1.

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis kohtulahendi seadusjõu ja aegumise mõju tõttu ei võimalda ei kohtul omal algatusel analüüsida lepingutingimuste ebaõiglast laadi hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluses ega tarbijal pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist tugineda nende tingimuste ebaõiglasele laadile selles menetluses või hilisemas tuvastusmenetluses, kui kohus on nende tingimuste võimalikku ebaõiglast laadi hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse algatamise ajal juba omal algatusel analüüsinud, kuid hüpoteegi täitmisele pööramist lubavas kohtulahendis ei ole ühtegi – isegi mitte kokkuvõtlikku – põhjendust, millest nähtuks, et see analüüs toimus, ega märkust, et kohtu poolt selle analüüsi tulemusel antud hinnangut ei saa enam vaidlustada, kui nimetatud tähtaja jooksul vastuväiteid ei esitata.

2.

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis ei luba liikmesriigi kohtul ei omal algatusel ega tarbija taotlusel analüüsida lepingutingimuste võimalikku ebaõiglast laadi juhul, kui hüpoteektagatis on realiseeritud, hüpoteegiga koormatud asi on müüdud ja asjaomase asja omandiõigus on üle antud kolmandale isikule, tingimusel et tarbija, kelle asi oli hüpoteegiga tagatud nõude täitemenetluse esemeks, saab oma õigused maksma panna hilisemas menetluses, et saada selle direktiivi alusel ebaõiglaste tingimuste kohaldamisest põhjustatud rahalise kahju eest hüvitist.