4.3.2019   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 82/57


20. detsembril 2018 esitatud hagi – Covestro Deutschland versus komisjon

(Kohtuasi T-745/18)

(2019/C 82/69)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Covestro Deutschland AG (Leverkusen, Saksamaa) (esindajad: advokaadid M. Küper, J. Otter, C. Anger ja M. Goldberg)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada komisjoni 28. mai 2018. aasta otsus abikava SA.34045 (2013/C) (ex 2012/NN) kohta, mida Saksamaa rakendas Stromnetzentgeltverordnungi (edaspidi „StromNEV“) § 19 kohaselt baaskoormuse tarbijate suhtes (teatavaks tehtud numbri C(2018) 3166 all) eelkõige osas, milles baaskoormuse tarbijate täielik vabastamine võrgutasudest aastatel 2012 ja 2013 loeti riigiabiks, see riigiabi tunnistati siseturuga kokkusobimatuks ning kehtestati kohustus abisaajatelt summad viivitamata tagasi nõuda kooskõlas miinimumtasu regulatsiooniga vastavalt StromNEV § 19 lõike 2 teisele lausele 3. septembril 2010 kehtinud redaktsioonis, ning

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja järgmised väited.

1.

Ebamõistlikult pikk menetlus

Esimeses väites leiab hageja, et 62 kuu pikkune menetluse kestus ületab määruse 2015/1589 (1) artikli 9 lõikes 6 kindlaks määratud indikatiivset aega enam kui kaks korda.

2.

Võrgutasudest vabastamine ei ole riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses

Teises väites leiab hageja, et soodustust ei ole tehtud, kuna baaskoormuse tarbijate võrku stabiliseeriva mõju tõttu esineb kohane vastusooritus. Lisaks ei rahastata tasudest vabastamist riigi vahenditest.

3.

Kokkusobivus siseturuga (põhjendus, ELTL artikli 107 lõige 3)

Kolmandas väites leiab hageja, et baaskoormuse tarbijate täielik vabastamine toob Saksamaal kaasa majanduselu tõsise häire. Eelkõige peavad energiamahukad tööstusharud jääma konkurentsivõimeliseks ning takistada tuleb nende liikumist välismaale.

4.

Tagasinõudmise kohustuse õigusvastasus

Neljandas väites leiab hageja, et miinimumtasu tagasinõudmine avaldatud võrgutasudest 20 % ulatuses vastavalt StromNEV § 19 lõikele 2 3. augustil 2011 kehtinud redaktsioonis on meelevaldne ning läheb vastuollu diskrimineerimise keelu põhimõttega.

Lisaks märgib hageja, et pelgalt võrgutasude kindlaksmääramine nn füüsilise tee meetodil tagab põhjusliku seose põhimõttest ning kohaste ja diskrimineerimisvabade võrgutasude põhimõttest kinnipidamise.

Tagastamise kohustus läheb diskrimineerimise keeluga vastuollu ka seetõttu, et komisjon ei ole viidanud StromNEV § 32 lõike 3 üleminekusätetele.

Lõpuks kinnitab hageja, et baaskoormuse tarbijad ja nn ebatüüpilised võrgukasutajad StromNEV § 19 lõike 2 esimese lause tähenduses on märkimisväärselt erinevad. Asjaolu, et mõlemad võrgukasutajate rühmad peavad vaatamata erinevustele tasuma miinimumtasu suurusega 20 %, ei ole objektiivselt põhjendatud.


(1)  Nõukogu 13. juuli 2015. aasta määrus (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (ELT L 248, 24.9.2015, lk 9).