevate kohustuste rikkumine. Sama kehtib olukorras, kus tarnija eelistab oma võrgustikku turustaja kahjuks, kuna see käitumine võib samal ajal kujutada endast nii lepingu rikkumist, enne nimetatud kuritarvitamist kui ka kõlvatut konkurentsi ( 77 ). Lisaks võib tootja müüdava toote puudus, mis põhjustab ostjale kahju, kuuluda nii lepinguvälise vastutuse alla – tooteohutusalase õigusliku kohustuse rikkumise eest – kui ka lepingulise vastutuse alla – kuna on rikutud kas lepingulist kohustust tarnida nõuetele vastav toode või lepingulist ohutuskohustust. Samuti, kui autoriõigusega kaitstud teose kasutamise litsentsilepingu omanik ületab litsentsi piire, võib see kahjustav sündmus kujutada endast samal ajal ka õiguste rikkumist – kuna litsentsisaaja rikub oma lepingupartneri ainuõigusi – ja selle lepingu rikkumist ( 78 ).

55.

Sellise vastutuse konkurentsi korral jätavad teatud siseriiklikud õigussüsteemid, sealhulgas Inglise ja Saksa õigus, hagejale valiku esitada oma nõue lepinguvälise vastutuse või lepingulise vastutuse alusel, sõltuvalt sellest, mis on kõige enam kooskõlas tema huvidega, ( 79 ) või isegi „kumuleerida“ oma nõuded, mis põhinevad kahel alusel ( 80 ).

56.

Seevastu teistes õigussüsteemides, sealhulgas Prantsuse õiguses ja Belgia õiguses on ette nähtud vastutuse jagamise reegel, mida nimetatakse „kumuleerimise keeluks“ ja mis ei jäta hagejale valikut: tema hagi ei saa esitada lepinguvälise vastutuse alusel, kui kahjustav sündmus, millele tuginetakse, kujutab endast ka lepingulise kohustuse täitmata jätmist. Teisisõnu, nendes süsteemides „prevaleerib lepinguline kahju lepinguvälise kahju üle“ ( 81 ).

57.

Brüsseli Ia määruse kontekstis on küsimus selles, kas, ja kui vastus on jaatav, siis mil määral mõjutab kohaldatavat kohtualluvuse reeglit hageja otsus tugineda sama kahjustava sündmuse puhul lepingupartneri lepinguvälisele vastutusele ja/või lepingulisele vastutusele ( 82 ). Sellega seoses tuletan meelde lahendusi, mida Euroopa Kohus on siiani kasutanud oma praktikas (1. alajagu), enne kui analüüsin tõlgendust, mis minu arvates on selles valdkonnas asjakohane (2. ja 3. alajagu).

58.

Euroopa Kohus käsitles seda küsimust esimest korda oma kohtuotsuses Kalfelis. Kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, oli eraõiguslik isik esitanud hagi oma panga vastu börsitehingute tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks ning ta oli esitanud oma hagi kumulatiivsete nõuetega erinevate Saksa õigusnormide alusel, millest osa käsitleb lepingulist vastutust, teised lepinguvälist vastutust ja kolmandad lepingusarnase vastutusega seotud alusetut rikastumist. Eelkõige tekkis küsimus, kas kohtul, kes oli pädev Brüsseli konventsiooni artikli 5 punkti 3 (praegune Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkt 2) alusel läbi vaatama lepinguvälise vastutuse nõuet, oli ühtlasi kõrvalpädevus läbi vaadata nõudeid, mis põhinesid lepingulistel ja lepingusarnastel alustel.

59.

Kohtujurist Darmoni ettepaneku kohaselt peaks kohtualluvus „lepinguid puudutavate asjade“ korral laienema kogu hagile tervikuna, sealhulgas nõuetele, mis põhinevad lepinguvälistel või lepingusarnastel õiguslikel alustel, kuna see võimaldab kohtualluvust otstarbekohasemaks muuta ja koondada lepingu suhtes pädevasse kohtusse, kes on kohtujuristi arvates kõige sobivam kohtuasja konteksti ja selle kohtumenetlusele avaldatava mõju mõistmiseks ( 83 ).

60.

Euroopa Kohus ei järginud selles küsimuses kohtujuristi ettepanekut. Euroopa Kohus otsustas küll, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 42, et mõiste „lepinguväline kahju“ hõlmab kõiki nõudeid, milles palutakse tuvastada kostja vastutus, kuid mis ei ole seotud „lepingulise“ kohustusega. Euroopa Kohus täpsustas samas, tuues välja valikulise kohtualluvuse erandliku laadi, et „kohtule, kelle alluvuses on [Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2] alusel lepinguvälisel kahjul põhineva [hagi]osa lahendamine, ei allu sama nõude osad, mis ei põhine lepinguvälisel kahjul“ ( 84 ).

61.

Vaatamata sellele, et see vastus on mõnevõrra mitmetähenduslik, ei soovinud Euroopa Kohus kohtuotsuses Kalfelis märkida, et Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkt 1 prevaleerib selle artikli 7 punkti 2 üle. Vastupidi, Euroopa Kohus leidis, et sama õigusvastase teoga seotud kahju hüvitamise hagi võib õiguslike aluste alusel kuuluda lepingujärgse kohtu ja/või lepinguvälise kahjuga tegeleva kohtu pädevusse, sõltuvalt õiguslikest alustest, millele hageja tugineb, st sõltuvalt tema hagis esitatud materiaalõigusnormidest. Seega kui samas hagis esitatakse kumulatiivsed nõuded, ei tule hagi tervikuna liigitada „lepinguid puudutavaks asjaks“ või „lepinguväliseks asjaks“, vaid iga hagi nõuet tuleb vaadelda eraldi olenevalt selle alusest, kusjuures sama nõue/alus ei saa korraga kuuluda kahte kategooriasse ( 85 ). Niisiis on lepingujärgne kohus pädev läbi vaatama nõuet, mis põhineb lepingulisel alusel, samas kui lepinguvälise kahjuga tegelev kohus on pädev läbi vaatama nõuet, mis põhineb lepinguvälisel kahjul. Kummalgi kohtul ei ole seejuures kõrvalpädevust otsustada küsimuste üle, mis ei kuulu tema „valdkonda“ ( 86 ).

62.

Ma rõhutan, et Brüsseli Ia määruse seisukohast ei tule lähtuda sellest, kuidas liigitatakse liikmesriigi õiguses hageja nõude aluseks olevaid selle riigi materiaalõigusnorme. Kohtualluvuse määratlemise staadiumis ei ole kohus, kelle poole pöörduti, veel kohaldatavat õigust kindlaks teinud. Seega ei ole kindel, et hagi lahendatakse nende normide alusel. Materiaalõigusnormid, millele nõudes tuginetakse, annavad siiski vajaliku teabe, et teha kindlaks selle „kohustuse“ – mida tuleb käsitada iseseisva mõistena – tunnused, millele hageja tugineb. Nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktist 49, tuleb just see „kohustus“ – lähtudes selle iseloomulikest tunnustest – liigitada Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud kriteeriumide alusel kas „lepinguid puudutavaks asjaks“ või „lepinguvälise kahju“ asjaks, mis määrab seega kindlaks nõude suhtes kohaldatava kohtualluvuse normi. ( 87 ) Kui hageja esitab kumulatiivsed nõuded, mis tuginevad eri laadi materiaalõigusnormidele, võib juhtuda, et ta tugineb neile kahte eri laadi „kohustusele“, ( 88 ) mis kuuluvad eri kohtute pädevusse.

63.

Kokkuvõttes võib lepingu poole poolt Brüsseli Ia määruse alusel esitatud kahju hüvitamise nõude kohtualluvus varieeruda sõltuvalt materiaalõigusnormist, millele hageja tugineb. Lisaks sellele tuleb märkida, et sellist nõuet käsitlevas kohtuotsuses Melzer ( 89 ) järgis Euroopa Kohus sellist lähenemist. Selles kohtuotsuses piirdus ta „lepinguvälise kahju“ kohtualluvuse normi tõlgendamisega, nagu palus riigisisene kohus, analüüsimata kostja viidatud „lepinguid puudutavate asjadega“ seotud kohtualluvuse norme põhjendusel, et asjaomane hagi põhineb „üksnes lepinguvälise vastutuse õigusel“ ( 90 ).

64.

Seda arvestades käsitles Euroopa Kohus neid probleeme uuesti kohtuotsuses Brogsitter. Kohtuasjas, milles tehti see kohtuotsus, sõlmis Saksamaal elav kellamüüja lepingu kellassepaga, kelle elukoht oli sel ajal Prantsusmaal, ning mis puudutas kellamehhanismide arendamist, mida esimesena nimetatud ettevõtja pidi turustama. Samal ajal oma tegevusega müüja jaoks oli kellassepp arendanud välja teisi kellamehhanisme, mida ta oli ise turustanud. Kuna müüja leidis, et see samaaegne tegevus rikub lepingust tulenevat ainumüügikohustust, esitas ta hagi oma lepingupartneri vastu Saksamaa kohtule. Kõnealuses hagis nõudis müüja vaidlusaluse tegevuse lõpetamist ja kahju hüvitamist, esitades nõuded, mis tuginesid kumulatiivselt lepingulisele vastutusele ja lepinguvälisele vastutusele, täpsemalt Saksa õigusnormidele, mis käsitlevad kõlvatut konkurentsi ja süülist vastutust. Kaheldes vaidluse jagamises lähtuvalt hageja esitatud õiguslikest alustest, küsis siseriiklik kohus Euroopa Kohtult, kuidas tuleb Brüsseli I määruse tähenduses liigitada lepinguvälisele alusele tuginevaid nõudeid, võttes arvesse poolte vahel sõlmitud lepingut.

65.

Lähtudes oma otsustusest kohtuotsuses Kalfelis, mille kohaselt „lepinguväline kahju“ hõlmab kõiki nõudeid, milles palutakse tuvastada kostja vastutus ja mis ei ole „lepingut puudutav asi“, leidis Euroopa Kohus, et selleks, et seostada nõudeid ühe või teise kategooriaga, tuleb uurida, „kas need siseriikliku õiguse vastavast klassifikatsioonist olenemata on lepingulised“ ( 91 ).

66.

Euroopa Kohtu väitel on see nii üksnes juhul, kui „etteheidetavat käitumist saab käsitada lepinguliste kohustuste rikkumisena, nagu neid võib lepingu objekti arvestades selliste kohustusena määratleda“. Euroopa Kohus täpsustas, et „sellega on a priori tegemist juhul, kui hagejat kostjaga siduva lepingu tõlgendamine näib möödapääsmatu selle kindlaks tegemiseks, kas esimese poolt teisele etteheidetav käitumine on õiguspärane või vastupidi õigusvastane“. Seetõttu tuleb riigisisesel kohtul „teha kindlaks, kas […] hageja esitatud hagide ese [on] kahju hüvitamise nõue, mille aluseks võib mõistlikult pidada põhikohtuasja pooli siduvast lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste rikkumist, mistõttu on lepingu arvessevõtmine hagi lahendamisel möödapääsmatu“ ( 92 ).

67.

Kohtuotsus Brogsitter väljendab minu arvates kohtuotsuses Kalfelis valitud lähenemisviisi teatavat muutmist. Näib, et Euroopa Kohus muutis Brüsseli Ia määruse alusel nõuete liigitamiseks meetodit. Näib, et Euroopa Kohus ei pööranud tähelepanu hageja hagiavalduses esitatud materiaalõiguslikule alusele, vaid soovise lähtuda faktide objektiivsemast kvalifikatsioonist.

68.

Kohtuotsuse Brogsitter täpne ulatus on siiski ebaselge. Selles kohtuotsuses esitatud avatud ja abstraktset arutluskäiku saab tõlgendada kahel viisil.

69.

Kohtuotsuse Brogsitter esimese tõlgenduse kohaselt, mida võib nimetada „maksimalistlikuks“, seisneb sellest kohtuotsusest tulenev „test“ seisukohas, et nõue hõlmab „lepinguid puudutavaid asju“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses, „kui etteheidetavat käitumist saab käsitada lepinguliste kohustuste rikkumisena“. Seda seisukohta tuleb mõista nii, et lepinguvälisel kahjul põhinev nõue peab olema seotud „lepinguid puudutava asjaga“, kuna see puudutab kahju põhjustanud sündmust, mis võib (samuti) kujutada endast „lepingulise kohustuse“ rikkumist. Konkreetselt tuleb kohtul, kelle poole on pöördutud, kontrollida, kas hageja oleks võinud hüpoteetiliselt esitada oma nõude lepinguliste kohustuste rikkumise alusel, mis tähendab, et tuleb analüüsida, kas tegelikult esineb võimalik seos väidetava kahjustava sündmuse ja nende kohustuste sisu vahel. Sellest järeldub, et kõigis olukordades, kus kahjustav sündmus võib olla ühtaegu nii kahju õigusvastane tekitamine kui ka lepingu rikkumine, on „lepingu rikkumiseks“ kvalifitseerimine selle määruse tähenduses ülimuslik „kahju õigusvastase tekitamise“ üle ( 93 ).

70.

Kohtuotsuse Brogsitter teise tõlgenduse kohaselt, mida võib nimetada „minimalistlikuks“, seisneb sellest kohtuotsusest tulenev „test“ tegelikult seisukohas, et nõue hõlmab „lepinguid puudutavaid asju“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses, kui „hagejat kostjaga siduva lepingu tõlgendamine näib möödapääsmatu selle kindlaks tegemiseks, kas esimese poolt teisele etteheidetav käitumine on õiguspärane või vastupidi õigusvastane“. Minu arvates pidas Euroopa Kohus kohaseks kvalifitseerida „lepingulisteks“ kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevad nõuded, mille põhjendatus sõltub kohtuvaidluse poolte vaheliste lepinguliste kohustuste sisust ( 94 ).

71.

Seda mitmeti mõistetavust ei ole kõrvaldatud ka Euroopa Kohtu hilisema praktikaga, milles on sisuliselt korratud kohtuotsuse Brogsitter teatavaid lõike, esitamata rohkem selgitusi ( 95 ). Minu arvates peab Euroopa Kohus seega käesolevas kohtuasjas selgitama oma kohtupraktikat, mis käsitleb võimalikku vastutuste konkurentsi. Selleks peab ta selles osas määratlema selged ja ootuspärased kriteeriumid, mis võimaldavad vältida mis tahes õiguslikku ebakindlust kaebuse esitajate jaoks.

72.

Tuleb rõhutada, et võimaliku vastutuste konkurentsi menetlemisega seotud küsimused ei ole materiaalõiguses ( 96 ) ja rahvusvahelises eraõiguses tingimata samad. Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 ja artikli 7 punkti 2 tõlgendamisel seoses selle küsimusega tuleb seega lähtuda ainult sellest määrusest tulenevatest õiguskindluse ja korrakohase õigusemõistmise eesmärkidest ( 97 ).

73.

Neid eesmärke arvestades teen Euroopa Kohtule seega ettepaneku lükata tagasi kohtuotsuse Brogsitter „maksimalistlik“ tõlgendus (2. alajagu). Minu arvates peaks ta selle asemel lähtuma selle kohtuotsuse „minimalistlikust“ tõlgendusest, tehes seejuures teatavaid vajalikke täpsustusi (3. alajagu).

74.

Samalaadselt komisjoniga olen ma arvamusel, et kohtuotsuse Brogsitter „maksimalistliku“ tõlgendusega, mida liiatigi on keeruline ühitada kohtuotsusega Kalfelis, ei saa mingil juhul nõustuda.

75.

Kõigepealt meenutan, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nõuab Brüsseli Ia määrusega taotletav õiguskindluse eesmärk, et kohus, kellele hagi esitati, peab saama hõlpsalt otsustada oma pädevuse üle, ilma kohustuseta asuda asja sisuliselt läbi vaatama ( 98 ).

76.

Kohtuotsuse Brogsitter „maksimalistlikust“ tõlgendusest tulenev „test“ on aga minu hinnangul lihtsuse nõudele vastupidine. Kui kohtult, kellele hagi esitati, nõuda, et ta teeks kindlaks, kas väidetav kahjustav sündmus lepinguvälise vastutuse õiguslikul alusel võib kujutada endast (ka) lepingulist rikkumist, tähendaks see, et kohut kohustataks kohtualluvuse määratlemise staadiumis nõuet sisuliselt analüüsima ( 99 ). Kontrollida selles staadiumis kahjustava sündmuse ja lepinguliste kohustuste sisu võimalikku omavahelist vastavust ei ole alati lihtne ülesanne. Jättes kõrvale (üksikud) juhtumid, kus pooled on üksmeelel, et võib olla tegemist vastutuste konkurentsiga, ( 100 ) on kohtule eriliselt koormav selles staadiumis need kohustused kindlaks määrata.

77.

Nimelt nagu ma käesoleva ettepaneku punktis 53 juba selgitasin, on lepingulise vastutuse valdkond eri õigussüsteemides erinev. Mõnes riigisiseses õigussüsteemis seostatakse turvalisuse tagamise kohustusi lepinguliste vaidlustega, samas kui teistes süsteemides peetakse neid puhtalt õigusnormidest tulenevateks kohustusteks ( 101 ). Sama kehtib lepingute heas usus täitmise nõude kohta, mida mitmes riigisiseses õiguses peetakse lepinguliseks kõrvalkohustuseks, kuid mida teistes õigussüsteemides selleks ei peeta. Konkreetselt ei saa kohus paljudel juhtudel teada või isegi mitte ette kujutada, kas on olemas potentsiaalne vastutuste konkurents, ilma et ta määraks kindlaks kõnealusele lepingule kohaldatava õiguse, mis on ainus, mille alusel saab määratleda sellest lepingust tulenevad kohustused ( 102 ). Lisaks võib sageli täheldada, et isegi selles kohaldatavas õiguses ei ole nende kohustuste ulatus täpselt kindlaks määratud. Kohtualluvuse eeskirjade ootuspärasus võib selle keerukuse tõttu kannatada ( 103 ). See jätab kaebuse esitajatele laialdase aruteluruumi ning sellest tulenevalt on kohtul, kellele hagi esitati, ulatuslik kaalutlusõigus, samas kui Brüsseli Ia määruses osutatakse kindlale kohtualluvuse jaotusele ( 104 ).

78.

Lisaks, nagu Wikingerhof ja komisjon kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimustele vastates väitsid, ei õigusta minu arvates miski seda, et Brüsseli Ia määruse artikli 7 punktis 1 sätestatud kohtualluvuse norm „lepinguid puudutavates asjades“ peaks olema ülimuslik sama määruse artikli 7 punktis 2 sätestatud kohtualluvuse normi suhtes, mida kohaldatakse „lepinguvälise kahju“ asjades.

79.

Selline ülimuslikkus ei ole selle määruse ülesehitust arvestades õigustatud. Nagu rõhutas põhikohtuasja hageja, kuigi nimetatud määrus näeb ette subsidiaarsussuhte mõnede määruse artiklite vahel, ( 105 ) siis lepingut käsitlev kohus ja kahju põhjustamist käsitlev kohus on seal hierarhiliselt samal tasemel. Seega ei tundu liidu seadusandja olevat kavatsenud välistada võimalust, et need kaks kohut eksisteerivad ühe ja sama kahjustava sündmuse puhul samal ajal.

80.

Sellist ülimuslikkust ei õigusta ka Brüsseli Ia määruse artikli 7 punktis 1 ja artikli 7 punktis 2 sätestatud läheduse eesmärk. Nagu väidavad Wikingerhof ja komisjon ning nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 40 ja 46, tuleb nimelt läheduse mõistet vaadelda seoses nõudes tõstatatud põhiliste sisuliste küsimustega. Sellega seoses tõstatab nõue, mis põhineb õigusnormidega kõigi suhtes kehtestatud kohustuse rikkumisel, peamiselt lepinguväliseid küsimusi ning nende olemus ei muutu põhimõtteliselt siis, kui selle nõude on esitanud lepingu pool ja kui rikkumiseks andis võimaluse lepingu täitmine.

81.

Lõpuks tekitaks kohtuotsuse Brogsitter „maksimalistlik“ tõlgendus soovimatu vastuolu ühelt poolt Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 ja artikli 7 punkti 2 vahel ning teiselt poolt Rooma I ja Rooma II määruste vahel. Viimati nimetatud määruse ( 106 ) eri sätetes tunnistatakse nimelt kaudselt, kuid kindlalt, et sama kahjustav sündmus võib samal ajal seonduda „lepingulise kohustusega“ Rooma I määruse tähenduses ja tekitada „lepinguvälise võlasuhte“ Rooma II määruse tähenduses, ilma et esimene määrus oleks teise suhtes ülimuslik.

82.

Kui selline ülimuslikkuse loogika peaks vastupidi kehtima ka Rooma I ja Rooma II määruste puhul, tuleneks sellest lahendused, mida liidu seadusandja ei saanud soovida. Näiteks on Rooma II määruse artiklis 6 ette nähtud kõlvatu konkurentsi ja konkurentsi piiravate toimingutega seotud kollisiooninormid. Selles artiklis ette nähtud seotuse kriteeriumid – mille kohaselt kohaldatakse vastavalt kas selle riigi õigust, kus konkurentsisuhteid mõjutatakse või võidakse mõjutada, või selle riigi õigust, kus turgu mõjutatakse või võidakse mõjutada – peegeldavad avalikku huvi. Selles kontekstis keelatakse nimetatud artikli lõikega 4 loogiliselt pooltel valida vaidlusele mõne muu õiguse kohaldamine ( 107 ). Kui kõlvatul konkurentsil või konkurentsi piiraval tegevusel põhineva vastutuse tuvastamise hagile tuleks kohaldada Rooma I määrust – mis näeb põhilise seotuse kriteeriumina ette autonoomsust ( 108 ) – põhjusel, et selle hagi on esitanud lepingu pool ja et kahjustav sündmus võib kujutada endast (ka) lepingulist rikkumist, kaotaks see artikkel suure osa oma kasulikust mõjust ( 109 ).

83.

Lisaks tuletan meelde, et „lepinguid puudutavates asjades“ antakse Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 raames kohtualluvus selle paiga kohtule, kus täideti või tuli täita hagi aluseks olev kohustus. Siiski tekib küsimus, kuidas seda reeglit rakendada nõude puhul, mis ei põhine „lepingulisel kohustusel“ ja mis on „lepinguid puudutav asi“ ainult seetõttu, et teoreetiliselt võis ta sellel põhineda“ ( 110 ).

84.

Minu veendumust, et kohtuotsuse Brogsitter „maksimalistlik“ tõlgendus tuleb tagasi lükata, ei kõiguta õigusteoorias esitatud argument, ( 111 ) et sellest tõlgendusest tulenev lahendus tagab korrakohase õigusemõistmise. Selles osas ei vaidle keegi vastu, et sellise lahenduse eelis on see, et kõik lepingu täitmisel tekkinud vaidlused suunatakse lepingu suhtes pädevasse kohtusse. Kui aga vastupidi seada kohtualluvus sõltuvusse hageja viidatud õiguslikust alusest või õiguslikest alustest, järgides kohtuotsuses Kalfelis esitatud lähenemisviisi, võib see kaasa tuua nende vaidluste jagamise, kuna sama kahjustav sündmus, kui seda käsitleda erinevate õiguslike aluste seisukohast, võib kuuluda erinevate kohtute pädevusse.

85.

Ühelt poolt tuleb eelmises punktis kirjeldatud probleemi tähtsust pidada siiski suhteliseks. Isegi kui oletada, et lepingu kohtualluvus ja lepinguvälise kahju kohtualluvus ei lange kõnealuses olukorras kokku, ( 112 ) võib hageja Brüsseli Ia määruse artikli 4 lõike 1 alusel alati esitada hagi kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtusse, kes on siis pädev tegema otsust kogu hagi kohta ( 113 ). Teiselt poolt on korrakohase õigusemõistmise argument kahe teraga mõõk. Kuigi kohtuotsuse Brogsitter „maksimalistlik“ tõlgendusest tulenev lahendus võimaldaks koondada lepingu suhtes pädevasse kohtusse lepingu täitmise käigus tekkinud erimeelsused, võib see lahendus samas tuua kaasa sama süüteoga seotud menetluste lahutamise, näiteks kui sellise süüteo on koos toime pannud kolm isikut ja üks neist on kannatanu lepingupartner, võib kannatanul puududa võimalus esitada kõigi rikkumise toime pannud isikute vastu üks hagi lepinguvälise kahju asjas päevale kohtule vastavalt selle määruse artikli 7 punktile 2 ( 114 ).

86.

Kohtuotsuse Brogsitter „maksimalistlikku“ tõlgendust ei saa õigustada ka forum shopping’u vastasest võitlusest tulenevate kaalutlustega. Vastab tõele, et kohtualluvuse sõltuvusse seadmine materiaalõiguslikust alusest, millele hageja võib tugineda võimaliku vastutuste konkurentsi korral, võimaldab niisugust forum shopping’ut. Esiteks ei ole tal võimalik pöörduda mitte ainult ühte lepingu suhtes pädevasse kohtusse, vaid ka lepinguvälise kahju suhtes pädevasse kohtusse, ehk potentsiaalselt kahte täiendavasse kohtusse ( 115 ). Teiseks võib ta teataval määral „valida kohtu“, esitades oma nõude asjakohaste normide aluse ( 116 ).

87.

Samas ei saa pidada ebatavaliseks, et Brüsseli Ia määruse raames on hagejal võimalik valida mitme kohtu vahel. Liidu seadusandja ise on võimaldanud teatud forum shopping’ut, nähes ette kohtualluvuse võimalused. Seetõttu ei ole iseenesest midagi halba selles, et hageja valib olemasolevate kohtute hulgast selle, mis vastab kõige paremini tema huvidele, arvestades menetluslikke või sisulisi eeliseid, mida see talle pakub ( 117 ). Forum shopping muutub minu arvates problemaatiliseks ainult siis, kui see tekitab kuritarvitusi ( 118 ).

88.

Niisuguse kuritarvitusliku forum shopping’u ohtu piirab asjaolu, nagu rõhutas Wikingerhof, et vastavalt kohtuotsusele Kalfelis piirdub lepingu suhtes pädeva kohtu ja lepinguvälise vastutuse asju lahendava kohtu vastav pädevus tema „vastava valdkonna“ nõuetega. Lisaks, nagu väitis komisjon, ei jää võimalikud kuritarvitused selles osas, kuidas hageja oma nõuet sõnastab, tema jaoks tagajärgedeta. Kui hageja nõude aluseks on lepinguvälise kahju tekitamine ainsa eesmärgiga vältida lepingulist kohtualluvust ning kui selgub, et kohaldatava õiguse kohaselt ( 119 ) on niisugune valimine sarnaselt Prantsuse ja Belgia õigusega keelatud, jäetakse see nõue sisuliselt rahuldamata. Lisaks sellele, kui hageja peaks esitama ilmselgelt põhjendamatu lepinguvälise kahju hüvitamise nõude puhtalt venitamise eesmärgil, võib tema käitumine kuuluda lex fori’ga ette nähtud menetlusnormide kuritarvitamise kohaldamisalasse.

89.

Viimaks tuleb meenutada, et lepingu pooled, kes soovivad forum shopping’u võimalust vältida, võivad sõlmida kohtualluvuse kokkulepe, mis vajaduse korral annab ainupädevuse teatavale konkreetsele kohtule, nagu see on ette nähtud Brüsseli Ia määruse artiklis 25. Kui selline kokkulepe on kehtiv ja selle sõnastus on piisavalt lai, kohaldatakse seda kõikide nende lepingulisest suhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste puhul, sealhulgas sellest suhtest tulenevate „lepinguvälise kahju“ hagide puhul ( 120 ).

90.

Nagu nähtub eelmisest alajaost, on kohtuotsuse Brogsitter ainus õige tõlgendus minu arvates „minimalistlik“ tõlgendus, millele on osutatud käesoleva ettepaneku punktis 70. Sarnaselt komisjoniga olen arvamusel, et see tõlgendus on kooskõlas kohtuotsusega Kalfelis. Kui lähtuda sellest tõlgendusest, põhinevad need kaks kohtuotsust põhiliselt samal loogikal: nõude seotus „lepinguid puudutavate asjadega“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses või „lepinguvälise kahjuga“ selle määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses sõltub lepingu poole esitatava vastutuse tuvastamise hagi puhul „lepingulisest“ või „lepinguvälisest“ kohustusest, mis on nõude põhjuseks ( 121 ). Kui tegemist on kumulatiivsete nõuetega, mis põhinevad eri „kohustustel“, tuleb iga nõue eraldi liigitada ühte või teise kategooriasse.

91.

Nimelt puudub selliste nõuete korral põhjus kalduda kõrvale lähenemisest, mis esitati käesoleva ettepaneku punktis 49. Üldiselt määratleb kohtule esitatud nõude põhjus küsimused, mida kohtul tuleb lahendada ja järelikult ka selle põhjuse „lepingulise“ või „lepinguvälise“ laadi.

92.

Kohtuotsused Kalfelis ja Brogsitter erinevad tegelikult üksnes nõude põhjuseks oleva „kohustuse“ kindlakstegemise meetodi poolest. Esimeses kohtuotsuses lähtus Euroopa Kohus nendest materiaalõigusnormidest, millele hageja oma hagiavalduses tugines. Teises pakkus ta välja kvalifitseerimismeetodi, mida peetakse objektiivsemaks ja mille kohaselt on „selle kindlaks tegemisel, kas [hageja] poolt [kostjale] etteheidetav käitumine on õiguspärane või vastupidi õigusvastane“, lepingu „tõlgendamine“ või „arvessevõtmine“„möödapääsmatu“ ( 122 ).

93.

Kuid minu arvates on need meetodid ühildatavad või isegi üksteist täiendavad.

94.

Nimelt selleks et kontrollida oma pädevust Brüsseli Ia artikli 7 punkti 1 või artikli 7 punkti 2 alusel, tuleb pidada loogiliseks, et kohus, kelle poole pöörduti, lähtub esiteks materiaalõigusnormidest, millele hageja oma hagiavalduses tugineb. Nagu ma selgitasin käesoleva ettepaneku punktis 62, annavad need normid lähenemisnurga nende faktiliste asjaolude ja „kohustuse“ tõlgendamiseks, millele hageja tugineb. Selline loogika, mis seisneb nõude aluseks oleva materiaalõigusnormi kontrollimises, et teha otsus selle kvalifitseerimise kohta, nähtub ka kohtupraktikast, mis käsitleb selle määruse teisi sätteid ( 123 ).

95.

Konkreetselt, kui hageja tugineb lepingu tingimustele ja/või õigusnormidele, mis on kohaldatavad üksnes selle lepingu tõttu, nagu need, mis puudutavad kokkulepete siduvust ja võlgniku vastutust oma lepinguliste kohustuste täitmata jätmise eest, ( 124 ) siis järeldub sellest, et nõue põhineb „lepingulisel kohustusel“ Euroopa Kohtu praktika tähenduses. Seevastu juhul, kui ta tugineb õigusnormidele, mida kohaldatakse kõigi suhtes sõltumata mis tahes vabatahtlikult võetud kohustusest, põhineb nõue „lepinguvälisel kohustusel“ selle kohtupraktika tähenduses.

96.

Juhul kui hageja ei tugine oma hagiavalduses materiaalõiguse normidele, ( 125 ) meetod põhimõtteliselt ei muutu. Nimelt, nagu on juba märgitud, ei toimu liigitamine iseenesest nende normide alusel. Need annavad lihtsalt lähenemisnurga faktiliste asjaolude tõlgendamiseks ja näitavad ära „kohustuse“, mille hageja neist tuletab. Konkreetselt, kui hagiavalduses ei ole ära näidatud materiaalõigusnorme, peab kohus „kohustuse“, millele hageja tugineb, tuletama hagi muudest elementidest, nagu faktiliste asjaolude ülevaade või nõuded.

97.

Selles kontekstis võib kohtuotsusest Brogsitter tulenev „test“ võimaldada kohtul kahtluse korral kindlaks teha nõude aluseks oleva kohustuse lähenemisnurka muutes. Kui kohus leiab, et „selle kindlaks tegemiseks, kas [hageja] poolt [kostjale] etteheidetav käitumine on õiguspärane või vastupidi õigusvastane“ on lepingu (või muus vormis vabatahtlikult võetud kohustuse) „tõlgendamine“ või „arvesse võtmine“„möödapääsmatu“, peab ta asuma seisukohale, et nõue põhineb „ lepingulise kohustuse“ rikkumisel: nõudes ette heidetud käitumine on õigusvastane ja kostja vastutuse põhjus, kuna see rikub sellist „kohustust“, mis sõltub aga asjasse puutuva lepingu tingimustest ja sellele kohaldatavast õigusest. Samas juhul, kui nõue põhineb kõigi suhtes kohaldatavast õigusnormist tuleneva kohustuse rikkumisel, puudub vajadus „tõlgendada“ või „arvesse võtta“ lepingut, et kindlaks teha, kas nõudes ette heidetud käitumine on õigusvastane, kuna see kohustus eksisteerib lepingust sõltumata – selle käitumise õigusvastasus sõltub õigusnormi(de)st, milles see kohustus on sätestatud ( 126 ).

98.

Komisjoni väitel võimaldab kohtuotsus Brogsitter nii kindlaks määrata, kas nõue liigitada „lepinguliseks“ või „lepinguväliseks“ lähtuvalt võrdlusalusest, mille suhtes ta peab hindama hageja poolt kostjale ette heidetud käitumise õiguspärasust olenevalt sellest, kas tegemist on lepinguga – ja selle suhtes kohaldatava õigusega – või õigusnormidega, mis kehtestavad õigusliku kohustuse kõigile, sõltumata lepingu olemasolust. Minu arvates viivad sellise tõlgenduse puhul kohtuotsusest Kalfelis ja kohtuotsusest Brogsitter tulenevad meetodid enamikul juhtudel sama tulemuseni, kuna asjasse puutuv käitumine ja võrdlusalus selle õiguspärasuse hindamiseks sõltub põhimõtteliselt sellest, mida hageja on oma hagis nõudnud.

99.

Samas võib kohtuotsus Brogsitter kujutada endast „korrigeerimismeedet“ sellistes eriolukordades, kus hageja tugineb õigusnormidele, mida riigisiseses õiguses seostatakse lepinguvälise vastutusega ja mis näevad ette lepinguliste kohustuste järgimise ning mille rikkumine eeldab niisiis lepingu olemasolu. Konkreetsel viitan ma olukorrale, kus „lepingulise kohustuse“ rikkumine iseenesest on käsitatav õigusvastase tegevusena. ( 127 ) Sel juhul on hagi lahendamisel sisuliselt vaja „tõlgendada“ ja „arvesse võtta“ asjasse puutuvat lepingut, et tuvastada rikkumine ja järelikult väidetava õigusvastase tegevuse toimepanemine. Seega tuleb asuda seisukohale, et selle nõude aluseks on sisuliselt „lepingulise kohustuse“ rikkumine, kusjuures „lepinguväline kohustus“, millele hageja tugineb, ei saa eksisteerida iseseisvalt.

100.

Kokkuvõttes, kui hageja tugineb oma hagis materiaalõigusnormidele, mis näevad teatud kohustuse ette kõigile, ja kui kostjale ette heidetud käitumise õiguspärasuse või õigusvastasuse hindamiseks ei ole „möödapääsmatu“ teha kindlaks lepingu sisu, on nõude aluseks „lepinguväline kohustus“ ja see kuulub järelikult „lepinguvälise kahju“ valdkonda Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses ( 128 ).

101.

Seevastu juhul, kui sõltumata viidatud õigusnormidest saab kohus hinnata etteheidetud käitumise õiguspärasust üksnes lepingu alusel, on nõude aluseks sisuliselt „lepinguline kohustus“ ja see kuulub „lepinguid puudutavate asjade“ valdkonda viidatud määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses.

102.

Siiski tuleb teha kaks täpsustust. Esimesena tuleb märkida, et sõna-sõnalt võttes võib kohtuotsus Brogsitter viidata sellele, et õigusvastase tegevuse analüüsimisel ei ole selleks, et vastutuse tuvastamise nõue liigitada „lepinguvälise kahju“ valdkonda, ühelgi hetkel vajalik lepingu „tõlgendamine“ või „arvesse võtmine“.

103.

Kuid võib juhtuda, et lepinguvälise vastutuse tuvastamise nõude puhul kerkib üles ka eelnev või täiendav lepinguga seotud küsimus. Nagu ma tagapool käesoleva ettepaneku punktis 123 täpsustan, on see nii põhikohtuasjas. Nimelt tuleb käesoleval juhul kõigepealt tõlgendada Wikingerhofi ja Booking.comi vahel sõlmitud lepingut, et tuvastada esimese ettevõtja poolt teisele etteheidetavate faktiliste asjaolude sisuline õigsus konkurentsiõiguse seisukohast ( 129 ).

104.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb Brüsseli Ia määruse kontekstis nõue liigitada selles tõstatatud peamise õigusliku küsimuse alusel. Lepinguga seotud lihtsa eelneva või täiendava küsimuse olemasolu, mille kohta peab kohus hagi lahendamiseks otsuse tegema, ei saa mõjutada nõude liigitamist ( 130 ). Vastasel juhul antaks lepingu suhtes pädevale kohtule pädevus lahendada hagi, mis ei tõstata peamiselt lepingulisi küsimusi ja mis seetõttu ei ole selle kohtuga eriti tihedalt seotud. Selline tulemus oleks vastuolus läheduse ja sellest tulenevalt korrakohase õigusemõistmise eesmärgiga ( 131 ). Kohtuotsust Brogsitter ei saa seega tõlgendada vastupidises tähenduses.

105.

Teisena ei nähtu kohtuotsusest Brogsitter selgelt, kas lepingu tõlgendamise või arvesse võtmise „möödapääsmatust“ selleks, et selgitada välja, kas vastutuse tuvastamise nõue kuulub „lepinguid puudutavate asjade“ või „lepinguvälise kahju“ alla, tuleb hinnata üksnes selle nõude alusel, nagu hageja selle on sõnastanud, või ka kostja võimaliku kaitseväite alusel kohtus, kuhu on pöördutud, selle nõude vaidlustamiseks.

106.

Pean näiteks silmas olukorda, kus hageja esitab autoriõiguse rikkumisest tuleneva lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi, millele vastuseks kostja väidab, et poolte vahel on sõlmitud litsentsileping. Kuna autoriõiguste rikkumine eeldab, et kolmas isik kasutab kaitstud teost, mis kuulub autorile vastavalt õigusnormidega antud ainuõigustele, ilma tema eelneva loata, ( 132 ) peab kohus selle hagi lahendamiseks kindlaks tegema, kas see leping lubas teose etteheidetavat kasutamist või mitte. Samuti võib tuua näitena lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi, mille on esitanud kannatanu, kelle tervise kahjustus on tekkinud seoses spordivahendite kasutamisega, selle seadme üürileandja vastu, ja millele vastuväiteks tugineb kostja üürilepingu sätte, mille eesmärk on vabastada ta oma vastutusest sellise kahju eest.

107.

Ent Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et oma pädevuse kontrollimise etapis ei pea kohus, kelle poole on pöördutud, hindama nõude vastuvõetavust või põhjendatust, vaid peab piirduma sellega, et ta teeb kindlaks seose kohtu asukohariigiga, mis õigustab asja allumist sellele kohtule Brüsseli Ia määruse mõne sätte alusel. Selleks võib see kohus leida, et hageja asjakohased väited on tõendatud ( 133 ). Teisisõnu tuleb kohtul, kelle poole on pöördutud, teha oma pädevus kindlaks hageja esitatud nõude alusel ning kostja poolt tema kaitseks esitatud väited ei oma selles osas tähtsust ( 134 ).

108.

Sellest loogikast lähtudes märkis Euroopa Kohus, et kohus, kellele on esitatud hagi lepingu täitmise nõudes, on pädev Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alusel, isegi kui kostja esitab enda kaitseks vastuväite, et lepingut ei ole (või see on kehtetu) ( 135 ). Analoogia alusel ei saa kohus, kellele on esitatud „lepinguvälisel võlasuhtel“ põhinev nõue, asuda seisukohale, et see kuulub „lepinguid puudutavate asjade“ alla ainuüksi seetõttu, et kostja on kaitseargumendina viidanud pooltevahelise lepingu olemasolule. Jällegi, kohtuotsust Brogsitter ei saa tõlgendada vastupidises tähenduses. Etteheidetud tegevusele võimaliku lepingust tuleneva põhjenduse või vabastuse leidmise küsimus on siin taas lihtsalt kõrvaline küsimus, mida vaadeldakse õigusvastase teo uurimise raames.

109.

See tõlgendus tagab minu arvates õiguskindluse, kuna see võimaldab asja menetleval kohtul hageja nõuet arvestades kontrollida oma pädevust ab initio, ilma et ta oleks sunnitud tegema põhjaliku sisulise analüüsi ja sõltumata sellest, kas kostja osaleb menetluses ( 136 ). Vastupidi oleks õiguskindluse põhimõttega ja kohtualluvuse eeskirjade kõrge ootuspärasuse taseme eesmärgiga vastuolus, kui Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 või artikli 7 punkti 2 kohaldatavus sõltuks kaitseväitest, mille kostja võib esitada hiljem ( 137 ). Lisaks tähendaks see, et piisab, kui kostja tugineb teda hagejaga siduvale lepingule, et ta saaks mööda minna nimetatud artikli 7 punktis 2 ette nähtud kohtualluvusnormist „lepinguvälise kahju“ korral ( 138 ).

110.

Seda tõlgendust kinnitab minu arvates kohtuotsus Hi Hotel HCF ( 139 ). Kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti ja mis kuulutati veidi aega pärast kohtuotsust Brogsitter, esitas hageja Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 alusel kohtule lepinguvälise vastutuse tuvastamise hagi, mis põhines tema autoriõiguste rikkumisel. Kostja vaidles hagile vastu poolte vahel varem sõlmitud lepingu alusel, milles nähti tema arvates ette asjasse puutuvate õiguste loovutamine tema kasuks, ning vaidlustas seetõttu õigusvastase käitumise olemasolu ja selle sätte asjakohasuse. Kuid Euroopa Kohus märkis aga sisuliselt, et kohus, kelle poole on pöördutakse, peab oma pädevuse kindlaks määrama hageja esitatud lepinguvälise vastutuse tuvastamise nõude alusel, sõltumata kostja esitatud lepingust tulenevale kaitseväitele ( 140 ).

111.

Enne ettepaneku käesoleva osa kokkuvõtet tuleb veel analüüsida kahte punkti. Esimesena, nagu komisjon kohtuistungil väitis, ei liigitata nõudeid sama moodi, kui pooled on seotud kindlustus-, tarbija- või töölepinguga. Vastupidi Brüsseli Ia määruse artiklis 7 sätestatud valikulise kohtualluvuse eeskirjadele ( 141 ) taotletakse selle määruse II peatüki 3., 4. ja 5. jaoga, mis käsitlevad vastavalt nõudeid „kindlustusasjades“, „tarbijalepingute puhul“ ja „töölepingute puhul“, nõrgema lepingupoole, st kindlustatu, tarbija või töötaja ( 142 ) kaitse eesmärki ning tegemist on imperatiivsete sätetega. See võimaldab vältida olukorda, kus teine lepingu pool saab neid jagusid eirata, tuginedes oma nõudes lepinguvälisele vastutusele. Lisaks ei taotleta nende jagude sätetega iseenesest läheduse eesmärki ja neis ette nähtud pädevusnormide toimimiseks ei ole vajalik, et tehtaks kindlaks lepinguline kohustus, millel asjasse puutuv nõue põhineb. Seega kuuluvad kõik nõuded, mis on sõnastatud niisuguste lepingute poolte poolt ja mis on seotud nende täitmisel tekkinud vaidlustega, kohaldatakse põhimõtteliselt nende samade jagude sätteid, olenemata nende nõuete põhjusest. ( 143 )

112.

Teisena väidetakse ühes osas õigusteooriast ( 144 ), et tunnustada tuleks lahendust, kus Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 alusel määratletud lepingujärgsel kohtul on kõrvalpädevus otsustada „lepinguid puudutavate asjadega“ tihedalt seotud „lepinguvälise kahju“ nõuete üle, eriti vaidluste korral, mille puhul võib esineda vastutuste konkurents. Seega tuleb välja selgitada, kas selles küsimuses tuleb täpsustada kohtuotsust Kalfelis.

113.

Rõhutan, et see küsimus erineb liigitamise küsimusest, mida on käsitletud käesoleva ettepaneku eelnevates punktides. Nimelt kui riigisisese õiguse kohaselt lepinguvälise kahju valdkonda kuuluval õiguslikul alusel põhinev nõue tuleb kohtuotsuse Brogsitter kohaselt liigitada „lepinguid puudutavaks asjaks“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses, siis ei saa seda liigitust arvestades seda nõuet esitada selle määruse artikli 7 punkti 2 alusel lepinguvälise kahjuga tegelevale kohtule. Seevastu kui tunnistada, et lepingu suhtes pädeval kohtul on pädevus lahendada „lepinguvälise kahju“ nõudeid selle mõiste autonoomses tähenduses, kui need on „lepinguid puudutavate asjadega“ seotud nõuete suhtes kõrvalnõuded, ei takista see hagejal pöörduda esimesena nimetatud nõuetega sama lepinguvälise kahjuga tegelevasse kohtusse. Tal on lihtsalt võimalik valida ka kõigi nõuetega lepingujärgse kohtu poole pöörduda.

114.

Vastab tõele, et põhimõte, mille kohaselt kõrvalnõue järgib põhinõuet, ei ole Brüsseli Ia määrust puudutavale Euroopa Kohtu praktikale täiesti võõras ( 145 ). Lisaks tooks sellise kõrvalpädevuse lubamine kaasa eeliseid korrakohase õigusemõistmise seisukohast, kuna see suurendaks teataval määral menetlustõhusust.

115.

Samas vastab minu arvates siiski tõele, et praeguses redaktsioonis ei luba Brüsseli Ia määrus niisugust lahendust. Nimelt tuleb meelde tuletada, et selles määruses ette nähtud valikulise kohtualluvuse normid sõltuvad vaidluse „valdkonnast“. Selle määruse artikli 7 punktis 1 ja artikli 7 punktis 2 eristatakse selgelt „lepinguid puudutavate asjadega“ ja „lepinguvälise kahjuga“ seotud nõudeid. Seega ei ole võimalik seostada teise kategooriasse kuuluvaid nõudeid artikli 7 punktiga 1, rikkumata seda süsteemi ja laiendamata selle sätte – mida meenutan, tuleb tõlgendada kitsalt – kohaldamisala, mis läheb kaugemale sellest, mida nõuab selle eesmärk, nimelt tagada, et lepingutega seotud küsimusi saaks hageja valikul hinnata kohus, kes on vaidlusalusele lepingulisele kohustusele kõige lähemal ( 146 ). Liidu seadusandja peaks ette nägema niisuguse kõrvalpädevuse, kas muutes sel eesmärgil nimetatud artikli 7 punkti 1 või muutes Brüsseli Ia määruse artiklis 30 ette nähtud seotuse normi kohtualluvuse aluseks ( 147 ). Seni on hagejal menetlusökonoomia kaalutlustel võimalus, nagu märgitud käesoleva ettepaneku punktis 85, esitada kõik oma nõuded kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtutele vastavalt selle määruse artikli 4 lõikele 1.

116.

Arvestades Euroopa Kohtu praktikat, mida selgitati käesoleva ettepaneku kahes eelmises jaos, ei ole minu arvates vähimatki kahtlust, kuidas liigitada sellist tsiviilvastutuse tuvastamise hagi, nagu see, mille käesolevas asjas on Wikingerhof esitanud Booking.comi vastu.

117.

Meenutan, et asjaolu, et need kaks äriühingut on seotud lepinguga, piisav selleks, et asuda seisukohale, et see nõue kuulub „lepinguid puudutavate asjade“ alla Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses. Samuti ei ole selles osas määrava tähtsusega vastus küsimusele, kas põhikohtuasja hageja oleks teoreetiliselt võinud oma nõudes tugineda selle lepingu rikkumisele. ( 148 )

118.

Nagu ma kogu käesolevas ettepanekus olen märkinud, sõltub nõude seostatus „lepinguid puudutavate asjadega“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses või „lepinguvälise kahjuga“ selle määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses, selle põhjusest, st kohustusest, millel see nõue (tegelikult) põhineb.

119.

Käsitletaval juhul tugines Wikingerhof oma hagis Saksa konkurentsiõiguse normidele. Nende normidega kaitstakse turgu ja selleks näevad need ette kohustused, mida tuleb täita kõigil ettevõtjatel. Sõltumata sellest, kas Saksa õigus on tõepoolest põhikohtuasjas esitatud hagi suhtes kohaldatav – mida ei teha kindlaks kohtualluvuse küsimuse analüüsi staadiumis –, ( 149 ) näitab kõnealustele normidele tuginemine, et nimetatud äriühing tugineb oma hagiavalduses sellele, et Booking.com on väidetavalt rikkunud õigusnorme, sõltumata lepingust või muust vabatahtlikult võetavast kohustusest. Selle hagi alus on seega „lepinguvälise kahjuga seotud kohustus“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses. ( 150 )

120.

Nagu Wikingerhof ja komisjon õigustatult märkisid, kinnitab selle kohustuse kuulumist „lepinguvälise kahju“ alla ka kohtuotsus CDC Hydrogen Peroxide ( 151 ). Tuletan meelde, et selles kohtuotsuses, mis hõlmas konkurentsiõiguse normide alusel keemiatoote ostjate poolt seda toodet tootvate ettevõtjate vastu esitatud kahju hüvitamise nõudeid, ( 152 ) kusjuures need ettevõtjad osalesid konkurentsivastases kartellikokkuleppes, mille raames nad olid muu hulgas kindlaks määranud kõnealuse toote hinnad, otsustas Euroopa Kohus, et kuigi ostjad katsid enda vajadused lepinguliste suhete raames kindlasti erinevate asjaomases kartellikokkuleppes osalenute juures, siis „kahju tekitanud sündmus ei [seisnenud] aga lepinguliste kohustuste võimalikus rikkumises, vaid selle kartellikokkuleppega lepinguvabaduse piiramises, mille tagajärjel on ostjatel võimatu kasutada turuseaduste alusel kujunenud hinda“ ( 153 ).

121.

Sama moodi ei tugine käesolevas asjas Wikingerhof mitte Booking.comiga sõlmitud lepingu rikkumisele, vaid asjaolule, et viimati nimetatud äriühing kuritarvitab oma turgu valitsevat seisundit, sundides peale tehingutingimusi, mis ei ole esimesena nimetatud äriühingu suhtes õiglased, eelkõige tüüptingimuste kaudu, mida ta nende vahelises suhtes kohaldab.

122.

Lisaks, nagu rõhutab komisjon, ei ole „selle kindlakstegemiseks, kas […] etteheidetav käitumine on õiguspärane või vastupidi õigusvastane“, „möödapääsmatu“ põhikohtuasja pooli siduva lepingu tõlgendamine kohtuotsuse Brogsitter tähenduses, olenemata sellest, et väidetav konkurentsivastane tegevus väljendub nende lepingulises suhtes. ( 154 )

123.

Tõsi, kuna erinevad tegevused, mida Wikingerhof Booking.comile ette heidab, ( 155 ) tulenevad nende lepingulisest suhtest, tuleb nende tegevuste olemasolu väljaselgitamiseks kindlaks teha lepinguosaliste kohustuste täpne sisu. Selle kohta märgin, et Wikingerhof väidab muu hulgas, et kui Booking.com näitab tema hotelli hinda soodushinnana, ei ole sellel praktikal lepingulist alust. Kuna pooled on selles küsimuses eriarvamusel, ( 156 ) tuleb kohtul tõlgendada Booking.comi tüüptingimusi, et määrata kindlaks nende sisu, mis kujutab endast vaieldamatult lex contractus’e kohaldamisalasse kuuluva lepinguõiguse küsimust.

124.

Siiski on tegemist lihtsalt enne lahendatava küsimusega, mille põhjal iseenesest ei saa nõuet liigitada. Kui see eelnev küsimus on lahendatud ja Wikingerhofi poolt Booking.comile etteheidetavate tegude toime panemine kindlaks tehtud, peab kohus lahendama põhiküsimuse, nimelt kas see tegevus oli õiguspärane, mille alusel määratakse kindlaks kahju hüvitamise õiguse põhimõte ja ulatus ( 157 ).

125.

Kuid võrdlusalus selle tegevuse õiguspärasuse hindamiseks ei ole leping või selle suhtes kohaldatavad tüüptingimused või õigus, vaid, ma kordan, konkurentsiõiguse sätted. Peamine küsimus, kas Booking.comi tegevusest tekib tema vastutus, sõltub turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keelu kriteeriumidest, nagu need on viimati nimetatud normides ette nähtud.

126.

Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus ning nagu väidavad Wikingerhof ja Booking.com, jaguneb küsimus, kas Booking.com kuritarvitas oma turgu valitsevat seisundit, mitmeks alaküsimuseks, milleks sisuliselt on: esiteks, milline on asjaomase turu määratlus, teiseks, milline on kahe ettevõtja vaheline turujõu suhe – et teada saada, kas Booking.comil on sel turul turgu valitsev seisund –, ning kolmandaks, milline on sellele ettevõtjale ette heidetud käitumise mõju nimetatud turule – et kindlaks teha, kas see ettevõtja oma võimalikku turgu valitsevat seisundit kuritarvitab.

127.

Tegemist on puhtalt konkurentsiõigusest tulenevate küsimustega, mis tuleb lahendada riigisisese õiguse alusel, mida nimetatakse Rooma II määruse artikli 6 lõikes 3.

128.

Wikingerhofi etteheidetud tegevuse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse üle otsustamisel on leping seda vähem määrav tegur, et nagu rõhutab komisjon, ei ole see leping Booking.comi jaoks isegi kaitseväide ( 158 ). Vastupidi käesoleva ettepaneku punktis 106 nimetatud autoriõiguste rikkumise hagile, millele kostja tugineb vastuväitena litsentsilepingule, ei muutu ette heidetud tegevus – eeldades, et see on õigusvastane – õiguspäraseks seetõttu, et see on osaliselt või täielikult hõlmatud lepingutingimuste või selle lepingu suhtes kohaldatavate tüüptingimustega, kuna lepinguga ei saa „lubada“ konkurentsiõigusega vastuolus olevat tegevust.

129.

Arvestades eeltoodut olen arvamusel, et niisugune hagi, nagu see, mille esitas Wikingerhof, on „lepinguvälise kahju“ hagi Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses.

130.

Nagu rõhutasid Wikingerhof ja komisjon, on selline tõlgendus kooskõlas läheduse eesmärgiga, mida taotleb see artikli 7 punkt 2. Nimelt on lepinguvälise kahju üle otsustav kohus sobivam, et otsustada selles hagis esitatud peamiste küsimuste üle, eelkõige asjakohaste tõendite kogumise ja hindamise võimaluste seisukohast, olgu need siis seotud asjaomase turuga, jõusuhetega või vaidlustatud tegevuse mõjuga sel turul. ( 159 )

131.

Lisaks tagab selline tõlgendus kooskõla Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 2 ja Rooma II määruse artikli 6 punkti 3 esemelise kohaldamisala vahel.

132.

Käesolevas ettepanekus esitatud tõlgendust ei sea kahtluse alla ettevõtja Booking.comi ja Tšehhi valitsuse argument, et niisugune hagi nagu Wikingerhofi hagi kuulub „lepinguid puudutavate asjade“ alla Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses põhjusel, et kui Wikingerhof nõuab etteheidetava konkurentsivastase tegevuse lõpetamist, soovib ta tegelikult saavutada enda kasuks ettevõtja Booking.com tüüptingimuste muutmist ja seeläbi uusi lepingulisi õigusi.

133.

Nimelt, kuna Wikingerhof ei soovi oma hagiga mitte katkestada teda ettevõtjaga Booking.com siduvat lepingulist suhet, vaid tagada, et see leping vastaks konkurentsiõigusele, peab Booking.com, eeldusel, et see hagi on põhjendatud, kohandama otsustavalt oma käitumist põhikohtuasja hageja suhtes, sealhulgas muutes tüüptingimusi, mida ta selle lepingulise suhte raames rakendab, vastavalt selles õiguses sätestatud piiridele. Sellega seoses ei ole minu teada ebatavaline, et turgu valitseva seisundi kuritarvitamise lõpetamine toob kaasa hagejale uusi õigusi, näiteks juhul, kui kuritarvitamine seisneb müümisest keeldumises või ebaõiglaste hindade kindlaksmääramises. Esimesel juhul tähendab kuritarvituse lõpetamine konkreetselt seda, et turgu valitsevas seisundis ettevõtjat kohustatakse sõlmima nõude esitajaga leping, ja teisel juhul, veidi lihtsustatult väljendudes, kohustatakse teda hindu alandama hageja soovitud suunas.

134.

Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla ka ettevõtja Booking.comi argument, mille kohaselt palutakse Wikingerhofi nõudes nende kahe äriühingu vahelise lepingu osalist tühistamist, kuna selle läbivaatamisel tuleb kontrollida, kas mõned selle lepingu tüüptingimused on konkurentsiõigusega vastuolus ja sellest tulenevalt tühised.

135.

Vastab tõele, et lepingu tühisuse tuvastamise hagi kuulub Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 kohaldamisalasse ( 160 ). Samas, nagu väitis Wikingerhof kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimusele vastates, ei nõua see äriühing oma hagiavalduses lepinguõiguse normide alusel, mis reguleerivad lepingute sõlmimise tingimusi, et tühistataks tema ja Booking.comi vaheline leping. Seda silmas pidades kujutab kõnealuste tüüptingimuste tühisus õigusvastasus endast kõige enam selle nõude kaudset tagajärge ( 161 ).

136.

Sellist tõlgendust ei sea kahtluse alla ka Booking.comi argument, mille kohaselt kuulub Wikingerhofi nõue „lepinguid puudutavate asjade“ alla Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses, kuna Wikingerhof on Booking.comi tüüptingimustega „vabatahtlikult nõustunud“ seda sätet puudutava kohtupraktika tähenduses, isegi kui eeldada, et sellel äriühingul on turgu valitsev seisund.

137.

Booking.comi argument oleks minu arvates põhjendatud, kui menetluslik kontekst oleks vastupidine. Kui see ettevõtja oleks esitanud kohtule hagi tüüptingimustest tulenevate kohustuste täitmiseks ja Wikingerhof oleks kaitseargumendina esitanud väite, et ta ei ole nende tüüptingimustega „vabatahtlikult nõustunud“ ja nende pealesurumine näitab Booking.comi poolset kuritarvitamist, mis on vastuolus konkurentsiõigusega, kuuluks hagi „lepinguid puudutavate asjade“ alla Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses ( 162 ). Nimelt nagu on juba märgitud, sõltub hagi liigitus hageja nõudest, mitte kostja esitatud vastuväidetest.

138.

Käesoleval juhul tugineb Wikingerhof hagejana konkurentsiõiguse väidetavast rikkumisest tulenevale „lepinguvälisele kohustusele“. Selles menetluslikus kontekstis peab kohus, kellele hagi esitati, oma pädevuse kindlakstegemiseks lugema tõendatuks Wikingerhofi väited, sealhulgas asjaolu, et ta oli Booking.comi turgu valitseva seisundi tõttu sunnitud nõustuma selle äriühingu tüüptingimustega. Viimati nimetatud äriühing ei saa seega muuta põhikohtuasja hageja nõude liigitust sellega, et ta toob enda kaitseks argumendi, et Wikingerhof „nõustus vabatahtlikult“ nende tüüptingimustega.

139.

Lõpuks ei sea käesolevas ettepanekus pakutud tõlgendust kahtluse alla kohtuotsus Apple Sales International jt, ( 163 ) milles Euroopa Kohus leidis, et turustaja ja tema tarnija vahelises lepingus sisalduv kohtualluvusklausel Brüsseli Ia määruse artikli 25 tähenduses võib olla kohaldatav kahju hüvitamise hagi suhtes, mille esimene on ELTL artikli 102 alusel teise vastu esitanud, kui nende lepingulistes suhetes leiab aset väidetav turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, nagu käesolevas kohtuasjas ( 164 ).

140.

Nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 89, võib kohtualluvuse kokkulepe sõltuvalt selle sõnastusest hõlmata kõiki konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivaid vaidlusi ( 165 ). See „test“ nõuab mitte rohkem ega vähem kui (piisavalt otsest) seost asjasse puutuva lepingu ja kõnealuse nõude vahel. Nõude põhjus ei ole selles kontekstis määrav. Kui selline seos on olemas, võib sellist kokkulepet seega kohaldada nii hagidele „lepinguid puudutavates asjades“ Brüsseli Ia määruse artikli 7 punkti 1 tähenduses kui ka hagidele „lepinguvälise kahju puhul“ selle määruse artikli 7 punkti 2 tähenduses ( 166 ). Järelikult on tõlgendus, mille kohaselt niisugune tsiviilvastutuse tuvastamise hagi, nagu see, mille Wikingerhof esitas Booking.comi vastu, kuulub „lepinguvälise kahju“ valdkonda, täielikult kooskõlas kohtuotsusega Apple Sales International jt ( 167 ).

141.

Kõiki eelnimetatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 (kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et konkurentsiõiguse normide rikkumisest tulenev tsiviilvastutuse tuvastamise hagi kuulub „lepinguvälise kahju“ alla selle sätte tähenduses, kaasa arvatud juhul, kui hageja ja kostja on lepingu pooled, ning sõltumata asjaolust, et väidetav konkurentsi kahjustav tegevus, mida esimene teisele ette heidab, võib väljenduda nende lepingulises suhtes.