1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004, artikleid 8 ja 9 tuleb tõlgendada nii, et kaubandustava kvalifitseerimine agressiivseks nende sätete tähenduses nõuab kõigi selle kaubandustava iseloomustavate asjaolude konkreetset ja spetsiifilist hindamist, lähtudes nimetatud sätetes kehtestatud kriteeriumidest. Juhul, kui lepingu sõlmis vanem sügava puudega inimene, kellel on piiratud sissetulek, mis ei võimalda tal kogunenud võlgu tagasi maksta, siis asjaolu, et selliselt sõlmitud leping andis võimaluse hoiduda kõrvale riigisisesest tarbijakaitsealasest õigusnormist, on märk sellest, et asjaomane ettevõtja soovis teadlikult ära kasutada nimetatud isiku olukorra erilist raskust, eesmärgiga mõjutada tema otsust; seda peab hindama eelotsusetaotluse esitanud kohus.

2)

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kes lahendab taotlust hinnata tarbija ja ettevõtja vahel sõlmitud lepingu tingimuste ebaõiglast olemust, peab juhul, kui ettevõtja vaatamata talle sellekohase taotluse esitamisest keeldub esitamast kohtule teiste tarbijatega sõlmitud sarnaseid lepinguid, rakendama tema käsutuses olevaid riigisiseseid menetlusnorme, et hinnata, kas niisuguse lepingu tingimuste suhtes on eraldi kokku lepitud.

3)

Okresný súd Poprad (Propadi piirkondlik kohus, Slovakkia) kolmas küsimus on ilmselgelt vastuvõetamatu.